Lapsena armastasin anekdoote. Aga ma sain varakult aru, et suur osa neist tundub pärinevat mitte inimeste maailmast, vaid kusagilt mujalt, nii-öelda Anekdoodimaailmast. Kuidas Anekdoodimaailm toimib ja millised inimesed seal elavad? Kas poleks üsna tore, kui sinu ümber vahetpidamata anekdoote sünnib ja kõik inimesed on nagu naljaraamatust välja astunud, see tähendab, üsna naljakad? Sellest arutlengi.
Kellele on anekdoodid mõeldud?
Selleks, et anekdoodid oleksid arusaadavad laiale ringkonnale, ei või nad ühtegi teadusharusse põhjalikult süveneda. See on viinud olukorrani, kus vähegi keerulisi asju anekdoodid väldivad.
Eksamil tõmbab tudeng pileti, kus ta peab selgitama, kuidas mõõta baromeetri abil maja kõrgust. Pärast ettevalmistust räägib tudeng: ÌKõige ebakindlam meetod, mida ma ei soovita, on mõõta õhurõhku maja jalamil ja katusel. Väidetavalt langeb õhurõhk iga 12 meetri kohta 1 mmHg võrra. Niimoodi ei saa maja kõrgust kuigi täpselt teada. Juba parem on lasta baromeeter maja katuselt alla kukkuda ja mõõta stopperiga aega. Selle meetodi puudus on see, et baromeeter hävib. Veel parem on mõõta päikeselisel päeval maja varju pikkus ja baromeetri varju pikkus ning selle põhjal maja kõrgus välja arvutada. Kuid veelgi täpsemini saab vastuse teada siis, kui baromeetrile nöör ümber siduda, tasakesi katuselt alla lasta, kuni ta maale jõuab, ja nöör ära mõõta. Ent absoluutselt täpselt saab maja kõrguse teada siis, kui minna arhitekti juurde, kes selle maja ehitas, ja öelda: ÌKui ma annan teile selle uue läikiva teadusliku baromeetri, kas te siis ütlete mulle, kui kõrge see maja on?ìì
Eelpooltoodu peaks olema arusaadav igale põhikooli lõpetanule. Aga lehtedes selliseid ei ilmu, sest nii tarkadele inimestele ei ole ajalehtede anekdoodid mõeldud.
Lähevad insener, bioloog ja matemaatik heina tegema. Heinamaal on küün ka. Töötavad, töötavad, korraga näevad, et 2 inimest lähevad küüni sisse. Mõne aja pärast tulevad 3 inimest küünist välja. Kuidas seda seletada? Insener ütleb: ÌSee on mõõtmise viga. Me loendasime valesti.ì Bioloog ütleb: ÌNad on seal sees paljunenud.ì Matemaatik ütleb: ÌKui nüüd veel 1 inimene küüni sisse läheks, siis saaks küün jälle tühjaks.ì
Ka sellelaadilisi anekdoote massiteabes ei kohta, sest sihtgrupp ei ole võimeline neist aru saama. Anekdoodi mõistmiseks piisab algklassides õpitust.
Laevahukust pääsevad preester, jurist ja insener ning jõuavad inimsööjate saarele. Need aga tahavad õnnetuid giljotiiniga hukata ja ära süüa. Esimesena paneb oma pea pakule preester. Inimsööja tõmbab nöörist, aga riistapuu tõrgub. Preester hüüab: ÌSee on jumala käsi! Jumal ei taha, et ma suren!ì Ja jääb ellu. Teisena heidab giljotiini alla jurist. Jälle tõrge. Jurist selgitab, et üht inimest ei tohi kaks korda hukata, ja jääb ka ellu. Kolmandaks jõuab järg inseneri kätte. Too hüüab: ÌPidage! Ma näen küll, miks see masin ei tööta! Oodake pisut, ma parandan selle enne ära!ì
Pisut imelik, et ka sellelaadseid anekdoote pole ma lehtedest ega anekdoodiraamatutest lugenud. Vist on liiga keeruline.
Vaimsed väärtused Anekdoodimaailmas
Anekdoodimaailma elanikel ehk anekdootlastel pole vaimseid huvisid. Mulle tõesti ei meenunud anekdoote kaunite kunstide armastamisest, vaid ainult võhikute arvamused selle kohta, mille poolest erineb kontrabass viiulist (põleb kauem), ja Baskini kunstisaalis-naljad.
Ei ole Anekdoodimaailmas ka tehnikahuvi, näiteks ei tule meelde, et Juku mõne veidra riistapuu oleks valmis klopsinud. Ka teistelt anekdootlastelt ei mõista ma nimetada kasulikke leiutisi, välja arvatud ehk 110-kraadine viin ja seade, millega naise sünnitusvalusid lapse bioloogilisele isale üle kanda, kuid nende kasulikkus on samuti küsitav. Küll on aga anekdootlaste seas hulgaliselt neid, keda on rohkem kui üks tarvis selleks, et läbipõlenud lambipirni vahetada.
Eks teadlasi aeg-ajalt Anekdoodimaailmas kohta, aga lood nendest käivad enamjaolt teema alla ?Pealtnäha haritud ja lugupeetud inimene, aga näe, mis tegi?. Ning tundub, et inimsööjaid ja ürginimesi on Anekdoodimaailmas siiski rohkem kui teadlasi.
Kuigi anekdootlased ei hooli vaimseist väärtustest, on seal siiski märkimisväärselt palju andetuid kultuuritegelasi. Üks nendest avastas neljakümneselt ka ise, et on täiesti andetu, ent ei saanud oma tööst loobuda, sest et oli juba kuulus.
Selle kohta kirjutas Jack London ?Smoke Bellow?s?: ÌMaailm on tuubil, lihtsalt lõhkemiseni täis lolle. Ja kuna neid nii palju on, siis pole ime, et mõnel nendest vahel veab.ì
Viimasel ajal näib mulle enamik anekdoote kuuluvat rubriiki ?Hullude, joodikute ja muude napakate nõmedad juhtumused?. T?apai ja Petka, blondiin, Juku, Gena ja Potsataja, hunt, karu ja jänes, Karupoeg Puhh ja Notsu, porut?ik R?evski, Piraaja-klubi, isegi Stirlitz, rääkimata t?ukt?ist, elavad viisil, millesarnast ma kohe kuidagi oma ligimesele ei soovitaks.
Võimalik, et anekdootlaste üldise väheandekuse tõttu tegutsevad paljud neist elualal, kus neil puuduvad vajalikud võimed ja iseloomuomadused. Tiirased mungad ja nunnad, kirjaoskamatud politseinikud, arstid, kes oma patsientidega seksivad; altkäemaksu võtvad õpetajad ja õppejõud, hullud psühhiaatrid ...
Juku teab kõike seda, mille teadmiseks ta veel liiga noor on, aga ei tea seda, mida ta teadma peaks. Autot juhtima õppides saab ta esimesena selgeks jalakäijate vihkamise. Vahetevahel kombineerub Juku ja täiskasvanute lollus, nagu näiteks anekdoodis, kus Juku ei tea, kus on Banglade?, tema isa lubab selle välja maksta ja kooli direktor amortiseerununa maha kanda.
Anekdoodimaailma lapsi ei köida laulukoorid ega näiteringid, sport (kui maha arvata võitluskunstid) ega loodus, lugemine ega käsitöö. Ja sellepärast polegi midagi imestada, et nendest saavad samasugused täiskasvanud kui nende vanematest.
Anekdoodimaailm ja raha
Sellest ei tohiks järeldada, et anekdootlased üldse ilma huvideta on. Mammonast on nad üle mõistuse huvitatud. Vaatleme näiteks gabrovlasi.
Sofia elanik sõitis esmakordselt elus Gabrovosse külla. Enne sõitu helistas tuttavale, et küsida, kas too ikka tuleb raudteejaama vastu. Tuttav teatas, et pakilise töö tõttu ei saa ta seda teha ja et ta saadab oma naise jaama. ÌAga hoia kindlasti käes poolt siga või vähemalt hane, et ta su ikka ära tunneks!ì
Gabrovlane tahab teist kostitada ja sirutab tolle poole peopesa sihvkadega, aga katab siis teise käega kõik sihvkad kinni peale ühe, mis teistest pisut eemal on.
Rongis teatab piletimüüja gabrovlasele, et suuremõõtmelise pagasi eest peab ta ostma veel ühe täispileti. Gabrovlane teeb kohe kohvri lahti ja ütleb: ÌPoeg, tule kohvrist välja! Pakina maksad sa rohkem!ì
Esimesed pähe tulnud näited ei jäta anekdoodimaailmast kuigi head pilti. Aga need näited on üsna tüüpilised. Ihnuse üle on läbi aegade palju nalja tehtud. Ent selleks, et muljet parandada, leiab ka kontranäiteid.
ÌVaata, millise lipsu ma Londonist ostsin!ì kiidab uusrikas. ÌSee maksis tuhat dollarit!ì ÌVähe otsisid! Pariisist oleksid sa sellesama lipsu tuhande kahesaja dollari eest saanud!ì
Uusrikas tuleb koju ja ütleb naisele, et garaa?is on üks mersu rohkem kui olema peaks. Kust see sinna saanud on? Naine seletab: ÌTead, eksisin linna peal ära ja läksin ühte ärisse teed küsima. Ja piinlik oli sealt niisama, ilma midagi ostmata ära minna. See juhtus olema Mercedeste müügisalong.ì
Uusrikas püüab kala ja talle jääb õnge otsa kuldkalake. Uusrikas ütleb: ÌNoh, kala, ütle nüüd oma kolm soovi!ì
Selle poolest on gabrovlased ja uusrikkad sarnased, et ligimestest ei hooli kumbki. Esimesed otsivad kohta, kus säästa, teised kohta, kus pillata, aga muidu ei näi neil suuremat vahet olevat.
Kahtlen, kas Anekdoodimaailmas on sellist asja nagu ulmeühing. See on ju mittetulundusühing, kasumit mittetaotlev ja sellisena võõras nii kitside kui pillajate jaoks. Kitsidel on sisseastumis- ja liikmemaksust kahju, pillajate jaoks on need aga nii väikesed, et ühingusse poleks prestii?ne kuuluda.
Tegelikult on rikkaks saamine ja rikkaks jäämine ise asjad. Kunagi otsis ajakiri ?Tulu? eestlast, kes oleks oma varanduslikku seisukorda loterii- või kasiinovõiduga märgatavalt parandanud. Ei leidnud sellist, kuigi võidetud oli üsnagi suuri summasid. Raha kulus eluoluks, võlgade maksmiseks, paariks turismireisiks, auto, mööbli ja kodutehnika jaoks, korteri ostmiseks lastele ning otsas ta oligi.
See-eest leidis ?Tulu? mehe, kes pärast raha võitmist arvas, et on rikas, lahutas oma naisest, võttis armukese, ostis sportauto, sõitis end sellega purjuspäi vigaseks, armuke lasi jalga ja lool lõpp. Ainet anekdoodiks nagu oleks, ometi selliseid anekdoote ei meenu. Nagu ka anekdoote teiste rikaste vaesumisest.
Või siiski. Minevikus taolisi asju juhtus. Üks mõisnik sõitis pärast laostumist kodunt välja, aga varsti pidas tõlla kinni, ajas suu pärani ja käskis kutsaril vaadata: ÌKolm lossi on sealt kõrist alla läinud, no vaata, kas isegi suure häärberi tornikukke ei paista!ì
Pankur näitab sõbrale tänaval kerjust. ÌVaata, sellel mehel on kolmsada miljonit dollarit rohkem kui minul!ì
Mulle millegipärast ei jäänud eelmisest lõigust muljet, et järgmisel kuul kükitab see pankur teise kerjuse kõrval tänaval, kaabu käes. Pigem meenus teine ärimees, kes Gori sõnutsi kurtis: ÌAjad on tõesti raskeks läinud! Isegi pankrotiga ei saa enam teenida.ì
Huvitav vastuolu: anekdoodid ei püüagi jätta muljet, et ihaldatuga abiellumine lõpetaks kõik mured, kuid see võime omistatakse suurele rahasummale. Ja ka abiellumisele, kui abikaasa on rikas.
Seaduskuulekus Anekdoodimaailmas
See peatükk jääb lugejale endale mõtlemiseks: alates liikluskultuurist ja lõpetades vanglasüsteemiga. Näiteks ei kohta Anekdoodimaailmas korrumpeerumata poliitikuid.
Lennuohutus on Anekdoodimaailmas sellisel tasemel, et ükskord toimus seal ootamatu sündmus: äsja ostetud uhiuus reisilennuk ei kukkunudki oma esimesel lennul alla!
Erinevalt paljudest riikidest praktiseeritakse Anekdoodimaailmas massiliselt surmanuhtlust.
Seks ja armastus Anekdoodimaailmas
Samavõrd kui rahast on anekdootlased huvitatud seksist. Sealjuures on truudus nende jaoks üsna võõras ning abielurikkumine täiesti igapäevane. Armuke kapis on väga levinud anekdooditeema. Mees tuleb öösel armukese juurest koju -- teine sama levinud teema.
Kas keegi tunneb isiklikult mõnda, kes sellises olukorras olnuks? Mina näiteks ei tunne.
Armastuse kohta Anekdoodimaailmast häid näiteid ei saagi.
Restoranis jõllitab armunud paar teineteisele tükk aega otsa, kuni lõpuks noormees ütleb: ÌSa oled nii armas, et ma sööksin su kasvõi ära.ì ÌJa mina sööksin sinu,ì vastab neiu. Kelner kõrvalt küsib: ÌAga mida te peale joote?ì
Räägitakse, et kõik mehed on sead. Ja räägitakse, et kõik naised on litsid. Sealjuures seda, et kõik naised on litsid, räägivad just need mehed, kes ise on sead. Ning seda, et kõik mehed on sead, räägivad just need naised, kes ise on litsid. Aga Anekdoodimaailmas teistsuguseid peaaegu ei olegi.
Anekdootlased mõistavad armastuse all tavaliselt seksi. Täiesti võimatu oli porut?ik R?evskile selgitada, mis vahe on armastusel ja seksil. Sealjuures pole ta mingi erand, kui meenutada blondiini, kelle meelest vägistamine on see, kui seksi eest ei maksta. Tema meelest näitab armastuse suurust mehe tehtavate kingituste väärtus.
Kuigi armastust Anekdoodimaailmas õigupoolest ei ole, on abielu siiski olemas. Nagu feodaalühiskonnas on see puhtpraktiline liit: mees saab seksi ja naine mehe raha. Abielunaise ja armukese vahe Anekdoodimaailmas on selles, et naisi võib olla korraga üks, armukesi mitu. Majanduslikult sõltumatul naisel poleks justkui abiellumiseks põhjust -- aga majanduslikult sõltumatuid iseseisvaid naisi küll Anekdoodimaailmas ei kohta. Jällegi vihje feodalismile.
Meremehel on kaksteist last. Temalt küsitakse, kas ta ei karda, et tema pika äraoleku ajal tema naine truudust murrab ja ehk koguni mõne lapse väljaspool abielu saanud on. Meremees vastab: ÌSee-eest on mul lapsi terve tosin; ju neist mõni ikka minu oma on.ì Ja see vist ongi maksimum, mille peale Anekdoodimaailmas loota saab.
Inimsuhted Anekdoodimaailmas
Töötaja tuleb ülemuse kabinetti, valab tindipoti tema kiilaspeale tühjaks, virutab paberid laualt põrandale ja hakkab siis ülemuse laual tantsima. See on midagi ennekuulmatut. Kolleegid piiluvad seda arglikult ukse vahelt ja üks neist küsib murelikult: ÌMillal me talle ütleme, et ta tegelikult ei võitnudki loterii peavõitu?ì
Ma ei tea, kas leidub inimesi, kes selle peale naeravad. Minus tekitas see anekdoot masenduse. Kujutlege inimest, kes oma ülemust niivõrd vihkab, et ...
Kordan sedasama anekdooti. Mees kannab konnasilmadest hoolimata kaks numbrit väiksemaid kingi. Ise põhjendab ta seda nii: ÌNaine petab mind, ämm sõimab päevad läbi, poeg jäi istuma, tütar läks litsiks, koer jäi marutõppe, ülemus peedistab iga päev. Minu ainus rõõm elus on see, kui ma õhtul koju tulles kingad jalast ära võtan.ì
Naine küsib mehelt, mida too homsele pulma-aastapäevale mõeldes tunneb. Mees mõtleb, et kui ta oleks naise pulmaööl ära kägistanud, saaks ta homme vanglast välja.
Pärijad kogunevad rikka mehe matustele. Loetakse ette testament. ÌKäesolevaga teatan, et mina, see-ja-see, olles täie mõistuse juures, raiskasin enne surma ära kogu oma vara.ì
Tsitaat Oskar Lutsu ?Andrese elukäigust?: ÌNüüd sain ma aru, et esimest viiulit minu peres mängib minu naine. Siis tuleb ämm. Siis tulevad lapsed. Siis tuleb kass. Siis tuleb tühi koht. Siis ei tule mitte kedagi. Ja siis tulen mina.ì
Anekdoodimaailmas elab abielumees nagu koer, aga sureb nagu inimene. Seevastu vanapoiss elab nagu inimene, aga sureb nagu koer.
Kas teie tahaksite elada ühiskonnas, kus oma pere liikmeid nii vähe usaldatakse ja armastatakse?
Ämmanaljad on sageli väga sadistlikud. Üks mitte nii hull näide: kui sõnas ?mother-in-law? tähed ümber paigutada, tuleb välja ?woman Hitler?. Aga kes tegelikult teab mõnda, kes oma ämma, väimeest või miniat piinaks? Mina ei tea.
Vastupidi, ämmadega saadakse täitsa hästi läbi. Lugesin kellegi ülestunnistust, et tema parim sõbranna on ämm. Kui ta kuulis kusagilt ja ämmale ütles, et kui keegi saab ämmaga väga hästi läbi, siis peab üks nendest peast põrunud olema, siis mõtelnud ämm järele ja öelnud: ÌJu see pean siis mina olema.ì
Oli see nüüd siis anekdoot? Vist mitte. See oli tegelik elu.
Anekdoodimaailma tehnoloogiline ja sotsiaalne seisund
Teadusliku progressi osas on Anekdoodimaailm sabassörkija. Ei meenu kosmoselennuteemalisi anekdoote, kuigi ainet oleks küllaga (kaalutuses lendavad kõik asjad laiali, aga vedelikud moodustavad suure mulli; aja suhtelisus kosmoselaeval ja maa peal jne.)
Lähtudes sellest, kui vähe turvatud on Anekdoodimaailma vanglad, peaks olema sama lihtne sisse murda sealsetesse raalisüsteemidesse. See annaks alust hulgaks anekdootideks: kräkker riigi maksuameti, politsei või sõjaväe andmebaaside kallal! Ometigi neid ei meenu. Lihtsalt Anekdoodimaailmas ei kasutata veel raalisüsteeme. Kes-viskas-kirsa-puldile-tüüpi lugudest pole nad kaugemale jõudnud, mis näitab, et mehaanika on seal arenenud, aga elektroonika veel lapsekingades.
See-eest kohtab Anekdoodimaailmas üsna sageli tegelasi, kes tänapäeva arenenud ühiskondades marginaalset rolli täidavad või täiesti puuduvad: mungad, nunnad ja muud vaimulikud, ürginimesed ja inimsööjad, kerjused.
Arenenud riigid on üldiselt hädas iibega. Anekdoodimaailm mitte. Paljulapselised pered on seal täitsa tavalised. Küllap põhjustab seda asjaolu, et anekdootlased aborte peaaegu ei tee, kuigi see on seaduslik.
Anekdoodimaailmas puudub feministlik liikumine. Üllatavalt nõrgal järjel on ametiühingud. Parem pole olukord tarbijakaitseameti ja tööohutuse alal.
Kas anekdoodid on pööratavad?
Osa anekdoote põhineb vastuolul oodatava ja tegelikkuse vahel. Näiteks päästab gabrovlane merehädas oma tuttava, kes ei oska ujuda. Põhjuseks asjaolu, et tuttaval on gabrovlase mantel seljas. Oodatavate õilsate ajendite asemel lähtub gabrovlane madalatest, nimelt omakasust ja sealjuures veel üsna tühisest.
Vaatame, kas saaks anekdoote ka pöörata, nii et nende tegelased lähtuksid pealtnäha madalate ajendite asemel õilsatest.
ÌKuradi jõmpsikas, sa viskasid mu akna kiviga sisse!ì ÌNägin, et su maja põleb, ja hüüdmist sa ei kuulnud!ì
On anekdoot? Justkui ei ole.
Proovime uuesti. ÌSa rebisid mu uue ülikonna katki!ì ÌAga kuidas ma sind muidu veest välja vedada ja sulle kunstlikku hingamist teha sain?ì
Ma ei tea, minu meelest pole ka see anekdoot. Midagi olulist oleks justkui puudu.
Tänapäevaühiskonna suundumused Anekdoodimaailmas
Küllap olete kuulnud/ lugenud/ õppinud Maslowi kolmnurgast. See käsitleb inimeste vajadusi: tähtsamad vajadused (hingamine, söömine, joomine, riietus) on allpool, siis kodu ja turvatunne ning järjest ülespoole edasi, kuni enesearendamine, tunnustusvajadus ning eneseteostus on kõige kõrgemal. Ülemiste tasemetega tegeleb inimene alles siis, kui alumised on enam-vähem rahuldatud.
Kui küsida inimestelt, mis neile kõige tähtsam on, siis mitte eriti arenenud ühiskondades (USA 1935, Bulgaaria 2000) nimetatakse Maslowi kolmnurga alumisi astmeid. Arenenud ühiskondades (USA 1985, Holland 2000) peavad inimesed kõige tähtsamateks selle tippu kuuluvaid väärtusi. Hollandis oli inimeste suurimate väärtuste pingereas raha(puudus) alles 6. kohal ning seksuaalsed vajadused esikümnest väljas. Eespool olid eneseteostus, enesetäiendamine, kasu toomine ühiskonnale, töötingimused ja inimsuhted. Mõne aja pärast on nii kaugel ka Eesti.
Siit tuleb järeldus: Anekdoodimaailm on ajast maha jäänud. Seal ei tegeleta tänapäeva probleemidega. Näiteks ei meenunud mulle eneseteostuseteemalist anekdooti, kuigi ainet justkui oleks (veidrad eneseteostuse viisid, eneseteostuse ja töökoha vastuolu jms.) Ma ei pea muidugi silmas neid, kes ennast teostavad viinalakkumise ja mammonakogumise läbi või peavad oma unistuseks voodis vedelemist ja laisklemist.
Täheldasin ka ise, et kui ma vene ajal võtsin ihnurite anekdoote rohkem südamesse, nad mõjusid rohkem, siis tänapäeval loen neid pigem kui kauge mineviku sündmusi (kuigi, jah, Bulgaaria 2000 uurimus näitab, et nad mõtlevad veel ikka umbes selliselt, väärtuste seas on esikohal raha). Ent minus eneses on toimunud mingi paradigmaatiline nihe.
Uued suundumused Anekdoodimaailmas siiski juba paistavad. ?Dilbert? tegeleb juba pisut sellega, mis tänapäeva inimese jaoks oluline on. Kõige tagurlikum (ma ei mõtle seda päris sõna-sõnalt) koomiks Eestis on ?Garfield?, mis tegeleb peaaegu ainult õgimisega. Veel madalamale saaks langeda naljatamisega hingamispuudulikkuse ja lämbumise üle. Tõsi-tõsi, Jonil ongi korduvalt vaakumpump näos kinni olnud. Isegi ?Mürakarud? ja ?Hagar Hirmus? ei lenda nii madalalt.
Kokkuvõtteks
Anekdoodimaailma mõjutab see, et inimesed naeravad pigem rumala ja inetu kui targa ja ilusa üle. Ei naerda mitte missivõistlusel ilusaid inimesi vaadates ega telerist tarkade inimeste juttu kuulates, vaid pigem rõvedaid väärakaid nähes ja süüdimatut lolli jura kuuldes.
Küllap see selgitabki, miks ma pole ammuilma ajalehest anekdoote lugedes naerda saanud, teinekord on need nii-öelda naljalood täiesti masendavad. Ma loen nad muidugi läbi, sest nad on vähemalt lühikesed, aga mõtlen vahel sellele, kas pole Isaac Asimovi jutus ?Huumori lõpp? ennustatu teoks saanud. Vähemalt minu jaoks.