Mõistatus

Kolm litsi

jõudsid kohale, kuid mitte üksi. Nendega koos ronis autost välja noormees, kes nägi välja nagu sutenöör ja see ta oligi. Pärast selgus, et tema nimi oli Nikita.

ÌTänan väga, me ei vaja sind rohkem,ì ütlesin.

Nikita vaatas ümberringi. See oli kunagine heinamaa, mis hakkas täis kasvama. See ei olnud normaalne. Ta naeratas laialt ja ütles, et ei lähe kusagile, enne kui ta pole aru saanud, mis värk siin toimuma hakkab. Oli kevad, aprillikuu, ja ehkki väljas olid plusskraadid, ei saanud niisuguses kohas mingisugust grupiseksi korraldada.

Nojah, see polnud tõesti tavaline värk. Me ei tahtnud kedagi üleliigset. Nikita keeldus ära minemast ja kellelgi meist polnud piisavalt sularaha, et talle kümme tuhat pihku pista ja ta ära saata. Meil oli raha otsas ja kui midagi oligi veel järel, siis siia me seda ometi kaasa ei võtnud.

Ma panin Ukuga pead kokku. Üks võimalus oli ta lihtsalt maha lasta, see tuli pähe esimesena, aga arvatavasti oleksid litsid mõelnud, et nemad on järgmised, ja kiljudes laiali jooksnud. Seda ei saanud teha. Gorilladega polnud mõtet rääkida, nad poleks nagunii midagi mõistlikku öelda osanud.

ÌLäheme üle 13 peale, ongi natuke müstilisem arv. Ja tellime ühe litsi lisaks.ì

ÌNad tahavad ettemaksu.ì

ÌJätame midagi pandiks.ì

Meil ei olnud midagi pandiks anda. Kraami oli meil kõvasti, kuid ei midagi üleliigset. Me ei saanud ju talle ometi naelakasti või kahemehesaagi pakkuda! Andrese “Hummerit” ei saanud ka pakkuda, sest Andres polnud asjasse pühendatud. Plinder mis plinder.

Aga telefon helises.

ÌPole vaja,ì ütlesin, kui olin juhendanud, kus me oleme. ÌHeleri tuleb kohe.ì

ÌSa, mees, oled täiega ogaraks läinud,ì ütles Oskar. ÌKutsuda siia veel kedagi, kui meil peab olema täpne arv mehi ja täpne arv naisi.ì

Ma polnud Heleri kutsumist kellelegi maininud, sest ma olin kindel, et ta nagunii ei tule. Aga kui tuleb, saab ühe litsi ära saata. Nüüd pole vajagi ära saata, sest Nikita oli juures ning meeste ja naiste suhe paigas.

ÌPoisid, kes veel kutsus kedagi ilma meile ütlemata?ì

Keegi peale minu polnud seda teinud.

ÌHea seegi,ì nentis Uku. ÌSiis veel Veikko ja Karina ära oodata ja võime pihta hakata.ì Ta valis oma mobiilil numbri. ÌHei, Veiks, mis teed, kaugel oled ka? Ïitt. Vaata siis, et sul pea suurest õppimisest lõhki ei lähe.ì Ta torkas telefoni taskusse. ÌNad ei tule. Jälle üksteist. Me ei saa teda ära saata, peame ta kampa võtma.ì

Heinamaa kaugemas servas peatus takso. Keegi tuli sealt välja. Takso keeras ümber ja sõitis ära.

Heleri

astus üle heinamaa meie poole. Maa oli alles külmunud ja tänavakingadega sai seal hästi käia. Ta kandis rohelist kostüümi: jakki ja seelikut. See oli sama värvi tema juustesse põimitud lintidega ja ma teadsin, et ka silmadega.

Astusin talle vastu ja tervitasin teda kättpidi. Ma olin tema ja Ukuga kogu keskkooli ühes klassis käinud. Oskari ja Keviniga esimesed 8 klassi, sest neil polnud piisavalt ajusid, et keskkooli läbi teha. Heleril oli selge käekiri ja temalt oli kõige parem igasuguseid kodutöid maha kirjutada. Ta oli iga aastaga järjest ilusamaks läinud, kuni lõpuks hakkas mulle tunduma, et kogu maailmas pole kedagi nii ilusat ja et Miss Universumiks pole teda valitud ainult sellepärast, et ta ei osalenud missivalimistel. Nikital kukkus karp lahti ja ta ütles: ÌVot eta tuka, blin!ì

Ma olin kaks korda Heleriga kohtamas käinud. Esimene kord jalgpalli MM-i valikmängul. Kõik inimesed meie ümber karjusid ja ergutasid mängijaid ning ta ütles, et tundis end, nagu ta oleks hullumajja pandud. Teisel korral ostis ta mulle balletipileti. Ma mõtlesin pingsalt kogu etenduse aja, mis värk seal laval käib. Pärast, kui ma teda koju saatsin, rääkisin talle, millest olin aru saanud. Siis rääkis tema, mida nad tegelikult tahtsid väljendada, ja ma mõistsin, et olin täielikult eksinud ja et temal oli õigus. Ja et ballett ei ole üldse minu ala.

Rohkem ei tulnud ta minuga välja. Tal polnud aega ja nõnda edasi, aga ühtki teist poissi tal ka ei olnud, kuni ma sõjaväkke läksin.

Heleri selgitas: ÌMa ei tahtnud õigupoolest üldse tulla, aga pärast tänast riigiõiguse kontrolltööd ma tundsin, et pean sellele vastukaaluks tegema

midagi ürgtobedat.

Midagi veelgi tobedamat kui mutant-disko või erakonna kihutuskoosolek.ì

Uku oli õigetesse kohtadesse asetanud hauaküünlad ja nüüd süütas ta need põlema. Meie neljakesi teadsime, et küünaldel polnud õiget tähtsust, nad näitasid seda piirkonda, mille sees me pidime viibima, ja aitasid luua meeleolu, aga teised seda ei teadnud ja mõtlesid, et me panime küünlad, kuhu juhtub. Kui koht oleks ükskõik olnud, siis saanuks seda ju Uku tagahoovis korraldada, kas pole? Me poleks pidanud tont teab kuhu ronima. Küünlad moodustasid ebakorrapärase kujundi ja me astusime sinna sisse.

ÌSina ka, misasja sa seal passid!ì hüüdis Uku ja ka Nikita tuli teiste hulka.

Uku seisis kõige keskel ja luges loitsu, tõstes ja langetades käsi. Sellelgi polnud muud tähtsust peale meeleolu tekitamise ja ta oli loitsu põhiliselt ise kirjutanud, jättes mulje, nagu oleks see mingis olemasolevas keeles. Seda polnuks ehk vajagi, aga niisugusel ilgel nohikul nagu Uku polnud palju võimalusi tähelepanu keskpunktis olla.

Ta oli uurinud ja meile rääkinud, et juba keskajal olid inimesed tähele pannud ühendatud palve jõudu. Eriti seal, kus on maa-aluseid tühikuid, mis mõjuvad resonaatorite ehk võimendajatena. Siin oli maa all suur karstiauk, sellepärast Uku selle koha oligi välja valinud. Ta oli meile rääkinud ümberpiiratud kindlustest, kust pärast vallutamist polnud inimesi leitud, ja tulekahjudest, kus hulk inimesi oli lihtsalt kadunuks jäänud.

Nüüd pidime üksteist puudutama ja kõvasti ära soovima. Mul ei olnud keeruline Heleri käest kinni võtta ja endamisi soovida, et me oleksime kusagil kaugel-kaugel, kus me võiksime õnnelikult ja segamatult koos elada. Ka Heleri ütles mulle, et sel hetkel soovis ta päriselt ära, rääkimata litsidest, kes sedasama tahtsid. Nii olidki Andres ja Merit ainsad, kes pärast tunnistasid, et nemad ei võtnud kogu seda komejanti tõsiselt. Nikitast ma ei tea.

Ümbrus hägustus, meie ümber laskus nagu tihe soe udu. Ma ei mäleta, kas minu vastas olevad Andres ja Merit üldse paistsid, sest pea hakkas ringi käima. Nikita laskis mu käest lahti, seevastu Heleri pigistas tugevasti mu teist kätt ja vajus mulle otsa, haarates teise käega minu õlast, ma ei suutnud tasakaalus püsida ja kukkusin maha.

Maas oli kuidagi väga pehme sammal. Mõtlesin, et aprillis peaks maapind ju täiesti kõva olema, mingit erkrohelist sammalt ei tohiks seal üldse kasvada. Aga selle vastu polnud mul midagi, et Heleri minu otsas lamab ja tema juuksed minu nägu puudutavad. Mitte kellelgi ei ole nii pehmeid juukseid. Tõsi, ega ma täpselt tea ka, sest ema ja õde ja ega palju rohkem olegi naisi, kelle juuste pehmust ma oleksin saanud katsuda.

See kestis ainult hetke, siis tõusis ta püsti. Ja teised ka, sest kõik olime kukkunud. Me olime madala, umbes nelja-viie meetri kõrguse lageda künka või pigem nina otsas.

Nikita ropendas, aga imestusega hääles, millest võis järeldada, et ta lihtsalt ei oska ropendamata rääkida.

ÌSee töötas!ì hüüdis Oskar. ÌMees, sa oled geenius!ì

ÌKas see on mustkunst?ì küsis Merit.

ÌEi,ì ütles Heleri. ÌSee on päriselt. Aga kus me oleme?ì

Uku teatas: ÌMe oleme paralleelmaailmas. Me avasime ruumivärava ja saabusime teise maailma.ì

Sveta küsis: ÌKas see on

paradiis?ì

ÌJah, see on üsna hea kirjeldus,ì nõustus Uku.

ÌNe hotu umirat!ì jätkas Sveta. ÌJa slikom molodaja!ì

Tundsin, et pean asja selgitama. ÌKeegi meist ei sure. Vähemalt mitte otsekohe. Aga mingit surematust me ka ei saanud. Me vananeme nagu ikka ja sureme lõpuks normaalsel viisil ära, loodetavasti enam kui poole sajandi pärast. Selles mõttes ei ole paradiis õige sõna; ei mingit igavest elu.ì

Aga Sveta oli kohale juba nime pannud. Ja ega me paremat teadnud ka. Paarisaja aasta tagused maadeavastajad oleksid selle Uus-Eestiks ristinud, aga niisugune nimi tundus kuidagi lõpmatult nõme. Nii hakkasime seda Paradiisiks kutsuma.

ÌKuidas me tagasi saame?ì küsis Andres.

ÌSee ongi parim selle asja juures,ì selgitas Uku rõõmsalt. ÌMe ei saagi.ì

ÌMida see tähendab, et me tagasi ei saa?ì nõudis Andres. ÌMiks te tõite meid niisugusse kohta, kust enam tagasi ei saa?ì

ÌTeele! Mis Teelest saab?ì ahastas Merit. Ta puhkes Andrese rinnal lohutult nutma ja me olime kõik natuke kohmetud. Valitses vaikus, ainult Merit nuuksus. Venelased vahtisid arusaamatute nägudega üksteisele otsa.

Selgitasin. ÌMeil oli tarvis Eestist minema saada. Meil olid selleks kõigil omad põhjused.ì

ÌMeil ei olnud,ì ütles Andres.

ÌJuriidilises mõttes on see inimrööv,ì ütles Heleri.

Ega ei olnud küll, sest ma polnud ühtki neist relvaga ähvardanud ega kedagi kohale tulema sundinud. Kuid ma ei teinud sellest välja, sest kõik juristid õpivad kiiresti musta valgeks rääkima ja pealegi polnud sellel enam mingit tähtsust, kuidaspidi see oli.

Mina olin sõjaväest deserteerunud, seda ma võisin öelda. Ega seda salata saanudki, sest ma olin lapilises mundris ja automaadiga. Seda ma ei rääkinud, et ma olin pärast deserteerumist sellega inimese tapnud. Oma kasuisa, kes oli igati perversne mees ja kelle tapmisest ma olin ammu unistanud.

Kui me juba ruumivärava avasime, siis enne seda me võisime kõike teha, siia ei tulnud ükski politseinik meile järele. Panga ega juveeliäri röövimisel polnud näiteks mingit mõtet, sest isegi kui me oleksime sularahalaadungiga Paradiisi saabunud, poleks seda millegi peale kulutada olnud ja juveelid on ainult ilusad kivid. Seda me arutasime, et me võime sooritada ükskõik millise kuriteo, aga isegi ferrarisid ega hummereid polnud mõtet varastada, sest paradiisis polnud bensiinijaama. Nõnda me otsustasime, et ei soorita ühtki lisakuritegu peale selle, et ostame suure hulga kaupa järelmaksuga, mida me tagasi ei maksa.

Autod olid meiega kaasa tulnud, seisid sealsamas künka all, kõik viis: “Mercedese” kaubik (ostetud järelmaksuga), PAZ-buss (Oskari isa oma), GAZ-furgoon (täiesti Kevini oma, sellega ei käinud mingeid võlgu kaasas), Andrese “Hummer” ja Nikita bosside BMW.

Ega me vist olekski seda värki korraldanud, kui meil poleks olnud võimalik midagi kaasa võtta, aga nüüd oli meil

hulgaliselt kraami

ja me hakkasime seda välja laadima. Tööriistad, konservid, kuivikud, mitmesugused toidunõud ja söögiriistad, bensiinikanistrid ja nii edasi ja nii edasi. Me olime omavahel seda mitu korda arutanud. Uku oli isegi naistele mõelnud ning kaasa võtnud peegleid, sealhulgas ühe hiigelsuure, kääre, kamme ja muud. Me küll imestasime, kui ta sellest rääkis, aga ei vaielnud vastu, sest kääre ja peeglit annab ka muuks kasutada kui ilu nimel. Ja meie 10 telki hajutasid viimasegi kahtluse, et ruumiportaali avamine oli väga meelega tehtud.

Põhimõtteliselt saanuks ju ühe auto sigaretiplokke ja viina täis laadida, aga see tundus kuidagi pentsik ja me olime neljakesi otsustanud, et just see hetk on õige suitsetamise ja joomise mahajätmiseks. Sellega pidid ka venelased leppima, kui nad paari päeva jooksul oma viimased sigaretid olid ära tõmmanud. Sellevõrra sai jälle muud rohkem kaasa vedada.

Millegipärast olime mõelnud ainult iseendi riietuse peale. Üksnes T-särke oli meil rohkem kui tarvis läks ja Uku jagas enda omi naistele, sest tema omad olid neile parajad. Kõik naised ilma ühegi erandita väitsid, et sellest on vähe, aga tegelikult oli nii soe, et polnud rohkemat vajagi.

ÌMiks sa ei öelnud mulle, mida sa tegelikult kavatsed teha, ma oleksin midagi sobivamat endale selga pannud,ì pahandas Heleri minuga. ÌJa kindlasti midagi paremat jalga.ì

ÌMa kartsin, et siis sa ei tule.ì

ÌJah, ega ei oleks tulnud küll.ì

Sageli korraldatakse mingite suvelaagrite ja muude mitmepäevaste ürituste esimesel õhtul

tutvumisõhtu

ning sellepärast olime kõik nõus, kui Andres ütles, et peame üksteisega korralikult tuttavaks saama. Meie, eestlased, tundsime kõik üksteist niigi, nõnda et pidime ainult venelastega tutvuma.

Aga selleks polnud nad kindlasti valmis, et Andres hakkab neile korraldama midagi eksami sarnast. Esimesena selgus, et ükski ei mõistnud eesti keelt, nii et küsiti ja vastati vene keeles.

ÌMis on Leedu pealinn?ì küsis Andres.

ÌRiia,ì vastas Sveta. ÌMa olen Riias käinud.ì

ÌMis on Euroopa Liidu pealinn?ì

ÌPariis?ì

ÌMis on Ameerika Ühendriikide pealinn?ì

Vaikus.

ÌNastja, mis on Leedu pealinn?ì

ÌRiia, Sveta ütles ju sulle!ì

ÌMis on Euroopa Liidu pealinn?ì

ÌEe... Hollywood?ì

ÌGeograafiat ei ole mõtet küsida,ì ütles Inna. ÌKui me enam kunagi koju tagasi ei saa, siis pole selle teadmisega mitte midagi peale hakata.ì

Uku taipas, et nüüd on tema kord, ning minutiga sai kõigile selgeks, et Svetal on korrutustabel peas ja Nastjal ei ole ja et Inna meelest ei ole selle teadmisega midagi peale hakata.

Merit noppis sealtsamast ühe lille ja küsis siis selle õie ehitust. Kroonlehed ja tupplehed ja tolmukad ja mis seal kõik ongi. Inna vigurdas, et ei oska eesti keelt, aga vene keeleski ei tulnud talt muud kui see, et ta õielehti lehtedeks nimetas.

Nikita ei vastanud ühelegi küsimusele ja saatis meid kõiki sinna, kuhu parimagi tahtmise korral ei mahu.

Loodus

oli Paradiisis üldse teistsugune kui Eestis.

ÌNäe, banaanid!ì hüüdis Kevin. Ta jooksis puu juurde ja kiskus selle otsast mitu kobarat küpseid banaane. Nende sees oli karjakaupa tillukesi musti seemneid. Ma ei viitsinud neid välja koukida ja sõin neid edaspidi koos seemnetega ning mul ei hakanud kõht valutama.

ÌAga see on ju hõlmikpuu!ì ütles Heleri imestunult. Ma teadsin, et üks selline Eestis kasvab, aga ma polnud kunagi viitsinud seda üles otsida ega järele vaadata, missugune ta välja näeb.

Me nägime veel avokaadopuud ja virsikupuud ja aprikoosipuud ning selgus, et ananassid ei kasvagi puu otsas, vaid on vähemalt Paradiisis rohttaimed. Toidu pärast ei olnud meil mingit muret, seda kasvas nii palju kui süüa tahtsid ja rohkemgi. Lisaks olid seal veel sõnajalapuud ja ilma okasteta roosipuud ja pikkade pehmete okastega männid, mida Merit nimetas helmemändideks.

Kraadiklaasiga mõõtsime, et Paradiisis oli iga päev 25 kuni 30 kraadi sooja, öösel vähem, 20 kraadi ringis.

Heleri silmitses mõtlikult oma kingi. Pehmel samblal ja kõrges rohus käimiseks ei olnud need mõeldud. Ta istus maha, võttis jalast kingad ja seejärel ka sukad. Sukad olid tal sama rohelised kui muud riided.

Paradiis oli kõikjal kaetud pehme rohu ja muruga, ei mingeid ogasid ega lõikeheina. Niisiis käisime paljajalu.

ÌMis siis saab, kui rohu sees elab madu, kes meid hammustab?ì küsis Sveta. ÌKas mingit vastumürki on?ì

Ei, selle peale polnud meist keegi tulnud. Meid päästis asjaolu, et Paradiisis polnud mürkmadusid. Olid küll mingisugused maod, aga kui ma ühe maha lõin, siis Merit lahkas seda ja uuris tükk aega luubiga ning ütles, et see olevat hoopis sisalik. Minu meelest oli see vale, sest sellel polnud mingeid jalgu all, aga olulisem oli see, et ta polnud mürgine.

Paradiisis elasid pisikesed ilma sabata närilised, keda me hakkasime hiirteks kutsuma, natuke suuremad pika karvutu sabaga närilised, keda me hakkasime rottideks kutsuma, pika karvase sabaga elukad, kes elasid puu otsas ja keda me hakkasime oravateks kutsuma, ning kiskjad, keda me hakkasime kassideks kutsuma. Hiired sõid seemneid ja putukaid, rotid sõid taimi ja nende juuri, oravad sõid puuvilju ja linnumune ning kassid sõid hiiri, rotte ja oravaid. Kassid olid täpilised nagu leopardid, magasid öö otsa, näugusid valjusti, ei kartnud kedagi ega midagi ja nurrusid, kui neid silitada.

Siis elas seal veel palju linde, kes enamasti olid väga kirjud ja enamasti laulsid ilusasti.

Külast sadakond meetrit allapoole voolas jõgi. See voolas kiiresti, oli ligi viiskümmend meetrit lai ja juba kalda ääres oli selles vett rinnuni, aga keskel tükk maad üle pea. Jõevesi oli puhas, 18 kraadi soe, kalarikas, väga läbipaistev ja joodav. Mõnesaja meetri kauguselt leidsime ka allika, aga selle vesi maitses kuidagi imelikult, jões oli parem.

Merit hakkas ajaviiteks topiseid tegema. Ta hoidis neid oma auto tagaistmel, mis nägi lõpuks välja nagu loodusloomuuseum.

Nikita

elas omaette telgis, sest temaga ei tahtnud keegi seltsida. Juba teisel õhtul avastas Kevin, et Nikita on mingis uimas. Nikita oli üsna loid ega saanud hästi aru, mis toimub, niisiis me vedasime ta telgist välja, jätsime Kevini teda valvama ning otsisime tema ja ta asjad põhjalikult läbi. Mingit kahtlast pulbrit oli tal küll, jagatud pisikestesse annustesse, igaüks hõbepaberisse mässitud.

Me otsustasime, et ei hakka kindlaks tegema, mis värk see on. Selle asemel võttis Andres kogu narkotsi enda kätte, viis jõkke ja laskis allavoolu, niivõrd kui see võimalik oli, sest hõbepaber ju ei uju. Andres jäi ennast jõkke pesema, teised läksid tagasi ja avastasid, et Nikita on end täis oksendanud.

Järgmisel päeval kahlas Nikita jões, lootes põhjast midagi leida, ja kaanis sellest kohast allavoolu jõevett sisse, lootes kaifi saada, aga vist ei saanud. Ma ütlen vist, sest ogar oli ta kogu aeg.

Nikita oli kasimata suuga ja kohtles kõiki naisi kui litse. Ka Helerit. Naised vastasid talle samasuguse põlgusega. Meritile ei julgenud Nikita kallale kippuda, sest Andres oli temast ilmselt tugevam, aga Heleri tekitas temas suurt himu, umbes nagu igas normaalses mehes.

Juba teisel päeval nägin, kuidas Nikita näpistas möödaminnes Helerit. See andis talle otsekohe vastu kõrvu. Nikita pöördus, haaras tal käest ja pigistas tugevasti, nimetades teda inetu sõnaga. Heleri sülitas talle näkku. Nikita lõi teda teise käega, aga rohkem ta ei jõudnud, sest ma virutasin talle paremsirge otse lõuga. Täiest jõust. Nikita oli füüsiliselt nõrk ja see oli nokaut esimese löögiga.

Ta ajas end vaevaliselt üles ja lubas, et kord Heleri veel nutab tema käes. Mina omakorda lubasin järgmisel korral Nikital munad maha võtta ja sinnapaika see seekord jäi.

Avastasime, et sõnajalapuu on suurepärane vihmavari, sest selle suured lehed suunasid pealesadava vihma kõrvale, nii et selle all jäi mõnes kohas täiesti kuivaks. Ühe sõnajalapuu alla panid naised kosmeetikalaua ja kõige suurema peegli üles.

Viiendal päeval leidis Nikita sobiva hetke, kui Heleri parasjagu peegli ees riideid vahetas. Heleri karjus ahastavalt minu nime ja ma kuulsin seda. Ma jooksin kiiremini kui maailmarekordimees, sest siin oli võita ja kaotada rohkem kui mul iialgi elu sees oli olnud.

Jõudsin kohale ja õnneks mitte liiga hilja. Haarasin Heleri oma embusse; tundsin, et ta ei pane seda pahaks. ÌKas sinuga on kõik korras?ì

ÌKus siis!ì pahandas Heleri. ÌVaata, ta rebis mu kleidi katki! Ja käärid lõhkus ta ka ära!ì Üks kääriteravik oli Nikitale sügavalt kintsu tunginud ja ära murdunud.

Kogunesime. Nikita oigas maas ja jooksis verd. Ma kahtlustan, et Andres ei osanud korralikult gutti peale panna. Keegi ei tundnud Nikitale kaasa.

ÌMis siin pikalt jorutada, kuul pähe raipele ja kogu moos,ì ütles Oskar.

ÌSurmanuhtlust

ei ole!ì ütles Nikita. Tuli välja, et kui surm suu ees, siis rääkis eesti keelt küll.

ÌMe ei ole Eestis, siin ei saa nõuda Eesti seaduste järgimist,ì ütles Uku.

ÌEi ole vaja surma mõista,ì ütles Nikita.

ÌMida siis teha?ì küsis Andres. ÌMe ei saa sulle määrata vanglakaristust ega rahatrahvi. Ma näen ainult kaht võimalust, surmanuhtlust ja ihunuhtlust.ì

ÌAga ihunuhtluse oled juba kätte saanud,ì lisas Oskar.

ÌKas te hakkate minu üle kohut mõistma?ì

ÌEi,ì vastas Heleri. ÌMe püüame jõuda konsensusele. Otsusele, mis igaühele on vastuvõetav. Ainult sinule ei pea olema.ì

Nikita suust vallandus uus nilbe sõimulaine, mille mõte oli selles, et kui ta saab, siis ta tapab Heleri piinarikkal viisil ära.

ÌTeie tunnete teda, kas ta teeb oma ähvarduse teoks?ì küsis Andres.

Sveta noogutas, tema järel ka Nastja ja Inna.

Heleri sirutas rusikas käe ette, väljasirutatud pöial all. Ma teadsin seda esti küll. Lasteaias näitasime üksteisele selle abil, et toit on vastik ega kõlba süüa. Nägin ta näost, et see ei olnud armuandmise märk, vastupidi.

Olime ennegi tahtnud Nikitast lahti saada. Nüüd oli selleks võimalus. Keegi ei kostnud tema eest. Niimoodi oligi ta surma mõistetud.

Tõin ja laadisin automaadi. Nikita sõimas mind. Umbes poolest ei saanud ma aru ja meelsamini oleks teinegi pool mulle arusaamatuks jäänud.

ÌMul on viimane soov.ì

Ütlesin: ÌSina ei saa mingit viimast soovi, see on sul nagunii nõnda rõve, et seda ei saa täita. Sina ei sobi meie hulka, see oli algusest peale selge. Kes ei sobi paradiisi, see peab minema põrgusse.ì

Käsutasin kõik teised tahapoole. Nikita katsus end püsti ajada ja minema saada, aga jalad ei kandnud hästi. Meie vahe võis olla viis-kuus meetrit. Mõni peab inimese viimast sõna tähenduslikuks; Nikita puhul see kahtlemata nõnda oligi, sest oli sama rõve ja mõttetu kui kogu ta elu. Ma olin sõjaväes ikkagi midagi õppinud ja võtsin ta esimese lasuga siruli. Siis torkasin talle püssi oimukohale ja tegin veel halastuslasu. Ajud lendasid laias kaares välja.

Vaatasin uhkelt ringi. Sveta oli ära läinud, ei tahtnud pealt vaadata, aga ülejäänud olid kohal. Inna ja Nastja olid hirmunud ja hoidsid teineteisel käest kinni. Arvan, et seesuguste asjade pärast tahavadki inimesed õudusfilme vaadata. Heleri oli range, isegi kurja näoga, ta ei kartnud ega tundnud kaasa mitte üks põrm.

Meie, poiste, jaoks oli peamine küsimus olnud see,

kuidas saada ära.

Uku oli seda tükk aega uurinud, internetist hulga sellekohast kirjandust välja printinud ja ära tõlkinud ning saanud paksu paki paberit. Ta oli selle mulle lugeda andnud, aga ma polnud viitsinud seda korralikult lugeda, sirvisin pisteliselt. Ma kahtlustan, et lugesin seda ikkagi rohkem kui gorillad kahe peale kokku.

Seevastu Andres, Merit ja Heleri uurisid seda paberipakki väga põhjalikult, lugesid seda mitu korda ja arutasid omavahel kõigest, mis seda lugedes pähe tuli. Mõnikord istusime mina ja Uku ka nendega koos, sest mida sa muud ikka teed. Õhtu otsa kaarte taguda polnud ka suurem asi, males jälle ei saanud keegi Ukule vastu ja see oli nii lootusetu, et ma ei tahtnud malet mängida. Reis ümber maailma tundus jälle kuidagi lapsikuna, ehkki Merit ütles, et turakas ja viis lehte ja muud sellised kaardimängud pole sugugi vähem lapsikud.

Kaksteist tundi päevas oli ikka absoluutselt pime, aga meil olid dünamoga valgustid, kus tuli põles, kui vändati. Tuli meelitas putukaid ligi ning need omakorda nahkhiiri, kes vehklesid ümber tule ja ajasid venelastele hirmu peale.

Paberite mõte oli selles, et ruumivärav avaneb teatud tingimustel: kui õigesse kohta satub õige arv inimesi, kes üheskoos kõvasti ära soovivad. Õige arv peab olema üle 10 ja meeste arv peab olema naiste arvust pisut suurem. Üks inimene võib ükskõik kui kõvasti ära tahta, sellest ei juhtu mitte midagi.

Millegi väljaselgitamine olnuks väga raske, kui keegi poleks tagasi tulnud. Mõnikord oli tuldud ja just nendest juhtumistest oli Uku kõige rohkem teada saanud.

Asja füüsikalistest põhjustest polnud mõtet rääkida ja füüsikuid meie hulgas ei olnud ka. Harilikult toimuvad füüsikalised protsessid ilma mingi eesmärgita. Kui ülesvisatud kivi maha kukub, siis on sellel küll põhjus, aga ei saa just öelda, et mahakukkumine oleks kivi eesmärk. Siin tundus seevastu eesmärk olevat.

ÌPange tähele, et kõik need kohad olid inimese jaoks väga sobivad, just nagu loodud. Ja võib-olla olidki loodud, just inimese jaoks. Seda loojat võib ka jumalaks nimetada. Seda võib pidada isegi jumala olemasolu suht korralikuks tõestuseks. Ma kahtlustan, et mingisugune

maailmavaim

hoolitseb sellest, et hulk maailmu oleksid inimestega asustatud.ì

ÌSeda nimetatakse panspermiaks,ì lisas Heleri.

ÌKas ta on poolakas?ì küsisin.

ÌKes?ì

ÌNoh, pan on ju poolakate nimes sees.ì

Uku, Andres, Merit ja Heleri hakkasid naerma ning ma sain aru, et olin midagi lolli küsinud.

ÌKas ka Maa peale on inimesed kunagi niimoodi tulnud?ì küsis Kevin.

ÌEi usu,ì arvas Merit. ÌInimese põlvnemine on väljakaevamiste põhjal suht hästi selgeks tehtud. Isegi mingite kriidiajastu putuktoiduliste kohta ei usu ma seda.ì

Tagasisaamise puhul polnud keegi midagi soovinud, see käis kogemata. Harilikult eelnes sellele palju surmajuhtumeid. Kui naisi liiga väheks jäi, siis need, kes veel elus olid, toodi koju tagasi.

ÌSelleks te, sead, võtsitegi kaasa need kolm venelast!ì plahvatas Heleri. ÌMa kogu aeg mõtlesin, millest tuleb see, et kellelgi teist ühtki pruuti või muidu head tuttavat kaasas ei olnud! Te arvasite, et kui olukord viletsaks läheb, lasete nad maha ja saate koju tagasi!ì

Keegi meist ei vastanud talle, aga Heleri oli asja tuuma ära tabanud. Nii me seda olime mõelnud tõesti.

Venelased said asjast ruttu teada, ehkki nad seal juures ei olnud, ja hakkasid tundma surmahirmu. Inna varastas selsamal ööl automaadi ära ja ütles hommikul, et viskas minema. Ega seal väga suurt valikut olnud, nii et ma võtsin maski ja lestad ning ujusin tükk aega jões. Mul oli õnne rohkem kui Nikital, sest jõevesi oli selge ja sillerdav ning Inna oli olnud laisk. Automaadile ei tee niisugune pisike suplus midagi, kuid oli selge, et see tuleb korralikult ära peita ja teistele öelda, et ma ei leidnud seda üles.

Inna ja Nastja uskusid, et kui nad lapse saavad, siis ehk hakkab nende meestel neist kahju ja nad ei tapa neid ära. Gorilladele niisugune lähenemine meeldis, sest see tähendas piiramatus koguses seksi.

Veel hakkas Inna maailmavaimu kummardama, olgu ta siis poolakas või ei. Meil kellelgi polnud kaasas piiblit ega ühtki ikooni ja Innal endalgi oli ristiusust üsna ähmane ettekujutus. Ta võinuks altari teha või lasta teha, aga tal polnud midagi selle peale panna, sest Meriti topiseid ta ei tahtnud. Niisiis piirdus asi sellega, et igal hommikul, õhtul ja enne iga sööki luges ta meieisapalvet. Kõik teised kuulasid vaikselt ja keegi ei saatnud teda põrgusse, ehkki ma südames tahtsin seda teha. Ta rääkis meile muudkui kümnest käsust, ehkki kui ma küsisin, kuidas automaadi vargus sellega kokku läheb, oli tal suu vett täis. Ja veel rääkis ta iga päev, et jumalal on meiega plaan, milleks on: tehke sugu ja saagu teid palju.

ÌMa hakkan oksele, kui ma mõtlen, et mina pean hakkama mingiks inimsoo esiisaks,ì ütles Oskar. Ja selleks, et okseleajavaid mõtteid vältida, ronis ta Innaga tükiks ajaks oma telki.

Meie küla

rajati sellelesamale künkale, kuhu me olime ruumiväravaga saabunud, sest Andrese sõnul kaitses see sademete eest. See pole jah suurem asi lugu, kui pärast korralikku vihmasadu tahab mingi ajutine oja otse sinu telgi koha pealt voolama hakata.

Pärast Nikita mahalaskmist oli mehi ja naisi ühepalju, aga ometi jäime just mina ja Uku, kes me olime selle värgi organiseerinud, nii-öelda kuivale. Küla koosnes viiest telgist. Ühes elasid Andres ja Merit, teises Oskar ja Inna, kolmandas Kevin ja Nastja, neljandas Heleri ja Sveta ning viiendas mina ja Uku.

Aeg-ajalt oli kuulda, kuidas Merit oma telgis nuttis. Ma ei saa aru, miks ta seda nii südamesse võttis, sest ta oli ju alles noor. Kohe esimesel õhtul tuli Andres kondoomi tahtma, aga me polnud tulnud selle peale, et neid kaasa võtta, ja mõne nädala pärast tuli Merit raseduse testi tahtma, aga meil polnud ka seda.

Ma küsisin korra, mida Heleri arvab, kas Merit on psüühiliselt haige, aga Heleri arvas, et pigem olen seda mina, et ma temast aru ei saa.

Kolm vene tüdrukut rääkisid omavahel vene keelt, aga kõik ülejäänud rääkisid omavahel ja ka nendega eesti keelt. Me ei arutanud seda omavahel kunagi, iseenesest kukkus niimoodi välja. Ega me eriti hoolinud sellest, kas nad saavad aru või ei, aga igaüks neist elas ise telgis ja integratsioon oli vägev. Lõpuks polnudki neil meist arusaamisega raskusi.

Poliitilisest korrektsusest polnud pääsu ka Paradiisis. Heleri oli esimene, kes ütles, et litsideks ei tohi neid nimetada. Ega nad ise ka tahtnud, et neid sedasi kutsutakse. Andres ja Merit olid Heleriga ühel nõul, mina tahtsin natuke Heleri ees pugeda ning pärast üht korralikku kaklust Oskari ja Inna vahel kaduski see sõna meie kõnepruugist ära. Aga Oskari ja Kevini kutsumine gorilladeks ei rikkunud poliitilist korrektsust.

Neid oli mõnus teinekord kiusata, näiteks arutada Keviniga, missugune karistus on ette nähtud alaealisega sugulisse vahekorda astumise eest (peamiselt soovitasin kohitsemist) ja paluda meie naisprohvetil vee peal kõndida, õhus hõljuda või vett veiniks muuta. Ühel ööl suutsin ma Inna hüsteerikasse ajada, rääkides, et Nikita ei ole üldse surnud, vaid luurab põõsa taga, et neile kätte maksta.

See oli kõigile selge, et Heleri on

minule mõeldud ja minu

oma, ma ei oleks kellelgi temaga miilustada lubanud, nii et Ukule jäi Sveta. Kuid Sveta oli litsielust pääsemise üle ülirõõmus. Ta rääkis, et sellega on igaveseks lõpp ja et ta enam kunagi ühegi mehega ei maga, ei raha eest ega muidu. See oli Ukule ebameeldiv üllatus ja ta ei saanud sinna midagi parata, sest Sveta tahtis ainult sõbraks jääda ja vihkas seksi. Seesugust suhet nimetatakse platooniliseks, sest Platon oli selle leiutanud või umbes nii Heleri rääkis.

Heleri keeldus samuti kindlalt sugulisest vahekorrast, aga tuleviku kohta ei öelnud ta midagi, nii et ma ikka lootsin. Muidugimõista oli ta solvunud, et ma ta Eestist ära olin toonud ja pooleldi juba oma naiseks teinud. Peale minu oli veel valida Uku, kes oli temast pool pead lühem ja samuti osalenud ruumivärava avamises. Tegelikult ei heitnud ta seda meile pärast Nikita tapmist enam kordagi ette, sest kui kaua sa ikka ühest asjast jahuda võid.

Sellest, kuidas me elama hakkame, polnud meil mingit ettekujutust, kui me alles Paradiisi minekut plaanisime. Me pidasime võimalikuks, et meil ei moodustu abielupaare, vaid hakkame päevast päeva grupiseksiga tegelema ja ihualasti ringi käima, aga see oli küll väga valesti pakutud.

Andres ja Heleri ütlesid mõlemad, et niisuguses olukorras on väga kerge loomastuda ja me peame hoolitsema tsivilisatsiooni säilimise eest. See tähendas igapäevast tööd

maja

ehitamisel. Ehitusealaseid raamatuid oli meil küll ja 1969. aasta “Individuaalelamute ehitamine” oli Andrese piibel. Alguses valis ta kohta ja tegi siis mitu päeva arvutusi. Paberit meil oli, joonlaudu ja sirkleid ja muud, nii et ta joonestas maja projekti.

Maja pidi tulema ühekorruseline ja koosnema sektsioonidest, mida ei pidanud korraga ehitama, vaid seal, mis juba valmis oli, võis kohe elada.

Siis läks lahti. See ei meeldinud meile, sest me võinuks elada ka ilma majata, lihtsalt telkides. Gorillad tahtsid ainult päev otsa puu all või otsas istuda, banaane pugida ja naisi kallistada. Aga lõpuks kukkus ikka välja niimoodi, et Andres ajas hommikul kõik üles ja käsutas tööle.

Ma mõtlesin, miks Andres meie juhiks sai. Meist polnud kellelgi mingit programmi ega nägemust. Andresel oli. Kõik naised rabasid tööd, nagu suutsid, ja Inna rääkis, et peame palehigis oma igapäevast leiba teenima. Meritil aitas töö unustada seda, et tema tütar oli Eestisse jäänud. Gorillad virisesid, aga ei hakanud samuti vastu, sest neil polnud selleks piisavalt mõistust ega selgroogu. Mina võinuks selja sirgu lüüa ja keelduda, aga ma nägin silmist, et oleksin siis Helerist ilma. Sellepärast piirdusin sellega, et ei kutsunud Andrest enam muudmoodi kui kupjaks, ning orjasin koos teistega vundamendiauku kaevata, puid langetada ja vedada ning laudu teha. Mitte selleks polnud me seda värki organiseerinud.

Tsivilisatsioon

tähendas hommikuvõimlemist, millest ma siiski keeldusin, ja riiete kandmist, välja arvatud jalanõud, nagu juba ütlesin.

Heleri ja Sveta võtsid käärid, niidid ja nõelad ning keerasid suure hulga riiet kihva, tehes endile uusi riideid. Neil polnud kellelgi aluspesu rohkem kui seljas ja nad ei võtnud meie proteste kuulda, sest me ei osanud ka paremat nimetada, mida riidega tuleks peale hakata. Pealegi kukkus see neil täitsa hästi välja.

Nad ei supelnud jões alasti, ei päevitanud alasti ega maganud alasti, sest see kuulus tsivilisatsiooni juurde. Nad olid ühevanused, aga käitumise järgi võis arvata, nagu oleks Heleri vanem ja Sveta noorem õde. Heleril oli Svetale suur mõju ja ma panin tähele, et Sveta hakkas ennast ka natuke Heleri moodi ülal pidama.

Heleril oli kaasas Eesti põhiseadus ja ta õppis seda pähe. Mõnikord, kui ta Svetaga koos päevitas, võttis Sveta põhiseaduse oma kätte, ütles näiteks: ÌParagrahv 43ì ja siis Heleri katsus seda öelda.

Heleri pidas ka päevikut. Saksa keeles. Kuupäevadest sain ma aru ja isikunimedest ka, aga muust mitte. Ta ütles mulle, et käis saksa keele kursustel. Ja et peab päevikut saksa keeles sellepärast, et teised aru ei saaks. Inglise ja vene keelt olime keskkoolis õppinud ning seda ta teadis, et soome keelt ma natuke oskan. Ma küsisin järele, Andres oskas ka saksa keelt, aga teda Heleri päevik ei huvitanud.

Vanasõna ütleb, et armastus käib kõhu kaudu, nii et ma mõtlesin, et

kokakunst

võib mind aidata. Muidu me olime põhiliselt puuviljatoidulised, toorelt ja küpsetatult ja praetult ja hautatult, aga ühekorra tegin ma muud ega öelnud, mida. Muidugi said kõik esimesest suutäiest aru, et liha.

ÌKas sa oled ikkagi kasse hakanud tapma?ì küsis Heleri umbusklikult.

ÌEi,ì vastas Merit minu eest. ÌNeed on rotid.ì

Venelased olid nagu nõelatud ja Nastja, kes oli esimesena alustanud ja poole praest juba ära söönud, jooksis puu taha oksendama. Ka Heleri pani taldriku maha.

ÌMis teil ometi on?ì küsis Andres. ÌMiks rotiliha süüa ei kõlba?ì

Kõik olid vait ja mul oli heameel näha, et esimest korda jäi Heleri vastamisega jänni. Pärast seda, kui Merit oli tunnistanud, et rotid ei ole mürgised, võtsid tema ja Heleri taldriku jälle pihku ja sõid selle nina kirtsutades tühjaks.

ÌMa arvan, et ta ei tule tagasi, nii et ma söön tema portsu ka ära,ì arvas Kevin Nastja kohta.

Me olime

linnainimesed

ja mitte metsainimesed ning sellega tuli harjuda. Ma ei räägi põhjalikult sellest, kuidas Inna metsa ära eksis ja me kõik teda kaks päeva otsisime. Pärast ei julgenud ta enam külast kaugele minna.

Ma ei leidnud teda üles, mina otsisin enam-vähem vastassuunast, aga ma jõudsin tüki maad ülesvoolu minnes kaljudeni, mille sees paistsid punased kivid. Ma läksin teinekord sinna kirkaga tagasi, lammutasin tükk aega ja sain mõned kivid kätte. Taskutäie. Ma ei teadnud, kas need on ehtsad rubiinid, aga luubi all tundusid väga ilusad. Ma meisterdasin ühe rubiini ümber sõrmuse ja kinkisin Helerile. Selle kivi oli umbes nii suur kui minu pöidlaküüs.

Kui ma nägin, et talle sõrmus meeldis (vahel ta isegi kandis seda), siis järgmiseks tegin ma kaelakee. Mõnikord kandis Heleri ka seda.

Teised naised hakkasid ka ilusaid kive tahtma, aga mina ei öelnud, kust sain. Kuid Heleri ei olnud kade, võttis oma keest mõned kivid välja ja lõpuks oli igal naisel rubiiniga sõrmus. Inna ja Nastja nimetasid neid abielusõrmusteks.

Kõige suurema jätsin tagavaraks. Ma ei lõhkunud seda kivi seest päris välja, vaid lihtsalt küsisin, kas Helerile meeldiks saada niisugust rubiini, mis on nii suur kui minu kokkupandud rusikad ühtekokku. Heleri ütles, et niisugusega ei oska ta midagi peale hakata, nii et polevat vaja, kuid ma otsustasin, et toon talle selle ikkagi, pulmakingiks, kui ta lõpuks minu naiseks saab.

Millega ma oleksin veel Heleri südant võinud võluda? Koolipõlves olin bändi teinud ja siiagi kitarri kaasa võtnud. Õhtuti ma tinistasin seda ja

laulsin

talle. Teistele ka. Ma ei tea, kuidas, aga laulud tulid mulle nagu ise üksteise järel pähe, sealjuures koos sõnadega. Näiteks Mart Sandri laul:

ÌPolly, I love You,
Polly, I need You!
Mu juurde jää, mu omaks saa,
sa pagan võtku, näed ju küll, et armastan!ì

Head laulud olid “Meie mehel”, näiteks “Kaunimad jalad”. Paari nädalaga olid Heleri jalad täiesti päevitunud. Ma sain neid paar korda puudutada ja isegi silitada, aga kui ma oma käe tema põlvele pidama jätsin, lükkas ta selle maha ja kõndis ära.

Üllar Jörbergi laulud on väikese ulatusega ja ta laulab neid niivõrd mööda, et selle kõrval ma ei tundunudki endale viletsa lauljana.

ÌOled üle ilma plika,
silmitsen ja mõtlen ikka,
et sind tahan ükskord kosida.
Ülikool ei sobi sulle,
tule parem naiseks mulle,
põrgu kõik see õppimise vaev.ì

Paaril viimasel aastal oli mulle hakanud tähenduslikuna tunduma “Renata”:

ÌRenata, Renata, Renata,
ei sind saa jätta ma vaatamata,
Renata, Renata, Renata,
kui kõnnid vastu, kõrk ilme näol.ì
ÌNüüd daamiks oled saanud, kõnnid mööda must,
kas ma ei vääri sinult siis muud?ì

Ja muidugi see:

ÌKui sind koju saadan, iga kord ma loodan
ühtainust sõna kuulda, mis jäädavalt seoks meid.
Aga näib, et sulle meeldib vaba olla,
miks muidu vastad mulle sa ikka ei-ei-ei.ì

ÌMis sa arvad, miks Marina ei tahtnud abielluda?ì

Olin korraga väga ettevaatlik. Heleri ei küsinud niisugusi asju ilmaasjata, jutujätkuks. Pakkusin ettevaatlikult: ÌNagu laul ütlebki, ehk pidas end liiga nooreks, ei tahtnud end mehega siduda.ì

Ta pööras pea kõrvale. ÌSee on see, mida mees arvab.ì

Ma ehmatasin. ÌHeleri... Palun ütle ausalt, kas sa oled lesbiline?ì

Ta puhkes naerma ja mul läks süda seest jälle soojaks. ÌNiisugustes asjades võib inimene valetada teistele ja isegi endale, aga oma alateadvusele ei saa valetada. Unenägudes on inimene aus. Ma olen oma unenägusid analüüsinud. Nendes pole midagi homoseksuaalset, olen täielikult hetero.ì

ÌAga miks siis?ì

Ta tõusis ja läks ilma ümber vaatamata minema.

Minu ja Heleri vahel tundus olevat nagu mingi

müür

või lukus uks, mida ma lahti ei saanud. Mulle tundus, et kõige lähemal olin ma selle ukse avamisele või müüri ületamisele siis, kui ma talle laulsin.

Ma meenutasin, et kui Nikita talle kallale tuli, siis hüüdis ta mind. Mitte lihtsalt appi, vaid mind. Ma mõtlesin sellele. Aga Paradiisis ei olnud kohta kangelastegude jaoks. Polnud ühtki kassist suuremat olevust, ei olnud torme ega laviine, isegi suuri vihmasadusid mitte. Helerit polnud tarvis kellegi ega millegi käest päästa.

Mul oli ju suu peas, ma võisin küsida. Ma pakkusin, et kütin hulga kasse ja teen talle karusnahkse kasuka, aga Heleril oli kassidest kahju. Paradiisis vist kasukat vaja ei lähegi. Ma noppisin talle vahel lilli ja mõne ta põimis isegi endale juustesse, aga see polnud suurem asi kangelastegu. Roti elusast peast nülgimine ja toorelt söömine oli tema meelest lausa jälestusväärne. Mõtlesin, kas rääkida talle, et ma oma kasuisa maha lasin, aga miskipärast näis mulle, et see ei ole hea mõte, nii et ma ei teagi, kas see oleks aidanud.

Heleri ütles, et võin aidata majaehitamise juures. Ja pärast, kui maja on valmis ja me põllu rajame, siis kündmise ja külvamise juures. Jah, muidugi, mis mul muud üle jäi kui lubada.

Ta ütles: ÌMa kardan, et kui ma ühe korra sinuga magan, siis sa muutud. Sa hakkad seda iga päev tahtma.ì

ÌMa ei muutu üldse, sest ma tahan seda juba praegu. Ma tahan sinuga abielluda, ma tahan sind endale naiseks!ì

ÌEi, ma mõtlen, et kui ma sinuga abiellun, siis sa muutud laisaks, ei viitsi enam maja ehitada ega põldu künda.ì

Ma muidugi eitasin seda. Kuidas võib ta niisugust asja teada, kui kumbki meist pole selgeltnägija.

Ühel õhtul läksid Inna ja Sveta vaidlema, sest Inna ütles, et Sveta ei ela õigesti. Ma sain aru, et nüüd tuleb küsida, kas ka Heleri peaks abielluma, et jumalale meelepärasem olla. Minu hämmastuseks Inna takerdus ja ütles:

ÌMa ei tea. Ma ei tea midagi. Võib-olla siiski mitte. Võib-olla kunagi hiljem. Andke mulle andeks, võib-olla olen ma väga loll. Anna mulle andeks, jumal!ì

Sellega oligi vaidlus läbi ja Inna läks eemale oma lollust häbenema.

Mulle tuli meelde koomiks, mille esimeses pildis ütleb Jon Arbuckle telefoni: ÌKujuta ette, Ellen, et me oleme kaks viimast inimest maailmas!ì Ja viimases paneb ta toru ära ja ütleb Garfieldile: ÌOleme määratud välja surema.ì Ma polnud iialgi tundnud Joniga mingit hingesugulust, aga tulemus oli meil ühesugune, nii et mingi sarnasus ikkagi oli.

Teine sarnasus oli muidugi Ukuga. Aga siis ühel pühapäeval (Inna nõudis kindlalt pühapäeva tähistamist) püüdsid Uku ja Sveta enam-vähem

päev otsa kõrvuti

kala. Jões oli seda palju, nii et kõik saime kõhu täis. Ja hulk kasse ka, sest need, nagu juba öeldud, ei kartnud kedagi ega midagi ja tassisid lihtsalt pooled püütud kalad ära. Pärast Uku ja Sveta arutasid, kuidas neid kalu nimetama peaks, kutsusid Meriti appi ja mõtlesid neile nimesid välja. Sinivöödik ja kaksteistuim ja nii edasi. Õhtul ma küsisin, kuidas Uku temaga päev otsa rääkida suutis. Ta vastas mulle sedasama mis Heleri, et Sveta pole nii nürimeelne kui mina arvan. Sveta oli ju ikkagi lits. Hea küll, endine. Tal polnud mingit mõistlikku haridust ja ta ei osanud ühtki tööd. Mida niisugune ka rääkida oskab.

Kui niisugune ilge nohik nagu Uku seda suutis, siis suudan mina ka. Järgmisel päeval astusin ma Heleri juurde ja küsisin:

ÌMa näen küll, mis meid ootab. Kui maja on valmis, siis rajame põllu ning siis algab tohutu kündmise ja külvamise ja koristamise jama, ma ei imestaks, kui kaks korda aastas. Ma saan siin hullemat mahvi kui sõjaväes ning sina teed seda kõike tasuta ja heameelega. Palun ütle, miks sa tööd nii oluliseks pead. Me saaksime elada ka ilma majata ja ilma põlluta. Miks see sulle nii tähtis on?ì

ÌVanad kreeklased olid epitaafide väljamõtlemisel üsna osavad. Kuidas võtta ühe lausega kokku inimese elu? Näiteks sedamoodi: Siin puhkab mees -- kes ka eluajal muud ei teinud. Kas see kirjutatakse ka sinu hauakivile?ì

Solvata oskas Heleri peenelt.

ÌSa ei vastanud küsimusele.ì

ÌMa lähtun Kanti kategoorilisest imperatiivist.ì

ÌÄra räägi oma juristikeeles; ma ei saa sellest aru. Räägi inimese keeles.ì

ÌMa mõtlen järeltulevate põlvkondade peale. Meil on teadmisi, mida nemad ise ei saa hankida. Me peame oma teadmised järeltulevale põlvkonnale edasi andma ja õpetama neile nii palju kui me teame.ì

ÌSee on jälle see tsivilisatsiooni-jutt. Oletagem, et me ei õpetaks järgmisele põlvkonnale midagi ning see loomastuks täielikult, elades puuviljadest ja kalapüüdmisest ja ronides vihma ajaks sõnajalapuude alla. Ülejärgmine põlvkond ei teaks isegi seda, millest nad on ilma jäänud. Miks selline elu halb oleks? Praegu elavad niimoodi kassid. Kas nende elu on siis halb?ì

Heleri pööras ennast ära ega vastanud. Ma küsisin talt uuesti ja ta läks lihtsalt ära. Mul ei tulnud mingit tundidepikkust vestlust nagu Ukul. Mul ei õnnestunud kuidagi Heleriga isegi kümmet minutit kahekesi juttu ajada.

Ma olin juba enam-vähem kõik järele katsunud, mis mulle pähe tuli, ja hakkasin vähehaaval lootust kaotama. Üht polnud ma veel proovinud. Seda on tõelised mehed teinud läbi aegade. Ma teadsin, et on naisi, kellele see meeldib. Võib-olla peaksin ka mina selle

mehetöö

tegema. Võib-olla ta seda, minu mehelikkuse tõestust just ootabki?

Ühel õhtul hakkas päike looja minema. Heleri oli käinud jões ujumas ja puhkas märjana kaldal. Üksinda. Külla oli sealt üle poole kilomeetri ja mets oli vahel. Ning tal ei olnud käepärast ühtegi terariista. Nii ma vähemalt mõtlesin.

Viskasin särgi seljast ja sammusin tema juurde. Nägin tema rinnahoidjat, ümmargust naba, veepiiskade värelust tema päevitunud kehal, siledaid reisi ja sääri. Ta vaatas mind ükskõikselt. Põlvitasin tema kõrvale.

ÌMis on?ì

Ta tahtis tõusta istuli, kuid mina olin kiirem. Haarasin tema pea käte vahele ja suudlesin teda tugevalt otse suule. Ta raputas pead ja tõukas mind kahe käega nii kõvasti kui suutis. Ma haarasin tal ümbert kinni ja surusin ta enda alla maha, tõmmates ühe käega endal ja temal pükse jalast. Ta küünistas mind valusasti kõhust ja mul oli raske teda ühe käega paigal hoida. Ma tundsin, et ei saa temast muidu jagu, ja lõin teda näkku. Nüüd lõi ta mulle küüned põske ja lõuga ning hüüdis: ÌNikita!ì

See võib olla tobe, aga ma peatusin paariks sekundiks. Sellest piisas, et ta kiiresti end lahti rabeles. Ta ajas oma küüned minu suunas õieli, need oleksid nagu pikemaks kasvanud ja näisid mulle tiigri küünistena ning ta ütles:

ÌKui sa mu vägistad, siis ma tapan su.ì

Kõik oli läbi. Ta jooksis ära. Ma langesin sinnasamasse kõhuli ja nutsin. See oli vale, väga vale tegu olnud. Väljas oli juba pime, aga mina nutsin veel ikka pehmesse samblasse. Haavad veritsesid, ma pühkisin neid kätega ja nägin kindlasti hirmus välja. Millal ma viimati nutsingi, see võis olla kuuendas klassis. Mehed ei nuta, öeldakse. Aga mina polnudki mees, ma polnud suutnud mehetegu ära teha. Mul oli niisugune tunne, et uputaks end sinnasamasse jõkke.

Kuidagimoodi jäin siiski magama. Ometi ärkasin juba varahommikul üles. Ma tunnen

AK-47 lasud

alati ära, sellega ei saa ma eksida. Võite isegi arvata, mida ma mõtlesin. Mul tahtis süda valust lõhkeda. Oh, maailmavaim või kes sa oled, tee nii, et poleks juhtunud kõige halvem, palusin ma endamisi, kui küla poole jooksin.

ÌTe olete elus!ì hüüdsin ma õnnelikult.

Heleri seisis keset küla ja vaatas mind. Tema näost ei osanud ma ühtki tunnet välja lugeda. Tema kõrval seisis Andres, automaat käes. Küllap Andres oligi tulistanud. Kumbki ei öelnud ainsatki sõna. Ma panin tähele, et nad on täies riides, nagu Paradiisi tulid, Heleri kandis jälle oma rohelist kostüümi roheliste sukkadega. Tagapool värisesid venelased. Nad olid kõik elus, Andres oli vist õhku tulistanud. Miks siis? Minu kohalemeelitamiseks? Miks tal seda vaja?

Andres tõstis püssi palge ja ma tundsin, et ta tulistab kohe. Nikita, taipasin ma, Nikita. Metsa ei saanud enam joosta, ma olin lagedal. Helerist võinuks loota, et laseb kümne meetri pealt mööda, Andresest ma ei uskunud seda. Minu elu rippus juuksekarva otsas, sekundi murdosa lahutas mind surmast. Korraga töötas mõte väga kiiresti ja ma jõudsin hüüda:

ÌEi! Ma tean, kuidas koju saada!ì

Andres langetas pisut relva. Keegi ei lausunud sõnagi ja ootasid, et ma edasi räägiksin.

ÌMaailmavaim saadab meid tagasi siis, kui ta tunneb, et eksperiment on ebaõnnestunud. See on ebaõnnestunud siis, kui liiga vähe naisi jääb järele. Kui me jaotuksime kaheks ja kumbki rühm läheks ise kohta, teineteisest mitmesaja kilomeetri kaugusele, siis ei oleks kummaski piisavalt inimesi, et elujõulist asurkonda luua, ja mõlemad saadetaks Maale tagasi!ì

Heleri astus tagasi, nii et ta ei olnud enam Andrese kõrval, vaid pisut tagapool.

Andres tõstis uuesti automaadi ja ütles: ÌJah, loogiline. Aga see tuli pisut hilja. Uku, Oskari ja Kevini jaoks. Sa oled nende surmas nüüd kaudselt vastutav.ì

Ma ei kuulanud teda lõpuni. ÌPalun, Heleri, päästa mind!ì

Ta raputas kergelt pead. Peaaegu ei raputanudki.

Kõik minu sees ja ümber hakkas keerlema. Ümbrus justkui kadus. Selline ongi siis surm. Niimoodi see käibki, vähemalt polnud valus ega kestnud kaua, Andres oskas lasta.

Me tõusime. Me olime kinnikasvaval

heinamaal

ja meie ümber olid põlvekõrgused lepad. Leppadel olid väikesed lehed küljes, nii et maikuu algus või midagi sellist.

Andres suunas automaadi jälle minule.

ÌEi tohi, Andres!ì kiljus Heleri. ÌMe oleme Eestis, enam pole vaja!ì

Andres langetas korraks relva, vaatas talle hetkeks otsa ja teiseks hetkeks ümber. Mõnekümne meetri kaugusele olid ilmunud meie telgid ja autod.

ÌAutod,ì nentis ta. ÌSaame tagasi.ì

Ta andis automaadi Helerile. ÌValva! Kaitseriiv on siin, seda ei tohi peale panna.ì

ÌKas tulistab valanguga?ì

ÌÜksiklaskudega. Laeb ise.ì

Ta jooksis auto juurde, mille kõrval seisis Merit. Suudlused, kas oled terve ja nõnda edasi. Andres avas autoukse ja ronis sisse.

Alles nüüd tundsin ma külma. Mul polnud peale aluspükste midagi seljas. T-särk oli mul käes, tõmbasin selle selga. Heleri nägi relvaga imelik välja, see ei sobinud talle.

ÌHeleri, sa ei lase mind ometi maha.ì

Ta raputas uuesti pead. ÌKui tahad, jookse ära.ì

Kuhu? Vahet pole. Mis päev täna on? Mis aasta? Vahet pole.

ÌKui palju sul raha on?ì

ÌTuhat kakssada, sa ju tead.ì

ÌPalun anna!ì

Ta kükitas, asetades automaadi põlvele, võttis maast käekoti ja torkas sinna parema käe, minult pilku pööramata. Ma seisin paigal. Ta võttis välja klambriga kokku pandud rahatähed, tõusis ja viskas endast mõne meetri kaugusele maha. Hakkasin selle poole tulema. Ta taganes.

ÌOn levi!ì hüüdis Andres valjusti.

Jõudsin rahani, kuid ei kummardunud. Oli üks asi, mida ma veelgi rohkem vajasin.

ÌÄra tule kaugemale!ì hüüdis Heleri ja tõstis püssi palge.

Ma peatusin. ÌMa vajan relva.ì

ÌSeda ma ei tohi sulle anda, sa röövid või tapad sellega kedagi!ì vuristas ta kiirkõnes ja taganes edasi. Ta ei saanud seda kiiresti teha, sest võinuks kusagile takerduda ja kukkuda.

Ma astusin edasi. Silmist oli näha, et ta kartis seda, mis kohe juhtub. Meie vahe oli kolm meetrit, kaks meetrit, üks meeter.

ÌEi, palun!ì hüüdis ta. Tema silmis peegeldus õudus ja ta langetas relva, see polnud enam minu pähe suunatud.

Ma tõstsin käe ja haarasin toru pihku.

Ta tulistas sekundi murdosa võrra enne seda. Ma tardusin. Ta tulistas teist ja kolmandat korda. Üks neist läks mööda.

See oli peaaegu kontaktlask vasakusse jalga. Niisugused haavad ei ole surmavad, aga ma kukkusin sinnasamma kõhuli. Ta ei lasknud automaati lahti ja jooksis eemale ning vaikuses kuulsin ma, et Andres valjusti päästeametit juhendab, kuidas meile järele tulla.