Lumevaring

Käesolev on katkend Neal Stephensoni peatselt ilmuvast romaanist "Lumevaring". Kirjastus "Varrak", tõlkija Juhan Habicht.

White Columnsi väljasõidu juures on must auto, pantrina hüppevalmis, läikivalt teraskestalt peegeldumas Oahu tee reklaamvalgus. Üksus. MetaCop Unlimitedi liikuvüksus. Uksel on hõbedaselt läikiv vapp, praetaldriku mõõtu politseimärk, millel on organisatsiooni nimi ja kiri:

VALIGE 1-800-COPS
Arveldus kõigi levinumate krediitkaartidega

MetaCop on ametlik rahuvalvejõud White Columnsites, Windsori Mäe Tallides, Jooksva Karu Kõrgendikel, Kaneeliorgudes ja Cloverdelle?i Farmides. Ka jälgivad nad liiklust kõigil Fairlanes, Inc halduses olevatel teedel. Neid kasutavad veel mõned Kvaasi-Rahvuslikud Organiseeritud Frantsiiside Entiteedid, näiteks Caymans Plus ja Alpid. Üldiselt eelistavad frantsiisirahvad aga oma turvateenistusi.

Metazania ja Uus Lõuna-Aafrika hoolitsevad oma julgeoleku eest loomulikult ise, selleks inimesed seal kodakondsust taotlevadki, et relvajõududesse pääseda. Muidugi on ka Nova Sicilial oma turvajõud. Narcolombial pole valveteenistust vajagi, sest aeglasemalt kui sada kuuskümmend kilomeetrit tunnis ei julge inimesed nende frantsiisist isegi mööda sõita (Narcolombia konsulaatide läheduses saab Y. T. alati hea hoo sisse) ja Mister Lee Suur Hongkong, kõigi frantsiisirahvaste vanaisa, hoolitseb turvalisuse eest Hongkongile tüüpilisel moel robotite abiga.

MetaCopide peamine konkurent on WorldBeat Security, mis haldab kõiki Cruisewaysi teid, lisaks on neil ülemaailmsed lepingud Dixie Traditsionalistide, Picketti Plantaatorite ja Vikerkaarekõrgustikega (pange tähele ? kaks apartheidi ja keskklassi mustad), suvalistel jõgedel asuvate Meadowvale?idega ja Brickyard Stationitega. WorldBeat on MetaCopist väiksem ja tegeleb jõukamate klientidega, arvatakse ka, et neil on parem luureteenistus, aga kes just luurest huvitatud, pöördub muidugi Luure Keskraamatukogu vastava osakonna poole.

Ja siis on veel Enforcerid ? aga nende palkamine on kallis ja valveteenistusest nad eriti ei hooli. Räägitakse, et oma mundri all kannavad nad T-särki Enforcerite mitteametliku embleemiga: kumminuia hoidev rusikas ja kiri: EKS KAEBA KOHTUSSE.

Nii et Y. T. veereb mööda lauget nõlva White Columnsi raske raudvärava poole, ootab, et see kõrvale nihkuks, ootab ja ootab, aga värav ei paista avanevat. Valvuriteruumist pole välja tuksatanud ka laserkiirt, mis teeks kindlaks Y. T. isiku. Süsteem on käsitsijuhtimisel. Kui Y. T. oleks loll jalakäija, läheks ta MetaCopi juurde ja küsiks, milles asi. MetaCop vastaks, et aguli turvalisuses, ning sinnapaika kõik jääkski. Neid aguleid küll! Linnriike! Nii väikesed ja nii ebaturvalised, et iga pisemgi asi, näiteks kui sa jätad muru niitmata või kuulad liiga valjusti muusikat, on kohe rahvusliku julgeoleku probleem.

Aiast mööda ei saa ? White Columnsit ümbritseb kahe ja poole meetri kõrgune robotitest jälgitud terastara. Ta veereb värava juurde, haarab tõkkepuust ja raputab seda ? ainult et tõkkepuu on liiga suur ja raske, et Y. T. käes rappuma hakata.

MetaCop ei tohi oma liikuvüksuse vastu toetuda ? võiks jääda mulje, nagu oleks ta laisk ja nõrk. Nad võivad peaaegu toetuda, jättes mulje, nagu toetuksid, võivad isegi võtta väga tõepärase ma-toetun-autole hoiaku, nagu see konkreetne eksemplar siin, aga tegelikult toetuda nad ei tohi. Liiatigi, kogu see majesteetlikult särav Personaalse Kantava Modulaarse Varustuse komplekt, mis neil rihmadega küljes ripub, kriibiks autolt laki maha, kui nad autole toetuksid.

?Rebi see üles, mees, ära takista majandustegevust, mul on saadetis ära viia,? kuulutab Y. T. MetaCopile.

Liikuvüksuse tagaosast kostab märg lurtsatus ? plahvatuseks seda ei nimeta, nii vali see ei ole. Tatipüssi pehme lärtsatus, mis eemalt kostab nagu pasandav beebi. Y. T. ikka veel tõkkepuust hoidev käsi muutub hetkeks tuimaks, siis ühtaegu külmaks ja kuumaks. Ning liigutada ta seda eriti ei saa. Õhus on vinüüli lõhna.

Liikuvüksuse tagauksest ronib välja teine MetaCop. Tagaukse aken oli lahti, aga kogu nende masinavärk on nii must ja läikiv, et enne, kui uks liikuma hakkab, ei pane seda tähelegi. Mõlemad läikivmusti kiivreid ja öise nägemise prille kandvad MetaCopid irvitavad. Sellel, kes tagaistmelt välja astub, on kaenlas Lühitoimeline Keemiline Tõrjeprojektor ? tatipüss. Nende lihtne plaan läks korda. Y. T. ei tulnud selle peale, et oma prillid korraks tagaistmele suunata, kontrollida, ega seal tatisnaiperit ei ole.

Püssist välja lastuna paisub see jama umbes jalgpallisuuruseks keraks. Kilomeetrite kaupa peenikest, kuid tugevat kiudu nagu spagetti. Ja kastmeks nende spagettide juurde on vastikult kleepuv plöga, mis lasu järel püsib hetke vedelana ja tardub siis kiiresti.
MetaCopid on sunnitud selliseid vahendeid kaasas kandma, sest kõik linnriigid on nii väikesed, et kedagi taga ajada ei saa. Pahategija ? või enamasti mõni süütu rulasõitja ? on varjupaika pakkuvast naaberagulist kolme sekundi veeremise kaugusel. Pealegi teeb kogu neile külge riputatud varustus ? ikka tõeline kuhi igasugust kraami ? nad nii kohmakaks, et kui nad joosta üritavad, ajab see inimesed vaid naerma. Nii et mõnest kilost loobumise asemel riputavad nad endale selga veel midagi ? nagu näiteks tatipüssi.

Nüüd on tatised kiud kerinud end ümber Y. T. käe ja käsivarre, sidunud ta tõkkepuu külge. Ülejäänud plöga on tõkkepuud mööda maha nirisenud ja tardub seal nüüd kummiks. Mõned lahtised kiud on ulatunud kaugemale, haaranud tal õlast, rinnast ja lõuast. Ta tõmbub eemale ja liim tuleb kiudude küljest lahti, venib imepeenikesteks niitideks nagu kuum mozzarella. Need tarduvad ainsa hetkega, murduvad siis ja kaovad kui suits. Olukord pole nii rõve, kui tatti enam näol pole, kuid käsi on endiselt täiesti kinni.

?Käesolevaga ma hoiatan, et iga su liigutus, mida ma pole verbaalselt heaks kiitnud, ähvardab sind füüsilise vigastuse ohuga, millele lisandub psühholoogiline ja võibolla ? olenevalt sinu usuliste veendumuste süsteemist ? ka hingeline trauma, mis johtub sinu individuaalsest reageeringust ülalnimetatud füüsilisele ohule. Sinu iga liigutus tähendab sellise ohu vääramatut ja pöördumatut arvestamist,? ütleb esimene MetaCop. Tema vöö küljes on väikesed valjuhääldid, mis tõlgivad kogu jutu sünkroonselt hispaania ja jaapani keelde.

?Ehk nagu vanasti öeldi,? lisab teine MetaCop, ?paigal, lontrus!?

?Lontrus? ei kuulunud väikeste hääldite tõlkesõnavarasse ning kostis seetõttu muutumatult, ainult vastava keele aktsendiga.

?Me oleme MetaCop Unlimitedi volitatud esindajad. White Columnsi põhiseaduse punkt 24.5.2 alusel on meile antud õigus sellel territooriumil läbi viia politseioperatsioone.?

?Nagu näiteks ahistada süütuid möödujaid,? ütles Y. T.

MetaCop lülitab tõlke välja. ?Inglise keelt kõneldes soostud sa endastmõistetavalt ja pöördumatult sellega, et kogu meie edasine vestlus toimub inglise keeles,? ütleb ta.

?Sinu isikus on kindlaks tehtud oluline tunnistaja registreeritud kriminaalse sündmuse asjus, mis leidis aset teisel territooriumil, täpsemalt Windsori Mäe Tallides.?

?Mees, see on ju teine maa. Siin on White Columns.?

?WMT põhiseaduse täienduse kohaselt on meile antud volitused valvata korra, rahvusliku julgeoleku ja sotsiaalse kooskõla järele ka nimetatud territooriumil. WMT ja White Columnsi vahel sõlmitud leping annab meile õiguse paigutada sind ajutisse kinnipidamiskohta, kuni sinu staatus olulise tunnistajana laheneb.?

?Me paneme su raudu,? ütleb teine MetaCop.

?Kuna su käitumine on olnud mitteagressiivne ja sul pole kaasas nähtavaid relvi, pole me volitatud kasutama sinuga koostöö saavutamiseks riskantseid võtteid,? jätkab esimene.

?Kuni sina võtad asja rahulikult, võtame ka meie asja rahulikult,? lisab teine.

?Meie varustusse kuuluvad ? kuid ei ammenda seda ? ka tulirelvad, mille kasutamine kujutaks endast äärmuslikku ja kohest ohtu sinu tervisele ja heaolule.?

?Teed mõne üleliigse liigutuse ja me laseme sul pea otsast,? täpsustab teine MetaCop.

?Plommige ainult mu neetud käsi lahti,? ütleb Y. T. Ta on kõike seda juba miljon korda kuulnud.

***

Nagu suuremas osas agulitest, pole ka White Columnsis vanglat ega politseijaoskonda. Ei näeks ju hea välja. Kinnisvara hind langeks. Mõelda, kui kehv vaade. Seetõttu on MetaCopi peakorter eemal tee otsas. Ja kui mõni juhuslik hulgus ongi vaja enne kohtu ette toimetamist kuhugi kindlamasse kohta paigutada, siis leiab ju iga mõistliku tee äärest mõne just sellise firma esinduse, mis sellega tegelebki.

Nüüd veerevad nad liikuvüksusega ringi. Y. T. käed on ees raudus. Üks käsi on ikka veel poolenisti vetruva sodiga kaetud, haiseb nii tugevasti vinüüli järele, et mõlemad võmmid on oma külgaknad lahti vändanud. Umbes kahe meetri jagu lahtisi kiude ulatub tema sülest auto põrandale, ukse vahelt välja ja lohiseb mööda teed. MetaCopid võtavad elu rahulikult, veerevad keskmises reas, valmis oma haldusala piires kiiruseületajatele trahvi tegema. Kõik läheduses asuvad juhid sõidavad aeglaselt ja mõistlikult, peljates sellist võimalustki, et peavad tee ääres peatuma ning siis pool tundi kuulama võmmide hoiatusi ja segaseid eneseõigustusi. Aeg-ajalt sööstab vasakpoolses reas mööda mõni CosaNostra pizzapoiss, oran?id tuled lõkendamas, ning võmmid teevad näo, nagu ei märkaks.

?Kumb siis on, Hoosegow või Clink?? ütleb üks võmm. Hääletoonist võib aru saada, et see on adresseeritud partnerile.

?Hoosegow, palun,? ütleb Y. T.

?Clink!? kuulutab teine võmm, pöörab irvitades ringi, vaatab oma võimu nautides üleolevalt läbi kuulikindla klaasi.

Kogu auto sisemus lööb helendama, kui nad mööduvad Buy?n?Flyst. Kui jääd Buy?n?Fly parkimisplatsile lonkima, omandab nahk päevitusjume. Ning siis tuleb WorldBeat Security ja arreteerib su. Kogu see turvalisuse huvides särav valgus paneb Visa ja MasterCardi kleepsud juhipoolsel külgaknal hetkeks helendama.

?Y. T.-l on kaart olemas,? ütleb Y. T. ?Palju see maksab, et te mu lahti laseksite??

?Miks sa ennast Whiteyks nimetad?? küsib esimene võmm. Värviliste puhul on see tavaline, et nad tema nimest aru ei saa.

?Mitte Whitey. Y. T.?

?Ma ju ütlesingi, et Whitey,? ütleb teine võmm.

?Y. T.,? ütleb esimene, rõhutades t-tähte nii tugevasti, et sülg pritsib tuuleklaasile. ?Las ma mõistatan. Yolanda Truman??

?Ei.?

?Yvonne Thomas??

?Ei.?

?Mida see siis tähendab??

?Ei midagi.?

Tegelikult tähendab see Yours Truly, aga kui nad ei suuda seda välja mõelda, siis mingu nad perse.

?Nii palju sul raha ei ole,? tuleb esimesele võmmile meelde. ?Sa oled sattunud vastamisi Windsori Mäe Tallidega.?

?Ma ei peagi end ametlikult vabaks ostma. Ma võin lihtsalt jooksu pääseda.?

?Me oleme tasemel üksus. Meie käest jooksu ei panda.?

?Tead, mis,? ütleb teine võmm. ?Sa maksad meile triljoni ja me viime su Hoosegow?sse. Nendega võid edasi kaubelda.?

?Pool triljonit,? ütleb Y. T.

?Seitsesada viiskümmend miljardit,? ütleb võmm. ?See on lõplik. Mis värk, sul on käed raudus, sa ei saa meiega tingida.?

Y. T. tirib kombinesooni reiel oleva tasku tõmbluku lahti, sikutab pangakaardi puhta käega välja, tõmbab esiistme tagaküljel olevast avast läbi, pistab kaardi taskusse tagasi.

***

Kohalik Hoosegow paistab olevat kena ja uus. Y. T. on näinud hotelle, mis sobivad magamiskohaks palju vähem. Firmasilt kaktuse ja selle otsas uljalt viltu rippuva musta kauboikaabuga on uhiuus ja puhas.

HOOSEGOW
Pakume kõrgeklassilist vangistuse ja liikumisvabaduse piiramise teenust
Teretulnud on terved bussitäied!

Parkimisplatsil on veel mõned MetaCopide liikuvüksused, tagapool aga täidab Enforcerite buss kümme parkimiskohta. See köidab MetaCopide tähelepanu. MetaCopidega võrreldes on Enforcerid nagu eriüksuslased rahukorpuse kõrval.

?Meil on üks üle anda,? ütleb MetaCop. Nad seisavad nüüd vastuvõturuumis. Seintel on valgustatud pildid, igaüks kujutamas mõnd Metsiku Lääne bandiiti. Annie Oakley põrnitseb Y. T.-le ükskõikselt vastu, pakkudes head eeskuju. Vastuvõturuumi lett on väljapeetult maalähedane ja kõik teenistujad kannavad kauboikaabut ning rinnas viisnurkset tähte, millele on graveeritud nimi. Taamal on odavatest vanamoelistest raudlattidest uks. Selle taga on aga nagu operatsioonisaalis. Valged kumerate nurkadega kongid üksteise kõrval reas nagu du?ikabiinid. Õigupoolest neid saabki ka du?ikabiinina kasutada, veepihusti on kongi keskel laes. Heledad tuled, mis lülitavad end kell üksteist välja. Müntidega töötav telekas. Telefon.

Y. T. ootab seda juba kannatamatult.

Leti taga askeldav kauboi suunab Y. T.-le skänneri, loeb sisse vöötkoodi. Üle tema ekraani jookseb sadade kaupa lehekülgi Y. T. isikliku elu kohta.

?Hmm?? ütleb ta. ?Naissoost.?

MetaCopid vahetavad pilke. On ikka ajukääbik. MetaCopiks seda selli küll ei võetaks.

?Kahju küll, poisid, aga meil on kohad täis. Naisi me täna enam vastu ei võta.?

?Mis jama??

?Bussi nägite väljas? Snooze?n?Cruise?is oli lööma. Mingid narcolombialased olid müüki lasknud kehva partii vertiigot. Terve maja pööras omadega segi. Enforcerid saatsid kohale kuus meeskonda, tõid umbes kolmkümmend tükki siia. Nii et meil on kohad täis. Proovige Clinki, see on siinsamas lähedal.?

Y. T.-le ei meeldi see kohe üldse.

Nad viivad ta autosse tagasi ja lülitavad müraeristuse sisse, nii et ta ei kuule, mida nad omavahel räägivad, ta kuuleb ainult oma tühja kõhu korinat ? ning kidinat, kui ta liigutab oma tatipüssist tabatud kätt.

Eesistmel peavad MetaCopid nõu. Siis võtab auto paigast, sukeldub liiklusvoogu. Nüüd on nende ees UPC suur värviline logo. Selle all mustvalge BUY?N?FLY. Ning sama tulba küljes kitsas ribake, millele on kõige lihtsamate tähtedega kirjutatud CLINK.

Nii et nad viivad ta ikkagi Clinki. Lurjused. Y. T. taob raudus kätega klaasi, jättes sellele kleepuvaid jälgi. Las mölakad siis punnitavad seda ära puhastada. Võmmid pööravad ringi ja vaatavad temast läbi ? nagu kuuleksid midagi, kuid ei saaks aru, kust see hääl tulla võib.

Nad sisenevad Buy?n?Fly radioaktiivselt sinisesse turvavalgusse. Üks MetaCop läheb sisse, räägib leti taga seisva mehega. Leti juures on paks valgenahaline poiss, Lõunaosariikide lipuga Uus-Lõuna-Aafrika nokkmüts peas, ta on ostnud hiigelautode ajakirja ja piilub nüüd, teiste jutuajamist kuuldes, aknast välja, tahab oma silmaga ehtsat kurjategijat näha. Kusagilt tagant ilmub veel üks mees, samast rahvusest kui leti taga seisja, tõmmu naha, põlevate silmade ja kondise kaelaga. Tal on kaenlas Buy?n?Fly logoga kaust. Kui on vaja leida mõne frantsiisi mäned?eri, siis pole mõtet rinnasiltide lugemisega silmi pingutada. Mäned?er on see, kelle käes on kaust käitumisjuhenditega.

Mäned?er räägib MetaCopiga, noogutab pead, tõmbab laekast pika keti otsas rippuva võtme.

Teine MetaCop astub välja, longib ümber auto, tõmbab tagaukse järsu liigutusega lahti.

?Ole vait,? ütleb ta, ?või järgmine kord lasen tatipüssiga sulle suhu.?

?See on hea, et Clink sulle meeldib,? ütleb Y. T., ?sest homme õhtul oled sa ise siin, tatipritsimees.?

?On nii või??

?Jah. Petsid raha välja.?

?Mina olen võmm ja sina oled suli. Kuidas sa seda Kohtunik Bobi Õigusmõistmisele kavatsed esitada??

?Ma töötan RadiKSis. Me kaitstakse omasid.?

?Täna küll mitte. Sa toimetasid avariikohast pizza minema. Lahkusid sündmuskohast. Käskis RadiKS sul pizza ära viia või??

Y. T. ei hakka vaidlema. MetaCopil on õigus; mitte RadiKS ei käskinud tal pizzat kohale toimetada. Seda tegi ta täiesti oma algatusel.

?Nii et RadiKS sind ei aita. Nii et ole vait.?

Võmm sikutab teda käsivarrest ja ülejäänud osa temast järgneb juba iseenesest. Kaustaga mehike heidab talle kiire pilgu, piisava vaid selleks, et kindlaks teha, kas tegemist on ikka inimolendi, mitte aga jahukoti, automootori või puunotiga. Juhatab nad siis ümber nurga, Buy?n?Fly haisva tagakülje poole, üleajavate prügikastide hämarasse riiki. Keerab lukust lahti raudse tagaukse, mille nürile välimusele lisavad ilmet vaid seda ümbritsevad kangijäljed, nagu oleks mõni terasküüntega elukas püüdnud sisse pääseda.

Y. T. viiakse trepist alla keldrisse. Teine võmm tuleb tema rulaga järel, laseb sellel hooletult vastu uksepiitu ja määrdunud pudelikaste kolksuda.

?Parem võta tal kombinesoon ära, see on varustust täis,? ütleb üks võmm nilbelt.

Mäned?er vaatab Y. T. poole, püüdes hoiduda tema keha patuse pilguga mõõtmast. Aastatuhandeid on tema eelkäijad elus püsinud vaid tänu valvsusele. Kord pidi olema valvas mongolite pärast, kes võisid iga hetk galopeerides silmapiirile ilmuda. Nüüd peab olema valvas kärbikuga tüüpide pärast, kes kipuvad kassaaparaadi kallale. Praegu on tema valvsus käegakatsutav ja valuline ? ta on nagu kruus kuuma nitroglütseriini. Lisandunud seksuaalse ahistamise probleem teeb asja vaid hullemaks. Tema jaoks pole see mingi nali.

Y. T. kehitab õlgu, püüab mõelda millelegi rahustavale ja sõgedale. Hetkel oodatakse, et ta kiunuks ja kriiskaks, väänleks ja vinguks, minestaks ja paluks. Nad ähvardavad tema riided ära võtta. Kohutav küll. Aga ta ei lähe närvi, sest teab, et just seda temalt oodataksegi.

Kuller peab teel välja võitlema oma eluruumi. Etteaimatav ja kuulekas käitumine mõjub autojuhtidele uinutavalt. Mõttes eraldavad nad sulle sõidureas väikese kasti ja eeldavad, et sa selles ka püsid ? nad kaotavad pea, kui sa oma kastist välja murrad.

Y. T.-le kastid ei meeldi. Y. T. nõuab ise endale ruumi välja, siksakitades jõuliselt ühest reas teise, luues teel hirmuäratava määramatuse. Hoiab teised kikivarvul, paneb nad tema käitumist arvestama, mitte ei lase juhtuda vastupidisel. Nüüd tahavad need mehed teda jälle kasti suruda, reeglitele alluma panna.

Ta tõmbab kombinesooni luku täies pikkuses lahti, allapoole naba.

Selle all pole muud kui voogav kahvatu ihu.

Võmmid kergitavad kulmu.

Mäned?er põrkub tagasi, tõstab mõlemad käed silmade ette, tõkestades kahjustavale sisendvoole tee. ?Ei, ei, ei,? ütleb ta.

Y. T. kehitab õlgu, tõmbab luku jälle kinni.

Ta ei karda, ta kannab dentatat.

Mäned?er kinnitab ta käeraudadega külmaveetoru külge. MetaCop võtab oma uuemat, küberneetilisemat tüüpi käerauad ja klõpsab rakmetele muu varustuse sekka. Teine MetaCop toetab rula vastu seina, täpselt tema käeulatusest välja. Mäned?er tõukab vilunud liigutusega roostes kastrulit, nii et see tabab Y. T.-d. See on siis käimla eest.

?Kust sa pärit oled?? küsib Y. T.

?Tad?ikistanist,? vastab mäned?er.

Kili. Oleks võinud arvata.

?Sitapotiga jalgpalli mängimine on ilmselt teie üldrahvalik ajaviide.?

Mäned?er ei saa aru. Võmmid naeravad õõnsalt ja paheliselt.

Paberitele kirjutatakse alla. Kõik teised lähevad trepist üles. Enne väljumist kustutab mäned?er tule ? Tad?ikistanis on elekter üsna haruldane asi.

Y. T. on pogris.

***

Umbes teine või kolmas asi, mida nad kulleriks saama valmistudes õppisid, oli see, kuidas käeraudu lahti muukida. Vastupidiselt miljonitele Clinki frantsiisidele pole käerauad mõeldud pikemaajaliseks liikumisvabaduse piiramiseks. Ja rulasõitjate pikaajaline kuulumine allasurutud etniliste rühmade hulka tähendab, et nüüdseks on nad kõik suuremal või vähemal määral meistrid kadumistrikkide peale.

Tähtsamad asjad kõigepealt. Y. T. kombinesooni küljes on palju vajalikku. Kombinesoonil on sadu taskuid, suured ja laiad taskud kättetoimetatavate asjade jaoks, väikesed ja kitsad taskud tööriistade jaoks, varrukatesse ja püksisäärtesse õmmeldud taskud. Neis mitmekesistes taskutes peituv varustus on reeglina väike, riukalik ja kerge: kirjutusvahendid, markerid, taskulambid, taskunoad, triipkoodi skännerid, valgustusraketid, vedelnukid, stunnerid. Arvuti, mis täidab ka taksomeetri ja kella ülesandeid, on paremal reiel.

Vasakul reiel on telefon. Kui mäned?er väljastpoolt ust lukustab, hakkab telefon helisema. Y. T. tõmbab selle vaba käega välja. Helistajaks on tema ema.

?Tere, ema. Hästi, ja sinul? Ma olen Tracy juures. Jah, me käisime metaversumis. Ei midagi, me vaatasime niisama ringi, päris lahe oli. Jah, kasutasin küll kena avatari. Ei, Tracy ema lubas mu pärast koju sõidutada. Aga võibolla me käime veel Joyride?ist või Victoryst läbi, eks? Hästi, olgu, head ööd, ema. Jah. Mina armastan sind ka. Nägemiseni.?

Ta vajutab vilkuvale nupule, lõpetab lobisemise emaga ja ootab umbes pool sekundit valimistooni. ?Roadkill,? ütleb ta.

Telefon mäletab, valib Roadkilli numbri.

Võimas mürin. Õhk vihiseb tohutu kiirusega üle Roadkilli telefoni mikrofoni. Taustal paljude autorataste suhin teepinnal, sekka asfaldiaukude läbimise kolksatused.

?Hei, Y. T.,? ütleb Roadkill. ?Kuidas on??

?Kuidas sinuga on??

?Surfan Tural. Kus oled??

?Võtan Clinkist viimast.?

?Vau! Kes su sinna pani??

?MetaCopid. Fikseerisid mu White Columnsi väravas tatipüssiga ära.?

?Vau, kui väga! Millal sa välja saad??

?Varsti. Äkki kiigud mööda ja ulatad käe??

?Mis mõttes??

Mehed. ?Saad aru, ulatad käe, noh. Sa oled mu boifrend,? püüab ta end hästi lihtsalt ja selgelt väljendada. ?Kui mina jään vahele, siis peaksid sina tulema ja mu välja aitama.? Kas see ei peaks kõigile teada olema? Kas vanemad ei õpeta oma lastele enam üldse mitte midagi?

?Ah, noh, kus sa oled??

?Buy?n?Fly number 501 762?

?Ma olen super-ultraga teel Bernie poole.?

Ehk siis San Bernardinosse. Ja saadetis on super-ultra-kõrge prioriteediga. Teiste sõnadega ? pole lootustki.

?Olgu, aitäh ei millegi eest.?

?Vabanda.?

?Surfa turvaliselt,? lõpetab Y. T. traditsioonilise sarkasmiga.

?Ära hingamist unusta,? ütleb Roadkill. Mühin katkeb.

On jobu. Kui nad jälle kohtuvad, tuleb tal kõvasti lunida. Kuid esialgu on veel üks isik Y. T.-le teene võlgu. Probleem selles, et ta võib muidugi pilves olla. Aga proovida tasub.

?Halloo?? kostab telefonist raske hingamise ja taustalt kostvate sireenide saatel.

?Hiro Protagonist??

?Jah, kes on??

?Y. T. Kus sa praegu oled??

?Oahu tee ääres parkimisplatsil.? Ilmselt on see ka õige, sest taamalt kostab kokkuveeretatavate ostukärude kolinat.

?Mul on pisut kiire, Whitey ? aga mida ma sinu heaks teha saan??

?Nimi on Y. T.,? ütleb ta, ?ja sa saad aidata mul Clinkist välja pääseda.? Ta lisab üksikasjad.

?Kui kaua sa oled seal olnud??

?Kümme minutit.?

?Hästi, Clinki eeskirjad näevad ette, et mäned?er peab kinnipeetut pool tundi pärast saabumist kontrollima.?

?Kust sina seda tead?? küsib Y. T. süüdistavalt.

?Mõtle ise. Kui mäned?er on oma poole tunni visiidi ära teinud, oota veel viis minutit ja hakka siis liigutama. Ma püüan aidata. Sobib??

?Selge pilt.?

***

Täpselt siis, kui pool tundi on möödas, ta kuulebki, kuidas tagaust lukust lahti keeratakse. Tuled süttivad. Ööprillid päästavad ta silmad valusast pistest. Mäned?er tatsab mõne astme jagu allapoole, põrnitseb, põrnitseb üsna pikka aega. Selge see, et tunneb ahvatlust. Hetkeks nähtud paljas ihu on ta peas pool tundi edasi-tagasi põrganud. Pannud ta pead murdma hiiglaslike kosmoloogiliste dilemmade üle. Y. T. loodab, et mäned?er siiski midagi ei ürita, sest dentata mõju võib olla ettearvamatu.

?Otsusta juba ära, idioot,? ütleb ta.

See aitab. Värske annus kultuuri?okki raputab kili tema eetilistest hämarmõtetest vabaks. Ta heidab Y. T.-le etteheitva pilgu: just plika on ju see võrgutaja, plika ajas ta jampsi täis ja pani pea ringi käima ? ning miks pidi plika end üldse arreteerida laskma. Nii et lisaks kõigele on mäned?er Y. T. peale ka vihane. Nagu oleks tal selleks mingi õigus.

Ja seesama sugu mõtles välja vaktsiini lastehalvatuse vastu?
Y. T. vaatab kella, paneb selle viie minuti pärast äratama ? ta on vist ainus inimene Põhja-Ameerikas, kes oskab digitaalset käekella äratama panna ? ning otsib siis varrukataskutest varustust. Kõigepealt on vaja valgust. Ja siis kitsast painduvat teraslehte, mille ta surub käeraudade mehhanismi sisemusse, päästab põrklingi vedru pingest. Käevõru, mis enne sai vaid koomale tõmbuda, tuleb külmaveetoru küljest lahti.

Ta võiks võru randmelt maha võtta, aga otsustab, et see meeldib talle. Ta paneb lahtise käevõru samuti käe ümber, teise võru kõrvale. Ema tegi samasuguseid asju, kui ta veel noor ja punkar oli.
Terasuks on lukus, kuid Buy?n?Fly ohutuseeskirjad näevad ette, et tulekahju puhuks peab keldris olema varuväljapääs. Siin on selleks paksude trellide ja suure punase tuletõrjealarmiga varustatud keldriaken. Alarmil on mitmes keeles instruktsioonid; rohelises valguses näib punane kiri mustana. Ta loeb ingliskeele juhendi läbi, kordab mõttes veel üle ja ootab, et kell helisema hakkaks. Seni viidab ta aega sellega, et loeb juhendit ka teistes keeltes, mõeldes seejuures, mis keeles milline võiks olla. Y. T.-le tunduvad kõik ühesuguse taksokeelena.

Aken on nii räpane, et ei paista peaaegu läbigi, siiski näeb ta möödakõndivat tumedat varju. Hiro.

Umbes kümne sekundi pärast teeb käekell häält. Ta surub varuväljapääsu nupule. Häirekell hakkab helisema. Trellidega on raskem toime tulla, kui ta arvas ? hea vähemalt, et tegelikult miski ei põle ? ent lõpuks saab ta akna lahti. Viskab rula välja parkimisplatsile ja sikutab oma keha järele, ning samal hetkel on kuulda, kuidas tagauks avaneb. Selleks ajaks, kui mäned?er leiab elutähtsa elektrilüliti, veereb tema juba järsult kurvi võttes majaesisele platsile ? ja leiab eest kilide festivali.

Näib, et kohal on kõik Lõuna-California kilid koos oma suurte taksologudega, mille tagaistmeid katavad tundmatute loomade nahad ning mis haisevad viiruki ja eredavärviliste õhuvärskendajate järele. Ühe takso pagasiluugile on nad seadnud hiiglasliku kaheksa toruga vesipiibu, millest nad ahmivad suuri mägironija-sõõme lämmatavat suitsu.

Ja nad kõik põrnitsevad Hiro Protagonisti, kes ei tee muud, kui põrnitseb neile vastu. Kõik parkimisplatsil viibijad on hämmastusest rabatud.

Ilmselt tuli Hiro maja tagant ? teadmata, et eesmine parkimisplats on kilisid täis. Ja ükskõik mis plaan tal ka oli, nüüd ei tule sellest enam midagi välja.

Mäned?er tuleb jooksuga ümber Buy?n?Fly nurga, lastes kuuldavale verd tarretama panevalt mürgist taksokeelt. Tema sihik on lukustunud Y. T. tagumikule.

Aga vesipiibu ümber kogunenud kilisid Y. T. ei huvita. Nende sihik on Hirol. Nad riputavad hõbedased ornamentidega huulikud ettevaatlikult megapiibu kaela küljes olevate konksude otsa. Hakkavad Hiro poole liikuma, kobades kätega rõivaste vahel, tuulepluuside põuetaskutes.
Y. T. kuuleb teravat vihisevat häält. Ta heidab pilgu Hiro poole ja näeb, et too on tupest, mida Y. T. ei märganud, tõmmanud ligi meetripikkuse kõvera mõõga. Ning laskunud kükakile. Buy?n?Fly heledate turvapro?ektorite valguses läigib mõõgatera silmipimestavalt.
Kui armas!

Võib öelda, et vesipiibu-kamp on pisut hämmingus. Kuid nad pole mitte niivõrd ehmunud, kui just segaduses. Kahtlemata on suuremal osal neist tulirelvad. Miks tuleb see tüüp siis neid mõõgaga tüütama?
Y. T.-le tuleb meelde, et Hiro visiitkaardil oli muude tegevusalade kõrval kirjas ka maailma parim mõõgavõitleja. Suudaks ta tõesti terve relvastatud kilide hõimuga hakkama saada?

Mäned?eri käsi haarab Y. T. käsivarrest ? nagu võiks see teda peatada. Ta küünitab teise käega ümber keha ja kostitab meest vedelnukkidega. Tolle poolt kostab summutatud mühatus, mehe pea jõnksatab tagasi, ta laseb käe lahti ja taarub tagurpidi, kuni põrkab vastu järjekordset taksot, surub pihud silmakoobastesse.
Üks hetk. Selles konkreetses taksos ei ole kedagi. Ent Y. T. märkab süütelukust tolknevat poolemeetrist rohkete kaunistustega võtmeketti.
Ta viskab rula takso aknast sisse ja hüppab ise järele (ta on väike, uste avamine pole oluline), ronib juhikohale, vajub puuhelmestest ja õhuvärskendajatest pessa, käivitab mootori ja võtab kohalt. Tagurpidi. Tagumise parkimisplatsi poole. Auto oli ninaga tee poole nagu taksodel ikka, et kähku minema pääseda ? mis olekski sobiv, kui ta oleks siin üksi. Aga ta peab ka Hirole mõtlema. Raadio karjub, kostavad taksokeelsed sõnavalingud. Ta tagurdab Buy?n?Fly taha. Tagumine parkimisplats on imelikult vaikne ja tühi.

Ta vahetab käiku ja kihutab sama teed tagasi. Kilid pole jõudnud veel eriti reageerida, ootavad, et ta tuleks teiselt poolt maja. Y. T. vajutab pidurile, peatub kriginal Hiro kõrval, kellele on vahepeal pähe tulnud mõõk tuppe tagasi pista. Hiro viskub parempoolse külgakna poole. Enam ei pööra Y. T. talle tähelepanu. On tähtsamatki, millele mõelda ? näiteks kas ta sõidetakse laiaks, kui ta teele pöörab.
Laiaks ei sõideta, aga üks auto põikab piduride vilinal temast mööda. Ta on kiirteel ja annab gaasi. Auto reageerib just nii, nagu ühelt iidselt taksolt võib oodata.

Probleem on nüüd ainult selles, et umbes pool tosinat samasugust taksot ajab neid taga.

Miski surub vastu Y. T. vasakut reit. Ta vaatab. Ukse küljes võrktaskus ripub tähelepanuväärselt suur revolver.

Ta peab leidma koha, kuhu sisse pöörata. Kui ta leiaks Nova Sicilia, siis see sobiks ? maffia on talle teene võlgu. Või Uus-Lõuna-Aafrika, mida ta küll vihkab. Aga Uus-Lõuna-Aafrika elanikud vihkavad kilisid veel rohkem.

Ei sobi, Hiro on must või vähemalt osaliselt must. Temaga Uus-Lõuna-Aafrikasse ei sõida. Ja kuna Y. T. on valge, siis ei sobi ka Metazania.

?Mister Lee Suur Hongkong,? ütleb Hiro. ?Pool miili edasi, paremat kätt.?

?Hea mõte ? aga nad ei lase sind su mõõkadega sisse, või mis??

?Lasevad, sest mul on kodakondsus.?

Siis ta näeb seda. Märk torkab oma harukordsuses silma. Neid ei kohta just tihti. Siniroheline märk mõjub räigelt erksate siltide teas rahustavalt. Sellel on kiri:

MISTER LEE SUUR HONGKONG

Mürtsatus tagantpoolt. Pea jõnksatab vastu painduvat peatuge. Teine takso on neile tagant sisse sõitnud.

Sada kakskümmend rauas, pöörab ta kriginal Hongkongi parkimisplatsile. Turvasüsteem ei jõua tema viisat kontrollida ja TRV-d alla lasta, nii et ?tugev rehvivigastus? täie raha eest, siledakskulunud rehvid jäävad ogade otsa. Neli paljast velge löövad sädemeid ning auto peatub krigisedes murul, mis on ühtaegu nii süsihappegaasi neelav pind kui parendatud parkimisplats.

Y. T. ja Hiro ronivad taksost välja.

Hiro muigab laialt tosina punase laserkiire risttules, mis neid igast küljest kontrollivad. Hongkongi turvarobotid teevad kindlaks, kes ta on. Y. T. näeb alla vaadates, kuidas laserkiir ka tema rinnal ringi kribab.

?Tere tulemast Mister Lee Suurde Hongkongi, mister Protagonist,? ütleb turvasüsteem valjuhääldi kaudu. ?Teie kaaslane miss Y. T. on samuti teretulnud.?

Teised taksod on teele ritta seisma jäänud. Mõned kihutasid Hongkongi frantsiisist mööda ja pidid kvartali jao tagasi sõitma. Kostab kinni prantsatavate uste kogupauk. Mõned ei viitsi sellele jõudu kulutada, jätavad mootori käima ja ukse lahti. Kolm kili longivad kõnniteel, vahivad ogade otsa jäänud rehviribasid ? pikad neotreenitriibud, segi terase ja klaasfiibri kiududega, näevad välja nagu rikutud parukad. Ühel neist on käes revolver, toru kõnnitee poole.

Jooksujalu lisandub neile veel neli kili. Y. T. näeb kahel neist revolvrit ja ühel pumppüssi. Kui neid tüüpe peaks veel juurde tulema, võiksid nad juba valitsuse moodustada.

Nad astuvad ettevaatlikult üle ogade lopsakale Hongkongi murule. Ja kui nad on seda teinud, ilmuvad jälle laserkiired. Sekundiks muutuvad kilid punasteks ja teralisteks.

Siis juhtub midagi muud. Tuled süttivad. Turvasüsteem tahab näha neid inimesi tugevamas valguses.

Hongkongi frantsiisid on oma murude poolest kuulsad ? kes oleks enne kuulnud murust, millele võib parkida ?, aga ka antennide poolest. Oma antennidega näevad nad kõik välja nagu NASA uurimisjaamad. Osa antennidest on üles suunatud, need on satelliitside jaoks. Aga mõned väikesed antennid on suunatud alla, muruplatsile.

Y. T. ei jaga seda eriti, aga väikesed antennid käivad millimeeterradarite juurde. Nagu kõik teisedki radarid, märkavad need metallesemeid. Vastupidiselt lennujuhtimiskeskuse radaritele märkavad need siin ka väikesi asju. Süsteemi lahutusvõime on sama suur kui lainepikkus ? ja kuna selle süsteemi lainepikkus on millimeetri ringis, näeb see ära su hambaplommid, su kõrgete Converse?i saabaste paelarõngad, su Levi?ste needid. Võib kokku arvutada, palju sul on taskutes peenraha.

Tulirelvade märkamine pole mingi probleem. See värk näeb ära sellegi, kas relvad on laetud, ja kui, siis millise laskemoonaga. See on radarisüsteemi tähtis funktsioon, sest tulirelvad on Mister Lee Suures Hongkongis keelatud.

***

Poolautonoomne valveseade #A-367, Ng Security Industriesi toode, viibib meeldivas mustvalges metaversumis, kus loomafilee tükid kasvavad puu otsas, rippudes alumistel okstel just pea kõrgusel, ning verest nõretavad frisbid lendavad karges jahedas õhus lihtsalt niisama ringi, oodates, et keegi neid püüaks.

Kena väike õu on tema päralt. Selle ümber on tara. Ta teab, et ei saa üle tara hüpata. Ta ei ole proovinudki hüpata, sest teab, et see pole võimalik. Aga kuni ei pea, ta õue ei lähe. Seal on väga palav.

Tal on tähtis töö: õue kaitsta. Vahel inimesed tulevad ja lähevad läbi õue. Tavaliselt on need head inimesed ja ta ei hakka neid tülitama. Ta ei tea, miks nad on head inimesed. Teab ainult, et on. Vahel on õues halbu inimesi ja siis ta peab tegema neile halbu asju, et nad ära läheksid. Nii on sobiv ja õige.

Maailm ulatub õuest kaugemale, seal on teised õued ja teised temasugused kutsud. Need ei ole halvad koerad. Nad kõik on tema sõbrad.

Ka lähim naaberkutsu on kaugel, nii kaugel, et teda pole näha. Aga on kuulda, kui see kutsu vahel haugub ? siis, kui mõni halb inimene tema õuele läheneb. Kuulda on ka teisi naabruskonna kutsusid, neid on igas suunas terve kari. Ta on üks suurest toredate kutsude karjast.
Tema ja teised toredad kutsud hauguvad, kui mõni võõras tuleb nende õuele või isegi selle lähedale. Võõrad haukumist ei kuule, aga teised kutsud kuulevad. Need, kes elavad lähemal, satuvad ärevusse. Nad ärkavad üles ja on valmis tegema võõrale halbu asju, kui too peaks püüdma nende õuele tulla.

Kui mõni naaberkutsu haugub võõra peale, jõuavad koos haukumisega temani pildid ja helid ja lõhnad. Äkitselt ta teab, milline võõras välja näeb. Kuidas ta lõhnab. Mis häält ta teeb. Nii et kui võõras peaks tulema tema õue lähedale, tunneks ta võõra ära. Ta aitab haukumisel levida teiste toredate kutsudeni, nii et kogu kari oleks valmis võõraga võitlemiseks.

Täna öösel poolautonoomne valveseade #A-367 haugub. Mitte lihtsalt ei anna teiste kutsude haukumist karjale edasi. Ta haugub, sest on tema õues juhtuvate asjade pärast väga elevil.

Kõigepealt tulid sisse kaks inimest. See tekitas elevust, kuna nad tulid väga kiiresti. Nende südamed lõid kiiresti, nad higistasid ja lõhnasid nii, nagu kardaksid. Ta vaatas need kaks inimest üle, kontrollides, ega neil halbu asju kaasas ei ole.

Väiksema inimese mõned asjad on küll üleannetud, kuid mitte lausa halvad. Suuremal on paar päris halba asja. Aga ta teab kuidagi, et suuremaga on kõik korras. Ta kuulub selle õue juurde. Ta ei ole võõras, ta elab siin. Ja väiksem on tema külaline.

Ta tunneb ikka veel, et midagi põnevat on juhtumas. Ta hakkab haukuma. Inimesed seal õues ei kuule tema haukumist. Aga kõik teised, kaugemal elavad toredad kutsud karjast kuulevad ? ning kui nad kuulevad, siis nad näevad neid kahte kohkunud head inimest, tunnevad nende lõhna, kuulevad neid.

Siis tuleb õue veel inimesi. Ka nemad on elevil, ta kuuleb, kuidas nende südamed löövad. Tal koguneb sülg suhu, kui ta mõtleb kuumale soolasele verele, mis nende soontes voolab. Need inimesed on elevil ja vihased ja ainult natuke kohkunud. Nad ei ela siin ? nad on võõrad. Võõrad talle eriti ei meeldi.

***

Ta vaatab nad üle ja näeb, et neil on kolm revolvrit, üks .38 ja kaks .357 Magnumit ? .38 on laetud HP-kuulidega, üks Magnumitest teflonkuulidega ja juba vinnas, ning siis on veel jämedate haavlitega laetud pumppüss, padrun rauas ja veel neli padrunit magasinis.
Nende võõraste asjad on pahad. Hirmsad asjad. Ta läheb elevile. Ta saab vihaseks. Natuke hirmus on ka, aga see talle meeldib, sest see on täpselt sama, mis elevil olla. Tegelikult tal ongi ainult kaks seisundit ? uni ja adrenaliini üleküllus.

Halb pumppüssiga võõras tõstab relva!

See on juba tõeliselt kohutav tegu. Suur hulk halbu elevil võõraid tungib pahade asjadega tema õuele, tahab headele külalistele haiget teha.

Ta jõuab hädavaevu teistele toredatele kutsudele hoiatuse haukuda, enne kui hõõguvkuumadest koeratunnetest aetuna oma kuudist välja tormab.

***

Y. T. märkab silmanurgast välgatust, kuuleb kolksatust. Ta pöördub vaatama ja näeb, et valguse allikaks on Hongkongi frantsiisi seinas olev koeraluuk. Hetk tagasi on koeraluuk lahti paisatud ja miski liigub nüüd suurtükimürsu kiiruse ja otsustavusega üle muru.
Kuni Y. T. seda teadvustab, hakkab kostma kilide kisa. Kisa pole vihane ega ka ehmunud. Keegi pole jõudnud veel ehmuda. Kisa kostab nii, nagu oleks kellelegi pangetäis jääkülma vett pähe valatud.
Kisa kestab, ta pöörab alles pead, et kilide poole vaadata, kui koeraluugi poolt tuleb uus valgusesähvatus. Ta pilk pöördub tagasi, talle tundub, et nägi midagi, ühe ähmase hetke vältel üht pikka ümarat varju luugist paistmas, enne kui luuk seestpoolt kinni lükati. Aga kui ta keskendub, ei näe ta enam midagi peale luugi, mis endistviisi natuke väriseb. Nii et talle jäävad vaid udused muljed, mille hulgas on ka muru kohal tantsisklev sädemeterida ? ainsa sekundiga koeraluugist kilideni ja tagasi, nagu oleks rakett üle parkimisplatsi vuhisenud.

Räägitakse, et rottvärgid jooksevad neljal jalal. Võimalik, et sädemed tõusid robotjalgade küünistest, kui need murupinda haakusid.
Kilide pool toimub liikumine. Mõned on maha paisatud, põrkavad ja veerevad veel. Mõned on alles kokku varisemas. Nad on relvadeta. Nad haaravad teise käega relva hoidnud käest, lõugavad, ent nüüd on nende häältes tunda mõnevõrra hirmu. Ühel on püksid vööst kuni sääre alumise servani lõhki rebitud ja ribake riiet lehvib maa kohal ? nagu oleks tal tegu olnud kiirustava taskuvargaga, kes, leidnud, mis vaja, lahkus taskut lahti laskmata. Võibolla oli sel tüübil taskus nuga.
Verd pole kusagil näha. Rottvärk on täpne. Aga nad hoiavad siiski oma käsi kinni ja lõugavad. Võibolla on see jutt siis tõsi, et rottvärk annab sulle elektrilöögi, kui tahab, et sa millestki lahti laseksid.

Y. T. kuuleb oma häält lausumas: ?Vaata ette, neil on revolvrid.?

Hiro pöörab pead ja naeratab talle. Hiro hambad on väga valged ja ühtlased, tal on terav, kiskjalik naeratus. ?Ei, neil ei ole. Mäletad, revolvrid on Hongkongis keelatud.?

?Alles sekund tagasi neil olid relvad,? ütleb Y. T., pungitab silmi ja raputab pead.

?Rottvärk korjas need ära,? ütleb Hiro.

Kilid otsustavad, et on õigem lahkuda. Nad jooksevad eemale, hüppavad oma taksodesse, võtavad rehvide vilinal paigast.

Y. T. tagurdab paljaste velgedega takso üle TRV tänavale, pargib selle kriginal teise ritta. Läheb siis tagasi Hongkongi frantsiisi ja teda saadab aromaatse värskuse pilveke nagu komeedi saba. Veider küll, aga ta mõtleb sellele, kuidas oleks Hiro Protagonistiga mõneks ajaks auto tagaistmele pugeda. Ilmselt päris kena. Aga selleks peaks dentata ära võtma ja siin pole selleks õige koht. Pealegi, tõenäoliselt tekivad sellisel tüübil, kellel jätkub sündsustunnet tulla teda Clinkist välja päästma, enne viieteistaastase tüdrukuga tagaistmele ronimist mingid moraalsed tõrked.

?See oli sinust kena,? ütleb Hiro, peaga tänavale pargitud takso poole osutades. ?Kavatsed sa tema rehvid ka kinni maksta??

?Ei. Aga sina??

?Mul on likviidsusprobleeme.?

Y. T. seisab keset Hongkongi parkimisplatsi. Nad silmitsevad teineteist hoolikalt.

?Ma helistasin oma boifrendile,? ütleb Y. T. ?Aga ta hüppas alt ära.?

?Samuti rulakuller??

?Just nimelt.?

?Mina tegin kunagi samasuguse vea,? ütleb Hiro.

?Millise??

?Ajasin töö- ja eraasjad segi. Käisin kolleegiga. Sellest tekib suur segadus.?

?Jah, ma mõistan.? Y. T. pole küll päris kindel, mida tähendab ?kolleeg?.

?Ma mõtlesin, et me võiksime partnerid olla,? ütleb ta.

Y. T. oletab, et Hiro naerab ta välja. Too aga muigab ja noogutab põgusalt. ?Mulle tuli see ka pähe. Aga ma pean mõtlema, kuidas seda korraldada.?

Y. T. on jahmunud, et ka Hiro tõesti sellele mõelda võis. Siis saab ta juhmusehoost üle ja mõistab ? Hiro ajab niisama loba. Tõenäoliselt valetab. Tõenäoliselt kavatseb tüdruku lõpuks endale voodisse saada.

?Ma pean minema,? ütleb Y. T., ?kodu ootab.?

Saab näha, kui kiiresti Hiro partnerluse vastu huvi kaotab. Y. T. pöörab talle selja.

Järsku pimestavad neid jälle Hongkongi automaatsed pro?ektorid.
Y. T. tunneb valusat müksu vastu ribisid, nagu oleks keegi teda löönud. Aga Hiro see ei olnud. Hiro võib olla küll etteaimamatu mõõku kandev veidrik, aga tüübi, kes tüdrukutele ribidesse äsaks, tunneb Y. T. miili kauguselt ära.

?Oih!? ütleb ta ja pöördub saadud kolaka suunas. Vaatab maha ja näeb jalge ees maas hüplevat väikest rasket asja. Tänaval krigistab vana takso jälle kummi, kaob kiiresti eemale. Üks kili on tagaaknast poolenisti väljas, raputab nende poole rusikat. Ju siis kili viskaski teda kiviga.

Ainult et see pole kivi. See raske asi tema jalgade juures, sama, mis tema ribidest tagasi põrkas, on käsigranaat. Ta põrnitseb terve sekundi, enne kui aru saab ? piltidelt tuttav asi on järsku reaalsuseks muutunud.

Siis tõmmatakse tal jalad alt, nii kiiresti, et ta ei jõua haigetki saada. Ja kui ta hakkab mõtlema, mispidi ta nüüd on, kostab platsi teisest otsast valusalt vali pauk.

Ja siis lõpuks jääb maailm nii kauaks paigale, et on võimalik näha ja aru saada.

Rottvärk on peatunud. Kusjuures nad ei peatu kunagi. Osa nende saladusest ongi see, et keegi ei näe neid, sest nad liiguvad nii kiiresti. Mitte keegi ei tea, millised nad välja näevad.
Tähendab, mitte keegi peale Y. T. ja Hiro, praegusest hetkest alates.
See on suurem, kui ta arvas. Keha on rotveileri suurune ja plaatidega kaetud ? nagu ninasarvikul. Jalad on pikad, kõverad, jõulised ? nagu gepardil. Ilmselt nimetavad inimesed neid rottvärkideks saba pärast, sest ainult see on nagu rotil, uskumatult pikk ja paindlik. Aga rohkem küll sellise rotisaba moodi, millelt hape on liha pealt kõrvetanud, sest see koosneb lülidest, sadadest täpselt kokku sobitatud lülidest ? nagu selgroog.

?Jeesus!? ütleb Hiro. Ja Y. T. järeldab sellest, et ka Hiro pole enne rottvärki näinud.

Praegu on saba kere peal keerdus nagu puu otsast kukkunud köis. Osa sellest liigub ja mõned osad näivad surnud ning liikumatud. Jalad liiguvad ükshaaval, kramplikult, mitte kooskõlastatult. Kogu see asi näeb välja kuidagi valesti, nagu filmilõik sabata lennukist, mis püüab maanduma hakata. Märkamiseks, et midagi on korrast ära, pole vaja inseneriharidust.

Saba väänleb ja viskleb nagu madu, kerib end lahti, kerkib rottvärgi kere pealt kõrgemale, tõmbub kõrvale, et mitte jalgu segada. Aga jalgadega on endiselt probleeme, rottvärk ei saa kuidagi püsti.

?Y. T.,? ütleb Hiro, ?ära mine.?

Aga ta läheb. Sammhaaval rottvärgi poole.

?Kui sa enne tähele ei pannud ? see on ohtlik,? ütleb Hiro järgnedes. ?Räägitakse, et tal on bioloogilisi komponente.?

?Bioloogilisi komponente??

?Osaliselt loom. Nii et käitumine võib olla ettearvamatu.?
Y. T.-le loomad meeldivad. Ta läheb edasi.

Nüüd ta näeb paremini. See ei koosnegi ainult soomustest ja lihastest. Osa sellest paistab õigupoolest üsna haprana. Kehast ulatuvad välja lühikesed tömbid tiiva moodi asjad. Paar suuremaid õlgade kohal ja terve rida väiksemaid piki selgroogu ? nagu stegosaurusel. Ööprillid näitavad, et see asi on nii kuum, et võiks pizzat küpsetada. Kui ta läheneb, näivad need tiivalaadsed asjad kasvavat, end lahti voltivat.

Need kasvavad nagu lilled õppefilmis, laienevad ja avanevad, esile tuleb keeruline struktuur, mis enne oli kuhugi sisemusse kokku pakitud. Iga tiivajupats jaguneb iseenda väiksemateks koopiateks, need veel väiksemateks ja nii lõpmatuseni. Kõige väiksemad on vaid tillukesed hõbepaberitükid, nii tillukesed, et eemalt paistavad piirjooned hägusad.

Ja üha kuumemaks läheb. Väikesed tiivad on peaaegu hõõguvpunased. Y. T. lükkab ööprillid laubale, tõstab käed silmade kohale, et varjata muid valgusallikaid, ja näeb tõepoolest tuhmi pruunikat hõõgust, nagu äsja sisse lülitatud elektripliidil. Rohi rottvärgi all hakkab suitsema.

?Ettevaatust. Oletatavasti on seal sees üsna vastikud isotoobid,? ütleb Hiro ta selja tagant. Hiro on küll lähemale tulnud, kuid hoiab siiski eemale.

?Mis asi on isotoop??

?Radioaktiivne aine, millest tekib soojus. Sellest tema energia tulebki.?

?Kuidas seda välja lülitada??

?Ei saagi. Ta läheb kuumemaks ja kuumemaks, kuni sulab ära.?

Y. T. on rottvärgist nüüd vaid meetri kaugusel ja tunneb põskedel kuumust. Tiivad on end nii lahti harutanud kui võimalik. Kinnituskohtadelt on need ereoran?id, kaugemalt punased, siis pruunid ja kõige välimised õrnad ribad on veel tumedad. Kõrbeva rohu mõrkjas suits varjutab üksikasju.

Tiibade servad meenutavad mulle midagi varem nähtut, mõtleb Y. T. Need on nagu aknakonditsioneeri tagaküljest välja ulatuvad õhukesed metallplaadid ? tõmbad sõrmega üle, ja kriips jääb peale.

Või nagu auto radiaator. Et mootorit jahutada, puhub ventilaator õhku läbi radiaatori.

?Tal on radiaatorid,? ütleb Y. T. ?Rottvärgil on jahutamiseks radiaatorid.? See on uus info, mida ta praegu kogub.

Ainult et rottvärk ei jahtu. Läheb ikka kuumemaks.

Raha teenimiseks surfab Y. T. läbi liiklusummikute. See on tema võimalus ? olla tavalisest liiklusest kiirem. Ja ta teab, et auto ei kuumene üle kiirteel kihutades. Auto kuumeneb üle siis, kui peab ummikus peatuma. Sest siis on ta paigal ja radiaator ei saa piisavalt õhku.

Ja just see juhtub praegu rottvärgiga. Ta peaks liikuma, õhk peaks radiaatoreid jahutama, muidu ta kuumeneb üle ja sulab ära.

?Jahutus,? ütleb Y. T. ?Ma mõtlen, kas ta nüüd plahvatab või mis.?
Keha läheb üle teravaks ninaks. Ninajuur kooldub järsult ja kooldumiskohta katab must klaas ? terava nurga all, nagu auto või hävituslennuki esiklaas. Kui rottvärgil on silmad, siis just sealt ta välja vaatabki.

Allpool, kus peaksid olema lõuad, on vaid mingite mehhaaniliste seadmete tükke, mis purunesid granaadiplahvatuses.

Mustas klaasist tuuleklaasis ? või näomaskis või mis see ka poleks ? on auk. Nii suur, et Y. T. käsi mahuks sisse. Mis seal augus on, pole näha, sest seal on pime ja radiaatorite oran? hõõgus pimestab. Aga midagi punast näeb ta siiski, midagi, mis voolab välja. Ja see ei ole mingi dexronisegu. Rottvärk sai viga ja jookseb verd.

?See on päris,? ütleb ta. ?Tal jookseb soontes veri.? See on info, mõtleb ta. See on info. Ma võin selle eest raha teenida ? koos partner Hiroga.

Ja siis mõtleb ta: see vaene loom põleb elusalt ära.

?Ära tee. Ära puutu, Y. T.,? ütleb Hiro.

Aga ta astub ligi, lükkab prillid jälle ette, et nägu kuumuse eest kaitsta. Nagu teda oodates lõpetavad rottvärgi jalad oma krampliku tõmblemise.

Y. T. kummardab ja haarab esijalgadest. Need reageerivad tema käte tõmbele, tõukurvarraste lihased tõmbuvad pingule. Täpselt samuti nagu elusal koeral, kui võtta esijalgadest kinni ja tahta, et ta tantsiks. Rottvärk on elus. Reageerib. Y. T. on selles kindel.

Ta vaatab Hiro poole, kontrollib, kas too ikka märkab kõike. Märkab küll.

?Jobu!? ütleb Y. T. ?Mina väristan kätt, ütlen, et tahan su partner olla, ja sina ütled, et pead veel mõtlema. Mis viga, ma pole küllalt hea sinuga koos töötama või??

Ta kallutab end tahapoole ja hakkab rottvärki üle muru vedama. See on uskumatult kerge. Pole ime, et see nii kiiresti jookseb. Y. T. võiks seda süles kanda ? kui tahaks end elusalt ära põletada.

Tagurpidi astudes veab ta rottvärki koeraluugi poole ja murule jääb suitsev kõrbenud jälg. Ta näeb, kuidas ta kombinesoon aurab ? vana higi ja mustus keevad kattekangast välja. Ta on nii väike, et mahub koeraluugist sisse ? jälle üks asi, millega tema saab hakkama, Hiro aga mitte. Tavaliselt on need luugid kinni, ta on vahel proovinud neid muukida. Aga see siin on lahti.

Sees on frantsiisi helevalge, robotite puhastatud põrand. Koeraluugist paari meetri kaugusel on must pesumasina moodi asi. See on rottvärgi pesa, kus ta omaette pimedas uusi ülesandeid ootab. Pesa ühendab frantsiisi seinaga jäme kaabel. Praegu on pesa uks lahti, ka seda pole Y. T. kunagi varem näinud. Ja seest tuleb auru.

See pole veeaur. Midagi külma. Nagu niiskel päeval külmiku ust avades.
Ta lükkab rottvärgi pessa. Kõigist seintest pritsib välja külma vedelikku, mis aurustub veel enne rottvärgi kehani jõudmist, ning aur vuhiseb uksest välja nii suure hooga, et paiskab ta istuli.

Pikk saba on pesast väljas, ripub põrandale ja ulatub koeraluugist välja. Ta võtab sabast kinni, lülide teravad stantsitud servad torgivad kindaid.

Järsku tõmbub saba pingule, hakkab elama, väriseb hetke. Y. T. laseb kiiresti lahti. Siis kihutab saba pessa nagu pingul kummipael. Ta isegi ei näe selle liikumist. Pesa uks paugatab kinni.

Koristajarobot, ajudega tolmuimeja, ilmub teise ukse tagant, hakkab põrandalt pikki vereniresid puhastama.

Tema pea kohal seinal, peasissekäigu vastas on raamitud poster, mida ümbritseb pruuniks tõmbunud jasmiiniõitest pärg. Posteril on pilt laialt naeratavast mister Leest ja see tavaline tekst:

TERETULEMAST!

Mul on rõõm tervitada kõiki Suurt Hongkongi külastavaid kvaliteetinimesi. Ükskõik, kas olete siin äriasjus või huvimatkal, tundke end siinsetes tagasihoidlikes oludes totaalse kodususega. Kui mõni aspekt ei ole täiuslikult harmooniline, siis palun andke mulle sellest teada ja ma pingutan, et teenida teie rahulolu.

Meie siin Hongkongis oleme paljukordselt uhked oma väikese rahva ekstraordinaarse kasvu üle. Need, kes pidasid meie saart vaid Puna-Hiina tillukeseks mängukanniks, on pidanud siiras hämmelduses nägu krimpsutama, nähes, kuidas paljud vana kaardiväe niinimetatud jõud on vajunud tühisusse meie jõuliste hüpete ja laengurohke askeldamise ees ning meist on saanud vabaltveerev sünonüüm kõrgtehnoloogiliste personaalsete saavutuste ja kõigi inimeste üldise õitsengu kohta.

Meie majanduslik kasv, millele pole ajaloos võrdset ja mis teeb võimalikuks kõigi etniliste rasside ning antropoloogiliste hõimude ühtesulamise, toetub kolmele põhimõttele:
1. Informatsioon, informatsioon, informatsioon!
2. Totaalselt õiglane turumajandus!
3. Range ökoloogia!

Kes keelduks sellele lehvivale võitluslipule alla kirjutamast? Kui teil veel pole Hongkongi kodakondsust, taotlege passi nüüd kohe! Käesoleval kuul on tavalisest maksust (sada Hongkongi dollarit) lahkelt loobutud. Täitke kohe allolev kupong. Kui kupongid puuduvad, helistage viivitamatult 1-800-HONGKONG, et saada abi meie elutarkadelt operaatoritelt.

Mister Lee Suur Hongkong on privaatne eksterritoriaalne suveräänne kvaasinatsionaalne entiteet, mis ei ole seotud ja mida ükski teine rahvus ei pea seotuks kunagise Briti koloonia Hongkongiga, mis on osa Hiina Rahvavabariigist. Hiina Rahvavabariik ei vastuta mingil moel Mister Lee, Suure Hongkongi valitsuse ja selle kodanike tegude eest, nagu ka kohalike seaduste rikkumise, kehavigastuste või vandalismiaktide eest, mis puudutavad Mister Lee Suure Hongkongi valduses või halduses olevaid territooriume, hooneid, institutsioone või kinnisvara.

Ühinege meiega viivitamatult!
Teie ettevõtlik partner,
Mister Lee

Poolautonoomne valveseade #A-367 on oma väikeses jahedas majas tagasi ja ulub.

Väljas õues oli väga palav ja tal oli halb olla. Kui ta on väljas ja kogu aeg ei jookse, siis hakkab tal palav. Kui ta sai haiget ja pidi tükiks ajaks pikali jääma, hakkas tal nii palav nagu ei kunagi varem.
Nüüd tal enam palav ei ole. Aga haige on ta ikka. Seepärast ta niiviisi ulubki. Teatab kõigile naabruskonna kutsudele, et ta vajab abi. Tema ulgumine paneb nad kurvastama ja teeb murelikuks, ning nad levitavad seda kõigile teistele kutsudele.

Varsti kuuleb ta veterinaari auto lähenemist. Hea veterinaar tuleb ja teeb ta jälle terveks.

Ta hakkab jälle haukuma. Ta teatab kõigile teistele kutsudele, kuidas halvad võõrad tulid ja tegid talle haiget. Ja kui kuum oli õues, kui ta maha pidi heitma. Ja kuidas hea tüdruk aitas teda, toimetas ta tagasi jahedasse majja.

***

Otse Hongkongi frantsiisi ees märkab Y. T. musta Town Cari ? tundub, et see on seal juba mõnda aega seisnud. Tal ei tarvitse numbrimärki näha, ta teab niigi, et see kuulub Maffiale. Ainult Maffia sõidab selliste autodega. Aknad on mustaks toonitud, aga ta teab, et keegi seal autos hoiab tal silma peal. Kuidas nad seda küll teevad? Neid Town Care võib näha igal pool seismas, aga mitte kunagi liikumas. Ta pole päris kindel, kas neil mootorit üldse ongi.

?Hea küll. Vabanda,? ütleb Hiro. ?Ma ajan omi asju edasi, aga kogu info osas, mis sul õnnestub välja kaevata, oleme partnerid. Tulud teeme pooleks.?

?Oleme kokku leppinud,? ütleb Y. T. rulale astudes.

?Helista, kui midagi on. Sul on mu kaart.?

?Hei, mulle tuli nüüd meelde. Sul oli seal kaardi peal kirjas, mida sa jagad.?

?Jah. Arvutiprogrammid, muusika, filmid.?

?Vitali T?ernobõlist ja Meltdownist oled kuulnud??

?Ei. See on bänd??

?Jahah. Eriti vinge bänd. Uuri seda asja, poisu, varsti on see kõige kuumem musa.?

Ta veereb teele ja puunib Blooming Greensi numbriga Audi. See peaks ta koju toimetama. Ema on tõenäoliselt voodis, teeskleb magamist ja muretseb.

Pool kvartalit enne Blooming Greensi sissepääsu laseb ta Audi lahti ja veereb McDonald?sisse. Läheb tualetti. Seal on ripplagi. Ta astub kolmandasse kabiini, ronib poti otsa, surub üht laeplaati, lükkab selle kõrvale. Välja pudeneb peene lillemustriga puuvillane varrukas. Ta sikutab seda, tõmbab alla kogu komplekti: pluus, plisseeritud seelik, Vicky?st ostetud aluspesu, nahkkingad, kee, kõrvarõngad ja veel see neetud käekott. Ta koorib RadiKSi kombinesooni maha, keerab rulli, pistab lae vahele ja seab lahtise plaadi oma kohale tagasi. Siis paneb oma komplekti selga.

Nüüd näeb ta välja täpselt nii, nagu hommikul koos emaga einestades.
Blooming Greensi poole minnes kannab ta rula kaenlas ? seda kanda on seal lubatud, maha panna aga mitte. Ta näitab piiril passi, kõnnib mõnisada meetrit mööda sirget uut kõnniteed kuni majani, mille õuetuli põleb.

Nagu tavaliselt, istub ema konkus arvuti taga. Ema töötab föderaalide juures. Föderaalid ei teeni just palju, aga peavad kõvasti tööd tegema, et oma lojaalsust tõestada.

Y. T. läheb ja vaatab oma ema, kes kössitab toolil, käed näo ees ja sukkades jalad toolile tõstetud. Ema kannab neid ilgeid odavaid föderaalide sukki, mis on nagu marli, ja kui ta käib, siis puutuvad reied seeliku all kokku ning kostab krudinat. Laual on veekindel Ziploci kott ja selles on vesi, mis alles paari tunni eest oli jää. Y. T. vaatab ema vasakut kätt. Ema on varruka üles keeranud ja küünarnukist veidi kõrgemal paistab värske sinikas, vererõhu mõõtmise aparaadi kätise jälg. Föderaalid peavad iga nädal valedetektori testi tegema.

?Oled see sina?? hõikab ema, märkamata, et Y. T. on juba toas.

Y. T. taganeb kööki, et mitte ema ehmatada. ?Jah, ema,? hüüab ta vastu. ?Kuidas su päev läks??

?Ma olen väsinud,? ütleb ema. Nii ütleb ta alati.

Y. T. napsab külmkapist õlle ja laseb vanni kuuma vett. Veepladin mõjub talle rahustavalt, täpselt nagu valge müra generaator ema öökapil.