Ühe noore autoriga (kelle nimed ja hüüdnimed jätan loomulikult enda teada) arenes ?Algernoni? toimetusel hiljuti 6-7 kirjaline mõttevahetus, mis ajendas alljärgneva mõttekäigu.
Ma ei tea, kas see on üheksakümnendate aastate psühholoogiline paine või midagi muud, mis toidab murdeealist ängi eesti ulmekirjanduses või piiripealses fantastikas. Eesti Vabariigi algusaastatel ilmusid ?Meie Meele? ja ?Põhjanaela? veergudele rebenud maailmast kirjutavad noored, Ämblik Make ning ülejäänud. Lühikesed laastud, kenad mustvalged pisut müstilised fotomontaazhid illustratsioonideks. Ainus asi, mida mina suutsin sealt sotti saada, oli, et taoliste kirjatööde autoril peab olema mõnikord väga-väga paha olla.
Mind on alati pannud hämmastuma pidev kriislemine kui elunorm, mida teatud seltskond näib olevat omaks võtnud. Kustumatu absurdipärlina on mu mälus talletunud üheksanda klassi lõpukirjandi kirjutamine, mille eel teatas emakeeleõpetaja, et üheks teemaks on ?Südamel olgu päitsed peal? ning lisas, et see peaks eriti tüdrukutele sobima.
Antud subkultuuril poleks mõtet pikemalt peatuda, kui see piirduks täiskasvanuks-saamise tüütu protsessi osalistega. Aga vaat? ei piirdu. Kolmekümnele lähenevad või selle paljukirutud eapiiri ületanudki sukelduvad aegajalt sellistesse targutustesse, et lase aga olla. ?Existerion? on loomulikult kõige markantsem näide, aga pole kaugeltki ainuke.
Kõnealuse noore autori peategelane sooritab katse, mis peaks ta elu mõtte teadasaamise juurde viima, kuid mille tulemusel ta satub hoopis mingisse tolmusesse konkusse, mille nurgas tossukarbi sees vedeleb kiri. Kiri lõppeb lausetega: ?Nüüd hingan Mina Sind. Siis tea, et iga sõõm toob Sind lähemale Minuks saamisele. Jään sind ootama.? Oma tripi?lt naasnuna pussitab katsetaja ennast ära. Noor autor on endale oma sõnade kohaselt eeskujuks seadnud ?Existerioni?.
Mulle näib, et selliste teoste loojad ei suuda vastu seista ühelt poolt kiusatusele suuri üldistusi teha, omamata selleks piisavalt lähtematerjali ning teiselt poolt moodsa hämarkirjanduse survele.
Igavikulise teema käsitelu puhul ootan pigem üksikult üldisele minekut, mille käigus lastakse tegelastel oma elu elada ning oma sõnumil pikkamisi esile kerkida ? mitte metafüüsilist labürinti, milles orienteerumiseks peaks lugejal kirjaniku sõnum juba enne raamatu avamist teada olema. Juhul, kui kirjanik tahab oma teosega ?midagi öelda?, peab ta seda tegema veenvate karakterite ja huvitava tegevuse käigus, vastasel juhul pole lihtsalt tegu ilukirjanduse, vaid filosoofilise traktaadiga.