Punksi metamorfoos

1.

Kõigepealt oli see vaateaken.

Kõrge, kuid kitsas tolmune vitriin, mille taha olid taotluslikult lihtsale laudadest kokkulöödud alusele sätitud tolmunud köidete virnad.

Üksik raamat on vaid ese. Seda võib hoolikalt uurida, süübida selle tillukesse ajalukku, otsida eelmiste kasutajate jälgi selle hapraks kulunud lehtedel: allajoondeid, tindiplekke, nimesid ja aadresse, paberilipakaid ikka veel hoidmas lugejate poolt ammuilma unustatud järgesid, aastakümmete eest krõbisevaks kuivanud puulehti või õiekesi. Aga see on ka kõik. Raamatud omandavad oma tõelise mõjuvõimu alles siis, kui neid on palju.

Siis, kui ma näen toatäit raamatuid, mida nende omanik on kogunud ning kümnend kümnendi järel üksteise kõrvale sättinud, lugenud ja üle lugenud, tihti läbisegi, kuhjanud oma lauale või voodi kõrvale fantastilistesse virnadesse ja sealt tagasi riiulitele, millel orienteerumiseks on lõpuks vaja järgida musttuhandet salapärast mõtteseost, mis on teada vaid raamatukogu omanikule endale, siis tunnen ma, kuidas köidete read vaatavad mulle alla. Mind valdab sellistel puhkudel alati mulje, et ma ei viibi ruumis üksi, et koos raamatutega vaatab mulle neljast küljest alla ka nende omaniku vaim, mis on leidnud viimase pelgupaiga otsekui salapärases seeneniidistikus või juurterägas, mille moodustavad pealkirjad, nende tähendus talle ning köidete füüsiline asukoht.

Ei ole aga midagi kurvemat, kui raamatuantikvariaat. Sellisesse poodi on inimesed tassinud oma riiuleilt lahtikistud väärikaid köiteid, tihti hoolimatult hävitades selle, mis on veel järel nende siit maailmast lahkunud omaniku mõistuse kuivanud aias harunevatest teedest. Bukinist uurib ning vaatleb oma kaupa nagu orjakaupmees müügile toodud naist, hinnates, kui palju seekleid järgmine lõbuihaleja võiks ajahamba poolt kahjustatud kaubaartikli eest lauale laduda, külmalt kaalutlev mõistus lukus küsimuse ees, mida võiks ta käte alla toodu olla tähendanud selle endisele valdajale, millised salapärased mõtteseosed või mälestused võiksid peituda mõne allajoonitud sõna või köitevigastuse taga. Seejärel loobitakse need, hind tiitellehe pöördele kritseldatud, poeriiulitele laiali, igale sisenejale käperdamiseks ning näperdamiseks. Muide, üks Tallinna antikvaar nimetab ennast otsesõnu bibliofaagiks.

Kõige nukram on see, et esmapilgul näivad raamatuantikvariaadi riiulid meenutavat raamatute loomulikku asupaika neid hindava omaniku koduseintel; kuid see on ainult esialgne mulje. Raamatuantikvariaat on nagu amputeeritud jäsemete hunnik, ükskõik, kuidas selle koostisosi ka ei sätitaks, iilagi ei teki need ühtset, harmoonilist tervikut ning sellises poes viibides valdab mind parimal juhul kahjutunne, tihti aga ängistus ja pahameel.

Seetõttu on mul alati raske neist haletsusväärsetest orbudekodudest mööduda, igas neist võib olla mõni mulle vajalik köide, millele saaksin oma riiulitel ajapikku anda uue tähenduse ja hinge. Oma uurimistöö jaoks olen kõige erinevamatest maailma paikadest kogunud köite köite järel, iga neist teisest erineva köitmisviisi, formaadi ning keelega. Päev päeva järel olen ümber ladunud hüljatud raamatuid raamatukaupmeeste kolikambrites, kuhu nad kuhjavad kõik selle eriskummalise ja veidra, millele ei jätku eesruumis kohta, kuid mida selle ea ja harulduse tõttu ei raatsi ka hävitada. Ning kui ma õhtuvarjude vahel seistes silmitsen kaminatule punase helgi poolt valgustatud vanade raamatuselgade ridu oma pika ning kitsa katusekambri küljeseintel, tundub mulle vahel, nagu kõneleks nad minuga tänumeeles.

Vaateakna kõrval haigutas samasugune kitsas ning hämar ukseava. Vajutasin lingi alla ning lükkasin ukse lahti; väike kelluke helises mu pea kohal. Paar vastikult järsku astet viisid alla viletsasti valgustatud keldrisse, mille seinu ääristasid maast laeni riiulid. Akna all nurgas nägin väikest marmorplaadiga lauakest, millel seisis kaks teetassi alustassidega. Ruum mõjus sünge ja ahistavana, veel trööstitumalt, kui olin ette aimanud.

Riiulite vahelt astus minu poole bukinist, minuga võrreldes muidugi nooremapoolne, kuid juba hõrenevate juustega lühikest kasvu mees tumedas, sõjaeelse aktsendiga rõivas. Ta näkku olid ta east hoolimata aga vajutatud rasked jooned, mida ta püüdis varjata leebe pilgu ja naeratuse taha; peenikeste artistisõrmedega käed seisid hetkel paigal, kuid võisin hõlpsasti kujutleda, kuidas need siis, kui kelluke mu tulekust teatas, tahtmatult paar korda teineteise peopesi hõõrusid.

?Tervist,? ütlesin kähku, ?tahaksin veidikene ringi vaadata.?

?Olge lahked, pan,? vastas kaupmees. Mul oli vaja, et ta mind rahule jätaks. Kui neile kohe öelda, et nende abi ei vajata, jätavad nad sind tavaliselt rahule. Poodnik pöördus oma riiulite vahele tagasi, kus ta enne oli istunud ning rohelise varjuga lambi taga mingit köidet sirvinud ja ma nägin, et ühe ta kõrvalesta asemel turritas armiline mügarik.

Astusin riiulite juurde ning tundsin, kuidas ta pilk mu selgroogu pidi üles ja alla liikus. Vaatasin üle õle tagasi ja nägin, et ta oli uuesti istunud ja kehahoiaku järgi otsustades süvenenud enda ees valgussõõris lebavasse folianti; kuid istuja nägu jäi varju ja ma ei suutnud vabaneda tundest, et ta jälgis mind endiselt.

Tõmbasin paar juhuslikku köidet nende asukohast välja ning asetasin hetke pärast tagasi, seinaääri pidi edasi jalutades. Püüdsin selgusele jõuda selles poes valitseva süsteemi osas ning see õnnestus mul õige pea. Kõige hämaramas nurgas, kus tagasein riiuliga kohtus, lasin pilgu libiseda üle pealkirjatute, katkenud, osalt Pilsudski-eelsete raamatute ridade, mis ulatusid laeni välja.

Paljud inimesed, kes on suure osa oma elust veetnud raamatute seltsis, on märganud huvitavat fenomeni. Nimelt, juureldes mõne probleemi üle, mille kohta käiva kirjanduse kohta puuduvad igasugused vihjed ning astudes raamaturiiuli ette, võib juhtuda, et sirutades käe juhuslikult välja, tõmbab otsija riiulist just väljaande, mis sisaldab teda huvitavat teavet, kuid mida ta pole kunagi varem näinud või avanud. Aleksandria Clemens mainib seda, rääkides jumalikust osasaamisest, mis võib tabada oma töösse sukeldunud õpetlast; Jaan Kross nimetab seda oma ajale vastavalt lihtsalt ?intuitsiooniks?. Ma olen ise seda korduvalt kogenud ning pärast enesevaatlust leidnud ühe kindla hingeseisundi, milles uurija kaitseinglilt eriti suure tõenäosusega võib abi loota.

Seisin hämarusse mattuvate riiulite ees, tõmbasin sisse tolmu, iidse paberi ning kulunud naha lõhnu, püüdes oma vaimu vaid ühele eesmärgile allutada. Tõstsin käe ja sirutasin selle kobades välja, hoides pilku riiulil kui tervikul ning püüdes mitte vaadata sinna, kus mu sõrmeotsad pimesi valiku pidid tegema.

Samal hetkel lõi kogu nurk valgeks, mu käsi langes jõuetult alla ja kui ma silmi vidutades selja taha vaatasin, nägin, et kaupmees on tule põlema pannud.

?Lubage, pan, et aitan teid,? ütles ta, ahvi kombel naeratades. ?Sellelt riiulilt otsitakse harva midagi, kuid siin on väga huvitavaid väljaandeid.?

Kõnealusel silmapilgul hakkasin seda isikut jälestama.

Järgmiste tundide jooksul lappasin kaks riiulitäit raamatuid ükshaaval läbi. Mu käte alt pudenes põrandale paberitolmu ning aeg-ajalt kriipis mu kõrva paberi katkemise kaeblik hääl; kuid midagi polnud teha. Elektrilambi kalgis valgussõõris polnud ühtegi muud võimalust teha kindlaks, kas noil riiulitel ei peitu otsitav.

Vastutulelik hangeldaja oli mind varustanud maalriredeli ja taburetiga, millele asetada huvipakkuvaid köiteid; ise oli ta tõmbunud tagasi oma rohelise lambiga urgu. Püüdsin talle mitte mõelda ning kekenduda oma tööle.

Valik, tuleb tunnistada, oli tal huvipakkuv. Siin oli vanu vendikeelseid trükiseid, mille veidrat shrifti poleks osanud lugeda enam ka nende külakeste elanikud, kellele sakslased lõpuks kultuurautonoomia on andnud ja kelle surevat keelt püütakse uuesti ellu äratada. Pommeri slaavlaste õhukesest omaette kultuurikihist pärit kirjasõna kõrval lösutasid iseteadlikult Suur-Poola apologeetide tööd. Broshüür, mis kujutas endast mannetut katset tõlgendada Voinitshi käsikirja, kirjutatud millegipärast ameerikasse emigreerunud ruteenlaste poolt loodud kirjakeeles. Panslavistide katsetused ühtse slaavi keele alal (lehitsesin põgusalt tundmatu grafomaani poolt kirja pandud nelja sentimeetri paksust romaani, millega arvatavasti loodeti viia kabinetivaikuses sündinud dialekti rahva hulka ning mis oli, niipalju, kui ma koha peal otsustada võisin, ülemäära suurel määral mõjutatud ?Krahv Monte-Cristost?).

Tunnistan ausalt, ma pole mitte kunagi mitte üheski antikvariaadis näinud suuremat slaavi keeleruumi kurioosumite kogu. Arvatavasti oli ta mõne fanaatilise kollektsionääri kogu pennide eest ära ostnud ning lasknud sel ei tea kui kaua oma poe kõige pimedamas nurgas tolmuda.

Kuid ma ei ole filoloog ega kirjandusajaloolane; osa neist teostest paelus mind ainult oma vastuvaidlematult iidse algupäraga, osa aga tõstsin kõrvale kui inimmõistuse sünnitatud kurioosumid, küll huvitavad, aga samas absoluutselt kasutud.

Midagi ma siiski leidsin: see oli õhuke raamatuke, ilma kaante, tiitellehe ning paari tagumise leheta, tegelikult vaid katkenud köites vihik, mida olid näperdanud loendamatud sõrmed ja mida selle välimuse järgi otsustades oli pikemat aega hoitud laua jala all. Otse keset esilehte paistis sügavalt sisse pressitud kandiline jälg. See oli pistetud mingisuguse rahvusromantilise kapsa vahele ning sõna otseses mõttes pudenes mulle pihku; vaid sellesse süvenedes võis aru saada, et tegu on tundmatu valgustusajastu entusiasti broshüüriga kasuubi ebausukommetest. Sellel polnud eraldi hinda, torkasin selle patriootliku köite vahele tagasi ning ostsin viimase sümboolse summa eest.

Kui ma väljusin, tundsin ikka veel oma õlul seda ainitist pilku, mis oli otse füüsiliselt tajutav, nagu ämblikuvõrgu puudutus nahal. Tänaval pöördusin ümber ning heitsin uuesti pilgu vaateaknale, püüdes seekord väljapandu vahelt näha poe sisemusse. Kuskil kumas roheline valgussõõr ning ma arvasin nägevat selle taustal seisva mehe kogu, kes riiulile naaldudes mulle vastu vaatas. Kuid määrdunud klaas ja keldripoe varjud ähmastasid mu vaadet, nii et ma ei saa selles kindel olla.

Keegi möödus must pikkade sammudega ja astus otse mu kõrval alla ukseavasse. Kelluke tilises ja ma jõudsin silmata kirjakandja kuueselga. Mehe kukalt pärgas hõbedaste juuste viirg. Ajasin ennast sirgu ning jalutasin mööda tänavat allapoole. Kirjakandjaid ning kojamehi ei tohi kunagi usaldada.

Ämblikuvõrgutunne aga ei jätnud mind seni, kuni lennuk sama päeva pärastlõunal õhku tõusis ning suuna Tallinnale võttis.

2.

Teisel korral olin just lõpetanud ühe katse.

Olin eelmisest õhtust saadik vaevalt kolm tundi tukastanud. See oli viga, see uinak, aga siis, öösel, ma lihtsalt ei suutnud enam üleval püsida. Nüüd tundus, nagu oleks ajud veskikivide vahelt läbi lastud. Uni läinud, aga erksus tulemata.

Istusin ?Werneris? tagumises saalis akna all ümmarguse laua taga ning jälgisin uniselt maletajaid. Keskealine nukra pilguga härrasmees, tuntud meistrikandidaat, kunagine Eesti finalist, mängis rahulikult, iga käigu eel ainult hetke mõeldes, veidi äraoleva näoga, kuid kindlalt. Ta vastas vahetasid pidevalt kohti kaks üliõpilast, kellest kummastki ei tundunud talle vastast olevat, kuigi neile anti koguaeg aega ette.

Uks käis ja heitsin masinlikult pilgu käekellale. Mu omlett viibis juba kakskümmend minutit. Pauligi logoga kella kõrval asuvast ukseavast astus sisse kaks isandat ning sättis ennast maletajate kõrvalboksi. Ühe neist, ümmarguse näoga vanahärra, tundsin kohe ära; teine oli väikest kasvu mees, tagasihoidlikus sügismantlis, tume barett pead katmas. Alles siis, kui silmasin ta puuduvat kõrva, meenus mulle ühtäkki, kes ta oli.

Ma olen kindel, et ta ei tundnud mind ära, ometi adusin õlgade ümber jällegi seda vastikut kerge puudutuse tunnet. Vast samamoodi võivad tunda toomingad, kui kahjurid nad oma võrkudesse mässivad.

Uustulnukad riputasid oma palitud ja mütsid varna ning istusid. Kuulsin mõnd vaikset sõna ning mus võttis maad aimdus, et need härrad, kuigi kindlad, et keegi kohvikus viibijaist poola keelt ei mõista, ei soovi, et neid pealt kuuldaks. Rääkijatest üks oli aga peale kõigi oma muude tiitlite Dorpati loozhi meister.

Viivitasin mõne hetke, tõusin siis püsti ja astusin maletajate laua juurde.

?Tervist, kas tohib pealt vaadata??

Partii lõppes just ja üks tudengeist lükkas seisu kokku. Meistrikandidaat vaatas äkilise liigutusega minu poole, nagu võinuks mu isik teda ehmatada. Akende valgus peegeldus ta prillidel, nii et ta pilgu asemel nägin hetke jooksul valgeid nelinurki.

?Jah, palun.? Ta korjas oma salli ja mütsi istmelt kokku, et mulle ruumi teha.

Istusin, võtsin väikese lonksu teed ja lasin pilgul moepärast üle mängulaua käia. Omletti ei toodud ikka veel. Aga see polnud ka enam oluline.

?Aset on leidnud kolm juhtumit,? öeldi mu selja taga vaikselt poola keeles.

?Ma kuulan teid.?

?Viimase nelja kuu jooksul on kolm last kadunud.?

Kuulsin riiete kahinat, ilmselt vahetas keegi istujaist asendit.

?Jaan,? ütles bukinist rahulikult. ?Rääkige, palun, kõik, mida te teate. Algusest peale.?

Ta vestluskaaslane köhatas. Kujutasin ette, kuidas ta sisseharjunud liigutusega prille kohendab.

?Kolm last kadus oma voodist, öösel, une pealt. Jäljetult ja vaikselt. Sissemurdja suutis kõigil kolmel korral avada kõik lukud vaikselt, kinnituste kohaselt vaiksemalt, kui majarahvas ise... Ahah, tänan.?

Viimased sõnad olid öeldud eesti keeles. Hetke pärast kolksatas minu ette lauale kaua tehtud kaunikene omlett.

?Niisiis,? jätkati mu selja taga. ?Ühel juhul oli majas ka koer. Loom ei teinud mingit häält ega märganud, et keegi majja sisenes. On välistatud, et teda uimastati.?

Lõikusin munarooga ja vaatasin, kuidas teisel pool lauda üliõpilased taas kohti vahetasid. Nende vastane mängis väga kindlalt kaheratsu avangut, kuid positsioonilises stiilis, lipuetturiga esialgu ühe sammu astudes ja selle edasitungi tsentrisse pikalt ette valmistades.

?Põhjus, miks ma pöördusin teie poole, on aga muus. Lapsi ainult ei varastatud. Nad vahetati ära.?

?Vahetati?? küsis bukinist viisakalt. Ta häälest kostis väsimust. Natuke liiga palju väsimust nii noore mehe kohta.

?Laste vooditesse oli asetatud pirakad puunotid, juured ja lehed küljes, justnagu otse metsast toodud. Mullased. Kõigi laste vanemad kinnitavad, et alguses, ukselt vaadates, polnud nad märganudki, et midagi valesti oli.?

?On see kõik??

?Jah.?

Mu kõrval klõbises kell järjepanu, mustadele tehti vankri ning kuningaga matti.

?Ühtegi last leitud ei ole? Politsei? Ajakirjandus??

?Ei, kedagi pole leitud. Politsei on nõutu. Ajakirjandus esialgu veel vaikib, aga me ei suuda teda eriti kauem tasa hoida... Halloo??

Taskutelefon oli eestlase jutu katkestanud.

Hetke pärast kuulsin enda selja tagant kähehäälset sosinat:

?Täna öösel kadus veel üks!?

Kostis hääl, nagu oleks tass äkilise liigutusega alustassile tagasi asetatud.

?Nii. Ma tahan näha neid notte, mis laste asemele toodi. Ma tahan viimases sündmuskohas ära käia. Ja seda on vaja kohe teha.?

Hakkasin uuesti isuga omletti pugima. Mu kõrval tehti uue partii avakäike, masinlikult mõtlesin, et kui keegi märkaski, et hetkeks söömise unustasin, oli loogiline see panna viimaste välkkiirete käikude jälgimise arvele. Vaevalt muidugi, et mu söögiisu kedagi huvitas, aga iial ei võinud teada. Iga sorti huvilisi on ?Werneris? alati käinud.

Mu selja taga aeti selga mantleid, meister teatas mööduvale ettekandjale, et tahab ruttu arvet ja viimane vastas midagi käigu pealt. Minuti pärast käis uks ning tundsin otsekui vabanemist, miski mu ümber vajus laiali ning haihtus sekundi murdosa jooksul. Ta ei saa mind mäletada, ütlesin endale mitu korda, ta ei saa. See pole võimalik, möödas on kaks aastat ning ta nägi mind siis hämaras poes, praegu aga vaid vilksamisi ning käsipõsakil istumas. Ja mul on teised riided seljas.

Rüüpasin viimase tee ära, lasin sidruniviilul klaasi põhjast suhu kukkuda ning vahtisin seda mäludes mängulauale, seisu õieti teadvustamata. Üks poistest naeris ja ma noogutasin muiates takka. Ta ei saanud mind mäletada.

Kui partii viimaks lõppes, tõusin, soovisin head päeva ja tegin minekut.

3.

Keegi ei tea, kui palju loitse tundsid vanad meistrid. Tõenäoliselt tuhandeid.

Ma ei saanud jätta sellele mõtlemata igal korral, kui seisin oma pööningukambrisse ehitatud raamatukogu uksel. Kaldus seintele kinnitatud kaugele väljaulatuvad riiulid olid pilgeni täis. See oli minu vanaisa, kes alustas ning kes suutis oma elutöö nii ära peita, et see elas üle hävituspataljonid, küüditamised ja muud õudused. Isast polnud asja ja mina jätkasin pärast laulvat revolutsiooni praktiliselt samalt kohalt, kus vanaisa töö oli katkenud. Poolteist inimiga, metsikul kombel õnne ja kaasasündinud annet ning ma olin lõpuks lähedal ühe loitsu taastamisele. Ühe taastamiseni tuhandeist.

Lauakesel keset tuba lebas tilluke kilest ümbrik. Võtsin selle ettevaatlikult kätte ja vaatasin vastu valgust. Kõik oli nii, nagu pidi.

Kas ma pidanuksin ootama, poolaka tõttu oma katsed katkestama? Ma kaalusin seda võimalust, kaalusin tõsiselt. Ma ei tea siiamaani sellele küsimusele õiget vastust. Võib-olla. Aga kuskil pole kirjas, et see oleks õnnestunud. Too mees oli nuhtlus.

Igatahes oli siis viimane õige kuuga öö. Vaatasin unkaaknast puuvõrade vahele öhe, kuskil laksutas ööbik ning Supilinna katused paistsid mattmustade nelinurkadena. Palju aega enam polnud.

Avasin sheifi ning võtsin sellest vaagna. Siis kobasin tikkude järele, läks veidi aega, kuni need leidsin ja süütasin vaagna põhja hõõguma lõhnaküünla tüki. See paistis veripunase laternaga jaaniussina.

Leht loitsuga, millega ma päeva ajal olin töötanud, lebas lauanurgal. Kiikasin veel korra Kuu poole ja nägin, et oli aeg. Kustutasin valguse, kuukiir pani kuldse niidi vaagna serval nõrgalt vastu kumama.

Avasin käsikaudu kotikese ning puistasin selle sisu sõrmeotsast vaagna põhja. Õhku sugenes kerget kärsahaisu.

Lugesin loitsu pimedas vaevu eristuvaid ridu pominal, peaaegu artikuleerimata. Oluline on, et sõnad nõiduri sees selgelt vastu kajaksid, muu ei loe. Rubiinne säde mu ees hakkas tillukese südamena tukslema, kuulsin kõrvus ka omi pulsilööke, kuid rütm oli teine. Minu süda on vana ja lööb nagu jõuab. See süda, millest ammutas oma rütmi tulekilluke mu ees, oli noor, kasvava lapse süda, täis elujõudu ja ?rõõmu. Loits toimis.

Kui see lõppes, jäi säde ühtlase punase silmana hõõguma, nagu põrgusuud varjavasse eesriidesse torgatud auguke. See tilluke kübe säras nii raevukalt, et nägin selle helki raamaturiiulitel vasakul ja paremal; vaagna serv aga ei hiilanud enam kuukiire puudutusest, vaid iseoma väest. Pool tööd oli tehtud, aga see oli kergem pool. Eile öösel oli seegi mitu korda ebaõnnestunud.

Hakkasin lugema teist loitsu ning pärast esimesi tugiriime vilgahtas verine valgus korraks. Sundisin ennast rahulikuks ja lugesin edasi, põues paisumas õnnestumise aimdus. Säde justkui tuhmus, jällegi oli mu ümber pimedus ning siis hakkas see uuesti pulseerima, elava südame rütmis, kuid ometi teisiti, kui enne. Võidukal pominal lugesin viimaseid ridu ning kui keel ja hing vaikisid, oli mu ees hiliskevadise öö hämaruses vaid tavaline kulunud laud tavalise kuldse randiga väikese piaaliga, mille põhjas lebas kustumas lõhnaküünla tükike ja kust tõusvas hõngus segunesid viiruk ning põlenud juuste kärsahais.

Kõik oli jälle tavaline, nii tavaline, kuid ometi oli see kõige ebatavalisem hetk minu elus. Ma teadsin, et olin õnnestunud. Viimaks ometi oli mul loitsu õige variant käes. Tõsi, seegi polnud täiuslik, ta näeb võrdlemisi omapärane välja, kuid see oli piisav. Minu jaoks. Mul pole enam nii palju aega, et kõike täiuseni viia.

Süütasin elektrivalguse, astusin raamaturiiuli ette ja silitasin sõrmeotstega hellalt köidete rida. Raamatuseljad tundusid peaaegu soojadena. Mu keskmine sõrm puudutas hiljuti restaureeritud trükise õhukest selga ja ma tõmbasin selle välja. See oli too vihik, mis oli tookord mu pihku pudenenud. Seal, noh, tolle juures. Üks kild miljonitest, kuid oluline kild. Kõik nad olid olulised.

Samal hetkel tundsin, kuidas mu kehakarvad liiguvad, nagu tõuseksin kananahale. Ometi oli ruumis soe. Järgmisel silmapilgul oleksin kahe uue papitüki vahele kiilutud sajanditevanuse vihiku äärepealet pillanud, hingasin ruttu sisse ja pistsin selle kiiresti oma kohale tagasi. Ebameeldiv tunne aga ei kadunud, see oli puudutus, jälle too kummaline kirvendus, mis mind oli juba kahel korral haaranud väikese poolaka läheduses. Eelmistel kordadel aga olin ma olnud sisuliselt tema kõrval; praegu seisin keset ööd oma ärklikorrusel, mu ümber polnud vähemalt kuue meetri raadiuses hingelistki, rääkimata võimalusest, et keegi võiks mind näha. Ometi adusin mingit kohalolekut ning mis veel hullem, jälgivat kohalolekut.

Elu on mind kriitilistes olukordades õpetanud tegutsema kiiresti. Murdsin lehed loitsuga kokku ja pistsin põuetaskusse, astusin üle toa, kiirustasin trepist alla, pöörasin välisukse lukust lahti ning lasin enda taga sneprisse langeda, kobistasin käsikaudu esimesele korrusele ning hetke pärast seisin juba kuuvalgel tänaval. Helistasin välja takso.

Kuskil seal, mõtlesin magavate vanade majade vahel, kuskil seisab tema, vaatab niisamuti Kuud nagu mina ning tal on kõik selge. Jahe öötuul kandis mu sõõrmetesse kevadise vihma lõhna ning mul oli tunne, nagu oleksin ma keset tänavat alasti.

Aia ääres hiilis kass, vaatas minu poole ning kiirendas kõnnakut.

Kuskil, teadsin, silmadega tänavahämarust puurides, kuskil kiirustab ta kõrgetest treppidest alla, kuskil käivitatakse praegu auto mootor ning süttivad esilaternad kallavad ümbruse kuldse valgusega üle. Nüüd pöörab väike, kuid kiire masin hoovist välja tänavale ning kiirendab läbi kollaselt plinkivate fooritulede. Öiselt tühjas linnas jõuab ta siia ruttu.

Tänavalõpus lõi särama kaks kuldset silma.

Hetkeks hüppas süda mu sees, tegin liigutuse, et aia varju taanduda, tunnetades samas ebatavaliselt teravalt selle mõttetust. Siis nägin kolmandat valgusekübet autolaternate kohal ning hingasin välja. See oli takso.

Taksos mängis vaikselt raadio ?Elmar? ning juht oli tüüakas, prillide ja vuntsidega mees. Kui palusin tal Ihastesse sõita, ta noogutas sügavalt, kordas aadressi, vahetas sujuvalt käiku ning tagurdas hooviväravasse majade vahel, et ümber pöörata. Auto õõtsatas korraks, kui jälle edaspidi liikuma hakkas, juht võttis rahulikult mikrofoni ja teatas, et seitse sõidab Ihastesse. ?Aitäh, seitse,? vastas dispetsher tuimal toonil.

Kui me Kroonuaia tänava otsa jõudsime, nägin, kuidas paremalt ilmus käänaku tagant nähtavale ümmarguste tuledega ?Golf?. Taksojuht vajutas teed andes pehmelt pidurile. Võõras masin võttis pöördel hoo päris maha, korraks läbistas mu liikmeid judin, kuid siis lülitati ?Golfi? suunatuli sisse ja auto kadus meie selja taha.

?Mõned ei armasta suunda näidata,? ütlesin.

?Jajah,? ühmas juht, takso keeras Supilinnast välja ning kogus sujuvalt kiirust.

Samal hetkel langes kujutletav ämblikuheidest kootud pleed mu õlult maha.

4.

Katku Maara on minu arvates haige inimene.

Tegelikult oli ta popsikoha nimi vanasti Punksi, aga kui talle ta võssakasvanud hektarid tagastati, nimetas ta need Katku taluks. Tal oli juba siis ambitsioon nõiaks hakata ning võibolla jõudis ta järeldusele, et Katku Maara kõlab oluliselt väärikamalt ning nõialikumalt, kui Punksi Maara. Võibolla mängis osa ka tema Tammsaare-fanatism; omal ajal töötas ta kakskümmend kuus aastat ühe ja sama maakooli kirjanduse õpetajana.

Kui ta pensionile jäi, lõikas ta juuksed poisipeaks, hakkas kandma kõrge kaelusega musti pullovere ning tegi endale valgeks pleegitatud kanakontidest kaelakee. Lisaks sellele lasi ta naabrimehe traktoriga oma õuele tirida tont teab kus aastakümneid vedelenud paplitüve, ajas selle püsti ning kaevas otsapidi maa sisse. Mürakas läks kasvama ning Maara hakkas rääkima, kuidas ta ammutab sellest väge.

Nagu ütlesin, ta on haige ning tegelikult tüütult tavaline inimene, aga ta austab mind ja see on ainuke asi, mis loeb. Kuigi ma usun, et talle avaldab muljet minu selgeltägijavõime, mis teatud kujul on igal viiendal-kuuendal inimesel olemas (Maara ise muidugi nende hulka ei kuulu). Palju rohkem kui see, millele me vanaisaga olime oma elu pühendanud ning mis on mõõtmatult sügavam, kui kuuenda meele aistingute teadvustamine.

Jõudsin tema juurde neljanda päeva õhtul, kui päike oli juba loojunud, pärast haake üle poole Eesti. Mõnel hetkel oli mind vallanud jälle too rahutukstegev aimdus, nagu libiseks üle minu kellegi nähtamatu otsiv ja kõikemärkav pilk; kui aga istusin ümber ja alustasin logisevas bussis järjekordset tiiru läbi tillukeste pooleldi mahajäetud külade, kadus see peagi. Õnneks on mulle pika elu jooksul paljudesse kohtadesse tekkinud tuttavaid, keda külastada ning kelle juures ööbida. Tol õhtul, kui ma Maara värava ees seisin, olin kindel, et mul on õnnestunud võimalike jälitajate eest kaduda.

Tokerjas peni jooksis värava taha ja haukus mind. Maara tuli kuskilt maja tagant, käsutas koera vait ning tegi mulle värava lahti. Otse maja nurga juures seisis too paplijurakas ning oli juba jõudnud endale küllaltki arvestatava võra kasvatada. Hilised sääsed pinisesid ümberringi.

?Tervist,? soovisin Maarale.

?Tere. Aiapoolne tuba on vaba.?

Ta ei ilmutanud mingit üllatust selle üle, et mul oli ilmne kavatsus tema juurde ööbima jääda. Ta suhtumine pidi näitama, et ta on minu tulekuga juba ammu enne arvestanud, kui ma kodunt liikuma hakkasin.

Maja oli tal vana, pooleldi metsviinapuuväätidega kaetud. Sirelid aia ääres olid juba pooles õies ning vaiksel kevadisel õhtul oli siin väga ilus. Nagu ma teadsin, langes maja taga künkanõlv ning all väikese oru põhjas lirtsus maa ka kõige palavamatel põuapäevadel. Edasi tuli vesine mets, mille sügavuses koprad hoolitsesid selle eest, et selles kunagi mingeid muid liike peale lepa ja paju kasvama ei hakkaks. Sealt alt tõusis majani ning keerles ümber selle vaikselt meie poole valget udu.

?Lähen käin all ära.?

Peldik oli sealsamas võsa ääres.

?Tule ikka läbi maja.?

Otse maja keskel ulatus koda läbi hoone ning tagauks avanes oru poole. Kojas säras elektrivalgus ning seal rippusid maarohtude kimbud, lõhnates mõnusalt. Lükkasin tagumise ukse väljapoole lahti ning kobisin ettevaatlikult välja. Maapind langes otse vundamendi äärest ning aste majast välja oli umbes nelikümmend sentimeetrit kõrge. Ronisin ettevaatlikult mööda laskuvat rada allapoole, luud-liikmed valutasid kolmepäevasest loksumisest, aga hing oli kerge. Sisetunne, mida ma olin lapsest saadik usaldama õppinud, ütles, et ma olin lõpuks õiges kohas.

Õhtu oli hämar, aga mitte pime, kuid õige pea voogas mu ümber udu ja muutis kõik unenäosarnaseks. Jõudsin suuremate viperusteta alla, udus häguste varjudena mustavate pajude juurde, ning tõmbasin mõnuga sisse kõdu ja niiskuse lõhna. Jalge all solises, olin kogemata lausa vette astunud ning tõmbusin sammu võrra tagasi. Jahe niiske õhk pani üle selja jooksma külmavärina, samas polnud see tervenisti ebameeldiv, selles värinas oli ootusärevust ning rõõmutukset. Olin õiges kohas.

Käisin kullakambris ära ning ronisin kitsukest ja pimedat rada pidi üles tagasi.

Järgmisel õhtul tegin Maarale teatavaks, et jään tema juurde Jaanipäevani elama ning pakkusin talle tuhandet krooni kõikvõimalikeks kuludeks. Ta puikles ainult moe pärast ja läks siis sauna kütma.

Sidest toodud ajalehed vedelesid köögilaual ja ma lõin ?Õhtulehe? lahti. Üle esikülje jooksis pealkiri:

?Võigas nakkus Tartus?

Pilt loo kõrval oli lapse käest, mille nahk oli tõmbunud pruuniks ja mida katsid mustavad villid ja haavandid. Kummalisel kombel oli isegi neil jätkunud oidu ainult kätt pildistada.

?Üle-eile pärastlõunal,? teatas artikkel, ?toodi Tartu lastehaiglasse 8-aastane Elis, kelle saladuslik haigus muutis tohtrid nõutuks. Kogu lapse keha on kaetud pruunide koorikutega, liikmed on osaliselt deformeerunud ja juuksed välja langemas. Haigus tabas oma ohvrit alles hiljuti ning arenes kiiresti. Lapse juures viibib eriteadlane Poolast.?

Edasi tulid lühiintervjuud Elise ema ning arstidega. Poola spetsialist piirdus ainult kahe lausega. Kokkuvõttes oli neil üheskoos õnnestunud ajakirjanik ära hämada. Mu kujutlusvõime maalis paar värvikat pilti, mida oleks ?Õhtuleht? kirjutanud siis, kui oleks teadnud kahetsusväärse sündmuse tegelikke asjaolusid. Näiteks seda, et ?haigus? kujunes välja keset ööd kahekümne minuti jooksul.

5.

Ma lootsin, et nad ei leia mind enne Jaani.

Loodus oli täies jõus ning kui ma hulkusin võssakasvanud talumaadel, tundsin iga rakuga, kuidas ma saan sellele maakohale iga päevaga killukese võrra omasemaks. Ilmselt tuli see kasuks, et ma olin sunnitud nii kaua siin redutama; kui ma viimastel päevadel porisele metsarajale astusin, võttis vesine võpsik mu vastu hoopis teisiti, kui esimesel korral. Puude oksad ei paindunud risti üle raja, neid võis eemale lükata kergesti nagu eesriiet, soonikuist tõusev udu ei pannud enam liigeseid valutama ning ka selles hallis hämus sai iga tüvejupp ja oksake mulle tuttavaks.

Tõusin suuremal osal hommikutest väga vara, enne päikesetõusu, ning hakkasin ennast hommikuudus koduselt tundma, selle keerud moodustasid mu ümber sõbralikke seinu ja lagesid, mis varjasid mind üleliigsete pilkude eest, kuid lasid samal ajal näha kõike, mis oluline. Mõnel hommikul pani päike äkitselt üle künka piiludes uduriigi särama, nagu lendaksid selles tuhanded nähtamatud tulekandjad ja siis tundsin midagi sarnast sellele, mida arvatavasti tunnevad noorte uskude kummardajad oma pühakodades. Minu hiis oli siin, selles laias võssakasvanud orus, mis pikkamisi jõe poole langedes muutus viimaks pooleldi üleujutatud kõrgete peadega mätaste väljaks.

Maara ei küsinud midagi ja mis kõige olulisem, ei laterdanud küla peal midagi. Mokaotsast mainis ta, et ma olen tema linnas elav viletsa tervisega vend, kes on tema juurde suvitama tulnud ja see oli kõik. Külla mu rada mind ei viinud ja sealt tuli harva keegi siiapoole.

Sellistel kordadel jalutasin tavaliselt seljakut mööda alla; osaliselt selleks, et mitte võõraga kohtuda ning osaliselt selleks, et mitte Maara posimist vaadata. See käis mulle närvidele.

Kaks nädalat pärast mu saabumist kadus kuskil Võrumaal üks laps metsa ära ja Maara üritas teda üles leida. Istus pool õhtut omaette ning tuli siis minu juurde nõu küsima. Laps oli juba eelmisel päeval kuskil võsas koerte poolt maha murtud ning mul polnud mingit tahtmist järjekordset esikaanelugu produtseerida. Ütlesin talle, et minu võimed on Jaanipäevani uinuvas olekus ja et üleüldse olen ma rohkem folklorist ja etnograaf, kui tegutsev manatark.

Jaanipäeva müsteerium on siiani uskumatult võimas. Pärast kaheksat aastasada on see öö ikka veel peaaegu niisama vägev kui siis, mil noor religioon polnud veel iidseid jõudusid lämmatama hakanud. Muistseid preislasi ja vende, keda Tacitus keltidega ühendatuks pidas (muide, mitte ilmaasjata) ei ole enam; aga jaanituli, vanade päikesekummardajate püha tuli, lõõmab ikka veel kogu Baltikumis ning Skandinaavias. Kuigi suurema osa rahva jaoks on see õlle-, mitte päevapüha.

Linnamäele vurati mõlgitud BMW-des otse Maara ukse alt mööda. Kuts klähvis hääle ära ning keegi viskas teda pudeliga.

Istusin juba varakult madalale paindunud harul, vaatasin sumedat taevast ning kordasin mõttes loitsu. Olin selle nii pähe õppinud, et võisin seda ka unes öelda. See oli selline sumisev ja mahe öö, väikeste naljade, armunud paaride ja vaikselt voolava vee öö, küps ja küllane öö. Taevas oli selge ja silmapiiril mängis päevapuna, see nagu polnudki öö, see lühike ajalõik loojangu ning koidu vahel. Pööriaja öö, üks neid vaikseid hetki, mil osake maailmast meile kõigile märkamatult muutub teiseks.

Olin üksi aeglaselt pastelseid toone vahetava taeva ning rohelise lehestikuga enda ümber, nagu polekski kuskil lõugavaid noorukeid, bensiinivingu või raudbetoonist sõrestikke. Nagu oleks need neetud sajandid olemata. Sellisel ööl näib kogu maailm justkui kuulatavat ammu ununud viise, mis ta sügavikust kerkivad korraks vaid ülima rahu hetkedel.

Kogu ümbrus hingas vaikses rahus, mu närtsivate kopsudega ühes rütmis. Pole midagi, need mõned tunnid peavad nad veel vastu. Naeratasin endamisi selle mõtte juures. Kõik need kohad, mis oleks nagu omavahel kokku leppinud mind mitte üle üheksanda aastakümne künnise lasta, kõik need kohad peavad veel mõned tunnid vastu. Ja rohkem polegi vaja.

Kui päike viimaks loojus, tõusin ja hakkasin ennast riidest lahti võrtma. Täna polnud udu ning sääsed surusid mu ümber, ootamatu peolaua ümber trügides. Ma ei tapnud neist ühtegi. Polnud enam oluline. Õhk oli nii soe, et ma ei tundnud oma karastamata kehal ühtegi värinat.

Sidusin riided pambuks, mässisin kaasatoodud kivi ümber ja surusin kõige sügavamasse soonikusse, mida mul oli õnnestunud leida. Astusin varbaidpidi jahedasse vette, kauss ning tikud vasakus käes, vaatasin taevasse ja tõmbasin rinna sügavalt õhku täis. See maitses kohutavalt hea.

Siis nägin, kuidas taevas äkki nagu muutus, nagu oleksin ette pannud nõrgalt toonitud päikeseprillid. Tuul vaikis ja tumedad lehed mu ümber seisid liikumatult. Ainult otse mu peakohale jäi alles helerohekas sõõr, tükk normaalsest jaaniöö laotusest.

Kuskil kompas keegi kolmanda silmaga võsa oru põhjas ning mind omaks võtnud puud-põõsad olid sulgunud tihedasse ringi, et mu alasti keha varjata. Aga nad ei suuda, teadsin, ei suuda seda igavesti teha. Sest see, kes seal väljas seisab, pole teps mingi Katku Maara.

Tõstsin kausi enda ette kännule, murdsin selle põhja lõhnaküünla tüki, katkusin peast paar juuksekarva ja tõmbasin tikust tuld, loits samal ajal keelel vormumas. See oli hoopis teisiti, kui viimasel korral, Jaanipeäval ongi kõik hoopis teisiti, ühelt poolt harjumatu, aga teiselt poolt võimas ja kaasatõmbav. Mu huuled töötasid isepäi ning iidsed vormelid langesid neilt vaiksel kõminal, mis kohe päris kindlasti ei olnud minu hääl. Viivuks tundusin endale kõrvalseisjana, kes vaatab pealt, kuidas raugasüdame kustuv elujõud manatakse tillukesse sädemesse kännu otsa väikese piaali põhja.

Oksad hõõrusid mu ümber üksteise vastu, nagu oleks tugev tuul tõusmas, kuid seal, kus mina seisin, oli õhk ikka veel liikumatu. Ring tõmbus koomale, nad olid juba võpsikus sees.

Punane kuma hakkas mu ümber puuokstel tukslema; see oli nagu lõkkevalgus, aga rütmiline. Siis omandas see täidlasema, tumedama tooni ja jäi hetkeks liikumatuks; see oli viimane asi, mida ma nägin.

Kuidas muutus toimus, ei oska ma kirjeldada. Tean vaid, et järgmisel hetkel tundsin ühekorraga nii tuult liigutamas seda, mis olid olnud mu käed, kui niisket mulda embamas seda, mis olid mu jalad. Olin kartnud, et mulla puudutus võib olla harjumatu või ebameeldivgi, kuid kui kõik läbi oli, tundsin vaid määratut vabanemist, nagu oleks iga rakk mu kehas korraga nooreks saanud. Kõik, mida jalgadega adusin, sarnanes sellele, mida tunneb kurk, kui saab viimaks neelata ja neelata kuumal suvepäeval kaua igatsetud jooki.

Mu meeled olid mõne hetke jooksul segi pööratud, nii et ma ei adunud, kus on taevas, kus maa, ainus, mida ma teadsin, oli see, et ma olen jälle noor ja ammutan elujõudu uuest, külluslikust allikast. Siis avanes mu mõistuse ees see, mille kõigist jõududest vanim vägi nähtavaks muutis.

Ma nägin korraga kõike, mida võiks näha iga leheke võserikus, kui loodus oleks sellele silmad andnud. Ma nägin tillukest putukat leherootsul, kondenseerunud udupiiska rippumas hetk enne allakukkumist (allpool oli siiski udu tõusma hakanud), ämblikuheide kinnitust. Aga ma nägin ka kõiki taevavärve, silmapiirist silmapiirini ning rammusa mulla lõputuid sügavtoone, tuulepaitust orgu ümbritsevate kuplite küürudel ja äsjasüüdatud lõkketule helke linnamäe järsul nõlval.

Ja ma nägin kaht inimest rühikmas läbi nende teele põimuvate okste, vaid nelja mehesammu kaugusel minust. Ühe neist tundsin kohe ära, teine oli noormees taskulambi ja maskeerimisvärvi jakiga, teda nägin esimest korda.

Püüdsin oma jalgu või seda, mis oli kunagi olnud mu jalad, sügavamale maasse suruda. Muld võttis mu vastu, embas mind ja tõmbas oma kaisutusse, kümned tillukesed juured kasvasid välja ja uuristasid endale märjas pimeduses teed, mind igaveseks pinnasega ühte põimides. Ma teadsin, mis tuleb, nad olid mu leidnud, ma jään ellu, kuid enne tuleb see karikas tühjaks juua. See ei lähe mööda, olin seda näinud oma unetute ööde nägemustes ja tundnud ühekorraga nii selle kogu õudu kui kogu lootust. Seisin ja ootasin.

Poolakas haaras lühikese hüüatuse saatel kännult kausi, pööras seda korraks, vaatas ringi ja ta pilk peatus minul.

?Mis on??

See oli noorem mees.

Poolakas tõmbas vaba käega üle näo.

?Ma eksisin. Jumalad, kuidas ma eksisin.? Ta rääkis vene keeles.

?Mida...??

Bukinist ohkas sügavalt.

?Ma arvasin, et see on tavaline vahetiselugu. Et ta veab neid lapsi siia ja kasutab kuidagi ära. Ohverdab näiteks. Aga ta tegi nendega katseid. Ma ei ole kunagi veel niimoodi eksinud.?

?Meister, see pole päris ka teie ala...?

?Jah,? katkestas poolakas noormehe teravalt, ?see ei ole minu ala. Siin pole eksortsismiga mitte midagi pistmist. See on inimlik kurjus, mis on iidsed väed endale allutanud, oma puhtegoistliku eesmärgi nimel. Aga siiski, kui ma sellega juba tegelema hakkasin, ei oleks ma tohtinud endale lubada eksimist. Vabanduste otsimine on tühi töö, noormees.?

Ta tõmbas hõlma alt väikese kullatud teraga kirve.

?Näidake valgust.?

Noorem mees suunas taskulambi kiire otse minule. See välgatas habemenoana vahedalt teralt ning siis lõi valu mu kurdiks ja pimedaks. Veel ja veel ja veel, iga hoop avas otsekui uue, puhtast valust koosneva universumi, mille keskele ma keereldes langesin, veel ja veel ja veel... Kirves polnud ilmselgelt puude langetamiseks mõeldud, aga piin oli seda suurem. Kuskil seal võsalagendikul, kohas, mida ma ei näinud ega tundnudki enam, kuskil seal pritsis praegu ühest krobelisest puutüvest verd ja okste oigamine äkki tõusunud tuules pani ühe noore mehe tasakesi karjatama.

Kui see lõppes, jäi vaid sakiline haav, millest nõrgus elumahla, mida mu juured ikka veel paaniliselt imesid, et haiget keha toetada. Aga keha ei olnud enam, keha lamas külili punaseks värvunud veega lombis. Kogu mu tunnetusala oli vaid see sakiline haav, see oli minu isiklik valumaailm, iga lahtilöödud pinnuke ja iga koort tabanud kriimustus selles oli mulle tuttav, nii põhjalikult tuttav, nagu oleksin ma kogu oma elu veetnud poolekstaotud tüvekontsa sõrmitsedes.

Aga ometi tõi vägi kuskilt mu juurde ka sõnad.

?See paik tuleks põlema panna, aga siin ei võta miski tuld. Buldooser vajuks ka sisse. Midagi teha pole. Me saime teda kahjustada, aga mitte hävitada.?

Mida noor mees vastas, ma ei tea, sest kirves lõhkus uuesti mu ihu, poolakas andis jõuetule vihale voli. Ma sain haiget, ma kannatasin, nagu vaevalt keegi on kannatanud, aga samas olin kindel, et jään ellu ja ma teadsin, et ta teadis seda.

Püha puu vigastajal rebisid vanad germaanlased naba välja, naelutasid selle puu külge ja ajasid kurjategijat ümber puu, kuni kogu ta sisikond oli tüve ümber mässitud. Sellest mõttest oli hetkel muidugi vähe abi.

?Ma olen paarist sellisest juhtumist lugenud. Druiidne suurusehullustus, mõnel juhul on nõiduril õnnestunud ennast tammeks või pöögiks muuta. Kui ta hakkab edaspidi tüli tegema, siis tuleb puu maha raiuda ja asi tahe. Omal ajal ehitati kirik ka veel peale, kindluse mõttes. Need olid aga hullud ja nendega oli lihtne toime tulla. See mees, kellega meil praegu tegemist on, oli kaval, ta oli kaugel soovist hakata kohalikele jumalat mängima või muust sellisest. Ta moondas ennast pajuks ja pole ühtegi viisi takistamaks seda kändu võrseid ajamast. Võibolla tõusevad võsud kuskil seal pimedas juba praegu, kui tal loitsust veel väge alles on.?

?Kui ta ennast puuks moondas, oleme tast ju lahti??

Noormees ei saanud aru, mis toimus.

?Kui ta oleks ainult tahtnud ennast puuks moondada, oleks talle ühest katsest piisanud. Aga kokku tegi ta seda nelja lapsega. Talle oli oluline ka see, et ta vajaduse korral saaks mõneks ajaks tagasi moonduda, noh, kui mitte just inimeseks, siis vähemalt millekski inimese sarnaseks, et ringi liikuda. Jumal teab, mis tal kavas on sellisel kujul ette võtta. See oli palju keerulisem ning see õnnestus alles viimasel korral. Nüüd läheb tal vähemalt paarkümmend aastat aega, et uuesti nii suureks kasvada, et ennast siit liikuma rebida. Ta ammutab siis otse loodusjõududest väge ning temaga saab kunagi kellelgi väga raske olema toime tulla. Ja meie ei saa sinna mitte midagi parata.?

?Aga me võime ju ta uuesti maha raiuda??

?Kust teie teate, kuskohta ta võrse ajab, mis lõpuks suureks kasvab? See võib siit päris kaugel olla. Üleval künka otsas tolle vanamuti aias näiteks. Ükskõik kus. Siit tuleks pinnas ma ei tea kui sügavalt ekskavaatoriga üles kaevata ja merre vedada kõige täiega, aga siis võiks ka kuskil mingi jupp välja ujuda. Paju läheb ju kergesti kasvama.?

?Vähemalt selle tüve saame siit minema viia.?

?Seda me saame.?

Hääled vaikisid ja ma teadsin, et kaks meest lohistavad läbi tiheda võsa omaette vandudes välja seda, mis kunagi oli olnud suurem osa minu ihust.

Valu oli vaid õige pisut nõrgemaks jäänud. Kuskil sügaval maapõue peidus aga surusid juured ennast üha tugevamini toitvasse huumusesse ja hoolimata kõrvetavast piinast, mis mind ülaltpoolt pures, tundsin, kuidas sealt, sügavalt, kindlast ja külluslikust maapõuest, kerkis ülespoole rõõm.