No nii,
selleks korraks on romaanivõistluse (RV) saak kokku loetud, parem osa saab varem või hiljem raamatu kuju ning kriitikute ja lugejate poolt õiglase hinnangu. Aga üsna tõenäoliselt on millalgi 2006. aasta lõpus jälle samasugune saagi korjamise aeg. Just sellele mõtlemine ajendab ehk varasemast mingeid märkmeid tegema. Ma küll ei usu, et neid ridu satub lugema sihtgrupp ehk mõni nendest, kes 2006. aasta RV jaoks valmistub, aga päris kindel ei saa ma selles ju olla?
Kui esinduslikuma valiku saamiseks kaugemale tagasi vaadata ja seejuures esikolmikuga piirduda ? sest ülejäänud on vaid ära märgitud, kolm esimest aga preemia väärilistena esile tõstetud ? siis võib jääda mulje, et ulme moodustab eesti romaanivarast tubli kolmandiku. 1996. aasta tõi Markus Vetemaa ?Valgelinnu maailma?, mis on minu meelest kohaliku ulme seniajani ületamata tipp. 1998. aaastal tuli Mikelsaare ?Ristiratast?, mis rohkem maagilise realismi kui ?anriulme vallast ? aga päris kindlasti oli autor oma mõtete väljendamiseks valinud meile tuttavast pisut erineva reaalsuse. (NB ? see on oluline. Nimelt et autoril on mõte ja ta kaalub, milline taust, milline tegelaskond jne selle väljendamiseks kõige paremini sobib. Algajate autoritega on pahatihti vastupidi: on mingi kujutluspilt, seda püütakse kirja panna ja oodatakse, et ehk tuleb ka mõte. Tavaliselt ei tule, seega ärge nii tehke.)
Aastatel 2000 ja 2002 hoidis ulmekirjanduse au kõrgel Hargla, vastavalt siis ?Baiita needuse? ja ?Vabaduse kõrgema määraga?. Ning 2004 jätkas seda kena rida Friedenthal oma ?Kuldse ajaga?. Aga koht esikolmikus ei ole ulme jaoks reserveeritud, eks ole. See tuleb välja võidelda romaani kõikvõimalike muude alam?anride käest. Ning kui skeptilisema pilguga vaadata, siis viimane kord, mis seal salata, jäi ulme siiski napilt alla noorsoo kuritegevusele ja sõjaväemälestustele. Seega on ehk õigustatud väike ülevaade RV igihaljastest teemadest.
Peavoolu äpardused
Alati elab mõni kirjutajatest välja tüli oma (eks)abikaasaga. Enda voorustest ja vastaspoole alatustest saab kokku kirjutada väga palju lehekülgi. Finaal on tavaliselt õnnelik ehk siis leitakse uus mõistev kaaslane. NB ? kui te ei tea vähemalt viit sellelaadset juba ilmunud romaani ? ükskõik, originaali või tõlget ? siis puudub teil RV-l osalemiseks vajalik kirjanduslik ettevalmistus ja te võite sama reha peale astuda. Püüdke hoiduda.
Alati on mõni noormees tulnud äsja sõjaväest ja otsustanud seal kogetu romaaniks vormistada. Siiski, just viimane RV näitas, et kui lasta neil kogemustel aastat 15 settida, võib saada auhinnatöö ? kui aga kirjutada värsketelt muljetelt, jääb üldistusvõimet napiks ning tulemus on küll ehk dokumentaalne, kuid mitte kunstipärane.
Alati on mõni kirjutaja jõudnud hiljuti pensioniikka ja otsustanud tekkinud vaba aega täita noorusmälestuste heietamisega. Halvimal juhul on eeskujuks ?Väike Illimar?. Ja peab olema üksjagu talenti, et kirjutada huvipakkuvalt ühest keskmisest töömeheteest keset nõukogude aega. Kui see talent oleks olemas, siis oleks see väga tõenäoliselt juba varem välja löönud. Veel segasem on lugu isiklike mälestuste segamisel soovunelmatega. No et kui oleks ikka kah hakanud segastel aegadel metalliäri ajama? Metalliäri, KGB ja ?Estonia? põhjamineku kombineerimine on väga fantaasiavaene mõttekäik. Sedavõrd nüri, et päris kindlasti laekub veel kümme aastat igale RV-le kuni kolm sellealast käsikirja. Püüdke hoiduda.
Alati on mitu õnnetut hinge, kes püüavad romaani kirjutamise kaudu maandada oma vaimset ebastabiilsust. On küll tõsi, et mitmed tuntud kirjanikud on olnud nö hälbega. Aga, ausõna, hälve ei garanteeri huvitavate kirjandusteoste sündi. Kui tunnete vastupandamatut tungi sõnu paberile jäädvustada, siis muidugi tehke seda ? aga jagage tulemust eeskätt oma raviarstiga, tema oskab sellest teha märksa kompetentsemaid järeldusi kui RV ?ürii.
Peaaegu alati on mõni hilispuberteedis neiu veendunud, et üks tema meesõpetajatest on temasse armunud ? või vähemalt võiks olla, mis sobib ju romaani aineks samahästi? Kõigi teiste jaoks peale autori ea- ja sookaaslaste on see teema reeglina igav ja tüütu ? aga viimase RV kogemuse põhjal: kui tegevus toimub piisavalt eksootilises keskkonnas, siis võib jõuda äramärkimiseni.
Ja nüüd uus tendents ? kirjutamisikka on jõudnud videopõlvkond. Põlvkonnaks nimetamine on ehk liialdus, aga inimesed, kes on vaadanud rohkem filme kui lugenud raamatuid. Võiks ju arvata, et sellest, kuidas söakad, ent vägagi mootorratturhiiri ja teismelisi ninjakilpkonni meenutavad noored võitlevad Kopli-Kallavere narkomaffia vastu, kirjutavad rohkem poisid. Ja et Mariast, kes elab Mehhikos ja kellel avastatakse imeilus lauluhääl, rohkem tüdrukud. Viimane RV näitas, et võib juhtuda ka vastupidi. Täiesti mõistetav, et kõik nähtud kaadrid jäävad peas ringi käima ja nõuavad ulgudes väljapääsu. Aga romaani- ja filmiloogika, nagu ka esteetika, on üsnagi erinevad. Mulle näib, et kui on tahtmine romaani kirjutada, tuleks mõneks ajaks (mõneks aastaks?) filmide vaatamisest loobuda. Ja kui tundub lihtsam loobuda kirjutamisest, siis võidavad sellest kõik.
Levinud komistuskivid
On olemas elutõde, on olemas kunstitõde, heas romaanis on nad kenasti tasakaalus. Seda on lihtsam ära tunda kui seletada ? et kui miski ei häiri. Näide sellest, kuidas elutõde tapab kusntitõe, on, ütleme, üksikasjaline kirjeldus sõjaväeteenistusest või asutuse koolituslaagrist ehk kasvõi nädalavahetusest sõbra suvilas. No et kohal viibinud autorile oli asi kahtlemata elamuslik. Aga selleks, et elamus lugejani jõuaks, ei piisa pelgalt kirjeldusest. Tuleks endale selgeks teha, miks üks või teine asi oluline tundus. Kuidagi nagu üldistusteni jõuda, eks ole.
Muidugi kohtab ka vastupidiseid näiteid. Kus üldistus on jõudnud nii abstraktsele kõrgusele, et elu pole üldse alles jäänud. Ütleme, autor otsustab, et üks tema tegelastest on Ülikooli Õppejõud (või Logistik või Remonditöökoja Juhataja, vahet tegelikult pole). Ja teine tegelane näiteks Kunstnik. Autor laseb neil siis järjepanu mingites looduskaunites või linnamaastikuliselt köitvates kohtades kokku saada ning vestelda. Näiteks vana-vene ikoonikunstis kasutatud duaalsest perspektiivitundest. Või vahelduseks ka ufodest ja poliitikast ja haridusest ja kõigest sellest, mis autori arvates on Eesti Vabariigis valesti. Siis katkeb vestlus seepärast, et Õppejõud peab minema loengut pidama. Nonii ? aga kui kordagi pole mainitud, millest ja kellele see õnnetu Õppejõud loenguid peab või kus ja kellega/kelleta ta elab, siis jääb kogu kirjanduslik konstruktsioon kuidagi õhku. Ning ükski asi ei püsi iseenesest õhus, vaid variseb valusasti alla ? kui lugejal pole mitte midagi ära tunda ja ikoonikunst teda ka juhtumisi ei huvita, siis ta lihtsalt ei loe seda jama, olgu dialoogid kuitahes meisterliku rütmiga.
Nagu öeldud, võib elutõega liialdamine teksti ära rikkuda. Märksa hullem on muidugi see, kui autor elutõde ei tunne, kuid ajab enesekindla tooniga lolli juttu. Ütleme, autor tunneb küll oma vanusegrupi erinevate esindajate rõõme-muresid, kõnepruuki, pürgimusi jne, kuid kujutab miskipärast ette, et romaaniliku haarde jaoks on vaja justkui mingit ühiskondlikku läbilõiget vms. Ent nende teiste vanuserühmadega kokkupuudet ei ole. Ja autor hakkab triviaalsusi kombineerima: kui naispensionär, siis kindlasti endine emakeeleõpetaja, kellele kohutavalt meeldib Tammsaare. Kui miski teismeline poiss, siis kindlasti käib ta jõusaalis ja kindlasti meeldib talle Eminem. Igaüks teab neid stampe. Neid on üsna tüütu lugeda. Veel üks tee, mis viib autori ebakompetentsuse tasandile, on erialaste teadmiste jäljendamine. Lihtne näide: autor on sisse toonud tegelase, kes väidetavalt tunneb hästi autosid. Ütleme, taksist, või põnevamal juhul narkomaffia kuller. Nii, ja siis märkab tegelane, et teda linna vahel jälitatakse. Autor, kes ilmselgelt autodest midagi ei tea, laseb tegelasel mõelda: näe, valge "Audi". Mis on umbes niisama sisukas väide, kui et taevas on suhteliselt sinine. Ehk siis, selle jaoks, kellel on igapäevaste töövajaduste tõttu autodest üle keskmise teadmised, pole olemas lihtsalt valget "Audit". On näiteks kas "A6" või hoopis "80", koos umbkaudse valmistamisaastaga ? sest margist ja vanusest ja kütuseliigist ja muust sellisest sõltuvad aparaadi dünaamilised omadused, neist omakorda jälitatava taktikalised kaalutlused, kuidas eest ära pääseda. Eks ole, kui tegemist on poolpimeda pensionäriga, kes on maalt ja hobusega, siis tema muidugi ütleb, et lapselapsel on hall "Toyota" ? kui ta ei tee vahet "Yarisel" ja "Camryl", siis pole selles midagi imelikku. Aga proff peab tegema ? ja profist kirjutav autor samuti.
Siit moraal ? autor ei tohiks kirjutada asjadest, millest ta ei tea, ega inimestest, kelle erialaseid probleeme ta ei tunne.
Veel olulisem ja üldisem moraaal. Kui te kirjutades märkate, et see, mida te kirjutate, meenutab mingil määral mõnda loetud raamatut või, veel hullem, nähtud filmi, siis võtke aeg maha ja mõelge suurima hoolega järele, mille poolest on teie variant parem. Kui ei ole parem, siis ärge edasi kirjutage.
Paar märkust neile, kes siiski kirjutavad. Arvestage mahuga. 40 hõredat lehekülge teksti ei ole romaan, ?ürii ei hakka seda isegi mitte lugema. Romaani maht algab 200 000 tähemärgist. Hea küll, kui 2000 jääb puudu, siis pole see veel probleem. Ent teisest küljest, üle 500 000 märgi võib ajahädas ?üriiliikmele juba probleeme tekitada. Ärge saatke tervet epopöad võistlusele ? vormistage esimene osa eeskujulikult ära, saage RV võitmisega kuulsaks ja avaldage järgmised osad selle kuulsuse tuulest kantuna.
Klassikalisel masinkirjaleheküljel oli kuni 30 rida ja igas reas kuni 60 tähte. Arvutiga on võimalik leheküljele rohkem tähti mahutada. Ärge selle võimalusega liialdage. Mis siis, et hoiate nii kokku ehk lausa terve paki paberit. Võtke suuremat paberikulu kui investeeringut tulevikku. Kahelt poolt tihedalt 8-punktise kirjaga täis trükitud paberilehed meelestavad ?ürii teie vastu ? isegi kui keegi neist seda avalikult tunnistada ei taha ? ja tekitavad nii teile korvamatut kahju.
Ulmelised äpardused
Lüüriline kõrvalepõige: ulmet ei ole lihtsam kirjutada kui peavoolu kirjandust. Pealtnäha võib ju tunduda, et mingeid reegleid ei ole ning võib fantaasiale kõiges vaba voli anda ? aga paraku peab ulmeautor lugejale edasi andma nii enda kehtestatud reeglid kui neile reeglitele vastava sisu.. Just nagu vabavärssi ei ole lihtsam kirjutada rütmi ja riimiga luuletusest. Loetava vabavärsi kirjutamisega said eelmise sajandi eesti luules hakkama umbes kaks või kolm autorit. Igatahes oli hea vabavärss niivõrd harv nähtus, et vabavärssi märgates põgenen ma selle eest kiiresti ja kaugele. Seega ma tegelikult mõistan inimesi, kes ulme eest samamoodi põgenevad.
Nüüd aga väike hoiatav ülevaade viimase RV ulmealastest ebaõnnestumistest, kõige kunstikaugematest alustades. Võimalik, et ulmet meenutavaid käsikirju oli veel, aga need olid siis juba teiste ?üriiliikmete poolt lootusetuteks tunnistatud ja minuni ei jõudnud. Samuti on piir nn maagilise realismi poolt ebamäärane, kirjutatakse kokku igasuguseid totrusi ja loodetakse, et äkki keegi peab seda ulmeks. Nii et lihtsalt ebaloogiliste sü?eekäikudega käsikirjadest ma siinkohal juttu ei tee.
Märgusõna ?Vikerlane? all oli esitatud käsikiri, milles suur pesakond mingeid mütoloogilisi olevusi, kes isekeskis erinesid käte arvu poolest, vestlesid omavahel erinevatel aegadel Eesti territooriumil toimunust. Muinasajast peale ja kaasajani välja, üsna hüplikult, kohati pealiskaudselt ja kohati väga detailselt. Vähimgi seos kirjandusega käsikirjal puudus.
Üldiselt suudan ma kompetentse seltskonnaga ? ja romaanivõistluse ?ürii ei ole ainus sellekohane näide ? kokkuleppele jõuda, mis on kirjandus ja mis mitte. Ent kahtlemata on erandeid. Ilmselt peab olema ka autoreid, kelle looming meeldib ainult mulle ? sest on näiteid tekstidest, millest teised midagi leiavad, mina aga mitte. Nii on umbes viis protsenti Mehis Heinsaare loomingust tekitanud minus nõutust, ülejäänud osa aga tülgastust. Sama suhe säilis ka romaanikäsikirja puhul. Pärast tugevat peapõrutust jääb trammijuhi keha trammi edasi juhtima, hing aga uitab seosetult keskkonnas, mis mingil määral meenutab Alice?i Imedemaad. Erinevus selles, et Lewis Carroll (hea küll, Charles Lutwidge Dodgson) oli hariduselt matemaatik. Seetõttu on ka tema pealtnäha süsteemitutes tekstides süsteem ja struktuur olemas ? matemaatik lihtsalt ei saa teisiti. Heinsaar muidugi saab. Küllap antakse meil välja veelgi autistlikumat kirjandust (meenub Ehlvest), aga ma loodan, et ei pea seda lugema.
Pealkirja ?Mõnusalt muhemuigene maailm? all peitus tekst, milles polnud midagi mõnusat ega muhedat. Mingi nooruk saadetakse initsiatsiooniriituse käigus võõrale planeedile, ülesandega seal mõnda aega oma päritolu reetmata toime tulla. Keskkond, kuhu peategelane satub, meenutab kõige rohkem Nossovi teost Totust ja tema sõpradest. Tonaalsuses on midagi sarnast, nagu ka lapsikus ja süüdimatus sebimises. Jõnglane on varustatud ellujäämiseks vajalike vidinatega, seega saab ta ohtu sattuda vaid erilisi rumalusi tehes. Kohalikud noored, kellega ta ülesandekohaselt lõimub, tegutsevad reklaamiäris ? varastavad eelneva kokkuleppe kohaselt poodidest mõttetut kaupa, et selle vastu huvi tekitada. Põnevuse lisamiseks on autor loonud äärmiselt tüsiliku skeemi: üks jõmm tahab teisele kutsikat kinkida; selleks sobivat anumat otsides leiab ta kusagilt kuuride tagant vana linnupuuri. Aga just selle puuri kahekordse põhja vahele on mingid röövlid peitnud varastatud kalliskivid. Nii et enne õnnelikku lõppu ka veidi ohtlikku olukorda. Eelmise sajandi keskpaiku oleks võinud tunduda peaaegu talutava lasteraamatuna. Ainult et see alguses lubatud initsiatsioon? Ilmselt on selle sõna tähendus autorile hoomamatuks jäänud.
Keegi ?Loomake? oli kirjutanud ?anripuhta epic fantasy ?Kohtumine roosade luikedega?. Mõninga toimetamise korral oleks see ehk avaldatav. Kirjeldatud maailm on usutav ja kohati isegi omapärane, eriti mis puudutab kristluse ja feminismi kokkusegamist taustana. Tegevus paraku üllatusi ei paku. Keegi on lapsena ebaõiglaselt vanemad ja maavalduse kaotanud, vahepeal sõdimist õppinud ja tuleb nüüd oma õigusi taastama. Loomulikult see lõpuks ka õnnestub. Gradatsioon on täiesti olemas ? kui esimesel leheküljel lüüakse maha umbes kolm vastutulijat, siis viimastel juba märksa rohkem. Peategelane on varustatud võlumõõgaga ja seetõttu suhteliselt võitmatu. Sü?ee arengu seisukohast on see halb ? mingeid tagasilööke praktiliselt ei teki (ühe korra saab kangelane küll noolega pihta) ja nii kulgevad sündmused väga etteaimatavat rada mööda. Autori kõnepruuk on kohati häirivalt lõtv, meenutades eesti kirjanduse suurkuju Saalomon Vesipruuli, ning kasutatud on sõnu ja väljendeid, mis kirjeldatud ajastusse kuidagi ei sobi. Tüütud on leheküljed, kus autor maakondade ajalugu detailselt lahti seletab, aga neist on lihtne vabaneda ? nagu ka pikkadest sauna olemuse või kiviheitemasinate tööpõhimõtete kirjeldustest. Minu arvates on kogu alam?anr end Tolkieniga ammendanud, aga kirjutatakse ja loetakse seda ju seniajani, nii et miks mitte. Iseasi, et ehk oleks võinud rohkem kohalikku koloriiti lisada.
Paar ulmelisemat katkendit romaanist ?Mälutreening ehk vihm? osalesid mullukevadisel ulmejuttude võistlusel, autoriks Freyja Ek. Ühtpidi oli RV kontekstis tegemist kiiduväärselt kaasaegse stiiliga. Teistpidi võiks märksõnaks kasutatud esteetika kohta olla "Twin Peaks" ? ammune seriaal, mis mõne jaoks lausa kultuslik, kuid millest mina ei suutnud eriti huvituda. Oli suurepäraseid episoode ja kõrvaltegelasi, ent peategelane jäi ebahuvitavaks, tema vaikne hullumine ei köitnud. Puudus klassikalisele romaanile omane läbiv sündmustik. Ent vaid emotsionaalse pinge ja intensiivse stiiliga on tervet romaani raske koos hoida ? novelli küll, novelli mõõdus katkendid õnnestuvad autoril kenasti, aga romaani jaoks jäi veel millestki puudu. Ehk, täpsustame, väga hea romaani jaoks. Samas, kui jälle kogu RV saagi peale tagasi mõelda, siis on võitja kõrval just FE kõige lähemal uue sajandi piirile. Sellele, et hakata kirjutama nii, nagu 20. sajandil veel ei osatud.
Ja viimaks
Võidutöödest ma siinkohal pikemalt ei räägiks. Ma ei arva, et Friedenthali ?Kuldne aeg? oleks ideaalne või enneolematu, lugedes näiteks tegid tempod mulle kohati muret ja vahepeal ma kaalusin, kas avaldamisel oleks samast maailmast pärit juttude lisamine samade kaante vahele tervikule kasuks või kahjuks. Võidutööde puhul saab rääkida rohkem sellest, kuidas mõne pisiasja korrigeerimisega saanuks neid veelgi paremaks teha, minu märkmed olid aga mõeldud hoiatava algkursusena.
Juhan Habicht oli 2004. aasta romaanivõistluse ?ürii esimees.