Tekst on väljaandest:
JUAN JOSÉ MILLÁS
ASJAD KUTSUVAD MEID
Loomingu Raamatukogu nr. 21—23 / 2013
http://lr.digiraamat.ee/product/Asjad-kutsuvad-meid-947
Algupärand:
Juan José Millás
Los objetos nos llaman
Editorial Seix Barral, S.A. 2008
© Juan José Millás, 2008.
© Kaanefoto. Roger Viollet Cordon Press.
© Tõlge eesti keelde. Kai Aareleid, Margarita Kuusmaa ja „Loomingu Raamatukogu“, 2013.
ISBN 978—9949—514—31—1
Mul oli tarvis juhiluba uuendada ja ma läksin Velázqueze tänavas asuvasse fotoautomaati, kus olin käinud teisteski hädaolukordades. Kõik läks kenasti, kuni pildiriba välja tuli ja nägin, et ülesvõtetel on hoopis onu Emilio, mu isa vend, keda terve perekond südamest vihkas, kuna ta oli kogemata tapnud oma vanavanemad. Kui ma poleks uskunud üleloomulikesse tobedustesse, oleksin fotodega koju läinud, öelnud naisele: „Näed sa, kui sarnane ma olen sellel pildil kaabakas onu Emilioga,“ ja kogu moos. Aga mind on kerge mõjutada ja tõele au andes ma olingi onu Emilio täpne koopia, eriti tema vidukile tõmbuva vasaku silmalauga, mis reetis, kui ta oli purjus või sepitses midagi kurja.
Järgmisel päeval läksin Serrano tänava fotoautomaati ja lasin teha kaks satsi fotosid, kuid tulemus oli samasugune. „Püha jumal,“ mõtlesin, „ma olengi onu Emilio, kuidas ma küll nii madalale sain langeda!“ Samal õhtupoolikul pidin vanemate juurde külla minema, nad olid käinud arsti juures analüüse andmas. Tahtsin teada, kuidas maksaensüümide ja kõige muuga lood on, aga kartsin, et isa paneb tähele, et olen tema kaabakast vend, ja võib rabanduse saada või mind välja visata. Ja kui isa saab veel ära petta, siis ema on väga läbinägelik. Ta oleks nagu nõid. Kõiki mu elus juhtunud olulisi asju on tema teadnud minust varem. Paar kuud enne seda, kui mul sapipõis ära lõigati, istusime ühel päeval lauas, sõime paellat, mis ta oli kiirkeedupotis valmistanud, ja äkitselt ütles ta:
„Pole mõtet seda varjata, me teame, et sa lased sapipõie ära opereerida.“
Kaks kuud hiljem see juhtuski. Enamasti püüan tema juuresolekul mitte midagi mõelda, sest nähtamatute kõrvadega, mida palja silmaga loomulikult ei märka, suudab ta teiste mõtteid kuulda. Et asja veel keerulisemaks ajada, otsustasin, et kui mind süüdistatakse selles, et ma ei ole mina, eitan onu Emilioks olemist kuni lõpuni. Tihtipeale on mul läinud korda suruda kangekaelsusega läbi see, mida arutlustega pole õnnestunud saavutada.
Läks tükk aega, enne kui nad ukse lahti tegid, ehkki kuulsin, kuidas nad esikus edasi-tagasi käisid ja vaidlesid. Paar korda tundus mulle, et nad piiluvad uksesilmast, sest nägin, et valgus läätses muutus. Helistasin veel mõne korra ja lõpuks ilmus uksele ema, kes mind sõna lausumata sisse lasi. Astusin tema kannul läbi esiku ja kui me elutuppa jõudsime, istusin oma tavalisele kohale tugitoolis. Isa luges spordilehte ja ainult mühatas tervituseks. Nüüd, kus nad on vanaks jäänud, on nende tuju üha kehvem. Vanus ei paranda midagi. Küsisin analüüside kohta ja isa nookas lõuaga laual oleva ümbriku poole. Võtsin selle kätte ja mulle tundus, et tulemustel polnud vigagi, vähemalt niipalju kui mina aru sain. Veresuhkur ehk natuke kõrge ja maksaensüümid piiripealsed, aga kolesteroolitase oli suurepärane, samuti verelibled ja trombotsüüdid.
„See näeb ju väga kobe välja,“ ütlesin, märgates, et see oli üks onu Emilio lemmikväljendeid. Terve elu oli ta ilma millelegi kindlale viitamata öelnud „see näeb ju väga kobe välja“.
„Teesklemisest pole mingit kasu,“ vastas isa. „Me saime juba helistamisest aru, et sa oled Emilio: kaks lühikest ja üks pikk.“
Õnnetuseks on ka minu nimi Emilio, sest kui ma sündisin, ei olnud onu Emilio veel selline lurjus, ja mulle pandi tema järgi nimi.
„Muidugi olen ma Emilio, kes ma siis peaksin olema?“
„Sa tead küll, millist Emiliot ma mõtlen.“
Ema noogutas, võttis pooliku töö ja istus piiritu põlgusega oma tugitooli kuduma.
Varusin kannatust ja otsustasin oodata, kuni torm vaibub. Mu taskuid kõrvetasid fotoautomaadis tehtud fotod, ma kahetsesin, et ei olnud neid ennist hävitanud ja läksin niisiis vannituppa. Rebisin need väikesteks tükkideks ja uhtsin potist alla. Hakkasin juba välja tulema, kui mulle meenus, et mu vanematel oli komme peita raha rohukapi taga olevasse orva, ja ma otsustasin selle ära varastada, koos purgitäie rahustitega, mille leidsin rahatähtede kõrvalt. Siis ütlesin, et mul on pakilisi asjatoimetusi, ja tegin kiiruga minekut.
„Head aega, Emilio,“ lausus isa sarkastiliselt, ja tol hetkel taipasin, et inimene ei ole elus mitte see, kes ta tahab olla, vaid see, kes teised tal käsivad olla. Ja see, kelleks fotoautomaat ta teha otsustab.