Vurr-vurr-vurr?
Kuulekalt võtab masin liivaseid lookeid. Ikka üles ja alla - metsasest nõlvast veidi pahuralt unnates üles, kupli lael nagu hetkeks seisatades ja hinge kinni pidades; vastasküljelt uuesti alla - soode ning järvesilmade vahele.
Mis maa see Lõuna-Eesti ometi on?
Karin Grünthal laseb roolist lahti ja kobab parema käega kaardi järele. Tundub, et viimane pööre sai tehtud õigesti. Varsti peaks ta olema metsa vahelt väljas. Kaart lendab tagaistmele, millelt võib leida paksu märkmiku, mõned arengupsühholoogia ajakirjad ja karbi ?okolaadi. Naine katsub sõrmega põsesarna ja vaatab peeglisse - nägu on augustikuisest Hispaania reisist veel üsna jumekas, vormiriietus istub hästi.
Ta on politseiuurija, laste väärkohtlemise juhtumite spetsialist, teel väiksesse külla Läti piiri ääres. Kohalik konstaabel on palunud abi ühe kriminaalasja lahendamisel. Taolised väljasõidud ei kuulu reeglina pealinna uurijate kohustuste hulka, kuid kuna konstaabel Lepp on Karini kursusekaaslane, otsustas naine palvele vastu tulla.
Päike on aegamööda madalamale vajunud. Metsa vahel on paiguti hämargi, ent lagedal kipuvad õhtused kiired juhti pimestama. Grünthal paneb prillid ette ja heidab pilgu kõrvalistmel lebavale kaustale. Lähetuspaberite järgi peab ta Võrumaale jääma kolmeks päevaks, kuid dokumentidest ei selgu, kas tal tuleb tegemist inimröövi või mõrvaga.
Lugu ise on enam kui kummaline: Vastseliina lähedal Alttoa turismitalus on noor naine õhtul sauna läinud, kuid pole sealt enam tagasi tulnud. Sugulast otsima hakanud majaperenaine leidis sauna eest tühjana, leiliruumis aga avanes talle kohutav vaate-pilt: lava alumine osa nõretas verest, kõikjal oli näha võitluse jälgi. Huvitaval kombel leidus sellel juhtumil ka tunnistaja - perenaise viieaastane tütar.
Kes võis hilist saunalist rünnata, seda ei aimanud keegi. Külas oli neidki, kes arvasid, et neiu võis mingis meeltesegaduse hoos end ise vigastada ja pärast hirmuga metsa joosta. Ümbruskonna läbikammimine aga ei andnud mingeid tulemusi. Pealegi tegi sündmuspaika uurinud ekspert kindlaks, et naine on küll hoonesse sisenenud, kuid pole sealt lahkunud.
Väikese tüdruku jutt on hoopis imelik: laps olevat ukse vahelt näinud, kuidas kellegi pikk ja kondine käsi lava alt välja sirutus ja neiu endaga kaasa tõmbas. Otsiti, tuhniti, kogu lava lammutati laiali, kuid midagi ei leitud.
Grünthal on vahepeal ühest teeotsast sisse keeranud. Lepa sini-valge ametiauto hoovi-väravas ei jäta enam kahtlust. Ta on jõudnud Alttoa maadele.
Karin tuleb masinast välja, kõnnib üle õue ja siseneb majja. Konstaabel Lepp võtab ta eestoas vastu ja tutvustab uurimise käiku.
Selgub, et kadunud neiu on kahekümne nelja aastane üliõpilane Tallinnast, maja-peremehe kauge sugulane, kes tuli siia nädalalõppu veetma. Peremees ise viibivat juba pikemat aega välismaal. Talus on praegu vaid tema abikaasa ja kolm last. Külalisi pole siin ammu nähtud. Viimased kliendid - kaks Läti gruppi ja üks inglastest abielupaar lahkusid juba augustis.
Veel samal õhtul tahab Grünthal minna sündmuskohale. Perenaine, kes väljas oma toimetusi lõpetab, puhkeb politseinikke nähes kibedasti nutma.
?Jumalukene, ta oli ju nii noor alles! Ülikoolgi teisel veel lõpetamata??
Sauna juurde jõuavad nad juba päris pimedas.
See on vana palkmaja korpas seinte ja sammaldunud katusega. Saun on nii väike ja roheline, et jääb mulje, nagu oleks selle siia rajanud metsavaimud või haldjad, mitte inimesed.
Lepp tõmbab ukse lahti ja nad astuvad üle läve.
Eesruumis näib kõik korras olevat. Pingid, kapad, kibud? Neiu üleriided ripuvad endiselt nagis, otsekui oleks ta veel praegugi siin oma alasti ihu küürimas. Ühes kausis on seebisegust vett.
Kui avatakse järgmine uks, läbib Karini õlgu kerge värin. Lepp läheb tagumise seina äärde ja haarab maast ühe määrdunud laua.
?Ma tahan sulle midagi näidata.?
?Sa mõtled - verd??
?Ei, vaata neid kitsaid vaondeid siin.?
?Nagu oleks küüntega kraabitud??
?Ta on siit kinni hoidnud,? lausub Lepp kuidagi tuhmilt.
?Sa arvad siis, et laps rääkis õigust??
?See pidi olema meeletu jõud, mis teda rebis. Meeletu.?
?Mis see oli, Jaanus??
?Ainult üks inimene võib seda teada.?
Aga hilja õhtul, kui Grünthal juba Alttoa külalistetoa suures voodis lebab ja vana seinakella tiksumist kuulab, mõistab ta, et isegi kui tüdruk neile midagi räägib, jääb see maa endas peitma saladusi, millest tema, Karin, kunagi teada ei saa.
***
Järgmisel hommikul võtavad nad lapse ette. Grünthal proovib kõike: meelitab, pakub magusat, paneb mängu kogu oma oskuste arsenali, kuid tüdruk ei avane. Näpib vaid kleidiäärt ja nohiseb. Sööb ?okolaadi ära, aga poetab vaid üksikuid sõnu. Ema ei saa seda enam rahulikult pealt vaadata.
?No mis te tast pigistate!?? torkab ta pahaselt. ?Kui ta ütles, et oli nõia käsi, siis oli! Laps ei valeta ju!?
Karin ei tea, mida arvata. Sündmusest on varsti möödas nädal, kuid neil ei ole ikka veel ühtegi niidiotsa, ühtegi vihjet, mis aitaks neid tõele lähemale. Lõunalauda istub ta halli ja tusasena.
Kuid konstaabel Lepp ei lase veel pead norgu. Räägib, et on teinud kadunud neiu leidmisest oma südameasja. Säärased juhtumid ei tohi jääda lahenduseta. Mitte tema piirkonnas. Neli päeva tagasi on ta saatnud isegi päringu arhiividesse - ehk leidub vanades dokumentides midagi, mis võimaldab sellele kummalisele loole valgust heita.
Kui mees viimaks ära sõidab, läheb Grünthal tuppa, vahetab politseivormi teksade ja särgi vastu ning naaseb hämarduvale õuele. Ta võtab kingad näpu otsa ja sammub mööda värskelt pöetud muru kaevu äärde. Majaperenaine tuleb tagant ja teeb juttu.
?Mõtlesin, et täna reede õhtu? Proua soovib ehk sauna minna?? küsib ta sõbralikult. ?Meil on maja kõrval suur saun, alles mullu sai valmis. Too jõeäärne lõhuti puha maha ja ega keegi nüüd sinna enam julgegi??
?Sauna? Jah, muidugi lähen!? teatab Karin eneselegi ootamatult. Idee, mis oleks talle eile tundunud ehk võikanagi, tekitab täna siirast vaimustust. Oi, kuidas ta praegu vajab midagi lõõgastavat!
?Ma tulen ise ka!? ühmab perenaine rõõmsalt ja pöördub minekule.
Pool tundi hiljem ronivad nad juba kahekesi Alttoa uue sauna lavale. Selleks ajaks on neist saanud parimad sõbrad. Mõnuga kuulab Karin kaaslase juttu ja murdekeelset naljatamist. Nad pesevad teineteist, loputavad, ja on varsti valmis. Perenaine asub end juba kuivatama, kuid Karin ei kavatse veel lahkuda. Veel viimast korda tahab ta tõusta vabastavasse leitsakusse. Üksi. Iseendaga.
See paik siin on talle alati meeldinud. See rammestav kuumus, see omamoodi pühalik ruum sinu ümber, kuhu sa saad tulla, unustada hetkeks päevased pinged ja anduda naudingutele?
Kui ta lõpuks lavalt alla saab, on perenaine juba ära läinud. Karin kiikab läbi akna-ruudu välja, lootes näha tema tuttavat kogu õuel liikumas, ent silm haarab vaid pime-dust. Kõik on kuidagi imelikult vaikne. Ja alles nüüd, kui kõnekõmin on vaibunud, kui vee solin on lakanud, ja ta on sauna üksi jäänud, hakkab tal korraga hirm. Tema, Karin Grünthal, kes on elus kokku puutunud kõikvõimalike jätiste ja pervertidega, kardab. Kardab lausa koledal kombel. Ei, ta ei tohi oma kujutlusvõimet piitsutada! Sellest algab kõik. Kohe loputab ta ennast viimast korda ja siis on ta siit läinud.
Veel! Veel sooja vett üle kogu keha - kõhule, rindadele ja seljale!
Sahmaki, sahmaki?
*
Samal ajal jalutab konstaabel Lepp üle õue posti järele. Talle on täna tulnud päris mitu kirja. Riia arhiivist ei ole vastus veel saabunud, kuid Tartust on juba sõnumeid. Mees topib lehed kaenla alla ja kiirustab kööki. Paneb teevee tulele ja istub lauda. Arhiivist saadetud kiri on esimene, mille ta avab.
Algus ei ole kuigi oluline. Siis aga tuleb ridamisi väga tähtsaid lauseid, terveid lõike. Lepp on loetust jahmunud. Ta tõuseb, läheb külmiku juurde ja süütab sigareti. Võtab kirja uuesti kätte. Loeb ja vangutab pead.
Aruandes seisab, et Vastseliina kandis on aegade jooksul registreeritud viis analoogset juhtumit - neist neli kaheksateistkümnendal sajandil ning üks eelmise sajandi kahe-kümnendatel aastatel. Kõik viis on üldjoontes sarnased: naine on läinud pärast päike-seloojangut üksi sauna ja seejärel jäljetult kadunud. Vanemas kroonikas leidub märge: naised kaduvat saunast just sügise hakul, peale kuuma ja põuast suve. Usuti, et kui augustis ei tule korralikku vihma ja maa jääb väga kuivaks, hakkab sauna all elav olend himustama inimverd.
Pikalt seisab Lepp, paberileht käes, keset kööki. Viimaks ta otsekui ärkab, joob teeraasu lõpuni ja heidab magama.
Veidi enne südaööd kihutab tema sini-valge juba sireenide huilates Vastseliina poole. Tolmusele tuuleklaasile tibutab vihma, esimest sel sügisel. Tee on käänuline ja libe, ent juht ei näi sellest põrmugi hoolivat. Pöörase kiirusega tuiskab masin haruteele ja jõeäärsest lepikust, mida veel hetk tagasi olid valgustanud autolaternate tuled, jääb alles vaid üksainus mustav viirg.