Alljärgnev ei ole kirjutatud selleks, et kellegile midagi ninale visata. Kõik toodud näited on vaid illustreeriva iseloomuga ning igasugune sarnasus reaalse eluga on näiline.
Inimene, kes loeb ulmekriitikat üldisemalt või Ulmekirjanduse BAASi kitsamalt, on ilmselt märganud, et nii mõnegi kriitiku/arvustaja tekstides esinevad seisukohad, mida võiks tõlgendada mõningaste komplekside avaldumisena. Või nuhtleb kriitik/arvustaja autorit selle eest, et too rikub vaid kriitikule/arvustajale teadaolevaid tabusid.
Tahtmata olla üldsõnaline: teoses esinevad lapsed, autor kirjutab kirjanikest, tegevuspaik on Eesti, tegevuspaik pole Eesti, teoses on palju teadust, teos on ebateaduslik, õuduslugu on liialt poliitiline (või päevakajaline), jne., jne., jne.
Loomulikult on kõik suhteline ning sageli on sellised etteheited põhjendatud. Näiteks lapsed, sest piisavalt on teoseid, kus peategelasteks lapsed, kes ei käitu kui lapsed... või siis käituvad teoste mittelapsed otsekui lapsed.
Üks suhtelisemaid ulme alaliike on õuduskirjandus, sest seal sõltub kõige rohkem sellest, et kas kriitik või lugeja läheb autori mänguga kaasa. Selles valguses on iseäranis tähelepanuväärne suhtumine H. P. Lovecrafti loomingusse. Ma ei tea, mis on põhjuseks, aga Lovecraft on minuarust selline autor, kes on saanud tunduvalt rohkem süüdistusi Ìvalestiì kirjutamises, kui nii mõnigi teine. Eks põhjusi ole mitmeid: tuntus, uuenduslikkus, süsteemsus jne.
Küll heidetakse Lovecraftile ette, et ta kirjutab kui õudne oli see pilt, mis avanes... et õuduses pole see justkui hea toon. Kui aga Lovecrafti vähegi rohkem lugeda, siis saab selgeks, et see on tema kirjutuslaadi nö. nurgakivi... et autor suisa nautis neid meeleolukaid lõike, kus ta kirjutas õuduse õudusest. Kas see õige on? Kes teab? H. P. Lovecrafti puhul tuleb sellega lihtsalt leppida.
Või siis etteheitead, et H. P. Lovecraft kirjeldab liialt detailselt koletist, keskkonda ning annab ka liialt seletusi. Taaskord on üsna vaieldav, et kas Lovecrafti kosmiline õudus peaks järgima seda skeemi, kus kolliks on miski ebamäärane räbal, mis pimedas ruumis ringi heljub ja millest lugeja teab teose lõpuks niisama palju, kui teadis ta alguses..?
Lihtlugeja muidugi taustu teadma ei pea, aga kriitik/arvustaja ikka võiks midagi teada.
Samas on paljud asjad siiski kohutavalt suhtelised: tean inimesi, kel läheb silm särama, kui teoses esineb mingi karvane jõmm kivikirvega... minu teeb see pigem ettevaatlikuks. Samas jätab kindlasti see nö. ettevaatlikus jälje ka elamusele, mis ma teosest saan. Kuid milles siis autor süüdi oli?