Deborah Walker
Tõlkinud Juhan Habicht
On vana-aasta õhtu ja väljas sajab lund. Muidugi sajab. Ilmamasinad lülitati juba esimesel detsembril sisse. Pühad olgu lumised. Me oleme elutoas ja ootame esimest jalga. Esimene inimene, kes uksest sisse astub, toob meile uue aasta õnne.
Onu Milo tukub oma toolil. Ta on täis nagu tõhk. Ta pole kunagi eriline napsimees olnud. Aga igaühel tuleb norm oma ära täita. Onu Milo ja tädi Val elavad meie juures. Enne oli neil kena korter, kus pensionipõlve pidada – vaatega sadamale. Aga perekonnad peavad koos elama.
Tuled on hämarad. Punased tulukesed jõulupuul vilguvad ja salvestavad, kontrollivad, et traditsioonidest kinni peetakse. Ma mõtlen, kas keegi jälgijatest praegu ka meid vaatab. Kas me pakume head meelelahutust?
Ma lähen akna juurde ja vaatan tänavale. Sada perekonda sajas majas, mis asuvad kõik ühel ringil. Sada maja, millel pole tagaust ega tagaküljel aknaid. Kõigis elutubades põleb tuli. Me kõik ootame esimest jalga. Ma näen neid: pikad tumedad kogud külma käes ootamas, et meile meie õnn tuua.
Kirikus, mida pole, löövad kellad ja saabub uus aasta.
“Head uut aastat!” hüüab ema. Kui kaksikud hakkavad erutatult hõikuma ning üles-alla kargama, paistab ema näol kergendustunne. Ta treenis neid terve pärastlõuna. Ma naeratan emale, püüdes talle teada anda, et ma mõistan. Tegelikult mõistangi.
Ema patsutab mu põske. “Head uut aastat, Brenna.”
Tädi Val ajab onu Milo üles. Me hoiame üksteisel käest kinni ja laulame: “Me hõiskel vastu võtame…”
Ema vaatab ukse poole. “Kus ta on? Kus ta on?” sosistab ta.
“See kõik on jama.” Onu Milo silmad on punased ja ähmased. Ta astub jõulupuu poole ja põrnitseb seda. “See kõik on jama.” Ta sõnad langevad nagu raske lumi.
Ma tõmban kaksikud endale lähemale. Pärast seda, kui nad nägid jõuluvana kingitusi toomas, on nad ikka veel segaduses. Jõuluvana ei peaks korstnat mööda alla nõrguma. Vahel saavad korravalvurid mõnest asjast valesti aru. Aga selle üle kurtmisest ei tule midagi head.
“Kas kõik läheb ikka hästi?” küsib Corey. Jane surub näo vastu mu õlga. Ei, tahaksin ma öelda. Kõik ei lähe hästi. Kuidas saakski? Aga see poleks nende suhtes aus. Ma naeratan ja ütlen neile, et küll läheb kenasti. Neile peaks jääma lootus. Nad on alles nii väikesed.
Tädi Val püüab onu Milot rahustada. “Kuss nüüd,” ütleb ta ja paneb käe onu õlale. Tädi Val näib nii haprana. Pärast abduktsiooni on ta jäänud ikka väiksemaks ja väiksemaks, hoolimata kogu sellest söögist, mida ta on pidanud pühade puhul sööma. Ma olen tädi pärast mures. Ma olen meie pärast mures. Ma olen murest puruväsinud. Mure on nuga, mis on mu seest õõnsaks uuristanud.
“Ma ei lase ennast vaigistada.” Onu Milo hääl läheb valjemaks, kasvab nagu veerev lumepall. “Me. Ei. Saa. Niiviisi. Elada. Te ei saa sundida meid elust rõõmu tundma.” Ta äsab puu suunas. Punased tulukesed vilguvad. Onu komistab. Ema ahhetab. Me kiirustame mõlemad lähemale, et onu kinni püüda. Aga me oleme liiga aeglased. Ta vajub maha, kukub raskelt puust tapamajale, mille jõuluvana Coreyle jõuludeks tõi.
“Mul pole midagi viga. Mul pole midagi viga,” ütleb onu. “Ärge pabistage pisiasjade pärast. Pole vaja,” tõrjub ta tädi Vali abipakkumise. See kõlab nii, nagu vihkaks ta tädi.
Tädi Val hakkab nutma. Kaksikud samuti.
“Mitteajakohane käitumine pole lubatud.” Korravalvuri hääl täidab toa.
“Aga see on traditsioon, et inimesed kaotavad sel ajal enesevalitsuse,” ütleb ema kähku.
“Tagage, et see jääks ühekordseks juhtumiks.”
“Ma teen seda, tänan teid.”
Uksele koputatakse.
“Tee lahti, Brenna,” ütleb ema.
Ma avan ukse. Ta on pikk ja tume. Isa naeratab mulle, kuid ta ilme on nõutu. Ma muutun rahutuks. Tavaliselt tuleb isa oma rolliga nii hästi toime.
“Kus sa olid?” sisistab ema. “Onu Milol tuli hoog peale.”
Onu lebab ikka põrandal ja nuuksub.
“Ma… kohtasin kedagi.”
“Tee see nüüd kähku ära,” ütleb ema.
Isal on käes mõned hõbemündid, söetükk ja soolanutsak. Ta hüüab: “Head uut aasat teile! Jumal saadab teile külluse! Kus teil oli üks naelane rahatäht, seal, soovin ma, saagu olema kakskümmend.” Ta jagab kingitused laiali, andes mulle soolanutsaku.
Ma harutan selle lahti, pistan sõrmeotsa soola sisse ja maitsen seda. Puistan siis soola põrandale ja pistan paberi, milles see oli, kähku taskusse. Paberile oli trükitud punane ring, vastupanuliikumise sümbol. Ma olin küll jutte kuulnud, kuid polnud neid kunagi uskunud. Kas keegi suutis korravalvuritega võidelda? Kas kellelgi oli võimalik sellest loomaaiast pääseda?
Ema annab isale hakklihapiruka. Sellele on raputatud sinist tuhksuhkrut. Isa vaatab seda hetke ja sööb siis kahe kiire ampsuga ära.
Ema ohkab. “Sellega on siis ühel pool. Lähme magama.”
“Head uut aastat, ema.” Ma kallistan teda.
“Head uut aastat, kallis.”
Ma aitan kaksikud voodisse, mõeldes esimesest jalast, mis toob uueks aastaks õnne. Ja mõtlen vastupanust. Uus aasta toob lootuse.