Vähemalt korra on “Algernonis” avaldatud meediaarvustus. See ajendas ka mind meediaarvustust kirjutama.
Räägitakse, et iga ajalehe lugejad elavad omas maailmas. Venemaa nädalalehe “Moja semja” lugejad elavad sel juhul kergelt ulmelises maailmas. Konkreetsuse mõttes, lugesin lehte number 26 (158) juulist 2003. Viletsal paberil trükitud, mustvalge, väliskaaned mustpunavalged. See number ilmus Moskvas 848 797-eksemplarilises tiraais. Seetõttu peaks ajaleht võrdlemisi mõjukas olema.
Esileheküljelt saab teada kõige tähtsamad uudised lehes ja niimoodi ka selle, kas see on kollane või kvaliteetleht. Kollasemat ajakirjandust ei ole minu silmad veel näinud. Veel on esilehel ajalehe juhtlause “Meie jaoks ei ole võõraid” ja eestikeelne hinnasilt 9 krooni. See viimane on ilmselt Eestis pandud.
Kolmas lehekülg. Poliitikauudised. Toimusid ühes Venemaa oblastis valimised oblastiduumasse. Valimisringkonnad on seal ühemandaadilised: ainult võitja osutub valituks. Kandideeris kohaliku maffia ristiisa, et saada saadikupuutumatust. Aga kõik vastaskandidaadid kartsid maffiat ja loobusid. Vastavalt Venemaa seadustele jäävad ühe kandidaadi korral valimised ära. Seega jääb ka ristiisa saadikupuutumatusest ilma. Järelikult tuli leida kähku vastaskandidaat. Leitigi üks sell, tark, aus ja vaene, ning sunniti ristiisa vastu kandideerima. Valimiste päeval selgus, et rahvas oli maffiast tüdinenud ja hääletas ristiisa vastu. Vaene ja õilis mees sattus tähtsasse ametisse, aga maffiaboss ruudulise päikese maailma.
Keerame lehte ja leiame järgmise tähelepanuväärse uudise. Oli ühes Valgevene külas vahva noormees, kellel oli naisi jalaga segada. Ei valinudki ta väga kaua, vaid kosis ühe endale. Ent pärast pulmi hakkas tema tervis viletsaks jääma. Päev-päevalt kidus ta järjest enam, kuni jäi lõpuks voodisse ega saanudki sealt välja. Arstid olid tema puhul võimetud.
Siis jõudis kuulujutt sellest ühe selgeltnägijani, kes tuli noormeest vaatama. Ta küsis klaasi vett ja toore muna, lõi muna ettevaatlikult klaasi, nii et rebu terveks jäi, ja vahtis tükk aega munarebu. Siis küsis ta, kas viimasel ajal on külas keegi surnud. Üks vanamees oligi paari kuu eest surnud. Selgeltnägija käskis selle kirstu välja kaevata ja kirstust leiti asi, mida seal poleks tohtinud olla: noormehe foto. Foto tagaküljel oli noormehe omakäeline nimeline pühendus, nii et oli kohe selge, kes selle foto kirstu toppis. Surnu maeti uuesti maha, loomulikult ilma fotota, ja samal päeval hakkas noormees paranema.
Juhtum ületas ajalehe uudisekünnise sellega, et miilits keeldus kriminaalasja algatamast. Seadus nimelt ei keela ükskõik kellele ükskõik missuguseid fotosid kirstu kaasa panna. Aga see ju tähendab, et keegi võib järgmine kord surnule kaasa panna Putini või Lukaenko foto! Lugupeetud rahvasaadikud, kas ei oleks aeg selle kohta mingi seadus vastu võtta, küsib ajaleht.
Neljas, viies ja kümnes lehekülg räägivad veidratest olukordadest, millesse napakad, joodikud ja poolhullud on sattunud. Ma ei uskunud, et niisugune asi on võimalik, aga pärast nende lehekülgede läbilugemist hakkas keskmise mehhiko seebiooperi tegelaskond mulle tunduma teaduste akadeemiana.
Kuuendal leheküljel põhjab üks kriitik kuut lääne endist või praegust poptähte, kes tema meelest on Venemaal kuulsamad kui nad väärt on. Huvitav lugemine, kuid täiesti mitteulmeline.
Seitsmendal leheküljel räägivad inimesed, kuidas nad tutvusid oma praeguste või tulevaste abikaasadega. Üks tutvus igatahes avalikus käimlas.
Kaheksas lehekülg on pühendatud kuritegevusele. Räägitakse Moskvas tegutsevast kurjategijate bandest, kes oma ohvreid hüpnotiseerib. Millestki sarnasest räägib Olimar Kalda “Parem Käsi tegutseb”. Kord hakkasid kolm noormeest toidupoes ühe pensionäriga juttu vestma ja lõpuks andis naine neile kõik oma mitme aasta säästud, korteri ostmiseks mõeldud raha, mida ta kilekotiga toidupoes kaasas kandis. Alles tüki aja pärast tuli ta transist välja.
Mõne aja pärast hakkasid petised ühes Moskva pargis vestlema ühe noore emaga. Pärast nii-öelda töötlemist jättis naine oma lapse koos lapsevankriga sinnapaika, jooksis kiiresti koju ja tõi neile 35 tuhat dollarit, mida ta oma kodus voodi all kingakarbis hoidis.
Räägitakse veel kolmandast juhtumist. Sulid astusid ühe noormehe juurde ja tegid temaga juttu. Varsti tundis noormees, et hakkab “ära vajuma”. Ta võttis kokku viimase jõu ja virutas vestluskaaslasele pasunasse. Kohe tuli teadvus tagasi ja sulid panid plehku.
Lugu kommenteerib üks tuntud (mulle muidugi tundmatu) psühholoog. Tema kindel nõuanne on: mitte astuda võõrastega vestlusse! Aga kui mõni siiski väga pealetükkiv on, siis tuleb talle lõuga anda! See aitab kindlasti.
Üheksas lehekülg on pühendatud spordile. Üks noorte iluuisutajate paar sõitis koos treeneriga võistlusele. Elasid hotellis. Treeninguvõimalused olid seal nigelad, sellepärast käskis treener noormehel neiu kukile võtta ning sellega viiendale korrusele ja tagasi ronida. Mitu korda. Aja peale. Tüdruk olnud sealjuures harukordne iludus. Niisugune lugu äratas hotelli külastajates muidugi tähelepanu. Tööle hakkas juba Tom Sawyeri lugudest tuttav aia värvimise efekt. Lugu lõppes sellega, et suvalised tüübid tassisid tüdrukut seljas viiendale korrusele ja tagasi, aga poiss võttis aega ja kasseeris igalt matsilt sada rubla nina pealt korra eest.
Autosporti esindab lugu autost, millele omanik paigaldas ka kaassõitja kohale rooli. Mõlemat rooli võis keerata, ent arusaadavalt oli kaassõitja ees olev rool puhas butafooria ega toiminud. Juht istus autos paremal pool (sellised autod on Venemaal lubatud). Kaassõitjateks võib panna igasuguseid tegelinskeid, alates alaealistest lastest ning lõpetades mannekeenide ja koertega.
Võib-olla on lugejale nüüd jäänud mulje, et ajaleht elab mingis niisuguses maailmas, millel meie omaga midagi ühist ei ole. Siiski pole see nii. Samal spordiküljel antakse ülevaade naisekandmise maailmameistrivõistlustest ega unustata märkida, et võitsid kuulsad eesti sportlased Margo Uusorg ja Egl (sic!) Soll.
Arst ütleb Roman Abramovitile: ÌTeate, kui ma ütlesin teile, et te peaksite rohkem spordiga tegelema, näiteks jalgpalliga, ei pidanud ma just seda silmas.ì
Üheteistkümnendal leheküljel räägitakse sadistlikust lasteaiakasvatajast, kes isegi jalaluumurdu ei pea millekski, ja antakse hulk lapsesuu-anekdoote.
ÌIsa, mis sul seal kaenla all on, kas kulmud?ì Noh, mida sellisele küsimusele peaks vastama?
Kaheteistkümnendal leheküljel on Sidney Fernwilteri laadis äritegemise moodused ja õpetus, kuidas panna oma naist arvama, et ta on hull. Ma ei hakka ümber jutustama, sest nõuab tuletõrje, politsei ja hulluarstide äraostmist ning on sellepärast taskukohane ainult vähestele meist.
Kolmeteistkümnendal leheküljel on kuulutused. Belgorodis korraldatakse suurel hulgal kursusi ja kõige kallim maksab 7,6$ (alla saja krooni) kuus. Eks katsuge Eestist saja krooni eest kuus keelekoolitust saada!
Üks naine on valmis Moskva avalikel plaaidel alasti päevitama: kõhuli 500 rubla ja selili 2000 rubla tund. Ei tea, kellel sellist teenust küll vaja on.
Neljateistkümnes lehekülg annab ülevaate dieedist “Pea lõuad!”. Asja uba on selles, et paksu kundet häbistatakse avalikult tema paksuse pärast, see satub masendusse, kaotab söögiisu ja võtabki kaalus alla. Eriti hästi töötab, kui kundelt eelnevalt kõva raha sisse kasseerida.
Viieteistkümnendal leheküljel on lugu “Kuidas mind päästsid teteenid”. Kujutlege saja aasta tagust uudislugu USA ajakirjanduses “Kuidas mind päästsid neegrid” ja te saate loo tonaalsusest aru: üks neeger on tõusnud kõrgemale oma suguvendade tavalisest tuimusest ja päästab valge inimese, kes hätta jääb. Ning endastmõistetavalt ei küsi ta mingit tasu, sest au päästa Suur Valge Massa on tähtsam mistahes rahast.
Kuueteistkümnendal leheküljel on intervjuu abielupaariga, kes mingit teleõud juhib. Et nad on omavahel abielus, siis võtavad nad teineteisega vabalt, näiteks asetas naine saates oma käe mehe põlvele ja hoidis seda seal tükk aega. Vaatajad hakkasid telekanalisse kirjutama: miks teie naissaatejuht paneb käe mehe põlvele? Lõpetage pornograafia! Lugu on illustreeritud perepiltidega. Ausalt, ema näeb välja noorem kui vanem tütar.
Kaheksateistkümnendal leheküljel on mitteulmeline krimka. Need lugejad, kes kõige rohkem lehes ilmunud juhtumeid lahendavad, saavad auhindu. Niisiis: disainer lamab oma kodus vereloigus ja sealsamas on ka kuriteos kahtlustatav, kes on täis nagu tarakan ega ole sellepärast võimeline ütlusi andma. Probleem on selles, et haavad on tekitatud kõva nüri esemega, aga disaineri kodus pole ainsatki kõva eset. Mina arvan, et rusikatega kolkisid üksteist. Ja veel arvan, et disainer pole üldse surnud, vaid punane loik tema pea all on veinist. Ma ei viitsi järele uurida, kas mu vastus on õige.
Kahekümnes lehekülg on pühendatud selgeltnägijate kuulutustele. Ainult 5 tükki ja ongi lehekülg täis. See näitab, et Venemaal pole kõige rikkamad rahvusvahelised auto- ja kosmeetikakontsernid, vaid selgeltnägijad, sest just nemad ostavad kõige suuremaid reklaampindu. Iga reklaami juures on tegevuslitsentsi number, mis mõnel on viiekohaline, aga Venemaa vanimal selgeltnägemise keskusel neljakohaline ja mitte kõige väiksem. Lisaks litsentsile on ühel UNESCO sertifikaat.
Kõik on naised, kõik annavad oma tegevusele täieliku garantii. Üks lubab kundel tasuda alles siis, kui ta näeb, et nõidus on täide läinud, teine lubab 110% raha tagasi maksta, kui kunde pole rahul, kolmas annab eluaegse tagatise. Kõik töötavad ilma järjekordadeta ja ühest seansist piisab. Tervelt kaks tükki rõhutavad, et peale moskvalaste teenindatakse ka teiste linnade elanikke. (Maaelanikest ei räägita.) Teenused on kõigil samad, kaasa arvatud vanatüdrukute mehelepanek, abielude päästmine (mees hülgab armukese, tuleb oma naise juurde tagasi ja jääb talle igavesti truuks) ning alkoholist võõrutamine, kusjuures joodiku võib viinast peletada ka tolle tahtmata: too foto ja ühe päevaga saab temast karsklane!
Kuulge, see on hea idee. See ei saa väga palju maksta. Ja hulgi saab kindlasti hinnaalandust kaubelda. Venemaa valitsus võiks seda teenust tellida: iga mehe jaoks karskuse protseduur. Fotod võiks hankida kasvõi rahvaloenduse käigus ning seda peaksid organiseerima oblasti- ja rajoonivalitsused. Venemaast saaks karskete meeste maa.
Ja igale naisele, kes pole veel 22-aastaselt mehele saanud, võiks tellida vanatüdrukute mehelepaneku protseduuri. Venemaast saaks õnnelike naiste maa.
Kahekümne esimesel leheküljel on teadusuudised. Mõistatage ise, mis vastab tõele ja mis on väljamõeldis (vihjeks nii palju, et leidub mõlemat). Rasvavaba toit pole rasvasest sugugi tervislikum, kui ta sisaldab väga palju süsivesikuid. Jaapanis tekitas “Pokemonide” vaatamine hulgal inimestel, eriti lastel epilepsiahoo. USA-s leiutati kontaktläätsed, mis korrigeerivad magamise ajal inimese nägemist; üks paar maksab 8000$ ja peab vastu 3 aastat; toime kestab 20 tundi, mis tähendab, et igal ööl tuleb nendega magada. Austraallased avastasid, et paljusid medikamente, sealhulgas rasestumisvastaseid vahendeid ei pea sisse võtma ega süstima, vaid piisab nahale pihustamisest. Austerlased avastasid, et naistel on suitsetamist maha jätta raskem kui meestel. Selleks, et säilitada mõistust ja mõtlemisvõimet, on tarvis iga päev kaarte mängida; teisel kohal on efekti poolest ristsõnade lahendamine ja kolmandal tants; tennis ja võistkondlikud spordialad ei mõju üldse.
Kahekümne teine lehekülg ja ravitsejate kuulutused. Viljatuse ravimise keskuse “Lapsed katseklaasist” reklaami algus on selline, nagu arvata võibki, aga kui see jõuab modellide munarakkude müümiseni ja laias valikus surrogaatemade pakkumiseni, hakkab pisut imelik.
Järgmine kuulutus lubab 25. kaadri meetodil ravida kõiki alkoholist, narkomaaniast, hasart- ja arvutimängudest, tubakast ja ülekaalust. Sellest, mis meetod see on, pole räägitud, sellepärast selgitan. Ravitavale näidatakse filmi, mille iga 25. kaader on eriline ega kuulu muuga kokku. Vaataja teadvusesse see ei jõua, aga alateadvus reageerib. Film võib sisaldada mürasarnast heli, millesse on peidetud sõnad, et viin on paha. Jällegi teadvus seda ei taju, aga alateadvus reageerib. Tuleb mõelda, kas niisugune film ikka narkomaania ja mängurluse vastu aitab. Garantiid ka ei lubata.
Kahekümne kolmas lehekülg. Voronei korporatsioon Ida-Lääs palkab 50 tuhat töötajat palgaga kuni 90 tuhat rubla kuus. Töötada võib kõigis Venemaa paikades ja välismaal, sealhulgas kodus ja posti teel. Tööleping, staa, tagatis (milline?), suured preemiad, pidev abi. Ei sõnagi sellest, mis korporatsioon see niisugune on ja milles töö seisneb, aga pisike arvutus näitab, et lubab maksta igas kuus palkadeks kaks miljardit eesti krooni. Millegipärast on mul tunne, et selliste pakkumiste aeg on Eestis juba läbi. Paar aastat on möödas ka, on ehk keegi kuulnud midagi korporatsioonist Ida-Lääs?
Kahekümne neljas lehekülg on täies mahus enesereklaam. Ostke raamat “Mida naine tahab”, mille kaanel on David Duchovny pilt!
Kahekümne viies lehekülg räägib meditsiinist ja selle võttis ühe lausega hästi kokku polkovniku lesk: ÌArstid ei tea midagi!ì Pöörduge rahvaravitsejate poole.
Kahekümne kuuendal leheküljel on artikkel “Aja väravad on avatud”. See seletab hulga paranormaalseid nähtusi ajaväravatega, mille kaudu saab minna minevikku või tulevikku.
Näiteks avastasid norra kalurid “Titanicu” hukkumispaigast 1994. aastal kümnekuune tüdruklapse, kes hulpis “Titanicu” päästeparve sees. Reisijate nimestiku abil tema isik tuvastati ja ta kasvatati üles, aga muidugi ei mäleta ta laevaõnnetusest midagi. Kahju, et tüdruku nime ei ole öeldud.
Koola poolsaarele korraldasid venelased 1922. aastal ekspeditsiooni ja avastasid koopad, mille kaudu saab minna 15 tuhande aasta tagusesse minevikku. Sel ajal oli Koola poolsaarel kõrgeltarenenud Hüperborea-nimeline ühiskond. Ekspeditsiooni tulemused salastati otsekohe ja 30-ndatel selle juhid represseeriti. Ajaleht loodab, et nüüd on aeg uus ekspeditsioon korraldada ja Hüperborea üles leida. Mina loodan ka, sest see lükkaks ümber arvamuse, nagu olnuks 15 tuhat aastat tagasi jääaeg ja Koola poolsaar kilomeetripaksuse jääkihi all.
Paranormaalsete nähtuste uurija Vadim Ternobrov avastas kusagilt suure koobastiku, mis on liiga korrapärase põhiplaaniga selleks, et olla looduslik. Ainult seda ei suutnud ta tuvastada, kas koobastiku rajas Beria käsul NKVD või tegid selle hoopis tulnukad tulevikust, niisiis mitte võõrplaneetlased, vaid võõrajalased. Küll on alles lollpea, et ta vahet ei suuda teha. Kui koobastikus on Lenini bareljeefid, sirbi ja vasara kujutised ning kirjad “Paa Angelina nimeline tunnel”, siis laskis selle ehitada Beria, aga kui kõike seda ei ole, siis tulnukad.
Teisest küljest ei ole Ternobrov täielik käpard. Nii näiteks tegi ta usaldusväärselt kindlaks, et viljaringide läheduses hakkavad kellad aeglasemalt käima, aga mõnikord jäävad hoopiski seisma. Omaenese tarkusest lisan: eriti kui nad on mehaanilised ja paar päeva oodata.
Keegi peaks Ternobrovile ütlema, et lumehelbed on ka liiga korrapärased selleks, et olla looduslikult tekkinud.
Kahekümne seitsmendal leheküljel on artikkel “Mis võib olla hirmsam seelikus mehest?”. Siin ei räägita mitte sellest, et kaks otlast on hirmsamad kui üks, vaid Georgi Frantsevit Milljarist (1903 -- 1993), kes mitmekümnes filmis mängis Baba-Jagaad ja teisi koletisi. Niisiis oli ta spetsialiseerunud õudusrollidele. Artikkel nimetab teda Nõukogude Liidu ametlikuks Baba-Jagaaks. Surematu Katei filmist tuli ratsutamise stseen välja võtta, sest hobune keeldus kandmast nii õudset ratsanikku. Ükskord ütles isegi reissöör, et tal on hirmus.
Kui ta oli 65-aastane, tuli tal pähe võtta naiseks 60-aastane tuttav. See imestas: olen nii vana, mul pole enam mingit meest tarvis! Mina ei olegi mees, mina olen Baba-Jagaa, vastas Milljar. Siis nad abiellusid ja elasid koos peaaegu hõbepulmadeni.
Järgmisel kahel leheküljel jutustavad kirjasaatjad, kuidas nende elu on lörri läinud. Tõlgin ühest natuke rohkem mõistuse juures oleva inimese kirjast kaks lauset: ÌMul hakkas jälle igav ja ma hakkasin levitama kuulujutte oma ülemuse täitmatust sugulisest võimekusest ja kujutasin neis iseennast tema armukesena. Kui need jutud ülemuse naise kõrvu jõudsid, hakkas ülemus mind huviga vaatama.ì
Kolmekümnendal laheküljel on jälle hulgaliselt anekdoote. ÌPoiss, miks sa koolitundide ajal siin jood ja suitsetad? Mis klassist sa õieti oled?ì ÌKodanlane!ì
Kolmekümne esimesel leheküljel on kari fakte, mille teadmisega pole mitte midagi peale hakata, ja horoskoop, kus muu hulgas antakse igale tähtkujule deviis, mille all tuleb nädal aega elada. Võrdlemisi selge on, kuidas peab inimene nädal aega käituma, kui tema deviis on ÌMa pakkusin teile kolmkümmend tuhat rubla, et te ei avaks musta kasti!ì (tuntud anekdoodist, kastis polnudki midagi) või ÌKes hommikuti külas käib, see käitub väga targaltì (Karupoeg Puhhi multifilmist). Ent kuidas elada põhimõtte järgi ÌNoor krokodill otsib sõpruì või ÌKas sada rubla võivad päästa vene demokraatia isa?ì?
Leht on nüüd läbi saanud, välja arvatud ristsõnad, mille lõpunilahendamiseks ma ei valda piisavalt keelt. Mida öelda kokkuvõtteks? Meie ees oli Venemaa pealinnas välja antav tohutu tiraaiga mõjukas ajaleht. Seda loetakse riigi igas otsas ja ka välismaal. See kajastab paljude venelaste arusaamist sellest, kuidas elu käib ja mida elult üldse oodata. Nagu nägite, välispoliitika oli null.
See on riik, mis on leiutanud kosmoseraketi ja mille tuumarelvade jõudu kartis kunagi pool maailma (ning paljud kardavad veelgi). See on riik, mis on viimase saja aasta jooksul sõdinud kõigi oma naabritega, välja arvatud Norra ja Iraan, ning paljudega korduvalt. See on riik, mille parlamendisaadikud on korduvalt lubanud Eesti riigi maamuna pealt pühkida, ilma et valitsus või president oleks neid avaldusi ümber lükanud või isegi tauninud. See on riik, mille naftast ja maagaasist sõltub suur osa Euroopa Liidust.
See oli vist Nikolai Berdjajev, kellele kuulub mõte, et Venemaad ei ole võimalik mõistusega võtta. Nüüd saan ma sellest aru. Berdjajevist, mitte Venemaast.