Betoonist vikerkaare all

Maia Tallas

1.

Ajad olid muutumas.

Kümnendik möödus kümnendiku järel, kuni ühel päeval kõlas 22. sajandi stardipauk. Juhtus see, mida kõik ammu olid kartusega oodanud, aga kui see lõpuks kätte jõudis, ei pannud keegi muutuseid tähelegi. Religioon osutus tarbetuks, tehnoloogia möödapääsmatuks. Kirikud ja loomaaiad olid muuseumid, kus sai imetleda haruldasi ja tihti kummalisi nähtusi ja olevusi. Planeet Maa vaevles talumatu surve all pidada ülal oma ligi 10 miljardilist elanikkonda ning ressursse ei olnud juba ammu jätkunud rohkemale kui vaid kümnele protsendile rahvastikust.

Ühiskond muutus koos maailmaga ning lihtinimesel ei jäänud muud üle, kui üritada nendega sammu pidada. Tänavad muutusid sõidukite jaoks liiga kitsaks ning liiklus hakkas toimuma viaduktidel, mis kõrgusid majade kohal; hiljem aga, kui ruumipuudus sundis hoonetele lisama aina rohkem ja rohkem korruseid, juba majade vahel.

Vana Maailma hõnguga keskpargi ümber kerkisid ükshaaval tornid ja kõrghooned ning suur magistraal jooksis nagu betoonist vikerkaar üle taevalaotuse. Lõpuks oli jäänud pargi äärde veel vaid üks vana maja, mis oli seletamatul kombel püsinud puutumatuna ning seisis seal üsna samamoodi, nagu ta oli ligi 200 aastat varem sinna ehitatud. See oli kitsas kolmekordne maja, mis kiirgas karakterist ja nostalgiast, ning mis oli kunagi kuulunud ühele toredale vanapaarile. Nüüd oli see aga koduks Sannele, kes oli alles üsna hiljuti võtnud vastu otsuse kolida elama oma vanavanemate majja.

Pärast oma vanemate surma oli miski Sannes muutunud. Kui testamendi ettelugemisel teatas advokaat talle, et ka vana pargiäärne maja on nüüd tema nimel, ei kõhelnud ta hetkekski, et jätta maha oma senine elu ning alustada uuega. Ta kolis majja, mis oli tükk aega tühjana seisnud, ning otsustas vabaks jäänud toad välja üürida. Ühelt poolt tähendas üürnike omamine Sanne jaoks teatavat rahalist vabadust, võimaldades tal lahti öelda oma töökohast, mida ta polnud tegelikult kunagi sallinud. Teisalt aga ei soovinud ta enam hetkekski tunda seda lämmatavat üksindustunnet, mis teda oli vallanud oma vanemate hukust saadik.

Nädal pärast sissekolimist jättis Sanne kohaliku toidupoe infotabloole kuulutuse, kuid ta ei osanud aimatagi, et juba järgmisel päeval nii palju soovijaid kohale võiks ilmuda. Mõni oleks võinud öelda, et mõelgu Sanne hoolikalt läbi, keda oma koju lubada - küsida neilt soovitusi ja nõuda tõendeid kodanikukohustuste täitmise kohta ning muudki taolist. Praegusel ajal ei võinud kunagi teada, kas inimesed enese kohta tõtt räägivad või mitte. Kuid Sanne vanemad oli talle alati õpetanud, et teisi tuleb kohelda nii, nagu sa tahad, et sind ennast koheldakse. Ning Sanne oli nõus kõigile kohasoovijatele võimaluse andma, nagu ta ka ise oleks tahtnud, et inimesed oleksid talle sarnases olukorras võimaluse andnud. Seetõttu võttis ta vastu esimesed kolm tulijat ning ütles vaid, et kui maja neile meeldib, siis on tuba nende. Nagu selliste asjadega ikka tavaliselt läheb, ei osutunud kõik esimesed valikud alati õigeks. Oli mõningaid tülisid, paar suuremat konflikti ja üks mitte-väga-sõbralik lahkumine, kuid lõpuks oli Sanne leidnud sellised kaaslased, kellega ta oli rahul ja kelle läheduses ta tundis, et nendest võiks saada tema uus perekond.

Sanne kõrvaltoas elas Barbra, rõõmsameelne ja praktilise meelelaadiga juuratudeng, kes alatasa vahetas töökohti, kuid kaugeltki mitte nii tihedalt kui meessoost kaaslasi, kes teda õhtuti välja linna peale viisid. Tema ülikoolitee oli juba üsna pikaks veninud ning selleks hetkeks oli ta vaid ühe kursuse kaugusel oma programmi läbimisest, mistõttu oli tal piisavalt aega, et poole kohaga töötada ning täiskohaga õhtuti väljas käia.

Ülakorrusel paiknevates magamistubades elas aga kaks võrdlemisi vastandlikku noormeest. Esimene neist oli Cayus, otsekohene ja ambitsioonikas elukooli kasvandik, kes töötas ühes südalinna tipprestoranis kelnerina. Tema endi sõnul oli ta oma karjääri seisukohast vaadatuna täpselt seal, kus ta olema pidi, sest tänu oma töökohustustele lootis ta luua kontakte ühiskonna koorekihiga, kelle tutvused aitaksid tal ühel hetkel saada jala ärimaailma ukse vahele. Ta oli juba nooruses välja mõelnud plaani, mille järgi kavatses ta alustada praktikandina mõnes ettevõttes, 22-aastaselt jõuda assistendi positsioonile, 25-selt saada edutatud osakonna juhatajaks ning 30-selt võtta üle firma ohjade hoidmine. 26-aastasena ei olnud Cayus aga kaugeltki mitte veel alla andnud. Nagu ta ise ütles, oli ta kõigest graafikust natuke maas.

Ning lõpuks oli veel Tyro, kerglase iseloomuga maailmaparandaja, kes oli lausa kurikuulus oma võimetuse poolest kellelegi „ei“ öelda. See oli talle minevikus tihti pahandusi kaasa toonud, kuid praeguse ameti juures tuli see pigem kasuks. Nimelt töötas ta ühe madalaprofiililise heategevusorganisatsiooni juures, mis tegeles loodus- ja loomakaitse propageerimisega. Aeg-ajalt tõi Tyro koju erinevaid brošüüre, millel figureerisid fiktiivsed tegelased nagu Roheline Planeet ja Emake Maa, kes elasid eksootilistes metsades ja pidasid võitlust kurjade kapitalistidega. Mõnikord saabus ta koju alles keset ööd, olles taaskord lubanud ülemustele jääda kauemaks, et vajalikud asjad õigeks ajaks tehtud saaks. Aga tundus, et ta tõepoolest nautis oma tööd ning võttis seda ka tõsiselt - vähemalt piisavalt tõsiselt, et Cayus selle üle aeg-ajalt nalja võis heita.

Tyro oli kõige hilisem lisandus nende seltskonda, kuid tema malbe iseloom ja teistega alati arvestav käitumine teenisid talle kiiresti majarahva usalduse ja sõpruse. Ülejäänud kahest oli aga Cayus see, kes oli majas elanud kõige kauem. Veel enam, ta oli üks neist kolmest soovijast, kelle Sanne oli esimesel päeval tänavalt vastu võtnud. Tollal ei oleks Sanne kuidagi osanud ette näha, et just Cayusest saab see isik, kes püsivalt majja elama jääb. Aga elu on teinekord juba sedamoodi ja nüüdseks oli Cayus osa tema perekonnast. Barbraga klappis Sanne peaaegu otsekohe ja ta oli sedamaid veendunud, et uus üürnik on siin selleks, et jääda. Sanne sisetunne ei eksinud ning neist said üsna ruttu parimad sõbrad.

Jah, Sanne soov oli lõpuks täitunud – tal oli taaskord oma pere.

Argipäeva hommikud möödusid neil kindlat rada pidi ning ka see konkreetne hommik ei erinenud väga eelnevatest. All köögis valmistas Sanne ühist hommikusööki, nagu ta tegi seda iga päev. Tyro ja Cayus arutlesid eelmise õhtu spordimängu üle, sellal kui Barbra oli ülemäära närvis oma eesseisva eksami pärast.

„Mul hakkab paha. Kuidas ma saan niimoodi komisjoni ette minna?“ Barbra vaatas nukralt oma taldrikul ilutsevat pannkooki, justkui ootaks ta sellelt vastust oma küsimusele.

„Bee, rahune, sul läheb suurepäraselt,“ lausus Sanne üle õla ning keeras veel ühe koogi pannil ümber.

„Mitte seekord,“ oli teine veendunud.

„Vaevalt,“ muigas Cayus, suu veel toitu täis. “Me kõik teame, et enne jõuab maailma lõpp kohale, kui et sina laseksid end mõnes aines läbi kukutada.” Bee jõllitas teda ärritunult, kuigi Cayus ei paistnud seda tähelegi panevat.

„Mida sina ka tead.“ Bee ohkas sügavalt ning lükkas taldriku lõpliku kindlameelsusega eemale. „Ma ei suuda siin lihtsalt istuda. Õhtul näeme.“

„Õnn kaasa!“ hüüdsid Tyro ja Sanne kooris ning vahetasid naeratuse.

Bee saatis neile tänuliku pilgu ning jäi siis hetkeks ukselävel seisma, kott üle õla rippumas. „Cay?“

Cayuse tähelepanu oli endiselt suunatud taldrikule. „Ma ootan parem õhtuni, mil saan öelda „ma ju ütlesin“,” vastas ta hajameelselt ning sirutas käe moosipurgi järele.

„Tõbras.” Ning selle hinnangu saatel tõmbas Bee ukse enda järel kinni.

Ükshaaval vastasid ka Cayus ja Tyro oma päevatöö kutsele ning peagi oli suur, vana maja jäänud üleni Sanne päralt. Kuigi erinevalt teistest ei olnud tal kindlat töökohta, ei vähendanud see kaugeltki Sanne igapäevaste toimetuste ja tegemiste pikka nimekirja. Kõigepealt vajasid regulaarset hoolitsust lugematud põõsad ja lilled, millest maja pisuke tagaaed pungil oli. Kui aias töötamiseks oli ilm liiga palav, võttis Sanne kätte joonistusploki ning otsis uusi ja huvitavaid rakursse, mille alt tuttavaid esemeid ja taimi kujutada. Lõviosa päevast aga veetis Sanne suures keskpargis, mis kohati tundus otsekui tema enda tagaaia pikendusena. Küll ta toitis hulkuvaid loomi, kes iga päev samal ajal teda prügikastide juures ootasid; mängis lastega, kelle vanemad rahulikult murul päikest võtsid; ajas juttu mitmete teiste pargi püsikülastajatega, nagu Mayorite vanapaari ning ekstsentrilise härra Campenhout’iga; assisteeris mustkunstnikku, kes kord nädalas pargis etendusi läbi viis; ning tegi seda kõike puhtalt rõõmu pärast, midagi vastu ootamata. Pargis ei hakanud Sannel kunagi igav ning ta leidis seal alati endale tegevust. Igal hetkel võis seal olla jalutamas keegi, kes otsis seltsi, mängukaaslast või lihtsalt head kuulajat, kellele oma muresid kurta, ning Sanne pakkus seda kõigile, kes vajadust tundsid. Tal oli raske uskuda mõnede teiste naabrite jutte, et park pole turvaline, ning keeldus võtmast tõsiselt linnalegende selle kohta, kuidas igal täiskuul keegi pargis ära kaob, jäädes alatiseks üles leidmata.

Mõni oleks võinud öelda, et hoolimata Sanne päikselisest iseloomust ja peaaegu naiivsest headusest kõigi ja kõige vastu, leinab ta endiselt oma vanemaid ja näeb kõvasti vaeva, et oma kurbust sügaval luku all hoida. Miks muidu ümbritses ta end alatasa teiste inimestega ning isegi üksi kodus olles ei jätnud ta kunagi endale vaba hetke, eelistades kogu aeg midagi asjalikku teha? Aga siinkohal oleks ilmselt see mõni eksinud, sest olgu asjad kuidas nad varem olid – selleks ajahetkeks oli Sanne kogu oma mineviku kurbused maha matnud ning andis endast parima, et elada käesolevas hetkes. Igal hommikul sisendas Sanne endale, et tänane päev ei kordu enam iial, mistõttu tuleb seda nautida, kuniks veel võimalus on.

Too päev aga ei olnud veel läbi ning kella üheksa paiku ootasid kõik hetke, mil Bee õhtune vahetus lõpeb, ning ta naaseb koju uudistega oma eksami tulemuse kohta. Neil ei tarvitsenud midagi isegi küsida, sest Bee näoilme, kui ta välisuksest sisenes, rääkis iseenda eest.

„Palju õnne!“

„Hästi tehtud!“

Sanne ja Tyro saatsid Bee köögi poole, kus teda ootas otse ahjust tulnud kook. Samal ajal jälgis Cayus seda kõike elutoa diivanilt ning kui ta tabas Bee pilgu, siis pööras näo aeglaselt tagasi ekraani poole.

„Ma ju ütl-“

Diivanipadi summutas Cayuse lauselõpu. Ta tõukas padja eemale ning tõusis äkiliselt püsti, möödus kiiresti naeru tagasi hoidvast Beest ning blokeeris viimase läbipääsu kööki. Enne kui Cayus jõudis midagi ütlema hakata, oli Bee asetanud oma käed mehe õlgadele.

„Täna õhtul mind ei huvita. See oli mu viimane eksam. Ja sel pole vähimatki tähtsust, kas ma sain läbi seetõttu, et mul oli õnne, või seetõttu, et sina ütlesid, et nii juhtub,“ sõnas ta laia naeratusega ja kallutas oma pead väga veetlevalt. Cayus andis talle hetke aega, siis:

„Võta heaks.“ Ja ta andis Bee põsele kiire musi ning tõttas seejärel kööki oma koogitüki järele.

See kook oli Sannel märkimisväärselt hästi välja tulnud ning seda sama retsepti kasutas ta ka kolm kuud hiljem, mil Bee sai ametlikult kätte oma juuradiplomi.

 

Ilma kahtluseta – see oli hea aeg Sanne elus. Tagasivaadates jäid mõned mälestused eriti eredalt püsima. Nagu siis, kui Bee sai endale praktikakoha tähtsas advokaadifirmas ning nad kõik läksid seda tähistama karaokebaari, kus nad laulsid nii nagu ei kunagi varem (ega hiljem). Või siis, kui nad käisid koos Vana Aasta õhtul paraadi vaatamas ja kellelgi ei olnud meeles võtmeid kaasa võtta ning nad pidid uue aasta esimesed tunnid veetma oma endi majja sisse murdes. Või see kord, mil nad öö läbi üleval olid ja elutoas õudusfilme vaatasid, kujutledes, kuidas iga tapetav on Bee endine kallim, kes ta paar päeva varem oli maha jätnud. Kuidas Sanne sünnipäeval olid Tyro, Bee ja Cayus endid töölt vabaks saanud ning käinud terve päeva koos mööda linna, tehes kõike seda, mida Sanne oli alati tahtnud teha, aga kunagi polnud jõudnud. Neil hetkedel tundis Sanne, et maailm on tõesti hea paik, kus elada, ning ta oli veendunud, et rohkemat tal küll enam õnneks vaja pole.

Aga miski ei püsi muutumatuna igavesti ja igale tõusule peab alati järgnema langus.

See sai alguse pisiasjadest. Tyro muutus tõsisemaks ja kinnisemaks ning veetis tööl aina rohkem aega. Kui ta oligi kodus, siis käis ta oma toast väljas vaid söömas ning ei liitunud enam teistega õhtuti elutoas.

Kogu maailm näis muutuvat närvilisemaks. Pinge suurenes, surve tugevnes. Iga kuu tõi endaga kaasa uusi looduskatastroofe ning järjekordse poliitilise režiimi kukkumise. Sõjalised konfliktid välismaal olid sedavõrd levinud, et ei ületanud teinekord isegi uudistekümnist. Maailmalõpukuulutajad ennustasid uut ilmasõda, mille kohta isegi kõige optimistlikumalt meelestatud arvamusliidrid olid seisukohal, et peamine küsimus ei ole mitte “kas” vaid “millal”. Kõik näis kõõluvat ühel väga ebakindlal kaalukausil, mis ähvardas iga hetk ümber minna. Ja kõige selle keskel üritasid inimesed oma igapäevase eluga edasi minna nii hästi kui oskasid. Mis muud neil üle jäigi?

Ühel sellistest õhtutest avas Sanne koputuse peale ukse ning seisis äkitselt silmitsi kahe tumedas mundris mehega, kes tundsid huvi Tyro asukoha vastu.

„Teda pole hetkel kodus. Ta on tööasjus linnast ära, tuleb alles nädala lõpus tagasi.“ Sanne nägi, kuidas kaks meest vahetasid üksteisega teadja pilgu. Nüüd ilmus ka Cayus uksele.

„Milles asi on?“

„Kahjuks me ei saa uurimise põhjusi avaldada.“

„Kas me võime tema eluruumides ringi vaadata?“ Kahest mehest noorem küünitas vaevumärgatavalt üle ukseläve, üritades tõenäoliselt kindlaks teha, ega Tyro end sealsamas nurga taga ei peida.

„Ainult juhul, kui teil on kaasas ametlik order.“ Bee astus käed ristatult teisele poole Sannet, tundes end veidi vähem enesekindlamana, kui ta kõlas. Noorem mees tõmbas end sirgu ning köhatas. Veel üks pilk sai omavahel vahetatud, sõnatu otsus vastu võetud ning vanem mees sirutas käe välja.

„Suur tänu Teie aja eest. Head õhtut.“ Sanne surus hämmeldunult mehe kätt ning kui too koos oma noorema kolleegiga eemaldus, jäi maja esiuks veel tükiks ajaks lahti, kolm varju nõutult lävel seismas.

Kui Tyro nädalapäevad hiljem koju naasis, olid teised teda juba elutoas ootamas. Tyro jõudis vaevalt ukse enda järel sulgeda, kui järgnesid Sanne anuvad palved (“Palun ütle, mis ometi on lahti”), Bee kahtlustavad küsimused (“Miks nad sinu vastu sellist huvi tunnevad?”) ning Cayuse tõsised hoiatused (“Millesse iganes sa ennast mässinud oled, meid parem jäta sellest välja”). Nende ülekuulatav vaatas närviliselt toas ringi, vältides oma kaaslaste pilke, kuni hetkeni, mil Bee mainis, et võõrad olid tundnud huvi Tyro magamistoa vastu.

“Ega nad seal sees ei käinud?” hüüdis ta ning oleks kas või kohe trepist üles tormanud, kui Cayus ei oleks järsult tal õlast kinni haaranud.

Tyro näis olukorda kaaluvat; ta vaatas hetke ehmunult toasseisjate nägusid ning üritas siis veidi vabandavalt naeratada. “Kõik on korras, Cay, ausõna. See oli kindlasti mingi arusaamatus, võib-olla aeti mind segi mõne mu kaastöötajaga. Ärge muretsege, ma luban, et rohkem nad siia ukse taha ei ilmu,” lõpetas ta kärsitult ning üritas oma õlga teise mehe haardest vabastada, kuid saavutas sellega vaid viimase tugevnemise.

“Nii et see on kuidagi seotud su tööga? Millega sa täpselt praegu tegeled?” Küsimuste valing jätkus muutumatu skeptismiga, justkui ei oleks Tyro vahepeal üldse midagi öelnud.

“Te ei saa aru, ma ei saa – ma ei saa oma tööst rääkida. Me tegeleme väga suurte projektidega, mis võivad päästa meie maailma, kuid see nõuab palju aega ja pühendumist.”

„Asi pole ainult su töös. Sa oled nii palju muutunud. Sind ei ole enam kunagi kodus, sa ei söö koos meiega õhtust ning tuleb välja, et sa oled hakanud oma toa ust lukus hoidma,” sõnas Bee. Tyro vahtis oma jalanõusid, oskamata sellele kuidagi vastu vaielda, sest nii see tõepoolest ju oli.

“Sa oled osa meie perekonnast siin, aga ma ei saaks niimoodi ühtegi tundi rahulikult magada – tegelikult ei olegi saanud sellest õhtust, mil need mehed sind otsimas käisid – teades, et minu kodus on midagi sellist, millest ma ei tea ja mida ma ei tohigi teada,” lausus nüüd Sanne. “Ma olen kuulnud küll neist ekstreemsetest rohelistest liikumistest, seega ma ei saaks olla nii naiivne, et arvata, nagu hõlmaks su töö vaid lendlehtede jagamist. Ja ma isegi mõistan sind, kui sa ütled, et see on miski, mida sa ei tohi meiega jagada, veel enam kui see oleks meie endi kaitseks. Aga kui olukord tõesti on nii, siis on vast meile kõigile parem, kui sa mõnda aega kuskil mujal elaksid.”

Sannel oli raske neid sõnu välja öelda, kuid toas valitsev vaikus andis talle mõista, et tegu on õige otsusega. “Need mehed võivad tagasi tulla ja seekord ei pruugi nad piirduda kõigest üle läve vaatamisega. Palun, Tyro, sa pead ju aru saama, et see on ainus lahendus.”

Kuid Tyro ei tundnud seda mõistvat. Tema hingamine sügavnes ja valjenes, pilk suunatud ainiti Sannele, näol segunemas nördimus ja pettumus. Sanne keeras pea eemale ning vajus löödult diivanile.

“Sanne, see ei ole mingi naljaasi. Kui Tyro on millegi halvaga seotud, siis me ei tohiks sellele kaasa aidata,” lausus Barbra.

“Mina igatahes keeldun siin majas elamast senikaua, kuni ma ei tea, mida ta oma toas hoiab,” teatas Cayus.

“Las ta lihtsalt lahkub,” ohkas Sanne pea käte vahel. Hetkeks vahetasid püsti seisjad omavahel ettevaatliku pilgu, justkui oleks igaüks neist oodanud, et keegi teine järgmise sammu astuks.

Patiseis püsis vaid mõned sekundid. Cayus, tundnud ilmselt vajadust lõpuks olukorra ohjad enda kätte haarata, tormas tagasi vaatamata ülakorrusele, Tyro kohe tema kannul, mõne sammu kaugusel. Kostus rahmeldamist, lööke uksele ning valju raksatust. Cayusele piisas ühest pilgust Tyro tuppa, et aru saada, millesse sõber end seganud oli. Seintel plakatid, mis kujutasid leekides linnasid ning kandsid loosungit “Tagasi loodusesse!”; lauapealne täis kuhjatud erinevaid elektroonilisi jubinaid, mille keskel ilutses viimases valmimisjärgus isetehtud lõhkeseadeldis.

Tyro üritas selgitada; ta rääkis uue maailma, uue alguse vajadusest ja kuidas miski ei muutu, kui inimesed ise midagi ette ei võta – kuni neil pole muud valikut kui muutuda. Teised kuulasid tema sõnu kasvava hirmuga. Nende ees polnud jälgegi sellest malbest noormehest, keda nad omast arust tundnud olid.

Seistes kitsas koridoris, igaüks neist erineval trepiastmel, vaatas Tyro ükshaaval oma sõpradele otsa. Ta keeldus lahkumast enne, kui nad mõistavad tema seisukohti. Ta anus neid, veenis, hoiatas ja ähvardas, kuid ta oleks võinud samahästi rääkida seinaga. Ühel hetkel ilmusid Sanne näole hääletud pisarad ning ta taganes kiirel sammul alla elutuppa. Tyro tahtis talle järgneda, kuid Cayus lükkas tugeva hoobiga ta jalgadelt maha, nii et too lõi oma nina vastu trepi käepidet veriseks.

Kohe selle järel – ning uskumatult kiirelt – haaras Cayus Tyro toast ühe tühja spordikoti, millesse toppis kogu kirjutuslaual oleva atribuutika, rebis seintelt maha plakatid ning kõige tipuks surus sinna veel mõned toas laiali vedelevad riided. Peagi oli ta koti asetanud hooletult lahtise välisukse ette, andes Tyrole käsu otsemaid lahkuda. Viimane nägi nüüd veelgi võõram välja, oma verise näo ning ähvardava silmavaatega, ning kui Barbra sirutas käe telefoni järele näis temas miski murduvat miski. Ta viskus Bee suunas ning haaras tema käest telefoni, mille jõudis põrandale puruks visata, enne kui Cayus talle peale kargas ning kaks meest rahmeldades ukse suunas liikusid. Bee karjatas ning Sanne tõttas ukselävele, jõudes näha, kuidas Tyrol õnnestus Cayus keereldes trepist alla saata.

Korraks seisid Sanne ja Tyro vastakuti. Esimese silmis hirm; teisel segaduses, kahetsus, lõksuaetus. Kuid hetk hiljem oli keegi krahmanud selja tagant Tyro kaelast kinni ning võtnud ta oma tugevasse haardesse. Bee tardus jooksu pealt, nähes ehmatavat vaatepilti kõnniteel lebavast Cayusest ja tundmatu mehe surve all rabelevast Tyrost.

„Palun ärge kartke – ma kõndisin teisel pool tänavat ja nägin pealt, kuidas see härra siin toda teist ründas ja tundus, et asi oli kontrolli alt väljumas,“ rääkis võõras läbi pingutuse, mida nõudis Tyro kinnihoidmine. Barbale sellest piisas – ta noogutas hajameelselt ning kiirutas alla Cayuse juurde.

„Te-te teete talle haiget,“ sõnas Sanne võõrale. Ta hääl kõlas kaugelt, justkui läbi udu. Tyro üritas meeleheitlikult ahmida õhku tugevate käsivarte vahelt, mis ta kaela justkui ahelates hoidsid.

„Ärge muretsege, ma lähen panen ta takso peale ja teen talle selgeks, et ta enam teid ei tülitaks.“

„Tema asjad...“ Sanne astus lähemale, ulatades tundmatule mehele veidi kõhklevalt spordikoti. Samal ajal ei lahkunud naise nukker, tinajas pilk oma vana sõbra pealt.

“Tänan, proua,“ vastas võõras ning kõige kummalisema stseenina talutas mees Tyrot nagu üht eriti suurt nukku enda järel mööda tänavat edasi. Alles siis, kui nad kadusid silmist ühe tornmaja nurga taha, ärkas Sanne nagu mingist unest ning kiirustas sinna, kus Barbra juba liigutavat Cayust püsti üritas aidata.

 

Pool tundi hiljem lebas Cayus elutoa diivanil, õnneks ilma suuremate vigastusteta kui kõigest kriimustused ja põrutatud selg. Bee istus vaikselt tema kõrval, silmad ekraanile kinnistunud, aga tegelikult mitte midagi vaadates. Sanne seisis lahtise ukse peal ja ootas. Ta ei teadnudki, mida ta täpselt ootas. Seda, et Tyro tagasi tuleks ja ütleks, et see kõik oli vaid üks halb nali? Või seda, et Tyro tagasi tuleb, aga see polegi nali?

Tänavalampide kumas ilmus asfaltile pikk vari, mis aeglaselt lähenes. Sanne tõmbus pingule, kuid see oli kõigest too võõras. Ja ta oli üksi. Pikaldaselt, justkui arutledes selle üle, kas tulla või mitte, kõndis mees trepist üles ning jäi Sanne ees seisma.

„Ma tundsin kohustust tulla ütlema, et too isik ei tülita teid enam.“ Sanne tahtis temalt midagi küsida, aga ei teadnud mida või kuidas. Selle asemel seletas võõras, kuidas ta oli maksnud taksojuhile, kes oli lubanud Tyro viia mõnda linna piiril olevasse motelli. Kuigi Tyro oli vastu pressinud, näis ta lõpuks oma saatust aktsepteerivat.

Mõne hetke seisid nad vaikuses trepil ning võõras hõõrus oma käsi. Ta näis olevat väga väsinud, nagu pärast meeletult pikka rännakut. Ta oli küll korralikult riides, kuid habetunud, mille tõttu nägi ta välja vanem, kui tegelikult tõenäoliselt oli. Sanne tundis tema silmades ära kurbuse, aga selles polnud midagi ebaharilikku, sest miks peaks üldse üks õnnelik mees hilja õhtul üksi mööda tänavat jalutama. See äratas naises kahjutunde ning alles nüüd taipas ta, et pole võõrast veel korralikult tänanudki. Vähim, mis ta tänutäheks sai teha, oli kutsuda mees sisse kohvi jooma.

Võõras vaatas nende elutoas ringi, näos peegeldumas imestus ja huvi. „Teie kodu on väga...“

„Vanamoeline?“ pakkus Sanne, tundmata häbi vana mööbli ja kujunduse pärast, mis oli püsinud praktiliselt muutumatuna viimased viiskümmend aastat.

„Traditsiooniline. Sedasorti elamisi ei näe just eriti tihti.“ Mehe näole ilmus tasapisi naeratus, kuid tema oma oli seal toas ka ainus. „Ma tahtsin lihtsalt öelda, et teil on väga hubane kodu.“

Kui pooleldi tühi kohvikann oli juba jahtumas ning tundus nagu kõik, mida oli öelda, sai öeldud, tõusis end Mackina tutvustanud võõras püsti, lisades, et tal oleks sobilik nüüd lahkuda.

„Kas te saate kuidagi tagasi koju või ma tellin takso?“ tundis Sanne huvi.

„Oh-ei, pole vaja. Ma olen jala,“ sõnas Mack.

„Kas te elate siin lähedal?“

„Kaugeltki mitte. Tõtt-öelda ma olen lihtsalt läbimas, nagu öeldakse.“ Mack üritas naeratada, kuid see näis sunnitud.

„Kus te kodu siis on?“ Sanne juba aimas mehe vastust tema tõsinenud ilmest.

„Võib öelda, et ma alles otsin seda.“

„Asjalood on nüüd sellised, et meil just vabanes üks tuba, kui te otsite kohta, mida üürida. Ja nagu te ütlesite, maja teile meeldib.“ Selle peale tõusis siiani vaikselt istunud Cayus püsti ning andis Sannele peaga märku endale järgneda.

„Vabanda meid hetkeks,“ Sanne saatis Mackile nõrga naeratuse ning läks Cayuse järel kööki, Barbra nende kannul. Järgnes lühike, summutatud vaidlus. Cayus väljus esimesena, saatis endiselt elutoas istuvale Mackile külma pilgu, ning suundus ülakorrusele. Hetk hiljem ilmusid ukselävele Bee ja Sanne.

„Ära Cayuse pärast muretse, tead ju küll, milline ta on,“ sõnas Bee vaikselt ning saatis Sannele julgustava naeratuse. „Ja olgem ausad,“ lisas ta peaga Macki suunas noogutades, „Arvestades kõiki inimesi, kes siit majast läbi on käinud – ega ta neist hullem ikka olla ei saa.“

2.

Nii sai alguse uus peatükk nende elus ja nagu sedasorti asjadega ikka, võttis uuega harjumine omajagu aega. Mack oli kahtlemata kõige kummalisem inimene, keda Sanne oli oma elus kohanud. Tema näost ei võinud kunagi midagi välja lugeda ning kui ta ka mõnikord väljendaski sõnades seda, mida ta parasjagu tundis, ei läinud see enamasti tema käitumisviisiga kuidagi kokku. Teinekord kasutas ta tuttavate nähtuste jaoks täiesti võõraid sõnu või rääkis asjadest, mis tundusid veidrad, nagu oleks need pärit mõnest unenäost. Oli ka kordi, mil Mack imestas suuresti mõne eriti tavalise asja peale.

Cayus ei võtnud Macki kunagi täiesti omaks ning kuigi Barba suhtus uude residenti alati sõbralikkusega, piirdusid nende igapäevased läbikäimised pelgalt viisakustega. Mack hoidis enamasti majas omaette, kuni ühe päevani, mil Sanne tegi miskit, mis Mackile suuresti muljet avaldas, ja sellest päevast alates ei vaadanud ta teda enam sama pilguga. Ta jäi Sannele järele kaema, näol segunenud imestus ja huvi, imetlus ja hämmeldus.

Ühel õhtul leidis Sanne Macki istumas välisukse ees trepil.

„Teised on tagaõues,“ lausus Sanne üle ukse, ootavalt.

Mack noogutas pead, kuid ei ilmutanud mingeid püsti tõusmise märke.

„Räägi, Sanne, kas ma võin sult küsida mõndasid asju?“ lausus ta hoopis üle õla.

„Ikka,“ vastas naine ning võttis trepiastmel istet. Mack küsis Sanne maja ja selle vanuse kohta, tahtis teada selle eelmiseid omanikke ning tundis huvi terve linnajao ajaloo vastu. Sannele tundusid Macki küsimused pisut ebatavalised, aga ta vastas neile hea meelega nii hästi kui oskas. Mack küsitles ja usutles teda, nagu oleks Sanne olnud mõni kurioosum, mida uurida ja osadeks võtta, kuid tõtt-öelda polnud naisel sellise tähelepanu vastu midagi. Tasapisi läksid jututeemad üle uutele ainetele. Nad rääkisid magistraalidest ja loomaaedadest, mustvalgetest unenägudest ja inimestest, kes tänavatel omaette laulavad, ning paljust muustki, mis kõige selle vahele jäi.

Nad rääkisid tol korral väga pikalt, aga hiljem tuli kordi, mil nende vestlused kestsid veelgi kauem. Ühel õhtul usaldas Sanne Mackile loo oma vanemate saatusest.

„Tead, me küll räägime ja räägime, aga ausalt öeldes ei tea ma endiselt sinust eriti palju. Mul on üsna hea ülevaade sinu seisukohtadest ja su loomusest, aga ma ei tea midagi selle kohta, kust sa pärit oled või millega sa tegelesid enne meie kohtumist. Ma olen endale võtnud üldiselt reegliks mitte oma vanematest rääkida, aga ma tegin seekord erandi. Lootuses, et äkki niimoodi sa vastad minu usaldusele sinusse ja räägid midagi enda kohta – midagi sellist, mida keegi teine ei tea.“

Mack sai väga hästi aru, mida temalt oodati, aga ta ei saanud mitte kuidagi talle pandud ootustele vastata. See oli viimane õhtu, mil mees õhtu saabudes välistrepile istuma läks ning Sanne temaga liitus. Nende hilisemad vestlused piirdusid väga üldiste teemadega ning Mack tundus olevat veelgi hoolikam, et iga hinna eest vältida oma minevikust rääkimast, kuigi ta võis pealtnäha muretult mitu tundi arutleda Cayusega eelmise päeva spordimängude üle või selgitada Barbale põhjalikult elektrivälja levimise põhimõtteid.

Kuigi Macki salapärasus tekitas Sannele tihti meelehärmi, avaldas mees talle mitmel korral muljet pigem oma tegude kui sõnadega. Kord leidis Mack pargis joostes kraavis vedeleva kinnise kilekoti seest kolm kutsikat, kelle elud ta varjupaika toimetamisega päästis. Ühel vihmasel õhtul oli ta andnud Sanne tuttavale oma vihmavarju, et teine tagasi koju minnes läbimärjaks ei saaks. Ta hoidis saladust, mille Bee talle purjuspäi oma sünnipäevapeol avaldas, ning talutas vaevu teadvusel Cayuse sellelt samal peolt ohutult koju. Ta tegi seda kõike, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Võiks lausa öelda, et ta kohtles kõiki sedamoodi, nagu ta ootas, et inimesed teda ennast kohtleksid.

Macki teod rääkisid tema enda eest, kuid oli ka kordi, mil ta Sanne kannatuse tõepoolest proovile pani. See oli ühel lämbel augustipäeval, mil suurlinna õhk oli raske ja rusuv, ning üheks õhtuks tundus, nagu homset ei tulekski. Kõigest paar tundi varem oli uudistest jooksnud läbi erakorraline teade – naaberriiki olid tabanud vaenlase lõhkekehad, mille järel oli kodumaa kuulutanud välja eriolukorra ja ühtlasi teatanud, et tema ei jää oma sõprade ründamisel pealtvaatajaks.

Inimesed istusid hardalt kodudes ekraanide ees ning kujutasid ette, kuidas kuskil kaugel langevad pommid, proovides samaaegselt mitte mõelda selle peale, et vaenlase peastaabis võib just praegu keegi osutada näpuga kaardil nende linna peale ja saata lennukid teele.

Ja oli palju neid, kes põgenesid linnadest ja otsustasid selle pineva perioodi mööda saata keskustest eemal. Aga Sannel polnud kuskile mujale minna ja oma kodu ei oleks ta niigi maha jätnud. Nii leidsid nad endid tol õhtul jalutamas mööda parki, sest see tundus olevat parem, kui lihtsalt majas istuda ja halbu uudiseid oodata. Ühe väiksema tiigi kõrgemal kaldal oli Sanne lemmikpaik, mis tavaliselt alati rahvast täis oli, kuid seekord ei olnud seal hingelistki, isegi mitte toda ekstsentrilist doktor Campenhouti, kes oli ikka jaganud Sanne kiindumust selle konkreetse parginurgakese järele.

Peale mõne müürivareme ja võlvkaare, mis olid selles paigas ilmselt juba päris kaua aega seisnud, ei olnud seal suurt midagi vaadata. Kuid Sannet ennast oli alati võlunud see väravaportaali meenutav kaar, mis paiknes otse järsu nõlvaku serval, nii et kui keegi sealt läbi oleks astunud, oleks ta lõpetanud seitse meetrit allpool olevas tiigis. Kuigi selle juhtumist takistasid võlvkaare ette istutatud põõsad, oli trampimisjälgedest näha, et ikka leidus neid, kes tahtsid proovida vanast ukseavast läbimist, olgu siis seda oma tervise hinnaga. Sanne ise polnud kunagi tundnud kiusatust sealt läbi astuda ja ei tundnud ka sel korral.

Ta võttis nukralt murul istet, seljaga võlvkaare poole. Pimeduse saabudes süttis linn tuledesse, nagu vanamoeline jõulupuu, ning õhus oli tunda elektrit. Mitmeid sõjalennuki kolonne oli märgatud lendamas üle linna. Väike võlvkaarega küngas helendas, nagu oleks seal koos olnud sadu jaaniusse. Inimesed olid kodudest välja tulnud, otsima kontakti. Nad hoidsid küünlaid ja käsi ning sosistasid ammu unustatud palveid. Sanne ja tema sõbrad polnud enam üksi. Keegi ei taha üksi surra. Nad kõik mõtlesid seda sama. Kui juba minna, siis minna lähedaste seltsis.

Pea toetumas Cayuse õlale, käis Sanne pilk üle inimeste, kes nende ümber tekkides istusid. Seal oli Mayorite vanapaar ja punases kleidis tüdruk oma vanemate kaisus, ning too naine, kes alati oma nelja koeraga pargis jalutamas käis. Nad kõik uskusid, et täna võib olla viimane päev.

Kõik peale Macki, see tähendab. Mack oli veendunud, et see kõik läheb mööda, ning tema näoilme väljendas parimal juhul teatavat ükskõiksust.

„Kuidas sa saad nii kindel olla?“ nõudis talt Barbra, kui Mack oli oma seisukoha teatavaks teinud.

„Mul on hea tunne,“ oli mehe ainus vastus ning üsna varsti peale seda vajus ta magama.

Koidikuvalgus leidis üles Sanne, kes ei olnud sel ööl silmatäitki und saanud, nagu ka paljud teised tema ümber. Tema kõrval magas Mack. Sügavalt, rahulikult, justkui ilma ühegi mureta. Kaugusest kostus kellegi hõikamist, mis aina valjenes. See oli sõnumitooja.

Vastasseis oli möödunud ja rahu sõlmitud. Vähemalt selleks korraks. Ümberringi virgusid inimesed oma tekkide ja kustunud küünalde vahelt ning kuskil hakkas mängima lõbus muusika. Mehed kallistasid oma naisi ning lapsed panid rõõmsalt jooksu, õnnelikud, et kõik jälle endine on, ja et saab minna tagasi oma palju olulisemate mängude juurde.

Kui ka Bee ärkas, pani Sanne tähele, kuidas ta oli ettevaatlikult eemale lükanud Cayuse käe, mis oli naist terve öö jooksul hoidnud. Siis Sanne taipas midagi ning järsku lõi ta tugevalt vastu Macki õlga, nii et teine ehmatusega tõusis.

„Mack, sa ei pilgutanud silmagi, sellal kui kõik teised su ümber olid juba leppinud oma saatusega. Kas sul pole üldse tundeid?“ Mack vaatas teda unesegase pilguga. “Kui sa olid nii kindel, et mitte miskit ei juhtu, miks sa siis ei võinud ka meid teisi selles veenda.” Sanne tõusis, ilmselgelt endast väljas olles, ning tõmbas kättpidi kaasa Barbra, talutades viimast sinna poole, kus oli kuulda muusikat ja laste kilkeid. „Tule, Bee, tähistame seda, et meile on antud veel päevi, et elada.“

Mack vaatas Sannele hämmeldunult järgi. „Ta on mu peale vihane.”

„Väga terane sinust,“ sõnas Cayus, kes nüüd nende tekke kokku voltis. „Sa suudad ette näha, et kõik lõpeb õnnelikult, aga ometi ei suuda sa näha enda nina alla.“

Mack kõhkles, teadmata, mida öelda. Mis oli tähtsam, kui usk, et kõik saab korda?

„Alates päevast, mil sa meile elama tulid, on Sanne sinu vastu üles näidanud palju rohkem lahkust ja tähelepanu, kui sa minu meelest väärid – vähim, mis sa võiksid teha, on talle natukenegi vastu tulla. Kui maailm peaks homme otsa saama, siis ei tahagi ta rohkemat, kui et tal oleks kas või üksainus hea mälestus, mis oma viimasest päevast kaasa võtta.“

„Aga maailm ei saa otsa, ei täna ega homme. Kunagi – kindlasti – aga mitte meie eluajal. Ma tean seda,“ sõnas Mack talle omase veendumusega ning vaatas, kuidas Sanne kauguses ühe väikse punases kleidis oleva tüdrukuga ringi tantsis.

„Et kohe täitsa faktina tead seda?“ küsis Cayus pilkavalt.

„Jah,“ vastas Mack, nagu oleks see olnud kõige iseenesest mõistetavam asi maailmas.

 

Kõigepealt möödus päev, siis nädalavahetus ja seejärel juba mitu nädalat ilma uute murettekitavate uudisteta ning inimesed harjusid tasapisi ootusärevusega, kuni sellest sai argipäev ja tulid uued mured ja mõtted, millega oma päid vaevata.

Kui linn oli kuldse sügise lummuses, saabus taaskord see päev, mil õhus oli aimata midagi teistsugust.

Nad kõik tundsid seda. Isegi Mack, kuigi kaugel sellest, et ta kellelegi seda tunnistanud oleks. Hommikulauas üritasid kõik vältida teemat, mis neil tegelikult mõtteis oli, lootes sel moel halba eelaimdust olematuks muuta.

„Mul on täna kohtumine selle paaviani Goldsteiniga. Teate küll, see kes alati ainult ’87nda aastakäigu Pinot Grigio’d nõuab. Milline snoob! Aga üht ma teile luban – õhtuks olen ma juba ametlikult tema assistent ja sealt edasi saab vaid ülesmäge minna.“

Bee pani lusika käest ning keeras end Cayuse suunas. „Kas see tähendab siis, et sa saad rikkaks, ostad endale rannikul paikneva merevaatega häärberi, millel on hiiglaslik bassein, teenijad ja isiklik kokk, ning kutsud meid kõiki sinna elama?” See oli peaaegu lootusrikas, see küsimus. Cayus võlus ette oma kõige kavalama naeratuse.

„Oleneb. Mis ma selle eest saan, kui sul seal elada lasen?“ Bee turtsatas ning tõusis veidi pettunult püsti.

„Unusta ära. Ma ei taha isegi praegu sinuga sama maja jagada.“ Ning nende sõnade saatel kõndis naine köögist välja.

Cayus silus oma lipsu, mille sättimise peale oli tal terve hommik läinud. „Küll ta mõistusele tuleb. Ma lähen nüüd. Õhtuni!“ Harjumatu oli näha Cayust ülikonnaga tööle minemas, aga Sanne lootis südamest, vähemalt Cayuse enda pärast, et sellest saab üsna pea mehe alaline tööriietus.

„Veel kohvi?“ küsis Sanne, kui nad olid Mackiga kahekesti kööki jäänud.

„Ei, aitäh. Ma pean ka minema hakkama, muidu jään hiljaks.“ Mack korjas oma nõud kokku ning suundus seejärel esiku poole. Sanne järgnes talle, kõhklevalt.

„Kas sa mäletad seda ööd, mil me pargis olime?“ Mack pöördus ja hetkeks nende pilgud kohtusid. „Ma kartsin nii väga, aga sina olid veendunud, et kõik saab korda.“

„Saigi ju,“ vastas Mack, naeratades, kuid Sanne oli endiselt tõsine.

„Kas sul tõesti ei ole seda tunnet, et midagi jubedat on juhtumas? Kas sa oled jälle veendunud, et kõik lõpeb hästi, või on sul lihtsalt ükskõik?“ Macki naeratus kadus. „Kas sa üldse tunned midagi?“

Korraks oli Mack nõutu. „Ma tunnen, kuidas õhk justkui vibreeriks, nagu saadetaks väga palju informatsiooni edasi-tagasi. Midagi on kindlasti toimumas. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, sest ma tean, et meiega saab kõik korda. Ma olen juba väga kaua teadnud, mis on mu eesmärk siin elus, ja ma võin sulle öelda kõige kindlusega, et selleks ei ole siin linnas surra. Ja sama käib ka sinu ja kõigi teiste kohta.“

„Aga kuidas sa seda teada saad?“

„Kui see kõik möödas on, siis ma räägin sulle, ma luban,“ vastas nüüd Mack ning pani veidi kohmakalt oma käe Sanne õlale. Ja miski Macki hääles, tema pilgus, isegi viisis, kuidas ta Sanne õlga pigistas – veenis naist. Olgu siis nii.

„Ma pean nüüd tõesti kiirustama.“ Mack eemaldus ning tõmbas jaki peale, Sanne teda lootusrikka pilguga ukseni saates.

„Eks ma olen kodus, kui sa tagasi tuled.“

Kui välisuks sulgus, hingas Sanne sügavalt välja. Ta käis pesemas, riietus ning otsustas minna poodi, et õhtuks midagi head valmistada. Uksest väljudes tajus ta jälle seda tunnet. See oli tõesti õhus, ta oleks võinud käe välja sirutada ja seda lausa katsuda. Hajameelselt kõndis ta trepist alla ega märganud isegi postkasti tühjendada ning oleks peaaegu esimese mööduva auto alla jäänud.

„Ärgake üles, proua!“ hüüti talle vihaselt ning Sanne taipas alles siis, et kõnnib vales suunas.

3.

See juhtus pool neli pärastlõunal.

Terve maa värises, kord tugevamalt, siis jälle nõrgemalt. Tuul kandis endaga summutatud plahvatuste kajasid ning taamal tõusid majade vahelt ridamisi suitsusambad. Järgmine plahvatus toimus juba üsna lähedal; selle lööklaine pani maja klaasid värisema ning õhk lehkas umbselt kuumuse järele.

Sanne istus elutoa akna all, teki sees varjus, ning silmitses kaost, mis väljas aina süvenes. Kõik oli äraütlemata valesti, linn lagunes tükk tüki haaval koost. Ta kartis, et iga hetk võivad tema maja ümbritsevad tornid rusudeks variseda, aga tal ei olnud ka kuskile mujale minna. Sidemastid olid maas ja telefonid ei töötanud ning see oli ainuke koht, kus ta võis teistega kokku saada. Ta kinnitas endale, et nendega on kõik korras. Et neil läheb aega, et siia jõuda. Aga tegelikult polnud tal aimugi.

Uks lükati lahti – seal oli Barbra. Ta nägi välja räsitud ja nutma puhkemise äärel ning ehmatas end poolsurnuks, kui Sanne end järsult toanurgas liigutas. Nad nutsid ja vajusid üksteise embuses tagasi diivanile.

Tund aega hiljem ilmus Mack. Sanne otsis tema pilku – tal oli vaja näha Macki meelekindlust, tema usku – aga seda polnud enam seal. Tema ees seisis kõigest üks hirmunud mees. Ta ei öelnud sõnagi, täheldas vaid naiste kohalolu, ning jäi vaikides, pea kätele langetatud, põrandale istuma.

Möödusid tunnid, aga Cayusest polnud märkugi. Olukord väljas läks aga hullemaks. Uus plahvatustelaine raputas maad ning tõstis kaugusest üles tuhka ja tolmu, kui järjekordne kvartal purunes. Pimeduse laskudes teisenes see niigi kohutav päev ehtsaks košmaariks. Mööda tänavaid liikusid mitmepealised inimrühmad, kes kandsid tõrvikuid ja röökisid valjult.

Kui Cayus lõpuks saabus, tahmane ja verine, hüppas Bee talle nuuksudes kaela, nii et mees pidi lõpuks ta vägisi endast eemale lükkama, et üldse sõna välja saada. Ta oli olnud üsna lähedal ühele plahvatusele – õnne läbi ilma suuremaid vigastusi saamata – kuid kõikjal oli olnud sedavõrd palju rusu ja paanikat, et ta oli vaevu läbi pääsenud.

„Me peaksime liikuma, siia jääda ei ole ohutu,” rääkis ta üle väljast kostva kära ja karjumise. Sanne oli Cayusele tänulik, et vähemalt too oli suutnud kriisiolukorras säilitada kaine mõistuse, sellal kui Mack näis olevat kogu oma enesekindluse kaotanud.

„Kas nad otsivad ellujääjaid?“ Sanne heitis kiire pilgu pimedale tänavale.

„Otse vastupidi.“ Lärm väljas kasvas ja liikus lähemale ning Cayus ja Sanne vahetasid tõsise pilgu.

Ja sellega sai otsus vastu võetud. Nad haarasid kaasa vaid nii palju, kui jaksasid kanda, ning lahkusid tagaaia kaudu, mille värav avanes parki. Sanne seisatas veel hetkeks, andes endale lubaduse, et see ei ole viimane kord, mil ta oma kodu näeb, ning seejärel pööras selja.

Nad ei teadnud, kuhu minna, aga kuskil pidi ju olema ohutum, kui seal, kus nemad olid. Suure keskpargi südamik näis olevat kõige kindlam paik, kui pilvelõhkujad peaksid alla tulema, kuid nad ei olnud ainsad, kes selle järelduse peale olid tulnud. Vanamoodsa, avatud paviljoni alla oli kogunenud terve hulk inimesi, kõik vaiksed, tummad, löödud. Cayus arvas, et nad peaksid minema kuskile mujale, otsima mõne parema paiga, aga Sanne keeldus. Kui lõpp peaks saabuma täna, siis ei teadnud ta paremat kohta, kus oma viimane päev veeta.

Öö möödus rahutult, üksteisele väga lähedal külitades, ei täiesti ärkvel ega ka täiesti unes. Pea kord tühi, kord täis miljon mõtet. Mis veel on inimesele jäänud, kui kõik, mis talle on omane, puruneb ühe hetkega. Mida tähendab siis enam see vaidlus töö juures, see ülemäära suur telefoniarve, see katkine esikulamp, mille parandamist kogu aeg edasi lükkasid. Ei miskit – täpselt nii paljut see tähendabki.

Uudised olid harvad, liikudes vaid suust suhu, kuid üks oli nüüdseks kindel. Löök oli tulnud sealt suunast, kust keegi ei osanud seda oodata. Need ei olnud ülemere-vaenlased või vireluses kannatavad naabrid, kes tahtsid omastada viimaseid allesolevaid naftamaardlaid või ookeaniressursse. See rünnak oli tulnud seestpoolt. Lihtrahva poolt ökoterroristideks kutsutud seltskond, kelle eesmärgiks oli uus algus ja juhtlauseks iidne moto “Tagasi loodusesse”. Nemad olid ainsana aktsepteerinud tõde – maailm oli liiga kaugel, et seda oleks saanud enam parandada. Ühel hetkel oleksid kõik ta haavad ühekorraga veritsema hakanud ja lõpp oleks tulnud nagunii. Pikaldase ja piinava finaali vältimiseks otsustasid nad teha lõpu kiirelt ja valutult. Nad alustasid üheaegset rünnakut riigi kahekümnes suuremas linnas ega peatunud enne, kui neist kõigist olid vaid varemed alles. Nad said abi välisvaenlastelt, kes väitsid end pooldavat nende tähtsat eesmärki, kuid tegelikult ootasid vaid hetke, mil maa on kaitsetu ja keskused kadunud, et siis anda oma hoop. Kust iganes nurga alt asja vaadata, oli olukord sama trööstitu. Edasi võis oodata vaid uut rünnakutelainet, millele järgneks paratamatult kogu riigi kokkuvarisemine. Ja siis... Uus algus.

Järgmine päev ei erinenud suuresti eelnevast, kuid paljud panid tähele, kuidas silmapiir oli muutunud avaramaks, kuigi seda võis tekitada ka majade kohal rippuv suits. Paljud hooned olid varisenud tükkideks ning pargi mõnes osas võis näha terveid betoonikamakaid, mis olid langenud alla kõrge magistraali küljest. Liiklus kõrgemal kui kümme meetrit maapinnast oli täiesti lakanud ning linn oli endiselt suuremalt jaolt elektrita. Ometi tundus, nagu sellest võiks tulla üks ilus päev, sest läbi hägu paistis üksikuid päiksekiiri ning ilm oli malbe. Pargist oli kujunenud lootuse oaas keset ümberringi valitsevat hävingut. Siin ei saanud midagi kokku variseda, midagi kildudeks puruneda, sest siia polnud midagi ehitatud, kui välja arvata see sama paviljon, mille üks rikas parun kunagi oma kaunile mõrsjale oli lasknud rajada.

Teise päeva õhtuks olid nad jõudnud otsusele lahkuda, minna linnast nii kaugele sisemaale kui võimalik, kuniks neil oli veel võimalus. Enne, kui asjad veelgi hullemaks peaksid minema, mis hiljem ka juhtus. Plaan oli teele asuda järgmisel päeval, et oleks aega piisava hulga varude kogumiseks. Cayus ja Mack olid mitu tundi ära ning tulid tagasi seljakotid täis sööki ja muud vajalikku. Nad olid käinud rüüstamas, aga nad ei olnud kaugeltki ainsad.

Barbra tahtis lahkuda juba kohe, kuid targem oli oodata ära uus päikesetõus. Ees ootas järjekordne rahutu öö nihelevas inimmeres, mille olid moodustanud end paviljoni ümber sisse seadnud sajad kodanikud. Veel enne koidikut aga ärkas Mack tema lähedalt kostuvate sosinate peale. Ta vaatas ringi – Bee ja Cayus olid kummardunud vanamoodsa õlilambi kohale ning arutlesid millegi üle tõsiselt. Ka Sannet ei olnud enam samas kohas, kus ta veel mõned tunnid tagasi oli pikali heitnud.

„Kus Sanne on?“ nõudis ta vaikselt Bee käest.

„Ta ütles, et peab enne lahkumist mõned asjad kodunt ära tooma.“

„Ja te lasite tal minna? Üksinda?“ Mack tõusis püsti ning hakkas otsima oma jakki.

„Kui keegi suudab märkamatult pargist koduni jõuda, siis on see tema. Pealegi, terve öö on vaikne olnud ja ta lubas päikesetõusuks tagasi olla. Sind paneks imestama, kui teaksid, mille kõigega Sanne on ise hakkama saanud,“ lisas Cayus ning tema hääletoonist ei puudunud etteheide Macki enda suunas.

 

Sanne oli tõusnud juba mitu tundi varem ning äratanud õrna liigutusega Barbra. Lõkete kumas, paviljoni varjus ja ümbritsetuna teistest inimestest oli olnud kohati isegi raske meenutada, mille pärast nad üldse lahkuma peavad. Kuid kottpimedas pargis, koperdades prahi ja rusude otsa, kuuldes udus kaugeid, kaeblikke hääli, sai selle vajadus üsna kähku reaalseks.

Sannel õnnestus märkamatult park läbida ning jõuda tuttava väravani. Ta sisenes ettevaatlikult tagaaeda ning kuulatas, et tabada vähimatki kahtlast häält. Maja oli tühi ja pime. Tema südamerahuks ei olnud keegi sisse tunginud, kuigi elutuppa jõudes nägi ta aknast, et välisukse ees oli toimunud mingit sorti kaklus. Paljud tema taimed olid maha trambitud ning postkast ümber lükatud, hommikused kirjad endiselt seal sees. Hetkeks valdas teda täielik kurbus ning ta mõistis kogu olukorra võimatust ja lõplikkust. Ta vajas kontakti ükstapuha millega, mis ei meenutaks talle seda õudusunenägu, kus ta praegu viibis, mistõttu keeras ta esiukse lahti, hiilis vaikselt välja ning tõi ajalehed ja kirjad endaga tagasi tuppa.

Midagi väärastunud naeratuse laadset ilmus ta huulile, kui ta luges kahe päeva vanuse ajalehenumbri esikaant, mis kõneles kodumeeskonna kaotusest poolfinaalis. Kus on see meeskond nüüd ja kas on kedagi peale nende perede, kellele nad nüüd enam korda lähevad, mõtles Sanne nukralt. Muu posti seas oli ka paar kirja, mis olid temale adresseeritud. Need võttis ta enesega kaasa, sellal kui ülejäänu viskas maha põrandale.

Aeglaselt kõndis ta trepist üles ning korjas seinalt mõned pildid oma vanavanematest, mida ta ei olnud kunagi maha võtnud. Siis suundus ta oma tuppa, et otsida üles oma ema sõrmus, oma isa kell, ning teisigi pisiasju, mis tema hingele olulised olid.

„Oh ema, kui sa oleksid siin praegu...“ lausus Sanne vaikselt ning vajus oma voodile pikali.

 

Mack tammus puu varjus edasi-tagasi, teadmata, kas minna Sannet otsima või mitte. Ta heitis pilke kord oma selja taha paviljoni suunas, kord oma ette pimedusse. Ühtäkki aga tõukas võimas jõud ta pikali ning korraks süttis terve taevas säravalt põlema. Seejärel jõudis järele ka heli, mille kannul saabus maavärinat meenutav vappumine. Kaugusest hakkas kostuma kõikesummutavat mürinat, mis aina kasvas ja valjenes, ning selle kakofoonia taustal vajusid tema silme ees üksteise järel kokku pargi kaugemas servas seisvad pilvelõhkujad. Vajusid täpselt sinna, kus asus üks väike vana maja, milles oli elanud Sanne.

Mack hakkas jooksma varingu suunas, kuid ta jõudis vaid nii kaugele, kui tolm ja suits teda lubasid. Hoonete jäänused olid katnud suurema osa pargi idapoolsest küljest ning olid viinud endaga kõik puud ja metsarajad, pingid ja tiigid, mis seal olid paiknenud. Mack ei andnud enne alla, kui oli leidnud nende maja või vähemalt midagigi, mis sellest alles oleks jäänud, aga tal ei õnnestunud seegi. Ta seisis meetrite kõrguse rusuhunniku otsas ning taipas, et on täpselt õiges kohas. Kõik oli hävinud.

Kui Mack tükk aega hiljem tagasi paviljonini jõudis, oli seal veelgi rohkem inimesi, kaeblemist ja segadust, kuid Cayust ja Barbrat ei olnud kusagil näha. Kas nad olid juba lahkunud? Kindlasti pidid nad ise taipama, mis oli juhtunud. Siiski leidis ta nende valmispakitud kotid samast kohast, kuhu oli need jätnud, mis tähendas, et nad pidid olema kuskil lähedal.

Äkitselt silmas ta nutvate ja ahastuses inimeste seas ühte liigagi tuttavat kuju. Suutmata oma silmi uskuda, hakkas ta ettevaatlikult võõrast jälitama, kuni oli veendunud tema identiteedis, ning peatas ta hüüdega just seal künka peal tiigi kohal, kus nad vanade varemete taustal tolle pingelise suveöö olid mööda saatnud.

„Campenhout!“ Võõras pöördus ning vaatas otse Macki pahviks löödud näkku. Ta tundis seda meest, tundis tema kortsudega nägu, tema halliks tõmbuvaid juukseid, tema pabereid pungil olevat nahast kotti, isegi tema riietust. Tema ees seisis ta ainus võimalus.

„Kas sa tead, kes ma olen?“ Mees silmitses teda põgusalt, veidi pahaselt isegi, ning raputas siis kõhklevalt pead. „Mu nimi on Mack ja ma olen Sanne tuttav. Sa tead ju Sannet, kas pole? Väga kena naine, ta on sinust korduvalt rääkinud, aga mul oli raskusi uskuda, et see oled tõesti sina, enne kui sind nüüd ise nägin...“

„Millest sa räägid, kulla mees, anna andeks, mul on väga kiire.“ Pööramata Mackile rohkem tähelepanu, vaatas mees tähelepanelikult, otsivalt enda ümber ringi, heites pidevalt pilke oma randmele, mida kaunistas üks eriti kummalise moega käekell.

„Sanne on...” Mack ei suutnud seda lauset lõpetada. “Ta oli ühes neist majadest, kui tornid alla vajusid. Teda saaks veel päästa. Ta pidas sinust alati lugu, palun aita mind. Ma tean, et sa tead, kellest ma räägin.“ Campenhout vehkis ebamääraselt käega, laskmata end nendest uudistest häirida.

„Muidugi ma tean Sannet, kes teda ei teaks! Ja mul on väga kahju, aga ta pole kaugeltki mitte ainus inimene, kes selle rünnaku tõttu on oma elu kaotanud ja ta pole kaugeltki mitte ka viimane. Ja üldse, kuidas saaks teda enam päästa,“ pomises vanamees ning keeras Mackile külje, võib-olla lootes, et too niimoodi ta rahule jätab.

„Sul pole muidugi aimu, aga ma tean sinu kohta ja tean ka, mida see imelik riistapuu sul teeb,“ lausus ta, üritades nüüd puudutada Campenhoudi randmel olevat kella, mille peale aga viimane võpatas, justkui välgust tabatuna. „See pole esimene kord, mil ma sellist seadelist näen.“

Vanamees taganes paar sammu, lükates Macki ettesirutatud käe eemale. Ta liikus aina lähemale künka servale, vana võlvkaare suunas, nii et õige pea ei oleks tal enam olnud kuskile taanduda.

„Ma ei tea, kes sa oled, või mida sa väidad minu kohta teadvat, aga mul pole aega sellega tegeleda. Mul on suurem ülesanne, suurem kui kõik teie siin ja suurem kui Sanne. Aga üht võin ma sulle küll öelda – kui see õnnestub, siis saab ka Sanne päästetud.“ Nüüd ei pööranud ta enam pilku oma veidralt kellalt.

„See ei aita, usu mind, sellest pole kasu! Aga Sannet saab veel päästa!“

„Mul pole aega selleks!“ karjus vanamees talle vastu, seistes nüüd täpselt võlvkaare all.

„Ma tean, et ei ole. ’Ajastus on esmajärguline’. Oot, pea kinni!“ hüüdis Mack, kui Campenhout ühtäkki oma kellal väikest nuppu vajutas ning end ümber keeras, justkui kavatseks ta sealtsamast alla tiiki hüpata. Viimasel hetkel haaras Mack temast selja tagant kinni, kuid oli juba liiga hilja. Korraks tundus, et aeg peatus. Siis aga sai Mack aru, et nad vajuvad – väga aeglaselt – läbi kivist avause, kuid tiigini nad ei jõudnudki. Ümberringi läks uduseks ning puude ja pinkide piirjooned hägustusid. Teisel pool kallast viirastus talle Sanne, seismas täpselt nii, nagu Mack teda mäletas.

 

Järgmisel hetkel tabas ta pea vastu midagi kõva ning Mack ajas end vaevaliselt Campenhoudi kõrval püsti. Pargist polnud enam jälgegi. Nad olid ühel veidi räämas kõrvaltänaval, mis oli ääristatud madalate majadega, paar autot siin-seal seismas. Campenhout heitis pilgu oma kellale, noogutas iseendale, ning tõmbas oma kotist välja midagi mehhaanilise pintsli sarnast, millega ta tõmbas enda ümber asfaldile valge ringjoone.

„Kus me oleme? Kuhu sa meid tõid?“ nõudis Mack oma pead hõõrudes. Campenhout vaatas teda sama kahtlevalt nagu ennist pargis. „Ma tean, kes sa oled, ja su saladus on minuga kaitstud, kui sa selle pärast muretsed. Aga me peame Sanne päästma. Palun!“

„Unusta Sanne! Kuula, Mack – Mack, oli su nimi, jah? Mack, sa pead mõistma, et terve maailma saatus on kaalul! Ja mina saan seda muuta. See on nii minu õigus kui ka minu kohustus. Sa väidad end teadvat, mis minu roll selles kõiges on – seega pead sa ühtlasi ka mõistma, et ma ei saa Sanne jaoks midagi teha!“ Mack raputas lootusetult pead, vaatas siis vanameest hindavalt.

„Kus me üldse oleme?“

„Minevikus,“ vastas Campenhout asjalikult ning astus siis maha joonistatud ringist välja.

„Kui kaugel?“

„21. sajandi esimesed aastad. Ma ei saanud täpseid koordinaate sisestada, kuna mind segati,“ lausus vanamees veidi solvunult.

Selle peale käis Mackist läbi värin, justkui oleks keegi üle ta haua jalutanud.

„Ei-ei, kõik on valesti... Vii meid tagasi sinna, kust me tulime, aga päev või paar enne viimast rünnakut. Ja kohe praegu!“

„Kulla mees, sa pead mõistma, et see asi on suurem kui mina või sina või Sanne. Ma loodan, et sa mõistad.“ Ning enne kui Mack jõudis reageerida, oli Campenhout maast haaranud plangu ning sellega teisele vastu pead löönud.

 

Käte all külm asfalt, pea tuikamas. Hääled, väga lähedal, otse tema pea kohal. Mack tõusis pingutusega käpuli ning üritas teravustada oma nägemist, et eristada silme ees liikuvaid udukogusid. Ta arvas, et tundis ära vanamehe hääle, aga too ei olnud üksi. Veel üks isik seisis kohe Campenhoudi kõrval.

„Oota! Sa pead mind ära kuulama! See ei tööta, su plaan ei tööta!“ Mack üritas püsti tõusta, aga kaotas tasakaalu, seejärel proovis nende suunas roomata.

„Andesta mulle, Mack. Ma ei saa sind kasutada, sest sa oled ise pärit samast ajaliinist, liiga ohtlik. Usu mind, kui ma ütlen, et see kõik on parema tuleviku nimel!“ Need sõnad jäid Macki kõrvu kõlama ning ta peatus järsult, silmanägemine selginemas. Campenhout jälgis pingsalt oma kella ning ühtäkki hakkasid tema piirjooned ähmastuma. Tema parem käsi oli asetatud ühe teise isiku õlale. See oli noor mees, kes tema poole vaadates hüvastijätuks käe tõstis. Tema nägu rabas Macki niivõrd, et ta pani vaevalt tähele, kuidas kaks meest temast kõigest paari meetri kaugusel õhku haihtusid.

4.

Kõigest paar tundi varem oli Jonas Gunn ärganud kohutava peavaluga. Hetkeks vaatas ta oma magamistoas uimaselt ringi ja talle ei tulnud meelde, miks ta end parasjagu nii halvasti tundis. Siis aga tulid kõik mälestused ja emotsioonid valinguna tagasi ning ta soovis, et ta endiselt magaks.

Hommik oli olnud sombune ja see päev ei tõotanud kuidagi tulla parem kui eelnev. Ta tundis, kuidas tema viha ja nördimus iga sekundiga kasvas, ning selleks ajaks, kui ta kööki jõudis, võttis ta isegi akna taga kallavat vihmasadu isiklikult. Jonas Gunn ei olnud halb inimene. Pigem oli ta hea inimene, kellega oli viimasel ajal palju halbu asju juhtunud. Sellega õigustas ta ka oma vimma ja pettumust kõige ja kõigi vastu, mida ta päeva jooksul kohtas.

Ta võttis oma hommikusöögi diivanile kaasa ning asus telekat vaatama. Sellisel kellaajal ei tulnud sealt kunagi mitte midagi ning tund aega hiljem, kui Jonas oli kõik kanalid neli korda läbi käinud, leidmata midagi, millele ta oleks suutnud keskenduda kauemaks kui pooleks minutiks, viskas ta telekapuldi käest nii, et see põrandaga kohtudes mitmeks tükiks lahti hüppas. Ta mõmises midagi endamisi ja pani puldi tagasi kokku ning suundus köögi poole. Aknast välja vaadates märkas ta, et vihm oli lõppenud ja seda täpselt õigeks ajaks. Jonas lasi kuuldavale sarkastilise turtsatuse, mis viimasel ajal oli kõige lähem asi naeratusele, mis ta oli suutnud esile kutsuda.

Äkitselt peatus ta pilk all parkimisplatsil aset leidval stseenil. Kaks meest, paraja vanusevahega veel, näisid teineteisega vaidlevat. Nad olid veidralt riides ja Jonas kahtlustas, et tegu võis olla eksinud välismaalastega. Ta nihkus aknale lähemale, kuid pidi ehmatusega eemale tõmbuma, kui järsult vanem mees teisele maast korjatud planguga vastu pead lõi.

Jonas ei kõhelnud hetkekski. Olgu tema elu nii sassis kui tahes, kuid see mees all tänaval ei olnud sellega kuidagi seotud ning tema südametunnistus ei oleks Jonast iialgi rahule jätnud, kui ta lihtsalt pealtvaatajaks oleks jäänud. Ta haaras seinalt jaki, pistis telefoni taskusse ning krabas köögilaualt kaasa esimese ettejuhtuva terariista. Juba oli ta oma korterist välja jõudnud ning seisis nüüd vanema mehega silmitsi. Viimane oli Jonase saabumisest üsna jahmunud ning pillas kiiresti plangu maha.

„Lase kohe jalga või ma kutsun politsei,“ ähvardas Jonas ohutust kaugusest, hoides oma telefoni nähtaval.

„Rahu, poiss, kõik on korras. Meil oli kõigest väike arusaamatus, vaene mees üritas mind röövida, aga ma ei pane seda talle pahaks. Küll ta sellest üle saab,“ naeris Campenhout vabandavalt ning astus Mackist eemale.

Ettevaatlikult nihkus Jonas maas lebava mehe juurde ning kuulis tema rasket hingamist. Jääb ellu, otsustas Jonas ning pööras tähelepanu tagasi vanamehe poole, kes nüüd teda hindavalt silmitses.

„Mis su nimi on, poiss?“

„Jonas Gunn,” sõnas too trotsivalt. “Ja kas ma näen välja nagu kellegi poiss?“

„Jah, Jonas Gunn, tõtt-öelda sa näed välja täpselt nagu inimene, keda ma kõige rohkem otsin. Ma küsiksin sult vaid kaks küsimust ja kõik, mis ma palun, on et sa vastaksid neile ausalt. Mis sa arvad sellest pakkumisest?“

“Suurt mitte midagi. Mis teine küsimus on? Mul jäi toas seriaal pooleli,” valetas Jonas, kärsitult. Tõtt-öelda oli ta isegi natuke pettunud, et tema vastaseks oli kõigest üks veidrikust vanatoi. Ta oleks hea meelega oma viha mõne selle ärateeninud päti peal välja elanud.

“Väga terane, jah-jah, sinusugust meest mul ongi vaja. Ja tead mis, kui sa vastad mu küsimustele, mu järgmistele küsimustele, siis vastutasuks ma vastan sinu küsimusele selle väikese eseme kohta siin,” lausus Campenhout, pistes korra käe jakitaskusse, tõmmates sealt välja hõbedase mündi ning saates selle sõrmenipsatusega Jonase poole teele. Münt kukkus noorema mehe jalge ette, ilma et Jonas sellest suuremat välja oleks teinud. “Võta-võta,” utsitas Campenhout teda ning julges siis sammukese lähemale astuda. Jonas kõhkles, teadmata kas kutsuda maas lebavale mehele kiirabi või hullumeelsele vanamehele politsei. Kuid ometi oli võõra hääletoonis midagi seletamatult köitvat, intrigeerivat lausa, nii et Jonas lõpuks kummarduski – kuigi veidi vastumeelselt – münti üles võtma.

“Väga hea, suurepärane... Niisiis, minu esimene küsimus on, et kas sina, Jonas Gunn, oled oma eluga rahul? Ja teine... Kas sa tahaksid, et sinu teod, sinu elu midagi tähendaks? Kas sa tunned, et oled mõeldud palju rohkemaks, kui kõik see, mis sul parasjagu on?“

„Need ei ole eriti rasked küsimused. Ei ja ei. Mu elu pole hetkel midagi väärt ja ma olen selle täiesti ära teeninud, nii et palun väga,” vastas Jonas pikemalt mõtlemata. “Aga nüüd, nagu lubatud, on sinu kord. Sinu pilamünt näeb päris tõetruu välja. Ilmselt sa ootad, et ma küsiksin, kust sa selle said.” Jonas veeretas münti oma näppude vahel. See oli väga kerge ning tundus naha vastas meeldivalt jahe. Üks pool meenutas tavalist 50-sendist, riigi vapi ja tunnuslausega, kuid teisel küljel ilutses täiesti võõra mehe siluett ning aastaarvuks oli märgitud 2109.

“Oh ei, Jonas Gunn. Ma ei ütle sulle, kust ma selle sain. Ma parem näitan sulle.”

Jonas lihtsalt vahtis teda, justkui oodates, et vanamees kuskilt valerahamasina välja võtab.

“Aga sa pead mind usaldama. Mina usun saatusesse. Et kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Et sa olid siin just sel samal hetkel, kui ma kohale jõudsin, sest sina oledki see, keda mul vaja on.” Jonas turtsatas ning raputas pead, sest hetkeks oli ta juba arvanud, et äkki papi ei olegi täiesti meelesõge. „Ma tõestan sulle, et sa oled võimeline suurteks tegudeks! Kui sa siis ka ei ole veendunud, et sinu elul on suurem tähtsus, kui sa kunagi oleksid osanud arvata – et sinu teod muudavad maailma ajalugu ennast – siis ma toon su siia tagasi ja sa võid jätkata oma senise eluga, mis pole midagi väärt ja mille sa oled ära teeninud, Jonas Gunn.“

Selleks hetkeks kahtles Jonas juba sügavalt vanamehe vaimses tervises. Aga Campenhout oli ühe asjaga täppi pannud. Jonase elu tol hetkel ei olnud tõepoolest midagi väärt ning tõtt-öelda ei olnud tal veidrikule järgnemisega midagi kaotada. Lisada siia juurde veel tema loomupärase uudishimu ning juba ta silmitses vanameest kaalutlevalt. Kuigi osa temast oli veendunud, et mees ajab talle lihtsalt udujuttu, siis teine pool tundis siirast huvi, kuhu Campenhout teda peaks viima, kui ta nõustuks. Ta teadis, et oleks pidanud lihtsalt minema kõndima, ilmselt ka kindlaks tegema, et asfaldil lebava mehega kõik korda saaks. Aga ometi oli tegu olnud ilma kahtluseta kõige põnevama hommikuga, mis tal üle pika aja oli olnud. Ta surus nuga hoidva käe sügavamale taskusse ning kõndis vanamehe juurde.

„Suurepärane, mu poiss, väga hea! Nii, seisa nüüd siia, ei, veel natuke vasakule...“ Jonas nägi maha vaadates, et nad mõlemad seisid ringjoone sees, ning saatis Campenhoudile küsiva pilgu, kuid viimasel oli silmi vaid oma kella jaoks.

„Ajastus on esmajärguline, mu noor sõber.“ Ta suu liikus, kui ta luges kellal vilksatavaid numbreid ning Jonas kummardus neid vaatama. Samal ajal virgus teine mees maas ning hüüdis midagi Campenhoutile. Jonas pani vaevu tähele tema sõnu või vanamehe vastust talle („Andesta mulle, Mack! Ma ei saa sind kasutada, sest sa oled ise pärit samast ajaliinist, liiga ohtlik. Usu mind, kui ma ütlen, et see kõik on parema tuleviku nimel!“). Siis, pilk endiselt kellal, vajutas Campenhout numbrite all olevat väikest nuppu ning haaras Jonase õlast kinni.

Tema kodu piirjooned hakkasid hägustuma ning Jonasel tekkis tunne, nagu ta tõuseks õhku, täiesti kaalutult. Oma üllatuseks ei tekitanud see temas mingisugust hirmu ning tema peast käis läbi mõte, et äkki oli veidrik vanamees ka talle vastu pead löönud ning selline ongi suremine. See mõte ei kurvastanud teda väga palju. Teadmata mida targemat teha, tõstis Jonas hüvastijätuks käe.

 

Järgmisel hetkel seisid nad sügaval metsa sees, rohtu kasvanud vanad kivimüürid piilumas siit-sealt läbi säravrohelise lehestiku. Jonasel läks toibumiseks tükk aega - tal oli esialgu raskusi leppida mõttega, et see ei olegi hauatagune elu, vaid kõigest tulevik. Täpsemalt öeldes aasta 2296.

Campenhoudi sõnade kohaselt ei olnud ajas rändamine üldse midagi ennekuulmatut ega nõudnud ka millegi niivõrd keeruka või ilmvõimatu kasutamist, nagu seda oli ajamasin. Maa peal olevat teatud kohad, kuhu energia koondub rohkem kui teistesse paikadesse, ning mõnikord saavad seal kokku energiad erinevatest dimensioonidest, võimaldades niimoodi üleminekuid ühest ajahetkest teise.

Üks sellistest kohtadest asus ka siinsamas metsas ning selle paiga peale oli kunagi rajatud tempel, mille teenistujad olid olnud teadlikud ajaportaali olemasolust. Hiljem tempel lammutati ja selle kultus aeti laiali, kuid energiavood, mis koondusid täpselt ühe vana ukseava kohale, hoidsid müüre lõplikult lagunemast. Nii oli võlvkaar, mida Jonas nüüd vaikse uudishimuga uuris, säilinud oma esialgsel kujul mitmeid sajandeid. Ta kuulis Campenhouti ütlevat, et kui õigel hetkel kaare all seista, võib igaüks saada energiavoogudega kaasa tõmmatud ning paisatud välja mõnes suvalises ajas ja kohas.

Portaali olemasolu oli aastasadade jooksul olnud üks kiivalt kaitstud, kuid agaralt edasi antud  saladus; sellest teadjaid oli piisavalt. Campenhoudi eluajal olid selle uurijad töötanud välja võimaluse jälitada ja isegi hallata energialaineid mööda erinevaid ajadimensioone – selle jaoks loodigi seadeldis, mida vanamees oma randmel kandis. Kui Jonas sai võimaluse seda lähemalt vaadata, olid selle näidikud alguses pimedad, kuid Campenhout käskil tal sellega astuda võlvkaarele lähemale, ning äkitselt ärkas see kummaline kaadervärk ellu.

Kõige suuremal näidikul vaheldusid väga lühikeste intervallide järel konkreetsed daatumid. Mõnikord jooksid need enam-vähem järjest, kuid valdavalt siiski hüppeliselt, jättes kohati vahele lausa sajandeid. Veidi allpool oli ekraan, mis tol hetkel näitas numbrijada +01.07.0000002296. Selle kõrval asus paar erineva kujuga nuppu ja üks läbipaistmatu näidik, mis meenutas indikaatortuld.

“See kell, see on nagu vastuvõtja, energia püüdja. Ilma selleta võid sa kaare all seista ja ühel hetkel võid olla tulevikus, minevikus, eilses päevas, maailma lõpus – seda ei saa kuidagi ette teada. Kuid nupud ja kuupäeva näidikud, need aitavad fikseerida sihtpunkti ja kindlustada, et energiavoogude koondumise hetkel ei saaks sa kaasa tõmmatud esimesse ettejuhtuvasse perioodi, mida kell näitab. See masin võimaldab sul seista ohutult portaali kohal täpselt nii kaua, kuniks tekib esimene võimalik ühendus sinu poolt sisestatud ajaga. Sellisel juhul ei peagi sa ise midagi rohkemat tegema, kui vajutama õiget nuppu.”

Hiljem juhatas Campenhout Jonase metsast välja. Tee näis talle tuttav olevat – ilmselt oli ta siin ka varem käinud. Ühtäkki hakkas maastik muutuma, tasase murupinna asemele ilmusid konarlikud künkad, kus kasvas ohtralt umbrohtu. Ning seejärel taipas Jonas, et nad ei olegi üldse metsas.

„See on kõik, mis ligi 300 aastat hiljem meie linnadest alles on.“ Talle avanes trööstitu vaatepilt künklikust tühermaast ulatumas nii kaugele, kui silm seletas. Madal, kidur taimestik oli parim, mida see metallist ja kivist koosnev maapind oli suuteline kasvatama. Jalge all krigises miski – Jonas enda nägu peegeldas talle vastu rohu vahelt paistvatelt tuhmunud klaasikildudelt.

„Sina saad seda muuta. Sinu abiga saame me selle teha olematuks,“ lausus Campenhout ning juhtis Jonase tagasi metsas peituvate varemete juurde. Ta otsis oma kotist välja hunniku pabereid, lappas need läbi, valis ühe välja ning ulatas selle Jonasele. Paberil oli ühe mehe andmestik – tema nimi, aadress, sünniaeg, töökoht ning foto.

„Kes ta on?“

„Keegi, kelle tõttu see kõik juhtus.“ Jonas noogutas aeglaselt, mõistvalt, ning vaatas siis vanamehele otsa.

„Mida ma tegema pean?“

„Sina lähed ikka kohe asja juurde, väga hea, suurepärane. Ilma keerutamiseta siis, ma ütlen sulle, mida ma sinult ootan. Ma viin su tema aega, umbes kümme aastat enne rünnakuid. Ma ei saa sind toimetada tema ukse ette ja ma ei saa sulle isegi kinnitada, et ta on sel konkreetsel hetkel samas linnas või riigiski kui sina. Aga ma annan sulle piisavalt aega, et sa suudaksid ta leida ja kindlaks teha, et ta ei saaks kunagi põhjustada seda hävingut, mille tunnistajaks sa just olid.“

Jonas vajas aega, et selle olukorraga leppida. Kõigest poole tunni jooksul oli terve tema elu pahupidi pööratud ja ta ei olnud endiselt täiesti veendunud, et see kõik juhtub päriselt. Aga mis hirmutas teda kõige rohkem, ei olnud mitte see vaade hävinenud suurlinnale, vaid mõte sellest, et vanamees peaks ta tagasi koju viima.

Campenhout oli esiti kannatlik – aega oli tal ju nii palju, kui süda ihkas – kuid mõnikümmend minutit hiljem kummardus ta Jonase kohale ning küsis üsna leebelt:

„Kuidas siis jääb, poiss? Kas sa arvad, et su elus saab tulla midagi veel tähtsamat, kui ülesanne, mida ma sulle pakun? Kui ma viin su tagasi, kas sa saad mulle kogu aususes öelda, et see ei jääks sind elu lõpuni kummitama? Kuidas sa saaksid üldse luua perekonna, kui sa tead, mis saatus ootab sinu järglasi?“

Kuid Campenhoudi sõnadel ei olnud enam mingit kaalu, sest Jonas oli oma valiku teinud.

 

Seekord ilmusid nad hoopis teistsuguses maailmas. See oli täis kõrgeid hooneid ja maanteid, mis jooksid üle taevakaare, ning eredalt säravaid tabloosid, mis reklaamisid mehhaniseeritud õpetajaid ja virtuaalseid koduloomi. Campenhout jättis Jonasele vaid paberilehe tema sihtmärgi infoga ning peotäie kehtivat raha. Küll aga hoiatas ta nooremat meest, et kui tema missioon õnnestub, ärgu ta kunagi üritagu ise ajaväravat kasutada, sest teadmata täpselt, kuhu aega sa satud, oli see sama ohutu, kui ilma langevarjuta lennukist alla hüpata. Nende sõnade järel soovis Campenhout talle õnne ning kadus, jättes endast maha vaid heleda asfaldile tõmmatud ringjoone.

Jonas ei kavatsenudki vanamehe nõuandeid eirata. Tõtt-öelda see uus tulevikumaailm intrigeeris teda väga ning ta ei raisanud aega, et õppida tundma kõiki selle aspekte. Tal õnnestus üsna pea leida töö ja elukoht, ning kui ta tundis, et oli end korralikult sisse elanud, asus ta otsima oma sihtmärki. Teda, kelle tegude tõttu hävib kogu see vapustav ja hiiglaslik linn.

Aga Jonas pidi tunnistama, et oli alahinnanud oma ülesande raskust. Miks ta oli küll arvanud, et võib lihtsalt telefoninumbrite nimistust oma otsitu leida? Tuli välja, et see oli tõepoolest teine aeg, ning isikuandmete privaatsusel oli hoopis erinev tähendus. Kuid Jonas ei olnud allaandja tüüpi ning esimest korda oma elus tundis ta, et pingutab millegi olulise, millegi suurema nimel, ning see andis talle motivatsiooni, et edasi rühkida.

Päevadest said nädalad ja nädalatest kuud, kuid Jonas ei olnud endiselt leidnud oma vajalikku meest. Iga möödaläinud aastaga kaotas ta aina suurema tüki oma algusaja naiivsest suhtumisest nii sellesse tulevikuühiskonda, milles ta elas, kui ka oma tähtsasse missiooni. Kas ta elu oli nüüd tõesti sedavõrd parem, tähendas midagi rohkemat? Kõik näis olevat üsna sarnane tema vanale elule, kuid lisaks sellele rõhus teda kasvav lootusetus enne õiget aega oma sihtmärk leida, ning antipaatia teda ümbritseva maailma monotoonsuse ja mehhaniseerituse vastu. Ta leidis end lugemas raamatuid ajaloost ja külastamas paiku, milles oli midagigi alles aegadest, mida ta mäletas oma noorusajast. Ta otsis infopankadest üles inimesi, keda oli kunagi kooli ajal tundnud, ning luges, kuidas mõnest neist olid saanud tuntud teleinimesed või ajakirjanikud, enamik aga ei olnud endast mingit märki maha jätnud. Ta ei üritanudki otsida infot iseenda kohta, sest mõistis, et selles ajas ei ole teda enam olemas.

Oli hetki, mil Jonas võitles tugevalt kiusatusega otsida üles see park ja see võlvkaar ning lihtsalt sellest läbi astuda. Kui see päev saabus ning ta seisis seal samas kohas, kuhu Campenhout oli ta toonud, nägi ta silme ees vaid seda lõputut surnud maastikku, ning tema südametunnistus ei lubanud tal lahkuda. Veel on aega, et midagi muuta. Ja kui ta jääbki hiljaks ja ebaõnnestub – siis vähemalt sureb ta koos teiste selle linna elanikega.

Kuid ühel kõige tavalisemal päeval leidis Jonas lõpuks oma otsitu. Täpsemalt öeldes jõllitas vastus tema probleemidele talle lihtsalt ühelt kuulutuselt vastu. Nimi, mis oli talle kõik need aastad olnud mällu sööbinud, ilutses teate all, mis kutsus kogukonna liikmeid üles avaldama toetust mingile rohelisele liikumisele. Kord juba üritusel kohal olles, ei läinud tal kaua aega, et leida üles mees pildilt; ta oleks ta ära tundnud ka tuhande inimese seast. Hiljem jälitas Jonas teda kuni viimase töökohani, sealt aga lõpuks ka koduni. Ta elas üsna rahvastatud linnaosas ning tema üksinda tabamine oli miski, mille üle Jonas pidi veel vaeva nägema. Esialgu piirdus ta sellega, et pidas silmas mehe kõiki käimisi ja tulemisi ning ootas teinekord õhtuti tema maja lähedal varjus, juhuks kui ta peaks minema õhtul üksinda välja.

Jonasel oli kannatlikust küllaga – kui oli üks asi, mida ta oli õppinud siin hästi tegema, siis oli see ootamine. Tema hetk saabuski ühel õhtul, mil talle tuttavast majast hakkas kostma lärmi ning ühtäkki avati uks. Kaks meest näisid omavahel kaklevat, kuniks üks teise trepist alla tõukas. Lambivalguses tundis Jonas otsemaid ära ukse ees seisva mehe silueti, ning pikemalt mõtlemata hakkas ta otse tema suunas jooksma.

Paari hetkega oli Jonas trepini jõudnud ning võtnud mehe kaela tugevasse haardesse. Alles nüüd märkas ta ukselävel seisvat naist, kelle pilk oli segaduses ning üllatunud. Ta üritas seletada, et oli kõigest tavaline möödakäija, kes oli näinud ohtlikku olukorda ning appi tõtanud, ning vaevu naisele tähelepanu pöörates oli pakkunud, et läheb viib mehe takso peale ja saadab ta siit minema. Ta oli sunnitud kaasa võtma ka kiiresti täis topitud koti, mille ta üle oma õla vinnas, samal ajal hoides survet mehe kaelale. Ta talutas ta ettevaatlikult esimese majanurga taha, seejärel viskas koti tänavale ning pööras mehe ümber.

„Sinu nimi?“

„Tyro, Tyro Brache! Palun, ärge tehke mulle liiga, ma ei ole midagi teinud!“ vastas ta, üks käsi näo ette tõstetud, teine hõõrumas oma muljutud kaela.

„Võib-olla sa ise ei teagi, millised on sinu tegude tagajärjed, Tyro Brache, aga mina olen neid kogenud. Kui sa oleksid näinud seda lõhutud ja maatasa tehtud maailma, ei halastaks sa ka iseenda peale.“

 

Jonas seisis tänavanurgal, esimest korda üle väga pikkade aastate teadmata, mida edasi teha. Ta ei tundnud kahetsust selle üle, et oli just teiselt inimeselt elu võtnud, ega ka küllastumist mõtte üle, et tema tegu oli päästnud maailma. Aga ta tundis, et ta triivib – aina kaugemale ja kõrgemale, ilma sihi või suunata. Mis edasi? Minna parki ja astuda läbi portaali? Kauguses märkas ta teiste kõrgete hoonete vahel seisvat väikest maja ning selle lahtisel uksel üht ootavat kuju. Suur osa temast käskis tal ümber pöörata ning minema jalutada, jätta see kõik seljataha ning alustada kuskil uuesti. Kuid sisimas oli ta siiski hea inimene, mis sest, et temaga oli juhtunud palju halbu asju, ning ta tundis, et võlgneb naisele vabanduse või vähemalt mingit sorti seletuse.

Maja, kuhu teda sisse kutsuti, oli sedavõrd traditsiooniline, et meenutas talle tahtmatult omaenda lapsepõlve. Ta tundis end seal rahulikult ja koduselt ning hetkeks soovis, et ka temal oleks olnud normaalne elu. Tänulik perenaine palus teda istuma ning pakkus kohvi, küsides seejärel võõra nime.

„Mack,“ ütles Jonas esimese nime, mis talle kuskilt kaugelt mälusopist pähe hüppas.

5.

Mack vajus löödult tagasi asfaldile. Ta ei liikunud sealt mitu tundi, olles kindel, et iga hetk ilmub Campenhout tagasi. Aga seda ei juhtunud. Mack ei näinud teda enam kordagi oma elus.

Tagasi seal, kust ta oli alustanud. Ühtlasi oli see ka viimane koht, kuhu ta oleks tahtnud naasta. Siin polnud tal mitte midagi ega kedagi ning mida rohkem ta selle peale mõtles, seda rohkem talle tundus, nagu oleks ta ärganud ühest väga pikast ja tõetruust unest. Kümme aastat tema elust raisatud ning sealjuures mitte millegi võrra rikkam. Kuidas peaks ta nüüd edasi elama siin ajas, teades, mida tulevik endaga toob? Sinna oli küll rohkem aega, kui temal elupäevi antud, kuid sedasorti koorem on ühele mehele omapäi kandmiseks liiga raske. Teadmata mida muud teha, kõndis ta üles oma vanasse korterisse.

Uks oli irvakil. Jah, ta ei olnud seda korralikult kinni tõmmanud. Kas tõesti oli sellest möödas nii palju aastaid? Ta mäletas ähmaselt, kuidas oli end tundnud tol saatuslikul hommikul, mil ta vanameest kohtas ja lasi tal end veenda minna tulevikku maailma päästma. Aga sellest polnud mingit tolku. Campenhoudil ei olnud õnnestunud hävingut peatada. Ta võib ju Macki noore mina tulevikku viia, aga tulevik on juba juhtunud. Ja Tyro polnudki probleemiks. Kuidas oli ta üldse saanud olla nii lihtsameelne ja arvata, et ühest mehest võib sõltuda terve maa saatus? Ta jalutas magamistuppa ning heitis voodisse pikali, tõusmata sealt väga pikka aega.

Esimesed nädalad möödusid hägus. Ta keha oli selles korteris, kuid mõtetes oli ta endiselt tulevikus. Mõtles sellele, mida Bee ja Cayus hetkel teevad, või kas nad on veel elus. Huvitav, millal Campenhout taipab, et ühe mehe kõrvaldamisest ei piisa, ning mida ta selles suhtes ette võtab. Talle meenus paberite hunnik, mis oli vanamehe kotis olnud, ning mille vahelt oli ta välja valinud Tyro ankeedi. Peast käisid läbi hirmutavad kujutluspildid Campenhoudist sooritamas lugematul hulgal neid reise, otsides inimesi, keda tulevikku saata, igaühele antud missioon kõrvaldada üks neist indiviididest, kelle tegevuse kaudse tulemusena vallandub ülemaailne sõda ja häving. Kui palju inimesi lasi ta sel moel elimineerida? Kümneid, sadu, tuhandeid? Kuid ükski tema ajarännak ja ajast tagasi toodud inimene ei saanuks juhtunut muuta. Sest kui Campenhoudi plaan oleks õnnestunud, ei oleks seda kõike kunagi toimunudki. Mack nägi tervet paradoksi ning imestas, kuidas see vanamehel oli kahe silma vahele jäänud. Campenhoudil oli nii palju aega, kui ta iganes vajas, aga isegi tema ei suutnud muuta seda, mis oli juba juhtunud.

Ja siis oli veel Sanne. Armas, päikseline Sanne. Peas kummitasid Cayuse sõnad: „Ta tahab vaid, et tal oleks kas või üksainus hea mälestus, mis oma viimasest päevast kaasa võtta...“ Ainult tänu Sannele oli ta suutnud säilitada selle väikse osa inimlikkusest, mis talle veel alles oli jäänud. Ta igatses Sanne naeratust ja seda, kuidas ta suutis alati kõigis tekitada nii koduse tunde. Ta igatses Sannet, kes hoolitses iga päev oma taimede eest ja kes võis mitmeid tunde köögis veeta ja küpsetada. Ta igatses Sanne sooja puudutust ning tema haavatavust, mida ta teiste eest nii hästi varjas. Kuid Mack teadis paremini. Sanne oli usaldanud talle saladuse, mida keegi teine ei teadnud, ja ainuüksi sellest oleks piisanud tema armastamiseks.

Mack ei osanud seletada oma tundeid Sanne vastu. Need polnud sedasorti tundmused, nagu suured armastusfilmid seda kujutavad. Mõnikord jõudis ta järeldusele, et tema tunded Sanne vastu olid olnud puhtalt platoonilised, ning tema silmis oli naine olnud kui pühak. Keegi, kes võttis ta vastu oma koju ja pakkus talle lahkust ja hoolitsust, mida vähesed inimesed selles tulevikuühiskonnas tema vastu üles olid näidanud. Teinekord aga nägi Mack temast unenägusid, mis andsid tõestust, et platoonilisusest on asi kaugel. Oli hetki, mil Mackile tundus, et mida kaugemale Sanne temast jäi, seda lähemale tema südamele ta kasvas. Ta avastas, et armastab teda iga päevaga aina rohkem ning mõistis alles nüüd, kui sügava jälje naine temasse jätnud oli.

Kuid armastus ei suuda asendada toitu ning kui ühel hetkel ei olnud korteris enam midagi söödavat alles, mõistis Mack, et nii ei saa ta enam edasi minna.

Ta oli õppinud üksikasjalikult kõiki aastakümneid, mis tal tulevikus elades oli vahele jäänud, ning teadis, et ülemaailmse majanduskriisini oli veel mõned aastad aega. Ta teadis ka, et esimeste sõdadeni, mis hakkavad maailma tasakaalu lõhestama, on rohkem aega, kui tal tõenäoliselt antud elada, seega nende pärast ta oma pead ei vaevanud. Tema mõtteis oli vaid üks sõda.

Mack otsis endale töö, mis osutus pikas plaanis tulusaks, ning müüs enne majanduslanguse algust oma korteri korraliku kasumi eest maha. Pool aastat hiljem sai ta selle sama summa eest väikese kolmetoalise majakese ühes naabruses asuvas mereäärses väikelinnas.

Ta keelas endal minna tagasi parki, kuid mõnikord rändas ta mööda parki ümbritsevaid tänavaid. Praegu oli see hilisem linnaosa kõigest ühe metropoli väike äärelinn, mis kandis lausa teist nime. Tänavate ilme oli talle võõras, kuid oli ka asju, mis polnud muutunud. Sanne maja oli endiselt seal, ainult et seda ei ümbritsenud kõrged pilvelõhkujad, vaid teised samailmelised majakesed. See oli sümpaatne kvartal, võibolla ainult pisut räsitud ilmega, aga see-eest hoiti seal puhtust. Aedade taga õitsesid lilled, mille eest perenaised nädalavahetusteti agaralt hoolitsesid. Ühel päeval märkas Mack Sanne majast väljumas üht noort naist, kes kõndis trepini, tühjendas postkasti sisu, ning heitnud talle kiire kõrvalpilgu, sisenes tagasi majja. Mack seisatas – talle oli järsku tulnud mõte, mille peale oleks ta pidanud juba ammu tulema – ning hakkas kiirelt kõndima vastassuunas, kuhu oli oma auto jätnud.

Kodus kõndis ta närviliselt mööda oma tagaaeda, aiamööblil lebamas tühi paber ja pliiats. Kui tal õnnestuks saata hoiatav kiri tulevikku ja teha kindlaks, et Sanne saaks selle õigel ajal kätte, oleks naisel veel võimalus. Ta kirjutas valmis kirja, nii sobiva, kui sellistes tingimustes see võimalik on, ning hakkas seejärel mõtlema välja viise, kuidas kindlustada selle säilimine ligi sada kakskümmend aastat tulevikku. Tal tuli palju ideid, üks hullumeelsem kui teine, ning igaks juhuks proovis ta need kõik läbi, kuid ükski neist ei toonud talle südamerahu. Isegi kui tema plaan oleks õnnestunud, ei saaks ta kunagi teada, kas see toimis või mitte. Kuidas ta saakski? Ja mis kasu sellest temale enam oleks, sest tema ei pääse kunagi enam tagasi tulevikku.

Ta jätkas kirjade kirjutamist mitme nädala jooksul, kuni lõpuks taipas, et ei saa midagi rohkemat teha. Võib-olla ei olnud ükski kiri kohale jõudnud, sest muidu ei oleks Sanne kunagi läinud tol ööl tagasi majja? Ka Mack oli sattunud Campenhoudi tsüklisse, üritades tulutult muuta midagi, mis oli juba toimunud.

Viimase kirja tegi ta teistmoodi. Ta kirjutas küll endiselt eesootavast sõjast, Campenhoudist ja minevikust, kuid sellele lisaks pani Mack kirja kõik asjad, mida ta oli kasvanud Sannes hindama, paludes lõpuks vabandust, et ei olnud kunagi neid ise välja öelnud. Seejärel läks ta panka ning rentis hoiuseifi, kirjutas avalduse ja maksis oma viimaste säästude eest ettemaksu järgmise tosina dekaadi eest, kuni täpse lepingu lõpukuupäevani välja. Põhjendades seda hämmelduses pangaametnikule kui ’kindlustust oma järeltulijatele’, keeras ta selja ning lahkus.

See oli kõik, mis Mack teha sai. Ta ei teadnud, kas tema kirjad kõik need aastad hiljem kuskil veel olemaski on või ei visata neid ära üsna varsti pärast tema surma. Aga vähemalt andis see talle võimaluse elada oma elu teadmisega, et võib-olla kunagi kuskil kauges tulevikus jääb Sanne ellu. Lootus oli see viimane asi, mis talle oli jäänud.

Tol õhtul läks ta Sannega hüvasti jätma, kuigi päriselt ära ei unustanud ta teda kunagi. Ta möödus autoga tema tulevasest majast ning peatas masina, mootor veel käimas. Majaperenaine uitas mööda aeda ringi, kuigi maja ise oli pime. Hetkeemotsiooni ajel suretas Mack mootori ning väljus autost. Tal oli plaan midagi Sannele jätta sinna majja. Initsiaalid, kuupäev, need kolm sõna, mis iganes, kraabitud vannitoa aknalauale või uksepiidale, näiteks. Ta plaanis perenaisele öelda, et ta auto läks katki ja kavatses küsida luba kasutamaks tualetti ja telefoni.

„Vabandust, proua!“ hüüdis ta kergelt läbi vaikse õhtu teiselt poolt aeda. Perenaine tardus hetkeks ja seejärel pöördus ning ühtäkki ei olnudki see enam mõni suvaline perenaine, vaid see oli Sanne.

 

Hiljem istusid nad kõrvuti maja ees oleva kõnnitee serva peal, kumbki veel täiesti mõistmata, mis just oli juhtunud. Sanne hoidis käes Macki kirjasid – päris mitu tükki neist oli tolle saatusliku päeva hommikul nende postkasti toimetatud. Naine oli kirjad avanud üsna pea pärast – viimast korda – oma majja sisenemist ning niipea kui oli lugemise lõpetanud, hakkas tagasi pargi poole jooksma. Ta peast käis läbi vaid üks mõte: et selleks ajaks, kui ta kohale jõuab, on Mack juba tagasi minevikku läinud. Kõigest minutid hiljem toimus tabamus ning lööklaine tõukas Sanne pikali. Ta sai säästetud pealt nägemast, kuidas kivist hiiglased tema maja elusalt maha matsid.

„See on läinud, Mack, hävinud. Seda pole enam. Sellepärast ma siia tulingi, et seda veel ühe korra näha.“ Sanne heitis kiire pilgu majale tema selja taga, mis oli vaevalt muutunud selle ajaga. See oli ka ainuke koht, kuhu ta oli osanud tulla, sest kõik muu siin ajas oli nii võõras.

Macki küsimuste peale, kas Campenhout oli ta siia toonud, ohkas Sanne ning jätkas jutustamist. Ta oli üsna kiirelt leidnud üles Bee ja Cayuse, kes teda õnnelikult vastu võtsid, kuid Macki polnud kusagil näha. Sanne jooksis pool parki läbi, enne kui märkas teda koos Campenhoudiga teisel pool ühe tiigi kallast, kus nad siis äkitselt kadusid. Nad jäid sinna samasse paika ootama ning mingil hetkel ilmus Campenhout jälle välja.

„Aga ta oli üksi ning keeldus vastamast meie küsimustele sinu kohta. Ta näis väga närviline ning lihtsalt seisis seal nende varemete keskel, kuniks ühel hetkel kadus ja varsti pärast seda jälle kuskilt välja ilmus. Ilma su kirjata ei oleks ma kunagi selle peale tulnud, et see ongi viis, kuidas ta läbi aja reisib. Ta tegi seda korduvalt, meid aina vähem ja vähem tähele panevat ning ümbritsevast hävingust aina rohkem vapustatud olevat. See näis talle väga rängalt mõjuvalt.”

„Ta sai aru,“ sõnas Mack mõtlikult. „Mõistis, et tal ei õnnestu juhtunut vältida, mis iganes ta ka ei teeks.“ Sanne noogutas ning jätkas.

„Ja siis ühel hetkel ta lihtsalt lõpetas. Istus maha ja hakkas omaette kordama mingit mantrat, millest me enam aru ei saanud. Cay ja Bee olid sama segaduses kui tema, aga mina juba mõistsin. Ma võtsin Campenhoudi randmelt tema kella, sest ma olin tähele pannud, et ta seda alati vaatas ja puudutas, enne kui kadus. Vaene mees ei pannud tähelegi. Ma näitasin teistele su kirja ning vaevalt ka nemad oleks seda uskunud, kui me poleks ise pealt näinud, kuidas Campenhout sellega hakkama sai. Kellale sai ise sihtpunkti sisestada – ma panin sinu kirjal oleva kuupäeva, sest see oli ainus asi, mis mind sinuga sidus. Ja siis me läksime seisime võlvkaare alla ja jäime ootama, nagu olime Campenhouti seda tegemas näinud.”

Nad olid ilmunud võõras kohas, ühel laohoonetega ümbritsetud parkimisplatsil. Oli varahommik ja neil polnud aimugi, kas nad olid sattunud õigesse kohta ja aega. Sanne oli üritanud Macki otsida telefoniraamatust, aga teadagi oli Mackil siin teine nimi, mistõttu oli see olnud üsna tulemusteta ettevõtmine.

„Aga kõik oli nii võõras ja meil polnud isegi raha ning teised ei uskunud, et me sind leida suudame.“ Cayus ja Bee olid tahtnud minna edasi – minevikku – ja näha maailma nii, nagu keegi teine pole seda kunagi teinud. Kuid Sanne keeldus lahkumast ning nad leppisid kokku, et nädal aega hiljem kohtuvad nad seal samas pargis uuesti. Selle aja jooksul oleksid võinud Cayus ja Barbra ära elada terve eluaja ning tulla tagasi alles siis, kui hakkasid ükskord oma vanast sõbrast puudust tundma.

„Tead, Bee on alati tahtnud olla printsess...“ lisas Sanne naeratades ning asetas oma pea Macki õlale. Nad istusid seal veel natuke aega, kuni taevas oli täiesti mustaks tõmbunud ning väikse maja pererahvaski tagasi tulnud.

„Tule, lähme koju,“ sõnas Mack lõpuks ning ulatas Sannele käe. „Sulle meeldib seal kindlasti.“

Sanne saatis viimase pilgu majale, mille ees nad olid seisnud. Majale, millest kunagi saab tema kodu ja mis kunagi hävineb Oktoobripommitamisel, mille käigus tehti maatasa kakskümmend riigi suurimat linna. Ja kunagi kindlasti keegi rajab selle koha peale uue maja, milline iganes see ka poleks, ning sealt saab alguse uus elu ja uus perekond.

Sest miski ei püsi muutumatuna igavesti ja igale langusele peab alati järgnema ka tõus.