Varjatud Linn

Hull Sakslane

Armusin Siberisse Tartu Ülikoolis geoloogiat õppides. Käisime nimelt suveti praktikal Baikali ääres, Sajaanides ja Altais. Ja see taiga, sopkade, suurte jõgede ja kaunite järvedega hakkas mulle meeletult meeldima.

Pärast ülikooli määrati mind Kirde-Eestisse, kus mul tuli tegeleda peamiselt põlevkiviuuringutega. Selline töö tüütas mind peagi surmani ära ja pähe tuli mõte Siberisse tööle minna.

Võtsin ühendust Irkutski Geoloogiainstituudiga ja palusin end sinna üle viia. Nõukogude ajal oli selline asi võimalik. Mul olid lõpuhinded head, Irkutskisse oli inimesi vaja ja nii saigi must siberlane.

Muidugi olid vanemad väga mu plaanide vastu, aga ma rahustasin nad maha, öeldes, et käin seal paar-kolm aastat ekspeditsioonidel ja naasen koju. Isa-ema pärast mul muret polnud ? maha jäid veel kolm õde ja kolm venda, vanem vendadest elas perega vanematekodus.

Siberis sain oma rännuhimuga ruttu kuulsaks. Mind võis kohata ekspeditsioonidel nii Ees- kui Taga-Baikalimaal. Sain tuttavaks paljude jahimeeste, palgiparvetajate, Baikali kalurite, taigakülade elanike ja kohalike põlisrahvastega. Õppisin rääkima evengi, burjaadi, tuva ja veel teisigi põliskeeli, mis tegi mind nende rahvaste juures populaarseks: igale rahvale meeldib, kui võõras nende keelt kasvõi purssides räägib.

Varsti tunti mind kui Hullu Sakslast. Venelaste jaoks olid kõik baltlased sakslased, hulluks aga kutsuti mind naljatamisi, sest ma kolasin igal vabal hetkel taigas.

Sain instituudis napilt kaks aastat töötada, kui mul tuli sealt jalga lasta. Nimelt sattusin kord lõkketule ääres kolleegidega kohalike rahvaste elu üle arutlema.Ütlesin siis ägeduses, et minu arvates talitati nendega valesti, kui nad jurtadest ja tshummidest korterelamuisse koliti. Seal pole neil peale joomise ja hääbumise midagi teha.

Üldiselt valitseb geoloogide hulgas raudne reegel, et lõkke juures räägitud jutud jäävad omavahele. Meie hulgas aga oli üks kaabakas, kes teatas vastavatele organitele, et ma halvustavat nõukogude rahvuspoliitikat. Nii kutsutigi mind ülekuulamisele. Seal oskasin ennast ilusti välja keerutada, selgitades, et ma ei halvusta midagi, vaid tahan hoopis asju paremaks muuta.

Jahusin seal mis ma jahusin, aga ära tulin niiöelda puhta poisina. Julgeolekumehed soovitasid mul selliseid asju arutada komsomolikoosolekutel, et ei tuleks valesti mõistmist.

Instituudis ma nii lihtsalt ei pääsenud. Üks noormees tõstatas komsomoli liinis minu personaalküsimuse. Asja tegelikuks põhjuseks oli küll see, et olin talt mõne aja eest tüdruku üle löönud. Nende suhe oli küll juba ammugi läbi ja meiegi Nadjaga ei püsinud kaua koos, kuid poiss oli endiselt veendunud, et poleks mind olnud, oleksid nad ikka veel paar.

Algul ei võtnud minu hukkamõistmine vedu, siis aga hakkas räuskama instituudi parteikomitee sekretär. Tema oli sõja läbi teinud ja seepärast pidid kõik temaga arvestama. Too mees nõudis, et mind kõrvaldataks maavarade uurimiselt, kuna mina võivat sellist väärtuslikku infi rahvavaenlastele lekitada. Instituudi juhtkond oli vastumeelselt sunnitud mind mingile lihtsamale tööle üle viima. Seepeale võtsin ma kohe lõpparve.

Eestisse ma muidugi tagasi ei pöördunud, läksin hoopis ühte Burjaatia kütikolhoosi. Seal ei tehtud minu riigivastasusest mingit probleemi, anti püss, rauad, ja tuhandete ruutkilomeetrite suurune taigaala, kus loomi küttida.

Talvel hulkusin ma taigas, lasin soobleid, nugiseid ja teisi karusloomi või püüdsin neid raudadega. Suvel tuli loomi loendada, sügise poole ka maraleid küttida. Tavaliselt läksid mehed suveks mingile muule tööle. Mina käisin pikka aega geoloogidega ekspeditsioonidel, muidugi abitöölisena. Algul mehed justkui võõristasid mind, kuid hiljem sain aru, et neil oli oma koputajast kolleegi pärast häbi.

Töötasin ühe suve ka Baikali kalurite juures. Algul ei tahtnud nende brigadir mind kampa võtta. Läksin siis õlledega meeste juurde, kes sadamas võrke parandasid. Kalurid olid eelmisel päeval kõvasti tina pannud ja nende suud muidugi kuivasid. Kui ma nende juures pudeli avasin, tulid mehed peagi suutäit lunima. Ma ei olnud kitsi ja kuni nemad pead parandasid, proovisin nende võrke parandada. Kuna olin seda tööd Võrtsjärve mail teinud, tuli parandamine hästi välja ja mu maine tõusis veelgi. Viimaks tirisin ühe eidekese juurest kohale kolm liitrit puskarit ja olingi oma mees. Mehi maani täis leides oli brigadir küll natuke kuri, kuid parandas siis enda peadki ja minu korda tehtud võrku nähes sulas lausa silmnähtavalt. Kui ma ka järgmisel päeval peaparandusega kohale ilmusin, olingi brigaadi vastu võetud.

Töötasin Baikali kalalaeval kuni hilissügiseni. Kalurid olid tavalised vene ja burjaadi talumehed, mina aga kõrgharidusega geoloog. Muutusin populaarseks oma juttudega kõigist maailma asjust ja imedest, sest neil lihtsatel meestel polnud paljust aimugi, minu silmaring aga oli neist märksa avaram. Olin ka esimene, kes hommikuti ärkas, tegin kõiki töid vastu puiklemata ja mehed austasid mind väga. Sama asi juhtus hiljem ka palgiparvetajate juures, ja Hullust Sakslasest sai omamoodi legend.

Koolnunäitsik

Baikalil juhtus minuga ka midagi, mis mu materiaalse maailmamõtlemise puhta sassi lõi. Olime nimelt juba mitu päeva Baikali lainetes traalinud, kuid torm ei näidanud vaibumise märke. Siis otsustas brigadir, et me läheme tormivarju Olhoni saare Huziri sadamasse. Mehed olid mõistagi sellega väga päri, sest päevade kaupa järvel loksudes tahtsid nad juba üht põhjalikku joomingut korraldada.

Kui me saare ja mandri vahelt sadamasse seilasime, tõi brigadir välja liitrise pudeli puskarit ja pakkus meestele. Püügi ajal ei lubanud ta kellelgil juua, kuid külmarohuks teadsime tal päris vinge tagavara kaasas olevat. Seda pakkus ülemus siis, kui me liiga läbi külmunud ja vintsutatud olime, aga ainult lõuatäie kaupa.

Üks noorem poiss oli roolis, pudel käis juba ringi ja meeste tuju tõusis. Rüübanud lonksu metsakohinat, uurisin binokliga saart. Olin juba kuulnud, et Olhoni saar on kohalikele rahvastele püha, et seal asub Shamaani mägi ja sünnib palju nõiduslikku.

Saare rannikut uurides nägin järsku rannakivil noort neidu istumas. Tal olid mustad juuksed, seljas valge kleit ja ta näis samamoodi meie alust silmitsevat. Sel hetkel küsis üks kaluritest, mida ma rannal näen.

?Üks tüdruk istub rannas ja ootab meid,? vastasin lõbusalt, talle binoklit ulatades. Borka-nimeline noor kalur kaebas, et tema küll midagi ei näe, kuigi olin talle näidanud, kust otsida. Haarasin taas binokli enda kätte, kuid tüdrukut enam rannas polnud.

Sõitsime nüüd sadamasse, kus meid ootasid kohalikud kalurid. Meie meestel oli siin palju tuttavaid ja kohe läks peoks lahti. Kui me kohalike kaluritega joomaspäi vennastusime, küsisin ma ühelt, et mis tüdruk seal neemel istub ja kedagi ootab.

Vanema mehe suu kukkus seda juttu kuuldes lahti. ?Kas sa tõesti nägid neemel tüdrukut istumas?? küsis ta. Hämmastunult rääkisin sellest, mida olin näinud ja kõik seltskond kuulas mind jahmunult.

?Kuula mind!? rääkis kalur. ?Oli meil siin aastate eest üks noorpaar. Pidid juba abielluma, aga siis tuli saarele keegi Irkutski bioloog. Ajas poisil pea nii sassi, et too oma tüdruku maha jättis ja uue armsamaga ühte heitis. Petetud tüdruk läks sinna neemele ja uputas enda. Muidugi ei saanud nood teised enam siia jääda ja läksid, kes teab kuhu. Tüdruk aga pidi siiani neemel oma kallimat tagasi ootama.?

?Ebausk puha!? ägestus teine kalur. ?Poiss võis teab keda näha ? olen kuulnud, et kohalikud tüdrukud narritavadki nii võõraid, kui näevad võõrast paati randa tulemas.?

Et ka Borka polnud tüdrukut näinud, jäi kõigile mulje, et mina ajan jama juttu. Tükk aega vaieldi selle üle, kas tegemist on legendi või tõega, siis aga läksid jutud muudele radadele.

Kesköö paiku läks jooming üle löömaks. Viinavõtmisega on ikka nii ? kui seda liiga palju saab, hakatakse üksteise kallal norima ja varsti klaaritaksegi arveid rusikatega.

Mulle selline asi ei meeldi ? mitte et ma oleks löömingus vedel vend, vaid seetõttu, et hiljem kainenedes on sõpradel üksteise ees õeldu ja tehtu pärast piinlik. Seepärast lasin seltskonna juurest jalga ja läksin Baikali äärde jalutama.

Järv kohises raevukalt, tuul kihutas taevas pilveräbalaid taga ja aeg-ajalt ilmus välja kuu, mis kallas ümbruskonna külma valgusega üle. Kuna pilved hõrenesid, ja teerada oli selgesti nähtav, tekkis mu alkoholiaurudes peas mõte jalutada neemele tüdrukut otsima.

Minna polnud kaugele. Veidi põksuva südamega jalutasin neemel kaljurahnude vahel ja vahtisin ümberringi ? kas koolnutüdrukut pole näha. Kuu valgustas ümbruskonda piisavalt, et veenduda: olin hetkel neemel üksi.

Kui ma aga hakkasin tagasi pöörduma, et taas joomaseltskonnaga ühineda, nägin järsku teda. Tüdruk seisis neeme otsal, valges kleidis, mustad juuksed tuules lehvimas. Tundsin, kuidas külmavärinad mu vere soontes tarretasid ja siis hakkas tüdruk naerma. Ta hääl oli kõrge, helisedes talumatult, nagu hõbekelluke.

?Tule, noormees, tule minuga. Tule, heidame koos lainetesse, ja ei lähe kunagi lahku,? kutsus ta mind. Ma astusin tema suunas, miski justkui tõmbas mind ja tüdruk taganes, sammudes juba lainetel, mind ikka meelitavalt kutsudes. Juba astusin ma vette, vesi muudkui tõusis ja...

?Mida kuradit!? paiskus mu huulilt, kui end kaelani vees leidsin ja laine mu näole paiskus. Leidsin end Baikali lainetest, kummitustüdruk veidi eemal naeru lagistamas. Vabastasin end lummusest ja kahlasin kiiresti tagasi randa.

?Kuhu nüüd, kallim? Miks sa mind maha jätad? Tule tagasi!? hõikas tüdruk kaeblikult. Kui ma teda kuulamata edasi veest välja kiirustasin, muutus ta hääl kiledaks ja õelaks.

?Sa ei pääse mu käest!? karjatas koolnu võika häälega ja mu selga paiskus hiigellaine. Kukkusin käpuli, aga olin siiski juba piisavalt madalas vees, et uppumata kaldale jõuda.

Seal panin joostes rada pidi Huziri poole minema. Koolnu järgnes mulle umbes meetri kõrgusel maapinna kohal hõljudes ja mind kord meelitades, kord ähvardades, üldiselt aga kiledalt võika häälega minu kättesaamist lubades.

Märgade riiete lotendades põgenesin kabuhirmus tüdruku eest. Kummitus üha lähenes mulle ja ma nägi juba tema võigast naeratust ning tema koolnukäsi mind haaramas.

Pääsemine tuli ootamatult. Neeme maapoolses otsas vaidlesid kaks purupurjus meest keset rada mingi tühise asja üle. Nad olid nii vihased, et hakkasid juba kakluseks käiseid üles käärima. Jooksin nende poole ja sekkusin vaidlusesse, lootes, et koolnu nii paljude inimeste juurde ei tule. Nii oligi ? kui palju ma ringi ei vahtinud, tüdrukut ma enam ei näinud. Vaid kile, kaeblik ja vihane karje kostis neeme otsalt.

?Mis see oli?? küsis üks meestest, kuid karje ei kordunud. Mõlemad olid Huziri mehed ja tahtsid nüüd mulle vahelesegamise pärast tappa anda. Rahustasin nad maha ja me läksime tagasi sinasõprust jooma. Hirmsa kogemuse mälust peletamiseks jõin end maani täis.

Kui me kahe päeva pärast Olhonilt lahkusime, soovitas Borka irvitades mul jälle binokliga neeme uurida, et kas tüdruk mulle hüvastijätuks ei lehvita. Kadusin sõnatult vööri, sest tundsin ilma vaatamata, et koolnutüdruk on neemel ja jälgib mind. Oma unedes nägin teda veel kaua ja alati kutsus tüdruk mind saarele tagasi.

Evenkide juures

Üldiselt olin küll üksik hunt, aga mitte munk: paljudes asulates ootasid mind tüdrukud. Ma ei tea, mis neid minus tõmbas, pikk ja kõhn eestlane, nagu ma olin. Muidugi tuli mul nii mõneski külas kohalike poistega kakelda, aga mind aitas ülikoolis õpitud poks. Läksin küll mõni kord tüdruku juurde sinise silmaga, aga võidumees olin ikkagi ? teised olid minu käest hullemini saanud.

Ühte taigakülasse jäi minust ka püsivam mälestus, nimelt tüdrukutirts ja poisipõngerjas. Sattusin kord ühe evengi juurde. Õieti küll kohtasin seda vana meest taigas ja ta vedas mind omale poolvägisi külla. Evenk elas kahe tütrega, tema ühes, tüdrukud teises tshummis. Vanem tütar oli umbes kahekümnaastane, noorem nii 15-16. Naine oli juba surnud ja eelmisel talvel oli taigas hukkunud ka väimees.

Vana evenk rääkis, et väimees jäi tormises taigas puu alla, tema surmast kuuldes oli vanemal tütrel ka laps ära kukkunud. Vanamees ootas pikisilmi järeltulijat, aga taigas polnud kosilasi just palju liikvel. Seda rääkides vaatas evenk mulle nii pakkuva pilguga otsa, et ma punastasin. Näost punane oli ka vanem tütar, noorem aga vahtis mind väljakutsuvalt.

Õhtul pandi mind tütarde tshummi magama. Natukese aja pärast paotus uks ja vanem tütar libises sisse. Häbenemata võttis ta ennast paljaks ja puges mu kõrvale. Mõistagi ei keeldunud ma sellisest andumusest ja haarasin väriseva naise kohe kaissu.

Hommikul oli vanamees võiduka näoga, vanem tütar punastas ja naeratas vaheldumisi, noorem aga jälgis mind häbenemata huviga. Magasin veel paar ööd vanemaga, siis aga tuli ühel õhtul minu juurde hoopis noorem.

Tüdruk oli veel süütu ja andus mulle sellise kire ja endastmõistetavusega, mis on omane ainult loodusrahvastele. Jäin tema pärast päris kauaks sinna, siis aga palus evenk mul lahkuda, sest õed pöörasid mu pärast tülli. Paari aasta pärast sattusin jälle sinna, aga siis oli mõlemal naisel valgelt mehelt päritud tunnustega laps. Mõlemad olid juba oma rahvusest mehega abielus ja ma ei pöördunud sinna enam kunagi tagasi.

Ühes evengi külas sain tuttavaks kohaliku shamaaniga. Panin nimelt tähele noort meest, kelle poole kõik aupaklikult pöördusid, sealhulgas ka vanemad inimesed. Tavaliselt on Siberi rahvaste juures aus just vanurid, selle mehega aga rääkisid ka kortsus raugad nagu omasugusega. Kui ma ühe poisi käest selle kohta aru pärisin, vastas too, et tegemist on shamaaniga, kes alles hiljuti isa surma järel tema ameti üle võttis.

Mina olin muidugi selliste asjade peale skeptik, ja kui kord noormehega jutule sain, väljendasin vist liiga taktitult oma arvamust vaimumaailma kohta. Mees aga naeratas ega solvunud karvavõrdki. Leebelt, minu arvamusi vaidlustamata, rääkis ta shamaani elust, tegevusest ja ülesannetest. Vaidlesime sageli temaga tundide kaupa, ja mida kauem me neil teemadel arutlesime, seda rohkem leidsin tema jutus iva. Mind hämmastas see, et noor evenk oli vaid keskkooli lõpetanud, aga oli ka üllatavalt laia silmaringiga ning oskas hästi filosofeerida ja väidelda.

Poiss teadis väga hästi Tiibeti munkade saavutusi vaimuvallas, arvas inimkonnal teispoolsusega ühendavat aju paremat poolkera arendamist vajavat ja uskus kindlalt, et peale meie on veel teisigi maailmu, dimensoone ja tsivilisatsioone.

Mingil hetkel tundsin, et olen saamas noore shamaani mõttekaaslaseks. Mul oli vaja vaid tõuget, et tema maailma minna, ja see tõuge tuli varsti.

Õhulend kotkaga

Sattusin kord sopkadevahelises orus puhkama, kui kuulsin taevast stepikotka hõiget. Hiiglaslik lind hõljus mu kohal sinitaevas, ja ma imetlesin tema majesteetlikkust. Natukese aja pärast adusin tema tegevuses miskit imelikku: lind tegi üha väiksemaid tiire, jälgis mind ja kisendas aeg-ajalt. Mind haaras mingi kummaline rahutus, ma võtsin püssi kõvemini kätte ja jälgisin laskuvat kotkast. Siis aga kisendas lind eriti kõvasti, tõusis kõrgemale ja lendas lõunasse. Jälgisin teda seni, kuni kotkas kadus sopkade taha, ja jäin mõttesse. Korraga taipasin, et kotkas juhatas mulle rännuteed. Just sealpool asus evenkide asundus, kus elas noor shamaan, kelle peale olin ma viimasel ajal sageli mõelnud.

Kui ma külla saabusin, polnud keegi üllatunud. Kõik paistsid justkui teadvat, et ma tulen. Küsisin ühelt vanamehelt shamaani järele ja tema näitas ida poole, öeldes: ?Ta on Karujärve ääres ja ootab sind!?

?Ootab mind?? pärisin umbusklikult. ?Kust ta teab, et ma siinkandis olen?? Vanamees vaid naeratas ja rehmas käega: ?Mine tema juurde!?

Karujärve ma teadsin ja juba järgmisel hommikul olin seal. Noore shamaani leidsin järve kaldalt lõkke äärest. Suure trummi, riiete ja äratambitud pinnase järgi sain aru, et nõidpreester oli öösel mingit rituaali pidanud. Ta tervitas mind ilma vähemagi üllatumiseta minu saabumise üle.

Tahtsin talt küsida, kuidas ta minu tulekust teadis, kuid tema muige järgi mõistsin, et see on mõttetu küsimus. Ma teadsin, et asjasse on segatud stepikotkas, ,ja tema teadis, et ma seda teadsin.

?Ma tahan sind reisima viia,? ütles shamaan. Ma ei pärinud talt midagi, sest teadsin, et mees räägib ise mulle seda, mida õigeks peab. Shamaan osutas taevasse, kus kõrgustes hõljus vaevu märgatav stepikotkas.

?Me reisime temaga!? lisas ta. Julgesin vaid küsida, et kuidas me seda teeme. Olukord tundus mulle hirmus totter.

?Me jätame oma maised kehad ja läheme tema teadvusesse,? selgitas mees.?Ja mul on sulle paar hoiatust: esiteks, ära proovi teda juhtida, vaid lase temal lennata, kuhu ta tahab. Kui lind ärevaks muutub, lase end kohe lõdvaks. Ära muretse, ma tulen kaasa ja rahustan sind. Ja teiseks: see on esimene ja ainus kord, mil me seda teeme. Ära mult enam kunagi palu, et me seda kordaksime.?

Lubasin talle seda ja shamaan pani mu lõkke juurde mugavalt istuma. Ka tema istus, võttis trummi ja harvade löökide saatel hakkas soiguma. Kuulasin seda ürgset shamaanilaulu ja mõtlesin skeptiliselt, et kunas see siis nüüd juhtub. Mu mõistus oli ärkvel ja ootas... kuni järsku end millestki unesarnasest üles raputasin. Shamaani laul oli kiiremaks ja agressiivsemaks muutunud ja ma üritasin seda selge mõistusega kuulata, kuid vajusin siis taas unne...

Järsku tundsin end kehast lahkumas ja kiiresti taevalaotusse kihutamas. Juba vaatasingi maad kõrgusest, nähes ka meie lõket ja selle ääres kahte keha. Siis kuulsin kotka hõiget ja tundsin end justkui linnu sees või kõrval olevat, kuid eraldi temast.

?Rahu!? ütles mulle hääl teadvuses ja ma olin rõõmus, tundes shamaani enda kõrval olevat.

Me hõljusime kõrgel, vaadates alla maa peale, sopkade, taiga ja jõgede peale. See oli piiritult ülev tunne ja tekkis tahtmine, et lend ei lõpeks kunagi. Kotkas karjatas aeg-ajalt kiledalt ja jätkas koos meiega majesteetlikult lendu.

Mingil hetkel tunnetasin aimduses ohtu ja vaatasin ärevalt ringi. Ka kotkas muutus rahutuks ja kohe kuulsin oma teadvuses hoiatust: ?Ole rahulik!? Lõdvestusin ja nautisin taas piiritut vaadet. Siis nägin kaugelt mägede vahelt mingit kuma, nagu oleks seal suur linn oma tuledega, ja kui ma sinnapoole püüdlesin, hoiatas shamaani hääl taas mind mu teadvuses, et pean olema rahulik. Viimaks aga lausus ta, et peame naasma. Mu teadvuses tekkis küll protest, kuid ma kaaslase mõttehääl oli nõudlik ja ma andsin järele.

Maa lähenes hirmuäratava kiirusega, tundsin end taas oma keha kitsikusse naasvat ja ärkasin. Minu kõrval ärkas ka shamaan, surmani väsinud näoga, kuid naeratav. Jäime mõlemad kohe magama ja kui ma raskest unest taas ärkasin, oli öö ja mu sõber askeldas lõkke ääres. Me ei rääkinud kaua midagi: shamaan andis mulle aega kõik läbi mõelda.

?See oli vapustav ? me poleks iialgi uskunud, et see on võimalik,? ütlesin viimaks.

?Jah, see tunne on nagu narkootikum ? tahaks ikka veel ja veel,? nõustus mu sõber. ?Aga sellise reisimisega on seotud ka rida ohtusid.?

Minu küsiva pilgu peale jätkas ta: ?Esiteks, sellist rändu ei tehta nagu ekskursiooni. Isegi shamaanid kasutavad seda harva, vajaduse korral. Pidevalt reisides tekib oht, et muutud hooletuks, hakkad lindu suunama, tema teadvust mõjutama ja kotkas blokeerib selle. See on teie mõlema lõpp: sina ei saa tulema, tema aga kaotab jõu ja taju, ning hukkub.

Teine oht on see, kui jääd liiga kauaks ära. Su keha langeb kliinilisse surma või leiab keegi selle ja viib sind surnuks pidades ära. Su hing jääb uitama eri dimensioonide vahele.

Muide, kui ma sind esimest korda rahustasin, oligi meil oht, sest tunnetasin üht sellist hulkuvat hinge lähenemas. Nemad otsivad hingeta, kuid elus keha, ja kui leiavad, võtavad omale. Nii võib sinu kehas hoopis võõras elutsema hakata, sina aga jääd igavikku hulkuma.

Ja muidugi võtab selline reis tohutult energiat. Sel korral juhtisin mina meid mõlemat, aga kui sa läheksid üksi, olnuks sa pikka aega energiast täitsa tühi.?

Shamaan vaikis veidi ja ütles siis: ?Aga sina oled tubli, oskasid väga ilusti end vaos hoida. Ainult korra tahtsid vist mujale kiigata??

?Ma tahtsin seda linna näha, seal mägede vahel orus,? selgitasin ma.

Shamaan võpatas silmaga nähtavalt. ?Mis linna?? päris ta.

Kirjeldasin sõbrale nähtut ja tema erutust märgates tärkas mus uudishimu. ?Mis linn see on?? küsisin.

?Räägitakse, et neis mägedes on Varjatud Linn, kus elavad koos inimesed, haldjad ja muud olendid. Keegi pole seda näinud, kuid jutud liiguvad. Kes aga sinna satub, see sinna ka jääb, teda ei lasta tulema.?

Kuulasin teda jahmunult. Seepeale hoiatas sõber mind, et ma linna otsima ei läheks, sest siis ma enam ei naase tavalisse ellu.

?Ma usun, et sul on Võime, kui sa juba Linna nägid. Rännak kotkaga äratas selle sinus. Sa peaksid oma rahva hulgas shamaan olema. Aga seda enam peaksid sa olema ettevaatlik, sest taigas hulgub igasugu varjurahvast,? hoiatas shamaan mind.

?Oled sa neid kohanud?? pärisin ma. Nüüd juba teadsin, et sellised asjad on võimalikud.

Shamaani jutustused

?Kord noore poisina käisin taigas,? rääkis shamaan. ?Kõndisin mööda rada, mis viis piki jõekallast. See oli raske rada ja ma väsisin täitsa ära. Siis märkasin enda ees valges riides naist kõndimas. Kuigi rada olikivine, käis ta kergel sammul ja kuidas ma ka ei püüdnud, järele ma talle ei jõudnud. Naine nagu liugles mu ees ja see küttis mu indu ta kätte saada. Ühes kohas oli jõel koolmekoht, kus sai seda ületada kivilt kivile hüpates. Naine ületas sellegi lausa linnutiivul ja mina järgnesin talle. Kui olin keset jõge jõudnud ja püüdsin kivi otsas tasakaalu hoida, nägin piki jõge veevoolu alla tormamas, nagu oleks see kusagilt tammi tagant valla pääsenud. Hirmust haaratuna riskisin libedalt kivilt teisele kivile hüpates kaldale tagasi jõuda ja see mu päästiski. Vesi pühkis mu kividelt üsna kalda ligidal ja ma sain ühest rahnust kinni ning kahlasin hiljem kaldale. Kui ma seal toibusin, kuulsin teiselt kaldalt naeru. Naine seisis seal, lehvitas mulle ja kadus siis metsa. Isa sõnul jooksin ma haldjanaise järel.?

Shamaan vaikis veidi ja siis söandasin ma küsida, keda ta veel taigas liikuvat teab.

?Mu isa nägi kunagi Baikali lendavat deemonit, keda kutsutakse oniks. Tema jutu järgi oli onil käte vahel inimneiu ja ta lendas valjult naerdes mägedesse. Hiljem kohtas ta burjaadi naist ja meest, kelle tütre deemon nende silme alt ära viis ja kes olid murest hullumas. Isa ei saanud neid kuidagi aidata ja vanemad viskusid meelehärmis kaljult alla.

Onid on iidne rahvas, üsna inimeste sarnased, kuid kihvade, küüniste ja tiibadega. Inimesi nad ei salli ja on neid ajast aega küttinud. Viimastel sajanditel küll veidi vähem, sest inimesed usuvad Valget Kristust ja palvetavad tema poole, see jõud aga käib onidest üle.

Eriti kõvad inimkütid olevat olnud naisdeemonid, kes passisid mägedes üksikuid inimesi ja panid nad lennuga rünnates ning kisades hirmust tarduma, et siis küüniste vahel mägedesse vedada. Seal on onidel koobaslinn ja inimorjad sunnitakse seda aina laiendama. Deemonid küünistavad neid tagant sundides ja lakuvad siis ihult vere ära, surnuid aga söövad pidusöökidel.

Legendi järgi aga olevat onide mehed ja naised kord lahku läinud. Sel ajal, kui naisdeemonid inimesi ja teisi olendeid küttisid, lõbutsesid mehed koobastes. Kui naised hakkasid nõudma, et ka nemad orjade kallal meelt lahutada saaksid, otsustasid nood naissoo paika panna. Öösel aheldasid nad naised koobastesse ja lubasid alles siis lahti lasta, kui nood lubavad meestele igal ajal alluda. Naistel ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Paraku lasid meesonid loitsuga kinnitatud lepingusse vea: naised lubasid neile alluvust vaid Deemonikoobastes. Mõne päeva pärast kadusid nad öösel oma teed ja meesonid ei näinud neid enam kunagi.

Nüüd pidid mehed ise olendeid küttima hakkama. Paraku polnud neil ei osavust ega teadmisi ja orjade hulk mägedes aina vähenes. Nüüd on onid mandunud, nad kütivad vaid inimnaisi, et neid koobastes vägistada ja enda järglasi kandma panna. Inimnaine aga ei suuda deemonilast sünnitada, sest too on liiga suur, ja seepärast onid tapavad naise enne sünnitust ning kisuvad ta lõhki, et last kätte saada. Onide sugu on hääbumas, kuid seda vihasemad on nad inimeste vastu.

Muide, legendi järgi lendasid naisonid kaugetesse mägedesse varjule ja seal pakkusid haldjad neile peavarju. Haldjavere mõjul ja kättemaksuks meestele lakkasid naisdeemonid inimestele liiga tegemast ja on muutunud kauniteks lendolenditeks. Inimmehel siiski nendega kohtuda ei maksa ? ta ei pääse nende võludest lahti.

Siis on mägedes veel libahundid. Ka nende kohta on legend olemas.

Hundilugu

Kord elas taigas noor pere: mees, naine ja pisilaps. Haigus võttis mehe ja lapse ning noor naine jäi leseks. Taigainimesena elas ta leina siiski üle ning jätkas oma elu mehe ja lapse haudade kõrval.

Siis hakkas tema juures käima suur isahunt. Algul naine kohkus suurt looma nähes, kuid hunt käitus leebelt ja pikapeale hakkas naine teda usaldama. Varsti oli loom taltsas nagu koer ja naine hoidis teda väga. Saatused on väga imelikud ? mingil hetkel hakkas naine loomaga kokku elama. Käis see, kuidas käis, aga tõsi ta on. Naine oli juba oma saatusega rahul, kuid siis segasid vahele looduse instinktid ja inimlikud nõrkused. Hunt kadus aeg-ajalt oma karja juurde ja naist hakkas vaevama armukadedus, kui ta mõtles oma isahundi ning emahuntide peale. See tunne kasvas vihaks ja naine hakkas karjale püüniseid üles seadma. Temas ühinesid kütioskused ja hea loomade tundmine. Naine kasutas eriti tugeva vedruga lõkse, mis kokku plaksatades hundi peaaegu piinata tapsid. Emahuntide peibutamiseks kasutas ta oma armsama hundilõhnu, mida ta isasega ühinedes enda külge kogus. Lõkse nendega lõhnastades meelitas ta peagi lõksudesse arvukalt noori emahunte ja soekari aina kahanes. Laibad heidis naine ligipääsmatusse kuristikku, kust kari neid ei leidnud.

Kord hulkus isahunt taigas. Järsku tundis ta lõksude ja surma lõhna ning turris karvadega pöördus ta oma teed. Samas haistis ta ootamatult üht tuttavat lõhna ? see oli naise lõhn, mida hunt hästi teadis. Looma mõistus ei osanud arvata, mida see tähendab, kuid hunt läks ettevaatlikult uurima, milles asi on. Varsti hüppas ta kohkunult urisedes kõrvale ? raja kõrval lebas raudades surnud emahunt. Isane liikus naiselõhna järgi edasi ja leidis siis uue lõksu. Sellest hõnguvat lõhna tundes hakkas ta nuuskima ja järgmisel hetkel plaksatasid rauad ümber ta koonu. Loom kaotas teadvuse.

Kui naine leidis lõksust emahundi, hõiskas ta rõõmust. Järgmise lõksu juures muutus see meeleheitlikuks karjatuseks ? selles lebas ta enda isahunt. Nuttes ja andeks paludes päästis naine hundi lahti. Surmavalt haavatud loom avas veel korraks silmad ja urahtas vihaselt. Naine sai ähvardusest aru, kuid ei mõistnud sõnumit, sest see kõlas hundikeeles: ?Meie poeg maksab sulle kätte!?

Hundi maha matnud naine kavatses kaljult alla hüpates endalt elu võtta, kuid mingil hetkel liigutas miski tema üsas ja inimene mõistis, et temas on alguse saanud uus elu. Mõistagi ei pidanud naine seda hundi lapseks ? aeg-ajalt taigakülas kraami ostmas käies oli ta maganud ühe oma endise mehe sõbraga, et ennast naisena tunda. Mees oli abielus ja teda naiseks võtta ei saanud, sestap olid nad armukesed. Nüüd uskus naine, et see on tolle mehe laps. Mõistagi ei läinud ta seda mehele ütlema, vaid kandis last üksikuna ja sünnitas ta oma taigakodus. Appi tulnud ämmaemand aga oli kohkunud, kui vastsündinu teda hammustada üritas.

Laps kasvas suureks, käis taigakülas internaatkoolis ja kasvas armastava ema kõrval kauniks poisslapseks. Kui ta sai 16, tundis ta ühe täiskuu ajal kummalist tõmmet, miski hakkas temas muutuma ja poiss kaotas teadvuse. Ärgates leidis ta end alasti metsaniidult ja kodus kuulis hirmsat uudist, et keegi oli metsas kaks metsaraidurit ribadeks kiskunud. Arvati, et see oli karu.

Kui sellised lood hakkasid täiskuu aegu korduma, hakkas ka ema midagi kahtlustama. Kord läks ta halba aimates poisi tuppa ja alles hundiks moondunud poiss kiskus ta kõri puruks. See oligi isahundi needus. Kui poiss kord inimkuju tagasi sai, leidis ta oma ema lõhki kistuna ja taipas, et tema tegi seda. Meeleheites jooksis ta igaveseks taigasse, kus ta täiskuu ajal märatsevaks koletiseks muutus. Kogu taiga kartis teda, vere maitse suhu saanud ebard aga elas metsas üle nii talvepakased kui ka suvekuumad.

Kord ründas libahunt taigakülla naasvat isa ja tütart. Mees sai surma, tüdruk aga kõvasti vigastada. Loomolendi ja neiu veri segunesid ning järgmise täiskuu aegu jooksis ka tüdruk hundina metsa. Seal nad kohtusid taas ja nende järeltuljatest sai alguse metsik libahuntide sugu.?

Baikali amatsoonid

Shamaan vaikis hetke ja lisas siis: ?Olendid pole ainukesed, keda sa vältima peaksid. Taigas on ka inimesi, kes ühiskonnast eemal elavad, ja sulle ohtlikud on. Need on Baikali amatsoonid.?

?Amatsoonid? Taigas?? imestasin ma.

?Selle kohta on ka legend. Tahad kuulata?

Sa ju tead, et burjaadid ja mongolid on vennasrahvad, õigemini lausa üks rahvas, keda ajalugu lahku on viinud. Kui suur Tshingis-khaan Läände sõjakäigule läks, ühinesid temaga ka Taga-Baikalimaa rändhõimud. Enamik mongoleid ei tulnud enam kunagi kodumaale tagasi, vaid jäid vallutatud maadele. Üks siiski tuli, tema nimi oli Barandei-khaan.

Tema naasmise põhjuseks oli see, et Kuldhordi võimuvõitlustes valis ta vale poole. Võimule sai suurkhaan, kelle vastast oli toetanud ka Barandei. Tema pea maharaiumine oli päevade küsimus ja meest päästis vaid otsus kodumaale naasta. Lahkujana polnud ta ohtlik.

Khaanil oli nii palju varandust kokku röövitud, et Mongooliasse venis terve karavan. Reis oli pikk ja ohtlik, sest paljud vallutatud rahvad pidasid sissisõda.

Karavanis veeti kaasa suurt hulka noori naisorje. Barandei oli nad saanud sõjasaagiks või ostnud, tüdrukute hulgas oli venelannasid, kaukaaslannasid, Kesk-Aasia kiptshakitare, isegi Euroopa sõjakäigult toodud näitsikuid. Tiirane khaan kasutas igat vabat hetke nendega vallatlemiseks.

Pikal retkel pidid tüdrukud ennast kaitsma. Kui vaenlased voori ründasid, oli sõdalastel endil tegemist, ja naised õppisid pääsemiseks vaenlast tagasi lööma. Ründajate kätte sattuda polnud hea, sest ka nood võtsid orjatare sõjasaagina. Omandatud sõdimisoskus mõjutas hiljem kõvasti naiste saatust.

Barandei-khaan jõudis oma ulussi Ononi jõe ääres. Hõimlased võtsid teda leigelt vastu, kartes, et khaan haarab võimu. Nii paraku juhtuski. Rikas Barandei-khaan ostis hõimlased kingitustega ära ja ühe tüli ajal tappis senini valitsenud khaani. Ta maksis sugulastele veritasu ja sai ulussis valitsejaks.

Et oma võimu kindlustada, korraldas khaan suuri pidusid, kus kumõss ja airaan voolasid ojadena, ja külaliste lõbustamiseks jagati orjatarid nende vahel laiali. Kui sellised orgiad lausa igapäevaseks muutuma kippusid, tekkisid räsitud tüdrukute peas põgenemismõtted.

Kord korraldas khaan jällegi suure peo, sest külla oli tulemas sealne suurkhaan. Varsti oli jooming haripunktis. Tavaliselt tõrksad orjatarid olid seekord ülimalt lahked, vedasid joovastavaid jooke nii ülikutele, kui ka tavalistele sõdalastele ja mongoli naistele. Varsti oli terve laager maani täis ja orjatarid hakkasid tegutsema.

Nad korjasid endale kokku riideid, relvi, toidumoona ja muud eluks vajalikku. Tabuunist võttis igaüks paar head hobust, ülejäänud kari aeti steppi laiali. Kui mõni joomane sõdalane pea püsti ajas, sai ta hoobi pähe, ja varsti kadus naiste ratsasalk kapates põhja suunas, Baikali poole, et metsaste sopkade vahel varju otsida. Meesorjad olid aremad ? kättemaksu kartes keegi nendega kaasa ei läinud.

Valutavate peadega mongoleid ootas ärgates ebameeldiv üllatus. Kadunud olid nende hobused, relvad ja palju muudki. Kui kadunud leiti olevat ka naisorjad, haaras khaani meeletu raev. Ta raius mitu meesorja vihaga surnuks.

Põgenikele kohe järele ratsutada mongolid ei saanud: kõigepealt tuli aulistele külalistele hobused leida ja nad koju saata, alles siis otsiti endale ratsud ja relvad. Põgenikud said ligi nädala põgenemisaega.

Viimaks sai Barandei-khaan jälitussalga kokku. Sõdalastele anti teada, et iga tabatud tüdruk saab päevaks tabaja omaks, hiljem aga piinatakse ta surnuks. Häbistatud khaan põles kättemaksuihas.

Kaua tuli khaanil tüdrukuid jälitada. Kui mongolid viimaks neile järele jõudsid, tuli neil taigas lahingut lööma hakata, see aga polnud stepiratsanikele meelt mööda. Amatsoonide nooltest kaotasid elu kümned mehed. Mongolid said kätte kolm endist orjatari, kes piinati ülimalt julmalt surnuks ja kaaslannade kehad leidnud amatsoonid tõotasid, et ei anna ennast iialgi elavalt vaenlaste kätte.

Mongolite ja amatsoonide sõda venis aastate pikkuseks. Paljud mongoli sõdalased kaotasid naiste kontrollitavatel aladel elu, nood aga sooritasid röövretki ulussidesse, et teisigi orjatare vabastada. Khaan Barandei needis maapõhja päeva, mil ta koju naasta otsustas: tema üle naerdi igal pool lausa avalikult.

Viimaks sekkus asjasse suurkhaan, kes ei suutnud mongoli nime määrimist taluda. Baikali äärde saadeti hiiglaslik väesalk ja pikkade lahingute järel sattusid amatsoonid piiramisrõngasse.

Viimane lahing oli verine. Ükski naistest ei andnud alla, kaaslannad tapsid ka oma haavatud, et nood mongolite kätte ei langeks. Kui viimaks lahinguväljale vaikus laskus, lebas maas mitmeid kordi enam mongoli sõdalasi, kui tapetud amatsoone.

Barandei tuuseldas raevununa võitlusväljal ringi, kuid ei leidnud ainsatki elavat endist orjatari. Viimaks tegi ta midagi häbiväärset: laskis rüvetada langenud amatsoonide kehad.

Suur osa mongolite väest mõistis selle vaikselt hukka ja asus koduteele. Barandei väesalk tegi veel viimased jõledused surnukehade kallal ja järgnes neile.

Lahkudes kuulsid mongolid hirmsat kohinat. Stepist lähenes hiiglaslik tromb, mis imes endasse tolmu, rohtu ning isegi oksi ja väiksemaid puid. Tuulispea jäi pidama lahinguväljale ja jahmunud sõjamehed nägid, kuidas amatsoonide hinged maast tõustes sellesse kandusid. Siis sööstis tromb metsiku jõuga väesalga kallale ja pillutas selle laiali. Sadulast paisatud Barandei-khaan murdis selgroo ja suri hirmsates piinades.

Sellest ajast võib Taga-Baikalimaa taigas ja stepialadel kuulda suurte ratsasalkade kappamist, hüüdeid ja relvade tärinat. Amatsoonid ei leia rahu, vaid ratsutavad väljadel ja võitlevad Barandei mongolitega, kes samuti äraneetuna ringi hulguvad. Neist tasub eemale hoida, sest lahingu keskele jäänud inimest võib tabada varjude kättemaks.?

?Aga sa rääkisid midagi inimestest...? alustasin ma.

Shamaan jätkas: ?Juttude järgi elas siin lähedal taigakülas üks pere. Mees jõi palju ja oli vägivaldne. Kui ta kord jällegi naise ja tütre läbi peksis, põgenesid nood taigasse, et endalt elu võtta. Kuidagiviisi sattusid nad just amatsoonide varjusalga peale.

Selle asemel, et surelikke tappa, pakkusid neid haletsevad varjusõdalased neile hoopis peavarju. Amatsoonid viisid nad oma kunagisse linna, mis loitsudega inimpilgu eest kaitstud on, ja naised alustasid seal uut elu. Hiljem olla nendega ühinenud teisedkd naised, keda mehed kodus peksid, ja nüüd on taigas terve naiste kogukond. Nad elavad amatsoonide elu, kummardavad varjusõdalasi ja saavad neilt abi. Kui aga mehed sinna satuvad, läheb neil õige haprasti.?

?Sa tahad öelda, et taigas on naiste kogukond, kellest võimud midagi ei tea?? pärisin üllatunult.

?Jah. Kui neid toetavad varjud, siis ei pruugi ka surelike tegevus kellelegi silma hakata. Ka Varjatud Linnas olla palju inimesi, kes meie ühiskonnast põgenenud on.?

?Miks sina pole kedagi üles otsinud?? pärisin kiuslikult.

?Ma olen oma rahva juht ja vastutan nende eest,? vastas shamaan väärikalt. ?Aga sina mine. Nüüd ma tean, et keelud ei aita, sa nagunii lähed. Ole ainult ettevaatlik. Kui midagi eriskummalist näed, võta seda kohe tõsiselt. Nii sa pääsed.?

Ja ma läksingi.

Fedorovka karu

Järgmisel kevadel lõpetasime jahihooaja ja kogunesime Barguzini. Kõik kütid olid saanud talvega palju nahku, kuid hooaeg oli pikale veninud ja nüüd polnud kellelgi meist suveks tööd: metsaparvetajad, geoloogid ja kalurid olid juba ametis.

Kui me parajasti aruandeid koostasime, saabus teade, et taigas on nähtud niinimetatud Fedorovka karu jälgi. See haige esikäpaga vana isakaru oli eelmisel sügisel rünnanud kahte samanimelise küla meest. Üks ohvritest suutis raskelt vigastatuna põgeneda ja suri hiljem haiglas haavadesse. Teise mehe murdis karu maha, tema surnukeha leiti hiljem oksahunniku alt.

Muidugi läksid kütid kohe karu otsima, kui siis saabus järsku talv ja loom kadus talveunne. Nüüd oli tema jälgi taas nähtud ja terve küla oli paanikas.

Taigast tulnud jahimehed igatsesid kõik koju ja kellelgil polnud isu sinna mingit ohtlikku looma otsima naasta. Ja taas astus areenile Hull Sakslane, kel polnud nagunii midagi teha, ja keda ohud lausa tõmbasid.

Mehed jagasid mulle veel õpetusi, kuidas karuga kohtudes käituda. Tegelikult olin selleks ajaks juba kaks karu maha lasknud, kuid need olid väikesed, lihtlabased mesilate rüüstajad. Nüüd oli mu vastas ohtlik inimtapja.

Fedorovkas võeti mind umbusklikult vastu. Ei tea, kas nad olid oodanud tervet kütibrigaadi, kuid ainult ühe poisikese saabumine mõjus neile mõnitusena. Külavanem ütles selle mulle otse näkku.

Kui mehed seal omavahel vihaselt arutlesid, ütlesin neile uhkelt: ?Tulin siia karu laskma ja ootasin teilt abi. Aga Fedorovka mehed oskavad ainult mokalaata pidada!? ja ma sättisin end minekule.

Siis küsis üks taat mu käest: ?Kuidas Su nimi oligi? Ega sa vist venelane ei ole?? Kui ma talle oma nime kordasin, pöördus vanamees teiste poole ja ütles erutatult: ?See on ju Hull Sakslane!?

Uskumatu küll, aga mu hüüdnime kuulmine muutis olukorra sootuks teiseks. Mind kostitati, mulle anti nõu, juhatati teed ja anti kõik vajalik kaasagi. Nii tuntuks olin taigas saanud.

Hulkusin taigas kolm päeva, ilma et karu oleks kohanud. Neljandal päeval kohtusime ja see oleks äärepealt mulle elu maksnud.

Liikusin piki jõeäärset rada ja olin kergelt mõtetes. Ümber kaljurahnu keerates sattusin karuga silmitsi. Tema oli mind juba märganud, seisis kahel jalal ja ründas mind peaaegu kohe.

Jõudsin vaevu kaheraudse haarata ja põrutasin loomale kaks lasku südame piirkonda. See teda ei peatanud. Karu äigas mulle, püss lendas löögist vastu kaljut ja purunes, minu õlast aga käis läbi kohutav valu. Siis muutus vasak käsi tundetuks ja jõuetuks, veri purskus külge pidi alla ja ma prantsatasin kalju najale.

Karu valmistus uueks rünnakuks, kuid siis miski justkui katkes temas. Loom istus maha, põrnitses mind vihaselt, urahtas ja tahtis taas tõusta, kuid kukkus siis külili. Tema väikesed silmad tuhmusid, lõuad vajusid laiali ja ma mõistsin, et mu lasud olid tema eluküünla viimaks kustutanud.

Rõõm pääsemise üle asendus kohe hirmuga. Olin raskelt viga saanud, õlg oli liikmest väljas ja veri voolas ojadena. Proovisin seda pidama saada, aga tulutult. Siis üritasin püssi kätte saada, et kedagi laskudega appi kutsuda, kuid pilk relvale ütles, et selle raud on kõver ja lasta sellest enam ei saa.

Mind haaras meeletu hirm, aga ka piiritu elujanu. Paraku muutusin verekaotusest üha nõrgemaks, kukkusin rohule ja jäin lebama. Vajusin üha enam unetaolisse seisundisse, vaatasin meeleheitliku igatsusega sopkasid ja valmistusin surmaks, mis näis paratamatu. Siis kaotasin teadvuse...

Mõne aja möödudes tundsin, kuidas keegi kergitas mu pead ja pani midagi suule. Mu suhu voolas vedelik, mis kõrvetas kõri ja pani mind läkastama, kuid ometi minusse elu tagasi tõi. Avasin vaevaga silmad ja nägin noort naist.

Neiu oli imeilus. Ta kandis seljas sinakashalli tuunikat, mis jättis paljaks ta õlad ja käevarred, ning lasi aimata suuri rindu. Tumedad juuksed langesid ta õlgadele. Tüdruk vaatas mind uudishimulikult ja pani siis taas mu suule väikese klaaspudeli. Lõnksatasin sõõmu ja muutusin taas virgemaks.

?Kes Sa oled?? küsisin tüdrukult, kuid too raputas pead ja pani sõrme vaikimise märgiks huultele. Siis võttis ta õrnalt mu õlast kinni ja järsu raksakuga tõmbas selle paika. Hirmsast valust kaotasin hetkeks teadvuse ja kui ma taas meelemärkusele tulin, hoidis naine käsi mu õlal ja luges mingit loitsu. Liha mu õlal väänles kinni kasvades, valu oli hirmus, kuid haav paranes ja kui tüdruk lõpetas, suutsin kätt vabalt liigutada.

Naine andis mulle veel lonksu tervistavat jooki, mis tegi mind kohutavalt uniseks, ja siis kõndis ta eemal ootava kõrvi hobuse poole. Tahtsin teda tagasi kutsuda, aga keel ei kuulanud sõna ja uni vajus mulle peale. Jõudsin vaid näha vibu ja nooletuppe naise õlal, ning imetleda tema saledaid pikki jalgu... Siis ma magasin.

Ärkasin taas päikese kõrvetusest. Kui silmad avasin, oli südapäev. Mu pilk langes kohe surnud karule, kelle peal oli juba kärbsepilv, ja mulle hakkas kõik meenuma. Karu mind ründamas... mina raskelt haavatuna.. oota, siin oli mingi naine... Liigutasin oma kätt. Kõik mu liikmed töötasid laitmatult, kuid särk oli seljas räbalaks kistud ja ohtra verega läbi imbunud. Õlal aga punetas kinnikasvanud haav, mis väljanägemiselt tundus aastatevanune olevat.

Vaatasin ringi, aga mind päästnud naine oli ammugi kadunud. Kõike meenutades mõistsin, et mind oli päästnud haldjanaine. Temast oli minu pihku jäänud väike kristallidest rohupudel, milles veel veidi ravimit sees loksus, ja mille ma hoolikalt ära peitsin.

Nülgisin kiiresti karu, võtsin ära naha, küüned ja kihvad ning jätsin liha taigaasukatele. Kui mõne kuu pärast sealt taas möödusin, olid loomast järel vaid luud.

Töötades olid mu mõtted kogu aeg oma päästja juures. Ma tahtsin nii väga teda uuesti näha.

Naasesin Fedorovkasse, kus mind tervitati kui kangelast. Oma katkiste ja veriste riiete kohta ütlesin, et karu jõudis mind enne surma kinni haarata, kuid viga ma ei saanud, veri aga on karu oma. Mind vaadati imestades ? ikkagi mees, kes tappis mõrtsukkaru käsitsivõitluses. Hullu Sakslase legend sai veel ühe episoodi juurde.

Peatusin külas nädal aega. Mul oli plaanis tagasi taigasse minna, ületada Ikati mäeahelik ja otsida Vitimi kiltmaalt Varjatud Linna. Pidin tegema ettevalmistusi.

Oma püssi andsin mahakandmiseks kohalikule jahimeeste brigadirile. Uut relva ma ei soetanud ? mõistsin, et seal, kuhu ma lähen, pole püssiga midagi teha. Selle asemel õppisin burjaadi vibuga laskma.

Ühel kohalikul burjaadil oli iidne laskeriist, mis oli mägisoku sarvedest tehtud. Sellega lasta oli üliraske, sest vibu oli ülimalt jäik. Mina õppisin selle siiski ära ja seni vibu müümast keeldunud burjaat kinkis selle mulle päriseks.

?See on küll väga vana riist, aga mu suguvõsas pole kedagi, kes ta omale võtaks ja seda käsitsema õpiks. Mingu see siis pealegi Hullule Sakslasele,? ütles mees nukralt.

Asusin Fedorovkast teele vibu, kirve ja pussiga relvastatuna. Lubasin küll Barguzini minna, kuid külaelanike vaateväljast kadudes suundusin jälgi peites hoopis itta.

Kohtumine amatsoonidega

Hulkusin palju päevi taigas ringi. Miski oli minus muutunud, või pigem mind ümbritsevas looduses. Tundsin end pidevalt jälgitavat, kuid need polnud inimsilmad.

Kord vajus terve kivilasu teerajale, mida mööda ma kõndisin. Hüppasin kõrvale ja pääsenuna vaatasin mäenõlvale, kus nägin lühikest habemikku kääbust, kes kurjalt itsitades põõsastesse kadus. Taigas märkasin end saatvaid varje, kes järgnesid mulle läbi varjudes lehestikust paistvaid päikeselaike vältides. Ühe kurvi peal tormas mulle ette tokerja juuksepuhmaga noor näitsik, kes kohe tagasi varjudesse kadus. See oli mingi metsaneid. Vaikse taigajärve ääres kala püüdes aga nägin mind veetaimede alt jälgivaid silmi, mis kuulusid kahtlemata veevaimudele.

Unustasin tegeliku inimeste maailma, mis näis nüüd kusagil kaugel-kaugel asuvat. Selle asemel sukeldusin erutavasse maagiamaailma.

Ometigi kohtusin kõigepealt inimestega. Ööbisin kord lõkke ääres ja valvsusest hoolimata jäin vastu hommikut magama. Ootamatult virgudes nägin kõigepealt oma kõri juures teravaid odaotsi, siis veidi kaugemal valvsaid silmi ja maalitud nägusid. Aegamisi jõudis mu teadvusesse, et minu ees seisavad neli noort naist, kes on valmis vastupanu korral mind tapma. Ja kahtlemata olid need inimesed.

Tahtsin juba neid tervitada ja oma sõbralikkuses veenda, kuid üks näitsikutest ütles sõnu välja sisistades vene keeli: ?Kui vastu hakkad, oled surmalaps. Tõuse ja pea suu!?

Naiste valvsate pilkude all tõusin ja kohe sidusid tüdrukud mu käed selja taha kinni. Mu relvad olid juba nende käes. Tahtsin juba neile kinnitada, et pole nende vaenlane, kui mind tabas löök odaotsaga, ja just sinna, kus meestel on õrnem koht.

?Ära kunagi enam nii tee,? urisesin toibudes kenale näitsikule, kes näis amatsoonide liider olevat. Vastuseks tuli hoop jalaga lõua pihta.

Meenutasin shamaani hoiatust ja mõistsin, et olen sattunud meestevihkajate kätte. Nendega rääkida polnud mõtet, sest iga katse puhul tabas mind hoop.

Tüdrukud panid mulle silmuse kaela, teine nööriots seoti ühe hobuse sadula külge ja kõik neli hüppasid oma hobustele. Nad sundisid hobuseid taga ja ma pidin kaasa jooksma. Aimasin, et mind viiakse amatsoonide linna ja sealt ma eluga ei pääse.

Kui hobused rahulikult kõndisid, sain aega tüdrukuid silmitseda. Kõik neli olid noored ja seksikad, eriti oma õlgu, käsi ja jalgu paljastavates nahkriietes. Igal oli relvaks mõõk, vibu ja oda. Amatsoonide juht vaatas mind mõrtsukaliku pilguga, kaks teist tüdrukut ükskõikselt, noorim aga mingi poolehoiuga. Naeratasin talle, mille peale näitsik punastades kõrvale pöördus.

Just tema pakkus mulle lõunapuhkuse ajal vett, mille eest ta pealikult tõrelda sai. Kuigi naised vestlesid omavahel mingis arhailises keeles, mõistsin, et juht ei pea mind joogi vääriliseks, minu kaitsja aga arvas, et värskendatuna liigun ma kiiremini.

Kui õhtu lähenes, muutusid naised kärsituks ja kiirustasid mind jõhkralt tagant, millest järeldasin, et nad tahavad öö saabudes mingisse ohutusse kohta jõuda. Kuni tüdrukud vaidlesid, kas mind kohapeal tappa, või edasi vedada, andis nende kardetud oht endast märku.

Mäeseljandikule ilmus suur loomakogu ja laskis kuuldavale ilgelt õudsa ulgumise, mis tarretas vere mu soontes. Tüdrukute hobused hakkasid perutama ja vaid oskustega suutsid neiud ratsusid paigal hoida. Taipasin, et loojuva päikese taustal kõrguv kuju on libahunt.

Amatsoonide vahel tekkis lühike vaidlus, millest taipasin, et osa neist soovis ratsa minema kihutada, mind vargidele söödaks jättes, teised aga pidasid põgenemist lootusetuks. Viimaks otsutasid nad vastu hakata. Vibud tõmmati vinna, odad ja mõõgad andi valmis ja neiud valmistusid rünnakut vastu võtma. Esimese vargi kõrvale oli ilmunud veel kolm samasugust elajat.

Hõikasin tüdrukuid ja palusin end lahti päästa, et saaksin neid aidata. Nad vaatasid mind ükskõikselt ega tõtanud mind vabastama. Viimaks hüppas mind poolehoiduga vaadanud neiu siiski sadulast maha ja tuli mu juurde. Pealik hõikas talle midagi keelavalt, kuid tüdruk ei kuulanud teda, vaid lõikas mind sidunud nööri puruks ja osutas sadula küljes rippuvatele relvadele, mis olid minult varem võetud.

Teised ei jõudnud vahele astuda, sest juba ründasid libahundid meid koleda ulgumise saatel. Tüdrukud saatsid üha uusi ja uusi nooli teele ning varsti üks varg kukkuski, nooled silmis ja kõris. Teine elajas sai vahetult enne amatsoonideni jõudmist oda otse kurku ja jäi krampides maha visklema. Ülejäänud kaks vargi olid aga kohe tüdrukute kallal.

Mina seisin taplusest eemal suure kivi varjus, sest minu relvad olid kehvakesed ja ma polnud teab mis võitleja. Tüdrukud aga võitlesid vapralt, põigeldes vargide rünnakute eest eemale ja ise neile samas hoope jagades. Varsti kukkus ka kolmas libahunt. Neljas aga ründas just sel hetkel pealikut. Surmahirmus hobune viskas ratsaniku seljast ja neiu prantsatas peaga vastu kaljut ning jäi liikumatult lamama. Varg kerkis tema kohale ja valmistus näitsiku pead otsast hammustama.

Tormasin meeleheitliku röögatusega libahundi poole, kes kohe minu poole pöördus. Raiusin kirvega otse ta hammaste vahele ja hüppasin kohe eemale. Samal ajal tungisid ülejäänud tüdrukute lastud nooled looma keresse ja varg suri kohapeal.

Amatsoonid tormasid pealiku juurde, kes ikka veel teadvusetult maas lamas. Nad otsisid tema kehalt haavu, kuid ei leidnud neid. Hiljem sain aru, et neiud kartsid vargi tekitatud vigastusi, mis võisid inimese libahundiks muuta.

Pealik polnud vargilt haavu saanud, kuid kukkudes oli ta pea kõvasti ära löönud.Tema kuklast tuli palju verd. Tüdrukud otsisid paaniliselt, millega seda siduda, kuid ma jõudsin neist ette. Tõmbasin särgi seljast, kiskusin ka maika seljast ning selle küljest rebitud ribadega sidusin neiu peahaava.

Amatsoonid vaatasid mind ammulisui. Alles tüki aja pärast jõudis minuni, et nad polnud ilmselt varem paljast mehekeha näinud, mina aga olin tublisti musklis. Tõmbasin taas särgi selga, kuid tüdrukud olid justkui lummatud. Nad ei sidunud mind enam kinni ja ma sain haavatu okstele mugavalt pikali panna, ta nahaga kinni katta, talle vett ja lõkkel keedetud puljongit anda. Siis jäin tule äärde istuma.

Amatsoonid ei rääkinud minuga sõnakestki ja jätsid haavatud minu hoolde. Ega nad tegelikult omavahelgi eriti rääkinudki, sõid ja siis heitsid kaks neist magama, üks aga jäi valvesse. Tema pilk jälgis tähelepanelikult nii mind kui ka mäenõlva, millelt vargid alla olid laskunud.

Kesköö paiku läks haavatu seisund raskeks, ta oigas pikalt ja ma mõistsin, et neiu on suremas.

Siis meenus mulle haldjanaise rohupudel, milles veel veidi mind päästnud vedelikku oli. Pikalt mõtlemata otsisin selle välja, avasin tüdruku suu ja kallasin kogu pudeli sisu talle kurku.

Neiu hakkas läkastama ja köhima, mispeale kõik teised üles ärkasid ja mulle kallale tormasid, mind ilmselt tapmiskatses süüdistades. Kolm oda valmistusid mind läbi torkama, kui haavatu järsku oiates silmad avas ja kaaslannasid kutsus. Odad langesid kohe ja tüdrukud tõttasid oma pealiku juurde.

Kui amatsoonid seal üheskoos rõõmustasid, langes nende pealiku pilk minule ja see tõmbus kohe jäiseks. Ta andis tüdrukutele mingi käsu, ilmselt minu kinni sidumiseks. Siis aga hakkasid nood talle kiiresti midagi seletama. Tõenäoliselt rääkisid nad minu osast naise pääsemisel, ja amatsoon pööras pea kõrvale.

Ülejäänu öö poputasid neiud oma kaaslannat, mina aga sain rahulikult magada. Hommikul valmistusime teekonda jätkama. Naised tahtsid haavatule midagi hobuse järel lohistatava kanderaami moodi valmistada, mina aga keelasin neil selle. Selle asemel ronisin pealiku hobuse selga ja käskisin naise minu ette istuma panna. Amatsoon keeldus kategooriliselt, kuid esimest korda ei kuuletunud kaaslannad talle, vaid tõstsid tüdruku minu juurde sadulasse. Võtsin nahkadesse mähitud neiu kaissu, sättisin ta mugavalt ja vihastest pilkudest hoolimata ajasin hobuse liikuma.

Reisisime taas päev otsa, mina haavatud naist õrnalt hoidmas. Amatsoon ei vaadanud mulle kordagi otsa, aga kui ma vahepeal ümbrust uurisin, tundsin endal tema pilku. Teised tüdrukud vaatasid aeg-ajalt õhetades meie poole ja mulle tundus, et neilgi poleks midagi haavatud olemise vastu.

Ühel hetkel avas amatsoon silmad ja jäi mulle otsa vaatama. Ma ei unusta kunagi seda pilku: neiu vaate peale võtsin julguse kokku ja suudlesin ta huuli. Esialgu oli ta passiivne, siis aga vastas mu suudlusele tormakalt. Eestpoolt kostis kabjaplaginat ? teised tüdrukud ei kannatanud seda välja ja ratsutasid ette.

Järgmisel öösel sain veidi aega rahulikult magada ? neiud lasid mul puhata. Siis aga ärkasin relvade tärinast, vihastest hüüetest ja hobuste hirnumisest. Jalule karates ei näinud ma esialgu midagi ? minu ees laius vaid kuuvalguses sopkadevaheline stepilaik. Siis aga märkasin ööhämaruses vaevumärgatavaid varje liikumas ja mu mõistusse jõudis teadmine, et näen pealt surnud Baikali amatsioonide ja Barandei-khaani mongolite lõppematut heitlust.

Kummaline oli see, et kõik neli neidu lamasid liikumatult näoli maas. Algul arvasin, et nad on tapetud, kuid siis taipasin, et nad lömitavad varjude ees. Heitsin ise samuti igaks juhuks pikali, kuid jälgisin endiselt nõiutult varjude mängu. Siis ratsutas meie ette vaim-amatsoon ja hakkas kiledal häälel midagi karjuma. Neiud ajasid pead püsti ja kuulasid seda tundmatus keeles räägitud teadet. Siis kandus taplus eemale ja naine kihutas sõdijatele järele.

Sel ööl me enam ei maganud. Tüdrukud rääkisid mulle, et meie ette tulnud naine on kunagiste amatsoonide juht ja praeguste eestseisja. Ta oli nendega pahandanud, et nad meest kohates kohe teda ei tapnud, vaid lasid tal endid võlglasteks teha. Nüüd pidavat tüdrukud mind tänutäheks lahti laskma, sest amatsoonide linna seaduste järgi tuleks mind seal tappa.

Hommikul läksid meie teed lahku. Amatsoonide pealik tõusis kurnatusest hoolimata jalule ja ronis sadulasse. Enne seda põimis ta käed ümber mu kaela ja suudles mind, pikalt ja kaua. Siis kappasid nad minema, noorim neist mulle igatsevaid pilke heitmas.

Olin taas üksi, oma relvade ja tüdrukute antud toidumoonaga. Pidin leidma tee Varjatud Linna. Amatsoonid mulle sinna teed juhatada ei osanud, kuigi teadsid selle olemas olevat.

Teel Varjatud Linna

Järgnevatel päevadel reisisin edasi itta. Mu ees kõrgus peagi Itari mäeahelik. Miski ajas mind ärevile ? tundus, et mägedes ootavad mind vaenulikud jõud.

Ühel ööl, kui lõke oli ära põlenud ja söed juba tuhakorraga kattunud, ajas mind ärkvele raskete sammude müdin. Vaevumärgatavas koiduahetuses nägin eemal hiiglasuurt kogu astumas. See võis kolme mehe kõrgune olla ning näis lömmis näoprofiili ja rippuvate kätega gorilla moodi olevat. Lõdisedes pugesin varju, kuni koletis kadus.

Mul tuli ka ilusaid kohtumisi ette. Läksin kord ühte mägijärve ujuma. Suplesin alasti ? siin ju pealtvaatajaid minu arvates polnud. Kui ma aga kaldale läksin, nägin ühel kivil näkineidu istumas.

See hämmastas mind sügavalt ? olin lapsest saati neist lugenud ja nüüd istus üks kalatüdruk mu ees kivil. Tal olid pikad õlgadele ja rindadele langevad tuhkhallid juuksed ning suure kalasabaga lõi ta aeg-ajalt vastu vett. Näitsik vahtis mind hindava ja himura pilguga, eriti näis teda huvitavat mu meheuhkus, mis tema pilgu all kohe kerkima hakkas.

Heitsin häbitunde kõrvale ja jäin naise ette seisma. Näkk patsutas käega enda kõrvale kivile ja ma istusin sinna.

?Nägin üht meest ujumas ja tahtsin talle seltsi pakkuda,? selgitas tüdruk madala ja seksika häälega. Tema pilk püsis mu riistal ja siis heitis ta oma juuksed kõrvale, paljastades suured kauni kujuga rinnad. Mu käsi libises kohe nende peale, naise oma aga sõrmitses minu meheuhkust. Kui ma tema rinnanibudel keelega mängisin, ohkas naine: ?Võta mind!? Tahtsin talle just öelda, et tema kalasaba pärast me vist ei saa, kui naine kiljatas korra ja meist üle uhas väikese järve kohta liiga suur laine. Kui vesi meilt maha nõrgus, märkasin näkil kalasaba asemel vägagi vormikaid puusi ja saledaid jalgu. Võtsin teda sealsamas kivil.

Olin kaua paastunud ja seetõttu eriti jaksukas. Naine kiljus naudingust ja tema kisa kaikus kaljude vahel kaugele. Hiljem hellitas ta mind igal kombel ja kutsus kindlasti järve äärde tagasi. Tema jutust jäi mulle meelde lause: ?Ma ei laseks sind minema, aga sa oled rännuteel ja ma ei saa sind takistada.? Kui ma küsisin, mida ta teab mu rännakust, sulges neidis vastusest hoidumiseks huultega mu suu, ja suudlus kustutas küsimuse mu mälust.

Alles pärast temast lahkumist jõudis minuni tõdemus, et näkineid rääkis minuga mingis vanas keeles ja ma vastasin talle samas keeles, teadmata, et seda oskan. Sama keelt olid omavahel kõnelnud ka amatsoonid.

Teisel korral märkasin end jälitavat metsavaimu. See oli noor tüdruk, sale ja pikkade sammalt meenutavate juustega. Kui ta pidevalt teeraja kõrval vilksatas, pöördusin ühel hetkel rajalt ära otse tema poole. Neiu heitus, kuid ei põgenenud. Kui ma talle lähenesin, heitis tüdruk häbi tundmata linase särgi seljast ja seisis mu ees alasti, higipiisad rindade vahel pärlendamas. Laskusime sinnasamasse samblale ja vaimutüdruk ohkas peagi õndsusest mu käte vahel. Hoolimata mu küsimustest ei poetanud ta kogu meie koos oldud aja jooksul sõnagi, ja kadus sama äkki, kui oli ilmunud.

Sellised olid mu retke ilusamad hetked, ohtlikke võitlusi tuli paraku märksa enam.

Itari mägedes

Mägesid ületades pidin ronima üle kurude ja turnima kitsastes kaljulõhedes. Karm loodus näis ütlevat, et mu otsingud ei kujune lihtsaks jalutuskäiguks.

Pean tunnistama, et ma ei vaadanud Siberit enam sellisena, nagu varem. Kaunis loodus oli minu silmis teisejärguliseks muutunud, minu jaoks oli see maa nüüd suur maagiamaailm, mis tõi aina uusi üllatusi. Tavaline inimühiskond näis nüüd kusagil eemal asuvat ja ma ei tundnud end enam sellesse kuuluvat. Vahel tõi selle tõdemine kaasa seletamatu nukruse ? teadsin, et miski ei muutu enam kunagi endiseks.

Kord mäekurul puhates sain tuttavaks uute varjuasukatega. Pikki orge ja üle kurude ratsutas salk valgeid ratsanikke. Nad olid valgetes riietes, nende heledad juuksed lehvisid tuules ja hobusedki olid kõigil valged ? need olid haldjaratsud, kes võivad ratsutada tavalise hobuse kombel, kuid ka tuule kiirusel üle maa hõljuda. Ma juba aimasin, et tegemist on haldjatega, kuid ei teadnud veel, kuidas mul oli vedanud, et need olid helehaldjad, kõige inimsõbralikumad kõigist haldjatest. Tume-ehk tõmmuhaldjad ei seganud nagu teisedki end küll inimeste tegemistesse, kuid käisid läbi tumedate jõududega, ja minusarnase ränduriga kohtudes oleksid mu kindlasti tapnud. Helehaldjad aga inimesi ei puutunud.

Tegelikult on haldjad inimsilmale nähtamatud ja varem poleks minagi neid silmanud, nemad aga oleks must välja tegemata mööda ratsutanud. Nüüd aga tajusid haldjad kellegi jälgimist ja hetke pärast olin löögivalmis relvadega haldjasõdurite poolt ümber piiratud.

Minu ette ratsutasid kaks pikkade valgete juustega haldjat, kes näisid teiste pealikud olevat. Mul oli imelik vaadata nende hallidesse silmadesse, milles puudusid silmaterad. Selle asemel vehklesid neis mingid tähekesed. Haldjad näisid pimedad, kuid nad polnud seda.

?Mida teeb üks surelik sellel tühjal kõnnumaal?? küsis üks haldjapealikest. ?Miks jälgib ta meid varjust??

?Olen rändur ja jäin siia puhkama,? vastasin tasakaalukalt.

?Sa pole tavaline inimene, sa näed varje!? kostis haldjas. ?Kuhu su tee sind viib??

?Ma otsin Varjatud Linna,? vastasin ma, mille peale haldjad justkui jäigastusid.

?Kas sind on sinna kutsutud?? päris teine pealik, kes seni oli vaikinud.

Kõhklesin veidi, enne kui vastasin: ?Ma otsin sealt kedagi.? Selle peale pobises haldjas omaette midagi uudishimulikest, esmalt kõnelnu aga soovitas järsult:

?Varjatud Linn pole praegu koht, kust inimene kedagi või midagi peaks otsima. Seal on palju igasugu rahvast ja räägitakse sõjajutte. Aga me ei pea sind kinni ? see võib olla sinu tee ja keegi meist ei tea, mida saatus meile määranud on.?

Kui ma haldjatelt teed küsisin, puhkesid nood naerma. ?Varjatud Linn tuleb ise su juurde, jätka aga teed,? ütles üks neist.

Kui haldjad minema ratsutama hakkasid, pöördus üks neist tagasi ja ulatas mulle pilgeni täis nooletupe. ?Ma vaatan, et vibu on sul hea ? selliseid kasutasid inimesed veel hiljuti. Aga su nooled ei tapa vaenlasi piisavalt hästi: võta need haldjanooled.?

Noor haldjas ei jätnud mulle tänusõnadeks aega, vaid kiirustas teistele järele. Salk kadus öövarjudesse.

Esimene heitlus

Tänu haldjanooltele sain ma jagu esimesest deemonist, kellega mul üldse taigas relvad ristata tuli. Kord hommikul enne päikesetõusu äratas mind võigas karje. See tuli taevast ja puu alt välja astudes nägin üht oni üle lendamas. Tema suured tiivad loperdasid õhus ja isegi nii kauge maa pealt aimasin nägevat tema piiritult õela pikkade kihvadega nägu. Deemoni käte vahel rippus lõdvalt noor naine.

Haaranud vibu, tormasin ma onile järele, lootes teda noolega tabada. Mõistagi ei suutnud ma talle järele jõuda, kuid siis hakkas idataevas hahetama, ja elukas suundus päikesekiirte eest pääsemiseks ühte kaljukoopasse varjule. Jätsin koha meelde ja ronisin siis mööda järsku nõlva talle järele.

Kas ma kartsin sel hetkel? Oli see ju mul esimene kord, varjumaailma asukaga võidelda. Tegelikult olin küll ärevuses, aga hirmu summutas soov röövitud inimneidu hirmsast saatusest päästa.

Jäin koopasuul seisma, tõmbasin veidi hinge ja panin noole vibunöörile. Siis kostis koopast meeleheitlik karjatus ja ma sööstsin sinna sisse.

Mind haaras algul hirm ja siis raev. Looduslik kaljukoobas oli hämar, kuid ma seletasin siiski seal toimuvat tragöödiat.

Seina ääres nägin noort alasti naist, kelle käed olid rihmadega kaljust väljaulatuvate raudrõngaste külge seotud. Tema ees seisis ilge kuju, umbes kahe meetri pikkune, kihvad suust tolknemas, kätes ja jalgadel hirmpikad küüned, tiivad selja peal koos. Deemon oli naise jalad üles tõstnud ja valmistus temasse sisenema.

Tüdruku paljal ihul paistsid sügavad vaod, mille olid kriipinud koletise küüned ja neist immitses verd. Tema kaelal oli näha hammustusjälge: ohvri tabanud onid jõid tema verd, kuid erinevalt vampiiridest ei imenud nad teda tühjaks, vaid jätsid orjana ellu. Räägiti, et nende kihvadest eraldus ohvri verre mingit uinutavat mürki ? nii said nad uimase ohvri käte vahel minema viia.

Kõige enam ajas mind raevu see, et vägistatavas naises tundsin ära amatsooni, kelle olin alles hiljuti päästnud. Ma ei osanud arvata, kuidas see vapper naissõdalane deemoni küüsi oli langenud, kuid ma pidin ta kohe hirmsast saatusest päästma.

Nool sahises, kui vibunöörilt minema lendas, ja see tabas oni abaluu alla. Deemoni suust kostis võigas karje, ta lasi tüdruku lahti ja pöördus minu poole. Tema hõõguvad silmad, verine suu ja haaramisvalmis küünised oleks ehmatanud igatühte, aga mitte mind. Suures vihas lasin noole noole järel tema kehasse, deemoni vihakarjed muutusid valukisaks ja ta kukkus koopapõrandale. Oni keha väänles, hakkas siis kokku kuivama ja kui ta liikumatuks jäi, oli tast järel vaid luukere, mis minu jala all tolmuks pudenes.

Sööstsin vibu maha visates tüdruku juurde ja päästsin ta käed rihmadest lahti. Alasti neiu kukkus mu käte vahele, haaras mul kätega ümbert kaela kinni ja puhkes meeleheitlikult nutma. Lohutasin teda, paitades tüdruku juukseid ja teda üha kõvemini kallistades. Siis rahunes amatsoon pikkamööda maha ja julges mulle juba naeratada.

?Kas ta jõudis...? küsisin ma kohmetult, mille peale tüdruk pisarsilmi, kuid õnnelikult pead raputas.

Lasin ta lahti ja tüdruk korjas maast üles oma puruksrebitud riided. Ta pani end riidesse, nii palju kui need enam tema ihu varjasid ja me tõttasime õudsast koopast minema.

Kaugel eemal lõkke ääres istudes vaatasin ta haavad üle. Vere imemise jälg kaelal oli sinakaks tõmbunud, kuid nagu küünistusedki, paranes see hiljem edukalt. Lara ? nii oli tüdruku nimi ? tunnistas, et ratsutas mulle järele, hoiatamaks mind Varjatud Linna ähvardava sõjaohu eest.

?Linn annab varju kõigile abiotsijatele ja on seepärast paljudele pinnuks silmas,? oskas ta vaid sõja põhjuste kohta öelda.

Lara oli peapõrutuse järel veel liiga nõrk ja seepärast oligi kergesti deemoni saagiks langenud. Ta rääkis, et oli kiirustades väga väsinud, ta pea käis ringi ja nii saigi koletis ta ilma vastupanuta kätte. Tüdruk mäletas vaid tiibade vihinat, nendest põhjustatud tuult, tema ümbert haaranud küünistes käsi ja kaela tungivaid hambaid. Kui neiu uuesti teadvusele tuli, oli ta juba alasti koopas ja deemon valmistus teda võtma. Tüdruku kergendustunne oli tohutu, kui hetk enne temasse tungimist oni nägu grimassi tõmbus ja läbi keha tunginud haldjanoole ots ribide vahelt nähtavale ilmus.

?Kui sind vibuga nägin, ei suutnud ma algul õnne uskuda!? rääkis tüdruk mu kaisus nuttes. Siis pööras ta pisarais näo minu poole ja ütles tasa: ?Võta mind, siin, kohe ja praegu. Ma tahan selle koleduse unustada.?

Pole vist vaja öelda, et mu reis lükkus Itari mägede idanõlvul paar päeva võrra edasi, sest meil Laraga ei saanud teineteisest kuidagi küllalt.

Siis jätkasime retke koos. Varsti pidime siiski lahku minema: Laral olid teiste amatsoonide ees kohustused ning ta pidi nende väeosaga Vitimi ja Tsina jõe ühinemiskohas kohtuma. Mina aga pidin kindlasti enne sõja puhkemist Varjatud Linna jõudma.

Ma ei tahtnud küll tüdrukut üksi minna lasta, aga Lara kinitas, et on igati kombes ja mingi deemon teda enam ootamatult ei taba. Raske südamega lasin tal minna, sest tüdruk oli viimaste päevadega tõesti hämmastavalt paranenud. Lahkuminek venis pikaks, sest me ei suutnud kuidagi endid teineteise käte vahelt lahti kiskuda. Siis aga olin taas oma rännuteel üksi.

Varjatud Linn

Järgnevatel päevadel rändasin Vitimi kiltmaa sügavustesse. Ma ei teadnud, kust linna otsida, kuid paljude arvamiste kaudu teadsin, et pean ise kuidagi selle peale sattuma. Teel nägin harvu inimasulaid, kuid läksin neist kaarega mööda. Ma ei tahtnud tavaliste inimestega kohtuda ? mind ootas ees suurem seiklus.

Kogu tee mõtlesin Lara peale. See tüdruk oli mulle kuidagi eriliselt mõjunud ? mulle, kes ma viimastel nädalatel olin maganud selliste naistega, kellega olemisest ka kõige fantaasiarikkamad mehed unistada ei oska. Ma ei mõelnud tollal mingi ühise tuleviku üle amatsooniga ? mina tahtsin veel inimühiskonda naasta, tema aga oli kindlalt seotud oma sõdalaste kogukonnaga ja mulle näis, et selle toreda neiuga kohtumine on vaid üks episood mu elus. Igatsesin ta järele sellegipoolest.

Varjatud Linn avanes mulle kuidagi ootamatult. Kiltmaa servas kulgesid paralleelselt kaks mäeahelikku, nende vahele aga jäi sügav alang ? kaljune ja kitsas mäelõhe, tõeline kõnnumaa, kuhu inimjalg polnud ilmselt veel astunud. Kaljulõhest möödudes tundsin tuttavat tunnet, kui karvad kuklal turri läksid ja külmavärinad üle selja jooksid. Nii reageerib inimene maagiale, ise seda enamasti teadmata.

Miski sundis mind alangusse minema. Vaevu olin sisenenud kahe mäeaheliku vahelisse kitsasse orgu, kui päike kadus ja mind ümbritses selline hämarus, nagu see tavaliselt pilvealuse ilmaga on. Pilvi taevas siiski polnud, pigem oli see mattunud mingisse uduhägusse. Alles hiljem mõistsin, et see oli nõidus, mis ühest küljest varjas linna inimsilmade eest, teisalt aga lasi selles elada varjurahvastel, kes päikesekiiri ei sallinud.

Ja järsku nägin ma Varjatud Linna. See kumas tuhandetes tuledes, mis valgustasid kõrgeid müüre, torne ja linna kohale kõrguvat kantsi. Pilt oli imeilus ja ma jäin seda ammulisui nautima.

Linn asus alangu keskel madala, kuid järsunõlvalise künka otsas. Kahelt poolt varjasid teda mäeahelikud ja kaljulõhesse pääses seetõttu vaid keskpäevapäike. Ümbritsevatele mägedele oli ehitatud mitu valvetorni, mis pidid vaenlast linnast eemale hoidma. Mäed olid siiski piisavalt kaugel, et nendelt linna pommitada ei saaks.

Minu silmis ühinesid linnapildis mingid muinasjuttude, keskaja ja tänapäeva arhitektuurile iseloomulikud jooned. Linn oli just selline, nagu neid võib näha Hollywoodi filmides.

Sel hetkel kuulsin selja tagant köhatust. Seal seisid kaks mustades mantlites, alla lastud kiivri näokaitsega ja sõjakirvestega relvastatud valvurit. Kohkunult tõstsin rahu märgiks käe, millele mõlemad mehed samamoodi vastasid. Ja siis seisid nad mind jälgides sama koha peal edasi.

?Ma tulin Varjatud Linna rahumeelse külalisena!? ütlesin neile, mille peale üks valvur noogutas. Ometi jäid mõlemad edasi seisma. Siis otsustasin ma neist mitte välja teha ja linna minna. Kui ma hetke pärast tagasi vaatasin, nägin mõlemat mulle väikese vahemaa tagant järgnemas.

Suur rautatud linnavärav oli lahti. Väravas seisev vaht kummardas mulle ja ütles lahkelt: ?Tere tulemast Varjatud Linna!? Vastasin talle kummardusega ja astusin väravast sisse. Minu saatjad lahkusid oma valvepostidele.

Linn oli imeilus. Mingist värvilisest kivimist majad olid mitmekorruselised, ilmselt ruumi vähesuse tõttu. Igal pool võis näha kauneid õitsvaid lilli ja põõsaid, purskkaevusid, väikseid parke, lehtlaid ja kujusid. Kitsastel tänavatel tungles igasugu rahvast: inimesi, haldjaid, väikseid tegelasi, keda võis päkapikkudeks pidada, suuri poksija moodi lömmis näoga hiiglasi ja veel teisigi olendeid. Vaatasin neid uudishimulikult ja pidin kohe tõdema, et mind silmitseti samamoodi. Olin ju ehtne nõukogulikult riides taigaalade kütt ja rändur.

Kui ma seal niimoodi seisin ja mõtlesin, kuhu edasi minna, astus mu juurde noor haldjas ja sõnas aupaklikult:

?Mu isand, linna valitseja lord Daniel ootab teid!? ja mees hakkas vastust ootamata kantsi poole astuma.

Lossi pääses mööda ringteed, mis aste-astmelt aina kõrgemale tõusis. All-linn oma meluga jäi selja taha, nüüd kohtasime teel vaid sõjamehi ja ülikuid, nagu ma nende oleku ja riietuse järgi arvata julgesin. Ümbritsev aga muutus aina muinasjutulisemaks: majade kaunistamiseks oli juba kasutatud hinnalisi metalle, imekauneid sepiseid ja väga kaunilt loodud skulptuure.

Korra tulid meile vastu kolm noort naissõdalast, kes olid kindlasti inimesed. Kõik kolm silmitsesid mind uudishimulikult ja ma imestasin, kust on maagiamaailma nii palju inimesi sattunud.

Lossi ukse ees tuli mul relvad ära anda. Ka noor haldjas ulatas vaikivale valvurile oma mõõga. Hiljem sain teada, et tegelikult tohtis tema relvaga lossi siseneda, kuid loobus sellest austusest külalise vastu.

Loss ise lõi mind pahviks oma suurejoonelisusega. Ma ei hakka seda ilu kirjeldama, kuid kindlasti lõi see üle kõik inimühiskonna loodud paleed. Imelised vaibad, maalid, kaunistatud mööbel, siseõued purskkaevudega ? kõike seda oli raske pilguga haarata. Ja lisaks kõigele hõljus lossis ringi miski maagiline õhkkond, seda võis tunda õhus, seintes, akendest avanevas vaates.

Minu saatja juhatas mu söögituppa, kus oli kaetud väga hõrk lõunalaud. Kuude kaupa taigas hulkuvale rändurile näis see lõunamaiste puuviljade, kümnete erinevate roogade ja peente veinidega laud millegi uskumatuna, mis samas pani suu vett jooksma.

Siis avanes vastasuks ning tuppa astusid mees ja naine. Mees oli kahtlemata inimene, ta oli pikka kasvu, tumedate juuste, piiratud habeme ja sõbraliku näoga. Seljas kandis ta lihtsaid, kuid hinnalisi riideid, külje peal kõlkus tal pikk mõõk.

Naise päritolust andsid aimu tema teravatipulised kõrvad. Ta oli imeilus, kuid see ilu oli kuidagi ebamaine. See jumalik olend kandis pikka kleiti, mis pigem rõhutas, kui varjas tema vormikat keha. Naise laupa ehtis hinnaline diadeem, käevarsi kaunistasid rasked kuldkäevõrud.

?Ole tervitatud, rändur!? ütles mees vene keeles. ?Kui kuulsime võõra saabumisest, otsustasime teid lõunasöögile kutsuda. Võõraid satub meile harva ja seda meeldivam on neid kostitada. Mis keeles me omavahel räägime??

Kummardusin mehe ees ja ütlesin naisele tema kätt suudeldes mõned komplimendid. Kõnekeeleks pakkusin haldjakeelt, mida alles enda teadmata olin omandanud ja seepärast peenemalt lihvida tahtsin. Siis juhatas vahepeal sisenenud teener meid lauda ja asus meile sööke pakkuma.

Eelnevalt muidugi tutvustas valitseja end ja oma võluvat kaaslannat. Mees oli mõistagi lord Daniel, naist aga tutvustas ta kui leedi Luanat, linna asevalitsejannat ja oma elukaaslast.

Mina muidugi puukisin end nii rikkaliku laua taga silmini täis, ise mõistagi etiketti järgida püüdes. Võõrustajad näisid aru saavat, et üks seikleja hea ja parema juures olles kõike maitsta tahab. Lord Daniel esitas mulle arvukalt küsimusi välisilma kohta, millest mõistsin, et ta pole inimeste maailmas toimuva suhtes sugugi võhik. Kui ta minu käest uuris, kui palju karusloomi talvel püünistest leida võis, mõistsin, et minu rännakudki on tal teada.

Viimaks küsis valitseja mult, mis mind linna tõi. Rääkisin talle evengi shamaanist ja lennu ajal nähtud linnast, mis mind seda otsima ajas. Lord Daniel süngestus silmnähtavalt, leedi Luana aga küsis mult otse:

?Kas sa ka tead, et siit sul nüüd pääsu pole? Selline on meie linna kord ja erandeid siin ei tehta!?

Vastasin jaatavalt, kuid lisasin, et mul on välismaailmas vanemad ja ma loodan neid veel näha. Lord Daniel aga kordas mulle juba haldjapealiku suust kuuldud sõnu, et Linn on sõja lävel ja pole seega võõrastele turvaline koht. See peale pakkusin neile oma teeneid, mida valitseja mõtlikult kaaluvat näis.

?Ära lükka tema pakkumist tagasi,? ütles leedi Luana mehele tungivalt. ?Saatusejumalannade tegemised on sageli meilegi arusaamatud ? ehk aitab see noor mees meil nii mõnegi mure lahendada.?

?Ehk tõesti,? kostis valitseja. ?Võib-olla kaitseb see noormees inimühiskonna huve ? neilegi pole see sõda vajalik.?

?Kuidas nii?? küsisin häiritult, mispeale leedi Luana selgitas:

?Meie maailm kasutab sõjas vaenlase needmiseks ja halvamiseks ohtralt maagiat. Nemad vastavad meile samaga ja paljud saavad seeläbi surma. Lahtipäästetud maagia aga kaotab sideme algallikaga ja jääb kõigis maailmades vabalt hõljuma. Kui inimkonda tabavad ikaldused, haigused, õnnetused, ja nad pööravad sõgeduses üksteise vastu sõdima, on selles enamasti süüdi meie maailma ärasõnavad lausumised.?

Vaikisin vapustatult. Leedi Luana silmitses mind ja ütles ohates: ?Sa oled kummaline mees. Me pole sinusugust näinud sellest peale, kui Põhjamaalt tulnud viiking, keda me Jõgede Isandaks kutsusime, Siberi suured jõed haldjate tuiksoonteks muutis. Tollal oli meiesugu veel ühtne, meid ei jagatud heledateks, tumedateks ega süngeteks,? ja ta kattis näo kätega.

Lord Daniel pani käe rahustavalt ta käe peale. ?Mine puhka,? ütles ta kaasale. ?Ma räägin ränduriga, tal on nagunii mulle palju küsimusi.?

Leedi Luana lahkus mulle pikka pilku heites toast, lord aga juhatas küünarnukist toetades mind imekaunisse aeda, kus säutsusid rahutult kümned linnud.

?Varjatud Linn on liiga kaua andnud varju rõhututele,? ütles ta kibedalt. ?Paljudele varjurahva hõimudele see ei meeldi, sest nemad on orjadega harjunud ega taha lubada, et nood meil vabaduse saavad. Deemonlikud jõud on liikvele läinud.?

?Kas sa mu teenreid nägid?? päris ta. ?Nad ei ole inimesed, nagu esmapilgul näib. Nad on jötunid, thursid, või mis nime sa iganes neile anda tahad...?

Aga jötunid ju...? alustasin, mispeale linna isand mind katkestas: ? Oled sa iidseid saagasid lugenud? Jötunheimis oli suur osa rahvast tavalised talunikud ja inimese kasvu ? hiiglased omasid sortsi oskusi. Paljud kangelased abiellusid selliste jötunitega. Kui aga algas Suur Sõda ? mida paljud peavad Ragnaröki eellahinguks ? ei andnud vihased hiiglased oma leebetele hõimukaaslastele armu, ja nood põgenesid siia. Meie oleme neile andnud väärilise elu ja nüüd tahetakse meile sellepärast sõda kuulutada.?

?Kui mu küsimus teid ei häiri, siis mida kujutab endast Varjatud Linn? Kui vana see on ja kes ta lõi? Ja kuidas teie siia sattusite, kas teid ka ei lubatud siit lahkuda,? pärisin mina julgelt.

Lord Daniel vaatas mind pikalt, näis midagi kaalutlevat ja lausus siis uhkelt: See linn on noor, noorem kui mingi teine linn Siberis. Ja selle lõin mina, muidugi koostöös teiste Jõududega.?

Üllatunult palusin ma lordi: ?Rääkige mulle sellest!?

Mehe jutt avas mulle seepeale paljugi suhtes silmad.

Moskva teadlasest lord

?Meil siin ei küsita rahvust ? oleme inimrass, nagu teised on haldjad või hiiglased või päkapikud,? alustas mees. ?Ometigi olin kord venelane, moskvalane ja füüsikateadlane.

Moskva kommunistlik juhtkond on teadupärast üdini ateistlik. Ometigi said nad kord luure kaudu teada, et ameeriklased otsivad võimalust leida sidet teispoolsusega ja seda siis sõjalistes huvides ära kasutada.

Igaks juhuks otsustasid ka sovjetid uuringuid alustada, tõsi küll, neid anormaalsete füüsikanähtuste uurimise sildi taha varjates. Projekt oli algusest peale nurjumisele määratud ? teadlastelt oodati vaid konstanteeringut, et sealt ei tule midagi.

Mind määrati seda teadlaste gruppi juhtima. Alguses me naersime kõige üle ? selline siht ei sobinud meie materialistliku maailmavaatega kuidagi kokku. Alustasime sõna otseses mõttes taldriku keerutamisega, nagu seda teevad noored ühiselamunäitsikud.

Katsed aga tõid meid otsemat teed üleloomuliku juurde: välja kutsutud olend oli pahur ja võttis ühe tuntuima teadlase endale ohvriks. Kaks grupi liiget läksid hulluks ja meid hakati sharlataansuses süüdistama.

Tõime oma uurimustulemused juhtkonna ette, kuid see hirmutas neid hullupööra. Riik peab meil ju kõike üleloomulikku kurjuse kehastuseks ja nii otsisime ka meie sidet teistpoolsusega kurja kaudu. Selle paljastamine aga oli ka ateistidele liig ja seepärast keelati meil kõik uuringud.

Veel hullem, lisaks programmile otsustati ka terve teadlaste grupp koos perekondadega elimineerida.

Meid veeti koos perekondadega teaduslinnakusse 1.maid ehk töörahva püha tähistama. Seal korraldati meile bankett, kuhu lausa kohustati perekondi kaasa tooma.

Vahepeal oli meie labor kergelt süttivaid aineid täis veetud ja peoks kasutatava söökla köögis oli kümneid gaasiballoone koos. Kindlal kellaajal suleti meie peoruumid ettekäändel, et me ei segaks hetkel töötavaid teadlasi, ja siis vajutas kellegi sõrm teatud nupule.

Välismaa üldsuseni niinimetatud õnnetus ei jõudnudki, omadele teadlasteleaga räägiti midagi gaasiplahvatusest. Laipu tulekoldest ei leitudki, sest maruline leek ei jätnud ka metalli sulatamata, inimluudest rääkimata.

Asja ilu aga seisnes selles, et meie, noodsamad teadlased, olime juba liiga targad ja olime ka teatud jõududega sidemetes. Me teadsime, et meid tahetakse tappa, teadsime, milliseid salakäike ? neid oli linnakus palju ? ei valvata, ja jätnud hologrammid mõrvareid eksitama, põgenesime tunnelite kaudu.

Kohtumispaik oli meil juba ette määratud ? seesama Siberi alang, milles on maagine taust eriti tugev. Meid ei otsitud, meid ei peetud kinni, sest organite teada olime surnud. Meie mureks oli vaid siia jõuda, kas üksi, perega või sõbraga. Kohale jõudsime kõik, ja rajasime siia oma asunduse.

Haldjad olid just sõja lõpetanud ja lüüasaanud helehaldjad otsisid varju. Meie pakkusime neile seda ning vastutasuks aitasid nad meil olendite ja maagia abiga linna ehitada, samuti seda märkamatuks muuta. Hiljem haldjad lahkusid, kuid osa neist jäi meie saatust jagama. Hiljem oleme varju pakkunud teistelegi õnnetutele.?

Lord Daniel vaikis hetke ja lisas siis: ?Selline on meie Linna lugu ja see Linn on nüüd ohus!?

Ma tõusin püsti ja tema kätt surudes laususin erutatult: ?Olen teiega, mu sõber, võite minu peale loota.?

Ma jäin elama lossi alumisele tasandile, kus asusid võõrastetoad. Sain enda käsutusse terve majatiiva, mille eest kandis hoolt noor thursitüdruk. Ta oli kena, ilusa vormika kehaga, ega kõhelnud hetkegi, kui ma tema võludega tutvuda tahtsin. Neiu jagas minuga kõiki mu linnas veedetud öid.

Sain tuttavaks ka kolme inimnäitsikuga, kes olid linna sattunud kauniski jubedate elamuste kaudu.

Kui me kord koos ühes pargis jõudehetke nautisime, rääkis Thara-nimeline tüdruk oma saatusest ja see oli kohutav.

Hamar-Dabani deemon

?Ma sündisin Baikali ääres Sljudjankas,? rääkis tüdruk. ?Olin tavaline noor koolitüdruk, peas ainult hilbud ja poisid. Mu isa oli sadama direktor ja seepärast olime võrdlemisi jõukad. Kui lisada, et olin ilus ja popp, siis võite arvata, kui lihtne mu elu oli. Seni, kuni mind rööviti. Olin siis ikka veel neitsi.

Läksin kord lihtsalt koju, kui mu kõrval auto peatus ja roolis istuv mees teatas, et isal on mind väga vaja. See ei pannud mind imestama, sest isa saatis vahetevahel mulle oma ametiauto kooli järele ja ma läksin tema töö juurde. Seda autot ja meest ma küll ei tundnud, aga juhi kõrvale istusin ilma igasugu kahtlusteta.

Tagaistmel istus veel üks mees, kelle kohta juht vabandavalt ütles, et peab ta objektile viima, ja siis sõidame sadamasse. Olin sellega päri, sest mulle meeldis autos sõita.

Mingil hetkel sirutus mu selja tagant käsi ja surus mu näole mingi haisva lapi. Ma ei jõudnud hirmugi tunda, veel vähem appi karjuda, kui tundsin maailma silme ees lainetama hakkavat ja kaotasin teadvuse.

Kui ma taas ärkasin, lebasin kivist altaril ja mu ümber tunglesid mustas mehed ja naised. Nende suust kostis mingi ebamaine pomin. Siis adusin, et olen seal täiesti alasti, kuid ilmselt oli mulle miskit uimastit süstitud: mõte töötas selgelt, kuid ma ei suutnud sõnagi öelda, ega ka ennast liigutada.

Mind ümbritsevate inimeste loitsimise peale kasvas mu ees pimedus. See oli nagu must udu, ja selle seest astus järsku välja hiiglaslik kogu. Ta oli hirmus, midagi sellist, nagu me näeme vaid oma hullemates unenägudes, ja ta tuli mulle järele.

Deemon võttis mu sülle ja viis mu põlvitavatest jüngritest välja tegemata oma koopasse. Teda vaadates karjusin ma hirmust, mille peale koletis vaid irvitas.

Teel üritasid mind haarata kümned surnute kondised käed. Need olevused müttasid raja kõrval mudas, sirutasid oma käed meie suunas ja anusid noort liha, või vähemalt võimalust sooja ihu katsuda. Deemon tagus neid jalgadega ja viis mu oma koopasse, kus meid ootasid juba kümned temasugused. Minu kandja oli aga nende isand ja pani nad enda pilli järele tantsima.

Pole vist vaja öeldagi, et deemon viskas mu suurele padjahunnikule ja võttis mind sealsamas. Enne seda suudles ta mind, aga tema keel, mis sisenes mu suhu, oli kui mao oma. Üks haru näis justkui suunduvavat minu ajusse, teine asi aga kammis mu sisikonna läbi. Tunnetasin seejärel, et olen justkui tema orjatar: ühest küljest vihkasin minu orjastajat, teisalt tahtsin talle kogu hingest headmeelt teha.

Tema sisenemine oli nagu valulik plahvatus. Mulle tundus, nagu oleks see koletis mu pooleks lõhkunud, valu oli õudne. Mõne aja pärast see siiski vaibus ja muutus siis meeletuks naudinguks.

Deemon võttis mind ligi tunni, elasin selle aja jooksul üle viis-kuus ülimat hetke. Hiljem kuulsin, et deemonid alistavad inimnaisi niimoodi, neile head seksi pakkudes.

Mind haaras miski hullus. Ma olin deemoni suhtes kui hea abielunaine, hellitasin teda meeletult, igal vabal hetkel tahtsin teda endasse, ja andsin koletisele kõik endast oleneva. Aga samas ma vihkasin teda. Meeletu naudingu järel oleksin võinud ta tappa, sest see elukas ei rahuldanud mind hingeliselt, vaid kehaliselt.

Ma ei mäleta, kaua ta truualamlik seksiorjatar olin. Viimaks hakkasin oma kõhus kedagi sündimas tundvat, ja varsti sünnitasin deemonikutsika.

Ma ei näinud oma last, tundsin teda vaid endas rahutult peksmas, ja siis viisid deemonid ta minu juurest ära. Sünnitamine oli raske. Mu laps oleks nagu sündimisel mind tappa tahtnud, igal juhul sain tema sündimisest raske trauma.

Kui olin veidi toibunud, viisid olendid mu teiste oma orjataride hulka. Neid oli kokku kümmekond ja need jõhkrad deemonid võtsid meid igal õhtul lõbuga. Oma isu täis saanud, piinasid nad meid piitsutades, tulega kõrvetades ja kõigel muul kombel, hiljem meid loitsudega taas piinavalmis seades.

Ühel õhtul ilmus meie koopasse üks rüütel. Ta ilmus kitsast käigust, kust käisid vaid väiksemad deemonid ilma haistmas. Me olime just piinadest pääsenud ja ainult üks deemon viis meid oma koopasse, et meid raudu panna. Meie päästja oli tema arvates liiga vilets ? ta näitas inimesele oma kihvu ja lubas ta tükkideks kiskuda, aga sai kohe viskeoda kurku ja suri lämbudes.

Meie päästja viis meid salakäiku pidi minema. Oli päev, deemonid magasid, ja meile järele tulla said nad alles tükk maad hiljem. Aga väljas ootas meid ees haldjasõdurite salk, ja kuigi meil tuli nahkhiirte näol ilmunud vaenlastega lahingut lüües tigedalt võidelda, saime Varjatud Linna pakku.

Deemonid ei anna vaenlastele andeks, eriti oma käest libisenud orjataritele, ja nii me jäime Varjatud Linna. Meie maised sugulased said teada, et oleme elus, aga tagasi sinna ei lähe me kunagi. Isegi kui tahaksime ? oleksime liiga haavatavad, meid ja meie peresid otsitaks üles.

Muide, see rüütel oli meie valitseja, lord Daniel. Ta teadis, et deemonid hoiavad kuskil inimneide vangis, kuid ei osanud meid otsida. Vaid üks urgu pugev deemon juhatas ta nende jälile ja tema vapruse tõttu me pääsesime. Seal oleks vaenlasi võinud kümneid olla, aga vaid isanda julgus päästis meid. Suurdeemoni käes olevat tüdrukut me päästa ei saanud, ja küllap on seal praegu veel teisigi meiesuguseid, aga meie saime tulema, ja ennem sureme, kui neile enam järele anname.?

Tüdrukute karmist järeleandmatusest sain aimu, et inimneiud varjurahva kurjapoolse osa vastu armu ei tunne.

Saadiku teekond

Järgnevate päevade jooksul sain tunda Varjatud Linna mõnusid. Kui mu thursitüdrk mingil hetkel lahkus, libises siis tuppa mingi vallatu haldjanäitsik, igal juhul üksindust ma tundma ei pidanud.

Kui see Thurma-nimeline näitsik nüüd mu üksi jättis, kutsus rahulolematu thurs Erlend mu isanda juurde koosolekule. Läksin sinna hooletult riietunult, ja tabasin end hullult tobedast olukorrast: olin sattunud sõjanõukogu koosolekule.

Kui ma saali sisenesin, tabas mind hullupööra hukkamõistev õhkkond. Lisaks linnavalitsejale vaatas mind halvustavalt terve seltskond haldjaid, kelles tundsin ära mind taigas tabanud valgehaldjate eliidi.

Ainsana vaatas mind heatahtliku muigega see haldjanooruk, kes oli taigas mulle häid haldjanooli pakkunud. Ta oli mu ära tundnud ja vaatas nüüd mind poolehoiuga.

?Kas see ongi isand Danieli saadik, kelle kaudu ta tahab liitusid sõlmida ja teisi harutada?? küsis kõrgilt haldjamees, keda teadsin taigas mind tabanut olevat.

Lord Daniel vaatas mind süngelt, millest mõistsin teda samuti mind hukka mõistvat. Samas tundsin end õrnema soo poolt toetavat olevat, sest leedi Luana vaatas mind naeratusega.

?Ärgu isandad mind minu lõbustuste pärast hukka mõistku, karme asju saab ka nendest lahus hoida,? vastasin ma lõbusalt. ?Mehelt, keda ilusad naeratused ootama jäävad, võib rohkem tõsiseid tegusid oodata.?

Nii Linna isand kui ka haldjas varjasid oma naeratust mantlihõlma alla, kuid siis ütles lord Daniel: ?Sa pakkusid Linnale oma teeneid. Nüüd küsin ma sult: oled sa valmis Linna saadikuna vaenlaste juurde minema.?

Enne kui ma tõsiselt järele mõelda sain, vastasin: ?Olen Teile ju vande andnud!? Aga see vanne sidus mind jäädavalt. Mind kammitses nüüd midagi enamat.

Haldjad polnud ikka rahul. Nad küsisid lord Danielilt, et kas suudan ma ikka pehmeks rääkida need jõud, kellega kohtuma pean. Eriti häiris neid, et pean kohtuma Nõiatari, tumehaldjate ja onitaridega. Tunnistan, et kõik need nimed täitsid mu õudusega.

?Miks Sa otsid sidet Nõiatariga? Ta on ju Jõud, keda keegi ei kontrolli ja kes pigem kontrollib ise olukorda. Miks Sa tahad seda sõtta kutsuda?? küsis haldjas, kelle nimeks oli Amoras.

Lord Daniel vaikis, enne kui tasakaalukalt vastas: ?Nõiatar on mulle midagi võlgu, mäletad? Ja vaid tema oskab öelda midagi tuleva ja toimuva kohta öelda. Las ta ütleb seda sellele noorele mehele, kes tegutseb siis tema ütlusi mööda.?

Haldjas puhkes naerma: ?Nõiatar on sorts, kelle tegusid mingid inimlikud ega haldjalikud tegemised määra. Sa saadad poisi hukatusse.?

?Ikkagi usun ma Nõiatarisse. Poiss tuleb tagasi ja toob meile teateid sellest, mis on ja mis tulemas,? ütles lord Daniel veendunult.

?See on rohkem Varjatud Linna, ehk Sinu sõda. Meie ei jää sellest kõrvale, aga Sina suunad seda,? vastas haldjas.

?Siis tahaksin ma, et Su sõdalased minu saadikut saadaksid!? palus valitseja.

Amoras raputas pead: ?Sa ju tead, et minu rahvas ei saa kellegagi neist läbi, kelle juurde Su saadik läheb. Mu sõjamehed ei pruugi sealt tagasi tulla.?

?Saadikut on vaja vaid kohale saata. Edasi läheb ta üksi, teie mehed ootavad tema naasmist,? selgitas lord Daniel.

Väikese kõhkluse järel jäid haldjad plaaniga nõusse. Nad pidid mind viimase võimaluseni saatma ja siis varjuma või vajadusel tagasi tõmbuma.

Minu rõõmuks määrati kaitsesalka juhtima too noor haldjas, kes minusse soosivalt suhtus. Tema nimi oli Gelert.

Teele asusime hilisõhtul. Ratsutasime alangust välja sumedasse suveöhe. Imelik oli ratsutada haldjahobustel, kes suuremaidki takistusi ületasid pikkade hüpetega, mõnikord lausa õhus hõljudes. Seega läks meie teekond suhteliselt ruttu.

Üle mägede liikudes silmasin üksikuid tuledes sätendavaid inimasulaid, kuid need tundusid mulle kaugetena, nagu näiteks lennukis istudes pimedusest neid maal nähes. Gelert järgis mu pilku ja küsis siis:

?Kuidas saavad inimesed elada sellist tühist elu, tööd rabades ja homse leivatüki pärast muretsedes, tõelist elurõõmu tundmata??

?Ehk sellepärast, et nad pole surelikud? Nende elu on lühike ja nad ei saa seda ainult lõbutsemisele raisata,? pakkusin mina.

?Kas elu, olgu ta haldjate kombel igavene või inimeste moodi viivu kestev, peab olema raske ja pisaraid täis?? küsis haldjas vastu.

?Ma ei tea, inimesed on nii harjunud,? ohkasin ma. Gelert aga lisas: ?Inimkond on teinud palju vigu, aga suurim neist oli see, kui nad keerasid looduse teelt ära ja hakkasid ainult asjade nimel elama.?

Tahtsin talle just öelda, et küllap on tal õigus, aga me jõudsime just sel hetkel Baikali kaldale. Tavalistel suksudel rännates oleks meil läinud nädal aega, praegu aga olime poole ööga kohal.

Abajas ootas meid suur haldjalaev. Mulle meenutas see vana viikingilaeva, aga märgatavalt suuremat, kui neil vallutajatel kunagi oli. Kohe, kui me pardale astusime, libises laev kaldast eemale ja ei läinud palju aega, kui me juba Olhoni kaljusele rannale lähenesime. Silmasin Shamaanimäge ja siis randus alus kaljude vahel rannasopis.

Paistis, et haldjad olid seal varem käinud. Väesalk suundus kiiresti kaldale ja sõdalased otsisid üles koopad, kuhu juhatasid ka oma hobused. Üks haldjatest viis ära ka meie ratsud. Koobastest kuuldus nüüd haldjate juttu, seal süttisid tuled, meie aga seisime endiselt pimedal rannal. Laev oli taas pimedusse kadunud.

?Mida me ootame?? pärisin ma Gelertilt.

?Nõiatari märguannet, olgu see siis milline tahes,? vastas haldjas rahutult.

Järsku ilmus pimedusest hõõguvate silmadega öökull, kes sööstis otse mu peale. Põrkusin kohkunult tagasi ja kätega vehkides üritasin lindu eemale peletada. Too karjatas ja maandus seepeale haldja käel, mille too välja sirutanud oli. Kakk vahtis seejärel mulle pilkavalt otsa ja laskis otsekui minu mõnitamiseks kuuldavale jubeda huike.

Vahepeal oli Gelert võtnud kaku jalaküljest pisikese kirjarulli ja luges valjusti: ?Saadik tulgu üksi!?

?Ja see on kõik?? pärisin mina rahutult. ?Kuidas ma tema juurde minna oskan? Ja teie ei tulegi??

?Nõiatar tahab ainult Sind näha, ja me ei saa tema soovi eirata ? see võib meile hukatuslikuks saada. Me jääme siia koobastesse varjule, sest kohe on päev algamas, ja ootame Sind tagasi,? ütles haldjas. ?Sind juhatab kohale see jaanimardikas,? osutas ta pimeduses helkivale putukale, keda ometi hästi näha oli. Tuluke hakkas aeglaselt eeemalduma.

Kõhklesin hetke, mispeale Gelert mind lohutas: ?Ära karda! Juhtugu mis tahes, selline on Sinu saatus!? Mind selline optimism muidugi ei lohutanud, kuid teed kobades järgnesin helendavale mardikale.

Oli veel kottpime ja ma pidin teejuhile järele koperdades rada otsima. Varsti mõistsin, et võin ka kobamata liikuda, sest tuluke juhatas mind just sinna, kuhu vaja. Siis mardikas peatus ja kustus.

Jäin ärevuses pimedasse seisma ja ootama. Esialgu tundus, et mind on unustatud. Kobasin kätega enda ees: seal kõrgus kaljusein.

Kui ma juba närviliseks hakkasin muutuma, ilmusid järsku kaljul helendavad jooned ja neist joonestus välja uks. See avanes ja mu ette ilmus ebamaiselt valgustatud koopasuu. Kui ma ettevaatlikult sisse olin astunud, sulgus sissepääs mu selja taga taas.

Olin imepäraselt kaunis koopas. Seintel põlesid külma leegiga tõrvikud, seinad ja põrand olid kaetud vaipadega, looduslike sammaste varjus asusid patjadega kaetud diivanid, nende ees aga rikkalikult kaetud laud. Mängis õrn muusika, soojas ruumis aga näis uinutavalt hõljuvalt rammestav maagia.

?Tere, saadik!? ütles kähedalt madal ja seksikas hääl. Samba varjust astus välja naine. Olin oodanud keda iganes, aga mitte sedavõrd imekaunist olevust.

Kummardusin naise eest ja suudlesin tema ettesirutatud kätt. Nõiatar näitas laia zestiga oma koopale ja palus mind edasi astuda. Istusime üheskoos diivanile ja naine sirutas välja käe ning hakkas aeglaselt mu juustega mänglema.

"Ei oleks uskunud, et nad saadavad siia inimeste soost mehe, kes on alles Varjudesse sattunud! Kas Varjatud Linn loodab Sinu abiga midagi kindlamat teada saada," küsis ta naeratusega, mis võis õndsusesse viia, aga samas ka tappa.

"Teadmatus on hullem, kui halvad uudised!" vastasin mina. "Esindan Teiega kohtumisel Varjatud linna, ja me loodame tõesti midagi täpsemat kuulda sellest, mis toimuma hakkab!"

"Esinda parem ennast!" nurrus Nõiatar. "Ja jätame esialgu saadikujutud, räägi parem endast."

Lootes hiljem nende juttude juurde naasta, alustasin naisega vestlust. See oli torkiv, teravmeelne, seksuaalseid vihjeid täis jutuajamine. Mina muidugi ei saanud Nõiatariga kõiges selles võistelda ning varsti adusin, et olen tahtmatult kõik talle välja rääkinud.

Aeg lendas märkamatult ja ühel hetkel ütles naine, et mul olevat aeg minna. "Su kaaslased ootavad sind, sest öö on saabumas ja te saate retke jätkata. Ja mina... minagi olen ju vaid naine, ja võin varsti liiga sinuga ära harjuda..." lisas ta.Tahtsin just Nõiatari käest küsida, et mida tal mulle retke kohta öelda on, kui ta otsekui mu mõtteid lugedes ütles: "Ära küsi midagi. Lihtsalt jätka oma teed."

Leidsin, et seegi on hea nõu, ja hakkasin lahkuma. Veel enne, kui ma koopasuust välja jõudsin astuda, astus naine mu ette, põimis käed ümber mu kaela ja suudles mind nii, et see võttis jalust nõrgaks ja mõistuse peast.

"Saatku see suudlus sind teel, sest see tuleb täis ohte ja võitlusi," lisas Nõiatar.

Ta võttis mu käest ja viis koopa suu juures asuva veesilma juurde. "Vaata sinna!" käskis ta. "Siis oskad Nõiatari suudlust hinnata!"

Heitsin pilgu allikaveele ning nägin seal Nõiatari koos mingi jõhkra ja ülbe sõjapealikuga. Nad olid kusagil koopas, mis polnud see, kus me hetkel asusime, ning näisid vestlevat. Siis haaras too sõdalane naisel jõhkralt ümber piha kinni ja tõmbas ta enda vastu. Naine ei puigelnud vastu ja mees surus oma huuled ta suule. Nõiatar võttis nüüd mehe pea oma käte vahele ja vastas kirgliku suudlusega. Hetke pärast adusin, et jõhkard üritas naise vastusuudlusest hoopistükkis pääseda, kuid nüüd ei lasknud just Nõiatar teda lahti. Ja siis nägin, kuidas mehe suust voogas naise suhu midagi udusarnast: sortsitar imes mehest elujõudu välja. Sõjapealik tõmbus kokku, ta nahk läks kortsu ja hetke pärast lasi Nõiatar muumia-sarnasel inimjäänusel põrandale langeda. Viimane udujooneke libises veel naise suhu ja järgmisel hetkel vaatas ta küllastununa veepeeglist mulle otsa.

"Sa ei pea kartma. Tahtsin sulle vaid näidata, et mu suudlus võib ka tappev olla. Aga sind see oht ei ähvarda," surus naine veel hüvastijätuks mu kätt.

Väljas oli juba pilkane pimedus. Haldjad leidsin rannalt. Mind nähes libises üle Gelerti näo kergendus.

"Said sa midagi kuulda, millest meil kasu oleks?" küsis ta.

Kehitasin õlgu. "Ainus asi oli tema soovitus, et võime teed jätkata," ütlesin vastuseks.

"Siis sõidame kirdesse, Haldjamaale!" pani Gelert edasised plaanid paika.

Saadiku vangistus

Me sõitsime haldjalaeval ööga Baikali äärmisesse põhjapoolsesse soppi ja hakkasime siis edasi Patomi kiltmaa suunas kappama. Öösel olime teel, päeval puhkasime. Mina tavaliselt suikusin mõned tunnid ja hulkusin siis taigas ringi, et oma silmaringi avardada. Nägin väikesi mehikesi mäenõlvadel koopasuudes askeldamas ja kaevandustest kiviräbu välja kühveldamas. Pimedas taigas vehklesid varjud, kes üritasid mind hirmutada, kuid inimlõhnale lisaks ka haldjalõhna tundes jätsid nad mind rahule. Varjumaailm oli nüüd osake minu elust ning ma oskasin juba neist kas kõrvale hoida või nendest hoolimata oma asju ajada.

Haldjad tundsid sõidust rõõmu, kuid samas olid nad pidevalt valves. Üks noorem haldjas eraldus aeg-ajalt salgast ja neljandal reisipäeval tõi ratsu ta noolega rinnus tagasi. Gelert näitas mulle tapvat riistapuud. Nool oli imekerge ja see nagu elas mu kätes. Kuigi see hirmutas mind, panin sellegi oma nooletuppe.

"Sünkhaldjate töö," nentis haldjapealik süngelt. Tema mehed viisid hukkunu kusagile mägedesse. Ma ei tea, mis tseremooniat nad läbi viisid, sest jäin lõkke juurde. Tagasi tulles olid haldjad sünged, nende väiksemad grupid valvasid nüüd nii salga ees kui järel.

Suvi hakkas lõpu poole kiskuma. Juba kolletasid taigas lehtpuude ja lehiste võrad ning öösiti oli külm. Sain Gelerti sadulapaunast mantli ja selle lehvides tormasin taigas ringi, nautides viimaseid sooje sügispäevi.

Ühel varahommikul ärgates nägin haldjaid täies relvis ja võitlusvalmis olevat. Asusime väikesel platool, meie vastas kohises jõgi ja selle teisel kaldal asuvatel kaljudel nägin kümneid naisi. Nad olid pikad ja saledad, külmast ilmast hoolimata kandsid nad lühikesi tuunikaid ja kõigi nende seljalt paistsid suured tiivad. Osa naisi tiirles veel ka õhus. Olime sisse piiratud.

Taipasin, et tegemist on naisonidega. Relvi polnud neist kellelgil, kuid nad paistsid sellegipoolest ohtlikud olevat. Haldjad olid rahulikud, kuid valmis rünnakut vastu võtma.

Üks naistest maandus meiepoolsel kaldal ja jäi käed puusas kaljule seisma. Ta oli pikk, sale ja imekaunis. Kätt üles tõstes astusin tema poole.

"Mida teevad haldjad ja surelik neis mägedes? Te pole siia oodatud," ütles näitsik.

"Olen saadik Varjatud Linnast, pean rääkima teiega, ja haldjakuningas Ramaniga,"selgitasin ma.

Naine kõverdas põlglikult huuli. "Te otsite liitlasi? Siit te neid ei leia, pigem näete oma vaenlasi ja seda viimast korda elus," lausus ta.

"Me ei taha sõda, tahame selle ära hoida," kinnitasin mina.

Naine vaatas mind teraselt. "Siis pead sa minema kuningas Ramani jutule. Tumehaldjad andsid meile peavarju, me oleme sestsaadik nende liitlased ja talitame samamoodi, nagu nemad."

"Ja kuidas ma haldjakuningas Ramani juurde pääsen?" pärisin mina.

"Kõigepealt pean ma uurima, kas ta üldse saadikut näha tahab. Sina jääd seniks meie juurde. Haldjad las pöörduvad tagasi, sest kui nad peaksid tumehaldjatega kohtuma, hakkavad nooled enne vihisema, kui keegi midagi mõeldagi jõuab," ütles naine.

Pöördusin tagasi Gelerti juurde ja rääkisin talle oninaise jutu edasi. Haldjas paistis mures olevat, kuid salga tagasiminekut pidas ta õigeks. Mõistagi küsis ta minult, kas julgen üksi edasi minna.

Kehitasin õlgu. Mul polnud tagasiteed, olin ju saadikuameti vastu võtnud. Leppisime temaga kokku koha, kuhu salk mind ootama jääb ja läksin uuesti naise juurde. Too viipas oma õdedele ja varsti maandus meie kõrvale veel mitu tiivulist iludust. Mul haarati kätest ja jalgadest ning hetke pärast olime õhus. Paarikümne lennuminuti järel maandusime kõrgel mäenõlval asuvate koobaste suus. Naised olid terve lennu aja omavahel kiledate karjete abil suhelnud. Nüüd viisid nad mu sõnatult koopasse.

Onide koopad olid kenad. Seal võis näha naisi ja vähesel määral ka lapsi, kes olid ainult tüdrukud. Haldjaverest andsid märku nende teravatipulised kõrvad. Naised tegid nagu inimnaisedki igapäevast tööd ja vaatasid mind huvitundvate pilkudega.

Edasi polnud minu saatus sugugi roosiline. Naised kiskusid mul riided seljast ja aheldasid mu ühte koopasoppi raskete kettidega seina külge. Selline teguviis rabas mind, sest ma ei arvanud, et nad saadikuga nii käituvad. Protesteerida polnud mõtet, sest vihased oninaised kriipisid mu nördimusavalduste peale mind oma teravate küünistega.

Olin nende vang kaks päeva. Kogu selle aja käisid lendnaised mind uudistamas. Vihasemad teritasid mu ihul oma küüsi, leebemad tundsid minu kui mehe vastu huvi. Ainult nende pealik ei käinud mind kordagi vaatamas.

Ühel hommikul äratati mind jalahoobiga. Naised vallandasid ketid seina küljest ja vedasid mu sõnagi lausumata koridori pidi minema. Nad toimetasid mind suurde saali, mille seintel olid vaibad, tagaosas aga mugav

patjadega kaetud istumis- ja lamamislavats.

Lavatsil istusid kümned naisonid ja tumedates riietes haldjasõdalased. Poodiumi kohal kõrguvatel toolidel aga istusid onide naispealik Tasha ja tumehaldjate kuningas Raman, pikk ja hallipäine ilus mees.

Tundsin ennast väga alandatuna. Kuningas küsis mult järsult, miks ma sinna olen tulnud. Kui ma selgitama hakkasin, lubati mul vaid ühesõnaliselt vastata. Veendunud, et minu eesmärk on täidetud ja kuningas teab Varjatud Linna soovist sõda ära hoida, tõstsin uhkelt pea ja vaatasin valitsejatele jultunult otsa.

"See vilets surelik pole vastust väärt. Loodan, et su sõdalased veel täna ta surnuks küünistavad," ütles kuningas Raman onide pealikule.

Ma mõistsin, et olen surma lävel. Tasha andis juba märku, et mind ära viidaks, kui haldjate seast astus välja noor haldjatar. Ta oli mustas nahkkleidis, kaunis ja sale, ning näojoonte järgi otsustades kuningas Ramani tütar.

Ma ei suutnud kohe meenutada, kus ma seda tüdrukut näinud olen. Kui ta rääkima hakkas, meenus mulle Fedorovka karu ja mind surmast päästnud haldjatar. Ja nüüdki tõttas ta mind päästma.

"Isa, ära tõtta Varjatud Linna rahupalvet tagasi lükkama. Saadiku tapmine tähendab sõda, aga sellest tahavad isegi sünkhaldjad eemale jääda. Miks me peaksime vaenuteele asuma, eriti veel nende vastu, kelle soontes voolab sama veri, mis meilgi? Haldjarahvast on niigi vähe, seda sõda ei ela enamik meist üle. Valge Jumal piirab meid niigi igast küljest, miks me peaksime veel minema endid veristama deemonlike jõudude algatatud sõjas? Jääme sellest kõrvale! Las teised sõdivad kui tahavad, meie aga saadame saadiku tagasi sõnumiga, et tumehaldjad jäävad sellest eemale!" rääkis ta uhkelt.

Kuningas vaatas oma tütart armastava pilguga ja heitis siis pilgu oma kaaskonnale. "Me pole veel otsustanud, kelle poolele jääme. Nüüd, kus printsess Kristianna oma arvamuse välja ütles, tuleb meil vist otsustada, kas läheme sõtta või mitte," ütles ta.

Paar nooremat ja tulisemat nõudsid sõttaminekut. Üks neist soovitas alustada kohe, nottides maha mind ühes orus ootavad helehaldjad. Teised olid kõhklevamal seisukohal. Asja pani paika vanem haldjas, kes näis pealikest lugupeetavaim olevat.

"Printsess Kristiannal on õigus. Oleme viimase saja aasta jooksul omavahel sagedamini mõõku ristanud, kui oma põliste vaenlastega. Haldjaid on vähe järele jäänud. Meie sugu hääbub. Kui me praegu sõtta asume, jääb meid veelgi vähemaks. Meie koha võtavad deemonid, trollid ja muud varjurahvad, keda juba praegu on meist enam. Varjatud linn ei kummarda Valget Kristust, me ei peaks nendega sõdima. Las tumehaldjad loobuvad lahingust, siis võib sõda tulemata jääda."

Pominal nõustusid teised temaga. Naisonide pealik tõusis ja kummardas nõusoleku märgiks. "Me poleks tahtnud oma meestega ühel pool sõdida," märkis ta lihtsalt. "Nende sõda pole meie sõda."

Naine andis märku ja tema sõdalased vabastasid mu ahelaist. Mulle toodi kohe haldjariided ja üllatusena kutsuti saadik ka lõunasöögile. Olin rõõmus: minu hukkamine asendus lühikese ajaga külalisestaatusega.

Eine oli pidulik. Kuningas Raman esitas mulle palju küsimusi, helehaldjatega harjununa suutsin talle teravmeelselt ja huvitavalt vastata. Viimaks näis haldjakuningas lausa rahul olevat, et mind ei hukatud. Nautisin ka kahe naise tähelepanu: nendeks olid valitseja kõrval istuv onide valitsejanna Tasha ja minu vastas istuv printsess Kristianna.

Jäin mägikoobastesse veel kaheks päevaks. Esimesel päeval külastas mind tumehaldjate printsess. Me ei rääkinud palju: võtsin ta käed, suudlesin neid, neiu naeratas ja varsti leidsime end imepehmest voodist. Veidi enne õhtut lahkus Kristianna mu toast, et isa teda minuga ei tabaks. Mulle jäid mälestuseks temaga veedetud kirglikud tunnid, sest tumehaldjad asusid kohe koduteele.

Teiselgi päeval ei tulnud mul nukrutseda, sest veetsin selle meeldivalt naisonide pealiku Tashaga. Kogesin siis, et need olevused on tõesti ohtlikud ? neis oli meeletult palju saatanlikku veetlevust.

Kolmandal päeval saatis Tasha mind tagasiteele. "Arvan, et sa pead uudised Varjatud Linna viima. Sõda on iga hetk puhkemas, teade meie kõrvalejäämisest võib selle ära hoida,"rääkis ta.

Naine andis mulle kaasa pitseeritud kirja, mis kandis haldjakuningas Ramani pitsatit. Pidin selle üle andma helehaldjate valitsejale. Ma ei tea siiani, mis selles oli, kuid tean, et pärast hakkas jää erinevate haldjahõimude vahel sulama.

Epiloog

Naisonid viisid mu tagasi sinna, kus haldjasalk mu naasmist ootas. Kui ma neile uudised teatavaks tegin, olid haldjad ülirõõmsad. Me lahkusime tagasi lõuna suunas.

Varjatud Linna ma enam ei jõudnudki. Siberi taigasse saabus talv. Baikali idakaldal ootas meid ees väesalk, mida juhatas lord Daniel. Helehaldjad, amatsoonid ja mitmed muud rahvad olid ühinenud ja valmis sõtta minema. Minu toodud sõnum tekitas meeletut headmeelt. Vaenlase read olid tumehaldjate ja naisonide kõrvale jäädes liiga hõredaks jäänud ja esimene lahing paistis kaugemale lükkuvat.

Ühel ööl külastas lord Daniel Nõiatari. Mind sinna ei kutsutud ja ma ei tea siiani, kes sortsitari varjupaigas kohtusid. Tean vaid seda, et sõda jäi ära ja Varjatud Linn oli pääsenud. Vähemalt selleks korraks.

Lord Daniel soovitas mul inimühiskonda naasta. Kuigi ma ei tahtnud sellest algul midagi kuuldagi, mõistsin peagi, et pean oma vanemaid ja vendi-õdesid veel kord nägema. Jätsin maagiamaailmaga hüvasti ? leedi Luana võttis mult kätt silmadele surudes omandatud nõiapilgu, et nägemused mind inimeste keskel segama ei hakkaks ? ja ma jõudsin oktoobris tagasi Barguzini. Mind oli vahepeal juba hukkunuks peetud, kuid minu rännukirge teades ei hakanud keegi uurima, kus ma suvi otsa olin.

Olin talve veel Siberis ja siis sõitsin tagasi Eestisse. Normaalseks inimeseks ei saanud ma siiski enam kunagi. Elasin paar aastat iseseisvas Eestis, siis aga võtsin Vene viisa ja naasesin Siberisse. Hing kiskus mind sinna tagasi ja mu edasise elu eesmärgiks sai Varjatud Linn.

Hull Sakslane on endiselt Taga-Baikalimaa legend. Mina aga lõpetan siin Barguzinis selle loo kirjutamise, saadan käsikirja oma õele Eestisse, võtan vana burjaadi kingitud vibu ja lähen taas Varjatud Linna. Selleks et sinna igaveseks jääda.

BARGUZIN ?VILJANDI

Burjaadi Vabariigi siseministeeriumi andmetel jäi kaua aega sealmail elanud ja viisaga külaskäigule saabunud Eesti vabariigi kodanik J. K. teadmata kadunuks 1995. aasta suvel, kui ta läks üksi matkama Vitimi jõe ülemjooksu piirkonda.

Oma kirjades eelnimetatud eestlase sugulastele märgib evengi päritolu shamaan B. S. sageli, et tema sõber igatseb nende järele, kuid külastada neid ei saa. "Kunagi ehk,"lisab ta alati.