Üksindus

Rahu saad, kui tahad põgeneda,
kuid ettevaatlik ole soovides:
neil kombeks salamisi täituda
ja taganemine olematuses...

1.

Kihutasin üle säravvalge lumega kaetud lagendiku ja viimaks paistis kätte, reisisihiks olev palkmaja. Minu uus kodu. Panin mootorkelgule gaasi juurde ja sõitsin, lumepihu taevani pritsides, tarekese ette. Ukse esine oli puhtaks roogitud ja võtme leidsin sealt, kuhu endine peremees selle minu jaoks oli lubanud jätta.

Astusin majja ja hingasin kergendatult, lõpuks ometi olin pääsenud tsivilisatsiooni käest pakku. Soov siia elama tulla tekkis aastaid tagasi. Ettevalmistused võtsid kauem aega, kui oleksin oodanud. Et unistus saaks teoks, pidin vorpima tohutus koguses kodulehekülgi. Et piisav rahahulk kokku saada, pidin ka endise kodu müüma. Õnneks saab tänapäeva maailmas interneti teel enamjaolt kõik vajalikud asjad aetud. Ma ei oleks arvanud, et kõige raskemaks kujuneb esimene samm oma kodu uksest välja. Selle planeerimine ja teostamine võttis terve aasta. Igakord, kui lähenesin väljapääsule, mõeldes selle taga peituvale ilgele maailmale, tabas mind paanikahoog.

Lükkasin need mõtted peast ja keskendusin sellele, et mul on ees piiratamatult vaba aega, mida saan oma parema äranägemise järgi kasutada.

Onn oli vähemalt saja aasta vanune, käsitsi tahutud palkidest, pisikesed aknakesed igasse ilmakaarde piilumas. Katuse moodustas meetri kõrgune lumest müts, millest piilus välja kitsas plekist korsten. Hüti lõunapoolset külge toetas suur riit küttepuid. Elektrit siin ei olnud. Sooja saamiseks pidi ahjul tuld all hoidma ning valguse tarbeks küünlad süütama. Hõõrusin rahulolevalt käsi - ees on ootamas palju õdusaid õhtuid.

Nüüd võin lihtsalt istuda ja kuulata sügavat vaikust, ilma et keegi nõuaks minult midagi või, et ma tunneks ise kohustust midagi teha. Mitte, et keegi minu käest midagi liigset nõudnud oleks. Olin suutnud oma elu isoleerida, nii et minu kontaktid välismaailmaga olid ka enne siiatulekut minimaalsed. Ainukene suhtlus oli mailitsi ja sisaldas ainult tööks vajalikke detaile.

Asusin Lapimaa sügavustes, Inarisse on siit oma kuuskümmend kilomeetrit, teist samapalju Utsjokile. Mind ümbritseval alal praktiliselt puudub inimtegevus - praegusel aastaajal. Olen hästi peidetud uudishimulike silmade eest.

Vastik, kuidas inimsugu võib närvidele käia: mõttetud, kahepalgelised ja tühised. Alati nad tahavad midagi saada, omakasupüüdlikult meelestatud ja tagamõtetega varustatud. Peaaegu unustasin topeltmoraali, arguse ja taganträäkimise. Vargused, peksmised, tapmised ja valetamine on igapäevaelu tavapärased nähtused. Miks kurat me üleüldse elame karjana koos? Ma ei taha! Vihkan kõiki sotsiaalse lävimise vorme. Ainult üksinduses saan ennast kindlana tunda.

Miks ma sellest mõtlen? Kõik on rohkem, kui tuhande kilomeetri kaugusel. Mind ei ole võimalik siit leida, sest keegi ei tea, et ma siin olen. Mul ei ole ühtegi tänapäevast sidevahendit, millega saaks piirata minu vabadust olla lihtsalt ise (GPS siiski oli. Akusid laadisin mootorsaani vooluallikat kasutades). Raske oli loobuda ainult internetist.

Olgu neetud see tänapäevane tsivilisatsioon ja lase minul põgeneda selles juurest eraklusse. Aamen.

Istun tarekese ainumal taburetil ja vaatan üksisilmi ahju uksest sisse, jälgides kuidas tulekeel tasapisi halgude üle võimust võtab. Tuba läheb tasapisi soojemaks, saan pealmised vammused maha visata ja magamisaset sättima hakata. Homme magan nii kaua kui tahan ja siis alustan oma suurt protestimatka Lapimaa avarustes. Protestin sotsiaalse lävimise, tsivilisatsiooni ja inimeste vastu.

Hommik tuli kähku. Ma ei näinud ühtegi unenägu. Mitte ainumast! Ma ei vähernud, kuigi ase oli kõva ja ärkasin täiesti värskena. Üksindusravi hakkab tasapisi mõjuma.

Pärast kerget hommikueinet, asusin kelgule koormat laadima. Kaasa oli vaja võtta rohkelt varustust, sest talvine Lapimaa võib üllatada ka -50 kraadiga Celsiuse järgi. Vahetusriided, mitu toosi niiskuskindlaid tikke, gaasiballoonid, telk, magamiskott ja korralik nuga - need asjad aitavad karmis kliimas elu sees hoida.

Aeg on asuda teele uue kodu ümbrust uudistama. Rabasin hangest laiad igivanad suusad, panin veorihma ümber ja asusin teele lõputuna näiva lumevälja poole. Ilma suuskadeta siin liikuda ei saa, lumi ulatub kohati vööni. Rassisin mõnuga. Murdsin läbi paksust lumekihist ja näpistavast pakasest. Hoidsin algusest peale eemale märgistatud matkaradadest. Ma ei soovinud kohata ühtegi inimhinge, isegi kohalikke saame mitte. Päeva teisel poolel leidsin sobiva koha laagri jaoks, kidura puunässi all. Kahest küljest kõrguvad künkad pakkusid parajalt tuulevarju.

Seadsin telgi üles, süütasin lõkke ning asusin, toidu tarbeks, katelokis lund sulatama. Sõin kõhu sooja suppi täis ja põrnitsesin tasase tuule käes veiklevaid leeke. Minu ümber arktilises vaikuses on kosta, vaid tuule tasast sosinat ja öökulli huiget. Sillerdavad tähed moodustasid pea kohale väärika katuse. Ees on veel palju päevi, et sihitult mööda lumiseid välju ringi hulkuda ja vaadata silmad pärani kõike seda, mille pärast ma siin olen.

Kuuvalgust peegeldavad avarad lumeväljad. Valguse ja varjude peitusemäng. Lumeraskuse all koogutavad kidurad männid. Raagus jäätunud kased, mis jätavad mulje, nagu oleks nende näol tegemist teise planeedi puudega. Pikad lumised orud ja kaanetatud järvesilmad nende vahel välkumas. Tundrud, mille lagedasse tippu ronides avaneb päikesetõusul hingemattev vaade ümbritsevale muinasjutumaale. Põhjapõdrad. Neid võib pea kõikjal kohata, arvuliselt on neid siin inimestest kordades rohkem.

Praegusel aastaajal päike vaevu tõuseb, kallab ümbritseva üle punaka valgusega, kui juba algab loojang. Varsti on oodata polaarööd. See võib siinmail kesta mitu kuud. Eriline müstika on virmaliste ilmumine. Neid nägemata ei tohiks siit keegi lahkuda. Vaadates virmaliste värvilist sillerdamist jääb mulje, nagu läheks trepp üles taevasse, vaja ainult leida esimene aste.

Vaikus. Nii vaikne on, et võib kuulda südame pekslemist ja vere kohinat soontes.

2.

Eesmärgitu rändamine Lapimaa avarustes, mõtlemata millelegi, ainult edasi rühkides ning nautides karmi põhjamaa looduse vaatemänge, tegi mind terveks. Esimesena andis sellest märku tärkav uudishimu. Kus ma hetkel olen? Kui palju on möödunud aega sellest, kui ma onni juurest lahkusin? Päev ja öö olid siin nii kokku kasvanud, et arvepidamine aja üle läks kähku sassi.

Et leida vastused, otsisin seljakotis välja GPS’i, kuhu olin enne teeleasumist märkinud onni asukoha. Nüüd on tarvis vaid aparaadile elu sisse puhuda, paari nupulevajutusega välja võluda roheline nooleke ja selle suunamisel kodu poole tagasi tüürida. Muidugi oleks võinud kasutada ka kompassi ja kaarti. Siis aga oleks pidanud jälgima koguaeg oma asukohta ja arvestama deklinatsiooniga ning vähemkogenud matkasell, nagu ma olin, võis lihtsalt eksida.

Vajutasin GPS'i voolunuppu. Ei kippu ega kõppu. Hämmeldunult jõllitasin navigaatorit ja masinliku liigutusega kopsisin selle küljele - ehk aitab. Midagi ei juhtunud. “Kurat see on ju kõige kallim, kindlam ja võimsam GPS maailmas! Miks ta ei tööta?” Karjusin hädise häälega. Hüüe kaikus ähmaselt vastu. “Ole nüüd rahulik ja võta vidinal aku tagant ära, puhasta klemme ja küll siis pilt ette tuleb.” Püüdsin ennast mõttes lohutada.

Elektroonika turgutamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Paanikahoost värisevad käed kukutasid aku paksu lume sisse. Püüdsin lumes sobrades akut leida, külmetades käed pea tundetuks. Viimasel hetkel sain aru, et kui soovin täielikku külmumist vältida tuleb kähku lõke üles teha. Pilk termomeetrile kinnitas minu kahtlusi. Väljas oli -38°C. Sellise temperatuuri juures paljaste kätega lumes tuhnimine võrdus amputeerimisega. Läitsin lõkke ja asusin selle kollakas valguses käsi lumega hõõruma, et mingitki tunnet neisse saada. Pikalt pidin vaeva nägema, enne kui tundsin kirvendust. Vedas seekord.

Hoides käsi lõkke soojuses kaalusin süngelt oma ansse. Üks võimalus on oma jäljerada järgides tagasi minna. Teele asusin kohe esimese punase hahetuse peale. Selles valguses oli midagigi näha. Mööda sissesõidetud suusarada oli isegi kergem liikuda. Rahunesin tasapisi. Tundus, et siht on selge ja onn ees ootamas. Mõttes lubasin endale, et enam ilma kaardi ja kompassita matkama ei lähe.

Kui päike oli loojunud, see juhtus nüüd õige kähku, tegin pisikese pausi. Jätkasin tagasiteed juba kuu paistel. Ümbritsev tundus selles valguses hoopis teistsugune. Lõikav külm andis tasapisi järgi ja tähistaevas kadus, asendudes pimedusega. Minu varrukale langes esimene lumeräitsakas, peagi tuli neid juba kamaluga. Hommikuks oli maastik saanud uue katte ja sadu kustutanud kõik jäljed.

Vaatasin okeeritult ümbritsevat lumevälja. Alles nüüd märkasin, kui läbilõikavad on polaartuulte puhangud. Ilm läks uuesti selgeks ja temperatuur kukkus. Vajasin töötavat plaani siit pääsemiseks. Kaalusin erinevaid võimalusi ja parim nendest tundus olema ühes suunas liikumine niikaua, kuni leian mõne märgistatud matkaraja. Siinkandis oli neid küll vähe, aga siiski - leides raja leian ka peavarju ja abi.

Ainukene orientiir, mille järgi oskan liikuda, on päike. Kahjuks tõuseb ta ainult loetud minutiteks. Pean kiirustama. Varusid on mul veel ainult nädalaks, pärast seda saab gaas ja toit otsa.

Hämar- hämar, külm, lumi. Lõputu masinlik liikumine. Olen väga väsinud ja liigun omateada päikese suunas. Kahjuks ei saa seda enam kontrollida - polaaröö on alanud.

Lõputult külm on. KÜLM. Seda ei ole võimalik kirjeldada. Tunnen hinges valusat kripeldust ja esimest korda üle väga pika aja tekib minu peas küsimus:

“INIMESED, kus te olete?”

Istusin hanges ja naersin kähedalt. Kes oleks iial arvanud, et minus tekib vajadus inimeste järgi? Hikikomori* minus tõstis pead. Saan hakkama! Mul ei ole kellegi abi vaja.

Liikumine muutus aina aeglasemaks. Suusad libisesid vaevu-vaevu üle krudiseva lumekooriku. Käed on üleväsimusest tundetud. Kelk ripub minu küljes, nagu pomm vangi jala ümber. Kaua ma enam nii ei jaksa. Otsustasin puhata. Käsikaudu läitsin gaasileegi. See on viimane lõke. Gaas sai otsa. Järele on jäänud toos tikke, aga nende abil jäätunud puudest lõkke tegemine on päris lootusetu ettevõtmine.

Ajasin lõkke suureks. Saaks veel viimast korda kere korralikult soojaks. Äkki märkasin, et eemal välkusid kellegi silmad. Pöörasin eredast valgusest eemale ja kui harjusin pimedusega nägin, et helendavaid täpikesi oli kümmekond. Minuni kostus hundi veniv ulg. Interneti järgi pidi Lapimaal huntide populatsioon minimaalne olema. Lohutasin ennast sellega, et ega hundid inimest põhjuseta ründa. Ma ei veennud end.

Pugesin magamiskotti ja jäin kurnatusest magama, nähes unes purelevate huntide läikivaid kihvu. Ärkasin valu peale. Kargasin ühe ropsuga püsti. Avastasin, et olin oma kindas käe tule lähedale sirutanud ja see oli põlema läinud. Otsisin kähku varukindad välja.

Viimane söömaaeg. See koosnes turisti einest ja kõvaks külmunud leivaviilakast. Nüüd jääb mul üle lund süüa, kui tahan janu kustutada. Pean koguaeg liikuma, muidu külmun. Inimene peab söögita vastu isegi neli nädalat. Ilma veeta ainult nädala, nii et ma peaks tohutute külmunud veevarude eest tänulik olema.

Katsumus jätkus. Oleks see olnud arvutimäng leiaksin iga künka tagant arstipauna ja lisamoona. Aga see oli elu. Külm. Väsimus. Masendus. Liigun edasi, tean ainult seda, et ma ei tohi seisma jääda. Suunataju on sassis.

Minu sees liigatas midagi rõõmu sarnast. Leidsin jäljed! Need ei olnud kinni tuisanud. Värsked jäljed! Lootus tõstis pead. Pean kiiremini liikuma.

Pärast umbes pooletunnist rallit sain lõpuks aru, et need jäljed kuuluvad mulle endale. Kukkusin põlvili suuskadele. Pisarad hakkasid iseenesest voolama, külmudes, enne kui nad lumme langesid. Täis enesehaletsust hõikasin üle külmunud välja:

“INIMESED, kus te olete, kui ma teid vajan?”

Ma ei tea, kui kaua aega veel möödus, enne kui märkasin lähedal asuvat suurt tundrut. See oli sinna tekkinud ei kuskilt. Ma ei mäletanud, et ma oleksin sellest ennem möödunud. Jalamile võis olla oma kilomeeter. Läbisin selle vaevaliselt ent lootusrikkalt. Sellisest kohast võib leida talvevarustuses hüti.

See oli tüüpiline tundur. Suur ja lame nagu tagurpidi keeratud pesukauss. Tipp oli paljas ja lumega kaetud. Alt keskosani vohas männimets. Olin sunnitud kelgust loobuma. Asusin vaevu aimatavat rada pidi üles ronima.

Mäkke ronimine oli arvatust kergem. Rada andis lootust, et kohe-kohe näen palkhütti ja saan lõpuks ennast üles sulatada. Mida kõrgemale jõudsin, seda väiksemaks lootus kahanes. Keegi ei hakkaks onni nii kõrgele ehitama. Otsustasin siiski edasi tipu poole murda. Ehk näeb sealt asustuse jälgi. Tippu jõudnud, vaatasin masendunult ümbritsevat pimedust. Mitte üheski ilmakaares ei olnud näha pääsemist.

Äkitsi lõi taevas violetselt särama.

Aurora Borealis. Vaatasin imetlevalt suurt värvide mängu: roheline, punakas, violetne ja uuesti otsast peale ning läbisegi. Taevas oli kui üks suur ookean, mille lained alla maa peale loksusid, tuues kaasa imelisi värve. Teadsin küll, et virmalised tekivad päikesetuulte kokkupõrkel Maa atmosfääri osakestega, aga siin seistes tundus mulle, et ma olen astunud muinasjuttu.

Kõik see tundus olema käega katsutav. Tulid meelde kunagi loetud legendid , mis rääkisid taevasest trepist jumalateni. Sellele teele saab astuda ainult see, kes on täielikult pühendunud. Ja veel muistend sellest, et see on tee elavate ja surnute maailmade vahel. Naersin mõttes. Virmaliste tekke keskmine kõrgus maapinnast on sada kilomeetrit. Pikk samm astuda.

Minu imestuseks liikus valgus mäele lähemale. Enne kui ma aru sain, mis täpselt toimub, nägin enda ees astet. Trepi esimest astet, mis oli moodustunud kolmest värvist. Naer minu sees tardus. See ei saa ometi tõsi olla? Pigistasin silmad kõvasti kinni, puhastasin pea mõtetest ja täielikult rahunenuna avasin uuesti. Aste ootas mind endiselt.

Tundes maist külmanäpistust ja nälga sain järsku aru, et mul ei ole valikuid.

Astusin sammu. Hetkeks ei näinud ma muud, kui vaid värvide ja valguse sähvatusi. Minu ette kerkis valgelt sätendav ehitis. See meenutas välimuselt Vana-Kreeka templit. Astusin lähemale ja katsusin minu ees kõrguvat sammast - see oli jääkülm. Tundus, et kogu tempel on ehitatud jääst. Kõrgel võlvi all oli suurte tähtedega kiri:

“Templum solitudinis”

Temperatuur tundus aina allapoole kukkuvat. KÜLM. Mul ei olnud enam kahtlust, et varsti pean oma eluga hüvasti jätma. Ainukese asjana hoidis mind üleval uudishimu.

Liikusin templis ringi ja leidsin seina sisse raiutud nimed:

Ryokani

Asita

St. Antonius

Diogenes

Zarathustra

Tom Bombadil

Natuke aega nimesid vaadates sain aru, et tegemist on kuulsate erakutega. Viimased nendest panid mind naerma. Tundus, et ka raamatukangelased on siin templis au sees.

Korraga hakkasid jäässe tekkima uued nimed. See kõlas nii, nagu oleks grupp iluuisutajaid jääl piruette tegemas.

Pikkamisi, nagu kõige sügavaimas unenäos, jõudis minuni hääl: “Tere tulemast erakluse templisse. Inimene, kes sa oled välja teeninud valgustatuse ja igavese üksinduse.”

”Valgustatuse?” pomisesin kuuldut vaevu uskudes ja jätkasin, “ma pole kunagi püüelnud valgustatuse poole.”

“Oled täitnud kõik tingimused, mis on seatud. Oled olnud vaga mees, eraldatud, loobunud maailma hüvedest ja pahedest. See siin on autasu. Üksindus. Igavesti. Ka sinu nimi kirjutatakse selle templi seinale.”

Hammaste lõgisedes hüüdsin “Miks siin nii metsikult külm on?”

“See oli sinu valik.” Vastas hääl.

Istusin külmale troonile. Nii külm on, et ei suutnud peale silmade midagi liigutada. Hinge hiilis, esimest korda elus, metsik üksindustunne. Soov kuuluda kuhugi. Olla keegi, kellest hoolitakse ja hoolida kellestki. Enne keha täielikku külmumist jõudsin sosistada viimase paluva sõna: “INIMESED.”

3.

Üle kalmistu kostus kurblik matusemuusika. Kabel kust meloodia alguses sai oli peaaegu tühi. Ainult viimases pingireas istusid kaks meest, kes tasasel häälel omavahel juttu rääkisid. Üks nendest oli kirikuõpetaja ja teine kohalik notar.

Kirikuõpetaja: "Hannese ärasaatmisele ei tulnudki kedagi?"

Notar: "Tal ei olnud sugulasi, sõpru ega tuttavaid. Võib öelda, et kõige lähedasem inimene Hannesele olin mina - tema testamenditäitja."

Kirikuõpetaja: "Kas tõesti võib üks issanda laps olla tänapäevases maailmas nii üksik?"

Notar: "Käisin temaga kunagi ühes koolis ja võin kinnitada, et ta oli selline juba varases lapsepõlves. Hoidis endamisi ja toimetas omaette. Mida aastad edasi seda vähem teda näha oli. Mina kohtusin temaga viimati viis aastat tagasi testamendi kinnitamisel."

Kirikuõpetaja: "Üksindus oli siis tema vaba valik. Kuidas ta suri? Miks peetakse matuseid tühja kirstuga?"

Notar: "Infarkt oli. Sõideti küll kohe appi, ta kasutas digidoktorit, aga selleks ajaks, kui kiirabi jõudis oli ta juba pöördumatult koomasse vajunud. Ta leiti diivanil istumas ja klaasistunud silmadega Lapimaa looduspilte vaatamas. Testamendis olid jäetud kindlad juhised, kuidas käituda, kui teda saab elus hoida ainult aparaatide abil. Keha asetati spetsiaalsesse anumasse, mis täideti -196°C kraadise vedela lämmastikuga. Seal ta siis liguneb, kuni leitakse moodus, kuidas teda ravida."