Hiiepuud seisid majesteetlikult künkal. Nende vanust oli raske ära arvata, sest niipalju, kui keegi mäletas polnud sellest tammikust kunagi ühtegi tammepuud maha saetud. Aegade alguses oli olnud see hiis püha koht koos hiietarga ja ohverdamiskiviga. Aga aja jooksul oli kivi kadunud sügavale lehtede ja mulla alla ning ohverdamise komme vajunud unarusse. Hiis ise oli kasvanud võpsikusse ja hiiekünka ümber vohas tavaline segamets kogu oma tavapärases segaduses. Kased-lepad, ohtralt võsa ja nõgeseid. Selle järel algas soo ning künka teises servas, kusagil kaugemal, vulises jõeke.
Nähtavasti oligi soo, jõgi ja enamjaolt ainult tavalist teisejärgulist paberipuud kasvatav võpsik päästnud hiiepuud maharaiumisest. Selle paari raieküpse tammepuu pärast ei tasunud kallihinnalist harvesteri sohu sumpama saata. Lähimad inimasulad olid mitmekümne kilomeetri kaugusel ning hiiemäele polnud külameestel tavaliselt asja.
Aga ühel ilusal suvepäeval mürisesid soos rasked masinad. Läbi metsa ja võsa lõigati sisse lai siht, millele püstitati kõrged raudsed mastid. Mastid kandsid traate, mida mööda jooksis elekter. Palju elektrit. Peale mitmeid suuri torme ning ränki elektrikatkestusi oli otsustatud maakonda ehitada täiendav alajaam ning vedada sinna uued liinid.
Saagidega mehed kõndisid üle hiiemäe ning põlised tammed langesid raginal künkanõlvadele. Hoolimata loendamatutest aastarõngastest olid mahavõetud tammetüved suurepärases seisukorras ning peale saemeeste vahel ringiliikuva soniga mehe silmapilgutust pügati kogu künkapealne täiesti paljaks.
Hiiekünkale aeti püsti samasugune metallmast nagu neid seisis kilomeetrite kaupa sirges rivis kirde poole ning teist sama palju edelasse. Vaiksel suvepäeval võis kuulda tasast traatide suminat ning metallsõrestiku külge punusid usinad ämblikud oma õrnu võrgukesi. Liinialune oli puhastatud igasugusest võsast ning traktoriroomikutega läbi hekseldatud. Aga nagu jõhkralt rebitud haav hakkas ka liinialune maa vaikselt uuesti kinni kasvama. Metsaalusel ajas võsa oma küünarnukid paljale maale nii kiiresti, kui jõudis. Künkapealne jäi sellest mingil põhjusel puutumata. Võsa asemel tärkas seal ainult madal muru, mille seest ajas nina välja üksik tammevõsu.
Möödus talv, kevad, suvi, talv, suvi, suvi, suvi. Mitu korda olid töömehed käinud liini alla tikkuvat võsa kärpimas. Tammevõsu kasvas künka serval, liinist piisavalt kaugel ning teda seetõttu ei puudutatud. Tegelikult olid töömehed õnnelikud, et künka peal polnud neil tarvis midagi lõigata. Künkapealne oli palju puhtam, kui metsaalune liin vahetult peale nende ülekäimist.
Kui uus tammepuu oli juba mehepikkune, hakkas ta tõrusid kasvatama. Tõrud olid kummalised. Nende valmimine polnud seotud ühegi aastaajaga. Nad lihtsalt rippusid kogu aeg tammeokstes ja pudenesid sealt ükshaaval maapinnale. Näis nagu oleks tamm tõrusid poetanud ainult väga tugeva tuulega, et tuuleiilid ja okste kõikumine heidaks tõrud võimalikult kaugele. Lisaks sellele kandsid tõrusid laiali oravad ja suuremad linnud. Viisist, kuidas nad tõru aupaklikult hambus või nokas hoidsid, võis välja lugeda, et neil polnud mingit kavatsust tõrusid süüa.
Ja siis tuli torm. Kevadine torm, mis pühkis üle maa pillutades katuseid, murdes puid ja kiskudes maha poliitikute hiigelsuuri plakateid. Metsas ragises ja oigas. Elektriliini traadid undasid tuule käes ja õõtsusid postide vahel. Noor tamm värises.
Kedagi polnud seda hetke tunnistamas. Tamme kummaline värisemine polnud tingitud tormituulest, mis tundus temast puutumata mööda lõõtsuvat. Nagu oleks tammepuu kaitsva õhumulli sees, kus kogu universum toimis teistmoodi, kui väljas. Värin paisus ning kulmineerus järsku täieliku vaikusega. Tammepuu kangestus hetkeks täiesti liikumatuks. Ja vuhises siis taeva poole.
See toimus nagu populaarteaduslikus dokumentaalfilmis, kus lille kasvamist oli kiirendatud tuhandeid kordi. Ainult siin kasvas ühe hetkega täis mitte õrn lilleke vaid saja-aastane tammepuu. Vähemalt saja-aastane.
Puu võra laius üle terve künka. Paari minuti jooksul rebisid tuuleiilide käes kõikuvad oksad maha kõrgepingeliini traadi ning heitsid selle kõrvaltraadi peale. Sädemevihm langes liini alla mullale, mis oli kaetud õhukese halli kihiga. Ümber tamme laius mitmekümne meetrise läbimõõduga ring, kus ei kasvanud ühtegi puud, põõsast, ega rohulibletki. Selle asemel oli kohev muld kaetud õhukese halli tolmukihiga.
Tamm tundus kui sirutavat. Purunenud elektriliini juhtmed vajusid maha jätkates särisemist veel tükk aega tagantjärele. Tamm ei pööranud neile rohkem tähelepanu. Selle asemel tundus ta pingeliselt võbisevat nagu püüaks ta juurtest hoolimata ennast võimalikult kaugele sirutada.
Järgmine tamm vuhises taevasse künka vastasnõlval. Kõik tema ümber kasvav vajus kokku ning pudenes halli tolmuna paljastunud mullale. See toimus nii üheaegselt nagu oleks kõik elav kokku kogutud ning tammepuu tüveks, oksteks ja lehtedeks muudetud. Muld, millest oli kadunud kõik teda läbistavad juureniidid, jäi maha kohevana nagu värskeltküntud põld.
Üksteise järel kerkisid tammed järjest laiemale maa-alale kattes paljastuva mulla halli tolmuga ning kaotades ära kogu muu taimkatte. Tihedas metsas tõusid tammed tihedamalt. Kidural soomaal olid nad hajali ning ei kasvanud kuigi suureks. Hiis laienes jõudsalt ning peatus alles jõudes esimeste majadeni. Üksiku tammesalu asemel kasvas nüüd mitmekümne kilomeetri laiune tammik. Igasuguse alusmetsa ja murukamara puudumine muutis metsa õõvastavalt eriskummaliseks.
Järgmisel hommikul kogunes hiieserva rahvahulk. Kaootiliselt ringi sibades kasvas see järjest suuremaks kuni laigulistes mundrites mehed hiiele piirde ette tõmbasid. Rahvas jäi piirete taha ning vaatas suurisilmi rahuliku hommikupäikese käes kümblevaid tammeoksi.
Mõne päeva pärast oli tammik muutunud ülemaailmseks vaatamisväärsuseks. Hiie kohal tiirutasid pidevalt kopterid, hiit ümbritseva piirde taga tunglesid rahvamassid, kes tahtsid uut ilmaimet oma silmaga näha. Mõne nupukamad mehed olid vaatetornid kokku klopsinud, millelt võis nautida kaugeleulatuvate peaaegu ühekõrguste puudelatvade merd. Mõne aja pärast piiratud ala laiendati, mis tõi nupumeeste meelehärmiks kaasa ka vaatetornide lammutamise. Piirdeaed tehti kõrgemaks ning aia ja metsa vaheline ala betoneeriti. Enne metsa oli veel teine piirdeaed, mis polnud niivõrd metsa kaitseks, kui tähistamaks turvaala lõppu. Sealt edasi algas hiis. Betoneeritud alale lasti läbi hästivalvatud turvavärava ainult rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasi ja spetsialiste.
Mitmekuulise pingutuse järel jõudsid spetsialistid vastumeelselt tulemusele, et hiies kasvavad tammed on täiesti normaalsed. Välja arvatud fakt, et nad kasvasid otsekui üleöö teiste taimede asemele. Sellega tõmmati enamusele uurimisprojektidest kriips peale ning rahvaarv betoonrõngal vähenes mitu korda. Paigale jäid ainult pikaajaliste projektide vaatlejad, kelle ülesandeks oli hiie jälgimine ning teiste paranormaalsete nähtuste otsimine piirkonnas.
Hiis ei pööranud uurijatele mingit tähelepanu. Hiiealusel hakkas vaikselt kasvama rohi ning mullast ajasid nina välja ka muud taimed. Nähtavasti oli kõik muu halja hävitanud kasvamisorgia halastanud seemnetele, mis nüüd idanesid ja uut alusmetsa kasvatama hakkasid. Sügisel oli näha isegi esimesi seeni ning kõik metsas elanud linnud ja loomad tundsid ennast sama hästi, kui enne tammiku tekkimist.
Aasta pärast polnud hiies toimunud mingisugust muudatust. Hiis haljendas ning toimis tavalise metsana. Uurijad olid langetanud paar tamme, et neid põhjalikult lahata ja mikroskoobi all uurida, kuid mitte midagi erilist nendest ei leitud. Tammed olid terved, tugevad ning nende puit oli väga kvaliteetne. Üks teine mees, kes juhuse tahtel kandis ka metsas jalutades sonimütsi, käis ühe uurija juurest teise juurde, vestles erinevate ametnike ja ülemustega ning veel aasta pärast otsustati piirkonna turvameetmeid veelgi lõdvendada. Sisemine aed võeti maha, kuid väline aed jäi püsti ?igaks juhuks?. Aga teadlaste laagri asemel sõitsid juba murenevale betoonrõngale metsaveotraktorid ning muud suured masinad. Esimese tegevusena otsustati tammik korralikult kvartaliteks jagada, metsa sihid sisse lõigata ja elektriliin taastada.
Kõige välimistel lankidel alustati lageraiet. Koorem koorma järel suundus ebatavaliselt kvaliteetset tammepuitu ümbruskonna saeveskitesse ja sadamatesse. Lisaks lageraidele liikus osa metsatööliste brigaade sirgjooneliselt läbi metsa lõigates sisse metsa kvartaliteks jaotavaid sihte. Ja puhastades elektriliini alust turvatsooni.
Seekord saemehed hiiekünkale ei jõudnud. Kaos pääses valla vahetult enne seda, kui liinipuhastajad tahtsid langetada esimest künkajalamil kasvavat tamme. Otse metsameeste vahelt pahvatas taevasse uus tammepuu rebestades kasvamiskohal seisnud mehe pisikesteks ribadeks ning läbistades mitme teise kehad oksaharuga. Betoonrõnga pragudesse peitunud tõrud surusid puhta jõuga oma juures läbi betooni mulla sisse ning kuhjasid betoonrõnga tükid tammetüvede vahele. Enamik metsatöömasinaid rebiti ja väänati tundmatuseni. Ning hiis muudkui kasvas.
Seekord peatus kasv siis, kui tammik jõudis mereni. Hiis oli enda alla haaranud mitmeid külasid ja linnu, tehaseid ja farme. Enamiku neist oli ta täielikult hävitanud. Linnades olid tammepuud lükanud ümber ehitisi ning lõhkunud infrastruktuuri. Farmides oli kadunud kõik põllul kasvav ja asendunud tammikuga. Inimohvreid oli, kuid sellise mastaabiga katastroofi kohta siiski suhteliselt vähe.
Enamasti oli tegemist lagunevate hoonete alla jäänute või mõnel muul kaudsel põhjusel hukkunutega. Ning tuul keerutas puude vahelt merele halle tolmupilvi.
Seekordne reaktsioon inimkonna poolt oli märksa kiirem ja resoluutsem. Enam polnud tegemist teadlaste ega vaatetornidega. Kõik metsa ümbritsevad mehed ja naised olid riietatud lapilistesse kostüümidesse. Esimese asjana puhastati metsaserv traktorite ja ekskavaatoritega. Kõik orgaaniline, mis maa peal kasvas või maa seest leiti, põletati suurtes lõketes. Seejärel tööldelti mulda intensiivse lühilainekiirgusega ja kaeti uuesti betooniga. Veekogude ääres oli see keerulisem, kuid otsusekindlad üksused üle kogu maailma tekitasid hiie ümber laia ja täielikult kauteriseeritud tsooni.
Lahkarvamusi tekitas otsus mida teha tsooni jäänud inimestega. Suur hulk hiide jäänuid oli sealt põgenenud enne kauteriseerimise algust. Alguses püüti neid tagantjärele üles otsida, kuid lõpuks löödi käega. Polnud võimalik tagada, et kõik hiiepõgenikud oleks tagantjärgi tuvastatud ning üle kontrollitud. Hiide jäänud inimeste evakueerimiseks loodi spetsiaalsed karantiinilaagrid, milles kõik evakueeritute riided ja esemed hävitati ning inimesed ise allutati rangele meditsiinilisele kontrollile.
Jälle oli tükk aega rahulik. Enamus hiieinimesi põgenes nende kodud neelanud tammikust, kuid mõned jäid metsa elama. Alguses kasutasid nad mahajäetud majades ja poodides säilinud toidutagavarasid. Hiljem kasvatasid tammikulagendikel söögikraami ning küttisid ja kodustasid metsas elavaid loomi. Ettevõtlikumatel õnnestus päästa osa koduloomadest ning luua täiesti isemajandav kommuun keset metsa. Neid ei evakueeritud sunniviisiliselt, pigem vastupidi. Metsa ümbritsevad väed heitsid neile esmatarbekaupu ning sidevahendeid. Vastutasuks saadud abi eest andsid metsaelanikud informatsiooni metsas toimuva kohta. Selle kokkuleppe salajane lisaprotokoll ütles, et metsa eluviisi vastuvõtmisega jäid nad ilma võimalusest kasutada evakueerimislaagri teenuseid.
Eraldi probleem tekkis hiie alla jäänud väikeriigi elanikega, kelle riik oli sisuliselt okupeeritud. Kuigi see seisund oli tolle väikeriigi ajaloole kõige iseloomulikum, siis esimest korda oli riik okupeeritud mitte võõrvägede, vaid omaenda maal kasvanud metsa poolt. Ainsana võis riigi järjepidevusele pretendeerida metsarahvas, kuid neil oli omariiklusest üsna ükskõik. Eksisteeris ka eksiilvalitsus, kuid see toimis pigem hobi korras. Naaberriigid võimaldasid vastutulelikult põgenikelaagrite loomist, kuid omariiklusega tundus asi olevalt seekord ühel pool.
Möödus aasta, teine ja kolmas. Umbes kahekümne aasta pärast hakkas hiie olemasolu maailma valitsusi tõsiselt häirima. Probleem oli tegelikult probleemi puudumises. Hiis haljendas rahulikult katastroofiliselt madalale langenud moraaliga vägede piiramisrõnga taga. Piiramisrõngasse olid tekkinud illegaalsed kaubavahetuspunktid ning pisikese tasu eest võis rahulikult üle piiri ühele või teisele poolele jalutada.
Samas elas metsarahvas üle ootuste hästi. Nad olid loonud täiesti toimiva kommuuni koos omaenda korrakaitse, meditsiiniteenistuse ja hierarhiaga. Metsas laiusid suured lagendikud, kus tammed olid maha lõigatud ja haljendasid põllud. Metsarahvas ise elas hajusalt paiknevates palkmajaasundustes ning kasutas transpordivahenditena omakasvatatud hobuseid. Neil jätkus piisavalt tammepuud nii enda tarbeks, kui ka kauplemiseks. Alguses olid olnud välisriigid väga häiritud metsameeste puudelangetamisest, kuid metsarahva esindajad olid väitnud, et ?neil on selleks luba?. Kuidas ja kelle käest nad selle loa olid hankinud jäi ebaselgeks.
Paarkümmend aastat peale teist laienemist oli aeg küps muudatuste jaoks. Poliitikutel oli järjest raskem põhjendada oma valijatele, miks peaks kulutama üüratusuuri summasid sisuliselt olematu piiri valvamiseks. Grupp musta soniga seltsimehi tegi piirist hoolimata metsarahvaga head äri. Lisaks sellele käisid seltsimehed erinevate inimestega kohtumas ja juttu puhumas. Reeglina korralikult kaetud laudade taga, kus sõbraliku korrapärasusega öeldi vastastikuseid ilukõnelisi tooste. Nende juttude tulemusena hakkas hiie poolt okupeeritud väikeriigi eksiilvalitsus vaikselt arutlema võimaluse üle omariiklus taastada. Arutelu oli küll vaikne, kuid sattus piirivalvevägesid ülal pidavate riikide valitsuste tähelepanelikult kuulavatesse kõrvadesse. Ja need kutsusid kokku komisjoni, kellele esitati konkreetne küsimus: ?Mida teha metsaga, et saaks piirivalve ära kutsuda.?
Komisjon vaidles tuliselt. Kõige äärmuslikum pakkumine oli - kauteriseerida kogu piirkond ühekorraga, kasutades selleks ... ütleme, et kõige sobivamaid vahendeid. Teises skaala servas oli ettepanek kutsuda väed koju ning lasta metsarahval oma metsa ise valitseda. Tundus, et nad olid sellega viimased paarkümmend aastat üsna hästi toime tulnud. Kuna komisjoniliikmed keeldusid lõpuks konsensusele jõudmast, siis esitati kõik variandid valitsustele koos poolt ja vastuargumentidega.
Esimesena hääletasid valitsused maha täiskauteriseerimine. Selle vastu olid eelkõige hiie naabruses olevad riigid, kes pelgasid täiskauteriseerimist rohkem, kui võimalikku hiie laienemist nende territooriumile. Seejärel arutati kaua ja tuliselt võimalikke leebemaid meetmeid. Peale aruteluvahelisi viljakaid kohtumisi sonimeestega otsustati lõpuks ikka kauteriseerimise kasuks, kuid lepiti kokku, et seda tehakse võimalikult tsiviliseeritult.
Seega tulid uuesti mängu metsatöömasinad. Hiie ümber olev tsoon steriliseeriti uuesti põhjalikult. Seejärel hakkasid metsamasinad vaikselt hiit servadest kahandama. Puhastatud maa käidi hoolikalt üle, kasutades nii okste põletamist, kui lühilainekiirgusega mulla steriliseerimist. Puidu müügist saadud kasum jaotati vennalikult metsafirmade ja eksiilvalitsusele kuuluva restauratsioonifondi vahel.
Kauteriseerijate tööd julgestavad sõdurid surusid maha paar metsameeste julget, kuid lootusetut katset takistada kauteriseerijate tööd. Vanad käsitulirelvad ei olnud väärilised vastased infrapunasihikutega täpsusrelvadele, millega võis võsas peituva inimese sama lihtsalt kirbule võtta, kui keset väljakut seisva tornikella.
Hiie hävitajad olid jõudnud paari kilomeetri sügavusele, kui hiis andis vastulöögi. Seekord lõpliku. Jättes kauteriseeritud piirkonna lihtsalt vahele, algas ohjeldamatu puude kasvamine väljaspool suletud sõõri. See polnud enam hiie laienemine, vaid kogu maailma samaaegne metsastumine, mis algas ühekorraga paljudest punktidest üle maailma. Lindude ja loomade poolt laialikantud tõrud aktiveerusid kõik ühekorraga. Isegi keset Manhattanit langesid tolmuks kõik kõrghoonete dekoratiivtaimed ning keset kõige elavama liiklusega ristmikke vuhisesid taevasse tammed paisates laiali asfalditükke ja autosid.
Järgmise aasta jooksul kahanes inimkond vabatahtlikult mõistliku piirini. Kahanemine toimus haiguste, nälja, vägivalla ja suitsiidide tulemusena. Ellujäänutest võtsid osad üle metsarahva elustiili, osad elasid pikka aega tuumavarjendites (kaitseks peamiselt maapinnal marodööritsevate jõukude eest) ja osad püüdsid anda hiiele vastulööki. Tammikuid püüti tagasi tõrjuda saagide, kirveste, tule, dünamiidi, buldooserite ja aatomipommiga. Kõik need katsed ebaõnnestusid, kuna hiie käest ära võidetud maa muutus kahe rindejoone vaheliseks eikellegimaaks. Tammed seal ei kasvanud, kuid ka inimesed ei saanud sinna vilja külvata ega seal loomi karjatada. Niipea, kui põletatud maal midagi kasvama hakkas, vallutasid tammed selle lapi tagasi. Ning purunenud infrastuktuuriga lagunenud linnadesse peituvad inimesed olid sunnitud tagavarade lõppemisel alistuma.
Seda kõike rääkis mulle Esimene Tamm. Kuidas? Ma ei tea seda isegi. Me vestleme vaiksetel õhtupoolikutel, kui ma istun oma palkosmiku uksepakul ja vaatan loojuvat päikest. Aeg-ajalt käib metsarahvas minu käest nõu küsimas ning toob mulle pisut suupoolist ja muid tarbeid. Paar musta soniga meest on arutanud plaane ehitada purjekas, et minna kaugemate asundustega kaupu vahetama. Mina neid ei takista. Inimene lihtsalt peab oma arengus järjepidevalt samasse ämbrisse astuma. Hiis saab sellest aru. Ja on meie, nõrgukeste, vastu armuline.