Anglo-ameerika auhinnad ja väikerahvaste ulme

Siinmail ikka armastatakse spekuleerida teemal, et kas eesti ulme oleks läbilöögivõimeline anglo-ameerika kirjastusmaailmas. Vastus on lihtne: ÌEi!ì Kui aga tahta tõestada, siis läheb asi pisut keerulisemaks. Kuigi mitte oluliselt. Piisab, kui vaadata, et kuipalju on inglise keelde tõlgitud mõnda Euroopa või Jaapani ulmekirjanikku ... ja ärgem rääkigem siinkohal sellisest kummalisest proosast. Ikka ?anriulmest.

Tõttöelda tuli selle kolumni idee uudisest, kus teatati, et soome ulmekirjaniku Johanna Sinisalo romaani ÌEnnen päivänlaskua ei voiì inglise tõlge ÌTroll: A Love Storyì võitis 2005. aasta James Tiptree Jr. nimelise auhinna. Suursündmus igatahes! Samas tuleb aga arvestada, et antud romaan on ilmunud peaaegu igas kultuurkeeles. Tegu on ka linnafantaasiaga, mis on reeglina ulmevõhiklikust lugejale märksa kergemini seeditav. Mainima peaks sedagi, et James Tiptree Jr. nimeline auhinda määrab ?ürii ja antakse seda siiski vaid kindla teemakäsitlusega teostele. Auhinna statuut ütleb ju otse: Ìscience fiction or fantasy that explores and expands the roles of women and men for work by both women and menì.

Enne Sinisalot on olulisi anglo-ameerika ulmeauhindu saanud vaid kolm väikerahvaste kirjanikku... kui me nimetame ka venelased väikerahvaks ja kui me nimetame vennad Strugatskid üheks kirjanikuks.

1974. aastal jagas John W. Campbelli mälestusauhinna esikohta prantsuse kirjaniku Robert Merle?i romaan ÌMalevilì ja jagas seda Arthur C. Clarke?i romaaniga ÌKohtumine Ramagaì. Ka see on ?ürii poolt määratav auhind ning loodud sai see just vastukaaluks Hugole ja Nebulale, et siis midagi akadeemilist. 1978. aastal sai sellesama auhinna teise koha Arkadi ja Boriss Strugatski kogumik, mis sisaldas romaane ÌVäljasõit rohelusseì ja ÌСказка о Тройкеì.

1987. aastal sai aga üleilmse fantaasiaauhinna (World Fantasy Award) Patrick Süskindi romaan ÌParfüümì. Hoolimata auhinna nimest saavad ka seda ?ürii poolt määratavat auhinda ainult inglise keeles ilmunud tekstid ning hoolimata nimest kipuvad need auhinnatud tekstid pigem horror kui fantasy olema.

Kuna kuuest eelpool mainitud romaanist kolm on maakeeles ilmunud, siis võib aimu saada, et auhinna võitmiseks on vähemasti väga head kirjanduslikku taset vaja... seda nõudmist ei täida ainukesena Clarke?i romaan, kuid seal on samas vägev idee. Tõsi, ega see Robert Merle?i romaan nüüd ka kõikse progressiivsema ulme näide pole: lihtsalt üks üsna realistlikult ja rahulikult kirjapandud tuumasõja-järgsest elust pajatav romaan. Samas on Strugatskid, Süskind ja Sinisalo ikka tasemel, mida ületada on küllaltki raske. Ja sellisel tasemel kirjandust on inglise keelde tõlkimiseks veel küllaldaselt, aga mitte eesti ulmest.

Loomulikult ei soovi ma siin nüüd Raul Sulbi kombel hakata eesti ulmet sopaga üle valama, aga reaalsus on lihtsalt selline. Mis meile hea, see ei pruugi inglisekeelse kirjandusturu jaoks piisav olla. Teisalt, kas peakski niiväga selle anglo-ameerika turu pärast pingutama... huvitavamad asjad toimuvad ju mujal... seal on ainult tööstus. Tahtmata küll prohvet olla, aga võib samas ka juhtuda, et miski kurioosumina ka mõni eesti ulmekas siiski inglise keeles tõlkena kaante vahele saab.