Üksik tumehalli vammusega ratsanik peatas oma hobuse tillukese kõrtsi ees. Pigem küla, kui kahe kõrvaltee risti äärde ehitatud joomakoht oli nii väike, et sellel polnud isegi oma nime. Kohalik rahvas hüüdis seda lihtsalt Kõrtsuks ja kaugemalt tulijate jaoks kiikus uberiku ukse ees paarist lauajupist kokkuklopsitud silt, millele oli kohmakalt maalitud õllekapp ning seakints. Suuremate reisijaamade ukse peal passis tavaliselt alati üks või kaks tallipoissi, et auväärt külaliste hobustele juua anda ja seejärel nad heintega täidetud sõime juurde juhatada. Siin tuli saabujal ise ratsu seljast maha roninda ning väsinud loom päevinäinud lasipuu külge ootama siduda.
Uksest sisse astudes sai selgeks, et äri hea käekäigu olid kohalikud külamehed pea täielikult enda hooleks võtnud. Rohmakalt tahutud laua ümber lärmas lustakas talunike punt ning kõrtsmiku võis pigem leida sealtsamast lauanurgast naabrimehe naljade üle naermast mitte kitsukese leti tagant külastaja käeviibet passimast.
Aga kuhjake vaskmünte oli igal pool alati teretulnud.
Peremees käratas ilma tseremoonitsemata seltskonna koomale ja tõmbas pihuga suurema sodi üle lauaserva põrandale. Suur pütt vahutavat ja täitsa joodavat õlut maandus ilma küsimata tulija nina ette ja alles siis päriti kunde söögi- ja muude soovide kohta. Peale väikest vaidlemist lepiti kokku, et sealiha hapukapsastega on üsna väärt valik. Tubasid ööbimiseks anda ei olnud, aga tallipealse heintele võis aseme korraldada küll. Peale delikaatset märkust kamandas kõrtsmik köögitoas looderdanud sulase hobuse eest hoolitsema ja, toppinud mündid hoolikalt vöö vahele, jättis külalise õlut rüüpama. Ise kiirustas ta tagasi oma kohale külameeste pundis, kellele Veski-Villi oma hommikusi elamusi pajatas.
“Ega tal palju kraami kaasas polnud. Paar kirstu ja mingi kott, mida ta kordagi käest ära ei andnud. Hoidis terve sõidu oma süles. Aga kirstud olid kõik nii rasked, et vaevu jaksasime neid koos postitõlla kutsariga mulle vankripärasse upitada. Ma ise mõtlesin veel, et kuidas ma need pärast maha saan, aga too naine oli ikka tõega hull. Laskis mul vankri väravast sisse ajada ja siis teatas, et ma olen vaba. Tulgu ma homme oma kärule järele kui soovin. Tea kas ta mõtles, et nood kirstud jalutavad ise tal homseks uksest sisse. Ma pakkusin küll, et võtame külast mõne mehe peale, aga tema ikka, et küll saab hakkama ja ärgu mina muretsegu.”
Pikk sõõm õllekannust tegi laskis meestel omapoolseid kommentaare lisada. Valdavalt kommenteeriti Villi saamatust ise mehe eest väljas olla, kui üksik õrn naisterahvas oma kompsudega (ja võib olla veel mõne “vajakajäämisega”) hädas oli. Villi ei lasknud ennast teiste aasimisest häirida, vaid jätkas:
“Minul nagunii sellest vankrist ükstapuha, aga eks ma siis teinud õnnetut nägu, et kas saaks väheke vankri üürimise tasu lisaks. Mul muidu vaja vara hommikul vilja vedada, mis kõik tegemata jääb ja mille tasu ma ei saa oma veskilistelt sisse nõuda.”
Meeste laeni tõusev naerumürin kinnitas võõra arvamust, et Veski (või õigemini Voostri) Villit pole juba tükk aega varahommikuti vankripukis nähtud. Villi ise naeris teistega sama rõõmsalt kaasa.
“Tema siis tegi oma kotisuu lahti ning viskas mulle mündi. Et küll see kõik mu kulud katab. Ja kujutage pilti - see münt oli KULLAST!”
See oli siis kogu jutu tipphetk. Hetkeks jäi kogu laudkond vaikseks, siis pääses kopsu kinnijäänud õhk liikuma ühise ohkena. Kellel imestusest, kellel kadedusest.
“Seda ma mõtlesin, et kelle kord on täna välja teha!” hüüdis Villi vastas istuv turjakas toobivend ning lõhkus selle lausega tekkinud vaikuse. Hetk hiljem polnud enam võimalik eristada läbisegi karjutud küsimusi, kommentaare ja Villi vastuseid, sest igaüks oli veendunud, et just temal on asjast kõige kohasem arvamus. Tagasihoidlik rändur mälus rahulikult oma pisut vintsket lihatükki ning loputas kapsaid õllega allapoole. Seda ei juhtunud just tihti, et tõelist kulda väärt teadmist niisama sulle sülle visati.
* * *
Õhtu vananes kiiresti ning asendus peale lühikest flirti ööpimedusega. Ohtra humalaveega niisutatud jutt oli läinud järjest valjemaks ja väheütlevamaks, kuni väsinud meestele hakkasid ükshaaval “armsad naisukesed” meelde tulema. Peale pikka ja põhjalikku hüvastijättu kõrtsmiku ja Veski-Villiga taarusid nad uksest välja ning kadusid öhe jättes maha tühjad toobid ja raske õlleleha.
Lauanurgas istunud öömajaline rüüpas viimase lonksu oma kannust, mida hoolimata peremehe visadest püüdlustest polnud teist korda täidetud ja ajas ennast jalule.
“Lähen ja tuulutan ennast veidi enne magamaheitmist,” lausus ta lauda koristavale kõrtsmikule, kes kannupõhja jäänud õllepärasid kõige suuremasse kopsikusse kokku valas.
“Otse loomulikult, härra. Ase on valmis ja ootab teid. Tallipoiss on küll juba magama läinud, aga kui teil midagi tarvis on, siis andke talle jalaga, küll ta üles ärkab.”
Võõras kinnitas, et tema poolest võib tallipoiss rahulikult edasi põõnata ning astus uksest välja.
Öö oli pime ning vaikne. Uniselt haigutav reisija kobistas käsikaudu talli taha, tühjendas seal pikalt ning põhjalikult oma õllest pakitsevat põit ja istus seejärel talli seina kõrvalt riidast võetud puunotile. Harutanud kaasa võetud reisupauna lahti, kraamis ta lagedale pika varrega jämedast männijuurikast kahaga piibu koos kotikese tubakapuruga. Vilunud liigutustega suruti tubakalibled pöidlaga tasaseks ning räksiti seejärel tükike taela tulerauaga hõõguma. Puhunud sügava mahvi suitsu vastu taevast, toetas mees selja vastu puuvirna ja libistas laisa pilgu üle magava küla.
Kolm suurt rehetaret ja kaks väiksemat elumaja ümber kõvaks tambitud vainu moodustasid külasüdame. Sügavate roobastega vankritee kulges külast läbi, tegi kõrtsi juures tillukese kaare ning suundus küngaste vahel keerutades maatee poole, kus paar korda nädalas logistas kipakas postitõld. Tanuma teises otsas, peaaegu täielikult pimedusse peitunult, konutas üksik taluhoone, mis klappis kõige täpsemalt möldri pajatusega.
Võõras suitsetas rahulikult piibu lõpuni. Kogu selle aja ei häirinud ümbruskonna rahu ega vaikust midagi peale mõne üksiku unesegase haugatuse. Koputanud hoolikalt tuha piibukahast välja, pakkis mees piibu ja tubakapusara kotti tagasi ning ajas halli vammuse seljast. Vammuse asemele tõmbas ta õhukese musta särgi, mis istus mehe kõhnukesel, kuid hästi vormitud kehal nagu valatult. Niigi liibuva särgi saba tõmbas ta veelgi tihedamalt kinni peopesalaiuse nahkvööga, mille külje- ja tagataskud olid täidetud kummaliste konksude, traaditükkide ja muu kraamiga. Vöö küljes olevasse tuppe oli pistetud õhuke üliteravaks ihutud nuga. Mõõga asemel rippus aga vööaasa küljes umbes käsivarre pikkune puust käepidemega sõrakang, millele oli igaks juhuks veel linasest riidest tume kate peale tõmmatud. Kotis oli veel meistervargale väärilisi tööriistu, kuid võõras leidis, et on selle retke tarbeks piisavalt varustatud. Enne sulgemist toppis täieliku metamorfoosi läbi teinud rändur kompsu peale veel oma halli vammuse ning peitis seejärel kogu kraami puuriida sisse. Mitte ükski küla koer ei pannud tähele, kuidas vaevumärgatav vari kõrtsi tagant kaarega ümber tarede eemal metsaserval seisva üksiku maja poole minema hakkas.
Päevase leitsaku oli asendanud hilisõhtune jahedus ja maa oli kaetud esimeste kastepiiskadega. Metsaalune tundus veelgi niiskem ning vargsi liikuja võis oma jala üsna julgelt maha toetada kartmata reetlikku oksapraksatust või lehekrõbinat. Kui külamajad juba selja taha jäid, hiilis võõras võsa varjus vitstest punutud aia taha, mis talu uibuaeda metsaelajate eest kaitses, ning ületas selle osavalt tara puudutamata, kasutades lähedalkasvava puu abi. Sealtsamast marjapõõsaste vahelt uuris ta enne edasi minekut olukorda põhjalikumalt.
Esimene kiire pilk majale andis kaks uudist. Üks hea ja teine halb. Hea uudis oli see, et koera polnud uus majaomanik veel muretseda jõudnud. Tülikas ülesanne vaigistada umbuskliku rakatsi uudishimu jäi ära. Halb uudis oli aga, et siiasamasse uibuaeda maja tagaseina äärde manööverdatud vanker oli tühi. Loomulikult polnud võõras lootnud, et kastitäis kulda teda kohe ukse taga ootab, kuid kirstude kadumine tähendas, et naine oli kusagilt enne õhtut lisajõudu saanud. Ning need lisajõud jäid kindlasti värske perenaise juurde ööbima ja võisid heausklikku sissemurdjat tema tagasihoidliku töö juures takistama tulla.
Ettevaatlikult libistas tulija ennast majale lähemale ning uuris oma sihtmärki lähemalt. Tareuks oli lukus. Põgus kobamine uksepragudes ei andnud soovitud tulemusi, sest riivi või haagi asemel oli sissepoole riputatud tabalukk või midagi veel toekamat, mis noateraga urgitsemise peale isegi ei liigahtanud. Sama kordus ka akende juures. Maja niigi tillukesed kaks akent olid seespoolt laudadega kinni löödud ja sealtkaudu sisenemine oleks kindla peale mitte ainult majarahva, vaid kogu küla üles ajanud.
Aga tare katus oli tehtud õlgedest!
Must varas ronis ühe hüppega Veski-Villi vankripukki ning uuris õlevihkusid täpsemalt. Õlgi oli paksult, aga terava noaga oli võimalik kiiresti neisse piisavalt suur avaus lõigata ning tee kitsukesele pööningule oligi lahti. Ettevaatlikult siugles mees lõigatud lõhest sisse ning mööda tühjadest korvidest-kastidest, mida endine omanik polnud viitsinud endaga kaasa viia. Mõningase kobamise järel jäi pihu alla kitsuke pööninguluuk, mis avanes eeldatavasti eestoa lakke.
Pööninguluuk oli samuti lukus. Ka siin polnud tegemist mitte lihtlabase riivimisega, vaid korralikult paigaldatud tabaga, mis tõi sissetungija näole lugupidava naeratuse. Sellise põhjalikkusega kindlustatakse maja millegi enama, kui lihtsalt kõrgestisündinud daami süütuse kaitsmiseks. Mees kobas veel kord käega üle augu servade ning naeratus tema näol venis veel laiemaks. Pööningule pääsu tarbeks polnud kokkuhoidlik peremees mitte sepa käest raudhingesid tellinud, vaid naelutanud lihtsalt jämedad naharibad luugiserva külge. Nende läbilõikamiseks kulus ainult mõni hetk.
Ettevaatlikult ja üliaeglaselt kergitas pööningupõrandal kõhutaja luugiserva ning piilus alla kambrisse. Eestuba oli täiesti kottpime. Kaetud aknad ei lasknud õue hõbetaval kuuvalgusel sisse paista ning sooja suvepäeva tõttu polnud ka ahjutuha sees miilavaid süsi. Hoolikas kuulatamine ei andnud samuti mingeid tulemusi - polnud kosta ei magajate hingetõmbeid ega asemete kahinat. Veendunud, et keegi tema tegemisi ei tunnista, nihutas võõras pööninguluuki veidi kõrgemale ja keeras niipalju viltu, et sai selle läbi laeaugu alla lasta ja ikka veel kinnioleva tabaluku külge rippuma jätta.
Nagistamisele järgnenud pikk paus täitus taas rahustava vaikusega.
Olles veendunud, et tema tegevus pole äratanud liigset tähelepanu, sirutas varas käe selja taha ning võttis vöötaskust siidnööri otsa seotud ja kaheks kokku volditud plaadikese. Avanud tillukese haagikese, pööras mees plaadi küljed tagurpidi ning kinnitas need uuesti teineteise külge. Tahvlikeste sisekülg oli kaetud kummalise rohekalt helendava võõbaga ning kui nööri otsas keerlev nõiavigur august alla libises, andis see piisavalt valgust, et suuremate esemete piirjooni näha.
Eestuba osutus ruumikamaks kui alguses arvatud. Parempoolse akna all oli toekas söögilaud, mille ümber seisis mitu, nähtavasti ühe ja sama meistri poolt kokkulöödud tooli. Laua alt paistis millegi ümmarguse, nähtavasti tabureti, serv. Kirstud, millest Veski-Villi oli rääkinud, olid tõstetud sisse ning jäetud otse välisukse kõrvale seina äärde. Üks oli kõvasti kinni, teine oli avatud ning selle kaas toetus vastu seinapalke. Suletud tagatoa ukse kõrval paistis midagi suure kapi või kummuti taolist ning rohkem ruumis mööblitükke ei paistnud olevat. Kes iganes siin majas elasid, nad kõik magasid loodetavasti tagatoas õndsat und.
Kumatahvlike jõudis maani ning jäi seal serva peale seisma. Võõras vallandas nööriotsa, haaras kätega luugiservast ning rippunud hetke umbes jalakõrgusel õhus maandus vaikselt kambri muldpõrandale. Kuulatanud korraks tagatoast kostvat vaikust, vibutas mees ennast jalule ja tõstis välkkiirelt lähima tooli tagaukse ette. Järgmisena ladus ta sinna kõik laua alt välja õngitsetud taburetid ning seejärel nihutas söögilaua otse laeluugi alla, et kiire lahkumine oleks ainult kahe hüppe kaugusel. Kõik see toimus kiiruga ja ilma ühegi liigse helita. Veendunud oma olukorra suhtelises ohutuses tõstis varas helendavad plaadikesed üles ning asus kirste lähemalt uurima.
Vasakpoolse kirstu kaas oli kinni ning nähtavasti ka lukus, sest seda ei õnnestunud isegi kahe käega kergitada. Parempoolne kirst oli pea poolenisti täidetud veidralt läikivate esemetega. Niimoodi võis särada ainult kas väga siledaks häilitud teras või värskelt puhastatud hõbe. Lisaks olid kõik asjad väga peenelt töödeldud ning sobiva ostja leidmisel võis nende eest küsida pea ükskõik millist hinda. Ettevaatlikult kääris varas käise üles ja sirutas käe välja, et kõige pealmist tillukeste ketastega vigurit lähemalt vaadata.
Kastiservad sähvatasid hõõguma. See oli otsekui udupehme siidlina, mis järsu rapsuga üle kastisuu tõmmati. Kaotades hetkeks nii enesekontrolli kui ettevaatuse, karjatas varas summutatult ning põrkas veiklevast sädelusest eemale. Püüdes meeleheitlikult tasakaalu säilitada, haaras ta vasaku käega lauaserva järele, kuid seda tabamata kukkus hoopis mürinal vastu lauajalga ja lõi oma köndi valusalt vastu põrandat. Jahmunult jõllitas mees oma vasakut kätt. Kämbla jagu peale küünarnukki oli kõik maha lõigatud. Puhtalt ja siledalt. Käsi ei valutanud ega veritsenud, teda lihtsalt polnud enam. Silmi uskumata kobas mees parema käega kohta kus oleks pidanud olema tema vasak ranne, kuid karjatas ja tõmbas sõrmed kiiresti tagasi otsekui oleks tühi õhk neid pliidirauana kõrvetanud. Lubivalge näoga surus kannatanu käeköndi oma rinna vastu ja hüppas püsti, et üritada läbi laeluugi pööningule pageda.
“Seisa paigal ja ära lõuga!”
Tagatoa ukseavas seisev napilt riietatud naisterahvas tõi need sõnad kuuldavale unest äratatu pahurusega. Tema ühest käest kiirgas silmipimestavat valgust ning teine käsi sihtis ähvardavalt pageja poole. Külamehed olid omavahel arutanud, et tundmatu daam oli kindlasti mõni kõrgestisündinud õukondlane, kes nende naabruses oli leidnud pelgupaiga ootamatu põlu alla langemise järel. Uksel seisjast õhkus küll aadlile omast võimukust, kuid ükski sinivereline poleks astunud paljakäsi vastu sissetungijale seljas ainuüksi läbipaistev öösärk, mis isegi põlvi ära ei katnud.
“Seda ma arvasin, et tolle joodikust kutsari möla peale ilmub varem või hiljem mõni pikanäpumees kohale, aga sinu operatiivsus on lausa muljetavaldav,” ütles naine ja astus eestuppa lükates põlglikult jalaga kõrvale tooli, millega varas oli tagatoa ust blokeerinud.
“Kobi sinna nurka ja ole seal veidi aega vagusi. Kui midagi teha üritad - põletan kohapeal tolmuks!”
Kuiv asjalikkus, millega need sõnad kuuldavale toodi, andis mõista, et ükski neist polnud poetatud niisama suusoojaks.
Varas koperdas näidatud suunas ja toetas ennast ettevaatlikult tooliservale. Öösärgis daam laskis mehele näkku paistva valguse peost lahti, kuid see ei kukkunud põrandale, vaid pööras oma kiirtevihu lakke ning hajutas selle laiali kattes kogu ruumi ühtlase maheda säraga. Mees vaatas järjekordset nõiatempu hirmust pärani silmil, kuid naine ei pööranud tema jaoks nähtavasti igapäevasele nähtusele mingit tähelepanu.
Nüüd, kus valgus enam silma ei paistnud, sai nurgasistuja oma vangistajat põhjalikumalt silmitseda. Naine oli pikk, vähemalt sama pikk kui mees, saleda figuuri ja sileda nahaga. Eemalt vaadates oleks võinud teda pidada kahvatublondiks neiukeseks, kes on alles äsja seltskonda astunud. Samas kuulusid hääletoon, käitumine ja vabameelne riietumisstiil pigem küpsele täiskasvanule, kes on elus nii mõndagi näinud ja teinud. Jõuliselt liigutus, millega ta tooli avatud kirstu juurde lohistas, ei sobinud absoluutselt kokku ettekujutusega “õrnemast soost.” Lisaks viskas ta istudes jala väga ebadaamilikult üle põlve nii, et hetkeks tekkis vastasolijal täielik ülevaade kõigist olulisematest naiseks olemise tunnustest.
“Nii, mis su nimi on?”
Mees ei vastanud.
“Usu mind, mul on täiesti kama, mis nimega sind kunagi ristiti, aga kui sa mulle ise mõnda nime ei ütle, siis ma hakkan sind härra Tossikeseks kutsuma.”
“Elof,” lausus varas käheda häälega. “Si... Teie jaoks olen ma vend Elof.”
“Väga hea, Elof. Kui sa siit eluga minema pääsed, siis võid mulle tänutäheks oma õnnistuse jätta. Nüüd aga räägime asjast.”
Häbitu amatsoon küünitas ennast värelemise lõpetanud kirstuni ning võttis sealt mahalõigatud jäseme. Varas tundis lausa füüsiliselt kuidas majaperenaise sõrmed tema randmekontide vahele vajutati ning ta suust kostis vaikne niuksatus kui puuduolev kämmal talle nina alla pisteti.
“Sinu varandus?” päris naine põlgliku muigega. “Sobiks teise astme füüsikaõpikusse elusaks näiteks, et miks ei tohi sisselülitatud ruumilahutusvälja näppida.”
Vend Elof oli sunnitud vaikides pealt vaatama, kuidas uus omanik kätt tema silme ees lehvitas. Käsi tundus olevat täiesti elus ja terve. Roosa nahk ja sellest sinakalt läbikumavad veresooned poleks nagu märganudki hetk tagasi toimunud brutaalsest lihunikutööd. Seda võikamalt mõjus must joon ümber käsivarre, mille järel tuli tuhkhall ja ebaloomulikult sile lõikepind. Samamoodi sile ja näpuga katsudes libe oli allesjäänud köndi ots.
“Ma palun andeks!” kähistas vend Elof. Ta sai ise ka aru, kui rumalalt see kõlas, aga midagi targemat ta öelda ei osanud.
“Palu aga jah,” pahvatas naine naerma. “Ma tean päris mitmeid rahvaid, kel on kombeks vargapoistelt patuteo sooritanud käsi maha raiuda. Kusjuures karistatavad peavad pärast viisakalt vabandust paluma muidu võetakse veel pea maha. Või midagi muud...”
Mees püüdis kramplikult mitte tähele panna, millisele kehaosale oli vestluskaaslase pilk viimase lause juures seisma jäänud.
“Aga erinevalt nendest barbaritest...” naine kummardus vandeseltslaslikult sosistades vend Elofle lähemale. “... võiks mina sulle tõesti andestada.”
Paus oli mõeldud kuuldud sõnadele dramaatilisema tähenduse andmiseks, mitte küsimuste esitamiseks. Varas oli piisavalt taibukas, et sellest aru saada ning vaikida.
“Nagu sa näed, on minul midagi, mida sa tahaksid tagasi saada,” lausus majaemand juba asjalikuma tooniga. “Sinu õnneks on ka sul midagi, mida sa saad minu heaks teha. Viisakad inimesed nimetavad seda kauplemiseks, kuigi samahästi võime seda ka sinu pattude andestamiseks nimetada.
Sinu käsi pole maha raiutud vaid lihtsalt lahutatud. Ma suudan lahutatu uuesti kokku liita nii, et sa saad ka edaspidi oma pikkade näppudega lihtsameelsete pürjeliprouade ehtekirstudes sorida. Enne seda pead sa mulle lihtsalt ühe väikese teene osutama.”
Mees jälgis pingsalt kätt, mille kadumist polnud tema keha ikka veel märganud. Sooned tukslesid könti hoidvate sõrmede all ning oli täpselt tunda, millise küünega majaemand tema käejoontele lisa kriipis. Võideldes peapööritusega surus vend Elof oma puuduva jäseme sõrmed kokku ja saavutas veidra tulemuse - öösärgis fuuria ähvardas teda tema enda rusikaga. Ikka veel mitte oma silmi uskudes ajas varas sõrmed laiali, surus uuesti kokku ja tõstis siis üles ainult ühe.
“Just-just, töötab küll” noogutas naine ja virutas püstiaetud keskmise sõrme kõvasti vastu lauaserva.
“Seal, kust mina tulen, loetakse sellist esti solvanguks,” lisas ta kui mees ootamatust valust oigas.
“Mul ei olnud mõtteski...”
“Loomulikult polnud sul mõttes. Aga väike meeldetuletus kulub vahel ikka ära. Isegi kui sa peaksid kuidagi sellest laeaugust välja saama, mida sa siin vargsi kõõritad, ei pääse sa minu käest ikkagi. Kõige vähem, mida ma sellisel juhul teha saaksin, on sööta sinu vastikult sügelevad sõrmed raashaaval sipelgatele. Usu mind, selle piduroa nautimine võtab neil TÕELISELT kaua aega.”
“See ei ole kindlasti vajalik,” lausus vend Elof kiiresti. “Mida ma pean tegema, prei... proua?”
“Ei midagi erilist,” vastas naine. “Ma tahaksin saata oma sõpradele ühe kingituse, aga peale meie viimast lahkarvamust ei söanda ma ise seda kohale viia. Sul tuleb olla sõnumikandjaks ning kingitus minu nimel üle anda. Ning proua ma ei ole ja teie mõistes preili ka kohe kindlasti mitte. Võid mulle Sarah öelda kui tahad.”
Varas noogutas innukalt. “Saab tehtud, Sarah!”
“Peabki saama,” turtsatas naine. “Sa ei taha teada, mis võib siis juhtuda, kui ei saa. Istu nüüd veidi aega vagusi ja ära sega mind!”
Pööramata toolilistujale rohkem tähelepanu, tõusis daam püsti. Pantvangiks oleva jäseme viskas ta söögilaua sahtlisse, milles eelmine omanik oli nähtavasti nuge ja lusikaid hoidnud. Vend Elof tundis kuidas tema sõrmed mööda rasvast sahtlipõhja libisesid ja lõikekoht vastu tagaseina põrkas. Lisaks rasvale oli tunda ka üksikuid soolaterasid ning kivikõvaks kuivanud leivapuru, mis käe kiiresti ebamugavalt sügelema panid.
Sarah soris uuesti veidi oma kirstus ning võttis sealt umbes hanemuna suuruse kuubikujulise karbikese. Avanud karbi, nokitses ta veidi selle kaane all ja viskas siis vend Elofle. Kingitus oli oodatust palju raskem ning kopsas oma nurgaga valusalt ribikontide vahele kui mees teda kohmakalt oma pooleteise käega püüda üritas. Kaalu järgi oletades pidi karp olema triiki täis kuldmünte. Või midagi veel raskemat.
“Selle viid siis minu sõpradele. Ma saadan sind otse nende eeskotta ning sa võid minu kingi sinnasamasse maha jätta, kui kedagi ei peaks kohal olema. Oluline on ainult, et enne, kui sa kingituse üle annad või maha jätad, pead karbi avama ning kaane all olevale suurele punasele nupule vajutama. See on ...” Sarah jäi hetkeks mõtlema, “...nagu leierkast. Ma tahan, et ta juba mängiks, kui mu sõbrad selle kätte saavad.”
Varas noogutas innukalt, silmad kummalist kuubikut piidlemas. Kogu see lugu oli äärmiselt segane, aga antud hetkel olid kõik küsimused, eriti need, mis algasid sõnaga “miks”, äärmiselt ebatervislikud.
Järgmiseks askeldas Sarah mõnda aega suletud kirstu juures. Vend Elof ei märganud, kus asus see lukk, mille omanik oli avanud, sest kirstukaas tõusis ise ilma ühegi puudutuseta, nagu oleks keegi seda seina tagant nöörist sikutanud. Naine võttis kirstust veel ühe karbikese, mis tundus vähemalt kõla järgi tühi olevat, kui see ülekäe nurka heideti. Väljavisatu asemele torgati vaikse klõpsuga teine, täpselt samasugune. Mis iganes nõidusvärk nendes karbikestes peitus, igatahes oli perenaine endale korraliku tagavara muretsenud.
“Oled sa valmis?” küsis Sarah vend Elof käest. “Lase siis käia!”
Naise käsi viipas tahatuppa. Värske kuller ajas ennast ettevaatlikult püsti ning kiikas imestunult üle läve otsimaks põrandalt või sassis voodi alt mõnda salakäiku. Alles hetk hiljem pani ta tähele, et tagatoa ukse piidad helendasid nõrgalt ning õhk ukseavas väreles kahtlaselt.
“See on portaal,” ütles Sarah. “Kui sa sealt tervenisti läbi lähed, siis ei juhtu sinuga midagi. Aga ära mõtlegi poole pealt tagasi hüpata, ühesuunalistel portaalidel kipub olema vastik kõrvalmõju ning sa võid lisaks käele ka peast ilma jääda. Niipea kui sa läbi oled, pean ma portaali teist pidi pöörama. Seega ära lase ennast häirida kui läbipääs korraks ära kaob. Kohe, kui oled kingituse avanud ja nupule vajutanud, ilmub tagasitee samasse kohta, kust sa välja astusid.”
Vend Elof piidles mõtlikult värelevat poolnähtamatut siidlina kahe toa vahel. Ta oli algusest peale kahtlustanud, et kusagil on mingi konks, aga ta polnud oodanud, et see konks talle kohe alguses hammaste vahele lüüakse.
“Nüüd loen ma kolmeni ja siis oled sa läbi,” sõnas Sarah ja tõusis püsti. “Mul ei ole lõpmatuseni energiat läbipääsu avatuna hoida ja kui sa enne portaali sulgumist läbi ei lähe, siis teen ma sust hakkliha. Vähemalt sellest osast, mis maha jäi.”
Enam selgemalt ei saanud ennast väljendada. Varas tõmbas sügavalt hinge ja tegi üleelatu tõttu vedelaks kippuvatel jalgadel kaks sammu, mis teda tagatoast lahutasid. Veendunud, et kõikvõimalike alternatiivide arv on lähenenud piiramatult nullile, sulges mees silmad ning astus ka kolmanda sammu.
* * *
Silmi avades lõi ere valgus peaaegu pimedaks.
Nõialatern taretoas oli helendanud tugevamalt kui kuningalossi kroonlühter. Võrreldes aga siinse säraga oli see kõik olnud nagu kuu kahvatu kuma keset keskpäeva. Vend Elof nühkis ja hõõrus oma silmi tükk aega enne kui midagi seletama hakkas ning uuris siis kohta kuhu ta oli sattunud.
Kui see siin oli eesruum, siis kui üüratu pidi olema veel selle maaisanda loss, kelle vastuvõtutuppa oli tulija sattunud. Kindlasti oli tegemist katusealusega, kuigi katus ise oli nii kõrgel ja säras nii heledasti, et jättis mulje lageda taeva all viibimisest. Sama lugu paistis olema seintega, mis asusid oodatust kolm korda kaugemal ning mille ääres olev sammasterivi oli pigem kaunistava kui toetava eesmärgiga. Keset põrandat kõrgusid umbes poole sääre kõrgused pealt siledad platvormid. Mõned olid tühjad, teistele olid peale ehitatud väravakaared - mõnele suuremad, mõnele väiksemad. Lagi ja seinad koos sammastega olid liiga kaugel, et neid täpsemalt uurida, aga platvormid ning nendevaheline põrand oli tehtud materjalist, millesarnast polnud mees varem oma elus näinud. Kindlasti polnud tegemist kiviga ega ühegi tuntud puuliigiga. Maha vaadates avastas vend Elof, et ka tema seisis tegelikult ühe umbes suuremat sorti söögilaua suurusega platvormi peal, millel väravakaar puudus. Naine oli selgelt kinnitanud, et portaali tagurpidipööramiseks oli vaja see vahepeal kinni panna, kuid sellest hoolimata jõnksatas mehel südamealune mitu kraadi jahedamaks, kui ettevaatlikult selja taha piiludes pilk tagasi viivat siidikangast ei tabanud.
“Olgu neetud see Veski-Villi koos oma purjus lobaga!” mõtles vend Elof. Ta oli tahtnud seda mõtet juba pikemat aega enda jaoks korralikult välja öelda kuid siiamaani polnud talle rahulikuks mõtisklemiseks mahti antud. Tagantjärele ei suutnud ta isegi aru saada, miks ta üleüldse ennast niimoodi ära ahvatleda lasi. Ta oli olnud ju ainult läbisõidul ning teel hulga tulusama otsa poole kui see siin iial oleks võinud olla. Kui asjad oleks olnud nii, nagu nad alguses näisid.
Kes iganes need naise sõbrad olid, igatahes oli tegemist väga rikaste ja kõrgesti sündinud inimestega. Kaugel eemal avanesid seinas seni nähtamatuks jäänud väravad ning sealt marssis välja terve delegatsiooni jagu rüütleid. Täpsemalt vaadates selgus, et kaugel polnud mitte väravad - pigem olid hoopis kummalisi turviseid kandvad mehed poisikese mõõtu. Nende raudrüüd olid häilitud plekitult särama (nagu ka kõik muu selles veidras lossis) välja arvatud allalastud visiirid, mis olid süsimustad ja mille sees olevad silmapilud jäid täiesti märkamatuks.
Alles viimasel hetkel turgatas vend Elofle meelde, et naine oli käskinud kingituse enne üleandmist sisse lülitada. Ta lehvitas põgusalt tulijatele ning avas kaasa pandud karbikese. Tegelikult oli karp selle asjanduse jaoks vale sõna - kaane alt paljastus muidu ühes tükis oleva kuubiku pealispind, mille keskel oli naise nimetatud nupp - tilluke punane laik musta sõõri sees. Vend Elof sirutas oma sõrme nupule, kuid enne kui ta seda vajutada jõudis, mähkus ümbritsev järsku sädelevasse pimedusse.
* * *
Kahkjas helendus keris ennast puude vahel lahti, ootas viisakalt, kuni vend Elof sealt välja astus, ja hajus siis tagasi olematusse. Kas meelega või kogemata oli tagasitee teine ots sattunud mitte majja, vaid aiatagusesse metsa, millest mees korra sel ööl oli juba läbi hiilinud. Taevakaare järgi otsustades oli tegemist juba varase hommikutunniga, kuid peale paari kesa peal lõõritava lõokese ei kippunud veel keegi oma unenägudega hüvasti jätma. Vend Elof oleks kinkinud kirikule kroonlühtri, kui tal oleks olnud võimalus kõrtsitalli lakas ärgata ning veidrat und kirudes kaevuküna juurde silmi loputama minna. Selle asemel kükitas mees hetkeks maha ning sulges silmad, et need metsa tumeda hämarusega harjuksid. Seejärel raputas ta pead nagu võiks see magamata ööst ülejäänud uneliiva maha puistata ning lasi pilgul ringi käia.
Metsatukk tema ees oli piisavalt tihe, et varjata ebasündsal moel ilmujat unetute pilkude eest. Tegelikult oli isegi imelik, et väravavaht oli leidnud lapikese tühja maad kuusenoorendiku ja ojakaldal kasvava pajuvõsa vahel, kuhu õhu sisse auk teha. Pisut eemal võsa hõrenes ning kusagil nende kaugemate põõsaste taga pidi olema maja, mida varas sellel ööl oli juba enda õnnetuseks külastanud. Mehe puuduolev kehaosa oli ikka veel oma endise koha peal. Ta oli sellest täiesti kindel, kuna ettevaatlik kobamine vasaku käe sõrmedega andis vastuseks rasvase sahtlipõhja koos ohtra leivapuruga.
Aeglaselt ja ettevaatlikult hiilis vend Elof juba tuttava tarani, kust ta oli öö hakul oma sihtmärki esimest korda uurinud. Nüüdki peatus ta õunapuude ja marjapõõsaste vahel olukorra hindamiseks.
Ja vandumiseks - Veski-Villi vanker oli kadunud! Võttes arvesse külamehe kõva praalimise saatel ärajoodud õllekogust, polnud see kindlasti vankriomanik, kes oma sõiduvahendile oli enne kukke ja koitu järele tulnud. Palju tõenäolisemalt oli Sarah mingi imega oma kirstud tagasi vankripärasse laadinud ning koos nendega kuhugi turvalisemasse kohta kihutanud, jättes vend Elof ja tema käe saatuse hooleks.
Maja taga sähvatas ere valgus ning tulipalav õhupahvak sundis varast näoli maha heitma. Hetk hiljem olid tagaseina palgid leekides ning punane kukk kires võidukalt katuseharja õlgedes. Vend Elof hüppas kuumusest hoolimata püsti ning sööstis nii kiiresti kui jalad võtsid eesukse poole. Ta oli juba alguses kahelnud naise lubadustes, kuid nüüd oli täiesti ilmselge, et sõnamurdja oli kadunud kõige nelja tuule poole ning jätnud maha mingi vastiku nõiaviguri mille läbi kõik jäljed ja asitõendid pidid hävima. Kahjuks kuulus nende asitõendite hulka ka vend Elofi käsi, mida ähvardas samuti enneaegne tuhastamine.
Külas kääksatas kellegi tareuks ning hakkas kostma ärevaid hõikeid. Pööramata taamal toimuvale sagimisele tähelepanu, tormas vend Elof ümber majanurga ning kiskus ukse pärani. Õnneks polnud naine vaevunud minema kiirustades ust enda järel lukustama ning see päästis mehe kindlast küpsemisest. Või vähemalt osa temast.
Laud oli lükatud toanurka, sahtlid vastu seina. Ühe hüppega oli vend Elof laua juures, rebis selle seinast eemale ja põrandale külili. Lahtisest laeluugist hakkas sadama põlevaid õletorte. Sahtel oli laua kukkumisel veidi kinni kiilunud ning varas tagus meeleheitlikult jalaga lauaplaati sikutades ise samal ajal parema käega sahtlinupust. Igavik hiljem laud naksatas ja sahtel lendas pesast välja, heites jäsemejupi mehele otse sülle. Kuidagimoodi suutis vend Elof oma vasaku käe sõrmed lennu pealt särgivoltidesse suruda ning käsi kõhu all tilbendamas tormas ta uksest välja. Katusel möllav tulemeri kiirgas selle aja peale juba nii suurt kuumust, et kõrvetas hetkega eemale sööstva mehe kuklas kõik karvad täiesti krussi.
“Mis toimub?”
Esimesena kohale jõudnud külamees põrnitses kahtlustavalt põlevast majast väljakargavat võõrast.
“Maja põleb!” lõõtsutas vend Elof vastu. “Mind taheti sisse põletada!”
Tekitamaks esimestes kustutajates veel rohkem segadust, suskas ta oma käeköndi neile näkku.
“Nad tahtsid minu käest Kuninga sõnumit välja pressida. Kõigi vahenditega. Ma pean neile kiiresti järele jõudma, muidu sünnib suur õnnetus!”
“Kes need?” hõikas jahmunud külamees võõrale järele, kuid too lidus juba täiest jõust kõrtsi poole.
Kõrtsmik oma perega oli kahmanud ämbrid ning tormanud kaevu juurest algavasse rivisse, mida mööda vett täis ämbrid põlengu poole liikusid. Tegemist oli siiski juba lootusetu ettevõtmisega, kuna taevani lõõmavale tarele polnud võimalik niigi lähedale minna, et visatud veejuga seinu niisutama ulatuks. Pigem tuli hoolitseda, et võsa tuld ei võtaks ning tervet metsa ei süütaks.
Vend Elof kihutas kõrtsiuksest mööda ja ümber majanurga talli taha. Kott kõigi värkidega oli ilusasti alles. Varas rapsas puuriida pealmised halud ühe tõmbega eemale, haaras oma varanduse ja sööstis talliuksest sisse. Raudjas mära, millega rändur oli siia neetud külasse saabunud, tammus rahutult latris - tulekahjule kiirustajate ärevus oli ka teda nakatanud.
Vend Elof pani koti maha, lasi vasakul käel selle kõrvale õlgedele kukkuda ja vaatas otsivalt sadula järele. Õnneks polnud loodrist tallipoiss seda peale raudja seljast maha võtmist viitsinud kaugele viia: kõik vajalik vedeles siinsamas latri kõrval seina ääres. Kohmakalt ajas vend Elof ratsmed üle hobuse pea ning võttis isegi hambad appi, et rihmasid õigele kohale kinnitada. Seejärel hiivas ta sadula kuidagimoodi sülle ja upitas ratsule selga. Kui ratsmete seadmine oli olnud keeruline, siis sadularihma kinnipanek tundus täiesti võimatu. Varas pusis tükk aega hobuse kahtlustavast pilgust välja tegemata tema kõhu all hammaste ja käeköndiga, kuid ei suutnud kuidagi rihmaotsa pandlast läbi saada. Lõpuks tuli tal ikka oma vasak käsi ka appi võtta. Hoides rannet kõvastu põlvede vahele surutuna õiges asendis õnnestus tal lõpuks sadularihm kinni panna ja ära pingutada.
Hetk hiljem kappas üksik ratsanik mööda auklikuks sõidetud vankrijälgi maantee poole.
* * *
Kuuketas kahanes olematuks ning puhus põsed uuesti pungi enne, kui vend Elofini jõudsid esimesed vihjed tema põgusa tuttava võimaliku asukoha kohta. Alguses oli ta teelistelt ja trahteripidajatelt ja pärinud naisterahva kohta, kes tema vankri olevat varastanud. Õnnetuseks polnud Veski-Villi sõiduriista küljes midagi erilist, millega see oleks võinud ümberkaudsetele silma jääda. Samuti polnud nähtud ühtegi kirjeldusele vastavat daami vankripukis ohje hoidmas. Vend Elof oli surmkindel, et Sarah võis ülepeakaela põgenedes millegi nii ebadaamilikuga hakkama saada, kuid nähtavasti oli naisel siiski mõni meessoost abiline, kes oli hankinud hobuse, laadinud kirstud vankrile ning istunud tähelepanu vältimiseks kutsariistmele samal ajal, kui Sarah kombekaks talunaiseks riietatuna vankripäras koogutas.
Muud selgitust varas oma sihtmärgi ülieduka haihtumise kohta välja ei mõelnud.
Aga päris kindlasti ei suutnud Sarah rohkem kui päevakese tagasihoidliku talunaise või käsitöölise rollis olla. See oli kindlasti viga, sest tundmatule õmblejamamslile ei pööra linnatänaval keegi tähelepanu. Võõrale aadlidaamile aga küll. Kusjuures eriti hästi torkavad silma just tagasihoidlikult esinevad ja õukonnaheidikute järele lõhnavad emandad, kes püüavad enda tegelikku isikut varjates kõrvalist elukohta otsida. Sellised korterinaabrid ajavad kohalikel muttidel kohe silma särama ja suu juttu jooksma.
Nii ratsutaski ühel varasel õhtutunnil Pärsti, kuningriigi suuruselt teise sadamalinna, väravatest sisse tumehalli vammusega teetolmune rändur, kelle vasak käsi oli paksult linastesse sidemetesse mässitud ning lisaks veel ka nöörijupiga kaela köidetud. Ratsaniku kogu reisimoon oli pakitud kahte pungil sadulakotti, lisaks kõlkus sadulakolju küljes pisike paun väärtuslikuma kraamiga. Väravavahi käeviipe peale toppis mees ratsmed lahasest välja paistvate sõrmede vahele ning urgitses vöö vahelt paar vaskmünti tollimaksuks.
“Läbisõidul või pikemaks ajaks?” tundis teine vaht rutiinset huvi.
“Paar päeva võib kuluda ikka,” vastas vend Elof. “Otsin ühte vana sõpra taga, kes olla hiljuti siia elama kolinud. Mul temaga üks äriasi pooleli.”
“Edukat äri siis,” ütles hellebardimees. “Kui sul vaja kiiresti tagasi minna, siis võta teadmiseks, et meil pannakse värav päikeseloojangul kinni ja REEGLINA seda enne koitu ei avata.”
Ütleja häälest võis selgelt välja lugeda, et kõikidel reeglitel on omad erandid ning mida rohkem münte, seda suurem ka erand.
“Jätan selle kindlasti meelde!” kinnitas vend Elof ning kannustas hobust edasi astuma.
Enamus linna sisenejaid suundus mööda sillutatud tänavat raekoja või keskturu poole. Vend Elofi ratsu kõpsis veidi aega ühe talumehe vankri taga teistega kaasa, kuid pööras ammu enne linnasüdamesse jõudmist kitsukesse kõrvaltänavasse. Sillutist polnud siinkandis kunagi olnud ning hobuse kabjad lirtsusid kalarapete ning ööpottide sisuga segatud poris. Paari-kolme tänavavahe kaugusel silmas mees otsitava kõrtsi silti, millele oli joonistatud laternaga hiiliv mehike. Kunstniku kapriisi tõttu säras latern helepunaselt ning hiilija pähe oli ununenud tema öömüts.
Punase laterna kõrtsi hinnad olid sadamalinna vääriliselt soolased. Teeninduse tase pani aga nimetuid külakõrtse heldimusega meenutama. Vend Elof laskis oma ratsu talli viia, tellis endale kannu õlut koos praetud ribidega ning otsis vaba koha kõrtsitoa nurgas, kus üksik “vabakutseline” naisterahvas oma veinipeekrit kummutas.
“Õde Maria, kui ma ei eksi?” tegi mees tagasihoidliku kummarduse enne laudaistumist.
“Sinu jaoks tõepoolest ÕDE Maria,” noogutas kõnetatu vastuseks. “Ja kuidas käib VEND Elof käsi?”
“Liigagi hästi,” kostis rändur ning nookas maha istudes nukra näoga paksule sidemetekihile. “Mõnikord tuletatakse meelde, et päris igale poole ei tasu oma näppe toppida.”
“Kui sinu kohta käivad jutud õiged on, siis pidi see ikka väga eriline sahtel olema, mille vahele SINU näpud kinni jäid. Aga ma saan aru, et see pole mitte teema, mida sa minuga arutada tahtsid. Pigem räägime selle sahtli perenaisest, kas pole?”
“Teatud mõttes on sul tõepoolest õigus. Naine, keda ma otsin, on minu käega seotud ja rohkem kui see mulle meeldiks. Kuid see pole hetkel oluline, meil on temaga üks äri pooleli.”
Vend Elof tegi pausi, kuna laua juurde astus kõrtsmik, õlletoop ja praevaagen pihus. Õlletoobi ülemine kolmandik oli täis pigem vahtu kui õlut ja uhkele taldrikule laotud ribikondid hõikasid kurvalt oma naabrit taga. Peremees tahtis nähtavasti “armulisele prouale” veini kõrvale midagi tahedamat soovitada, kuid püüdnud lauasistujate pilgu, pani suu tagasi kinni ja loivas leti taha oma kohale.
“Seda ma usun, et sinusugune proff ei hakka inimese leidmiseks niisama kuldmünte loopima, see raha peab sulle mitmekordselt tagasi tulema,” noogutas õde Maria. “Sa võlgned mulle kolm kuldtükki oma uue südamedaami aadressi eest ning neljanda, kui soovid täiendavat infot, mis mul juhuslikult lisaks pakkuda on.”
“Sinu lisainfo on alati väärtuslik olnud,” naeratas mees ja pani mündid lauale. Münte oli kuus ning isegi kõrtsmiku valvas silm tabas ära nende kuldse läike. Vend Elof oli matemaatikas väga tugev, kolm pluss üks andsid alati kokku vähemalt kuus, kui maksti tehingu eest, mida kunagi polnud toimunud.
“Väga armas sinust,” muigas Maria kergitades tehingu mittetoimumise tähistamiseks veinipeekrit ja libistades teise käega hooletult üle laua. Mündid haihtusid olematusse ning isegi vend Elof tähelepanelik silm ei jõudnud märgata, kuhu täpselt nad lõpuks peitusid. “Sinu kullake elab siinsamas nurga taga Madam Effi külalistemajas.”
“Kas Madam on eriala vahetanud?” kergitas vend Elof kulme.
“Pigem pisut äri laiendanud. Eelmise linnapea aegu nimetati asutust “Vabanaiste võõrastemajaks” ning ametlikult osutati majutusteenust üksikutele ja kaaslasega naisterahvastele. Hiljem avastas Madam Effi, et nii mõnigi naisterahvas on nõus käima välja eraldi raha majutuse, kaaslaste PUUDUMISE ja küsimuste mitteesitamise eest. Ma arvan, et sinu äripartner maksab oma prussakatest kubiseva toauberiku eest kolm korda nii palju kui tema suguõed teisel pool seina.”
“Kas korteri uks avaneb samasse koridori, kuhu tüdrukute toad?” päris vend Elof.
“Nüüd jõuamegi neljanda kuldmündi juurde. Sinagi vist mäletad, et toad seal teisel korrusel avanesid kõik pikka koridori, mille lõpus oli uks, kust sai tagatrepile. Vanasti käisid vabavahi neiukesed sealtkaudu värsket õhku hingamas. Nüüd aga ehitas Madam Effi kaks viimast tuba üürikorteriteks ümber ning nende uksed avanevad mitte enam ühisesse koridori vaid otse tagatrepi mademele.”
Õde Maria tegi pausi oma veinipeekri uurimiseks, aga Elof ei kippunud teda tagant kiirustama. Kui lisainfot oli, siis oli seda kindlasti täie raha eest.
“Aga sa ju tead Madam Effi KOKKUHOIDLIKKU mõtlemist. Koridori lõpp ehitati kinni ning sinna pressiti veel üks “numbrituba”, pime akendeta konku. Praegu töötab seal Kasha - kõõrdsilmne, kogenematu ja värskelt maalt tulnud punapea, kelle juurde saab terveks ööks poole hinnaga, kui hästi kaubelda oskad. Uksed, mis üürikorteritest vanasti ühiskoridori avanesid, tõsteti ümber tagaseina. Nendest järgi jäänud auke ei ehitatud aga korralikul kinni, vaid lükati lihtsalt suured riidekapid tihedalt vastu seina. Möbleeritud toa eelised, heh. Kusjuures “numbritoa” poolt ei raatsitud teha sedagi. Sealtpoolt topiti seinas olev augud lihtsalt kraasimise takku ja vanu kaltse täis ning löödi kotiriidega üle.”
“Ega sinna koridori lõppu poleks kapp ära mahtunudki,” arvas vend Elof. “Seda enam kaks tükki. Pealegi pole ma kunagi mõnes numbritoas, mida ma kogemata külastama olen juhtunud, isegi kummutit näinud, kappidest rääkimata.”
“Just nimelt,” muigas õde Maria. “Kui sa soovid JUHUSLIKULT nimetatud “numbrituba” lähiajal külastada, siis vali pealelõunane aeg. Selline, mis oleks piisavalt hiline, et neiukesed juba tööl oleksid ja samas veel varajane, et su sõbranna veel poode tuulaks. Ma olen tema käike paar päeva jälginud ning arvan, et enamuse õhtueelsest püüab ta sisustada poeomanikke hulluks ajades. Raha tal on ja hinnas ta eriti ei tingi, kuid osavamadki kaupmehed on püstihädas talle oma kauba üleskiitmisega.”
“Ma näen, et sa oled olnud põhjalik nagu alati,” kummardas vend Elof kergelt. “Kindlasti ei hankinud sa kõiki neid teadmisi raekoja tornis kiikriga valvates. Kui mul oleks vaja samuti paar päeva oma daami käikudega kursis olla, siis keda sa soovitaksid.”
“Kui minu küsitud tagasihoidlik rahasumma sinu teadmishimu ei kahandanud, siis võin ma sulle mõnda oma tuttavat soovitada. Aga minu teha on ainult teie kokkusaamine. Töö ja tasu peate ise kokku leppima.”
“See on täpselt see, mida vaja,” naeratas mees. “On sul veel midagi huvitavat, millega viimaste õllesõõmude lõpetamiseni aega sisustada?”
“Ei midagi erilist, ainult kuulujutud,” vastas õde Maria. “Hiljuti turu peal sosistati, et paar päeva tagasi olla kolm tursket meremeest üksiku naisterahva kangialusesse sikutanud. Siinmail üsna igapäevane asi, kui leidub ettevaatamatuid saatjata liikuvaid daamikesi. Mõni aeg hiljem leiti sealt juppideks lõigatud laibad. Tundmatuks jääda soovinud pealtnägija jutu järgi oli naine mehi hakkinud erkpunaselt kiirgava mõõgaga, mis olla otsekui äsja ääsi pealt tulnud. Aga ma arvan,et see teadmine ei üllata sind.”
Õde Maria vaatas hindava pilguga vend Elofi sidemetes kätt.
“Ei, ei üllata,” kinnitas vend Elof ning lükkas tühja ribitaldriku ning häguse õllepära eemale. “Sinu seltskond oli meeldiv nagu alati, kuid nüüd tuleb mul minna. Kas on veel midagi, mida ma saan auväärt emanda jaoks teha?”
“Võta mul käe alt kinni, kui me uksest välja jalutame. See räpane kõrtsmik pidi mu peaaegu uksest välja viskama, kui ma sisse astusin. Ja siis kasseeris ta mult vähemalt kolmekordse hinna selle hapu veinilakke eest irvitades, et minusugused peaks oma kliente pigem tänavanurgal otsima, mitte tema korraliku söömakoha mainet alla kiskuma. Las talle jääb teadmine, et minu hinda arvestatakse kullas ja mitte vaskmüntides.”
Vend Elof naeris hääletult ja pakkus õde Mariale galantselt oma tervet käsivart. Möödudes raevukalt klaase nühkivast kõrtsmikust, ei pidanud mees vastu ning kummardudes oma kaaslanna poole ja lausus nii kõvasti, et kogu kõrts pidi seda kuulma: “Tore, et ma sind kohtasin, kallis. Nüüd lähme kuhugi, kus KORRALIKULT süüa antakse...”
* * *
Järgmisel päeval palkas vend Elof kümmekond uulitsapoissi. Õde Maria poolt soovitatud kaltsaknoorsandi kasimatu välimus varjas enda all ülimalt kiire ja taipliku mõtlemisega kambapealikut, kelle käsutada oli professionaalne piilurite armee. Ülesanne - pidada märkamatult silm peal ühe suurtsugu daami liikumistel ja kõigest kohe ette kanda tundus poistele täiesti tavapärase tööna. Vend Elof istus ise oma üüritoas Vabanaiste Võõrastemajast paari kvartali kaugusel ning kogus paljasjalgsete kullerite toodud teateid kokku terviklikuks pildiks.
Tundus, et Sarahil oli igav. Ta kammis peatänaval asuvaid poode suurt midagi ostmata, sõi peenemate kõrtside härraskambris lõunat ning käis sadamamuuli otsas merd ja laevu vaatamas. Kui naine esimest korda sadamasse tüüris, kartis vend Elof, et too kavatseb minema purjetada ning otsinguid tuleb uuesti alustada. Seda siiski ei sündinud ning juba kolmandal päeval hakkas sihtmärgi elukorralduse üksluisus silma torkama. Naine oli rahulolematu ning tundis puudust millesti, mida kullaga, mida tal ohtralt tundus olevat, osta ei saanud.
Neljandal päeval leidis vend Elof, et aeg on küps tutvumaks Sarahi korteri ja elukorraldusega põhjalikumalt. Õde Maria poolt soovitatud pärastlõunane aeg sobis tõepoolest suurepäraselt, sest uurimisalusel oli kombeks peale põgusat keskpäevapuhkust uue hooga poodide puistamisele pühenduda ja seejärel õhtust süüa mõnes eriti kallis kesklinna kokanduspühamus. Kuigi miski ei viidanud korteriomaniku kavatsusele oma päevakava muuta, saatis vend Elof naise teekonda jälgima kogu palgatud kamba ning laskis kõige kõvema vilega jõmpsikal passida võõrastemaja tagaukse kõrval kangialuses, kust sai vajaduse korral varakult häiret anda.
Poisid ära saatnud, mõtiskles vend Elof veidi oma tööriietuse üle. Lõpuks otsustas ta kireva võõrapärase kuue kasuks, mis oli ostetud ühest kõrtsist, kus keegi rahahädas välismaalane oli selle oma tasumata arve katteks panti pannud. Kuue juurde käis kulunud kaabulott ning jalga said tõmmatud korralikud nahktallaga saapad, millelt eelmise vihma pori polnud veel maha pudenenud. Must siidsärk ja mustad püksid peitusid avaralt istuva kuue alla, aga vöö sai vööle oma tavalisele kohale. Tõsi küll, selleks tuli vööpannalt päris mitme auguvahe jagu järele anda. Kõik tööriistad, mis oma salataskutesse ei mahtunud, riputati takuse kotiga õlale ning kõhukast veinipudelist, mis kohustusliku kostüümiosana näpu otsa käis, sai mitu punnsuutäit üle rinnaesise mulistatud.
Ülemeremaa kaupmeheisand oli oma õnnestunud kaubareisu tähistamas.
Taaruval kõnnakul suundus vend Elof Vabanaiste Võõrastemaja poole, küsides rolli sisseelamise huvides iga nurga peal kaks korda juhatust, kuhupoole minna. Pärale jõudnult takseeris ta tükk aega asutuse kirevat fassaadi ning kulistas mõttetegevuse taustal veel paar põsetäit veini kaasatoodud pudelist. Jõudnud lõpuks omadega otsusele, põrutas ta täiest jõust rusikaga külalistemaja jämedatest tammeplankudest ukse pihta.
“Kuidas saame härrale kasulikud olla?” küsis ukse avanud kuldsesse ikka jõudnud daam, kelle piimariiul ähvardas iga hetk külalise nina alla torgatud dekolteest välja vupsata.
“Teil siin tidrikut, eks ole?” lällas vend Elof ja võttis veel ühe lonksu julgustuseks. “Ma tahass mõne punapääga tutvu tehha...”
“Meil elavad siin tõesti mõned üksildased tüdrukud,” vastas madam kelmikalt naeratades. “Ja nad on väga rõõmsad, kui keegi neile seltskonda pakub ja varaõhtust igavust peletada aitab. Astuge ometi edasi!”
Vend Elof astus üle läve ning sedamaid tõmmati välisuks kõrgeaulise kliendi selja taga kiiresti kinni. Viibanud kutsuvalt käega, avas võõrustaja laiad kahe poolega uksed, mille taga avanes avar eestuba, kus kulunud riidega toolidel ja diivanitel istuvad neiukesed tulijat hindava pilgusa seirasid.
“Kas härra soovib veidi keelekastet, et tutvuse sobitamine libedamalt läheks?” päris madam Effi mesimagusa häälega.
“Mis keelekastmist siin vaja,” põrutas vend Elof ning sihtis näpuga lähimat istujat. “Mul putlid endal ühtes, siit viina osta - ma võiss õkva raha aknast välla vissa. Kus nee punapäät siis on?”
“Härra soovid on meile seaduseks,” vastas madam, kuid tema hääletoon oli mitu kraadi jahedamaks muutunud. “Ma võiksin teid tutvustada preili Kashaga, kui te soovite. Ma loodan, et teil ei ole kahju paarist hõbetükist, mida preili Kasha vajaks oma haige ema tohterdamiseks?”
“Mes korradi röövliurkid see linn täiss on?” pahandas vend Elof. “Sihandse rahakoormiga saass laada päält kolm emist põssadega.”
Emand jättis selle lause sündsalt tähele panemata, kuigi keele peal kipitasid päris mitu vastust - üks krõbedam kui teine. Selle asemel ootas ta kannatlikult, kuni mees torisemisest hoolimata oma mantlihõlmade vahel sobras. Peale igaviku jagu otsimist viskas vend Elof madamile nõutud hõbemündid.
“Olgu sähket, aga et ennem ei tülitat, kut ma valmi olen! Mingu vai ommikuni.”
Madam viipas sõrmega ning varjulisest taganurgast löntsis lagedale tokerdanud soengu ja tahumatu näoga kõõrdsilmne tütarlaps. Ohates võttis ta vend Elofl käest kinni ning juhatas/talutas mehe trepist üles, kus pika koridori lõpus oli tema tilluke ja pime asemekamber.
Õde Maria informatsioon oli olnud täiesti täpne. Kitsukesse (pehmelt öeldes) uberikku mahtus ainult parempoolse seina vastu lükatud koiku ning pisike öökapp, milles üüriline oma vähest maiset vara varjas. Ruumi seinad olid kaetud juba närutama hakkava kotiriidega ning akna puudumist pidi kompenseerima jäme küünlajupp, mis öökapil omaenda rasvas ligunes. Harjunud liigutusega kobas Kasha küünla kõrvalt tuleraua ja räksis taela hõõguma. Puhunud paar korda sai ta küünla põlema, kustutas siis kiiresti taela ning jäi pea õlgade vahel voodiveerele ootele.
“Noh, miks nii kurva näoga?” päris vend Elof ja istus tüdruku kõrvale. “Egas ma sind ära söö. Mina söön hoopis okolaadi, väega maitsev kraam.”
Mees kraamis kotist välja üsna puhta nartsu, mille nurga sisse oli keeratud päris kobe tükk maiust.
“See on viimane ports minu kaubalaarist, mille ma just maha müüsin. Pürjeliemandad annaks pea pool hõbedat selle tüki eest. Pista põske, siis saad ka meele magusamaks ning meil saab koos sinuga hulga mõnusam olema.”
Tänulikult, kuid ettevaatlikult sirutas tütarlaps käe maiustuse poole ja pistis raasukese suhu. Järgmine tükike läks juba libedamalt ja mõne hetke pärast oli magus otsas.
“Nii, tubli tüdruk,” rõõmustas vend Elof. “Nüüd viska pikali...”
Voodi serval istunud neiu heitis kuulekalt selili. Lai haigutus kiskus tema okolaadise suu pärani ning paari hetke pärast sulges ta silmad.
“... ja maga!” muigas vend Elof. Kindluse mõttes ootas ta veidi voodi kõrval ning kuulas tütarlapse ühtlast hingamist. Olles täielikult veendunud, et toaperenaine enam ei ärka, ajas mees mantli seljast ning avas koti. Meile juba tuttava moondumise jaoks kulus ainult paar hetke ning purjakil kaupmehest sai nõtkete liigutustega vari hämaras toas.
Kinniehitatud, või peaks ütlema kinni õmmeldud, ukseava leidmine ei valmistanud mingit raskust. Paari ettevaatliku noalõikega eemaldas vend Elof kotiriide seina küljest ja kitkus kraasitakud välja. Põrandale tekkinud räbalakuhja lükkas ta voodi alla ja kummardus seejärel paljastunud kapi tagaseina lähemalt uurima. Laiad õhukesed männilauad olid vasakult ja paremalt korralikult küljeseina sisse tapitatud. Õnneks ei olnud tapid sügavad ning tagaseina tarbeks polnud tisler kallist kondiliimi raisanud. Veidi sõraga kangutamist seina keskelt ning lauad kargasid vaikse naksuga tapist lahti.
Lammutanud endale piisavalt suure augu libistas vend Elof ennast kapi sisemusse. Tavalisel linnadaamil oleks kapp täis olnud hoole ja armastusega koide eest kaitstud kleite. Selle asemel rippus siin paar-kolm hooletult puu peale visatud kostüümi, millelt polnud isegi rännutolmu maha klopitud. Vend Elof muigas ja püüdis kapiuksi vaikselt lahti suruda.
Uksed olid kinni. Kui neid oleks koos hoidnud ainult lukk või haak, siis oleks nad vähemalt nagisedes väljapoole kummunud. Selle asemel paindus pisut ainult ülemine serv, uste alaosa seisis paigal nagu kinni naelutatud. Vend Elof uuris tuhmi küünla valgel uksi altpoolt, kuid ühtegi kinnitust silma ei paistnud. Mis iganes uksi kinni hoidis, tegi ta seda väljapoolt.
Vend Elof tõusis püsti ja kobas kapilage. Riidekapi peal olid nähtavasti veel pesuriiulid, mis olid samuti tühjad. Lauad, millest oli tehtud kapi lagi ja pesuriiuli põrand, olid sarnaselt tagaseina laudadega kapi külgede sisse tapitatud ning nende eemaldamine oli sama lihtne. Kui vend Elof pea läbi tekkinud augu pistis ning riiulit lähemalt uuris, sai tema kannatlikkus ja põhjalikkus tasutud. Meister oli riiulite uksed ehitanud eraldi hingedele ning need polnud isegi lukus. Piisas ainult kergest tõukest ning vend Elofile avanes täiuslik vaade Sarahi eluasemele.
Ei saaks öelda, et see tuba oleks vaese Kasha elamisest oluliselt suurem olnud. Ka siia ruumi mahtus lisaks lauale ja riidekapile ainult tilluke mööblitükk, mis käis ühekorraga nii öökapikese kui pesulaua eest. Erinevalt tuldud toast, valgustas seda kitsukest kasinust pisike aken vastasseinas ja seinad olid kaetud mitte kotiriide vaid palju peenema drapeeringuga. Alla vaadates selgus ka kapiuste tõrksuse põhjus. Naise mõlemad kirstud olid lükatud voodiotsa ja kapi vahele, kus neil polnud mitte sõrme jagugi liikumisruumi. Sarnaselt eelmise korraga oli ka nüüd üks kirstudest suletud ning teine pärani lahti.
Päevavalgus andis vend Elofile võimaluse avatud kasti sisuga lähemalt tutvuda. Loomulikult ei kippunud ta oma sõrmi ahnelt ootava kastisuu vahele toppima, selleks oli eelmine kogemus veel piisavalt valusalt meeles. Selle asemel küünitas mees pea kapiriiulist välja ning uuris kummalisi helkivaid vigureid nagu laadapäeva väljanäitusel - ilma puudutamata.
Esimese asjana torkas silma suur “kingituste” tagavara. Sarnaseid karbikesi, mida Sarah oli oma sõpradele saatnud, oli kastis oma kümmekond ning nad olid laotud korralikult üksteise peale. Karbivirna kõrvale oli kuhjatud erinevat sorti tundmatu otstarbega vidinaid ning lisaks oli sinna hooletult heidetud üks suuremat sorti vööpaun. Nähtavasti oli naine enne väljumist sealt midagi kaasa võtnud, sest kotisuu olid lahti ja lasi rahulikult oma sisu kõigile soovijatele paista. Kui vend Elofil oli enne kahtlusi Sarahi jõukuse koha pealt, siis nüüd polnud mingit kahtlust, et soovi korral oleks võinud naine pool Pärsti ilma kauplemata ära osta. Kusjuures viis, kuidas tengelpung oli hooletult kirstu heidetud, jättis mulje, et tegemist oli ainult tillukese osaga tegelikust varandusest.
Nii palju siis kuulsast Mustast Vargast - mehest, keda kõik teadsid, aga keda keegi polnud veel näinud. Kõik vend Elofi siiamaani sooritatud vägitükid näisid lapsemänguna selle kõrval kui tal õnnestuks nüüd see tilluke ja pealtnäha valveta võõrastemajatuba tühjaks teha.
Tahtejõu pingutusega sundis vend Elof pilgu kirstult kõrvale. Tavaolukorras poleks talle tekitanud mingit probleemi ennast vaikselt läbi riiuliuste tuppa libistada, aga praegu tundus see üritus liiga riskantne. Pooliku vasaku käega ei olnud võimalik ennast korralikult kinni hoida ning libastumise korral oleks mees maandunud otse saagiootel kirstu lõugade vahele. Ta ei tahtnud isegi mõelda, milline osa temast oleks sellisel juhul veel iseseisvat elu alustanud.
Järelikult tuli tegutseda praeguselt positsioonilt.
Vend Elof tõmbas oma pea sisse ja ronis magada nohistava plika tuppa tagasi. Voodijala taga oli ta juba enne märganud tühja ööpotti. Ta oleks küll eelistanud pesukaussi, kuid õnneks ajas igasugune vettpidav anum asja ära. Asetanud ööpoti keset põrandat, valas mees sinna kogu kaasasolnud veinipudeli sisu, mis täitis emailitud savinõu tubli veerandini. Järgmisena otsis vend Elof tööriistakotist tillukese klaaspurgi, mille ta oli eelmisel päeval apteegist ostnud ja mille ots oli tihke punniga kinni pandud. Veinipudeli allserva, umbes sõrme jagu põhjast kõrgemale, oli terava viiliga kraabitud kitsuke vagu, millesse oli mähitud tavaline tahinöör. Sikutanud hammastega korgi välja, immutas mees tahinööri vängelt lehkava vedelikuga läbimärjaks ja süütas seejärel küünlaleegis põlema. Märg taht põles heleda sinaka leegiga. Vend Elof keerutas pudelit, et põlemine oleks ühtlane ja kui leegid vaibuma hakkasid, suskas pudeli kiiresti põhjapidi ööpotis oleva veini sisse.
Vaikse raginaga kukkus pudelil põhi alt. Lõikejoon jooksis otsekui “nööri mööda” ja jättis ülejäänud klaasi täiesti terveks. Ettevaatlikult asetas vend Elof oma töö tulemuse püsti põrandale ning otsis kotist jupi siidiniiti, mille sai pudeli jämeda kaela ümber siduda.
Jäänud saavutatuga rahule, ronis vend Elof tagasi oma positsioonile riidekapi sees. Pudel nööri otsas keerles nagu hull, aga ettevaatlikult kapiukse vastu libistades sai pöörlemist pisut pidurdada. Manööverdades pihus oleva otsaga andis varas nööri aeglaselt järele kuni pudeli lõigatud põhi oli vaevalt sõrmejagu kastiservast kõrgemal. Hinganud seejärel sügavalt sisse lasi mees nööri hoidva käe kämblajagu madalamale.
Päevavalgel polnud tulemus nii efektne, kuid kirst töötas täpselt ennustatud kombel. Veiklev valgus kattis kastisuu ning katkes taas. Jupp pudelit kukkus kõlisedes kirstu samal ajal kui vend Elof ülejäänud osa kiiresti üles tagasi hiivas. Lõikekoht klaasil oli kaetud samasuguse mustava kilega nagu käevarre ots ning pudelisuust sisse vaadates paistis kirstusisu.
Vend Elof pidi juba lahkuma kui tema tähelepanu köitis tagasihoidlik asjake, mis oli hooletult voodi kõrvale öökapile heidetud. Eemalt vaadates tundus, et tegemist on tavalise mustjashalli torukesega, mille otsad on kergelt kumerad, hoolikalt siledaks lihvitud ning seejärel sügavmustaks tahmatud. Kuigi riistapuu oli vend Elofile täiesti tundmatu, meenus mehele, et midagi sarnast oli ta näinud Sarahi pihust välja libisemas kui too oma tuba nõiavalgusega täitis.
Vaat' see oleks alles vargalatern!
Vend Elofi nõrkuseks olid kõikvõimalikud kõrgtehnika ja nõiakunsti piiri peal balanseeruvad vidinad. Mida rohkem ta valguspulgakest vaatas, seda kangemaks kasvas tema tahtmine riistapuu endale saada.
Öölauakese ja riidekapi vahel oli mitu pikka sammu tühja maad.
Kärsitult harutas vend Elof vasakut kätt katvad sidemed lahti ning asetas nende vahelt välja tulnud lahasepulgad hilisemaks kasutamiseks hoolikalt kõrvale. Pudelikaela külge kinnitatud nööri teise otsa mähkis mees kolm korda ümber lahtise randme ning tõmbas hambaid appi võttes korralikult sõlmega kinni. Seejärel asetas ta pudeli enda kõrvale kapipõrandale, küünitas parema käe nii kaugele tuppa kui ulatas ja heitis vasaku käe sujuva kaarega öökapi peale.
Kerge kopsatusega maandus lahtine labakäsi otse sihtmärgi kõrvale. Vend Elof üritas sõrmeotsi lauaplaadi vastu surudes libisemist pidurdada, et käsi hooga üle tagumise serva ei lendaks ja samas vetruv siidinöör seda ka teisele poole maha ei tõmbaks. Saanud sõrmed pidama, toetus käsi pöidlale ja väike-atsile ning hakkas ennast keskmise sõrme abil lühikeste sammudega eesmärgi poole lohistama. Mõne hetke pärast kroonis pingutusi edu ning ettevaatlikult juhtides õnnestus väike-ats ja nimeta-mats ümber halli torukese haakida. Nüüd oli edasiliikumine juba tunduvalt raskem. Käe raskuskese oli paigast ära ning mitu korda kippusid pöial ja ülejäänud kaks vaba sõrme lauaplaadi peal libisema. Õnneks polnud lauaserv kaugel ning jõudnud sinnamaale, haaras käsi saagi kõvasti pihku ja kukutas ennast ülestegemata aseme linade vahele.
Edasi läks veidi lihtsamalt. Vend Elof tõmbas varastatud pihutäit mööda voodit enda poole, kusjuures voodiots ja selle äärtes olevad ilunupud aitasid kaasa, et siidilõng õige kursi peal püsiks. Kui voodiotsale toetuv nöör hakkas rannet juba õhku sikutama, küünitas mees parema käe võimalikult kaugele välja ja hiivas üliettevaatlikult saagi üle avatud kirstu kapiustest sisse.
Väljumiseks valis vend Elof tagaukse. Ta oleks võinud ka rahumeeli tuldud teed pidi tagasi koperdada kartmata tülitamist, sest madam Effi ja tema kolleegide kirjutamata seaduseks oli, et LAHKUVAID kliente ei tohi oma tähelepanuga kuidagimoodi koormata. Siiski eelistas ta lahti muukida endise koridoriukse magava Kasha peatsi tagant ning jätta alumise korruse rahvale mulje, et ta on alles asja kallal. See vältis ebameeldivat huvitundmist, et miks tööga ühele poole saanud “tidrik” järgmiset kundet ootama ei tule.
Tagasi üürikorterisse jõudnult asus vend Elof kiiresti tegutsema.
Kõigepealt põletas ta juba tuttaval kombel maha pudeli kaela.
Tulemuseks saadud lühikese ja jämeda klaasist toru asetas mees lauale püsti, mustav lõikekoht allapoole. Vaatepilt, mis toruotsast sisse vaadates avanes, pani vargal pea pööritama. Tundus nagu oleks kirst otse lauaplaadi all veidra nurga all külili, kusjuures perspektiivi arvestades oleks vaataja pea pidanud juba kirstu sees olema.
Ainuüksi mõte, et ta võiks peadpidi Sarahi kirstus olla, pani mehe võpatama.
Kirstu jäänud klaasrõngas oli ilmselgelt vales asendis. Peale seda, kui kirst oli pudeli küljest jupi ära hammustanud, oli mahalõigatud osa kukkunud kasti põhja jäädes kullakoti najale viltu seisma lõikekoht ülespoole. Selline asend ei sobinud hästi vend Elofi plaanidega Ta võttis oma tööriistakomplektist kõveraks painutatud otsaga traadijupi ning lükkas selle ettevaatlikult läbi pudeli. Alguses püüdis ta konksu pudeliserva taha sättides toruotsa enda poole sikutada. Tulemuseks oli, et klaasrõngas ei liikunud juuksekarva võrdki, selle asemel kippus hoopis laual olev pudel õhku tõusma. Kui ta aga traadiotsaga hoopis LÜKKAS, pöördus torust paistev vaatepilt kummuli ning põhja asemel hakkas paistma hoopis kirstu serv.
Vend Elof võitles vägisi peale kippuva südamepööritusega. Pannud traaditüki lauale, hingas ta paar korda sügavalt sisse ja pistis siis üliaeglaselt ja ettevaatlikult käe läbi pudeli ja surus sõrmed ümber münte täis nahkpauna. Karistust ei järgnenud. Vend Elof oli meelega valinud kõige laiema veinipudeli, mida siin linnas müüdi ning sellest mahtus käsi koos raha täis kotiga hõlpsasti läbi. Järgmisena õngitses mees ükshaaval endale kõik riita laotud karbikesed. Tal polnud küll õrnematki aimu kuidas ja mille jaoks neid kasutada saab, kuid nähtavasti olid need Sarahile väga väärtuslikud, kui ta neid sellisel moel tagavaraks oli kogunud. Rohkem polnud kirstus midagi, mis oleks läbi pudeli mahtunud.
Vend Elof oli just kirstus kobamise lõpetanud, kui pudelisuu varjutas kellegi tume kogu. Veidrast teispoolsusest kajas metsik vihane kriiskamine ning otse varga nina alt läbi sähvatasid hoolikalt poleeritud daamiküüned.
See oli nii ootamatu, et esimese hooga põrkus mees eemale. Sarahi käsi kahmas paar korda õhku, ajas ennast üle küünarnuki vend Elofi tuppa ja hakkas mööda lauda kobama. Näppude alla jäänud kullakoti lükkas ta vihaselt eemale, kuid saanud lõpuks kätte ühe kingikarbi, haaras sellest kõvasti kinni.
Nähes, et Sarah püüab oma kraami tagasi saada, krabas vend Elof pudelist väljaulatuva käsivarre randmest.
Oli sellel naisel alles jõudu! Laual olev pudelipoolik tantsis kaasa, kui mees püüdis teisel pool olijat takistada kätt tagasi tõmbamast. Vend Elof oli instinktiivselt haaranud sissetungijast kinni mõlema käega, kuid peale viimast tretti polnud ta lahast korralikult kinnitanud ning mõne hetke pärast tilbendas lahtikistud vasak käsi kasutult naise kleidikäise küljes. Varas laskis vasaku käe lahti ja surus parema käega sõrmed seda kõvemini vastaspoole randmekontide vahele. Hambaid ei saanud appi võtta, aga istunud kiiresti põrandale maha, surus mees varbad vastu pudeliserva, et takistada naisel seda mööda kätt üles lükkamast.
Veidi aega rabelenud lasi käsi ennast lõdvaks ning näis tekkinud patiseisu üle järgi mõtlevat.
Ka vend Elof mõtles. Siinsamas maas oli tema tööriistakott. Maha kukkunud vasak käsi ajas ennast tuttaval moel sõrmede peale püsti ning lohistas ennast koti juurde. Õnneks oli kotisuu lahti ning mõnda aega osavalt sõrmitsenud, suutis mees kätte saada nöörikera ning selle enda juurde veeretada. Järgmisena nihutas ta ennast veidi ja upitas oma parema jala nii kaugele, et sai toanurgas seisva luua pikali lükata ning enda juurde tõmmata. Sarah sai aru, et teisel pool toimub midagi, sest paaril korral püüdis ta järsu rapsatusega kätt mehe haardest lahti väänata. Sellest hoolimata õnnestus vend Elofil luuavarre ots naise randme kõrvale sättida ning, hoides nööriotsa parema käe nimetissõrme all ja nöörikera hammaste vahel, siduda need kaks omavahel kõvasti kokku. Järgmisena tegi ta sedasama küünarnuki juurest ning viimasena lahastas ta vanu särke kasutades pudelisuu otsa, et takistada naist käe ja klaasi vahele jäänud pilu kaudu nööre läbi lõikamast.
Lõpuks riputas ta vangistatud jäseme nööripidi aampalgi külge nagu suitsusingi. Käsi väänas ja painutas ennast paar korda üritades nöörideni ulatada, kuid seda suutmata tõmbas ta end rusikasse ning näitas vend Elofile sõrme. Seda keskmist.
* * *
Vend Elof koputas nõudlikult parema käe sõrmenukkidega suletud uksele. Ilmselgelt ei rahuldanud teda vastuseks kostev sügav vaikus ning oma kindla sisenemissoovi kinnituseks põrutas ta veel paar korda rusikaga vastu tumedaks tõmbunud tammelaudu.
“Tee lahti, Sarah!” nõudis ta vaikse, kuid nõudliku häälega. “Nüüd on minul midagi, mida SINA tahad. Ajaks oma äri lõpuni.”
Varas tõmbus peale repliigi väljaütlemist igaks juhuks uksepiida taha varjule, kuid oodatud raevupurske asemel avati uks vaikselt ja viisakalt. Ettevaatlikult libistas mees ennast sisse ning sulges enda järel kiiresti ukse.
Sarahi välimus erines mehe viimasest mälupildist kõvasti. Esiteks oli ta riides. Korratu ja kortsunud kleit tunnistas rasket ööd ning lahti riietumata unetut vähkremist ülestegemata asemel. Ta nägu oli rahulik, kuid silmis leekis tuline ja hullumeelset vihkamist täis pilk. Saatuslik mustava põhjaga klaasvõru oli neelanud parema käe peaaegu õlani ning naine tundis ennast vasakukäelisena tõeliselt kohmakana. See aga ei takistanud teda tuttaval moel tulijat sihtimast vidinaga, mis hoolimata oma väiksusest ja tagasihoidlikusest tundus tõsiselt ähvardav.
“Lao minu kraam lagedale!” pressis Sarah läbi hammaste. “Ja sa naudid KIIRET surma, jultunud eesel.”
“Ega sa ometi ei arvanud, et ma niisama lihtsameelselt sinu juurde sisse astun?” päris vend Elof lõbusalt. “Meie käed veedavad kahekesi lõbusalt aega ühes kõrtsikeldris, mis on siit päris mitme kvartali kaugusel. Aga et neil seltsim oleks, siis on seal ka üks valgepea madu oma puuris. Kahjuks müüdi mulle vilets puur, mille tagasein kippus juba ostmisel lagunema. Ma pean seda tagaseina kogu aeg kinni hoidma, kuna tigedaks aetud madu püüab juba hommikust peale sealtkaudu välja murda.”
Sarahi kahvatuks tõmbunud nägu andis tunnistust, et naine tundis väga hästi nii valgepea madu kui tema mürgi tugevust.
“Tegelikult tulin ma küsima, et kuidas jääb sinu lubadusega mulle käsi külge tagasi panna.”
“Kas SINA minu ülesande täitsid ära? Täpselt nii nagu ma tahtsin?”
“Peaaegu,” vastas vend Elof. “Kahjuks või õnneks ei jõudnud ma sellele nupule vajutada, mis oleks minu, sinu sõbrad ja nende lossi koos ümberkaudsete maadega pulbriks jahvatanud. Nähtavasti olid sa juba arvestanud, et ma oma puuduvat kehaosa tagasi ei tule tahtma, sest sa ei vaevunud seda isegi kaasa võtma kui maja põlema panid. Siit tekib mul kuri kahtlus, et oled sa üldse suuteline mulle kätt tagasi panema.”
Sarah hammustas huulde.
“Vaata, need sinu sõbrad rääkisid minuga päris palju,” jätkas vend Elof. “Näiteks seda, et lahutusvälja, mis iganes see ka ei oleks, ei saa ohutult katkestada ilma, et väljaga eraldatud asi ei puruneks. Ja isegi KUI see oleks võimalik, siis puuduvad sul vahendid, millega kõik minu käe sooned ja kondid uuesti ühendada. Seega pean ma leppima käesoleva olukorraga ning püüdma oma lahtise käega kuidagi edasi elada.”
“Ja mida sa minu käest tahad?” päris naine.
“Raha loomulikult,” vastas mees. “Pidevalt lahasega ringikäimine on neetult tülikas. Mul oleks vaja teenreid palgata ning ma ei saa enam oma õpitud ametis endise osavusega töötada. Peale selle vajan ma mingisugustki lohutust, et nii kaunis daam tahtis mind koledal kombel tüssates enne õiget aega looja karja saata.”
“Kas sulle sellest kotitäiest ei piisanud, mida sa mu kirstust pihta panid?” turtsatas Sarah. “Ilma oma ENDISE osavuseta.”
“Sellest piisab ainult mõne tagasihoidliku lossi muretsemiseks ja enda sisseseadmiseks. Aga ausaks maaisandaks hakkamine nõuab rohkem raha. Võib-olla pean ma enda eelmise elu andestuse tarbeks mõne kiriku ehitama. Või hoopis kloostri rajama. Ühesõnaga, ma vajan raha ning palju. Sinu sõbrad pakkusid mulle, et kui ma aitan neil sind kinni püüda, siis saan ma nii palju kulda, kui suudan ise minema viia.”
“SEE poleks sul kindlasti õnnestunud!” hüüdis Sarah. “Nad ei julge minu juurde tulla, sest nad teavad, et mul on piisavalt energiat, et neid koos nende räpase ussiauguga aatomiteks pihustada.”
“Midagi taolist nad mulle vihjasid jah,” möönis vend Elof. “Ja andsid mõista, et SURNULT oled sa neile palju väärtuslikum kui elavalt. Ma ei tea, milline must kass teie vahelt on läbi jooksnud, aga mina ei soovi küll teievahelises arveteklaarimises kangelassurma surra. Sellepärast ma otsustasingi hoopis sinuga kaupa teha.”
“Ja kui suurest kullakogusest me siis räägime?” küsis Sarah.
“Alustuseks võiks seda olla korralik seljakotitäis,” vastas vend Elof. “Ma viin selle minema ja siis tulen järgmise täie järele. Ma arvan, et nii umbes kümnekonnast kotist peaks piisama, ma ei jaksa nähtavasti rohkem lihtsalt tassida.”
“Kas sa arvad, et mul on kusagil siin kullavabrik püsti? Vajutan nupule ja kulda voolab?”
“Kui päris aus olla, siis arvan jah. Kui sa oma kirstus olnud tengelpunga kaotamisse nii rahulikult suhtusid, siis peab sul kusagil ammendamatu rahavaru olema.”
Sarah vaatas mehele pika pilguga otsa.
“Noh oletame,” venitas ta mõtlikult. “Kulda ma teha ei oska, aga mul on teemantipress. Kui ma annan sulle ÜHE kotitäie teemante, kas sa siis päästad mu käe lahti?”
Vend Elof neelatas. Teemantid kaalusid palju vähem ning olid väärt oluliselt rohkem. Kui Sarah suutis teha ja müüa teemante, siis oli ennistine mündipauna kaotamine tõepoolest pisiasi.
“Ma arvan, et me saame kaubale,” ütles ta.
“Väga hea,” teatas Sarah. “Aga kõigepealt räägid mulle, kuhu sa need patareid peitsid. Teemantite pressimine tahab palju energiat ning ilma kapsliteta ei tule asjast midagi välja.”
“Sa mõtled neid “kingitusi”, mida ma su kirstust leidsin?” küsis vend Elof. “Kogu kraam on sealsamas, kus su käsigi, kõrtsi all keldris. Ma panin keldriukse hoolikalt lukku, et keegi kogemata sinu (ja minu) varandust näppima ei pääseks. Tegelikult ma mõtlesin, et iga kord kui ma kullakotiga ära lähen, siis toon sulle ühe karbi tagasi. Aga nüüd paistab, et saan ühe korraga käidud.”
“Et MINA saan ühe korraga käidud!” naeris Sarah tigedalt, tõstis vasaku käe ja sihtis sellega vend Elofi otsaette.
Tuline jutt käis mehel juuksejuurtest varbaotsteni. Kõik lihased tõmbusid kangeks ning varas vajus otsekui puunott seina vastu, mille ääres ta ennist seisnud oli. Õnneks ei kukkunud ta etepoole, sest suutmata käsi liigutada oleks ta oma nina põrandalaudadesse virutanud. Peale selle hakkas tal järsku õhk otsa lõppema. Koos rinnalihaste jäigastumisega lõpetas ka rinnakorv tõusmise ja langemise ning õhk, mida ümberringi oli nutmaajavalt palju, ei jõudnud lihtsalt enam ta kopsudesse.
Sarah astus vend Elofi juurde ja tõmbas pihusolnud metallitükiga üle ta külgede. Ootamatult vabanenud vahelihased tõmbasid viimasel hetkel päästva sõõmu õhku mehe tulitavatesse kopsudesse.
“Surnuks lämbumine on sinu jaoks liiga lihtne surm!” sisistas ta. “Kui ma olen oma kraami ära toonud, siis lõigume sind pisikesteks tükikesteks ning laseme igal tükil isemoodi olematusse kaduda. “See saab olema pikk ja huvitav tegevus, millega oma aega sisustada. Aga aega on mul PALJU...”
Jätnud kiviks tardunud kehaga varga seina najale, viskas naine oma metallist nõiakepikese voodi peale ja avas siiani suletud olnud kirstu. Ettevaatlikult oma vasaku käega kohmitsedes õngitses naine sealt välja juba tuttava karbikese ja viskas selle samuti tuttava liigutusega voodi alla. Seejärel toppis ta käe kleidi juurde käivasse vöötaskusse ning võttis sealt veel ühe “patarei” nagu ta ise neid kummalisi riistapuid nimetas.
“Sa vist ei tea, et ma saan permanentse lahutusvälja teise poole asukoha meetri täpsusega välja peilida,” mainis ta põlglikult uut karbikest väljavõetu kohale sobitades. “Ning mul on siin veel küllalt energiat portaali loomiseks, mis kestab piisavalt kaua, et oma varandus sealt räpasest keldrist ära tuua.”
Vend Elof ei vastanud. Võib-olla oleks ta seda teha tahtnud, kuid kangestunud lõuapärad ei võimaldanud tal iitsatustki kuuldavale tuua. Rahulolevalt lükkas Sarah teises kirstus viimase klõpsu paigale. Korteriukse piidad hakkasid tuttavalt särama ning alla rulluv veiklev kangas varjas suletud välisukse mehe pilkude eest.
“Oota siis veidi, kuni emme oma asjad ära toob,” patsutas Sarah meest põsele. “Ja ära muretse, sinu omandit ma ei puutu. Või kui, siis ainult hästi natuke - pole kuigi loomasõbralik valgepea madu tillukeses puuris näljasena kinni hoida...”
Naerdes oma viimaste sõnade üle astus Sarah läbi siidi.
Tükk aega ei juhtunud midagi. Vend Elof põrnitses naise segamini linadega voodit, kuna see oli ainus asi, mida ta oma silmalihaseid pahupidi väänamata näha suutis. Mis iganes jõud tema muskleid krambis hoidis, ei näidanud see vähimatki raugemise märki. Tunda oli, et kehale see pealesurutud sundasend ei meeldi ning mööda kõvastunud ihuliikmeid hakkasid jooksma kõigepealt sipelgad, siis raudokastega siilid ning lõpuks tundus kogu keha olevat otsekui kõrvetava sulatinaga täidetud. Et tema õnnetunne oleks täielik, valis üks toas tiirutanud kärbes välja tema ninaotsa, kus oma tiivaalustele hommikusi hügieeniprotseduure korraldada.
Umbes sajandi või kahe jagu hiljem hakkas helendus ukse peal värelema ning kustus seejärel sootuks. Veel paar aastakest ning piitade hõõgudes avanes portaal uuesti. Vend Elof ei saanud seda hästi vaadata, aga tundus, et teistkordsel tekkimisel voogas portaali pind veidi teises rütmis kui enne.
“Vabandage, et meil nii kaua läks!” ütles portaalist välja astunud valges turvises juntsu must ja ilma silmaaukudeta visiir ikka veel näo ette tõmmatud. “Me suutsime Sarahi küll kohe pärast saabumist uimastada, kuid pidime kindluse mõttes ootama kuni ta ühendus siinse patareiga katkeb. Me ei saanud riskida, et tal veel mõni lõks vöö vahel plahvatab.”
Veider rüütlihakatis tatsas vend Elofi juurde ja puudutas ta otsaesist. Mees ohkas tänulikult ning voolas vastupanu osutamata põrandale laiali.
“Me küll alguses ei uskunud, et Sarah nii labaselt õnge läheb, aga igal juhul oleme me väga tänulikud,” ütles tulnukas. Ta korjas üles metallkepi ja tühja karbikese ning pani need hoolikalt kirstu. Kindluse mõttes kontrollis ta üle ka öökapi sahtlik ning sulges seejärel mõlemad kirstud. Hoolimata sellest, et vend Elof oli vahepeal igat sorti nõidust näinud, võpatas ta ikka üllatusest, kui kirstud ilma ühegi puudutuseta järsku maast lahti kerkisid ning aeglaselt läbi portaali olematusse triivisid.
“Nagu me juba eelmisel kohtumisel ütlesime, kahjuks ei saa me sinu kätt tagasi panna. Aga me arvame, et see, mida me tegime, on isegi parem.”
Plekkpoiss tõstis vend Elofi ikka veel täiesti lõtvade lihastega käeköndi ja klõpsas selle otsa ümber laia särava vaskvõru. Mehe puuduv vasak käsi, mille Sarahi sõber oli samuti kaasa toonud, oli juba samasuguse võruga kaunistatud. Kui käsi oma kohale sobitati, haakusid võrud tugevasti teineteise külge ning näis nagu oleks nendevaheline liitekohtki kokku sulanud.
“Ma loodan, et lisatud funktsionaalsus kompenseerib tekitatud ebamugavuse täielikult!” sõnas võõras ja astus läbi portaali, mis hetk hiljem jäädavalt hajus.
Vend Elof vedeles üksinda tühjas kambris ning kuulas südame kloppimist ja kärbeste suminat. Üks kärbestest, nähtavast toosama, kes oli ninaotsal võimelnud, jalutas ülbelt mööda mehe paremt sääremarja. Kuigi porilane näis käeulatusest väljas olevat, rehmas mees oma vasaku pihuga vastu sääremarja. Tema suureks üllatuseks plõksatasid kätt hoidvad rõngad lahti ning peopesa tabas õrritajat täpselt lagipähe. Kätt tagasi tõmmates ühinesid kinnituskohad uuesti ning taas tundus käsi tervikuna.
Peaaegu hüsteeriliselt naerma pursates küünitas vend Elof oma õhus hõljuva käelaba üle terve toa ning tõmbas öökapikese sahtlid lahti. Ühes neist oli tillukene käepidemega peegel, mille eest oli Sarah kindlasti vähemalt neli hõbedat välja käinud. Või kuus, kuna ta ei vaevunud kauplema. Vend Elof tõmbas käe taas enda juurde ja vaatas peeglisse.
“Kuidas käib teie käsi, härra?” küsis ta oma peegelpildi käest.
“Tänan küsimast, järjest paremini!” vastas peegelpilt.