Hiljuti esitati mulle ajakirjast "Muusa" küsimus, miks ma osalesin romaanivõistlusel. Ma ei osanud muud kosta, kui et üritus toimus jamul oli parasjagu valmis käsikiri, miks siis mitte...
Tagantjärele mõeldes ei olegi ma suutnud paremat põhjendust välja mõelda. Või milleks üldse korraldatakse kirjandusvõistlusi? Kirjandusteoste hindamine on veel palju subjektiivsem, kui iluuisutamise või peotantsu zhürii tegevus. Mõõta pole praktiliselt midagi ning Juhan Habicht - kes ka ise "Agernoni" käesolevas numbris romaanivõistlusest kirjutab - on öelnud, et tõenäoliselt saadab suurim kommertsedu kümnendale kohale platseerunud naistekat.
Jan Kaus tõdes hiljutises "Sirbi" artiklis, et: Olles enne lugenud näiteks Kivirähka, Mihkelsoni, Traati, võib ju jõuda paratamatu sedastuseni, et töö ei tõuse nimetatute tasemeni. Selline, võistluse iseloomust sündiv situatsioon tekitab palju kahetsusväärset, mis nihutab eemale asja olemusest ning vähendab võistluse tegelikku kaalu ja mõtet. Jättes kõrvale selle, kas Kivirähk on Eesti romaani lipulaev või mitte, tuleb möönda küsimuseasetuse õigsust. Ka suurrahvaste kõikvõimalikele kirjandusauhindadele mõned meistrid lihtsalt põhimõtteliselt ei pretendeeri. On see halb või hea, mine võta kinni.
Kirjandusvõistlus, kuhu tuleb esitada avaldamata käsikirju, kipub juba ainuüksi formaadi tõttu muutuma ürituseks, mille vastu on kõige suurem huvi niiöelda uutel tegijatel. Romaanidebüüti on igal juhul mõistik organiseerida prestiizhsse kultuurisündmuse kaudu.
Seetõttu on minu arvates oluliselt mõttekamad konkursid, kus osalevad kõik juba avaldatud tööd - nagu Tukla novelliauhind, Stalkeri küsitlus (mille kandepind on küll kurjakuulutavalt õbluke, kuid selles pole küll süüdi ei organiseerijad ega veel vähem autorid) või siis viimase arenguna selles vallas konkurss Prima Vista, millel tuntud Tartu literaadid hindavad eelmisel aastal debüütidena ilmunud jutte. Vahemärkuse korras pean tõdema, et minu käsi ei tõusnud kumbai eelmisel aastal "Algernonis" ilmunud debüüti zhüriile esitama, hoolimata sellekohase teate laekumisest toimetusse. Kui kummagi neist autor leiab, et seda võiks teha, on võimalus olemas 14. aprillini.
Aeg-ajalt korraldavad kirjandusvõistlusi ka kirjastused - näiteks sobivad hästi nii "Fantaasia" kui ka meie ajakiri. Paratamatult on sellistel üritustel osalenute ring piiratud korraldava organisatsiooni sihtgrupiga.
Kokkuvõtteks - kirjandusvõistluse kui sellise kõige olulisem eesmärk võiks ilmselt olla uute talentide esiletoomine. Samas ma ei usu, et mõni neist ilma võistluseta midagi kirjutamata jätaks. Kirjutamisega on millegipärast nii, et välja tuleb see kõige paremini neil, kes ilma kirjutamata olla ei saa... Parandamatu maksimalistina näeksin ma meelsasti, kui näiteks romaanivõistluse statuuti oleks sisse kirjutatud ka võimalus esimene preemia välja andmata jätta. Ei saa oodata, et aastad vennad oleksid ning ürituse kui sellise maine sellest ainult võidaks, kui esimese koha saamiseks ei peaks teos olema parem kõigil sel aastal ilmunuist, vaid Romaan suure R-iga. Ning kui siis juhtuks, et debüüt esikoha võidab, võiks kindel olla, et tegu on asjaga, mis vähemalt paari aastakümne jooksul unustushõlma ei lange.
See võiks olla üks erinevusi kunsti- ja spordivõistluse vahel.