Ema istus juba laua taga, isa aga oma toolis, raamat põlvedele visatud ning jalgadega kamina poole. Usun, et tal oli nii, nagu ta asetasin, hoopis mugavam. Kuna uksepoolne aknaklaas, ehk kahjuks just see, mis nüüd tuppa tuisku ning lume pehmeid helbeid sisse lasi, puruks löödud oli, vajas isa kaminas lõbusalt praksuva ning leekiva tule soojust kogu selle täies mahus. Ma ei suutnud meelde tuletada, millal me kõik koos sellesamuse vana tammepuust laua taga istusime ja ootasime, mil mu vend ahjust verivorstid otse lauale tõi. Siis istusime me kõik laua äärde, ema luges söögipalve ning asusimegi sööma.
Nüüd olime kõik jälle ilusasti koos. Kohendasin isa kraenööpe ning ema villast kampsunit. Patsutasin isale lõbusalt õlale ning küsisin, kas ta ei pahandaks kui mina täna laua otsa istuksin? Muidugi ta ei pahandanud? kuidas ta saanukski. Täna oli kõik nii nagu olema pidanuks. Olin hoolitsenud, et kõik oleks täiuslik. Kuigi ma polnud oma tulekust ette teatanud ? vähemalt mitte tehniliselt ? oli laud minu tulles juba kaetud ning toad jõuludele kohase usinusega koristatud ning ära ehitud.
?Ma ju ütlesin teile, et tulen kunagi tagasi. Miks see siis sellise üllatusena tuli? Alul olin selle peale vihastanud, kuna see võinuks kõik ära rikkuda. Kõik! Eraldi pidin vaatama endale kapist oma serviistaldriku ning see oli täiesti õnnega pooleks, et noad juhtusin kaasa võtma. Tahtsin, et kõik oleks lihtsalt täiuslik. Oli see siis tõesti nii palju küsitud??
?Minu arvates on ja jäävad jõulud aasta kauneimaks päevaks. Kas sel päeval ei võiks kõik olla ilma riiu ja kisata, kasvõi ükski päev? Jah, ema, näen su vabandavat pilku. Kuulen su etteheitvat pominat, isa. Teie, kõikide inimeste seast, peaksite mõistma minu sallimatust tüli ja kisklemise vastu. Tahan teile südamele panna, et ma pole agressiivne inimene, ega ka riiakas. Ma olen alati tahtnud vaid ühtainsat päeva, üht ainukest päeva aastas, kus saaksime kõik koos, perekonnana, laua taha istuda ning tunda endid ühtsena. Aga te juba teate kõike seda, ma ju rääkisin teile seda kõike siis, kui ma tulin. Ema ? sina jää siia ning oota, ära tõuse, palun. Käin köögis ise ära ning vaatan, kas verivorstid on valmis või vajavad nad veel küpsemist ? seni kuulake, nautige seda kõikehõlmavat vaikust ning taevast rahu, mida Jumal meile sel pühal päeval kinkinud on! Kas see pole mitte imeline istuda koos, pere keskil, ning tunda armastust, soojust ning hoolivust? Kas pole tore, kui kõik on täiuslik??
?Nagu ma arvasin tuleb vorstidega veel mõned minutid oodata. Paras aeg aken millegagi kinni katta ? lumi tuiskab ju puha sisse! Viskan sellesamuse kaltsuvaiba üle kardinapuu, nii et tuul sisse ei puhuks? Sina tead paremini, isa. Mida? Ma ju ütlesin sulle ennist, miks sa tõstad häält? Sa ju mäletad, mis juhtus viimane aeg, kui sa häält tõstsid? Mäletad, mis Marekiga juhtus, kui ta viimane kord ei tahtnud sööma tulla? Hästi, väga hästi, kui mäletad. Sa istu aga vagusi edasi ning las ma kohendan tekki su põlvedel, et sul hea ning soe oleks. Et kõik täiuslik oleks.?
?Oo, kuidas vanad lõhnad võivad mu mälu hetkega turgutada! Sulen silmad ning hingan sisse meie elutoale omapärast hõngu ? vaatan toanurkades veel põlevate lühikeste punaste küünlaleekide helklemist ning varje, mida nad heidavad. Muide, kas kujutate ette ? seal, kuskohast mina tulin ei peetudki jõule? Ära muiga, emake ? see on sulatõsi! ?
?Seal oli aga palju varje, just nagu kõikjal siin maja nurkades, kuhu küünlad oma häbelikku valgust heita ei suuda. Suured, hambulised ning sügavad varjud, mis üksteises kinni. Aga küll teie ju teate, et ega mina pimedust ja varje ei pelga. Ma kartsin hoopis seda meeletut lärmi ning röökimist, igasugust kisendamist. Seepärast ei julgenud ma pisikesest peale isegi palju nutta ning jonnida ? mulle ei meeldinud lärm ega meeldi siiani. Kuid teile meeldis lärm küll. Ma mäletan. Mäletan, kuidas kisendasite ja närisite üksteise kallal päevad ja ööd. Mulle need päevad ja ööd ei meeldinud.?
?Ah, kui armsad te olete ? silmis õnnis rahu ning suus vaid vaikus, nagu hääletu ohe oleks jäänud teil kurku kinni, mis nüüd igavesest ajast igavesti teie huuli kummitama jääb. Seal, kus ma olin, oli mul aega mõtelda ning luuletada. Palju aega, mida sisustada. Palju lärmi, mida taluda. Teate, uskuge või ärge, kuid vahetevahel pistsid osad inimesed oma tubades röökima või lihtsalt naerma. Mõnikord nuttis keegi päevad läbi nii kaua, kuni nutt hakkas jäljendama aeglast naeru. Te võite vaid ette kujutada kuidas see mu närvidele mõjus! Teie mäletate veel, ma usun, kuidas Marekigi kisa sel jõuluõhtul, kui ta keeldus alla meie keskele sööma tulemast, kuna teie kaks vanakest oma rumaluses üksteise kallal jälle nääklesite? Mäletate küll - ma tean, et mäletate. Kas see polnudki seesamune viimane kord, mil ma teid nägin? Ja Marekit? Käisin just üleval tema toas, kuid see oli tühi. Tema asjad on ülevalt kadunud. Miks? Kas ta, vana tobu, võttis mu rahmeldamist siis tõesti nii südamesse? Ma ju ainult tahtsin teda vaikima panna ja alla tuua. Te ju saate aru, te ju mõistate, et tema polnud nii tugev ja taluv kui mina? Loen te pilkudest, et mõistate. Kuid tühja sest ? vaatan parem kuis nende vorstikestega ahjus läheb.?
?Kõik on täiuslik, kõik on vaikne. Pole Marekit, kes nutaks ning isegi teie olete vist ära leppinud, nagu te pilkudest lugeda võib? Hiljem, kui hakkan nõusid pesema ja lauda koristama, pühin klaasikillud akna alt ära. Te ju nägite, et see olen mina, kes tuleb, eks ju? Olete te ikka naljakad kujud küll ? uks oli juba lahti, mitte lukus, nii et isa ei pidanuks proovima seda lahti teha. Eks see ole rohkem teie kui minu süü, et ma klaasi puruks lööma pidin ja vaevaliselt sisse ronisin. Aga jõulud pole aeg süüdistamiseks ning kurvastamiseks. Nautigem pigem mida meil on ning mille poolest me rikkad oleme! Luba, ema, ma võtan selle noa, mis sul seljas on, ning lõikan kõigile mõned vorstikesed, kui sa oleksid nii lahke? Tänan. Natukene mulle, natukene sinule ning natukene isa taldrikule.?
?Kahju vaid, et Marek pole siin koos meiega. Kui ma tõstsin padja ta näolt, siis oli ta sama vaikne, kui teie kõik ? vaikne, rahulik ning täiuslik. Kahetsen vaid, et ei saanud jääda koos teiega edasi sööma, kuna teate ju küll ,kuidas nood mühakad uksest sisse tormasid ning mu jäädavalt teie juurest ära viisid. Mu kallid vanemad, mu perekond. Võite tõesti vaid Loojat ennast tänada, et sain sealt paigast, kus kõik lärmasid ja röökisid, jõuludeks teile külla tulla.?
?Õues tormab tuisk ning luusib pakane, kuid meil on soe, meil valitseb vaikus. Kui ma olin teist eemal seal, kus mulle anti oma tuba ning omad rohud, siis oli mul aega mõtelda selle peale, milline võiks olla täiuslik vaikus. Ja teate, mis ma avastasin? Pakkuge, laske mõistusel käia. Ei tea? Isegi mitte sina, isa? Teie peaksite aga nüüd seda ju kõige paremini teadma ? kõige parem vaikus valitseb hauas. Kuid emake ? langeta nüüd kord jälle oma pea, et tänaksime Loojat tema andide eest, mis ta meile andnud on, ning selle taevase rahu ning vaikuse eest, mis ta meie pere peale laskuda lasknud on.
Tänagem teda täiuslike jõulude eest.?