Tagasi tulevikku IV

I
Hill Valley, California
1986, 11. juuli

Mis te arvate, kuidas on käia tüdrukuga, kes teab, kuidas teie ühine tulevik välja näeb?

Mitte ainult, et ta ei tea - milline naine ei teaks täpselt tulevikku, eks ole - vaid, et ta on seda ka näinud.

Ja mis kõige hirmsam - ta on näinud ennast vanana ja ta on näinud teid, tema abikaasat ennasttäis kehkenpüksina.

Ühesõnaga, milline võib olla kooselu tüdrukuga, kes on käinud teie ühises tulevikus?

Tõtt-öelda, ei käinud ta tulevikus üksi, mina olin seal samuti; aga hetkel, mil Jennifer sattus meie tuleviku minade peale, olin mina hõivatud ühe neetud spordialmanahhi tagasipätsamisega. See oli muidugi Doc, kes kõike seda korraldas, ent nagu alati, läks midagi nässu ja ma ei tea siiamaani, kas me oleme oleviku nüüd õigesse rööpasse saanud. Või tuleb meil jälle minna tagasi... tagasi tulevikku?

Doc ütleb küll, et oma tulevikku ei tohi teada. Me peame olema oma otsustes vabad ja käima südametunnistuse järgi - tuleviku teadmine ruineeriks meid ja midagi pole kirjas, tulevik on selline, milliseks me ta ise teeme... ja nii edasi. Mis tal viga rääkida - Doci tulevik on minevikus, Claraga. Kui Doc ainult teaks, et ma olen nüüd Hill Valley ajaloo põhjalikult läbi uurinud, tuhlanud korduvalt isegi mööda surnuaia vanu soppe, ega pole leidnud enam ühtegi sissekannet kellestki Emmett L. Brownist, kes oleks surnud siin sajandivahetuse paiku. Jah, meist on üks ülesvõte, millel me seisame vastvalminud kellatorni ees, aga see on ka kõik. Doc ei surnud Hill Valleys. Esimesed Brownid - siis õigupoolest von Braunid - tulid Hill Valleysse 1908 ning muutsid oma nime Browniks Esimese maailmasõja ajal. Ma arvan, et Doc oli piisavalt taibukas selleks, et mitte jääda samasse linna koos oma esivanematega ja valis elamiseks mõne kõrvalisema koha.

Õigupoolest on Doc praegu kuulutatud teadmata kadunuks ja varsti kuulutatakse ta vist surnuks ja tema vara läheb pärijatele, kui neid juhtub muidugi olema. Mul on raske leppida mõttega, et Doc on surnud, ma arvan ikka, et ta on mõnes teises ajakontiinumis ja minuga samal ajal, kuid see ei tee kergemaks teadmist, et pidi surema umbes ajal, kui minu vanaisa sündis.

Ja mina pean siin nüüd hakkama saama pruudiga, kes teab täpselt, kuidas meie elu tulevikus saab olema.

Minu nimi on Marty McFly, ja pagan võtku, ma olen selle üle uhke. Kui vanade hauakivide omanikud suudaksid kõneleda, kutsuksid nad mind Clint Eastwoodiks ja üheks vingemaks püstolikangelaseks, kes kunagi Hill Valleys on elanud. Seda polegi nii vähe, eriti kui arvestada, et sügisel lähen ma San Francisco ülikooli ärijuhtimist õppima ja minu tulevik on 200 000 dollarit aastas, armastav Jennifer, maja Estates'is... ja siis võib-olla kõik see, mida Jennifer nägi. Me võime ju arvata küll, et see tulevik, mida Jennifer nägi, sai võimalikuks pärast seda, kui ma Needles'i kambaga võidu hakkasin ajama ja vana "Rolls Royce" meile sisse sõitis... Aga ühtegi tüdrukut pole võimalik ümber veenda selles, mida ta on näinud. Ja veel võin ma uhke olla selle üle, et ma olen ainus ulmekirjaniku poeg maailmas, kes on tegelikult ajas rännanud. Tegelikult pole ka seda kuigi vähe.

"Sa oled vana kehkenpüks ja kiitleja, Marty McFly," ütleb ta mulle alati, "ja ma tean, milline sa tulevikus oled."

Siis ma räägin talle ühte ja teist, ja lõpuks ta ütleb, et armastab mind siiski, kõigest sellest tulevikust hoolimata. Ja mina armastan teda.

Aga ikkagi tahaks ma mõnikord minna tagasi tulevikku.

Sest miks peaks muutma oma minevikku olevikus?

Aga iga päevaga edasi püüdsin ma ajas rändamisele ja paradoksidele vähem mõelda, sest see teeb su hulluks.

11. juuli pärastlõuna oli millegi poolest eriline, ma tundsin seda õhust ja surusin maha kummalist ärevust. Põline ajarändur tunneb alati ära, millal midagi juhtuma hakkab. Isegi üks punane laenutuse "Ford", mis su hoovi ette veereb ja sealt keegi päikeseprillidega vibalik välja astub, võib seda ärevust suurendada. See sell ei sarnanenud ühelegi kindlustusagendile või rändkaubitsejale, kes Hill Valleys pärastlõunal sind külastada võiksid. Ma seisin parasjagu väraval ja püüdsin värskele kolledžiõpilasele väärikat tegevust välja mõelda kui see masin saabus ja mees sealt välja ronis.

Temas oli midagi väga ähmaselt tuttavlikku.

"Mr. Martin McFly?" küsis ta krigiseval häälel. Tema silmi ma ei näinud, aga pigem oli tegu soliidses eas mehega. Ja tema aktsent polnud California oma.

Ma ütlesin, et mina olen tõesti Martin McFly.

"Mul on teile üks läkitus," sõnas ta kuidagi ebalevalt. "Üks üsna kummaline läkitus."

"Ma olen selliseid juba saanud," kostsin. "Te olete kindlasti Western Unionist?"

"Ei," raputas ta imestunult pealt. "Ma töötan Columbia Ülikoolis, olen astrofüüsik... Scott V. Brown on minu nimi."

"Brown?" Siin see nüüd oli. Ma ei teadnud täpselt, mis, aga niimoodi see tavaliselt algab. "Ja mida see V. tähendab?"

"Verne. Scott Verne Brown. Aga..." Ta kohmitses põuetasku kallal ja tõmbas sealt välja kollases jõupaberis üsna kulunud moega ümbriku. "Minu kohus on see teile üle anda. Tõtt-öelda oleksin väga tänulik, kui te suudaksite selgitada, mida see kõik tähendama peaks."

"Tavaliselt pole mina see, kes neid asju seletab," pomisesin.

Scott Verne Brown?

"Tulete ehk tuppa, klaasike kokat?"

"Oh ei, ma tänan."

"Või midagi kangemat?"

"Ei, kindlasti mitte. Ma ei tohi üldse alkoholi juua. Perekonna viga, teate."

Ta ulatas mulle ümbriku. Sellele oli sulepeaga kirjutatud: "Mitte avada enne 7. septembrit 1986."

"Mhmh," ühmasin ja asusin ümbrikut avama.

"Te ei paista sugugi üllatunud olevat?" päris Scott Verne Brown.

"Minu elualal õpib kiiresti mitte millegi üle üllatama. See ümbrik on juba avatud?"

"Jah, seda küll. Vaadake, see on pärandus minu vanavanaemalt. Seal sees on üks teine ümbrik."

Jah, oli küll. Väiksema ümbriku peale oli samasuguse käekirjaga kirjutatud: "Üle anda mister Martin McFly (Clint Eastwood), Hill Valley, California, pärast 7. septembrit 1986."

"Teie vanavanaema oli..." Ma tundsin, kuidas sõrmed higiseks tõmbuvad ja ärevusklomp kurku ronib. "Teie vanavanaema oli Clara... Clara Brown?"

"Jah," sosistas mees. Ta võttis päikeseprillid eest. Ma oleksin pidanud kohe aimama... Needsamad elavad suured sinised silmad, ja muidugi need heledad hõredad juuksed ja alt kitsenev nägu. Clara oli lisanud siiski mingi elegantse tumeda veretilga. "Kuidas te teate?"

"Seda on võrdlemisi keeruline seletada."

"Jah, muidugi," pomises mees. "Vaadake, kui minu vanavanaema suri 1925. aastal New Yorgis, siis oli tema pärandas ta selle ümbriku oma vanemale pojale, minu vanaisale Jules'ile, kes pidi selle omakorda edasi andma oma vanemale pojale. Minu isa, Albert Emmett Brown, hoidis ümbrikut väga hoolikalt, ja pidas seda väga tähtsaks. Ta oleks soovinud selle ise üle anda, kuid kahjuks eelmise aasta jaanuaris lahkus ta meie hulgast jäädavalt. Nüüd täidan mina oma vanavanaema viimase soovi, ehkki ei taipa põrmugi, mida see kõik tähendama peaks. Kuidas võis minu vanavanaema teada, et kuuekümne aasta pärast elab Hill Valleys keegi Martin McFly nimeline noormees?"

Mul kulus mitu sekundit aega, et selles nimede tohuvapohus orienteeruda. Ja siis hakkas mul koitma, et midagi peab väga valesti olema. Väga halvasti.

"Teie vanavanaema?" küsisin. "Aga teie vanavanaisa" Doc?"

"Vabandust... Minu vanavanaisa oli Emmett Louis Brown."

Ma muidugi teadsin, või oleksin pidanud teadma, siiski võttis sellest arusaamine natuke aega. Ja et L tähendas siis Louis? Arusaadav, miks Doc seda varjanud oli.

"Mis teie vanavanaisast sai?" küsisin ärevust maha surudes.

"Ta läks kaduma ühel õhupallireisil 1895. aastal, või vähemalt seda olevat vanavanaema kinnitanud. Koos oma pojaga, Verne'iga. Aga täpsemalt pole sellest midagi teada."

Ma tahtsin midagi küsida, aga otsustasin enne Clara läkituse läbi lugeda. See oli lühike.

"Lugupeetud mister Martin McFly,

Sellest ajast, mil me viimati 1892. aastal nägime on minu jaoks möödas terve igavik, kuid teie jaoks vist ainult üks aasta. Aeg on imeline asi, ja nii raske on seda mõista. Juba kolmkümmend aastat olen ma elanud ilma oma mehe ja noorema pojata. 2. septembril 1895. aastal läks Emmett katsemata õhupalliga uut ajamasina mudelit ja ei tulnudki tagasi. Me elasime siis Massachusettsis, Lynnis. Ma ei tea, mis temast sai, kuid kogu oma ülejäänud elu olen ma elanud lootuses, et ta mitte ei uppunud Atlandis, vaid jäi kadunuks ajas.

Te ju mäletate seda päeva, millal me viimane kord Hill Valleys kohtusime? Enne seda oli Emmett käinud oma majas Einsteini järel ja ta peitis midagi keldrisse. Ta ütles, et see on julgestuseks kui temaga peaks midagi juhtuma. Ja et ta leiab viisi, kuidas teile sellest teada anda.

Martin, ma tean, et kui Emmett oleks tagasi tulnud, oleks ta tulnud juba ammu ja meie üksindusaastaid poleks kunagi olnud. Aga see oli minu saatus. Ma palvetan selle eest, et mingis teises ajakontiinumis on meile teistsugune saatus, ning et nüüd - kui ma olen selle kirja valmis kirjutanud - muutub äkitselt kõik, Emmett on siin minuga ja ta pole kunagi kaduma läinud.

alati teie,
Clara Clayton Brown"

Ma seisin vist üsna juhmi näoga ja Scott lasi mul rahulikult seda kirja seedida. Siis ta sõnas viisakalt: "See kiri on olnud üks meie suguvõsa suurimaid mõistatusi. Aga kui see on määratud ainult teie silmadele..."

"Ma kardan, et vist on küll," suutsin ma öelda.

"Sellisel juhul," mees sirutas mulle käe, "on mul au lahkuda. Siin on mu nimekaart, juhuks kui on midagi, mida te peate vajalikuks mulle teada anda."

Ja nii ta läkski, oma punase "Fordiga", Doci lapselapselaps, astrofüüsik, kes isegi ei teadnud, et ta on sündinud ainult tänu ajarännule.

Ma vajusin mõttesse, ja need olid üsna sünged. Meie eelmiste seikluste ajal oli Doc see, kes oli kõike seletanud ja kõigest aru saanud. Nüüd pidin ma ise hakkama saama ja pealegi veel pimesi kobades. Kui Doc kadus 1895. aastal ega ilmunudki tolles enam välja, siis järelikult on olemas veel üks ajakontiinum. See, kuhu ta kadus, olgu see siis minevik või tulevik. See on see, kuhu Doc ilmus ja lubas sealt mulle kuidagi teada anda.

Jooksin tuppa ja jõin ähmiga ära terve liitri piima. See värskendas mõtlemist ja rahustas. Ajal on olemas virvendusefekt, tuli mulle meelde. See tähendab seda, et kui minevikus juhtub midagi, mis olevikku muudab, siis kandub see virvendus fotodele, esemetele ja ka inimestele edasi. Nagu juhtus näiteks Doci hauakiviga, mida ma pildistasin, enne kui 1885. aastasse läksin. Kõigepealt oli sellel Doci nimi. Kui Buford Tannen Doci maha ei lasknud, ja kavatses hoopis mind tappa, jäi kuupäev kivil samaks, kuid sinna hakkas tekkima Clint Eastwoodi nimi. Doc ütles, et me näeme siin seda, mis juhtuks, kui asjad kulgeksid omasoodu edasi. See tähendab, et kui ma poleks kandnud Clint Eastwoodi kombel pontšo all raudvesti ja Buford oleks mind maha lasknud. Aga ajavirvendus ei mõjuta inimeste mälu, me ei mäleta asju, mida pole olnud.

Kõige tähtsam - mida ma sel hetkel tänu piimale taipasin - oli see, et nüüd, kui ma olen saanud kätte Clara kirja, ongi toimunud sündmus, mis laseb uuel ajakontiinumil tegutsema hakata. See on keeruline, kuid loogiline. Kuid mis mind hirmutas, oli see, et kui Doc 1895. aastal kadus ja Clara teda enam elu lõpuni ei näinud, siis kas ma suudan muuta minevikku nii, et Doc siiski tagasi tuleks? Sest kui Doc tuli tagasi, siis ta ju tuli ja Clara poleks mulle seda kirja kirjutanud. Kuid siis ma taipasin, et Doc sai tagasi tulla ainult siis, kui Clara selle kirja kirjutas. Järelikult, kui mul õnnestub Doci aidata, siis seda minevikku, kus Doc kadus, pole olemas olnud, ajakontiinum muutub.

Kui mul õnnestub Doci aidata?

Kuidas, pagana päralt?

Ajamasinat ju ei ole enam!

Aga Clara kirjas seisis, et Doc oli midagi peitnud oma maja keldrisse. See ei saanud ju ometi olla veel üks Delorean. Deloreani oli kaubarong puruks sõitnud (sellest tuli Hill Valleys paras jama ning mul oli tükk tegemist, et end sellest välja keerutada).

Ma mõtlesin, kas helistada Jenniferile, kuid loobusin. Pole vaja teda sellesse segada, iga ajarännuga on olemas paradoksioht. Hüppasin oma džiipi ja kihutasin Doci endise maja juurde. Linnavalitsus oli selle kinni pitseerinud ja uksel rippus silt kohtutäituri telefoniga. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, Doc elas kõrvalises kohas ja keegi ei näinud, kuidas tagaakna kiviga katki lõin, lingi lahti tegin ja ettevaatlikult sisse ronisin.

Doci juures oli alati põnev, kuid praegu polnud mul aega tema kraamis tuhlata. Läksin trepist alla keldrisse, ma teadsin mida otsisin. Kui Doc oli tõesti mulle mingi sõnumi jätnud, siis pidi see olema tähistatud nii, et ma aru saaksin. Ja seal see oligi - generaatori peale oli õlivärviga suurelt kirjutatud: MARTY DELGADO!!!

Muidugi!

Doc ju teadis, et ta jätab oma maja maha, ja sellepärast ei saanud ta siia midagi olulist peita. Kõrvalisele inimesele ei ütleks see kiri suurt midagi. Aga mina ju teadsin, mida Delgado tähendab.

Delgado oli selle vana kaevandusšahti nimi Boot Hilli vana surnuaia lähedal, kuhu Doc oli 1885. aastal Deloreani peitnud. Nüüd ei saanud seal Deloreani enam olla, sest juba 1955-ndal olime me kaevandusesuudme dünamiidiga õhku lasknud ja mina olin ajaautoga vanasse heasse Läände kihutanud.

Kas Doc oli tõesti sinna uue ajamasina peitnud? See oleks liiga ohtlik, mõtlesin kui juba kaevanduse poole kihutasin.

See võttis mul järgmise poole päevast, et kaevandussuue üles otsida, Doc polnud asja mulle muidugi lihtsamaks teinud, ega mingeid tähistusi jätnud. Nähtavasti polnud tal ka palju aega aasta tagasi, kui ta siit kiiruga oli läbi lipsanud. Leidsin siiski ühe suhteliselt uuema väljanägemisega mullahunniku ja selle alt pehkinud lauad. Peagi kaevasin välja luugi, mis viis sinna samasse kaevanduskäiku, kus kunagi oli olnud peidetud Delorean. Nüüdseks oli see vana surnuaia tagumine külg nii võssa ja rohtu kasvanud, et autot siia enam ei peida.

Mida Doc mulle võis siis jätta?

Taskulambi valgel leidsin mitte kaugel suudmest laudukse, millele oli samasuguse värviga, mis generaatorilgi maalitud ELB. Emmett L. Brown. Ma lõhkusin ukse maha ja leidsin sealt üsna piraka kasti. Kasti peal oli jõupaberis ümbrik. Vaevalt on keegi enne mind saanud ühe päevaga kaks kirja minevikust.

"Marty, vana sõber", kirjutas Doc. "Ma loodan, et sa ei pane pahaks, et ma sind jälle mingisse pahandusse olen seganud. Kui sa seda kirja loed, siis on minuga midagi juhtunud, aga mis täpselt, seda ei saa ma praegu veel teada. Küllap on Clara leidnud võimaluse sulle teatada aga võib-olla oled sa ise midagi välja nuhkinud.
Ma ostsin ühe vana veduri, käisin sellega tulevikus, ning lasin sellele hoverdrive'i külge monteerida. Panin vedurile nimeks ELB ja selle peal sa meid nägidki. Pärast seda, kui ma Einsteini ära tõin, peitsin siia täiustatud flussi, mille ma tulevikus tegin. Reaktor töötab prügil ja sa võid selle monteerida ükskõik millele, mis liigub 88 miili tunnis. Nagu ikka, Marty.

Peale flussi ja reaktori on siin kastis veel Mr. Fusion ja ajakonnektorid. Need on siin ainult äärmiseks abinõuks ja sellepärast ei jäta ma siia instruktsioone, kuidas seda käivitada. Ilma nendeta on fluss kasutu. Mis minuga ka ei juhtunud, üritasin ma kindlasti leida viisi, kuidas sulle sellest teada anda. Võib-olla on see midagi väga kaudset või ähmast, kuid igaljuhul püüdsin ma sulle ka siis juhised anda. Marty, väldi paradokse!"

Kõik. Ma panin kirja tasku, peitsin kasti jälle hoolikalt ära, ja maskeerisin sissepääsu nii hästi kui oskasin. Üldiselt olin ma sama tark kui enne, ainult teadsin, et mul on võimalus konstrueerida ajamasin.

Peab tunnistama, et minu ettekujutus ajamasina tööprintsiibist oli võrdlemisi ähmane. Pöörased seiklused, kuhu me Dociga sattusime, ei andnud selleks lihtsalt mahti ja ma kahtlen, kas minu teadmiste juures temporaalfüüsikast on üldse võimalik midagi täpsemalt teada. Kõik, mis ma aru oli saanud, on lühidalt järgmine: kõige tähtsam komponent on fluss-seadeldis. See on Doci enda leiutis. Kunagi oli ta peldikusse kappi üles monteerides toolilt alla kukkunud ja pea kõvasti ära löönud. Ja koos põrutusega oli talle äkitselt pähe lahvatanud flussi tööpõhimõte. Mida see täpsemalt endast kujutab, ei oska ma öelda. Flussi paneb tööle1,21 gigavatine elektrilaeng. Nii suurt laengut suutis genereerida ainult plutooniumi tuumareaktsioon, ning esimese ajareisi jaoks oli Doc plutooniumi pätsanud Liibüa terroristide käest, mistõttu ma üldse minevikku sattusin ja kõik need jamad algasid. Kui Doc oli ära käinud 2015. aastas, tõi ta sealt kaasa tollal juba tavalise Mr. Fusioni, ehk fusioongeneraatori, mis tekitab sama võimsa laengu kõige harilikuma prügiga, näiteks "Milleri" õllega. Ajabarjääri ületamiseks peab fluss saama oma 1,21 gigavatise elektriannuse kiirusel 88 miili tunnis, ning siis hakkavad tööle ajakonnektorid. Need viimased oligi pikne rivist välja löönud, tänu millele põrutas Doc 1885. aastasse.

Nii et minu teadmised on üsnagi tagasihoidlikud, ajamasina kallal on putitanud alati Doc ise ja mina olen olnud rohkem nagu testpiloot. Nüüd on mul siis põhimõtteliselt kogu kupatus, kuid ei vähimatki aimu, kuidas see tööle panna ja kuhu ma peaks sellega õieti minema, minevikku või tulevikku.

Läksin hakatuseks koju tagasi, jõin pool liitrit piima ja koukisin siis peidikust välja oma kõige hinnalisema suveniiri. See on foto aastast 1885, kui me Dociga seisame Hill Valley uue tornikella ees, kuid see ei andnud mulle ühtegi juhtniiti. Pilt polnud muutnud - ja ega ma oodanudki, et see oleks. Viskasin diivanile siruli ja jäin mõttesse.

Siis, umbes tunni aja pärast pistis paps pea ukse vahelt sisse. George McFly, Hill Valley kuulsus, ulmekirjanik, kes kirjutab küll minu maitse jaoks pisut liiga läägeid kosmoseoopereid, kuid lõpuks olen ma ise selles mõnevõrra süüdi. Tulnukas, kes kuulab "Def Leppardit" ja kannab laserpüstoli asemel fööni pole võib-olla parim inspiratsiooniallikas. Seenioril oli käes mingi patakas pabereid (nagu alati) ja pisut uimane ilme andis tunnistust, et küllap ta jälle kedagi kosmosesse lennutab.

"Hei, Marty! Õpid?"

"Mhmh. Põhimõtteliselt küll."

"Et minu ajal käis õppimine põhimõteliselt rohkem teistmoodi."

"Mis ajal?"

"Siis kui mina ja sinu ema noored olime. Ma tahtsin küsida, et kuidas su prantsuse keel on?"

"Parem kui eile," ümisesin mina.

"Kindla peale. Siis äkki ütled mulle, kuidas on kõige õigem hääldada, vaat seda siin?"

Ja McFly-seenior pistis mulle ette mingi paberilehe, kuhu oli midagi sirgeldatud ja millest ma vaevu välja lugesin: Soixante-dix jours dans le passé ou de nouveau au futur.

"See hääldub umbes suassääntdiss žuur daan le passee u nuvoo oo fütüür, paps" vastasin ma. "Kas teie ajal hääldus see põhimõtteliselt kuidagi teistmoodi."

"Tegelikult täpselt sama moodi, ma tahtsin lihtsalt kontrollida - nagu ma juba ütlesin - et kuidas sul prantsuse keelega on," muheles seenior, tahtis veel midagi öelda, kui lõi siis käega ja hakkas, endamisi pomisedes "nuvoo oo fütüür" juba ust sulgema kui juunioril hakkasid äkitselt peas sada kella lööma ja kõige valjemini neist 1885. aasta Hill Valley raekoja kell.

"Hei, paps," ühmasin ma ärevust maha surudes. Nouveau au futur. "Tagasi tulevikku" "See on mingi su uus raamat või?"

"Minu uus raamat on "Tulnuksisalike tagasitulek", kostis seenior veidi pettunud ilmel. "Minu meelest me oleme sellest rääkinud, sa ise ütlesid, et noored eelistavad tänapäeval lugeda midagi jõhkrat ja äkilist."

Seeniori ettekujutus jõhkrast ja äkilisest oli ehk ajast mõnevõrra maas...

"Aga see," jätkas paps, "on minu ettekande teema homsel Hill Valley Ulmeühingu üritusel."

"Seitsekümmend päeva minevikus ehk tagasi tulevikku," tõlkisin ma. "Kõlab üpris põnevalt. Millest see ettekanne õieti on? Ja miks prantsuse keeles?"

George McFly muheles oma tehtult malbet kirjanikunaeratust, mis tekkis ta näole alati siis, kui tema loomingu vastu agarat huvi tunti.
"Tegelikult kõlab see tõesti päris põnevalt, aga on kahjuks palju igavam kui paistab. See on muide ühe Jules Verne'i jutu pealkiri, millest sa oleks muidugi kuulnud kui mitte see pidev autode ja ruladega ringikihutamine vaid pisut rohkem huvi oma isa elukutse ja kodukandi ajaloo vastu..."

Isa elukutse ja kodukandi ajalugu, my ass! Ma lasin kõrvust mööda paar lauset, mis käisid aja kohta, millal George McFly ja Lorraine Baines olid alles noored, sest seda aega teadsin ma vähemalt sama hästi kui nemad ise... noogutasin kannatamatult ja ootasin, kuni seenior jõudis järjega jälle tolle Jules Verne'i jutu juurde.

Jules Verne!

Jules Verne oli Doci lemmikkirjanik, mõtlesin ma.

12-aastasena oli Doc läinud ekspeditsioonile maakera südamesse, kuid ei jõudnud loomulikult kuigi sügavale. Sama Jules Verne'i romaani järgi oli ta tähistanud DeLoreani peidiku Boot Hilli surnuaial oma nimetähtedega, Verne'ilt oli ta õppinud teadlase ja seikleja innukust, ja Verne'i järgi oli ta andnud nimed oma poegadele... nii et isegi tema lapselapselaps kandis nime Scott Verne Brown. Siin oli liiga palju kokkusattumisi ilma selletagi, et seeniori kätte oli sattunud mingi Jules Verne'i jutt pealkirjaga "Seitsekümmend päeva minevikus."

"...võrdlemisi jabur tekst," jutustas mu paps edasi. "Pole seal ei stiili, karaktereid ega süžeearendust. Kohe näha, et tellimustöö. Aga noh, kuna see on meie linnale nii tähtis ja ühtegi teist ulmekirjanikku Hill Valleys ei ela, siis paluti loomulikult mind."

"Oota, aga millest see jutt on?"

"Millest? Ajas rändamisest loomulikult, kas ma ei öelnud? Vanapapi võttis ette teema, millest ta suurt midagi ei tea," praalis paps. "Mingi ajarändur on aega lõksu sattunud ja üritab sealt kuidagi tulevikku teada anda, et teda ära päästetaks. Häh, nagu oleks ajaga võimalik nii ümber käia! Suurem osa sellest niinimetatud Too ajarändur on juhuslikult pärit Hill Valleyst. Loomulikult on see juhuslik kokkusattumus, Verne võttis lihtsalt esimesena pähe karanud linna nime, aga..."

"Ma vist olen seda lugenud..." poetasin ma ettevaatlikult.

"Oled või?" puuris seenior mind oma pilguga prilliklaaside tagant.

"Nagu tuleks midagi tuttavat ette," bluffisin ma. "Aga ma loeksin hea meelega uuesti."

"Siis pead raamatukokku minema. Ajakiri "Forum", 1877. Üsna haruldane ja üsna hiljuti avastatud tekst..."

Ma ei kuulanud papsi lõpuni, ma lausa lendasin raamatukokku.

Doc, Doc, vasardas peas, kuidas see sul õnnestus, sinul, kes sa oled alati kartnud tekitada paradokse ja nüüd oled sa muutnud ulmekirjanduse ajalugu.

Miss Gale, meie linnakese raamatukogu juhataja takseeris mind pisut üllatunud pilgul. Marty McFly polnud linna raamatukokku oma nägu juba aastaid näidanud, ehkki tema isa oli Hill Valley raamatusõprade au ja uhkus.

"Forum", pahvatasin ma hingetult kui leti ette jõudsin. "1877, Jules Verne'i jutuga!"

Selle peale miss Gale'i nägu selgines veidi ja ta noogutas mõistvalt. "Isasse," pomises ta endamisi ja lisas siis valjusti: "Ainult mikrofilmil. Aga tere, Marty."

"Tervist, miss Gale. Kas seda välja trükkida oleks võimalik?"

"Kahjuks mitte, peate väljakirjutusi tegema. Nagu ka teie isa tegi."

Mõne hetke pärast tuli ta laost tagasi ja ulatas mulle filmikarbi. "Ma palun sellega ettevaatlikult ümber käia, see on meie ainus eksemplar ja väga väärtuslik."

Kui ta ainult teaks, kui väärtuslik see tegelikult on!

Enne kui ma filmiprojektori juurde jooksin, küsisin miss Gale'ilt. "Kuulge, isa mainis midagi, et see on üsna hiljuti avastatud Jules Verne'i jutt. Et kuidas nii?"

"See on tõepoolest pisut kummaline," hakkas miss Gale lahkelt seletama. "Jutt "Seitsekümmend päeva minevikus" on ilmselt üks neist vähestest, mille Jules Verne kirjutas tellimuse peale ja eksklusiivselt Ameerika ajakirjale "Forum", tolleaegse ajakirjandusmagnaadi Gordon Bennetti palvel. Verne'i prantsuse bibliograafidel polnud sellest jutust aimugi, kuni see üsna juhuslikult avastati umbes aasta tagasi. Väidetavalt sisaldasid mõned muud selle numbri "Forumi" koopiad hoopis üht teist juttu, kuid nähtavasti on keegi midagi segi ajanud."

"Umbes aasta tagasi?"

"Jah, 1985. aasta septembris see jutt avastati. Ja raamatukogude assotsiatsiooni kaudu anti meile kohe teada, et ühe kuulsa prantsuse kirjaniku jutu kangelane on pärit Hill Valleyst."

Umbes aasta tagasi? See oli siis kui kõik meie seiklused juhtuma hakkasid, siis kui ajalugu hakkas muutuma ja ajakontiinumid segunema. Kui millalgi oleks pidanud "avastatama" senitundmatu Jules Verne'i jutt, siis just täpselt aasta tagasi. Doc pidi kuidagi olema leidnud võimaluse kirjutada jutt ja avaldada see Jules Verne'i pähe. Sellest siis minu isa etteheited stiili kohta. Ja muidugi Doci kavalus. Ta teadis, et see jutt jõuab kuidagi ja kunagi minuni.

Ma seadsin ennast filmiprojektori ees sisse ja hakkasin kerima ajakirja "Forum" 1876. aasta väljaannet. Kokku oli neid neli väljaannet. Kõigepealt tulid muidugi tähtsad uudisjutud Ameerikast. Coloradost saab USA uus osariik. Little Big Horni lahing, vapra kindral Custeri hukkumine mõrtsukalike siuude veresaunas. Istuva Sõnni foto... Olukirjeldused sõjavaevades Dakotast ja jänkide ülbitsemise käes kannatavast Alabamast. Euroopa uudisjuttudes kõneldi bulgaarlaste mässamistest türklaste vastu ja mitte sugugi kahanevast vaenust Prantsusmaa ja Preisimaa vahel. Kerisin kiiresti mikrofilmi edasi ja mõtlesin, et millisesse vägivaldsesse ajastusse Doc küll ennast saatnud oli... Tuli teateid Aafrikast, kus inglased annekteerivad afrikaanerite Lõuna-Aafrika vabariigi; Aasiast, kus Jaapan okupeerib Ryukyu saari ja Türgi saab esimese konstitutsiooni. Kuid siis paistsid poliitika- ja sõjaartiklid otsa lõppevat. Üks kirjasaatja kirjeldas muljeid Saksamaalt Bayreuthist, kus kuulsa helilooja Richard Wagneri ooper "Nibelungide sõrmus" suurte ovatsioonide saatel esimest korda ette kanti. Inglise uurimislaev "Challenger" jõudis pärast kolmeaastast maailmareisi tagasi kodusadamasse; keegi šotlane Alexander Graham Bell tutvustab Ameerikas oma huvitavat leiutist, mida ta telefoniks nimetab ja samal ajal on sakslane Nikolaus Otto valmis saanud seadeldise, millist sisepõlemismootoriks kutsutakse... Kerisin närviliselt linti edasi, kuni...

"Seitsekümmend päeva minevikus ehk tagasi tulevikku"
Jules Verne

Prantsusmaa Kolmanda Vabariigi kuulsa teaduskirjaniku uudisjutu "Soixante-dix jours dans le passé ou de nouveau au futur" esmaavaldamine!!! "Forumi" auväärse publiku jaoks eksklusiivselt inglise keelde ümber pannud..."

Ma ei uskunud oma silmi!

Inglise keelde ümber pannud E. L. Brown, seisis mustvalgelt minu ees mikrofilmil.

See oli 1876. aasta tormisel oktoobriööl kui Normandia öisesse taevasse ilmus rajuhoogudest aetud õhupall. Harfleuri linna vähesed tuled olid väsimusest roidunud, poolteadvusetule õhulendurile ainsad suunamärgid ja püüdis meeleheitlikult vältida gondli kukkumist teravatipulistele katustele. Õhulenduri nimi oli Kenneth L. Drown, ta oli pärit Ameerikast, California linnast nimega Hill Valley ning kakskümmend aastat tulevikust.

Õhupall oli tema enda leiutis, ja mitte niivõrd lendamispõhimõte, kuivõrd gondli keskele monteeritud kast, mis täitis enamuse selle vabast ruumist. Selle metallist korpusele olid kinnitatud kangid ja hoovad, mille abil sai valida aastaid ja kuupäevi. Ajamasin võis liigutada õhupalli ajas, kuid ei ükski seadeldis peale taevatuulte ei suutnud õhupalli lendu suunata geograafilises ruumis. Ameerika õhulendur oli eksinud ajas ja õhupall oli ta kandnud kodust kaugele võõrale maale. Eneselegi ootamatult oli ta esimene lendaja, kes suutis ületada Atlandi ookeani, kuid mingit rõõmu ta sellest juhuslikust saavutusest ei tundnud.

Kenneth L. Drown oli - nagu irooniliselt viitab ka tema nimi - uppunud ajas, lahutatud armastatud inimestest ja oli kaotanud vähimagi lootuse 1895. aastasse tagasi pöörduda, sest tema ajamasin oli elektritormides purunenud ning siin, ammuses minevikus, polnud tal vähimatki väljavaadet seda remontida. Pealegi oli tema elu suures ohus ja kannina loodusjõudude käes üritas ta viimast jõudu kokku võttes oma lennuriista ohutult maandada.

Õhupalli gondlile oli maalitud sõiduriista nimi "Martin DeLorean", see oli leiutaja sõbra ja abilise nimi, kes oli temast maha jäänud kaugesse tulevikku ning, kes oleks olnud ainuke, kes oleks suutnud teda kuidagi aidata. Ent praegu pidi mister Drown hakkama Normandia iididega ihuüksi hakkama saama...

Mu sõrm kerimisnupul peatus ja ma ohkasin sügavalt. Siin see siis oli. Eksimisvõimalus oli minimaalne. See oli Doci lugu, tema ebaõnnestunud eksperimendi lugu ja ajas vangijäämise lugu. Martin DeLorean, sõber ja abiline, ainuke, kes teda aidata suudaks. Mul polnud vähimatki ettekujutust, kuidas Docil oli õnnestunud see jutt Jules Verne'i nime all avaldada, kuid just minu silmadele pidi see mõeldud olema. Lugesin edasi.

Pisut vanaaegses ja veidras stiilis oli järgnevalt kirjeldatud Kenneth L. Drowni maandumist seal Prantsusmaa põhjaosas. Hädavaevu surmasuust pääsedes, suudab ta koidikuni oma lennuriista õhus hoida ja maandub siis kõrvalise metsatuka taga aasal. Tema lend pole loomulikult jäänud märkamata ja juba kiirustavad külaelanikud teda uudistama ja tervitama. Enne kui esimesed uudishimulike salgad õhupallini jõuavad, õnnestub Drownil ajamasin gondlist lahti monteerida ja see õliriidest katte all liivasesse künkasse matta. Siis vajub ta näljast ja kurnatusest nõrkenult esimeste uudishimulike jalge ette kokku. Kui Harfleuri linna arsti palatis toibub, esitleb ta end inglasena, kes soovis vaid Colchesteri kandis veidi oma õhupalliga tiirutada, kuid ootamatu tormihoog kandis ta kagusse. Hoolimata Drowni keelitustest asub doktor otsima inglase sugulasi, et keegi tema ravikulude eest maksaks, sest ajaränduril pole pennigi raha. Jäämata ootama lootusetute otsingute tulemusi Drown põgeneb ja asub nuputama võimalust, kuidas anda tulevikku Martin DeLoreanile teada oma äpardusest. Seejärel algab jutustuse kõige pikem ja detailsem oma, milles üksipulgi kirjeldatakse ajamasina tööpõhimõtet, eriti seda, kuidas seda parandada, kuidas ühendada flussi ja ajakonnektoreid. Selles oli palju kaudeütlemisi, sest 1876. aasta keeles ei saanud olla ju tänapäevaseid termineid. Siiski ma mõistsin, et just see osa on mõeldud mulle, ongi see instruktsioon, kuidas Boot Hilli kaevandusest leitud osadest kokku seada ajamasin.

Jutustus aga kirjeldas nüüd õnnetu Kenneth L. Drowni juhtumisi Prantsusmaal ja mind kummastas peene huumor ja situatsioonikoomika, millega autor andis edasi Doci seiklusi. Siin oli tuleviku ameeriklase naljakat vastandamist traditsioonilise prantsuse olustikuga ja kuidagi tundus see osa mulle tarbetu. Samas vaheldus koomiline toon kohe üsna süngete mõtetega.

Drown otsib üles prantsuse füüsiku, kellegi Maurice Martingnoni, kelle töödest oli ta tulevikus juhindunud, ja kes oli teinud esimesed teaduslikud arvestused ajas liikumise võimalikkuse kohta. Ta ei ava Martingnonile oma saladust, vaid otsib, kuidas oleks võimalik saata teadlase abil vihje tulevikku.

Drown mõtiskleb palju ajas rändamise üle ja jõuab veendumusele, et ta peab tulevikku saatma mingi hoiatuse, et ta ei läheks 2. septembril 1895 õhupall-ajamasinaga katseid tegema. Sellisel juhul ei satu ta minevikku ja kuna nii ei juhtu nii nagu juhtus, siis ei saa ta olla minevikus. Tõenäoliselt siis Drown lihtsalt kaoks, lakkaks olemast, ta kustutatakse ajakontiinumist, kus ta ei saa eksisteerida. Ta otsustab valida just sellise saatuse, nii ränk ja valus kui see ka 1876. aasta Drownile ka ei oleks. Kui tal õnnestub see hoiatus saata, siis on ta valinud teadlase saatuse, ülima vastutuse - olla ise oma äpardunud eksperimendi ohver. Terve lehekülg oli pühendatud Drowni hingepiinadele kui ta selle veendumuseni jõuab. Ta on kindel, et ainult nii suudab ta täita enda kui abielumehe ja isa kohust jätta alles mees oma naisele ja isa oma lastele. Ta hülgab võimaluse, et elab kakskümmend aastat ja astub siis, 2. augusti öösel, aega kadunud Kenneth Drowni asemele, sest siis oleks ta juba peaaegu rauk ning sellist frustratsiooni ei soovi ta oma perekonnale põhjustada.

Drown mõtiskleb selle üle, kas ta ei mitte ei võiks ise püüda jõuda Ameerikasse ja jätta endale sõnum teda ees ootavast kohutavast saatusest. Esialgu ei paista selleks olevat mingeid võimalusi. Tal pole raha ega tegelikult üldse mitte midagi ning reis Californiasse on pikk ja vaevaline. Teel võib juhtuda nii mõndagi - mitte kõik reisid ei pea lõppema nii õnnelikult nagu romaani "Kaheksakümne päevaga ümber maakera" - ja pealegi oli tekstis toodud vihje, et enne 1885. aastat pole mingit mõtet hoiatust edastada. Tavalisele lugejale võis see tunduda arusaamatu, kuid mina mõistsin kohe. Enne 1885. aastat polnud Doci minevikus ja minu ajareis näiteks 1985. aastasse, meie esimeste seikluste aega oleks liiga ohtlik. Meil õnnestus meeletu vaevaga taastada asjade normaalne seis ja kolmanda Marty ilmumine sinna aega ähvardab ettenägematute ohtudega. Ja kümme aastat ootamist ja riskantne teekond Californiasse tundub Drownile liialt ohtuderohke ja ettenägematu.

Jutustus lõpeb Drowni minevikuvangistuse seitsmekümnendal päeval. Just siis on ta jõudnud otsusele, et kõige parem moment on üks tähelepanuväärne päev 1885. aasta septembris, millal tema ja tema mõrsja otsustasid lõplikult kokku jääda ja lahkusid igavesti ühest kallist sõbrast. Sel päeval olid nad sõitnud privaatsele mesinädalale ookeani äärde ja just see päev oleks kõige parem, mil Martin DeLorean võiks ilmuda minevikku ja jätta tema majja sõnumi, mis hoiataks Drowni 1985. aasta 2. septembril koju jääma. Nii väldiks nad paradokse ja mis peamine - keegi ei tohi oma tuleviku kohta midagi üleliigset teada. Tulevik peab olema selline, milliseks sa ise ta elad.

Drown ei tea veel, millise vahendi ta leiab, et sõber Martinit teavitada, kuid seitsmekümnendal päeval tunneb ta korraga oma kehaga toimuvat muutust. Drown hakkab otsekui lahustuma ja hämmastunud Martingnoni silme all ta haihtub, näol õnnelik ja malbe naeratus.
Hämmastunud olin minagi kui ma lõpetasin jutu ümberkirjutamise ja filmiprojektori välja lülitasin.

Jah, ma teadsin nüüd teoreetiliselt, kuidas ehitada ajamasin ja ehkki see võtab mult palju unetuid öid ja nõuab meeletut pingutust, saan ma sellega hakkama. Pean saama. Kuid selleks, et minna ainult 1885. aastasse... Et Doci hoiatada ja jätta haihtuma 1876. aasta Prantsusmaale?

Miks ometi?

Miks ei või ma minna sinna Normandiasse ja tuua Doc tagasi 1895. aasta 2. septembri öösse...

Ma võiksin ju...

Mnajh.

Ega ei võiks ikka küll. Hakkasin tasapisi taipama olukorra lootusetust. Ma peaksin toimetama ajamasina Prantsusmaale ja tõtt-öelda polnud mul vähimatki aimu, kuidas seda teha, alustades kasvõi juba sellest, et mul polnud selleks raha. Teiseks puudus vähimgi garantii, et ma suudan Prantsusmaal kihutades jõuda 88 miilini tunnis ja jõuda täpselt samasse kohta üle saja aasta minevikus, kus on Doc. See aas seal Harfleuri linna lähedal võis olla ammu maju täisehitatud. 1885. aasta Hill Valley on koht, mida ma tunnen ja tean täpselt, mis seal sel tähelepanuväärsel päeval juhtus; 1876. aasta Normandia on jälle paik, millest ma absoluutselt midagi ei tea ning päästmisoperatsiooni nurjumisvõimalus on sadu kordi suurem. Pealegi... Kuidas oli Doc mulle kirjutanud - Marty, väldi paradokse! Ja kas see poleks paradoks, kui ma ilmun aega, kus Doc pole veel seda Jules Verne'i juttu kirjutanud... kas ma saaksin seal siis üldse olla?
Paradoksid lausa kargasid mulle näkku ja tasapisi hakkasin taipama, et Doci soovitatud variant on kõige kindlam. Traagilisem, kuid õnnestumisvõimalus on suurem.

Viisin mikrofilmi miss Gale'ile tagasi ja olin vist väga juhmi näoga, sest ta piidles mind murelikul ilmel.

"Kas midagi on korrast ära, Marty?"

"Ei, miss Gale, kõik on hästi."

"Noh, kui sa nii ütled. Saan ma veel sind millegagi aidata?"

"Ei, vist mitte..." aga siis mul sähvatas. "Aga tegelikult küll." Kui Doc selle jutu kirjutas, ei saanud ta teada, mis temaga tegelikult juhtunud oli. Ja mina ei söandanud astuda enne ühtegi sammu kui ma pole vähemalt püüdnud välja selgitada, mis Docist siiski seal minevikus sai. Võimalus, et Hill Valley raamatukogus võib sellest mingi märge olla on kaduvväike, ent proovida tasub ikkagi.

"Miss Gale," ütlesin ma, "kas teil leidub midagi õhupallide ajaloost. Midagi väga põhjalikku."

Naine mõtles veidi ja siis naeratas. "Aga muidugi! Wilkinsoni ja Holbourne'i "Õhupallisõidu ajalugu". Aga see on meil ainus eksemplar ja ainult teatmekirjanduse saalis. Pead seda kohapeal lugema."

Järgnevad tunni veetsin ma seda mahukat klantsköidet uurides, kuid nagu olingi arvanud ei leidnud midagi. Olin juba oma õhkõrna lootust kaotamas ja entsüklopeediat sulgemas, kui minu tähelepanu köitis üks peatükk raamatu lõpu lisandustes "Suuremad pettused õhupallide ajaloos". Ja esimene lõik selles kandis pealkirja "Petis üle Atlandi".

"Õhupallisõit üle Atlandi ookeani on olnud ammuseks unistuseks. Esimeseks petiseks, keda usuti sellega hakkama olevat saanud, oli inglane Emmett Brown (mõningate teadete kohaselt oli ta aga hoopis sakslane Emmerich von Braun). Tema õhupall maandus 1876. aastal Prantsusmaal, Normandias Harfleuri linna lähedal. Brown ütles end esiti olevat ameeriklase, kuid kui Prantsuse Teaduste Akadeemia hakkas tema lennu vastu huvi tundma, tunnistas ta üles, et on tegelikult inglane ja loomulikult pole ta lennanud üle Atlandi, mis oli tolleaegsetes oludes võimatu. Väidetavalt kohtus ta ka Jules Verne'iga, kes oli suur õhupallihuviline ning inspireeris Verne'i kirjutama vähetuntud jutustust "Seitsekümmend päeva minevikus", mille autorluses siiski kaheldakse. Oma aja kohta võis Brown olla väga edasijõudnud leiutaja, kuid ta ei jõudnud oma teadmisi kirja panna. Brown mõrvati segastel asjaoludel. Tema mõõgahaavaga keha leiti 1876. aastal Amiéns'i metsapargist ja kohaliku ajakirjanduse teatel olevat see olnud saksa vabamüürlaste kättemaks oma renegaadist liikmele."

Ma sulgesin köite ja hingasin sügavalt sisse. Esimest korda oli see olnud hauakivi Boot Hilli surnuaial ja nüüd õhupallisõidu ajaloo entsüklopeedia. Doc oskas oma surmateateid maha jätta kõige erinevamatesse kohtadesse ja soetada kõige veidramaid vaenlasi. Aga miskipärast tundus mulle, et saksa vabamüürlased võivad olla palju ohtlikumad vaenlased kui Hill Valley kõrilõikaja Buford Tannen.

Ajasin end laua tagant sirgu. Ma teadsin, mida pidin tegema.

II
Amiéns, Picardie
1876, 9. september

Boulevard Longueville asub Amiéns'i eksklusiivsemas linnaosas, kus väärikate graniidist elamute tagaõued upuvad rohelusse ja kõnniteid ääristavad soliidsed vanad tammed. Vaid paari kvartali kaugusele jääb sagiv kesklinn, kuid siin on alati vaikne ja rahulik.

Maja number 44 on kahekorruseline ja tagumine rõdu avaneb vaatega õuele. Rõdu ääri kaunistavad hoolika aedniku poolt istutatud krüsanteemid ja juba tõrusid poetavad tammeoksad ulatavad peaaegu katma rõdul punutud korvtoolides istujate päid.

Sellel septembrihommikul istusid rõdul kaks meest, jõid kohvi ja sõid kõrvale värskeid kruassaante. Nad olid juba pikemat aega olnud elavas vestluses ja nautisid silmnähtavalt üksteise seltskonda, ent ka kõige pealiskaudsemal vaatlemisel võis aru saada, et noorem mees neist tundis end palju südikama ja enesekindlama, samal-ajal kui teine, veidi vanem, oli palju närvilisem, žestikuleeris kätega ja vaatas pidevalt ärevalt ringi. Noorem mees võis ehk läheneda viiekümnendale eluaastale, ta kandis meisterrätsepa õmmeldud ülikonda ja elegantset kaelasidet, tema kergelt hallinevad pruunikad juuksed olid korralikult kammitud ja rääkides silus ta aeglaselt oma hoolitsetud täishabe. Mehe suunurgas võbeles pidevalt kerge ja võib-olla pisut tehtult leebe naeratus. Mees oli harjunud kuulama, helesiniste tarkade ja sügavate silmadega saatis ta oma kaaslase juttu, aeg-ajalt kergitas ta kulmu, noogutas silmadega, muigas silmadega, kiitis heaks. Tema kaaslane, juba hallide juustepahmakate ja keskelt kiila pealaega, kandis numbrijagu lühemat ja üsna juhusliku väljanägemisega ülikonda, mis agara žestikuleerimise käigus mõnest kohast kergelt ragises. Ta sõi vist juba kuuendat kruassaanti, ja seda kindlasti mitte aplusest vaid jutuhoost tingitud hajameelsusest. Rääkis ta täis suuga ja tema rinnaesine oli saiapuru täis. Oma kohvitasse tühjendas ta paari sõõmuga, sest jook oli seal alati jahtunud.

Need mehed olid erinevatest rahvustest - üks prantslane, teine ameeriklane; üks neist oli kirjanik ja teine teadlane ja nad olid ka erinevatest ajastutest. Doctor Emmett Louis Brown oli sündinud 1926-ndal ja Jules Verne 1828-ndal aastal. Ent seda rohkem oli neil ühist.
Ja nüüd, kui Doc oli oma pika jutu lõpetanud ja järjekordse jahtunud kohvi ära joonud ning veidi nõutult vaikinud, siis Jules Verne ohkas ja sõnas mõtlikult: "Mu sõber, teie jutustus on täiesti harukordne ja ebatavaline. Ma olen kirjutanud palju seiklusest õhupallis, kuid ise pole kunagi ühtegi õhureisi sooritanud. Oleks ma teadnud, et saatus meid kokku viib oleksin pidanud oma romaanidega ehk ootama. Seda enam tunnen ma vajadust oma ettepanekut korrata."

"Ei, ei, ei!" hüüatas Doc ja vehkis kätega. "See on absoluutselt välistatud. Ma palun teid, kirjutage ainult seda, mida te ise olete kavatsenud, ärge laske end segada minu äpardunud reisist. See on lihtsalt üks juhuslik õnnetus ja midagi kirjutamisväärset siin pole."

"Siiski oleksin ma väga tänulik, kui soostuksite minuga jagama oma kogemusi ja teadmisi."

"Ma kinnitan teile - need on tühised!"

"Ometi on teiega seoses mingi saladus," muigas Jules Verne nukralt. "Ja kui te väidate, et olete lugenud kõiki minu raamatuid, siis te kindlasti teate, kuivõrd mind saladused huvitavad. Ma võiksin isegi öelda, et saladused on minu leib. Ja teie, mister Brown, olete ääretult salapärane isiksus."

Doc tahtis jälle protesteerima hakata, kuid sedapuhku tõstis kirjanik leebelt käe ja rääkis edasi.

"Vaadake ise. Esiteks olete te kindlasti teadlane ja leiutaja - ning esmaklassiline sealjuures - aga ma pole iialgi kuulnud teid kusagil mainitavat ega lugenud ühtegi teie teaduslikku artiklit. Ja nagu võisite ise minu raamatukogus veenduda, siis on mul neid kenake hulk. Teiseks, kõigepealt väitsite end olevat ameeriklase, mida kinnitas ka teie õhupallile maalitud, tõsi, veidi pentsik lipp. Aga et keegi ületaks õhupallil ookeani... siis noh, sedasorti asjad juhtuvad seni veel vaid minu romaanides..."

Jules Verne rääkis rahulikult, kuid seda pingsamalt töötas tema mõte. Kümmekond päeva tagasi oli ta olnud väikesel väljasõidul Normandia põhjarannikul, külastanud mõnda sugulast, kuid äkitselt lahvatasid ümbruskonnas sensatsioonilised uudised. Keegi ameeriklane on sooritanud õhupallireisi üle Atlandi ookeani ja maandunud Harfleuri linna lähedal! Ja veel enam - tema õhupalli nimi on "Jules Verne"! Loomulikult ei suutnud kirjanik kiusatusele vastu panna ja tegi oma reisiplaanidesse muutuse ning läks Harfleuri, kus tohtri hoole all reisist nõrkenud ameeriklast soovisid tungivalt näha veel Teaduste Akadeemia ja ajakirjanduse esindajad. Õhupall oli olnud alati Jules Verne'i paleus ja nõrkus. 1862. aastal oli valminud tema esimene romaan "Viis nädalat õhupallis" ja mõnes mõttes lennutaski just õhupall teda kirjandusmaailma kõrgeimatesse sfääridesse, romaan oli ülimalt menukas. Ja see oli kui saatuse näpunäide, et just nüüd, kui ta on üheaastase vahega avaldanud "Kaheksakümne päevaga ümber maailma" ja "Saladusliku saare", kus mõlemas on õhupallil tähtis osa, maandub tema kodulinna lähedale ameeriklane, temanimelises õhupallis ja väidab end olevat lugenud neid raamatuid, ehkki neid pole veel inglise keelde tõlgitud ja võõra prantsuse keel on üsna kehvapoolne. Ja veelgi enam - nii kui levivad kuuldused üle Atlandi lennanud ameeriklasest, teatab mees ise, et ta on hoopis inglane. Kuid Jules Verne oli käinud nii Inglismaal ja Ameerikas. Inimestetundmine on kirjaniku tähtsaim ametioskus. See mees oli kindlasti ameeriklane ja mitte inglane ja tõtt-öelda oli see ainus asi, milles tema juures võis kindel olla.

Kuid niisiis oli ta läinud selle kummalise ränduri arsti juurde ja tema nimi tagas talle ka kohtumise patsiendiga. Ilmselt oli see ka üks veidramaid tervituslauseid, mida ta tolle võõramaalase suust oli kuulnud: "Me ei tohi kohtuda, sest me pole kunagi kohtunud!"

Mees oli olnud silmnähtavalt erutatud, kuid samas ei suutnud ta varjata oma rõõmu Jules Verne'i nägemisest. "Ma olen lugenud kõiki teie raamatuid, te olete minu kumiir, aga sellegipoolest ei tohi me rääkida!" oli ta hüüatanud. Verne pani selle segase jutu kurnatuse arvele.

On ta ameeriklane, kas ta reisis tõesti õhupallil üle Atlandi ookeani?

Ma tulen Inglismaalt, vastas mees pärast kaalumist. Torm Doveri kohal tõi mind Prantsusmaale.

Verne palus viisakalt seletada selle saladusliku õhureisi tagamaid. Ta on suur õhupallihuviline, ent pole sellenimelisest leiutajast kunagi kuulnud. Samas räägitakse, et tegu on täiesti uut tüüpi õhupalliga. Kes selle leiutas, kes ehitas? Kes finantseeris, kui see saladus pole? Kas mister Brown on ehk nii lahke ja kirjeldaks oma üleelamisi tormide meelevalda sattunud õhupallis? Ma ei taha olla küll pealetükkiv ja kui te soovite lahkun ma viivitamatult. Siiski, pole just igapäevane, et taevast sajab maha teienimeline õhupall ja mister Brown on ehk nii lahke ja võtaks vastu minu küllakutse.

Lõpuks oli mister Brown soostunud. Oli näha, et ta püüdis iga hinna eest vältida avalikkuse tähelepanu ja Teaduste Akadeemia doktorite visiite. Tema segasevõitu jutust sai Jules Verne siiski aru, et mees vajab varjulist ja vaikset kohta, et oma abilistele teada anda, kuhu ta on sattunud ja et tegelikult pole tal üldse raha, isegi et ravikulude eest maksta.

Ja paari koos veedetud päeva jooksul selgus, et Emmett Brown on esmaklassiline teadlane ja innukas seiklusjuttude lugeja. Kuid mida rohkem Jules Verne tolle võõramaalasega vestles, seda ilmsemaks sai, et too üritab midagi kõigest väest varjata ja on tegelikult palju suuremas hädas kui võiks arvata. Kirjanik Verne'is haistis põnevat süžeed, inimene temas tahtis Browni aidata.

"...hiljem ütlesite, et olete inglane," rääkis Jules Verne nüüd edasi, maitstes mõõduka sõõmu kohvi, "kuigi tegelikult olete siiski ameeriklane. Kolmandaks üritate te iga hinna eest vältida avalikkuse tähelepanu, samas on õhupalliga lendamine üks kõige kindlamaid viise sattuda ajalehtede esikaantele. Kuhu te olete muide juba sattunud ja oma kinnisusega põhjustanud hulgaliselt kuulujutte."

Kirjanik võttis väikselt laualt rõdu eest ajalehe, mida oli enne Doci ärkamist lugenud, ja heitis selle lauale. "Üleeilne "Roueni Sõnumid", teie foto kaanel ja artikkel nimetab teid petiseks, kes maskeeris end ameeriklaseks, et olla esimene, kes sooritas lennu üle Atlandi. Amiéns'i "Hommikuuudised" nimetasid teid hoopis saksa leiduriks Emmerich von Brauniks. Kes võib olla hoopis salakuulaja. Te ehk teate, et Kolmanda Vabariigi ja Preisimaa suhted on pärast sõda üsna jäised."

"Scotti nimel," pomises Doc pärani silmi ajalehte jõllitades. "Emmerich von Braun..."

"Paar kahtlast kuju tiirlesid juba minu maja ümber, ma lasin nad hommikul kojamehel minema kihutada. Kojamees ütles, et nad paistsid samuti välismaalastena ja ühel oli taskus ajaleht, milles teie pilt. Nii et kui te otsite varjupaika, siis on minu maja selleks kahjuks vist sobimatu. Mis muidugi ei tähenda, et ma teid lahkuma sunniksin. Absoluutselt mitte! Oleksin väga rõõmus, et te jääksite siia pikemalt ja et te oleksite mulle abiks mõne põneva õhupalliseiklusloo väljamõtlemisel. Pealegi andsid teie teadmised füüsikast, mulle veel paar põnevat mõtet. Aga kui te soovite lahkuda, siis minu ainus tingimus on, et te ütlete, kuidas ma teid aidata saaksin, sest tunnen end niigi juba tänuvõlglasena huvitavate ideede eest."

"Ma tänan teid. Minu ainus mure on pääseda tagasi oma perekonna juurde, ja ausalt öelda ei tea ma veel, mida selleks tuleks teha. Teie lahkel loal ma mõtleks veidi selle üle."

"Teie perekond on?"

Doc kõhkles. "Hetkel Ameerikas," vastas ta siis pärast pausi. "Aga see on väga komplitseeritud küsimus."

"Hästi siis," Jules Verne tõusis. "Lõuna on kell kolm. Me kohtume söögitoas. Seniks aga soovin teile edu."

Kirjanik kummardas ja Doc püüdis kõigest väest, et ajastule kohase viisakusega vastata. Kohe kui Jules Verne oli lahkunud, haaras Doc laualt "Roueni Sõnumite" järele, luges ahnelt artikli läbi ja oigas. Tema püüded mitte lasta muutuda aviatsiooni ajalool olid viinud selleni, et ta oli muutnud aviatsiooni petiste ajalugu. Ja vähemalt selles ajakontiinumis, vähemalt seniks jääb see nii, kui ta ei leia võimalust korraldada nii, et ta siia aega üldse ei tule. Kui ta selle võimaluse leiab, siis...

Siis ta muutub olematuks. Tema, Emmett Browniga juhtub seesama, mis oleks juhtunud Martyga seal 1955. aasta koolipeol. Teda ei saa siin olla, ta on võimatus, paradoks ja maailma olemuslõime füüsika, mida isegi tema, Emmett Brown, ei suuda seletada, teeb teoks inimese dematerialiseerumise. Ja sellel ajalool siin pole enam tähtsust, õiges tulevikus seda ei eksisteeri. Kuid mitte hirm ajaloo muutmise ees polnud see, mis oli sundinud Doci langetama otsus lakata eksisteerimist.

Tema esimene mina saabub 1885. aastasse, abiellub Clara Claytoniga ja saab kaks poega. Nad elavad mõnda aega Hill Valleys, kuid kolivad siis ida poole, sest Doc ei taha oodata, millal tema esivanemad von Braunid Saksamaalt Californiasse jõuavad. Otsus jääda minevikku armastatud naise juurde tähendas seda, et ta peab elama oma ülejäänud elu vaikselt ja tagasitõmbunult, vältima paradokse ja üldse igasuguseid murdepunkte ajakontiinumis. Ent Doc ei suuda loobuda ajamasina katsemisest ja täiustamisest. Raudtee langeb ära. Auruveduriga eraviisiline kihutamine on juba 19. sajandi lõpus sama võimatu kui see saab olema 20. sajandi lõpus. Ja 1895. aastaks avastab Doc, et flussi saab käivitada ka ilma 88 miili tunnikiiruseta ning tõstab oma ajamasina ümber õhupalli. Esimene katse näib kulgevat edukalt. Ta sõuab ookeani kohal - milline avarus ja privaatsus! Mitte ühtegi kõrvalist silmapaari! Ja siis käivitab ta flussi oma avastuse tõestamiseks ja kavatseb vaid hetkeks suunduda aastakese minevikku. See õnnestub, kui 1894. aasta Atlandi ookeani kohal tervitab teda marutorm ning välgunool lööb gondlile nii lähedale, et tundlik aparatuur läheb rivist välja, kärgatus, järjekordne ajahoovuse läbimise tunne, pimedus, välgud ja korraga ta saab aru, et on uues ajas, kuid ei tea, millal. Jällegi möllavad rajud ja tormi-iilid kannavad teda ida suunas. Ta kaotab ajaarvestuse neil päevil seal gondlis, olles külma, nälga ja väsimusse suremas, kui viimast jõudu kokku võttes üritab hoida õhupalli lendamas, et mitte kukkuda alla vahutavasse märga hauda. Ta ei mäleta neist päevist palju, peale selle, et ühel hetkel märkab ta silmapiiril maad ega pole enam kindel, kas see on Ameerika või Euroopa ja milline sajand see olla võib...

Prantsusmaa, Normandia, 1876, saab ta peagi teada ja paistab, et ta on muutnud aviatsiooni ajalugu. Ja samal hetkel ta teab, et tema saatuseks on lakata olemast. Tal on kaks võimalust. Kas pidada siin minevikus vastu kuni 1885. aastani ja üritada siis jõuda Ameerikasse ja hoiatada oma nooremat mina või leida võimalus paluda appi Marty. Terve mõistus ja inimlik viisakus sunnivad teda ise olema kulleriks, kuid mure oma perekonna pärast on tugevam. Kui tal õnnestuks vaid saata Martyle üks sõnum... Marty on vapper ja taibukas poiss, ta saaks hakkama. Ainult üks retk vanasse metsikusse Läände, üks kiri ja seda ajavangistust ei juhtuks. Emmett Brown lakkaks olemast.

Doc tõusis lauast, pühkis rinnaesiselt saiapuru, sirutas roidunud liikmeid ja otsustas teha üks jalutuskäik. Kõigele vaatamata on 1876. aasta Prantsusmaal. Ja Jules Verne'i enda juures.

Jules Verne'i!

Ta on näinud silmast silma Jules Verne'i, on tema vestelnud, on külaline tema majas ja Jules Verne tahab teada tema saladust, et sellest kirjutada. Doc haistis siin ühte võimalust, kuid ta pidi hoolikalt järgi kaaluma, kas mitte ei peitu siin mingi paradoksioht. Talle meenus eileõhtune vestlus Jules Verne'iga, kui jutt oli läinud "Kapten Granti lastele".

"Kui sa oled sattunud üksikule saarele," oli kirjanik veiniklaasi taga mõtisklenud, "siis haarad sa ka kõige väiksemast õlekõrrest, et saata abipalve. Sulged oma kirja pudelisse ja viskad merre lootuses, et see jõuab õigetesse kätesse. Võimalus selleks on imeväike aga ma kujutan ette, et just selliste hetkede jaoks ongi vaja inimesel jumalat. Sa viskad pudeli merre ja edasi on ainus, mida sa teha saad palvetada."

Doc oli noogutanud, kuid lisanud: "Mina olen teadlane, olen harjunud lootma teadusele ja vaimujõule. Pudelipost, kui kõige juhuslikum vahend, on minu jaoks kõige viimane. Oleksin katsunud midagi leiutada, lootnud enda vaimujõule ja teadusele. Kuid kapten Granti asemel ma vaevalt midagi targemat oleksin välja mõelnud."

Aga mõnes mõttes oli ta praegu kapten Grantiga samasuguses olukorras. Ta pidi leidma mingi mooduse visata ajamerre pudel ja jääda lootma, et Marty selle leiab.

Ei, ta ei tohi jääda lootma, ta peab tegema nii, et Marty selle pudeli leiab.

Doc tõmbas mantli selga, vahetas mõned viisakused Verne'i ülemteenriga ja läks jalutama. Lõppude lõpuks oli ta elus esimest korda Prantsusmaal ja oli patt sellist võimalust käest lasta ja veenduda, et mademoiselle DeClerci prantsuse keele tunnid Harvardis on asja ette läinud. Hoolimata ajalehes ilmunud fotost, polnud uudishimulike masse karta. Massimeedial polnud praegu veel nii suurt tähtsust kui saja aasta pärast Ameerikas ja inimesi tunti eelkõige nende tegude ja nimede, mitte nägude järgi.

Ta jalutas mööda Boulevard Longueville'i kesklinna poole, hingas Picardie varasügise hurmavaid lõhnu, nautis puhast õhku ja vaikust, mida tänapäeva (või õigemini tuleviku) linnades enam pole.

Doc ei märganud, kuidas väikesest kõrvaltänavast väljusid kaks mustades mantlites ja silindrites mees ja omavahel süütut vestlust teeseldes talle järele astusid. Nad hoidsid jälitatavaga korralikku vahet ja kui Doc seisatas, et mõnda vaateakent uudistada, seisatasid nemadki, et näiteks sigarit süüdata või mõne maja fassaadi imetleda.
Amiéns pole kuigi suur linn ja Boulevard Longueville'ilt pole keskaegse linnamüürini eriti pikk tee. Docil võttis see ometi ligi kolmveerand tundi, sest ta ei läinud otse, vaid keeras aeg-ajalt mõnda kõrvaltänavasse. Kaks jälitajat püsisid tal kogu aeg kannul, ent mitte siis, kui Doc mõnda umbtänavasse keeras. Linnaplaan pidi neil meestel peas olema.

Lõpuks leidis Doc ühe kohviku ja otsustas kohvipausi teha. Ta oli suutnud tõeliselt kiinduda sellesse prantsuse 19. sajandi kohvisse, kahetses ainult, et seda nii jahedalt serveeriti. Jules Verne'i poolt lahkelt laenuks pakutud frangid - mida Doc absoluutselt kindlasti kavatses tagasi maksta - vahetasid omanikku ja nii ta seal korvtoolis istus, kui äkitselt ilmusid tema kõrvale kaks meest.

Nende käitumine oli kummaliselt enesekindel ja rangelt viisakas ühteaegu. Nad seisid viivuks Doci kõrvale, kergitasid siis oma silindreid ja istusid laua taha, üks neist viipas kelnerile ja teine tõmbas käest nahkkindad, paljastades silmakujulise tätoveeringu käeseljal. Doc ei osanud kuidagi reageerida, pidades neid esmalt juhuslikeks kohvikukülalisteks. Ta noogutas neile tervituseks ja kavatses rüübata järjekordse kohvisõõmu, kui üks mees teda allasurutud häälel saksa keeles kõnetas.

"Herr von Braun," sõnas mees. "Äärmiselt meeldiv teid tervitada."

"Teid oli üsna raske leida," lisas teine, rõugearmiline. "Aga see õhupallitrikk ei jäänud muidugi märkamata. Oli teil kavatsus kaugele lennata?"

"Tegelikult mitte üldsegi kaugele," vastas Doc saksa keeles. "Aga nimi on Brown. Emmett Brown."

"Emmett Brown," kordas üks võõras ja muigas suunurgast. "Mina oleksin sellisel juhul vist George Smith. Äärmiselt tabav varjunimi Georg Schmidtile või kuidas?"

"Kuna mul pole au teid, tunda, ei kavatse ma nende küsimuste üle pikemalt diskuteerida," vastas Doc ja tundis, et ta ei saa küll mitte millestki aru, aga kui ta kohe ei lahku, siis saab ta lähemalt teadlikuks mingist paradoksiohust ja see on viimane, mida tal vaja on. "Te ajate mind kellegagi segamini," lisas ta ja jõi kohvitassi ühe lonksuga tühjaks. Vähemalt sedapuhku oli kohv kuum.

"Milleks see komejant, vend Emmerich?" küsis rõugearmiline mees. "Milleks see tarbetu inglise aktsent? Lihtsalt rumal."

"Te saate ju aru küll, et teie puudumine ja sellega kaasnev teatavate seadeldiste puudumine teeb mõningaid väga mõjukaid vendi üsna pahaseks," lausus teine mees, kelle nimi võis olla Georg Schmidt. "14. november pole enam kaugel, aga Bayreuth on, lubage teile meelde tuletada. Nii et meil on üsna kiire. Olgu, te vajasite puhkust ja tahtsite end Prantsusmaa tervisevetel veidi tuulutada, tahtsite näiteks Badenist mõnd kõrvalisemat kohta. Milleks aga see jant õhupalliga? Milleks abitu valejälg Kopenhaagenist? Te olete andnud vande, vend Emmerich ning nüüd olete väga lähedal sammule, et teid kuulutataks reeturiks."

Kelner lähenes nende lauale, Doc tõusis. "Ma kordan, et te ajate mind kellegagi segamini, härrased. Ma pean nüüd minema."

Üks tundmatutest tellis laitmatus prantsuse keeles veini ja kui Doc oli jõudnud paar sammu astuda, kuulis ta, kuidas talle järele öeldi: "Me ootame teid homme siinsamas, vend Emmerich. Ja küllap Bayreuthis ootab vend Richard samuti." Toonis oli irooniat ja vaenulikkust, Doc lisas sammu. Ta ei läinud enam kesklinna, vaid kiirustas tagasi Jules Verne'i maja poole. Ja mida edasi ta läks, seda kiiremini ta astus ja ühe selgemini hakkas ta peas kuju võtma üks plaan.

Lõunasöök algas täpselt kell kolm. Honorine Verne, kirjaniku veetlev abikaasa tundis viisakalt huvi, mida nende külaline linnas tegi ja Doc vastas mindagi arhitektuuriliste vaatamisväätuste imetlemisest. Perekond Verne sõi sibulasuppi, seamedaljone šalottsibula kastmes ja sibulata õunakooki. Ülemteener juba teadis, et veini ei maksa välismaalasest külalisele pakkuda, ning pani soovi selle hõrgu toidu peale vett juua tüüpilise inglaste barbaarsuse arvele. Nagu ka selle, et juba esimesel õhtusöögil oli külaline end smooritud faasaniga kuidagi väga õnnetult tundnud. Külalislahke peremees oli seepeale lubanud, et tema kokk valmistab monsiuer Brownile järgmine kord midagi rohkem meelepärasemat. Nüüd tõstiski ülemteener monsiuer Browni taldrikule tema enda retsepti järgi valmistatud kummalise koosluse, mis koosnes kahe majoneesiga määritud kukli vahele surutud hakklihast praetud pätsist, tomativiiludest ja salatilehest. Külaline mähkis selle salvrätti ja sõi otse käest. Inglaste barbaarsusel pole piire, otsustas ülemteener.

Lõunalauas vesteldi veel Verne'ide poja Micheli õpingutest Pariisis "Saladusliku saare" kordustrüki honorarist. Doc mälus liha, mõtles pingsalt ja noogutas aeg-ajalt midagi vastuseks.

Pärast lõunasööki eraldusid nad kirjanikuga suitsetamistuppa, Jules Verne süütas piibu, pakkus Docile istet ja küsis: "Teil on midagi südamel, mon ami? Midagi rohkem kui hommikusöögi ajal?"

"Ma mõtlesin sellele artiklile, millele te hommikul viitasite. Et nagu ma oleks keegi Emmerich von Braun?"

"Mitte keegi Emmerich von Braun, vaid toosama Emmerich von Braun," täpsustas Jules Verne. "Kas on võimalik, et te temast midagi ei tea?"

"Nimi sarnaneb minu omale, kuid sellega minu teadmised ka piirduvad." Kas on võimalik, mõtles Doc, et too Emmerich on keegi minu kauge esivanem Saksamaalt, mis seletab ka seda, et mind temaga segamini aeti? On ju juhtunud, et teatavad geenid löövad välja mitme põlve tagant ja kauged sugulased võivad seetõttu väga sarnased olla.

"Emmerich von Braun on võrdlemisi andekas saksa leiutaja," vastas Verne ja tema toonis kõlas kogu põlgus, mida prantslased pärast sõda Preisimaaga sakslaste vastu tundsid. "Olen lugenud mõnda artiklit, ta ehitab mehhaanilisi seadeldisi, üleskeeratavaid ja aurujõul töötavaid... Minu teada elab ta Münchenis, Bayeri kuningriigis."

Doc ei teadnud oma sugupuu ja pärinemise kohta kuigi palju. 1908. aastal oli Doci vanaisa Dietrich von Braun jõudnud Californiasse ja Esimese Maailmasõja päevil vahetanud nime Browniks. Doci isa Ludwig von Braun oli sündinud 1905. aastal New Yorgis, veidi enne seda, kui perekond oli asunud teele uusasunikuna lääneavaruste poole. Too Emmerich võis siis järelikult olla Dietrichi isa või isegi vend... Aga saksa juured olid Esimesest Maailmasõjast saati Ameerikas üsna ebasoosingus ja oma vanavanaisast polnud Emmett Louis Brown kunagi midagi olulist teadnud. Välja arvatud see ähmane kuuldus, et nagu oleks von Braunide perekond olnud sunnitud Saksamaalt mingite pahanduste tõttu lahkuma.

"Paistab, et mind peetakse tõesti temaks," lausus Doc.

"Teid võib ükskõik kelleks pidada," muheles Jules Verne. "Oma isikust te eriti kõneleda ei taha."

"Teate," ütles siis Doc ja hingas sügavalt sisse. "Ma mõtlesin teie ettepaneku üle järele. Minu olukorra sarnasus kapten Grantiga viis mind tõepoolest ühele mõttele. Ma pakuks teile üht fantastilist süžeed. See võib esmapilgul tunduda liiga fantastilisena... aga mul on olnud hea õpetaja. Esmakordselt mõtlesin sellele siis kui sain teada, et olen Prantsusmaal, täiesti võõral maal ja võõraste inimeste seas ning minu lootused koju pääsemiseks on väga väikesed. Siin on kõik nii võõras - rõivastus, toit, kombed... Ühesõnaga, see viis mind mõttele, nagu ma oleksin sattunud mõnda teise aega. Saate aru, nagu oleksin ma sooritanud ajarännu ja jõudnud minevikku või tulevikku."

"Huvitav," elavnes Jules Verne. "Väga huvitav. Rääkige edasi."

"See oleks lugu mehest, kes leiutab ajamasina, kuid tema reis äpardub, õhupallist ajamasin puruneb ja ta jääb minevikku vangi. Ta otsiks võimalust, kuidas tulevikku on vangistusest teada anda. Kuid kõige huvitavam oleks see, mis juhtuks tema füüsilise kehaga, kui tal õnnestuks korraldada minevikust asjad nii, et ta minevikku üldse ei satu."

"Tundub kuidagi keerulisena," arvas Verne. "Aga ma kuulan teid."

"Kui oleks võimalik rännata ajas, siis kaasneks sellega lugematuid ohte ja paradokse. Samas oleks ju meeletult huvitav teada, kuidas on asjad tulevikus, või kuidas tegelikult midagi ajaloos juhtus. Teaduslikult on sellest reisi küll raske põhjendada. Aga miks mitte fantaseerida ja unistada?"

"Ka Kuule pole võimalik niiviisi lennata, nagu minul," märkis Jules Verne mõtlikult.

"Igal teadlasel peab olema fantaasiat," nõustus Doc. "Minu lugu oleks küll täielik bluff füüsikast, ajast, ruumist ja metafüüsikast. Ent Ameerika publikule selline asi meeldiks. Minu loos satuks keegi ameeriklane Prantsusmaale minevikku..."

Kui Doc oli lõpetanud, vajus kirjanik mõttesse. "Tegelikult on see siiski üpris huvitav. Keegi pole kunagi midagi sellist kirjutanud. Aga ma kardan väga, et monsiuer Hetzel, minu Pariisi kirjastaja, lükkaks sellise asja tagasi. Talle tunduks see liiga julge ja spekulatiivsena."

"Sellepärast julgengi seda soovitada Ameerika kirjastajatele." Doc mäletas, et mõne aasta pärast tellib Ameerika ajakirjandusmagnaat Gordon Bennett ajakirjale "Forum" Jules Verne'ilt spetsiaalselt ühe jutu. Kindlasti on see Jules Verne'i loomingu austaja nõus avaldama sellelt Prantsuse korüfeelt midagi enne, kui ta ise oma pakkumiseni jõuab. "See lugu võiks olla väga tehniline," jätkas ta innukalt. "Võiks sisaldada väga detailse ajamasina kirjelduse, palju tehnilisi termineid ja uusi mõisteid. Õhupallist ajamasin meeldib kindlasti Ameerika lugejale. Eriti Põhjaosariikides on õhupall praegu - pärast Kodusõda - vägagi menukas asjandus."

"Õhupall-ajamasin," kordas Jules Verne. "Teate, sellise asja peale poleks ma ise kunagi tulnud."

Mistõttu ma kõnningi praegu väga õrnal jääl, mõtles Doc. Suur Scott, ma ei taha muuta ulmekirjanduse ajalugu. Aga kui minu plaan õnnestub ja ma sellest ajakontiinumist kaon, siis tulevikus ei saa sellest olema ühtegi jälge. Tuleviku annaalid muutuvad seniks, kuni Marty saab valmis ajamasina ja korraldab nii, et ma 1876. aastasse üldse ei satugi. Mind pole siin olnud ja Jules Verne pole midagi seesugust kirjutanud. Seda on keeruline mõista, aga ometi just nii see toimib. Ta tõusis.

"Sel juhul läheksin ma oma mustandit visandama. Homme hommikuks on see valmis."

"Oh, aga kiiret ju pole," viipas Jules Verne käega. "Või on teil homme midagi kavas?"

"Mul ei ole midagi..." alustas Doc, kuid vakatas. Jälle meenusid talle need kaks tundmatut ja nende veendumus, et just tema ongi Emmerich von Braun, vend Emmerich. Ja nondel sellidel paistis olevat kaunikestki kiire. 14. november pole enam kaugel, aga Bayreuth on, lubage teile meelde tuletada. Nii et meil on üsna kiire.

"Jah?" küsis Jules Verne kulme kergitades nähes oma külalise kõhklust.

Nad ootavad mind homme sealsamas, mõtles Doc. Sest et neil on kiire. 14. november...

"Ega te ei oska öelda, mis toimub 14. novembril Bayreuthis?" küsis ta kirjanikult.

"Kus kohas?"

"Bayreuthis. See on Saksamaal, arvan ma."

"Ah jaa, muidugi. Bayreuth on Bayeri kuningriigis, Müncheni lähedal, aga mis seal võiks toimuda 14. novembril ma tõesti ei tea."

Aga Doc juba teadis.

Välgunool sähvatas ta mällu ja korraga tuli talle meelde. Kuidas ta üldse võis unustada?! Kuidas ta varem ei suutnud kokku viia aastanumbrit ja seda pöördelise tähtsusega sündmust maailma kultuuriajaloos, ei suutnud meenutada oma ebajumala triumfiaastat. Oh, vägev Scott, see on ju 1876. aasta!

Doc seisis soolasambana ukselävel ja Jules Verne tunnistas teda mureliku pilguga. "Monsiuer Brown, kas midagi juhtus?"

Oh, ei veel, aga kahe kuu pärast küll, karjatas Doc mõttes. Kuidas see talle ometi varem ei meenunud!

Bayreuth, 14. - 17. november 1876. Vastvalminud Festspielhausis tuleb esiettekandele Richard Wagneri ooperitetraloogia "Nibelungide sõrmus". "Das Rheingold", "Die Walkyrie", "Siegfried" ja "Die Gotterdämmerung"... esimest korda need neli geniaalset muusikalist draamat neljal päeval ühe tsüklina... Dirigeerib Richard Wagner ise, lavastusel on grandioosne menu ja pärast seda pole enam ooper see, mis ta oli. See on muusika, mida kuuldes pole Emmet Louis Brown kunagi suutnud pisaraid tagasi hoida, muusika, mis on teda noorusajast saati innustanud ja pannud mõistma, et ilma kirgede ja ideaalideta pole olemas inimest ja inimese esimene kohus on tunda ja unistada.

Ainult kaks kuud.

Ja küllap Bayreuthis ootab vend Richard samuti.

Vend Richard? Richard Wagner!

III
Hill Valley, California
1885, 7. september

Ma pole kunagi näinud ajahüpet väljastpoolt, ma ei tea, mis juhtub autoga, kui see kiirendab 88 miilini tunnis, ma ei oska ette kujutada, kuidas see kaob, kas ta jätab endast ka jälgi maha või mitte. Ma tean täpselt, mis juhtub auto sees ja mida ma ise tunnen.
Esimest korda ei tundnud ma midagi, sest ei osanud. Nüüd ma oskan tabada selle jõnksatuse, mis läbib sind silmapilgu vältel jalatallast pealaeni, nagu oleks kerge elektrivool sinust läbi lastus. See pole valus, vaid väike surin ja isegi meeldiv kui sa jõuaksid selle keskenduda.

Läbi esiklaasi näed sa sähvatusi ja kuuled mingit krõksatust. Ma arvan, et see on ajabarjäär, millest auto läbi murrab, kuid jällegi on see liiga lühiajaline, et midagi täpsemalt tunda.

Ma olin valinud ajahüppeks selle sama tühermaa Hill Valleyst põhjas, kust kulgeb läbi vana maantee, ja mis aegupidi kasvab üle preeriaks. Taamal kõrguvad sikk-sakilised mäed ning silmapiiril pole midagi, mis kinnitaks, et sa oled sattunud teise aega.

Ka 1885. aastal oli siin kõik samamoodi, välja arvatud, et sa pinnast uurides võisid sa autojälgede asemel pigem näha mõnda üksikut kabjajälge ning õhk tundus kuidagi puhtam. Kindlasti oli suurem ka võimalus kohata mõnd indiaanisalka, neid jälitavat ratsaväge või isegi karu.

Ma sõitsin mägedeni, leidsin ühe sopilisema koha, peitsin sinna "Toyota" ja kuhjasin sellele oksarisu. Kamaulflaaž polnud ehk kuigi vajalik - vaevalt siia asustamata paika keegi lähema kümnekonna aasta jooksul juhtub - aga nii tundsin end kindlamalt.

See pole mingi seiklus, Marty, tuletasin endale meelde. Sul on vaja lihtsalt üks sõnum kohale viia ja see on kõik. Ei mingeid duelle, põgenemisi ega tagaajamisi. Sa oled ainult kuller.

Hingasin sügavalt kopsudesse. Metsik lääs tervitas mind kaljutippudes undava tuule ja preeriarohu vaikse sahinaga. Hill Valleysse oli siit ligi kümme miili kaugusel, pikk astumine ja parem kui sind keegi ei näe, sest jala käis praegu ainult kerjused ja põgenenud vangid. Ma olin nüüd paremini ettevalmistatud kui eelmisel reisil 1885. aastasse. Lisaks Seamus McFly käest saadud pontšole (mille nostalgiast olin säilitanud) ja ajakohastele saabastele, oli mul nüüd ka kübar. Koldi ja hobusega oleks mind juba isegi inimeseks peetud. Õnneks polnud mul seda vaja - olen ainult kiirkuller ja ei mingeid seiklusi!

Hill Valley "Old West Shop" on kena koht, kui sa tead, mida sul vaja on, ja ei taha välja näha nagu rodeo kloun, vaid aus ja ontlik ameeriklane, mida selle all ka ei mõistetaks.

Oli 7. septembri varahommik. Siit kümnekonna miili kaugusel ummikraudteeharu äärsel lagendikul ärkab varsti Clint Eastwood, avastab, et Doci ei ole ja läheb teda Hill Valleysse otsima. Ta leiab Doci saluunis, kus ta on terve öö pajatanud oma tulevikumeenutusi ja sel hetkel, kui Clint Eastwood sisse astub, teeb Doc selle vea, et joob klaasi viskit. See tema rumalus oleks maksnud meile peaaegu terve tuleviku. Kell kaheksa peab Clint Eastwood maha võiduka duelli Buford Tanneniga, kelle šeriff siis postivankri röövimise eest kinni nabib. Siis me kihutame Dociga raudtee juurde ja kaaperdame Central Pacific Company veduri. Ajakontiinumi säilitamine nõuab oma ohvreid. Kui me mahajäetud raudteeharul vedurit 88 miilini tunni kiirendame ilmub kusagilt Clara. Vedurisse Clarat päästma läinud Doc ei jõua enam ajamasinale, veduri katel plahvatab 2000 kraadi juures. Siiski tõukab vajaliku kiiruse saanud DeLoreani sillale. Et Clarat päästa, peab Doc temaga koos vedurist maha hüppama. Vedur kukub Shonah' kuristikku, auto kaob ja Doc jääb Claraga minevikku.

Ma teadsin, et edasi otsustavad Doc ja Clara sõita pikemale privaatsele väljasõidule ja mitte minna mitmesuguste sündmuste järelkajades kohavasse Hill Valleysse. Kõik, mis teha tuli, oli jõuda pimeduse saabumise ajaks Doci sepikojani, sinna sisse murda ja jätta talle lauale kiri, mille ma juba tulevikus olin valmis kirjutanud.

Doc,
See olen jälle mina, Marty. Sa ise ütlesid, et tulevikku ei tohi teada ja sellepärast ei räägigi ma sulle sellest. Ainult niipalju pead sa teadma, et kunagi sa korraldad asjad, nii, et mul hädajuhtumi korral oleks võimalus veelkord siia reisida. Sa ise leiad võimaluse, kuidas ja millal ma pean sulle selle sõnumi jätma. Sa pead teadma ainult seda, et 1895. aasta 2. septembril pead sa koju jääma. Ära tee seda, mida sa kavatsesid, mitte mingil juhul ära tee!!!

Sellest peaks piisama, mõtlesin ma. Ainus viis teada, kas kõik on õnnestunud, on see kiri pärale toimetada ja siis kodusesse 1986. aastasse tagasi minna. Kui kõik on korras, siis peaks Clara kiri olema muutunud ja võibolla on see isegi Doci enda kiri.

Muutuma peaks ka õhupallisõidu ja ulmekirjanduse ajalugu, see tähendab muutuma tagasi selliseks, nagu need algselt olid. Ei mingit "petisest" salapärast Emmett Browni, kellele saksa vabamüürlased millegipärast mõõga rindu torkavad ega Jules Verne'i jutustust "Seitsekümmend päeva minevikus ehk tagasi tulevikku". Seda ajakontiinumi pole kunagi olnud. Üks ajarändude suurim mõistatus on see, mis toimub selles ajaharus, mida on minevikust muudetud. Kuhu see kaob, kuidas hääbub? Mis juhtus selle 1985. aasta versiooniga, milles jõhkard Biff valitses Hill Valleyt? Mis sai minu emast? Kuidas näeb välja see hetk, mil olevik muutub, kas seda on võimalik tunda või näha? Isegi kogenud ajarändur, nagu mina ei tea veel kõike ja ilmselt jääb ka mulle palju igaveseks mõistatuseks. Kui ma lähen tagasi tulevikku, näen muutunud Clara kirja ja veendunud, et Emmett Browni ei tapnud saksa vabamüürlased, siis hävitan ma ajamasina ja lasen ajal kulgeda, nii nagu ta ise paremaks peab.

Surusin kübara kõvemini pähe ja hakkasin astuma. Ma tulen eikusagilt ja lähen eikusagilt, tulen ainult, et üks asi korda ajada ja siis kaon, täpselt nagu mõni vana vesternikangelane. Vilistasin meloodiat filmist "The Good, the Bad and the Ugly" ja meenutasin, et umbes praegu teevad saluunikunded Clint Eastwoodile selgeks, et kui ta Tanneni väljakutset vastu ei võta, saab Clint Eastwoodist Lääne kõigi aegade suurim argpüks. Kella üheksa paiku oleksin ma nagu kuulnud ida poolt mingeid huikeid. Kui silmapiiri teraselt uurisin, nägin taevasse tõusmas mustjashalli suitsujuga.

See olen seal mina ise. Clara andis vedurivilet ja peagi paiskus vedur Shonah' kuristikku, Doc ja Clara aga kadusid heljukrulal Hill Valley poole tagasi.

Minu matk preerias oli üksluine ja tüütu. Pärastlõunal hakkas mind piinama janu, sest tulevikust polnud mul õigus kokat või piima kaasa võtta. Ei mingit plasttaarat aastas 1885! Eemalt hakkasid paistma Hill Valley farmerite põllud ja sealt lootsin leida mõne oja või allika. Tee on pikk, aga muud võimalust polnud, ma olin pidanud tulevikus leidma kõrvalise koha, et nende Doci juhiste järgi ehitatud ajaautot katsetada. See oli võtnud ligi 10 päeva ja peamiselt ööd. Mr Fusion ja ajakonnektorid tuli ühendada autoraamiga ning fluss sajast kohast auto elektrisüsteemiga. Ja kui sa ainsaks abivahendiks on saja-aasta vanune jutustus, milles paljud mõisted väga kaudsed ja tuletatud, siis pole see just kõige kergem töö. Aga ma sain hakkama, Marty McFly saab kõigega hakkama. Startisin 1986. aasta 21. septembril kell 6.23 täpselt sinna hetkesse pean ma ka tagasi minema. Kui ma oleksin esiklaasil lahvatanud sähvatuste vahelt korralikult välja näinud, oleksin ma tahtnud näha ennast minevikust naasmas, see oleks mõnevõrra enesekindlust lisanud.

Hill Valley piiridesse jõudsingi umbes siis kui hakkas hämaraks minema ja see sobis. Doci sepikoda asus peaaegu linna keskel ja arvestades Clint Eastwoodi mõningast populaarsust oli parem kui mind keegi ei näe. Mugisin viimase hamburgeri ja kägardasin ümbrispaberi püksitaskusse. Tänavatel jõlkusid sel kellaajal vaid mõned varased joodikud ja valgustuse puudumise tõttu polnud mul äratundmist karta. Astusin kindlal sammul ja hingasin oma kodulinna ajaloo lõhnu - sõnnik, hobusekusi, muda, lõkketoss, kusagil tinistas keegi kitarri. Doci sepikojani jäi veel paar majavahet. Keerasin tänavalt, mida kunagi High Streetiks hakatakse kutsuma keskväljaku poole. Ja jäin seisma.

Neli meest seisid seal, minust kümnekonna sammu kaugusel ja kolmel olid käes laternad. Nad kandsid pikki kollaseid mantleid ja kübaraid ja olid relvastatud vintpüssidega ning nende olekus oli midagi kuidagi väga tuttavat. Neljas mees oli lihtsamas riietuse ja kui ma laternavalguses äkki tema nägu nägin, teadsin, et seda meest olen ma kindlasti näinud. Aga kus, seda ei suutnud ma hetkel meenutada ja ega polnud ka aega.

"Hei, pontšo!" hüüatas äkki üks mees. "Sina seal, pontšoga!"

Doci sepikojani polnud kuigi palju maad, kuid jooksmine ei tundud praegu lahendusena.

Astusin ettevaatlikult lähemale.

"Punaseruuduline pontšo, just täpselt!" ütles too neljas sell kolmele püssimehele. "Väga sarnane."

Ma hakkasin halba aimama.

"Tule siia, mister," käsutas mind üks püssimees. "Kes sa selline õige oled?"

"Ja kes teada tahab?" nähvasin ma vastu.

"Sa ära targuta siin, poja," märkis üks mees ähvardavalt. Laternavalguses nägin viivuks ta nägu - karm, habemesse kasvanud, sigarijunn suus. "Mis su nimi on?"

"Eastwood," vastasin ma ettevaatlikult. "Clint Eastwood. Ja see on siin linnas üsna tuntud nimi."

"Sellise lollaka nimega pole kuigi raske tuntud olla," irvitas teine mees. "Näh!"

Mulle torgati pihku mingi narts.

"Seo see endale larhvi ette ja kähku!"

Tundus olevat mõistlik kuuletuda.

"Ja nüüd hüppa, poja, sa hüppa kohe kenasti ja hüüa: "Hei, Doc!"

"Mida kuradit...," alustasin mina, kuid samal hetkel karjatas too neljas sell: "See on tema. Ma vannun, see on tema. See sama pontšo ja sama hääl, võtke ta kinni!"

Ma ei jõudnud protesteerida ega midagi. Kinnivõtmine tähendas nende meeste jaoks seda, et üks vintpüssi kaba rabas mind kõhtu ja kui ma kööksudes põlvile kukkusin sain kuklasse sellise võmmu, et pilt kadus eest täiesti ära...

...

...

...viski.

...kibe vastik maiste vedelik valgus suhu ja ninna. Suu oli seest kuidagi pehme ja lisaks veel mingi imal maitse, põsk paistes. Kael valutas kohutaval kombel, jalad samuti. Oleksin tahtnud oksendada.

"Mister Eastwood tuleb vist teadvusele..." urahtas keegi.

Ma avasin silmad.

Kulus hetk aega, et üldse millestki aru saada. Lamasin rohu peal, ümberringi oli öö ja minust paari sammu kaugusel põles lõke. Mu jalad olid põlvedest kinni seotud. Minust teisel pool lõket istusid need kolm jõhkardit, neljandat ei paistnud. Neljas oli olnud see, kes oli mu ära tundnud ja samal hetkel tuli mulle meelde, kus ma toda meest näinud olin. Ainult viivuks aga mõned hetked jäävad hästi meelde. See oli olnud minu jaoks üle aasta tagasi, millal Marty McFly oli esimest korda elus veduri kaaperdanud.

"Kus ma olen?" pomisesin. Ilmselt olid nad mulle kindluse mõttes veel vastu lõugu andnud, rääkida oli valus. Sülitasin viskisegust verd. Need raiped olid mulle viskit näkku lahvatanud.

"Oled, kus sa oled, poja," mühatas üks mees. "Aga meid huvitab see, kus on teine mees."

"Vala talle, Nicky," irvitas teine. "Äkki päästab keelepaelad valla."
Mul haarati kätest kinni, keegi pigitas kõrisõlmi, ma vist avasin valust suu ja tuline viskirong sööstis kurku. Läkastasin, puristasin, sülitasin sappi ja sain veel ühe võmmu kuklasse, sedapuhku saapaga. Nad naersid. Mingiks ajaks kaotasin taas teadvuse. Kui jälle meelemärkusele tulin, oli enesetunne veelgi sandim.

"Kus su kaaslane on?" küsiti.

Mulle meenus stseen filmist "The Good, the Bad and the Ugly", kus Inglisilm oli kõigepealt tolle Inetu vaeseomaks lasknud peksta ja võttis siis Blondie ette. Aga ta teadis, et Blondie ei räägiks talle niikuinii mitte midagi, oleks vait kui haid ja lähekski oma teadmisega hauda, sest ta lihtsalt on selline mees. Ja sellepärast ta tegigi Blondile lihtsa ettepaneku - sa kas tuled kaas ja ütled, kelle haud see on, või ma lasen su maha.

Kahju ainult, et need vennad siin pole filmi näinud. Siis nad teaksid, kuidas Clint Eastwoodiga ümber käia.

"Mis te minust tahate?" suutsin siiski lõpuks kähistada.

"Ei saanud ikka aru või? Kus on see teine mees, kes sa Dociks kutsusid, kui te röövisite Central Pacific'u veduri number 131? Mis vedurist sai, seda me teame, aga kus see teine mees on, seda tahaks ka teada." Rääkis habemik, kes paistis nähtavasti olevat nende peamees.

Praegu peaks ma nõudma telefonikõnet advokaadile ja mind vabastataks viivitamatult, kuna politsei on minu vastu vägivalda tarvitanud, mõtlesin. Politsei? Mis mehed need sellised õige on? Hill Valley tolleaegset šeriff Peterist ma mäletasin.

"Kes te olete?" nõudsin. "Kus on šeriff Strickland?"

"Sa küsid kuidagi liiga palju, poja," vastati mulle. "Aga nii pole ilus."

"Kui me oleme Hill Valleys, siis kehtib siin šeriff Stricklandi jurisdiktsioon."

Habemik sülitas. "Tead, kuhu šeriff Strickland võib oma jurisdiktsiooni pista. Mõtle hästi järele, kui sa ei taha, et sulle sinna samma vintpüss pistetakse."

Aga üks teine mees, kõige pikem ja armilise näoga, lausus: "Stricklandi jurisdiktsioon ei laiene raudteele. Aga sina röövisid Central Pacific Company omandi ja hävitasid selle. Central Pacific ei püüa teiesuguseid röövlinägusid mitte mingite sitaste šeriffidega, vaid selle jaoks on Pinkertoni Detektiiviagentuur. Kui sa oled sellest juhuslikult kuulnud, muidugi."

Juhuslikult ma olin.

Mingi vana foto kuskilt raamatust tuli meelde... kaks mees poseerivad toetudes, ja nende ees on laip, millele nad jalgu toetavad. "Pinkertonid tabatud rongiröövliga", oli allkiri. Julmad meetodid ja julmad mehed, aga Lääs oli ka julm. Kohalikud šerifid ei suutnud raudtee- ja postifirmasid aidata, nende asi oli, et saluunides ei paugutataks ja linnades ei varastataks. Pearahakütid, pinkertonid... neetud, ma oli metsikus läänes ja telefonikõne advokaadile jääb ilmselt ära.

"Sa räägid nüüd ilusasti ära, kes too Doc on ja kes teid palkas," ütles habemik.

"Palkas?"

"Mingid farmerid, vean kihla. Maaomanikud, kes ei taha, et raudtee siit läbi läheks, küll me juba teame. Ostavad maid kokku ja lasevad rööpaid üles võtta, palkavad röövleid. Sa meid lollideks, jah? Et vedureid röövitakse niisama, et neid kuristikku kihutada? Kuid nendesuguseid kutsutigi, Nicky?" pöördus ta kolmanda detektiivi poole.

Too oli jässakas, kübara alt ulatuvate heledate juuksesalkude, prillidega ja pures ammu kustunud sigarit. "Vandaalid," sõnas Nicky. "Ludiidid. Lõhuvad, märatsevad, purustavad. Hoorapojad." Ta rääkis aeglaselt, madalal häälel, puuris mind ainiti prilliklaaside tagant ja mälus sigarit.

"21 000 dollarit veduri eest," märkis habemik. "Kindlustus väänab teist sita ka välja."

"Enne kui teid üles puuakse," lisas rõugearmiline.

"Panid tähele, jah - teid. Meile makstakse kahe mehe eest."

"Ja nimede," ütles Nicky. "Farmerite. Karjakasvatajate. Maaomanike. Raudteevaenlaste."

Püüdsin nendega mõistlik olla. "Mingi vedurijuht ütleb, et ma kandsin samasugust pontšot kui röövel ja maskis näen ma sarnane välja. Teil pole mingeid tõendeid. Kohtus ei püsi see viit minutitki vastu."

Nad ei reageerinud üldse. Habemik nokitses noaga küüsi, Nicky segas lõket ja rõugearmiline haigutas.

"Ma pole mingit vedurit röövinud," proovisin uuesti. "Kas te saate aru, et teil pole mitte mingisuguseidki tõendeid?"

"Millest ta seal patrab, Cam?" küsis rõugearmiline mõne aja pärast.

"Kohtust," vastas habemik Cam.

"Mis see on?"

"Kohtunikud," ütles Nicky. "Advokaadid. Süüdistajad. Tunnistajad. Enne kui puuakse."

"Ah see," ühmas rõugearmiline ja haigutas uuesti.

"Ma olen Clint Eastwood ja Hill Valleys väga tuntud tegelane. Neetud, terve linn võib tunnistada, et sel ajal kui teie vedurit rööviti, oli mul duell Buford Tanneniga."

"Kus tunnistab?" küsis rõugearmiline.

"Kohtus," vastas Nicky.

Aga habemik Cam lausus: "Me pole sulle ju veel öelnudki, mis kell rongi rööviti."

"Ma..." tahtsin midagi öelda, aga hammustasin huulde. See oli üsna valus, arvestades, et huuled olid puruks löödud. Me olime Dociga veduri kaaperdanud umbes kell üheksa. Rong jäi raudteele seisma ja meie suunasime veduri vanale haruteele, mis lõppes Shonah' kuristiku juures.

"Te räägite ennast kõik sisse," jätkas Cam. "Varem või hiljem."

Ta tõusis, tuli minu juurde, kükitas ja veeretas nuga sõrmede vahel. "Kus teine mees on?"

Ja kui ma kangekaelselt vaikisin, siis ta märkis hapult: "Sa hakkad niikuinii rääkima. Varem või hiljem. Te kõik hakkate. Hommikuni on sul järelemõtlemisaega."

Kätest ja jalust seotuna, läbipekstuna ja poomisähvarduste saatel kulgenud õhtu jooksul pole kõige lihtsam ööd veeta. Siiski üritasin sundida end paar tundi niiviisi kägaras magama, sest teadsin, et homme läheb jõudu tarvis. Ma olin praegu väga lähedal sellele, et jälle ajakontiinumi muuta. 1885. aasta ajaloo õiges versioonis - või vähemalt selles, mille ma eelmine kord maha jätsin - pidid need pinkertonid olema samuti linnas käinud, kuid kuna nad nähtavasti kedagi ei leidnud, siis nad lahkusid. Doc oli Claraga ära, ega saanud nuhkidest teada. Nüüd on aga pinkertonid tabanud rongiröövli Clint Eastwoodi ja Hill Valley ajalugu võib väga jõhkralt muutuda. Ja mitte ainult Hill Valley. Doci nime nad mult välja ei pinni, aga siin teab igaüks, et salapärane võõras Clint Eastwood ja sepp Emmett Brown olid kui sukk ja saabas. Oletame, et mind - hmm - puuakse rongiröövi eest ja hiljem nabitakse Doc kaasosalisena samuti kinni... Tundsin, kuidas südame ümbert tõmbus külmaks.

Kui asjad nii kulgevad, siis on siin üks paras paradoks. Kui mina ja Doc üles puuakse, siis ei saa Doc mulle ajamasina flussi ja sõnumit maha jätta ning vaevalt ka Clara mulle kirjutab. Järelikult ei saa ma üldse siin olla. Kui mind üles puuakse, et saa ma üldse praegu minevikus olla.

Kõige ehtsam paradoks.

Doc polnud mulle kunagi seletanud, mida ajaparadoks tegelikult tähendab. Ta on vihjanud, et ajal peab olema mingi enesealalhoiumehhansim, mis ei lase paradokse sündida ja üks selline mehhanism oleks tööle hakanud koolipeol 1955. aastal, kui ma laval rokkisin. Kui mul poleks siis õnnestunud oma ema ja isa kokku viia, poleks ma saanud üldse sündida ja oleksin lakanud olemast. See oli umbes nagu jäine noapiste südame alla, viivuks olin ma tundnud, käed ei kuula enam sõna, ma ei saanud võtta barre-duure ja maailm mu ümber hakkab haihtuma. Aga siis olid isa George ja ema Lorraine ometi lõpuks suudelnud ja ma olin taas olemas. "Johnny be good"...

Doci sõnum ja Clara kiri olid mul praegugi kaasas. Põuetaskus. Kui mind ja Doci ähvardaks praegu ülespoomine, siis ajavirvenduseffekt peaks olema neid kirju muutnud. Aga seotud kätega oli seda raske kontrollida.

Ma tegin seda hommikul, kui jalahoop ribide vahele mind äratas. See oli Cam, kes ise järas leiba ja kuivatatud liha.

"Aeg on rääkima hakata, poja!"

"Siduge mind lahti!"

Cam jõllitas mind imestunud pilguga. "Äkki tahad hobust ka veel?" Nad pahvatasid naerma.

"Mul on vaja põõsasse minna."

Cam mõtles veidi. "Hästi," porises ta siis. "Tüdrukute asi. See veel puudus, et sa mul siin haisema hakkaksid."

Nad olid mu loomulikult läbi otsinud ja paar paberilehte põuetaskus polnud muidugi kuigi ohtlikud tundunud. Kui nad neid üldse märganud olid. Mõne üksindushetke jooksul, mis mulle kingiti, jõudsin Clara ja Doci kirjad välja tõmmata ja silmadega neist üle lasta.

Tekst oli alles, aga juba oli see kuluma hakanud, nii et suutsin sõnu vaevu eristada. Virvendusefekt oli tööle asunud. Kui asjad kulgeksid nüüd omasoodu edasi, siis neid kirju poleks, ja poleks ka mind siin, 1885. aasta Hill Valley lähedal metsasalus pinkertonidega maid jagamas. Aga et tekst oli siiski alles ja kuidagi loetav, sai tähendada vaid seda on mul on veel võimalus. Jooksu pista ja põgeneda vaevalt, neil on hobused ja nad pole öö läbi seotud olnud. Mul peab olema mingi võimalus.

Kus on praegu Doc?

Doc on teele ookeani äärde. Võib-olla tahtis ta näha Los Angelest, mis peaks praegu olema vähetähtis pisike linnake ja mehhiklasi ääreni täis. Igaljuhul on ta kaugel, pole ise veel hädaohus ega saa ka mind aidata. Ajamasin, minu neljarattaveoline, on peidetuna mägedes. Kui ma suudaksin pinkertonid kuidagi sinna meelitada... Ja siis autosse hüpata ja tagasi tulevikku põgeneda? Võiksin naasta mõnel sobivamal hetkel ja teadmisega, et nuhke vältida. Mida iganes ma ka ei teeks, ei tohi ma Doci sisse vedada.

Ma ei tohi põgeneda nii, et nad hakkaksid Doci edasi otsima! Igasugune häda Docile tähendaks ja kannatusi Clarale. Mulle meenus, kuidas nad olid heljukrulal raudteeäärest eemale kulgenud, olin jõudnud neile heita vaid üürikese pilgu kui Delorean mind tagasi tulevikku viis. Nad olid näinud nii armunud, nii kiindunud ja jäägitult teineteise...

Heljukrula!

Heljukrula, pagan võtaks!

Ma olin andnud viimasel hetkel Docile tulevikust pärit heljukrula, et ta saaks päästa Clara kuristikku kihutavast vedurist. Doc ja Clara olid rulal minema lennanud. Kuhu Doc oli rula pannud?

Ma komberdasin põõsastest pinkertonide juurde tagasi.

"Kuidas meie preilnal nüüd häälepaeltega on?" irvitas rõugearmiline. "Oleme ehk veidi jutukamad?"

"Too teine sell, poja?" nõudis Cam. Nad olid oma hobused valmis seadnud ja Cami sadula külge seotus paljutähenduslik köis näis ootavat mind.

"Too teine sell on surnud," teatasin ma siis.

"Nonoh," mühatas Cam. "Sellega on ta pisut kiirustanud või mis?"

"Ma lasin ta maha," ütlesin.

See ei paistnud neid üllatavat. Kellegi mahalaskmine oli praeguse aja Californias üsna igapäevane sündmus.

"Lasid maha," kordas Nicky ja kohendas oma prille. "Koldiga? Püssiga? Rindu? Kõhtu? Kus kohas. Miks?"

"Koldiga lasin," vastasin mina. "Täpselt südamesse. Saagi pärast."

"Millise saagi?" küsis Cam kohe.

"Me kavatsesime eile röövida sepp Browni maja," teatasin. "Pärast seda, kui me olime veduri ära kaaperdanud. Ma olin kuulnud, et sepp Brownil on seal suurem hulk dollareid," leiutasin käigu pealt. "Aga kui me majja sisse murdsime, hakkas mulle tunduma, et mu sõber ei taha saaki minuga jagada."

"Kena sõber siis küll," märkis Cam. "Mis ta nimi muidu oli?"

"Ronald," ütlesin ma. "Ronald Reagan."

"Mingi iirlasenäru," tähendas rõugearmiline. "Need ei taha kunagi jagada."

Cam noogutas. "Ja siis?" küsis ta.

"Siis ma otsisin raha aga ei leidnud. Mõtlesin, et lähen värskendan saluunis mõne viskiga pead ja otsin siis edasi. Aga kuigi kaugele ma ei jõudnud."

"Ega sa ei jõuagi oma eluga kuigi kaugele," sõnas Cam. "Mis laibast sai?"

"Jäi sinna samma vedelema. Ja see raha ka, mis karjapidajaid meile maksid."

"Sa jätsid rongiröövi eest saadud raha selle selli taskusse, kelle sa maha lasid? Mis, sa oled lollakas natuke või?"

"Sepp Brown oli linnast ära sõitnud," vastasin mina ja üritasin näole manada üleolevat ilmet, just nagu räägiks ma idiootidega. "Ja elusa Reagani taskusse poleks ma raha mitte mingil juhul jätnud. Sellepärast ta õigupoolest elus ei olegi. Pealegi läksin ma ainult korraks saluuni, kust mina pidin teadma, et pinkertonid linnas on."

"Nii et raha ja laip on ikka veel..."

"Sepp Browni majas," vastasin Camile. "Võin teid sinna viia, siis näete isegi, et kõik on puhas tõde. Raha peaks seal majas nüüd üsna palju olema."

Nad vahetasid omavahel pika pilgu ja paistis, et tasapisi hakkas neile kohale jõudma. Clint Eastwood pakkus neile altkäemaksu. Sest vaevalt ta nii loll oli, et lisaks rongiröövile ilma mingi põhjuseta veel ka mõrva üles tunnistaks.

"Kolti sul küll kaasas ei olnud," ütles äkki Nicky.

"Šeriff Strickland ei vaata eriti hea pilguga, kui öösel revolvriga ringi kõnnitakse," teatasin ma. "Ma ei tahtnud mingit pahandust, saate aru. Jätsin koldi sepa majja."

"Hästi," urises siis Cam. "Lähme ja vaatame selle maja üle."

Mind seoti Nicky ruuna sadula külge ja miilijagu maad pidin niiviisi häbistatult Hill Valleyni astuma. Kirju taskus ei saanud ma vaadata, kuid teadsin niigi, et kui mu plaan ei õnnestu, siis peab ajavirvenduseffekt neilt igasuguse teksti kustutama. Neid kirju pole kunagi olemas olnud ja neid ei saa olemas olla.

Nagu ka Marty McFly'd aastas 1885 ja Doci seal kauges minevikus Prantsusmaal 1876.

IV
Amiéns, Picardie
1876, 10. september

""Tagasi tulevikku"," ümises Jules Verne mõtlikult kui oli sulgenud Doci käsikirja. "Kõlab päris vahvalt, teate. Aga natuke lühike ja kuivavõitu. Teie lahkel loal lisaksin ma pealkirja midagi pikemat, mõne kokkuvõtlikuma fraasi. Kuidas oleks "Seitsekümmend päeva minevikus ehk tagasi tulevikku"?"

"Suurpärane!" hüüatas Doc. "Nii on tõesti parem."

"Mis faabulasse puutub... Seda võiks veidi ergutada, laiemaks kirjutada. Aga teil on annet, mister Brown. Ega teil pole kunagi olnud huvi ilukirjandusega tegeleda? Lugude väljamõtlemine tuleb teil ju kenasti välja."

"Eks elu õpetab," pomises Doc punastades.

"Nii et ma kohendaksin veidi. Ja teie nimi peaks kindlasti olema märgitud. Ma ei saa seda enda nime alla avaldada - minu osalus piirduks ju vaid mõne lausega."

"Mitte mingil juhul!" vehkis Doc kätega. "Mitte mingil juhul! Ma pakkusin teile vaid idee, kirjeldasin niiöelda oma kogemusi õhupallis. Teie olete kirjanik ja suur meister - pange see lugu elama ja ilmuma peab see kindlasti teie nime all."

"Millest selline liigne tagasihoidlikkus?"

"Teadmine, et mul õnnestus suurele kirjanikule anda idee, on mulle rahulduseks täiesti piisav."

"Te ei taha ju ometi öelda, et te honorarist keeldute?"

Doc mõtles hetke. Raha oli tal muidugi tarvis. "Ei, ma ei keeldu," sõnas ta siis.

"Kena. Ameerikasse pole seda vist mõtet saata prantsuse keeles? Sellisel juhul ma palun teid see asi inglise keelde ümber panna ning, et teie nimi figureeriks vähemalt tõlkijana. Sobib?"

See sobis.

"Ahjaa, siis veel see pikk osa, kus kirjeldatakse ajamasinat... Ehk on see liiga pikk nii lühikese jutu jaoks."

"Kinnitan teile, et ameeriklastele just selline jutt meeldibki!" väitis Doc veendunult.

Jules Verne naeratas ja noogutas, šarmantselt ja prantslaslikult. Kuni pärastlõunani töötas ta oma kabinetis. Pärast lõunasööki lehitses Doc raamatukogus käsikirja läbi ja tundis vaid vaimustust. Jutt oli nüüd voolavam, detailidega rikastatud ja sündmustekesksem. Kui see ilmub "Forumis", ei saa see kunagi Martyl märkamata jääda. Tema isa on ulmekirjanik ja Hill Valley fännid on kindlasti väga uhked, et nende kolkalinn figureerib ulmekirjanduse ajaloos. Homme läheb ümbrik posti ja teele Ameerikasse. Ja siis... Sel hetkel kui jutt on trükitud, saab tulevik muudetud. Niipalju kui Doc ajast üldse mõistis, pidi see nii olema. Siis saab tema osaks oodata hetke, mil ta olemas olla ei enam ei saa, tema tuleviku mina ei lähe oma õhupalli katsetama ja tema kaob. Ei saa olla ka tema viibimist Jules Verne'i majas ja ei saa olla ka seda üpriski põnevat jutustust. Mis aga saab toimuma on tetraloogia esietendus Bayreuthis.

Õhtupoolikul läks Doc jalutama ning astus mööda juba tuttavat teed "Tuhande Tuvi" kohviku poole. Ta polnudki üllatunud kui leidis, et need kaks eilset salapärast sakslast teda juba ootasid. Sedapuhku käitus Doc enesekindlama, istus kohe nende lauda ja põrnitses neid tehtult kurjal ilmel.

"Nii et te ootate siin Emmerich von Brauni," mühatas ta lõpuks.

Sakslased jõid peenikestest klaasidest aperetiivi ja piidlesid teda küsival ilmel.

"Hästi," sõnas siis Doc ja otsustas bluffida nii palju kui annab. Nüüd kui jutustus oli kohe minemas teele Ameerika poole, tundis ta end palju kindlama. "Kuna mul oli Amiéns'is edasilükkamatuid asjatoimetusi, siis olete teie minust ehk sammukese ees. Ma ei pruugi kõiki detaile teada. Kuidas on praegu lood Bayreuthis?"

Sakslased vahetasid veidi üllatunud pilgu ja siis sõnas George Schmidt: "Lood pole teie põgenemistest saadik karvavõrdki muutunud. Vähemalt need lood, mis puudutavad teie kohustusi."

"Ja kust te võtate, et ma põgenesin?" päris Doc külmalt.

"Ärge mängige lolli," sisistas Schmidt ja pigitas apewretiiviklaasi nii, et sõrmenukid valgeks tõmbusid. "Teie töö on tegemata ja esietendus läheneb. Te kadusite öösel, ei öelnud Meistrile sõnagi, võtsite kaasa kõik oma joonised ja raha ning meil on ka alus arvata, et te olete Wagneriga ülearu avameelne olnud."

"Vend Richardiga?"

"Tundub, et teile on ta nüüd rohkem vend kui meile."

Nii, mõtles Doc. Ikkagi Wagner. Esietendus. "Ma kuulan teid," sõnas ta nõudlikul häälel.

"Meie peaksime hoopis teie selgitusi kuulama."

"Värskendage siiski mu mälu. Mulle meeldiks kuulata teiepoolset versiooni. Nii mõndagi on juhtunud ja esialgsed tingimused on mõnevõrra muutunud."

"Kuulge, Emmerich, ärge ajage udu! Te teate väga hästi kui oluline see esietendus meile on. Kui te tahate veel raha, siis öelgegi nii, ja te saate seda. Aga karistamata te ei jää, te teate seda väga hästi. Teil peab olema Meistrile neetult hea seletus, et karistamata pääseda, ent praegu on kõige tähtsam, himmeldonnerwetter, see ooper."

"Raha?" ümises Doc. "Te olete väga läbinägelikud, härrased."

Vaevalt oli ta seda öelnud, kui rõugearmiline põuetaskust kõhuka ümbriku tõmbas ja selle aeglaselt Doci poole lükkas. "Meie teada, kulus teil enamus summat õhupalli peale," lisas ta. "Te maksate tagasi, ja maksate väga kõrget hinda. Kus on muide seadeldised? Ja joonised? Me ei leidnud neid kuskilt."

Doc näppis mõtlikult rahapatakat. Siin peaks olema nüüd olema küllalt, et elada muretult see aeg, kuni ta olematuks muutub. "Kõik on kindlas kohas," ütles ta. Ja talle hakkas midagi koitma. Emmerich von Braun oli leiutaja, kes elas Bayeris ja tegeles muuhulgas ka mehhaaniliste seadeldistega. Wagneri "Nibelungide sõrmuse" esietendusel oli üheks kõige keerulisemaks tehniliseks detailiks olnud kõiksugused lavakonstruktsioonid, sest maestro oli soovinud oma hiigeltöö ette kande maksimaalsel tehnilisel tasemel. Näiteks Reini voogudes suplevate ja kulda valvavate neitside ujumismasin olevat lavatehnikutele kõvasti peamurdmist valmistanud... ja uuendusi oli olnud veelgi. On võimalik, et too von Braun, oligi see mees, kes pidi need valmistama. Nähtavasti on ta aga kuhugi kadunud ja lavastus on ohus. Kuna aga tegelikult lavastus toimus, siis... Doc luksatas. Kaks võimalust. Kas need mehed on eksiteel - no ja mõnes mõttes nad on kindlasti eksiteel - ja Emmerich ehitab palehigis konstruktsioone või siis...

Või siis olin see tõesti mina, kes need valmis ehitas.

See mõte ei meeldinud Docile sugugi.

"Niisiis," ütles ta, üritades väga enesekindel välja näha, "te soovite, et ma asuksin tagasiteele Bayreuthi ja ehitaksin valmis need seadeldised "Nibelungide sõrmuse" esietenduse jaoks?"

"Mitte päris täpselt," irvitas Schmidt. "Me sooviksime, et te viivitamatult asuksite tagasiteele Bayreuthi! Lubage siiski küsida, et kui kindlas kohas te hoiate Saatusemasina joonised?"

Saatusemasina? Ooperis oli nornidel Saatuseköis, mida nad kudusid Gotterdämmerungi alguses ja mis katkes...

"Nad on kindlas kohas," kordas Doc.

"Kas sniiama kindlas?" Schmidt võttis taskust ühe kaustiku ja viskas selle põlglikul ilme lauale.

Doc põrnitses hetke kausta ja küsis siis: "Kust te selle saite?"

"Väga hea küsimus. Miks te arvate, et meie käed keiserliku postiteenistuseni ei ulatu? Loomulikult ei jõudnud see sinna, kuhu see teel oli."

"Ma olen kindel, et siin peab olema mingi eksitus."

"See oleks väga meeldiv. Aga mitte meile ei pea te seda seletama. Teid oodatakse ja te teate, kes ootab. Üsna kannatamatult."

"Vend Richard?" ütles Doc õnge välja visates.

Kaks sakslast irvitasid. "Enam kui kunagi varem", sõnas siis rõugearmiline. "Võite selles kindel olla. Tema kibeleb meist kõige rohkem sajandat aastapäeva väärikalt tähistama. Rong Pariisi läheb homme hommikul. Öösel istume ümber Starssburg-Stuttgart liinile. Me ootame teid jaamas. Kell 8.30. Ja ärge unustage, et meie arvamusest sõltub otsus, kas te olete reetnud Adam Weishaupti ürituse või mitte."

"Ja ei mingeid õhupalle," lisas Schmidt ähvardavalt.

Nad tõusid ja lahkusid ning kui nad olid nurga taha kadunud haaras Doc kannatamatult laualt kaustiku ja süvenes sellesse. Esimesed lehed olid täidetud peenikese ja raskesti loetava saksakeelse tekstiga, selles oli palju tehnilisi termineid ja väiksemaid joonised, mis kujutasid hammasrataste ülekandeid. Niipalju kui Doc jõudis märgata olid need üsna geniaalsed. Saksa peenmehhaanika parimal tasemel. Ta võis oma esiisa üle uhke olla. Väiksemad hammasrattad panid liikuma suuremad, läbi värviliste peeglite varje heitvad õlilambid. Närviliselt lehitses ta edasi. Saatusemasin - nii seda seadeldist von Braun nimetas - hakkab kellegi "loitsu" abil tööle ja veereb rööbastel üle lava. Sellise vaatemängu mõju, mõtles ta, on ilmselt võimsamgi kui tänapäeva Hollywoodi parimad eriefektid. Kummatigi ei suutnud ta mäletada, et "Nibelungide sõrmuse" esiettekandel midagi säärast näidatud oli. Saatusemasin "võlub" välja koletise Balthurgeiri, luges ta, kuni jõudis sõnani "dünamiit". Siis märkmed lõppesid.

Doc sulges kaustiku ja tundis külmavärinaid. Ta tellis veel ühe tassi kohvi ja jõi selle ühe sõõmuga ära, enne kui kelner oli jõudnud laua juurest lahkuda. Siis kiirustas ta tagasi Boulevard Longueville majja number 44.

Jules Verne mängis elutoas oma papagoiga. Väike kollase-mustakirju lind oli pärast lendamist laskunud kirjaniku juuksepuhma ega mõelnudki sealt tema pihku hüpata, kust ta kahtlematult puuri tagasi oleks pandud, vaid klammerdus varvastega juustesse ja tuhnis nokaga.
"No kuule, Paganel," pahandas Jules Verne. "Sa teed mull haiget, aeg on minna küpsist sööma, nii et ole nüüd hea poiss ja..."

Kui kirjanik nägi uksel seisvat Doci ja eriti tema ilmet, siis lõpetas ta kiirelt linnuga mängimise, tõstis ka kindlalt kuid siiski hellalt oma juustest ja viis ta puuri tagasi. Papagoi klugistas protestist ja lendas pahandades puuris veel veidi ringi, ent süvenes siiski sinna juba valmis pandud küpsisele.

"Te olete rutanud?" päris kirjanik Doci poole pöördudes. Ta helistas kella ja laskis ülemteenril Bourges'i mineraalvett tuua.

"Ja pean ka homme hommikul ruttama," sõnas Doc kui oli terve klaasitäie vett alla neelanud. "Sõidan Saksamaale."

Jules Verne süütas piibu ja trummeldas sõrmedega vastu tammepuust lauda. "Või nii," ütles ta siis. "Mul on muidugi kahju teist lahkuda, seda enam, et meie koostöö tõotab viljakaks osutuda. Teate, ühelgi kirjanikul pole kunagi ideedepuudust, kuid aeg-ajalt vajame me kõik teatavat värskendust. Midagi sellist, mis suudaks meid panna oma loomingule uue pilguga vaatama ja leidma uusi võimalusi. Tänu teile olen ma oma värskenduse saanud. Ma pole veel vana, kuid päevast päeva vaevab mind tunne, et olen kõik olulise juba ära kirjutanud. Kuu peal on käidud, Maa sees samuti. Kapten Grant on leitud ja ookeanipõhja on Nautilus läbi uurinud, avastanud Atlantise Hispaania kullagaleoonide vrakid. Kapten Nemot ei ole enam. Aafrika sisemaal olen ma läbi Dick Sandi silmade läbi käinud ja kujutanud Indiat ja Hiinat nii, nagu oleks see näinud Phileas Foggile. Olen seigelnud oma raamatutes Austraalias ja Patagoonias ja lõunamere saartel, olen vaadanud maakera viis nädalat õhupallilt ja alles tänu teile saanud aru, kui primitiivne see minu vaade oli. Ma olen uurinud koos kapten Hatterasega läbi Põhja-Jäämere. Olen saatnud teie rahvuskaaslasi saladuslikule saarele, mis on täis võimalusi tsiviliseeritud eluks, kui merehädaliste seas leidus tänapäeva teadust mõistev insener. Ma olen kirjutanud kümneid armastuslugusid, kirjeldanud seda, kuidas mees ja naine teineteist leiavad ja ilma Honorine'ita poleks need sõnad olnud karvavõrdki veenvad, ent teie idee tulevikku jäänud perekonnast on siiski midagi muud kui Mary Granti igatsus ja mure ookeaniavarustele jäänud ida pärast. Ma olen kirjutanud kõigist kohtadest, mida inimene veel ei tunne ja mida teadlased jõudumööda alles tundma õpivad, kuid aeg on midagi sellist, mille peale ma ilma teieta tulnud ei oleks. Olen uurinud minevikku ja kaardistamata paiku, ent kunagi varem pole minu kangelased rännanud ajas ja äkki olen ma mõistnud, et kui veel kuhugi, siis just tulevikku peaksid mu tegelased edaspidi uurima. Ja seda kõike olen ma mõistnud tänu teile ja teie mõtisklustele tuleviku üle. Ma olen ülistanud teaduslikku ja tehnilist progressi, kuid teie olete mind pannud mõtlema, milleni see kõik võib välja viia, teie olete avanud minu silmad inimese ohtlikkusest meid ümbritseva looduse suhtes. Mitte kõik leiutised, mis esialgu võivad tunduda kasulikena, ei pruugi seda olla. Iga uus avastus võib meid viia võimaliku katastroofini. Just selle üle jäin ma täna mõtisklema ja seda kõike ainult tänu teile."

Doc võdistas õlgu. Ta teadis, et 1876. aastaks oli Jules Verne oma parimad romaanid kirjutanud ja edaspidised ei saavutanud enam eelnenute menu. Ta pöörab oma pilgu tulevikku ja kirjutab tulevikust Maad laastavatest inimese esilekutsutud looduskatastroofidest, manab esile tehniliste leiutiste tõttu tekkinud kataklüsme, langeb anarhistlikesse mõtisklustesse ja pöördub skeptikuks teadusliku progressi suhtes. Oo, võimas Albert, see ei saa ometi olla minu tõttu. Need romaanid kirjutas ta enne, kui ma ajamasina leiutasin! Aga siis raputas ka salakavalad kahtlusussid endast eemale. Verne kirjutab küll rohkem tulevikust, kuid ei kunagi ajarännust - need loorberid jäävad Herbert Wellsile - ning ainus Doci ja Verne'i kahasse kirjutatud jutustus peab kaduma koos
Doci kadumisega siit ajast ja maailmast.

"Kuid miks siis just Saksamaale?" päris Jules Verne ja koputas piibu tuhatoosi tühjaks. "Sain teist enne aru, et otsite võimalust Ameerikasse tagasi pöörduda?"

"Ka kapten Granti ei mindud esmalt otsima Sainte-Helena saarele, vaid Patagooniasse," muigas Doc hapult.

"Aga seda tänu Jacques Paganelile," täpsustas Jules Verne. "Ma nimetasin oma papagoi selle tegelase järgi just sellepärast, et nad mõlemad on nii püsimatud."

"Ent kindlasti pole see vahva linnuke nii hajameelne. Minu tagasitee Ameerikasse käib tõepoolest läbi Saksamaa. Mulle ei meeldi see, ent midagi pole parata. Seoses sellega tahtsingi teilt küsida, et kas nimi Adam Weishaupt ütleb teile midagi?"

Oli juba hilja küsimust tagasi võtta. Nii väga kui ka Doc poleks tahtnud, ei saanud ta enam küsimust tagasi võtta. Ta nägi Jules Verne'i ilmest, et oli kõlavale toonud väga vale nime, eksinud väga rangelt mingi selle maja reegli vastu.

Kirjanik oli just alustanud uuesti piibu toppimist, nüüd tema käsi peatus ja pillas piibu valju kolksatuse saatel lauale. Ometi suutis ta vihagrimassi kuidagi maha suruda. Doc tundis end väga ebamugavalt.
Lõpuks Jules Verne lausus: "Pean tunnistama, et teie suust lootsin ma seda nime küll kõige vähem kuulda."

"On ta sakslane?" päris Doc siiski.

"Jah, pagana päralt, muidugi oli ta sakslane."

"Oli?"

"Te tahate öelda, et ei tea, et see vandenõulane ja mõtetemürgitaja on ligi kaheksakümmend aastat surnud?"

"Ei, ma ei teadnud seda," tunnistas Doc. "Kuulsin tema nime täna esimest korda."

Kirjanik muutus veelgi süngemaks. "Mind huvitaks väga, mis asjaoludel võis Weishaupti nimi kõlada täna Amiéns'is."

Doc mõtles hetke ja sai siis aru, et oleks rumal Verne'i eest neid asjaolusid varjata. "See on väga keeruline lugu ja ma ei mõista seda päriselt isegi," sõnas ta siis. "Siia linna tulid mingid sakslased, kes peavad mind Emmerich von Brauniks, kes näib olevat kadunud või põgenenud. Ilmselt selles eksituses oma osa meie nimede kõlalisel sarnasusel ja teatavatel ühisjoontel välimuses. Need isikud nõudsid tungivalt, et ma läheksin tagasi Bayreuthi, kust ma nende meelest olen põgenenud ja jätkaksin ühte tööd. See töö on kuidagi seoses tolle Weishaupti üritusega ja millegi sajanda aastapäevaga."

"Ja teie?" pahvatas Jules Verne. "Ma loodan, et selgitasite neile nende eksitust ja palusite neil viisakalt Prantsusmaa pinnalt lahkuda."

"Mõnes mõttes küll," kogeles Doc.

"O mon dieu, te sõidate ju homme Saksamaale," oigas kirjanik. "Mis vandenõusse te olete lasknud end segada?!"

"Vandenõusse?"

"Jah, loomulikult vandenõusse. Te ei tea, kes oli Weishaupt! Kas sõna "illuminaat" ütleb teile midagi? Jälle ei? Seda enam on teil põhjust see paugupealt unustada. Täpselt sada aastat tagasi asutas Ingolstadti kanoonilise õiguse professor Adam Weishaupti illuminaatide salaühingu. Nad rüvetasid Prantsuse filosoofide ideid valgustusest idamaadelt toodud mürkide joomise ja rohtude suitsetamisega ja just see nende mürgiuim tekitaski neis selle niinimetatud valgustuse. Nad olid konspiraatorid ja mõrtsukad, nad tahtsid enda ümber koondada kõiki vaimu ja raha omavaid kõrgeid tegelasi, süstida neile oma "vaimu" ja pürgida uue maailmakorra ja valitsemise poole. Nad tahtsid kukutada kiriku võimu, ent koos sellega ka enamiku Euroopa dünastiaid ja lasta valitseda ainult nende poolt pühitsetud isikutel, kellest enamik - ma kaldun arvama - polnud ei prantslased, sakslased ega inglased. Nende vastu võideldi ja see grupp saadeti vägivaldselt laiali, ent ometi jõudsid nad oma haarmed ajada mitmetesse saksa loožidesse ja tegutsevad varjatult edasi, ikka selle nimel, et oma segapudruga filosoofiast, hermeneutikast, kabalistikast ja teoloogiast mürgitada vabade Euroopa rahvaste ajusid. Nad väidavad end teadvat saladusi, mida nad tegelikult ei tea ja mitte nemad ka pole määratud nende saladuste hoidjaks, nad tahavad rikkuda tasakaalu, mis on püsinud juba tuhat aastat."

Kirjanik vakatas. Doc ei saanud õieti millestki aru.

"Nii et kuni pole veel hilja, saatke need mehed kuradile ja ärge minge homme Saksamaale," sõnas Jules Verne end kogudes. "Seda enam kui te tõesti ei ole Emmerich von Braun."

Doc raputas pead. "Ei, ma ei ole. Aga nüüd, ma kardan, on juba hilja. Von Braun pidi nimelt valmis ehitama konstruktsioonid maestro Richard Wagneri ooperitetraloogiale "Nibelungide sõrmus", mille esiettekanne on novembris Bayreuthis. Nüüd on need joonised minu käes ja ma usun, et ainuke võimalus asjad jälle korda saada on tõeline Emmerich üles otsida ja need joonised talle tagastada. Sellepärast peangi ma sõitma Bayreuthi."

Jules Verne süütas piibu, popsis seda mõtlikult ja trummeldas sõrmedega vatsu lauaplaati. "Kui von Braun on Bayreuthist põgenenud, siis miks te lähete teda sinna otsima?"

"Et asju algusest peale harutama hakata. Pealegi olen ma suur Wagneri loomingu austaja. "Nibelungide sõrmus" on alati olnud minu... see tähendab, ma olen juba ammu oodanud selle valmimist ega suuda vastu panna kiusatusele külastada - kui selleks avaneb väiksemgi võimalus - selle esiettekannet."

"Wagner, jajah, Richard Wagner," pomises Jules Verne. "Me oleme kohtunud, muide. Hästi ammu, 1859. aastal Pariisis. Tema oopereid tabas tõeline fiasko. Ta peaks olema Saksi looži liige, aga tänu sõjale ei hoia me juba ammu enam sidet. Kuid milles võib ometi olla side teie, von Brauni, Wagneri, illuminaatide ja selle ooperi vahel? Tõeline mõistatus. Kuidas te ütlesite selle nimi olevatki? "Nibelungide aare?" Ma nagu oleksin selle kohta midagi lugenud."

"Sõrmus. "Nibelungide sõrmus". See on tetraloogia."

"Tetraloogia" Ei, kindlasti mitte. See on pentaloogia, jah, nüüd meenub mulle. Sellest kirjutas üks kultuurimagasin, mille tellija ma olen."

Doc muigas pisut üleolevalt. Tuleb välja, et ikkagi teab tema, ameeriklane kaugest tulevikust Euroopa kultuuriajalugu paremini. "Tetraloogia," sõnas ta kindlalt. "Neli ooperit - "Reini kuld", "Valküürid", "Siegfried" ja "Siegfriedi surm".

"Kuulge milline vabamüürlane teeb neli ooperit? Eriti veel see, kes on "Parzivalis" varjatult jutustanud neitsi Maria ja Püha Graali loo? Nagu pentagrammil on viis tippu, nii nagu koosneb pentagramm kolmest sirklist ja kätkeb endas mehe ja naise iidseid märke, nii kirjutab vabamüürlane viis ooperit. Hei, pidage, mulle tuleb selle viienda nimi isegi meelde - "Balthurgeiri sünd". Mul on kindlasti see ajakiri siin kusagil olemas."

Doc hakkas end tundma kuidagi väga ebamugavalt.

Jules Verne napsutas sõrmi ja läks raamaturiiuli juurde. Viivu pärast tuli ta tagasi ja heitis Doci ette ühe ajakirja.

"Lugege ise, viis ooperit, nii nagu ma ütlesin."

Doc luges ja tundis, kuidas ta peopesad higiseks tõmbuvad.

Meie kirjasaatja Bayreuthist, mis asub Bayeri kuningriigis, annab teada, et hiljuti valminud luksuslikus teatrimajas nimega "Festspielhaus" teeb kuulus maestro Richard Wagner suure saladuskatte all proove oma uute ooperitega. Neid olla koguni viis ja tulevad nad ettemängimisele viiel päeval järgemööda. "Reini kuld", "Valküürid", "Siegfried", "Siegfriedi surm" ja "Balthurgeiri sünd" on need viis lavastust, mida maestro ise muusikalisteks draamadeks nimetab, ja milles tema taaskord teutooni rahva muistset vägevust ja äravalitust tahab ülistada. Kuuldavasti on Bayeri kuningas Louis II ise oma suured rahad mängu pannud, et tema lemmikhelilooja ja tema uut tüüpi muusikalised draamad väärilise lavastuse saaksid. Meie oleme ju aga üsna skeptilised selle nõndanimetatud muusikalise draama ideoloogilise sõnumi ja kunstilise väärtuse suhtes, sest eks mäletame ju hästi, millise jaheda vastuvõtu osaliseks Herr Wagneri lavastused Pariisis said...

Siin peab olema mingi eksitus, mõtles ta. Kogu maailm ju teab, et neid oopereid oli neli. Kuid põues oli tal kaustik, ja selles mustvalgel Balthurgeiri nimelise olendi joonised. Korraga tundis Doc, et ta ei saa mittemillestki enam aru. Ajakontiinumis oli midagi sassi läinud, ja selle sai põhjustada ainult tema ilmumine siia, 1876. aastasse. Oopereid pidi olema neli, sest mitte keegi polnud ealeski kuulnud midagi viiendast "Nibelungide sõrmuse" tsükli ooperist.

"Te närveerite?" päris Jules Verne. "Ehk veel veidi vett? Või üks - kuidas selle nimi nüüd oligi - le hamburger?" Jules Verne oli tähele pannud selle hakklihast pätsiga kukli kummalist teraapilist mõju oma külalisele.

"Ei, tänan."

"Te näite üsna murelik. Teate, mis - kui te olete kindlalt otsustanud, et ei soovi jätkata meie koostööd, siis on kõige targem, kui te mitte mingil juhul nende härraste illuminaatidega Saksamaale ei lähe, selline on minu soovitus. Te olete sattunud mingi väga keerulise vandenõu hammasrataste vahele ja ainus võimalus sellest pääseda on jätta kõik sinnapaika ja minna tagasi oma perekonna juurde."

Doc tõusis.

"Jah," sõnas ta. "Teil on õigus." Nende ühine jutustus läheb homme teele Ameerika poole. See lõpetab kõik. Ta ei lähe Bayreuthi. Ta ei lähe "Nibelungide sõrmuse" esietendusele, olgu neid oopereid siis neli või viis. Või vähemalt ta ei lähe enne, kui tal on olnud aega kõik põhjalikult läbi mõelda. Tema ilmumine Amiéns'i on ajakontiinumis midagi põhjalikult segi paisanud ja kui ta nüüd sõidaks Bayreuthi, siis võivad tulemused olla veelgi jahmatavamad. Ei, ta läheb ja otsib mingi vaikse nurgakese, kus ta läheb ja mõtleb ja ootab seda hetke, mil süda hakkab lööke vahele jätma ja ihuliikmed muutuvad läbipaistvaks. Las aeg teeb oma töö, jah, suur Scott, saagu nii.

"Teil on õigus," kordas Doc. "Ma lähen. Juba täna."

"Ma loodan siiski meie koostöö jätkumisele."

"Ma ei taha teid kurvastada, kuid kardan, et see on võimatu. Unustage mind, monsieur Verne, mind pole kunagi olnud."

"Hämmastav, et üks artikkel võib teile nii mõjuda."

"See on tõesti väga huvitav artikkel. Kas ma..." Kas ma koopiat võiksin sellest paluda, oli ta küsida tahtnud, kuid siis meenus talle, et rotaprindi leiutamiseni läheb veel aega.

"Võite selle ajakirja endale jätta kui soovite," pakkus Jules Verne lahkelt, otsekui oleks külalise mõtteid lugenud.

"Aitäh," pomises Doc. "Kas täna läheb Amiéns'ist veel mingi rong?"

"Ainult öine postirong Calais'sse."

"See sobib."

Doc oli otsustanud. Ta lahkub juba täna öösel.

"Minu kaarik viib teid jaama. Ja kui need sakslased peaksid siin kusagil teie vastu huvi tundma, siis leidub ka Prantsusmaal mitte vähem võimekamaid vennaskondi." Jules Verne muigas salapäraselt. "Meie väike revanš Alsace'i eest, miks ka mitte."

Docil polnud palju pakkida. Öö hakul seisis ta Boulevard Longueville nr. 44 maja hallis, jättis viisakalt jumalaga Honorine Verne'iga, viipas ülemteenrile ja lasi Jules Verne'il end välistrepile saata, mille ees juba ootas kaarik.

"Nii te siis lähete ja võtate kõik oma saladused kaasa," ohkas kirjanik ja vaatas mõtlikult oma külalist.

Doc kehitas õlgu. Ta tahtis öelda midagi optimistlikku, kuid ei leidnud sõnu. Võib-olla oli üks tema elu unistusi just täitunud, ta oli rääkinud Jules Verne'iga, oli elanud tema majas ning see kuulus kirjanik pidas teda oma sõbraks.

"Hüvasti siis, monsieur Brown. Teate, ma olen teaduseinimene ja usun teadusesse. Usun, et paljud asjad, millest ma kirjutanud olen, saavad tulevikus teoks."

"Ka mina loodan seda."

"Teate, milline on olnud kõige suurem teiega seotud mõistatus?" jätkas Jules Verne. "Teie õhupalli gondlil oli Ameerika Ühendriikide lipu pilt. Lipul oli nelikümmend kaks tähte. Nelikümmend kaks osariiki. Ma ei osanud kuidagi sellele seletust leida, sest alles hiljuti sai ju Colorado kolmekümne kaheksandaks osariigiks. Nüüd on mul vähemalt mingi võti, sest nagu ma ütlesin, usun ma teadusesse. Õnn kaasa, monsiuer Brown, head päralejõudmist!"

Nad vahetasid tugeva käepigistuse ja siis vuras kaarik öise Amiéns'i munakividest sillutisega tänavate vahele. Tee raudteejaama viis läbi pargi, kus ratastevurin asendus sahinaga. Ehk seepärast ei kuulnudki Doc, et juba Jules Verne'i maja lähedalt neid jälitanud kaks ratsanikku olid hobused traavile sundinud ja lähenesid nüüd kiiresti kaarikule. Kuid pargitee keeras. Kui Doc kurvis kõrvale vaatas, nägi ta taamalt puude vahelt lähenevat kahte musta varju. Hilisöine kappamine vähevalgustatud pargis oli üsna ebatavaline ja tal kulus vaid sekund, et taibata, kes need ratsanikud võisid olla ja mida nad tahtsid.

Doc ajas end kaarikus sirgu ja vaatas tagasi.

"Von Braun!," röögatas üks ratsanik. "Reetur! Põgenik!"

Ja siis Docil kihvatas sees. Nad võivad teda pidada hädiseks vanameheks aga tema on toime tulnud Liibüa terroristidega, Buford Tanneni jõuguga ja vanal heal lääne kombel kaaperdanud terve veduri. Kähku hüppas ta kutsari kõrvale.

"Ma tänan teid, sõber, aga siin läheb ohtlikuks ja edasi saan ma juba ise." Kutsar ei jõudnudki protesteerida kui avastas end pehmelt mättalt ja viivu pärast kihutasid temast mööda kaks hobust. Üks ratsanikest hüüdis midagi saksa keeles.

Doc oli aga juba ohjad haaranud. Ta seisis kutsaristmel püsti, hoides ühe käega ohjadest ja andis teisega loomadele piitsa. Kaarik kihutas puujuurtel hüpeldes läbi öise pargi.

See pole esimene kord, mõtles Doc, andis piitsa ja röökis hobustele: "Jehuu, kiiremini, poisid!" Kaarik sööstis läbi pimeduse ja Doc lootis, et siin on ainult üks tee, mis viib raudteejaama, või vähemalt kuhugi. Ta tundis, kuidas adneraliin ta soontes pulbitseb ja hoidus tagasi vaatamast. Siiski kuulis ta kabjamüdinat, mis iga hetkega lähemale tuli.

Eemalt hakkasid läbi mustavate puudevõrade paistma mingid tuled. See pidi olema raudteejaam. Ent kaks jälitajat lähenesid kiiresti. Neil olid ehtsad ratsahobused, mitte lõbusõiduga harjunud kaarikuhobused.
Doc ei näinud, kuidas üks ratsanik tõmbas tupest mõõga. Ta tegi seda vilunult ja viibutas õhus nagu ehtne ratsaväelane. Veel natuke ja ratsanik jõudis kaarikuga kohati.

"Von Braun! Teid on surma mõistetud!" Ja mõõk vihises läbi õhu, lõigates puruks ohjad, mida Doc käes hoidis. Hobused kihutasid omasoodu edasi, kaarik raputas meeletult kui Doc rehmas ratsaniku suunas piitsaga. Ta ei tabanud. Veelkord tõusis mõõk, ja nüüd Doci pea kohale, et reeturit ennast tabada.

Kuid siis kostis ööhämarusest kärgatus, kusagil ees, puudevahel sähvatas midagi. Püstolipaugu raksatus segunes ehmunud hobuste hirnumisega. Ja mõõk, millega Georg Schmidt oli tahtnud Docile surmahoopi anda, lendas kuulist tabatuna tal käest.

V
Hill Valley, California
1885, 8. september

Cami püssikaba löögist lendas Doci sepikoja tabalukk ukse küljest ning pinkerton lajatas jalaga ukse lahti. Me seisime neljakesi lävel - mina, Cam, Nicky ja too armilise näoga selle, kelle nimi oli Bill. Varahommikuses Hill Valleys oli meid eemalt seiratud ja üsna tigedate nägudega. Clint Eastwood omas siiski veel mõningat autoriteeti, kuid see ei tähendanud, et keegi oleks julgenud vahele segada. Isegi mister Strickland oli meid eemalt hapu näoga uudistanud, ega protesteerinud kübetki pinkertonide arsenali vastu. Pinkertonidel oli igal ühel vööl kaks kolti ja sadulataskus Winchester 73, ning mul polnud vähematki põhjust kahelda, et nad neid riistu kasutada oskavad.

Mul oli nälg, kogu keha valutas, seest keeras ja lõug tuikas, köis oli mu käed verele hõõrunud ja janu oli tappev. Mind oli lohistatud nagu koera sepikojani ja kogu see linn oli seda rahulikult pealt vaadanud. Ju ma siis ei olnud enam nende kangelane.

Sama püssikaba, mis luku oli eest löönud, põrutas nüüd mulle vastu selga.

"Mister Eastwood, teie järel," mökitas Bill naerda. "Oleme preilnaga viisakad, eks poisid."

Me seisime Doci sepikojas ja Nicky tõmbas ninaga õhku.

"Ei lõhna," ütles ta siis.

"Misasi sul ei lõhna?" urises Cam.

"Laip," vastas Nicky. "Laibahais. Läppunud. Kusine. Sitane. Ei ole."

"Kus sa ta maha lasid?" päris Cam.

"Seal taga," ütlesin. "Kes siis eeskojas inimesi maha laseb?"

"Ja raha?"

"Peab otsima."

Nad sidusid mu käed lahti ja me hakkasime laipa otsima. Viisin neid kõigepealt jäämasina taha, kus väitsin end olevat Ronny Reaganile kuuli südamesse kõmmutanud. Ühtegi laipa me muidugi ei leidnud. Umbes kümne minuti pärast põrnitsesid nad mind vägagi kurjakuulutavate nägudega.

"Pole haisu, pole laipa," ütles Nicky. "Vana lugu."

"Siin linnas on väga usinad surnumatjad," ütlesin mina. "Nad tahtsid mulle juba enne duelli Tanneniga kirtsu valmis teha. Äkki kuulsid paugutamist ja..."

"Uksel oli lukk ees," lõikas Cam mu arutluse.

"Sepp võis kellelegi võtme jätta. See keegi kuulis pauku ja tuli vaatama."

Cam mõtles veidi. "Üsna usutav," teatas ta siis. "Sa poja oleks võinud ka pinkertoniks hakata. Lausa kahju, et sind üles puuakse."

"Isegi siis kui me raha leiame?"

"Seni pole me ei laipa ega raha leidnud. Ja ära unusta, et Central Pacificul on ka üks vedur puudu." Cam nõksatas peaga Nicky poole. "Mine uuri surnumatjate käest. Me otsime senikaua edasi."

Ma ei suutnud uskuda, et Doc oli heljukrula Clara juurde jätnud. See oli asi, mida siin ajas ei tohtinud olemas olla ja kindlasti oli ta selle pannud kindlasse kohta, et see hiljem hävitada. Sepikojas oli panipaiku kohutaval hulgal, ükskõik, mis ajas või kohas Doc ei elanud, valitses tema juures paras segadus. Aga rula ei pistnud ta kindlasti kuhugi juhuslikku kohta...

Ma üritasin olla pinkerton ja ette kujutada, mis siin majas ei võis olla juhtunud. Nad olid tulnud Claraga tagasi, olid vapustatud ja ärevil. Clara oli mõistnud, et Doc on pärit tulevikust ja Doc ise oli armastusest ning teadmisest, et jääb igaveseks elama metsikusse läände üsna ähmi täis. Nad olid kindlasti istunud...

...ja Clara oli kohvi keetnud - laual seisid kaks pesemata tassi.
Nii, nad olid rääkinud, tuhat küsimust ja tuhat selgitust, tuhat vannet ja keelitamist. See polnud kindlasti lühike vestlus, sest suur kohvikann seisis veel laual.

Kindlasti oli jutt läinud tuleviku peale ja Doc (kiidukukk, nagu ta oli) võis olla midagi demonstreerinud. Rula oli Clara juba näinud... Ma vaatasin hiiglasliku külmutusmasina poole, mida ka kaks pinkertoni huviga uurisid. Jah, Doc võis olla väga vabalt serveerinud Clarale jääga limonaadi.

Vaatasin ringi ja nägin ühte klaasi laual, kohe kohvikannu taga.

Kena, aga kus on teine klaas?

Marty, mõtle, kiiresti! Nicky ei jää kauaks ära ja tema paistab nendest olevat kõige terasem.

Kus on teine klaas!? Ja üleüldse, miks oli Clara jätnud nõud pesemata, hoolikas nagu ta oli?

Ning siis, kuidagi ebalevalt ja silmanurgast, pöörasin ma pilgu voodi poole.

Nad olid pikalt rääkinud ja siis oli üks limonaadiklaas jäänud lauale ning teine jõudnud öökapile voodi juurde.

Voodi.

Usinat rahaotsijat teeseldes lonkisin ma voodi poole, kükitasin ja lükkasin käe voodi alla.

"Hei, Eastwood!" hüüdis Cam. "Leidsid midagi või?"

"Häh, mingi lauajupp ainult," üritasin ma teeselda pettunud tooni ja viskasin heljukrula põrandale. Pinkertonid vaatasid seda hetkeks ja pöörasid siis taas oma tähelepanu jäämasinale.

Samal hetkel ilmus Nicky ukselävele. Võtsin rula aeglaselt üles ja kobasin selle põhja all oleva stardinupu järele.

"Surnumatjad ei tea midagi..." hakkas Nicky rääkima.

Ma hüppasin rulale, andsin jalaga hoogu ja haarasin Doci töölaualt mingi torujupi järele. Mul oli loota ehmatusefektile ja see näis toimivat. Stardihetkel nägin ainult enda poole pöörduvaid juhme nägusid. Ukselävi oli kitsas aga, nähes enda poole lendavat vangi
tõmbus Nicky kühmu, ma kostitasin teda torujupi matsuga, mälestuseks ja kahjutasudeks nende võmmude ja viski eest.

"Aitäh viski eest!" hüüdsin ma talle.

Ta ei jõudnud kolti tõmmata, rula ja mina olime kiiremad. Nägin, kuidas ta ninast ja huultest purskus verd. Nicky vajus põrandale ja Clint Eastwood tuhises heljukrulal vabadusse.

Minu ees oli High Street ja vasakule jäi Courthouse Square. Heljukrula aga ei sõltu sellistest tühisustest, nagu tänavad. Ma keerasin tagahoovide poole, surusin kübara kõvemini pähe ja kihutasin edasi, pidevalt jalaga hoogu andes.

Ma ei tea, millisel põhimõttel see tuleviku imeasi töötab, aga see näib mõistvat kõiki rulataja soove ja seda on juhtida sama lihtne kui tavalist 20. sajandi tänavarula. Tahad kiiremini, anna hoogu juurde, tahad tõusta kõrgemale, siis hüppa ja rula tuleb sinuga kaasa.

Selle aja peale kui pinkertonid võisid toibunud olla, oma hobuste juurde joosta, sadulasse karata ja mind jälitama asuda, olin ma juba jõudnud Courthouse Square taha. Kuulsin revolvrilasku ja hobuste hirnumist. Pinkertonid oli tegevusse asunud.

Ma rulatasin edasi, ma lendasin. Lendasin üle kellegi sigalast, kuulsin ehmunud perenaise hirmukarjatust ja üritasin viisakusest kübarat kergitada. Mind nägid paar inimest, neist üks hiina kuli, kes mulle midagi hüüdis ja ma lehvitasin talle. Vaevalt keegi suutis selles lendavas deemonis ära tunda kangelase Clint Eastwoodi... Juba tuhisesin ma üle linnaäärsete karjamaade, ees paistis preeria, vabadus ja tulevik. Selja tagant kuulsin ähmaselt pauke ja inimeste hüüdeid. Nad ehk jälitavad mind, kuid ei tea, kuhu ja kuidas ma kadusin.

Lendasin nüüd umbes meetri kõrgusel maapinnast, sest nii paistis rula kõige kiiremini liikuvat. Peaasi, et ma vee kohale ei satuks, vee peal kaotab heljukrula oma energia, ja olgu ma neetud kui ma teaks, miks nad seal tulevikus midagi paremat pole välja mõelnud. Karjamaad lõppesid, siin-seal oli paar oja, kuid ma vuhisesin neist üle, ilma, et vee hukutav mõju rulale tunda oleks olnud.

Preeria.

Taamal mäed, kuhu olin jätnud oma "Toyota".

Ma olin põgenenud, mul oli õnnestunud põgeneda ja alles nüüd hakkasin hoomama, et mind oli tõesti ähvardanud ülespoomine, et need mehed ei teinud nalja, et nende seljataga oli tõesti olnud võimas raudteekompanii. Pinkertonid polnud Buford Tanneni jõuk, keda oli võimalik hirmutada. Pinkertonid olid ise sellised mehed, kes hirmutasid Buford Tanneni suguseid; suuresti tänu nendele kollaste mantlitega jõhkarditele oli hakanud suur rongiröövide ajastu mööduma. Rongid läbisid juba väga suuri vahemaid ja raudtee turvameetodid olid aasta aastalt tõhusamaks muutunud. Me polnud kõigele sellele muidugi mõelnud, kui me Dociga oma "teaduslikku eksperimenti" toimetades olime Central Pacificu veduri kuristikku põrutanud.

Paari tunni pärast olin mäestikule üsna lähedale jõudnud ja umbes samal ajal hakkasin tundma et rula hoog väheneb. Ma andsin küll hoogu juurde, proovisin nii ja teisiti, kuid aku, või millele iganes see riist töötas, hakkas tühjaks saama. Lõpuks kostis vaid vaikne undamine ja surin, ning ma kukkusin maha. Heljukrula oli kasutuks muutunud, aga Toyota oli juba päris lähedal, nii et väga ma selle pärast ei muretsenud. Hoopis hullem oli see jälg, mis nendest sündmusest Hill Valleysse võis maha jääda. Rulalendu polnud küll eriti paljud inimesed näinud, pinkertonid aga olid... Samas jäin ma mõtlema. Kui pinkertonid lähevad tagasi oma ülemuste juurde ja ütlevad, et võtsid röövli küll kinni aga see põgenes mingi lendava lauajupi peal, siis vaevalt neid pehmelt öeldes kuigi tõsiselt võetakse. Pigem nad mõtlevad mingi muu loo välja, ütlevad, et lasid röövlid maha ja leiavad selle tarbeks paar laipa. Central Pacificuga ei juhtu samuti midagi, aga ma andsin endale samas lubaduse, et kui kunagi rikkaks saan, siis ostan kahjutasuks nende aktsiaid.

Ja Doc ning rula kadumine pole samuti probleem. Ma olen nüüd hoolikam, tunnen varitsevad ohtu, hüppan "Toyotasse" ja tulen tagasi veidike varem kui pinkertonid oma uurimist toimetavad. Küllap Doc taipab isegi, et ma võtsin rula tulevikku kaasa ja on selle eest ehk isegi tänulik.

Ma leidsin preerialiivas oma eilehommikused jäljed ja segilöödud huultest hoolimata suutsin isegi Clint Eastwoodi meloodiat vilistada.
Ja siis - kui ma ühest kaljulõhest üle ronisin - märkasin kaugel tolmupilve.

Tegelikult ei olnudki see väga kaugel.

Ja see nägi välja umbes nagu kolm galopeerivat ratsanikku.

Mida pinkertonid polnud ka lendavast lauajupist arvanud, olid nad mind jälitama asunud ja sellelt kauguselt võisid nad mind juba näha. "Toyotani" jäi umbes sada jardi. Mis siis ikka - metsiku lääne detektiivid näevad lisaks heljukrulale täna ka ajaautot. Ma lisasin sammu. Igal juhul jõuan mina enne "Toyotani" kui nemad minuni.
Peagi nägin juba okstega kinni kaetud kuhilat, mille alt helkles musta metalli. Minu ustav džiip! Juba ma jooksin, jõudsin autoni, kuhjasin oksarisu eemale, juba puutus mu käsi ukselinki. Vaatasin üle õla pinkertonide poole ja ilmselt oli mu näol võidurõõmus naeratus.

Pinkertonid olid peatunud. Ju siis oli kummalise masina nägemine neid mõtlema pannud.

Hüppasin autosse. Võti oli ees, keerasin süüdet ja metsiku lääne mägede vahel prahvatas võimas automootor möirgama. Raiusin sisse tagumise käigu, vaatasin tagapeeglisse.

Ja siis ma mõistsin.

Nicky kandis prille ja Nickyl oli see kuulus Winchester 73, "Püss, mis vallutas lääne", aga nii hakatakse seda kutsuma alles järgmisel sajandil. "The Good, the Bad and the Ugly" Clint Eastwood oli pearahakütina tööd teinud Kodusõja ajal, alles 1873.aastal ilmus too kuulus Winchester müüki ja väga kahtlane, kas ta sellise vahemaa tagant, nagu filmis oli, oleks ikka suutnud poomisköit nii täpselt tabada. Need vanemad püssid polnud kuigi täpsed.

Nicky oli neil snaiper.

Ta oli sadulast maha tulnud, Cam ja Bill temast veidi eemale läinud ja nüüd Nicky sihtis. Ma ei ta, kas ta minu kukalt nägi või mida ta täpselt sihtis, aga ma ei kavatsenud ootama jääda, et teada saada. Põrgusse! Vahemaa on ikkagi piisavalt suur ja ka 73-nda Winchetser polnud mingi eriline snaiperipüss.

"Toyota" võttis jõnksatades kohalt. Lasku ma ei kuulnud, ma kuulsin klirinat, kui tagaklaas purunes ja kuulsin tuhmi matsatust, kui kuul kõrval esiistmesse tungis.

Neetud! Mitte ainult bensiinipaaki!

Lõin pea vastu lage, kui auto üle juurikate ja kivide tagurdas. Ma nagu mäletasin, et Winchester 73 üks suur eelis oli olnud selle tulistamiskiirus. Detaile ma ei mäletanud aga lootsin, et enne järgmist lasku jõuan vähemalt tasasemale preeriapinnale ja saan hakata kiirendama 88 miilini tunnis...

Winchester 73 võis väga kiiresti tulistada. Või oli Nicky erakordselt osav laskur.

Järgmine kuul tabas pagasiruumi, ma lausa tundsin seda lööki. Nad ei karda möirgavat džiipi, käis mu peast läbi, nad on raevus nagu tigedad herilased ja võitlevad ükskõik kelle ja millega. Ja tegelikult miks nad peakski kartma? Ka raudtee jääb lääne kolkakohtadele veel mitmeks kümnendiks kaugelolevaks ja hirmuäratavaks fenomeniks, nad võisid rula ja džiipi pidada lihtsalt mingiks uueks tehnikasaavutuseks millega nad ei tahtnud rohkem tegemist teha, et oma põgenik kätte saada. Ja kui nad tabavad kummi või bensiinipaaki, siis nad saavadki.

Järgmine lask purustas vasakpoolse peegli ja kriipis kapotti. Paar tolli kõrvale, ja ma oleksin pihta saanud. Tegin autoga peaaegu täiusliku L-pöörde, rammisin sisse esimese käigu, liiva ja kivikesi paiskus rataste alt, edasi! Neljarattaveoline versus Winchester. Ma lootsin, et sajand tehnilist progressi veab mind välja.

Silmanurgast nägin, et Nicky laadis aga Cam ja Bill kappasid minu poole ja olid revolvrid välja tõmmanud. Tabamiseks oli vahemaa aga liialt suur ning "Toyota" on nende kronudest kiirem.

Nicky tulistas veelkord. Nüüd kuulsin ma pauku ja hetk hiljem tabamust vasakpoolsesse külge, lisaks matsatusele kostis mingit sisinat ja nagu väikest plahvatust, tõusis tossu. Neetud! Pagana hirvekütt! Clint Eastwood alles näitab teile kuidas tema "Toyotat" segi lasta.

Kiirus oli nüüd üle 20 miili tunnis, kolmas käik, nad jäid must kaugemale aga ometi tabas Nicky veel kuhugi kapoti alla, ma lausa tundsin, kuidas auto elektrisüsteemist käis äkki sähvatus läbi. Surusin gaasipedaali, kiirus kasvas. Tagapeeglist nägin, et nüüd piitsutasid nad kõik kolmekesi oma hobuseid. No mis siis ikka pinkertonid, eks näeme, kuidas teie loomad 88 miili tunnis ajavad. Rammisin neljanda käigu sisse ja sirutasin parema käe ajanavigaatori poole. Hetkel nägi see välja nii:

SIHTPUNKTI AEG:
KUU    PÄEV    AASTA    TUND    MINUT
SEPTEMBER    7    1885    06    15

PRAEGUNE AEG:
KUU    PÄEV    AASTA    TUND    MINUT
SEPTEMBER    8    1885    06    15

VIIMASE LAHKUMISE AEG:
KUU    PÄEV    AASTA    TUND    MINUT
JUULI    21    1986    06    23

Kõik mu liigesed valutasid, ma olin läbipekstud ja näljane. Kui sul on ajamasin, siis tuleb mõelda neljadimensiooniliselt. Kõigepealt hüppan ma koju, 1985. aastasse, ravin end veidi, pesen, söön kaks hamburgeri ja joon vähemalt kaks liitrit piima. Ja siis, siis tulen ma tagasi, kui neid pinkertone Hill Valley vahel veel luusimas ei ole, paar tundi varem peaks piisama.

60 miili tunnis. Pinkertonid jäid maha. Nad paugutasid mulle järele, kuid ükski kuul ei küündinud enam kiirendava "Toyotani". Nägin, kuidas nad seisma jäid. Kui vaatasin aga ette nägin, et ma kihutan otse mingi järjekordse kuristiku või kaljulõhe suunas. Kiirus jõudis 65 miilini tunnis ja tundus, et ma peaks jõudma enne kuristikku hüpata tagasi tulevikku. Ja siis pean ma kohe pidurdama, et mitte tulevikus kuristikku põrutada.

Jah, ma muudan nii jälle ajakontiinumi, aga see on tühine muutus.
Oli originaalajaharu number 1, milles mina minevikku tagasi ei läinud ja milles pinkertonid oli Hill Valleys tühja tuult taga ajanud ning mis lõpuks selleni, et Doc mõrvati 1876 Prantsusmaal. Oli ajaharu number 2 - see, milles ma hetkel olin - milles minu katse Doci hoiatada nurjub, ja millest ma kohe põgenen. Ja tuleb ajaharu number 3, milles Marty jätab edukalt oma sõnumi maha ja milles sündmused kulgevad edasi identselt ajaharuga number 1. Seega ei muuda ma tegelikult midagi, seda ajaharu, kus ma praegu olen, ei saa enam olema. Ma mäletan ähmaselt mingeid Doci sõnu kvantfüüsikast, mis ajaharude olemasolu teaduslikult suudab seletada... tegelikult on ainult üks ajaharu korraga. Kui minevik muutub, muutub ka reaalsus ja inimesed seda ei mäleta. Sellepärast võisimegi me meelemärkuse kaotanud Jenniferi jätta sellesse 1985. aastasse, kus Biff Tannen oli rikkaks saanud ja minu isa mõrvanud. Me pidime vaid selles ajaharus minema tagasi minevikku ja spordialmanahhi tagasi pätsama, ning Jennifer tuli teadvusele õiges 1985-ndas. Nii - või umbes nii see käib. Igaljuhul polnud see praegu oluline. Tähtis on saada asjad rööpasse selles ajaharus, milles sa kunagi teele asusid.

70 miili tunnis. Ma sean navigaatori hetk hilisemasse aega, milles ma 1885. aastasse teele asusin. Heal juhul näen oma džiibi lahkumist metsikusse läände, ravitsen end, söön, pesen ja siis ajan asjad korda. Nii et 1985. aasta, 21. juuli, kell 6.25 varahommikul. Pidin vaid viimase lahkumise numbrid navigaatori esimesse lahtrisse toksima. Klaviatuur, millelt seda teha sai, asus käigukangi taga. Ajasuuna määramise oli Doc väga lihtsaks teinud. Isegi liiga lihtsaks, sest isegi vana kõlupea Biff oli sellega hakkama saanud.

Tuli ainult klaviatuurilt sisestada sihtpunkti aeg ja jõuda kiiruseni 88 miili tunnis. Iga positsiooni jaoks vastav arv klahve, millelt sai numbreid muuta suuremaks ja väiksemaks. Kõik. Lapsemäng.

80 miili tunnis, kuristik oli juba lähemal.

Ma sirutasin käe välja ja vajutasin klahvile, mis muudab kuud. Kiiresti klõbistades valisin juuli. Siis päev - kahekümne esimene. Kuid kui ma olin päeva sisestanud, sain ma klaviatuurilt elektrilöögi, kostis mingi vastik sisin ja kärsanud plastmassi lõhn täitis äkki salongi. Neetud! Aga vähemalt kuupäev oli paigas. Läksin aasta kallale. 1885 tuli kiiresti muuta 1986-ks. Hakkasin suuremaid aastanumbreid valima. Käis klõpsatus, aga aasta ei muutunud. Displei näitas endiselt 1885. Vajutasin kõvemini, ja siis veel mitu korda. Ikka mitte midagi.

82 miili tunnis, auto raputas hirmsasti. Kui ma veel üks kord aastaklahvi vajutasin, kostus juba palju valjem sisin ning kärsahaisu tuli kõvasti juurde. Peksin meeleheitlikult klahvi, kuid aastanumber ei muutunud. Ma kas olin ise ajakonnektorid valesti ühendanud või oli Nicky tabanud kapoti all mingeid olulisi seadeldisi. Fluss asus ju auto tagaistmel, kuid ajanavigaatorisse jooksid kokku ka ühendused jõuülekandelt, mis tegelikult signaali kiirusest flussi viisidki.
Nende ühendamisega olin ma kõige rohkem vaeva näinud.

Kuid ükskõik kui mitu korda ma vajutasin, aastanumber sellest suuremaks ei muutunud. Ma proovisin siis teist klahvi, väiksemaid numbreid minevikku. Käis plaksatus, sain jälle kerge elektrilöögi, kogu navigaator välgutas tulesid. Klõbistasin sellest hoolimata klahve, kuid sajandit ma muuta ei suutnud. Ka kümnendit mitte. Ainus, mis reageeris oli üksikaasta. Tänu Nicky snaiperitabamustele sain ma valida ainult 1872., 1873., ja 1874. aasta vahel. Kusjuures need aastad olid kõik "töökorras", see tähendab kui ma valisin suunaaastaks 1873, siis sain ma ka seda suuremaks muuta, tulevikku valida, kuid ainult 1876. aastani.

Olgu tuhat korda neetud see Winchester!

Kinni pidada polnud enam võimalik, et konnektorite ühendusi parandada. Pinkertonid teeksid minust sõelapõhja.

86 miili tunnis.

Navigaator näitas:
SIHTPUNKTI AEG:
KUU    PÄEV    AASTA    TUND    MINUT
SEPTEMBER    7    1873    06    15

Ja siis see tuttav jõnksatus, surin, sähvatused esiklaasil, hetkeline pimedus.

VI
San Joaquini maakond; California
1873, 21. oktoober

Oma esimesed dollarid läänes teenisin ma McCormacki karja läbi Susana Soledad Passi ajades. Need olid ilmselt olnud yampalsi indiaanlaste salgad, kes olid kadunud lehma jälitanud vana kauboi Jacobsi kinni võtnud, teda lõkkel piinanud ja lõpuks veel elusalt mehelt skalbi maha võtnud. Koidikul olid nad edasi liikunud ja jätnud Jacobsi surema. Mina leidsin tema laiba. Ja siis leidsid kauboid mind.

Nad andsid mulle süüa.

Nad päästsid minu elu.

Siis saingi ma teada, et olen maakonnas, mida nimetatakse San Joaquiniks, et põhjapool ehitatakse raudteed ja et üksi, ilma relva ja hobusteta hulguvad siin ainult püstihullud või põgenenud orjad.

Neid olid kümme meest, viis mehhiklast, kaks neegrit ja kolm valget, Bill Carlsen oli nende peamees aga nad ei sarnanenud ühelegi kauboile, keda ma filmides näinud olin, aga sellest olin ma juba tuleviku Hill Valleys aru saanud.

Kust ma tulen?

Hill Valleyst.

See on kuradima pikk maa.

Mu hobune kõnges tee peal.

Ja kuhu sa lähed?

San Franciscosse.

See on neetult kuradima pikk maa.

Ma tean.

Ja mis su nimi on?

Clint. Clint Eastwood.

Nad ei öelnud, et see on üks pagana lollakas nimi. Nad ei rääkinud üldse palju. Nad andsid mulle juua ja soolatud loomalihast, punastest ubadest ja maisist keedetud hautist. Selles polnud soola aga see maitses kümme korda paremini kui kümme Burger Kingi. See maitses tuhandeid korda paremini kui toored jäneseliha, toored munad ja mingid juurikad, mida ma oli vahepeal söönud.

Kui ma Jacobsi asemele tulen, võib vana McCormack mulle maksta kuu eest nelikümmend dollarit. Neil oli asendusmeest vaja. Ma olin nõus.
Vähemalt ei pea ma saapapaeltest tehtud püünisega jäneseid püüdma ja neid mutrivõtmega surnuks peksma. Ja sööma. Neil oli vett, nad teadis allikakohti. Ilma nende kauboideta oleks Clint Eastwood preerias surnud.

Järgmise kuu olin ma kauboi.

See oli kuiv, tolmune, verine, üksluine ja raske elu. See oli hoopis midagi muud kui filmides. See oli neetult vastikult midagi muud. McCormacki karjad olid suveks aetud lääne poole Susana Soledadi rohumaadele ja nüüd viisid mehed neid tagasi. Lääneranniku linnades maksti sügisel loomaliha eest head hinda. Ma ei osanud käsitleda lassot, ja ratsutasin ma ka viletsalt, tegelikult ma isegi kartsin lehmi. Aga ma õppisin ja päris hästi. See oli ainuke võimalus ellu jääda. Paar korda ründasid meid indiaanlased. Parim kaitse nende vastu oli kogupauk üheteistkümnest vintpüssist. Winchester 73-e neil veel polnud, selle asemel aga Sharp 50, parim piisonijahirelv ja see kaalus laadimata ligi kuusteist naela. Nad õpetasid mind seda kasutama ja ma tapsin kolm indiaanlast. Pärast paari kogupauku tegid indiaanlased veel mõne tiiru ja kihutasid siis huilates minema. Ma keeldusin tapetutelt skalpe võtmast, Bill Carlsen tegi seda minu asemel. Limas Ranchi marssal maksab skalpide eest head hinda.

Nad rääkisid pidevalt naistest ja mida nad nendega Limas Ranchi lõbumajas teevad kui ükskord tagasi jõuavad. Nende juttude järgi ei jäänuks Limas Ranchi lõbumajast kivi kivi peale, sest nad kavatsesid selle risti ja põiki läbi keppida. Kuna aga hoorad olid veel Limas Ranchi, siis tegid nad seda öösiti omavahel ja üks neeger, kes oli seda varem tapetud Jacobsiga teinud, arvas, et nüüd peaks mina tema asemele astuma. Ta oli oma kabuurivöö lahti teinud ja maha visanud, ma haarasin ta revolvri ja lasin tal kõrva peast. Ma ütlesin, et olen kihlatud. Keegi ei teinud sellest suuremat numbrit. See oli meie omavaheline asi. Ma ei saanudki nende aukoodeksist aru enne Limas Ranchi.

Edasine tee möödus ilma viperusteta kui mitte arvestada, et ühel ööl kadus üks meie hobune. See oli varuhobune ja keegi jalameheks ei jäänud, ent siiski oli juhtum kummaline. Hobused olid kõik seotud ja võõra ilmumine tabuni keskele oleks pidanud neid panema vähemalt häält tegema. Hobune oli lahti seotud ja temaga minema ratsutatud - jäljed olid näha.

Limas Ranch.

Ma ei teadnud, kas sellenimeline koht on tuleviku Californias alles või mitte. Parem kui ei oleks. Limas Ranch oli haisev ja räpane urgas, mille tänavad olid lehmakarjadest pori- ja sõnnikumülkaks tallatud. See polnud Hollywoodi kena ja stiilne vesternilinn, ehkki šeriff, Wells Fargo kontor, kolm saluuni ja viis lõbumaja olid olemas. Kauboisid vooris sinna igast ilmakaarest, karjaomanikud maksid neile raha ja seda kulutati kevadeni saluunides ja lõbumajades. Juhtus, et mindi tülli ja paugutati revolvreid. Minu Limas Ranchis oleku ajal tapeti kuus meest ja kohalikku šeriffi ei paistnud see eriti huvitavat. Kauboid olid võõrad, mujalt tulnud, mitte Limas Ranchi kodanikud. šeriff vaatas, et kõik maksaksid oma arveid ega ei varastaks. Kauboide omavahelised arveteklaarimised polnud tema asi. Vähemalt pooled kuuest tapetust olid nii purjus, et nad vaevalt üldse aru said, et nad maha lasti. Ka mõnel mõrtsukal polnud järgmisel hommikul oma verertööst enam aimugi. Üks nuttis mitu tundi surnumatja hoovil oma surnud sõbra rinnal, halas, et ta nad olid koos Luke'iga juba viisteist aastat koos ratsutanud, nad olid olnud koos Pony Expressi kullerid ja ta poleks iialgi, mitte iialgi Luke'i maha lasknud. Noh, see Luke polnud siis kuigi õnnelik Luke. Õhtul jõi too kauboi ennast silmini täis ja poos üles. Aga üldiselt juhtus siin hullematki. Ja kummalisematki. Too hobune, kes ühel ööl meie juurest laagrist oli ära aetud, oli nüüd parisniku juures müügis. Carlsen pani parisnikule noa kõrile - varastatud hobuste müümine polnud väiksem kuritegu kui nende varastamine. Too vandus jumalakeeli, et hobune oli ühel hommikul lihtsalt tema lasipuu külge seotud, ta pole seda ostnud, ta ei osta iialgi ilma passita hobust. Me saime selle ise kaduva ja jälle tekkiva kummitushobuse tagasi.

McCormack, kelle karja ma olin ajanud, ei küsinud minult midagi, ladus kolmkümmend dollarit peo peale ja kui ma kümmet lisaks küsisin, asetas ka käe kabuurile. Temal rippus seal "Peacemaker", aga minul mitte midagi. Bill Carlsen seletas mulle, mida teha, et mind inimeseks peetaks.

Colt "Peacemakereid" saab Wells Fargost. See maksab seitseteist dollarit. Sa lähed ja tellid selle ära ja siis ootad umbes kuu aega. Wells Fargo kullerid viivad posti lähima raudteejaamani ja toovad selle tagasi. Colt Fire Arms Manufacuring Company asub Hartfordis, idarannikul, kui ma juhuslikult ei teadnud. Ja parimat relva "Peacemakerist" ei ole olemas. Ma tegin nii, nagu Bill soovitas.

Järgmise kuu veetsin Limas Ranchis. Carlseni jõugu aukoodeksi järgi pidin ma koos nendega viskit jooma ja pummeldama. Ma õppisin viskit jooma, see oli vastik aga vajalik. Üürisin ühes võõrastemajas toa, see maksis dollar nädalas. Soe vann maksis dollar korra eest ja hoora eest küsiti samuti dollar. Hoorast ma keeldusin. Jenniferi pärast.

Kuu aja jooksul sain ka lähemalt aru, kus ja millal ma olen, milline maailm on minu ümber ja kuidas ma saan seda oma plaanidega sobitada.

Ma olin pinkertonide eest põgenenud minevikku, 1873. aastasse. Kohale jõudes olin auto kinni pidanud ja selle vigastusi uurinud. Nicky kuulid olid tõepoolest ajakonnektoreid tõsiselt vigastanud. Ma sain reisida ainult 1872 - 1874 aasta vahel ning polnud vähimatki võimalust, et ma midagi parandada oleksin suutnud. Ilmselt paar tundi veetsin ma täielikus masenduses ja meeleheites. Doc ja tuleviku mina ilmuvad siia alles üheteistkümne aasta pärast... ja isegi kui ma selle aja vastu pean ei saa ma ju koos endaga tulevikku tagasi minna. Isegi kui see oleks ajateoreetiliselt võimalik, ei kujuta ma ei ette, kuidas saaks 1986. aastas elada kaks Marty McFlyd. "Toyotat" ma ise korda teha ei oska, Doci juhis Jules Verne'i jutus ilmub küll kahe aasta pärast, kuid selles õpetatakse, kuidas valmisseadmeid üksteisega ühendada. Ajamasina kallal läks aga vaja tõsisemat tööd. Kui üldse keegi, siis ainult Doc ise suudaks selle korda teha. Doc...

Ja Doc jõuab kahe aasta pärast Prantsusmaale.

Kui mul üldse oli mingi võimalus siit pääseda, siis ainult koos Dociga.

Aga Doci tapavad mingid saksa vabamüürlased 1876. aastal.

Kahe aasta pärast pean ma olema Prantsusmaal.

Ma ajasin autole hääled sisse ja sõitsin umbes sinna, kus pidi olema raudtee. Praegu polnud seal mitte midagi, läheb vähemalt neli aastat, enne kui Hill Valley asulani jõuab transskontinentaalse Central Pacificu haruliin. Siis saab siit sõita San Franciscosse või Sacramentosse ja sealt otse läbi Omaha idarannikule.

Ma pidin jõudma San Franciscosse ja mul oli ainult üks paagitäis pluss kaks kanistrit bensiini. Saja liitriga ei jõua ma kuigi kaugele. Otsustasin niisiis sõita lähima raudteejaamani põhjas ja sealt üritada kuidagi Friscosse jõuda. Igaks juhuks sooritasin siiski veel ühe ajahüppe 1874. aastasse, kuid ka seal polnud raudteest veel jälgegi. Läksin tagasi, nii oli mul suurem ajavaru.

Ja siis sõitsin umbes paagi jagu põhja poole, hoides nii palju kui võimalik nende paikade lähedale, kus tulevikus pidi olema raudtee. Siis otsisin "Toyotale" kindla peidupaiga. Ja edasi - preeria, kõrb, mäed, saapapaelad, mutrivõti, jänesed, pooloimetu rändamine, surnud Jacobs ja siis Bill Carlsen.

Limas Ranchis kuulsin ka Central Pacificu haruliini ehitamine pole enam kaugel. Järgmisel aastal peaks see juba siia jõudma. Raudteed ehitasid hiinlased ning vahest sattus mõni neist isegi Limas Ranchi. Neid ei peetud inimesteks ja nende pihta harjutati märkilaskmist.

Kauboid sõlmisid uueks hooajaks lepinguid, kui seda protseduuri nii võiks nimetada. McCormack pakkus ka mulle tööd ja Bill Carlsen lubas mind wrangleriks võtta. Wrangler - nagu ma aru sain - oli midagi õpipoisi sarnast, kes hobuste eest hoolitses ja lehmi taga ajas. McCormack oli isegi nii lahke, et lubas mulle laenu anda, et ma endale korraliku varustuse muretseksin. Kauboidel polnud kuigi palju asju, kogu nende varandus pidi mahtuma "sõjakotiks" nimetatud märssi. Seal kandsid nad vahetusriideid, laskemoona, tööriistu ja tagavara varustust, mõned ka suupilli ja kirju perekonnalt või kallimalt, kui nad juhtumisi lugeda oskasid. Kõige tähtsamaid asju oli kolm - kolt, Sharp 50 ja hobuseostmise tunniskiri. Kui sul polnud hobusele kõrvetatud omanikumärgi kohta paberit ette näidata võisid sa hommikuks väga hästi võllas kõlkuda. Hobusevaras oli kohalikus hierarhias vaid veidike kõrgemal kui hiinlane või indiaanlane, ta jäi kuhugi neegri ja valemängija vahele. Nende sellide aukoodeksi järgi ei peetud indiaanlase või hiinlase tapmist kuriteoks, neegreid siin eriti ei tülitatud, sest esiteks oli neid väga palju ja teiseks olid nad mingi suurema jõugu liikmed ja tegid kellegi heaks tööd. Kui asi oli väga isiklik, siis see oli iseasi. Valemängijad olid valged, aga see neid ei päästnud kui nad tüssamisel vahele võeti. Nägin, kuidas ühele Kansase sellile otse mängulauas kuul otsaette tulistati, siis lohistati ta tänavale, kust ta hommikuks oli leidnud tee surnumatja kirstu. Kohalik kirjutama seadus kõlas nii, et kui surnumatja kõige esimesena jaole jõuab, on kogu surnumatjaga kaasas olev varandus tema oma. Kui surnu on enne tühjaks tehtud, siis maksab linnavalitsus - kui seda institutsiooni üldse nii võiks nimetada - kirstu eest kaks dollarit.

McCormacki lahke pakkumine tuli ilmselt sellest, et ma paistsin usaldusväärse sellina. Ma ütlesin, et ootan ainult oma koldi ära ja siis lähen Friscosse.

"Üks lahendamata asi," lisasin juurde.

Ta noogutas mõistvalt. Ju mul oli vaja keegi maha kõmmutada. Arusaadav.

"Aga vaata seal ette, poja," urises ta. "Räägitakse, et seal on hakanud mingid linnavurled seadusi tegema, ja ei lase enam vaba mehe moodi elada."

Ma lubasin, et olen seal Friscos väga ettevaatlik.

Nii me siis siin Limas Ranchis elasime.

Kui ma Wells Fargost oma esimese koldi kätte sain, tundsin end samamoodi kui McFly-seenior oli mulle esimese auto ostnud või kui ma aastase hamburgeripakkimise eest esimese kasutatud elektrikitarri ostsin.

Tuliuus kolt oli puust karbis ja mähitud õliplekilisse riidesse, sellega koos oli tasuta kaheksateist padrunit ja templiga sertifikaat, kinnituseks et ma hoian tõepoolest käes modifitseeritud mudelit, milles on süütelaeng, püssirohi ja kuul juba vaskpadrunites. Saluuni taga oli midagi lasketiiru taolist. "Wild Gummani" videomäng on muidugi lahe, aga päris koldiga pole tegelikult kuigi lihtne kahekümne sammu pealt mehele südamesse lasta. Ma õppisin selle siiski ära.

Jätsin Bill Carlseni ja teiste sellidega hüvasti. Nad olid tahumatud, jõhkardid, lurjused ja nii edasi, aga nad olid siiski omad, nad olid päästnud minu elu ja mitte ainult siis, kui nad mu Jacobsi laiba juurest üles korjanud olid, vaid ka siis kui me indiaanlaste rünnaku tagasi lõime. Minu pihta on varem tulistatud, Biff lasi mind revolvriga oma luksusapartemendis ja hiljem tema vanavanaisa Buford Hill Valley Courthouse Square'il. Ma tean, mis tunne see on kui kuulid su kõrvale seina tungivad ja ruumis lehvib püssirohu lehk. Ma olin pihta saanud, koldist lastud kuulid annavad isegi metallplaadi pihta nii kõva löögi, et võtab hinge hetkeks kinni. Nii et ma ei olnud kartnud kui yampalid meid ründasid. Aga need olid siiski meie salga kogupaugud, mis minu elud päästsid. Ma arvan, et yampalid oleks kuulanud üsna jahedalt mu seletamisi, et ma austan põlisameeriklaste õigusi ja mõistan hukka nende kallal sooritatud vägivallateod ja et üleüldse... Nad oleksid mu skalpeerinud.

San Franciscosse minekuks tuli kas osta hobune või reisida Wells Fargo postitõllaga. Ma otsustasin postitõlla kasuks, sest hobune maksis liiga palju. Pealegi see oli ikkagi Wells Fargo, ehtne Lääne legend, kuulus Wells Fargo postitõld, mida ma olen ainult muuseumis näinud.

Parim koht, seletas McCormack, on kutsari kõrval. Seal raputab vähem. Kindlasti on tõllas mingi "vana ja kogenud" reisija, kes kaastundest pakub sulle enda kohta kas esimesel või keskmisel istmel. Ära vaheta temaga kohti, sest see kelm tahab kõige magusamat kohta endale. Viskit ei maksa reisi ajal juua ja juukseid ei maksa kah õlitada, sest pärast ei saa sa tolmust mitu päeva lahti. Seo endale rätik näo ette. Hoia oma lõuad tõllas kinni, ära mölise ja ära sega teisi. Tõldades sõidab igasugu rahvast. Kui sul mõne härrasmehega tüli tekib, siis visatakse teid tõllast välja, et te selle isekeskis keset preeriat ära lahendaksite. Ja üleüldse. Ära kujutagi ette, et see on mingi pühapäevakooli väljasõit rohelusse, oota kõige halvemat. Ja kui sa pettud, siis täna jumalat.

Pärast kuut päeva Wells Fargo postitõllas ma teadsin, et vähemalt pooled jutud Wells Fargost on ilmselt korporatiivsed väljamõeldised. Need olid kõige tüütumad kuus päeva minu elus. Esiteks oli meie kutsar lootusetu alkohoolik, kel oli kalduvus pukis magama jääda. Paar korda oleks me otse kuristikku kihutanud kui mitte Clint Eastwood. Teiseks olid tõllas kaks härrasmeest, kes mõlemad olid sõdinud Kodusõjas ega suutnud kuidagi Atlanta vallutamise detailides kokku leppida. Nad tuli jätta maha Stapleton Village'is neid detaile koltidega klaarima. Ellujäänu korjab järgmine postitõld üles. Kolmandaks oli meil tõllas keegi Sacramento Luterlike Õdede Seminari vanamutt, kes terve tee tegi misjonitööd. Neljandaks polnud üheski vahejaamas külma vett ega midagi peale poolhallitanud ubade. Viiendaks polnud teel ühtegi pesemisvõimalust. Ja nii edasi.

Aga lõpuks - San Francisco.

Esimene Lääne suurlinn, tuhandete unistuste linn, miljonite võimaluste linn. Ma olin kartnud eest leida hiljuti jalule tõusnud linnakest, kuid leidsin eest täies hiilguses suurlinna, kus kolisesid juba trammid, tänavaid valgustasid gaasilaternad, töötasid pangad ja börsid, ehitati kümnekordseid kivimaju ja Hiinalinnas võis osta kiirtoitu. Kullapalavik oli Frisco suureks teinud, kuld oli vahetatud dollarite vastu ja nüüd ostsid dollarid endale tegevust.

Mul oli aega poolteist aastat, et siin linnas rikkaks saada ja siis Prantsusmaale reisida. Esialgu - kui ühes äärelinnas uberikus endale toa üürisin - ei teadnud ma, kas seda on palju või vähe. 1980-ndate inimesele ei peaks ju rahategemine saja aasta vanuses San Franciscos suurem probleem olema.

Aga ma pidin olema ettevaatlik - olin olnud siin ajas juba liiga kaua ja ma ei teadnud, milliseid muutusi see võis juba põhjustanud olla. Ma olin tapnud kolm indiaanlast, aga kui nendest sündis originaalajaliinis lapsi, siis neid ei saa enam olema. Võib-olla oleks pidanud meie postitõld kuristikku kihutama. Võib-olla oli Bill Carlseni kambale määratud ilma minuta hoopis teistsugune saatus. Võimalused on lõpmatud.

Esimene mõte rahategemiseks oli muidugi kasiino. Limas Ranchis olin ma veidi pokkerit mänginud ja vaatlusi teinud. Elukutselised mängijad teesklesid äpusid ja sättisid end laua taha kuraasi täis praalivate purjus kauboidega, kes olid just oma palga kätte saanud. Nende koorimine polnud kuigi raske. Jah, ma mäletasin väga hästi Doci sõnu, et ta ei leiutanud ajamasinat mitte rahateenimiseks ja nii edasi... Aga praegu oli kaalul Doci enda elu. Mõni nädal õnnestus mul elatuda juhutöödest ja oma kasinat kapitali pisut kasvatada. Ma oleksin võinud muidugi üles otsida Joseph M. Neri, kellest kõnelesid ajalehed ja kes just praegu demonstreeris esimesi katsetusi elektrivalgustusega. Ma oleks võin minna suvalisse inseneribüroosse ja neile pisut tulevikutarkust jagada... Aga ma ei teinud midagi sellist.

Ma leidsin ühe asjaliku välimusega kasiino Kearney Streeti ja Van Ness Avenue nurgalt, see olevat olnud endiste kullakaevurite lemmikkoht ja praegugi voorivat sinna linnaelu uudistama tulnud kauboisid. Loomulikult polnud see ainus, San Francisco kubises mängupõrgutest, aga ma otsustasin Kearney Streeti kasuks. See on rahvarohke koht, millel ka politsei silma peal hoiab, revolvritega mänguruumidesse sisenemine on keelatud.

Oma koldi andsin ma eeskojas gorilla käte hoiule, see pandi kappi ja sain vastu numbri. Kasiino algas muidugi hiigelsuure baariletiga, õhk oli paks viskilehast ja sigarisuitsust, aga sellega olin ma juba Limas Ranchis harjunud. Kahele poole baarist avanesid uksed suurematesse saalidesse. Ühes olid pokkerilauad. Mängiti žetoonidega, mida tuli osta ja nende tagasivahetamisel kasseeris kasiino endale viis protsenti. Teises saalis olid ruletilauad, õnneratas, täringuviskamine. Sisse lasti loomuliukult ainult valgeid. See oli viisakas asutus.

Ma tellisin sidrunilimonaadi - üllatuslikult oli see siin olemas, sest mõned peenemad daamid lasid sellega endale džinni lahjendada - ja uurisin pokkerimängijaid. Vabu laudu ei olnud ja ma suundusin teise saali, ruleti juurde. Mängu reeglid polnud saja aasta jooksul muutunud. Seisin seal ja imesin limonaadi, kui minu tähelepanu köitis üks mängija. Ta seisis minu poole seljaga ja temas oli midagi kummaliselt tuttavlikku. Ta paistis olevat noor mees, kes kandis korralikult kaabut, saterkuube ja... ja siis ma mõistsin, miks ta tuttav tundus. Mees kandis teksapükse.

Ajastus, kus enamik kandis hoopis teistsuguseid rõivaid, paistsid teksased väga imelikud. Kuid siis mulle meenus, et kas see polnudki mitte 1873. aastal kui keegi Jacob Davis oli disaininud esimesed teksased, lõi kampa rõivatöösturi Levi Straussiga, hankis teksastele litsentsi, ning hakkas neid tootma ja müüma. Teksased olid mõeldud tööpüksteks, ja olid esialgu tunkede lõikes. Töölised alles hakkasid neid avastama, needitud taskud ja õmblused oli midagi täiesti uut ja revolutsioonilist. Igatahes polnud too härrasmees seal õnneratta juures end sellest eksitada lasknud ja oli teksatunkede peale saterkuue visanud. Ja see paistis talle head õnne toovat. Isegi selja tagant vaadatuna oli tema käitumine kuidagi ülbe ja ebaviisakas, temast õhkus arrogantset enesekindlust ja üleolekut. Mees pani viiskümmend dollarit punasele 21-le ja võitis. Ta pidi olema rikas või hulljulge, sest viiskümmend dollarit - maksimumpanus - oli praeguses ajas väga suur raha. Õigupoolest polnud mul endal oluliselt rohkem kui viiskümmend dollarit. Mehe võit oli kokku tuhat seitsesada viiskümmend dollarit ning ähmis krupjee pidi laskma žetoone juurde tuua. Täna polnud lauas veel niipalju kaotatud. Teksatunkedes sell tegi viiekümne dollarilise nurgapanuse numbritele 7,8,10,11, see maksab üks kaheksale. Ta oli veelgi neljasaja dollari võrra rikkam.
Selline edu tekitas loomulikult elevust.

Enamik mängijatest tegi viie või kümmedollarilisi panuseid väiksema riskiga väljadele. Ainult üks kõhukas sigariga härrasmees, kes üsna hästi oleks võinud olla mõni pankur lajatas viiskümmend dollarit mustale 35-le.

Teksades sell viivitas viimase hetkeni ja pani siis jälle viiskümmend dollarit mustale 6-le. Hämmastav enesekindlus, või pidi see sell olema äärmiselt rikas. Krupjee pani ratta keerlema, ma vaatasin teda tähelepanelikult. Näis, nagu oleks ta vahetanud silmapilgutuse tolle pankuriga.

Kui ratas keerles, nägin krupjee kätt silmapilguks laua all midagi puudutavat. See oli väga kiire liigutus, väga õpitud ja väga loomulik. Kui ma poleks näinud sadu vesterneid, siis poleks ma seda ehk tähele pannudki. Mis siin ka ei toimunud, oli teksapükstel nüüd vesi ahjus, olin ma kindel.

Kuulike peatus. Läbi pealtvaatajate käis ohe.

Teksased olid võitnud. Kuulike oli seisma jäänud mustal 6-l. Teksapükstega sellil oli nüüd kokku ligi neli tuhat dollari. Krupjee pilk pankuri poole kõneles arusaamatusest ja alandlikust vabandusest. Ma hakkasin taipama. Paks pankur pidi olema kasiino omanik või peibutis, kes innustab suuremaid panuseid tegema ja mingi mehhanismiga ruleti all on võimalik tulemust manipuleerida.

Summaga, mis teksades sell täna võitis, oleks ta võinud endale osta üsna viisaka rantšo.

"Aitab," sõnas ta. "Tuleb teada, millal on õige aeg lõpetada."

Siis pöördus ta ümber, mõlemas käes žetoonikuhil ja vaatas mulle otse silma.

Ma tundsin ta ära.

Süda jättis paar lööki vahele ja ma võpatasin järsult.

Aga ma tundsin ta ära.

See oli Marty McFly, ei mingit kahtlust, ta isegi pilgutas mulle enda meelest stiilselt silma ja polnud ealeski aimanud, et see mulle ainuomane žest nii lollakas välja näeb. Vahtisin endale juhmilt järele ja imesin limonaadi hingekõrri. Kui läkastamisest toibusin nägin, kuidas ma kassa ees žetoone rahaks vahetan. Siis ma viipasin endale ja ma jõlkusin tuimalt enda juurde.

"Teeme siit parem kähku sääred, mister Eastwood," ütles minu teksapükstes mina.

Me mõlemad saime garderoobist oma koldid tagasi ja mul oli kuri kahtlus, et meil oli üks ja seesama kolt.

"Kaks meest ikka kaks meest," ütlesin ma endale. "Muide pole vaja muretseda, ma tean, et nad ei tulnud meile järele. Oleks ma üksi selle summaga kasiinost välja jalutanud, oleks nende gorillad mu paljaks teinud."

Me astusime kasiinost välja ja segunesime rahvahulka. Kui meil tõesti järel käidi, siis ei julgetud meile kallale kippuda. Ja ilmselt võisin ma ennast usaldada ka.

"Nii poja," ütles minu teksapükstes mina. "Numbrid jäid sulle meelde, eks? Ma tean, et jäid. Sul tuleb nüüd üks väga meeldiv sõit postitõllaga ette võtta, aga ilmselt oled sa selle juba ära jaganud."

Oli kuradima keeruline millestki aru saada.

"Sa oled ikka mina?" suutsin ma lõpuks küsida.

"Enam-vähem. Sa oled muidugi väheke noorem aga see on andeksantav."

"Aga kuidas..." alustasin mina.

"Ja ära hakka rumalaid küsimusi esitama," katkestasin ma ennast. "Küll sa aja jooksul saad kõigest aru. Peaasi, et sulle numbrid meelde jäid. Aga me ei pea siin pikalt lobisema, see tähendab, me ei lobisenudki pikalt, sest kontiinum võib niigi sassis olla. Täna on 6. detsember, pea meeles. Ahjaa, siis veel see..."

Ma lükkasin käe põue ja õngitsesin kõhukast tengelpungast viis kümnedollarilist rahatähte.

"Sul läheb neid vaja." Ma võtsin kõheldes vanema enda käest raha. "Küll sa aja jooksul maksad tagasi," muigas too. "Aga nüüd - head teed!"

Ta, või õigemini mina ise, kergitasin kaabut ja jätsin mu üsna juhmi näoga keset Kearney Streeti seisma.

Aja jooksul sain ma muidugi kõigest aru.

Juba järgmisel hommikul pakkisin ma asjad ja vantsisin lähima Wells Fargo kontori juurde. Postitõld Limas Ranchi väljus järgmisel hommikul. Mind ootas tüütu ja ränkraske rännak tagasi preeriasse, kuhu ma oli peitnud "Toyota". Kaks asja, mis seda kergemaks tegid, oli esiteks see, et ma tundsin end juba vana kalana ja teiseks ma teadsin, et kõik läheb õnneks. Limas Ranchis ostsin tuttavalt parisnikult hobuse, muidugi mind tunti ära ja küsiti, kas ma sain Friscos oma arved õiendatud.

"Peaaegu," vastasin. "Üks suurem rahaots hakkas paistma."

"Friscos on praegu väga raske usaldusväärset kompanjoni leida," öeldi mulle.

"Ma usaldan oma kompanjoni nagu iseennast," kostsin muretult.

Jõulude ajaks jõudsin ma "Toyotani", see oli töökorras, kuigi turtsus veidi kui ta talle hääled sisse lõin. Limas Ranchist ostetud hobuse rakendasin lahti ja lasin preeriasse. Mõne kuu pärast leiab ta juba mõne mustangikarja.

Kihutasin seejärel uljalt preerias ringi ja sättisin ajanavigaatori 4. novembrisse 1873. Marty McFly on praegu Bill Carlseni kambaga karja ajamas - nende marsruuti ma mäletasin. Ja mäletasin ka päeva, millal keegi oli meilt öösel hobuse varastanud. Tundus, et ma teadsin, kes see varas oli olnud. Peitsin "Toyota" jälle ära ja lonkisin neli päeva mööda Bill Carlseni salga jälgi. Sobival ööl laenasin hobuse, ratsutasin Limas Ranchi, sidusin hobuse parisniku lasipuu külge ja järgmisel hommikul kihutasin juba Wells Fargo postitõllas San Francisco poole tagasi.

Loksumine postitõllas andis palju aega järele mõelda. Ma mõtlesin inimese vaba tahte üle ja Doci sõnadele, et meie tulevik pole kusagil kirjas. Antud juhul olin ma olukorras, kus ma võisin oma vabast tahtest samapalju unistada kui Bill Carlsen California kuberneri kohast. Minu tulevik oli kirjutatud nendele dollaritele, mille eest ma süüa ostsin ja reisi eest tasusin. Need olid võidetud täna ajarännule. Aga kui postitõllaga peaks midagi juhtuma? Või kui ma joon järgmises peatuskohast kaevust difteeriapisikutega vett? Või ilmuvad järgmise teekäänaku tagant röövlid ja kõmmutavad mulle kuuli silmade vahele? Midagi sellist polnud juhtunud, sellest andsid tunnistust need samad dollarid ja minu mälestus kohtumisest iseendaga. Aga siiski ma tundsin paradoksikirvest enda kohal rippumas ja ainus, mis mu hirme leevendas oli ajavirvenduseffekt. Kontrollisin igal võimalikul juhul rahatähti - kui midagi peaks hakkama viltu minema, peaks need rahad hakkama olematuks muutuma. Nii palju siis inimese vabast tahtest ja lahtisest tulevikust. Minu lähitulevik oli sama selge kui presidendi portree kümmedollarilisel - ma lähen Friscosse, lähen 6. detsembril Kearney Streeti kasiinosse ja võidan üle kolme tuhande dollari. Siis annan ma sada dollarit tollele kollanokale, oma nooremale minale, kergitan kaabut ja kaon rahvamassi. Kui midagi ei juhtu.

Ei juhtunud.

6. detsembril 1873. hommikul ostsin ma Battery Streeti majast number 14, mis kandis firmasilti "Levi Strauss & Co" paari tumesiniseid teksasetunkesid ja musta saterkuue. Mitte ainult sellepärast, et too kollanokk võiks mind hõlpsasti ära tunda, vaid ka sellepärast, et ma mäletasin väga hästi, kuidas need mulle sobisid. Mitu kuud mööd mööda preeriat jõlkudes hakkad tahtma viisakamaid riideid. Õhtul olin Kearney Streetil ja panin oma viimased viiskümmend dollarit punasele 47-le ja võitsin elu kõige suurema summa raha. Ma nautisin iga hetke sellest võidumängust, tundsin end kindlalt ja võidukalt. Siis panin viiskümmend dollarit 1-7-le ja korjasin jälle võidužetoonid kokku. Ja veel kord viiskümmend dollarit mustale 6-le. Ma ei pidanud ümber vaatama, teadsin, mis minu ümber toimub ja kuidas kasiinoomanikud närvitsevad.

"Aitab," kuulutasin ma. "Tuleb teada, millal on õige aeg lõpetada."

Pöördusin ümber ja vaatasin malbelt oma nooremale minale näkku. See jobu jõllitas mind nagu oleks ta esimest korda elus peeglisse vaadanud. Pilgutasin talle julgustavalt silma ja astusin siis kindlal sammul kassa juurde žetoone rahaks tegema. Ta tuli mulle järele, ja Clint Eastwoodi kohta nägi ta väga juhmi näoga välja.

"Teeme siit parem kähku sääred, mister Eastwood," ütlesin ma talle. Kasiino gorillad võivad meid vabalt jälitada ja omanikele tekitatud kahju koltide abil välja nõuda. Isegi kui ma mäletasin oma väikeveli abitust sel hetkel, võis tema vööl rippuvast koldist siiski kasu olla. Õigemini oligi kasu. Saime oma revolvrid tagasi ja ma juhatasin ta kiirelt välja.

"Kaks meest ikka kaks meest," sõnasin. "Muide pole vaja muretseda, ma tean, et nad ei tulnud meile järele. Oleks ma üksi selle summaga kasiinost välja jalutanud, oleks nende gorillad mu paljaks teinud."

Ta ei suutnud ikka veel midagi öelda ja ma tundsin ennast umbes nagu alaarenenud väikevenda jalutama viies. Ta nägi nii totakas välja, et raske oli uskuda, et minu tulevik ja olevik sõltus nüüd selle tolvani mälust.

"Nii poja," ütlesin ma. "Numbrid jäid sulle meelde, eks?"

Ta vist noogutas.

"Ma tean, et jäid," kinnitasin. "Sul tuleb nüüd üks väga meeldiv sõit postitõllaga ette võtta, aga ilmselt oled sa selle juba ära jaganud."

Nüüd tegi ta lõpuks häält. "Sa oled ikka mina?"

"Enam-vähem. Sa oled muidugi väheke noorem aga see on andeksantav."

"Aga kuidas..." alustas ta. Ma mäletasin väga hästi, et ta tahtis hakata esitama tarbetuid ja rumalaid küsimusi. Aja jooksul saab ta kõigest isegi aru. Marty McFly on üsna kiire taibuga sell.

"Ja ära hakka rumalaid küsimusi esitama," katkestasin ma teda. "Küll sa aja jooksul saad kõigest aru. Peaasi, et sulle numbrid meelde jäid. Aga me ei pea siin pikalt lobisema, see tähendab, me ei lobisenudki pikalt, sest kontiinum võib niigi sassis olla. Täna on 6. detsember, pea meeles."

Kui ma õigesti mäletasin, oli meie jutuajamine siinkohal ka lõppenud. Polnud mõtet paradoksiohtlikku randevuud kauem jätkata. Viimasel hetkel mulle siiski meenus.

"Ahjaa, siis veel see..." Tal oli ju raha tarvis, vaene nagu ta oli.

"Sul läheb neid vaja." Ulatasin talle sada dollarit. Poisu kõhkles. "Küll sa aja jooksul maksad tagasi," julgustasin teda. "Aga nüüd - head teed!"

Ja me läksime lahku. Tema minevikku, et mulle raha teenida ja mina lähimasse korralikku hotelli, et kõigest sellest jamast veidi puhata.

Oli algamas 1874. aasta. Ma olin rikas ja mul oli aega. Suur Scott, mul oli aega. Võibolla on mister Strickland mind ka liiga ausaks kodanikuks kasvatanud ja võibolla sellepärast tundsin ma teatavaid süümepiinu. Californias oli algamas majandusbuum, üha rohkem inimesi tuli idast läände; üha rohkem inimesi sõitis rongiga. Jõulude ajal, mil minu noorem mina jändas preerias ajamasinaga, astusin ma sisse hiljuti avatud San Francisco börsi. Noor ametnik sattus väga ähmi kui ma oma soovi talle teatavaks tegin. Ta kutsus juhataja, kes küsis mu käest täpselt samu küsimusi.

"Te tahate osta kolme tuhande dollari eest "Central Pacific Railroad Company" aktsiaid?"

"Täpselt nii."

"See on võrdlemisi suur tehing... Tavaliselt aetakse selliseid asju veidi kõrgemal tasemel..."

"Kuulge, ma tahan teile raha anda. Minu meelest on see piisavalt kõrge tase."

"Te soovite hakata "Central Pacificu" suuraktsionäriks?"

"Paistab sedamoodi küll."

"Eeh, ma ei tea, summa on väga suur ja tavaliselt aetakse neid asju..."

"Ma olen kuulnud, et ka Omahas on börs. Mis siis ikka, eks ma katsun parem seal õnne."

"Hei, mister, pidage kinni. Loomulikult me müüme teile "Central Pacificu" aktsiaid, ainult, et tehingu suurus on mõneti ebaharilik..."

"Käige ajaga sammu, sellistele tehingutele kuulub tulevik."

"Loomulikult, mister. Teil on suur usaldus "Central Pacificu" vastu?"

"Täielik."

Minust sai "Central Pacificu" suuraktsionär. Ülejäänud raha eest elasin ma aastakese San Franciscos muretut elu. Neetud, ma oleks võinud ju selle aasta edasi reisida, kui mitte Nicky snaiperikuulid.

Ma ei tea, kas San Francisco kroonikatesse jäi sellest märget, et 1874.aasta alguses avas keegi C. Eastwood sadama lähedal Santa Clara tänavas asutuse "Hard Rock Café", ja et seal pakuti piimakokteili, kotletiga saiu ja sidurunilimonaadi. Asutus oli menukas ja muutus kiiresti sadamatöölitse lemmikeinekohaks. Tihti võis seal kuulda ka omanikku ennast kitarri mängimas. Kohvik sulges oma uksed 1875. aasta lõpul, samal päeval, mil mister C. Eastwood müüs maha "Central Pacific Company" aktsiad, mille väärtus oli kenasti tõusnud.

"Atlantic Hotel Expressi" klassi rongipilet Omahasse maksis sada kümme dollarit. Sealt edasi New Yorki ainult nelikümmend. Telegraafi kasutades broneeris mister Eastwood 1876. aasta märtsiks endale luksuskajuti ookeanilaeval, mille sihtpunktiks oli Bordeaux. Ta oli otsustanud pühendada kuu aega New Yorgi uudistamisele, et siis reisida Prantsusmaale appi ammusele sõbrale.

VII
Amiéns, Picardie
1876, 11. september

Kusagilt oli ilmunud kolmas ratsamees.

Ta oli tulnud vastassuunast, ja laterna all kaariku lähenemist tähelepanelikult silmitsedes asetanud käe revolvrikabuurile. Mees oli lühemat kasvu, kandis tavapärast, ent moekat ja peenelt õmmeldud kuube ja selle all kummalisi tunkepükse, mille taskud olid kinnitatud neetidega. Jalas olid tal toornahast ratsasaapad ja peas laiaääreline kaabu. Nii saapad kui kaabu olid selle Prantsusmaa nurgakese jaoks šokeerivalt võõrad.

"Von Braun! Teid on surma mõistetud!" kuulis ta hüüet.

Ta nägi kuidas kaarikule külje pealt lähenev ratsanik lõi mõõgaga katki ohjad, kuidas kihutav kaarik ei allunud enam kutsaripukis istuva mehe kontrollile. Veelkord tõusis mõõk, et nüüd kutsarit tabada.

Samal hetkel tõmbas ratsanik revolvri. See oli kiire ja õpitud liigutus. Ta tulistas, ta ei pidanud sihtima, sest seal, kust ta tuli, sihtijad surevad.

Püstolipaugu raksatus segunes ehmunud hobuste hirnumisega. Mõõk, millega oli tahtnud surmahoopi anda, purunes ja lendas kuulist tabatuna lööjal käest.

Ratsanik peatus, kaarik kihutas edasi. Teine tagaajaja oli tõstnud mõõga, kuid järgmine lask, mis viis peast ta kübara ja pisikese tüki tema kõrvast, sundis tedagi peatuma.

"Doc!" hüüdis laskja. "Doc!"

"Marty???" Paukudest ehmunud hobused tormasid edasi, vedades kaarikut enda järel. Kaks sakslasest ründajat nägid, kuidas revolvritoru nendele suunati. Nähtavasti polnud neil samaga vastata.

"Veel üks samm, härrased, ja te saate tina," lubas ratsanik. Ta kõneles inglise keeles.

Sakslased vahetasid kiiresti paar sõna.

Äkki üks kallaletungijatest röögatas, pööras oma hobuse koha peal ümber ja andis kannuseid. Revolvriga mehe tähelepanu pöördus hetkeks temale ning teine ratsanik kasutas seda ära. Kiire liigutusega oli ta põuest tõmmanud noa ja viskas selle vastase suunas. Ta oli kindlasti meisterlik noaviskaja, kuid praegu eksis ta ainult mõne sentimeetriga. Nuga tungis puusse ja ratsanik tulistas. Ta tulistas viskaja kätt aga mitte keha ja kätt ta tabaski. Kuul läbistas randme ja tabatu kukkus hobuselt.

Teine ratsanik tegi puude vahelt kaare ja lähenes nüüd taas. Oma kukkunud kaaslast nähes, aeglustas ta hobuse sammu. Paistis, et nad olid lahingu siiski kaotanud.

Revolvrimees ajas hobuse haavatu lähedale, kargas sadulast maha, kummardus mehe kohale ja surus talle revolvritoru südalame.

"Kes te olete? Miks te tahtsite mu sõpra tappa?"

Vastuseks tuli saksakeelne sõim.

Kiiresti kobas ratsanik haavatu taskuid, ta leidis portmonee paberitega, andis siis küünarnukiga kiire löögi, mis haavatult meelemõistuse võttis. Siis hüppas ta jälle sadulasse, tulistas ühe hoiatuslasu läheneva ratsaniku ette, millest hobune end tagajalgadele ajas. Ta kergitas kaabut ja kadus puude vahele, kaarikule järele. Revolvripaugud kostusid kindlasti raudteejaama ja seal võis see äratada mõne unise vahisandarmi tähelepanu.

Tund aega hiljem istusid Marty ja Doc Calais'sse viivas ekspressis, jättes endast maha nõutud sandarmid, röövlitest hädaldava auväärse monsieur kutsari, üsna süngelt mõtliku auväärse monsieur Verne'i enda, kes kellelegi kirja kirjutas ning kaks Bayeri vabamüürlaste looži meistermüürlast Georg Schmidti ja Wolfgang Hessenaueri, kes öisest Amiéns'ist mõnd arsti otsisid, kes liiga palju küsimusi ei esita.

Kupees serveeriti neile tallepraadi ja veini, nad kumbki ei tundnud toidu vastu vähimatki huvi ja jõllitasid üksteist, nagu kaks teineteist leidnud noort armunut.

"Marty," ohkas Doc lõpuks. "See ei saa olla sina. Sa ei saa siin olla."

"Hoopis sina ei saa siin olla."

"Sa lugesid juttu?"

"Ma lugesin seda, Doc, kuidas ma muidu saaksin siin olla."

"Aga seal oli selge sõnaga öeldud, et sa ei pea siia tulema. Kirjast Hill Valley's oleks täiesti aidanud..."

"Mul polnud kavatsuski siia tulla. Alguses. Aga mul juhtus üks väike äpardus pinkertonidega."

Doc kargas püsti ja lõi pea vastu ülemise nari lage. "Pinkertonidega!"

"Meie jaoks oli rongirööv teaduslik eksperiment, aga "Central Pacific" saatis pinkertonid meie jälgi ajama. Ma jooksin neile otse lõugade vahele."

"Suur Scott!" Doc põrutas rusikaga vastu lauda, nii et veini loksus lambalihale. "Ma oleksin pidanud seda teadma. Oleksin pidanud! Aga ma unustasin. Alberti nimel, sellest on ju üle kümne aasta möödas, minu jaoks. Jah, nüüd tuleb mulle meelde, et linnas räägiti pinkertonidest. Mis juhtus Marty?"

Rong veeres kolksudes läbi Picardie' öö ja Marty jutustas Docile oma seiklustest. Mõne seiga jättis ta igaks juhuks vahele, kuid alustas kohusetundlikult Clara kirjast.

"Nii et ajamasin on seal preerias?" küsis Doc lõpuks. Ta oli näost kahvatu ja ta käed värisesid.

"Jah, aga ajakonnektorid on puruks lastud. Ma ei osanud neid ise parandada. Aga sinul?"

"Marty, ma leiutasin viisi, kuidas pole enam vaja 88 miilist tunnikiirust. Ma arvasin, et see teeb ajarännu veelgi lihtsamaks ja mõnes mõttes oli mul õigus. Aga juhtus midagi palju hullemat, välk lõi rivist välja fusioongeneraatori. Muidu on minu masin korras, konnektorid ka, ma loodan, aga 1,21 gigavatti ei pigista ma kusagilt välja."

"Aga välk? Me tegime ju nii 1955-ndal?"

"Siis me teadsime, kuhu ja millal välk lööb. Pealegi ei ole mul võimalik siin ja selles ajas ehitada masinat ümber fusiooni pealt tuumareaktsioonile, saad aru. 55-ndal juhtisin ma välgu pinge reaktorisse, aga praegu pole mu õhupallil ühtegi reaktorit. Ainult rivist väljas Mr. Fusion."

"Minu, õigemini sinu fusioongeneraator, on korras. Me peame ainult Californiasse tagasi minema ja ongi kõik. Kogu see jama on läbi. Me sõidame tagasi 1895-sse, sa vaatad, kuidas sa õhupalliga lahkud ja lähed tagasi oma pere juurde..."

Doc ei vastanud. Ta silmitses pingsalt veiniklaasi ja haaras siis aeglaselt kahe käega peast kinni.

"Doc, hei, Doc! Mis on?"

"Mis minuga siin juhtus?" küsis Doc vaikselt.

"Sa... sind... ühesõnaga sind löödi maha. Sellest kirjutati ühes õhupallientsüklopeedias."

"Suur Scott!"

"Me oleme niigi ajalugu muutnud," üritas Marty sõpra lohutada. "Kogu see Hill Valley seiklus, mõtle ainult!"

"Ikkagi ei lähe nii, nagu peaks," sosistas Doc.

"See pole üldse hea mõte lakata olemast. Minuga oleks nii juhtunud, tead, see on üsna ebameeldiv."

Doc ümises midagi ja raputas pead. Marty tahtis midagi öelda, kuid pöördus siis oma reisikohvri poole. Ta sobras selles veidi ja tõstis sealt välja paberisse mähitud paki.

"Doc, mul on sulle kingitus."

Doc tõstis aeglaselt pea ja silmitses küsivalt Martyt.

"See on muidugi kena, aga tundub, et praegu pole aeg..."

"Tee see lahti," naeratas Marty julgustavalt. "Mis ajasse puutub, siis mina pole selles vähem reisinud kui sina."

Läks mõni aeg enne kui Doc mõtisklustest virgus ja paki siiski lahti keeras. Ta silmitses selle sisu ja äkki lahvatas ta silmadesse liigutushelk. Aeglaselt silus ta kätega üle kingituse ja vaatas siis Mary poole.

"Kas see on tõesti see, mis ma arvan, et see on?"

Marty noogutas. "Tuliuued. Originaalid," lisas ta. "Otse 1873-st aastast. Esimese seeria esimene väljalase. Need tõid mulle õnne."

Näis nagu oleks Doci silmadesse tekkinud paar pisarat.

"Marty..." suutis ta vaid kogeleda. Siis, mõne aja pärast end kogudes: "Tead, ma olin ju siis noor, millal teksased moodi läksid. Igaüks kandis neid. Terve põlvkond. Need olid kogu aeg olemas olnud, aga keegi polnud tulnud selle peale, et need võiksid moes olla... ja nii palju inimestele tähendada."

"Ma nägin teda," ütles Marty. "Mister Levi Straussi. Ta rääkis ikka veel saksa aktsendiga, nagu Arnold Schwarzenegger."

"Jah," vastas Doc. "Ta oli ju Bayerist pärit." Ja siis äkki tõsines ta taas. "Bayerist," lisas ta. "Tead, täna hommikul kavatsesin ma just Bayeri poole teele asuda."

Marty mõtles veidi. "Entsüklopeedia järgi olid need saksa vabamüürlased, kes sind tapsid. Tundub, et sa oled jälle mingisse sekeldusse sattunud."

"Ja just sellepärast ei saa me minna Californiasse ja tagasi 1895-sse aastasse."

Kupeesse sigines ähvardav vaikus. Marty vaatas üksisilmi Doci ja ütles siis lõpuks ettevaatlikult:

"Doc? Mida see peaks tähendama."

"See tähendab seda, et minu ilmumine siia aastasse on kardinaalselt muutnud maailma ajalugu. Kõige kummalisem on see, et ma ise pole selle jaoks midagi teinud. Mind on segamini aetud saksa leiutaja Emmerich von Brauniga, kes on tõenäoliselt minu kauge sugulane, ja see on põhjustanud ajakontiinumis ränga muutuse. Me ei tohi siit enne lahkuda, kui ajalugu pöördub tagasi oma õigesse sängi."

"Sa tahad öelda, et kui meie pöörame ta õigesse sängi," ohkas Marty. "Räägi. Mis kardinaalne muutus see siis on?"

"1876. aasta 14. novembril esietendub Bayreuthis Richard Wagneri ooper "Nibelungide sõrmus"..."

"Hee, ma lugesin sellest," hüüatas Marty. "Siis, kui ma tulevikus su jälgi taga ajasin."

"Lugesid?" elavnes Doc. "Mitu ooperit seal oli mainitud? Neli või viis?"

"Ma ei mäleta," tunnistas Marty. "Vist ei olnud üldse mainitud."

"Tegelikult oli neid neli. See tähendab selles ajakontiinumis, kus meie sinuga elasime. Nüüd on mul aga kindlad tõendid, et lavastatakse viis ooperit. Viis, mõistad?"

Marty raputas pead.

"Wagner on kirjutanud ooperi, millest meie ajas keegi midagi ei tea, ja seda lavastatakse Bayreuthis. Kogu "Nibelungide sõrmus" on hoopis midagi muud, ja see muudab rängalt maailma kultuurilugu. Wagner on..." Doc vehkis kätega, "...ooperi jaoks seesama, mis Einstein füüsikale. See oleks sama, kui Einsteinil oleks uus teooria, millest midagi ei teataks."

"Siis on ju isegi hästi," arvas Marty. "Viis ooperit on parem kui neli."

"Aga nii ei pidanud juhtuma!" karjatas Doc. "Seda ooperit pole olnud! "Nibelungide" tetraloogia on tetraloogia."

"Doc," Marty tõsines. "Ma tapsin San Joaquinis kolm indiaanlast. Enesekaitseks, aga ikkagi tapsin. See mälestus ei anna mulle kunagi rahu, elu lõpuni ei anna. Nad oleks võinud saada lapsi ja nende lapsed veel lapsi. Minu ilmumine siia aega on põhjustanud veelgi rängema muutuse, inimesi on nüüd vähem. Mis on üks ooper selle kõrval?"

"Poleks sina neid tapnud, oleks seda teinud Bill Carlsen või mõni teine tema jõugust."

"Me ei tea seda."

"Parem kui sa sellesse usuksid. Ajal on mingi müstiline mõõde või võime paradokse ära hoida, aga mõnikord on inimese tegevus sellest tugevam. Aja enda loogika töötab ainult teataval määral, ta kipub sündmusi hoidma samas sängis, aga mõnikord on inimese tahe tugevam."

"Olgu, mis selle ooperiga siis on?"

"Ma ei tea veel kõiki detaile, kogu see lugu on väga segane. Ma pole jõudnud veel kõige üle järele mõelda. Vaata, "Nibelungide" etendustel kasutati väga sofistitseeritud lavatehnoloogiat, seal oli mitmeid masinad ja mehhanisme. See kõik oli võimalik ainult tänu Wagneri egole ja jonnile, ning tema metseeni Bayeri kuningas Ludwigi II rahakotile. Selle viienda ooperi jaoks tahtis aga Wagneri midagi veelgi erilisemat ja palkas selleks Emmerich von Brauni, kuulsa leiutaja. Von Braun tegi esialgsed joonised - need on praegu minu käes - ja siis nähtavasti põgenes. Teda asusid taga otsima mingid vabamüürlased... Tegelikult oli ka Wagner vabamüürlane... ja tõenäoliselt oli ka von Braun."

Doc jäi mõttesse.

"Vabamüürlased! Need samad, kes su tapsid?"

"Jah," venitas Doc. "Nad oleks mind täna tapnud."

"Aga mille pärast siis?"

"Sest ma ei lõpetanud tööd Saatusemasina kallal. Ja nüüd meenub mulle, et nad süüdistasid mind ka ülemäärases avameelsuses Wagneriga."

"Ma ei saa ikka veel aru."

"Mina ka mitte. Hei, oota..." Doc nipsutas sõrmi ja tundus, nagu oleks ta hallid juuksesalgud ägedast mõttetööst peas püsti tõusnud. "Need tüübid ei öelnud mulle midagi otsest, peale selle, et ma pean viivitamatult Bayreuthi tagasi minema. Aga nad ei paistnud tegelikult Wagnerisse kuigi lugupidavalt suhtuvat. Ja tead - nendes joonistes oli keegi koletis Balthurgeir, kelle sisse oli peidetud dünamiit..."

Doc tõmbas põuest kaustiku ja hakkas seda ärevalt lehitsema. "Siin see ongi, Balthurgeir hakkab mööda rööpaid liikuma, siin on kirjas, et ta veereb oma väljakutsuja poole... ja dünamiit... ja dünamiit..."

"Teoreetiliselt võttes peaks dünamiit plahvatama," haigutas Marty.

Doc pani kaustiku plaksuga kinni ja jõllitas Martyle otsa. "Suur Scott!"

"Selles pole ju midagi üllatavat, et dünamiit plahvatab."

"Väljakutsuja! Kes on Balthurgeiri väljakutsuja? See on ju Richard Wagner ise. Nad tahtsid tappa Wagnerit!"

"Dünamiidiga ja teatris? Doc, see oleks ju massimõrv."

"Oh, palju enam, See oleks kultuurimõrv, teadusemõrv! Jah, nüüd ma mõistan, Marty, nüüd ma mõistan. Wagner palkas von Brauni, kuid nähtavasti olid need vabamüürlased millegi pärast Wagneri peale nii vihased, et tahtsid ta tappa, lasta õhku kogu uue teatrihoone ja sellisel sümboolsel moel näidata, kuidas "Nibelungides" käsitletav jumalate kättemaks pöördub helilooja enda vastu. "Nibelungidel" on nii palju tähendusi, mille üle vaieldakse senimaani. Ju siis oli see viies ooper vabamüürlastele eriliselt vastuvõtmatu. Miks, Marty, miks? Aga olgu, see pole praegu tähtis. Von Braun pidi salaja panema Balthurgeiri mehhanismi dünamiidi. Aga ta murdus, ta ei suutnud seesugust kuritegu sooritada. Ta oli Wagneriga "ülemäära avameelne", avaldas talle vandenõu ja põgenes."

"Ja siis leidsid vabamüürlased sind," sõnas Marty.

"Jah. Minu pilt ilmus ajalehes. Lisaks nimele on ka meie välimus järelikult sarnane."

"Ikkagi on see täielik sasipundar, Doc. Kui meie ajaloos oli neli ooperit ja Wagner jäi ellu, siis pole viiendat ooperit, plahvatust ja seda koletist kunagi olnud."

"Aga Wagneril oli kavatsus seda teha. Von Braun tegi joonised - see kõik pidi olema, sest ma saabusin siia aega, kui see oli juba nii sündinud. Kuni selle hetkeni kulges kõik originaalse ajakontiinumi järgi. Ja kui selles plahvatus ja viies ooper ära jäid, siis..."

"Siis sellepärast, et sina siia jõudsid!" hüüatas Marty ja kargas püsti. "Hei, Doc, sa oled juba muutnud maailma kultuurilugu."

"Ei, see ei sobi," vangutas Doc kahtlevalt pead.

"Muidugi sobib. Need plaanid on sinu käes ja sellepärast neid teoks ei tehtudki. Sind ju tapeti."

"See ei sobi, Marty. Nad oleks võtnud minu laibalt need plaanid. Ja see sobi sellepärast, et oma ajarändudega algatasin ma uued ajakontiinumid. Algselt, originaalses ajaharus, kulges kõik teisiti. Täpselt nagu sinu isa ja emaga. See oli sinu isa, kes puu otsast alla kukkus ja keda sinu ema Lorraine ravitses, sinu isa, Marty, mitte sina. Peab olema algajaharu, milles Wagneri viiendat ooperit ei lavastatud ja me peame selle taastama."

"Mis selle õige Emmerich von Brauniga juhtus?"

"Ma ei tea. Meie suguvõsas pole kunagi Saksamaa minevikku meenutatud, see oli varjatud, sellest ei räägitud. Minu isa sündis New Yorgis ja me oleme end alati pidanud põlisteks ameeriklasteks. Siiski, ma nagu mäletaks midagi ähmast, et von Braunid pidid kunagi Saksamaalt mingite pahanduste pärast põgenema."

"Siin on ju tähtis teada saada, mis temaga algses ajaharus juhtus. Aga kuule, Doc, me teame niipalju, et ta põgenes. Ja kuna viiendat ooperit ei lavastatud, siis äkki ta põgeneski nii edukalt, et teda ei leitud. Wagner jättis ära viienda ooperi, kuna polnud neid konstruktsioone, ei olnud mingit plahvatust. Järelikult on kõik korras."

Doc mõtles ja trummeldas vagunirütmis sõrmenukke vastu kupeelauda.
"See on oletus," ütles ta lõpuks. "Loogiline oletus ja meile sobiv oletus. Aga me ei tea täpselt, kas see oli tegelikult nii."

"On üks võimalus teada saada. Läheme tagasi tulevikku ja loeme ooperi ajalugu. Kui nii juhtuski, siis pole mingit muutust..."

"Aga kui ei juhtunud? Kas mul on õigust riskida veel ühe ajakontiinumi tekkega, mis pealegi veel muudaks maailma kultuurilugu? Ja riskida Wagneri eluga? Me võime liiga ohtliku segaduse kokku keerata, et seda pärast enam muuta saaks. Pea meeles, et ajas rändamises kehtib üks ja kõige olulisem seadus - kui sa oled kontiinumi juba muutnud, siis saad sa tagasi rännata ainus selles kontiinumis, teised on juba suletud, teisi enam ei eksisteeri. Ei, me peame siin ja praeguses ajaharus selles selgusele jõudma. Vaata, on kaks ajaharu."

Doc rebis kaustikust puhta lehe ja tõmbas sellele ühe joone. "See on originaalne ajaharu. Selle kohta pole teada mingit viiendat ooperit ega isegi mingeid kuuldusi kavatsetavast plahvatusest. Wagner oli geenius ja kõik geeniused on täis vastuolusid ja ühegi geeniuse elu pole kulgenud hõlpsasti. Ta veetis enamuse elust otsides raha, et oma kavatsusi teoks teha. Ta oli pidevalt võlgades ja võlausaldajate eest põgenedes, olles pealegi vahepeal segatud Saksa revolutsiooni, pidi ta rändama läbi terve Euroopa. Lõpuks jõudis ta Bayerisse, kus tema ammune austaja kuningas Ludwig II hakkas tema metseeniks. Ludwigi rahadega tegi Wagner teoks kõik oma ammused unistused ja tõi lõpuks lavale kõik neli "Nibelungide" tsükli ooperit. Ta suri 1883. aastal Veneetsias südamerabandusse olles oma kuulsuse tipul. Ometi teame me nüüd, et Wagneril oli valmis viies ooper ja isegi konkreetsed kavandid lavakujunduse jaoks. Me teame, et vabamüürlased kavatsesid ta tappa. See kõik aga ei toimunud ja seda mingi sündmuse pärast, mis juhtus siin, selles algses ajaharus. Ja kuidagi oli sellesse segatud Emmerich von Braun."

Doc vaikis, hingas siis sügavalt sisse ja rääkis edasi. "On teine ajaharu. See, millesse sattusin mina. Minu sekkumine võib olla kardinaalselt sündmuste kulge muutnud. Mil moel täpselt, seda ma ei oska öelda, aga von Brauni osalus on nüüd täiesti teistsugune."

"Doc," sosistas Marty äkki. "Doc, sa ütlesid, et ajal on võime hoida sündmusi samas sängis, kuid ainult teataval määral. Et aeg ise korrigeerib ennast."

"Jah?"

"Doc, saksa vabamüürlased tapsid selles teises ajaharus sinu."

"Sa tahad öelda, et..."

"Äkki tapsid nad originaalses ajaharus õige Emmerich von Brauni" Ja sellepärast jäigi viies ooper ära?"

Doc jõllitas hetke Martyt ja oigas siis.

"Meie ajaloos polnud mingit viiendat ooperit, sest vabamüürlased tapsid reetur von Brauni," jätkas Marty halastamatult. "Wagner ise jättis ooperi ära. Ja kui sa ütlesid, et von Braunid pidid Saksamaalt mingite pahanduste pärast põgenema, siis, kas ei võinud nii olla, et Emmerichi mõrvamise pärast pididki nagu pagu otsima, et vabamüürlaste hirmus nad tulidki Ameerikasse?"

"Oletus, Marty, ainult oletus."

"Aga see sobib kõigi faktidega."

"Ainult nendega, mida me teame. Marty, sa ei taha mulle ju ometi öelda, et... See ei saa nii olla." Doc ahmis õhku. "Aga see võib nii olla. Ja võib olla nii, et kui von Braun ellu jääb, siis ehitab ta oma masinad, aga nii, nagu Wagner soovis. Ja siis ei põgene minu esivanemad vabamüürlaste eest Ameerikasse. Ja minu asemel sünnib näiteks hoopis Saksamaal keegi teine von Braun. Võib juhtuda nii, et mind ei saa üldse olemas olla. Siis ei saa sindki siin olla, sest mina leiutasin ju ajamasina. See on paradoks, Marty. Kui mind pole olemas ja ma ei leiuta ajamasinat, siis ei saa olla ka viiendat ooperit, mis oleks ainult sellisel juhul kui ma leiutasin ajamasina ja siin sündmused sassi ajasin."

"Just nimelt, see on paradokside paradoks. Ma tahaks näha, kuidas aeg sellega toime tuleb."

Jälle sigines kupeesse vaikus.

"Kuhu see rong sõidab, Doc?" küsis Marty mõne aja pärast.

"Calais'sse, see on rannikul."

"Mida sa tahtsid seal teha?"

"Ma tahtsin nende vabamüürlaste eest jalga lasta, monsieur Verne'i sellest kõigest eemal hoida ja asjade üle rahulikult mõtiskleda."

Martyle meenus äkki portmonee, mille ta haavatud vabamüürlaselt ära oli võtnud. Ta tõmbas selle põuest välja ja avas.

"See on sinu mõrtsukalt," seletas ta. "Ma laenasin seda veidi. Äkki on siin mingeid kasulikke vihjeid."

Portmonee sisaldas ühte saatmata saksakeelset kirja, kokkuvolditud "Roueni sõnumid", mille esikaanel ilutses Doci pilt, munsterrolli Hamburgist väljuvale ja Kopenhaagenisse suunduvale laevale härraste Schmidti ja Hessenaueri nimele, arveid mingist Hamburgi hotellist ja muu kasutu paberipahna hulgas ümbrikku, mis oli adresseeritud Richard Wagnerile, kirja sel sees ei olnud, küll oli aga pöördel saatja aadress - E. W. v. Braun, Sankt-Peders Gade 4, Kopenhaagen. Doc lubas neid pabereid uurida, kuni nad hommikul Calais'sse jõuavad. Marty ei suutnud aga enam jalul püsida, ta vajus alumisele narile ja jäi silmapilkselt magama.

"Paradoks," sosistas aga Doc, kui paberid enda ette tõstis "Paradokside paradoks."

Ta vaatas tähelepanelikult ümbrikut Kopenhaageni aadressiga. Midagi oli selles äärmiselt tema tähelepanu köitnud, midagi, mis oli väga kummaline, kuid ta ei suutnud seda täpsalt määrata. Igatahes oli selle ümbrikuga midagi väga valesti.

Hommikuks sai ta aru.

VIII
Kopenhaagen, Taani kuningriik
1876, 3. oktoober

Californias on praegu soe, mõtles Marty. Ja isegi kui inimesed on seal veel tsiviliseerimata, ei söö nad ainult maksapasteeti ja rasvast sealiha, vaid ka kõige kõrvalisemas San Francisco restoranis saad sa hiigelsuure käntsaka praetud loomaliha, mis on pealt kenasti tumepruun, seest pehme ja veidi verine ja sel lihal on isegi veidi piima maitset. Taanis süüakse aga võileibu maksapasteediga ning sealiha, millele on suurte tähtedega kirjutatud KOLESTEROOL.

Nad olid Kopenhaagenis juba viiendat päeva ja juba viiendat päeva sadas siin vihma. Inglise keelt ei rääkinud siin peaaegu keegi ja isegi prantsuse keelega oli raske hakkama saada. Marty francaise polnud muidugi midagi erilist, kuid niipalju siiski, et raskest rahakukrust ja enesekindlusest toetatult leida Prantsusmaal Amiéns'i linn ja sealt kuulsa kirjaniku Jules Verne'i villa.

Kopenhaagenis oli aga ainus võõrkeel, mida siin mõisteti, saksa keel, ning taanlaste endi kõnepruuk tundus pigem olevat raskemas staadiumis kurguhaigus kui keel.

Doc ja Marty oli peatunud linna nooblimas hotellis "L'Angleterre", mis - nagu Marty ähmaselt mingist ajalookursusest mäletas - majutab seitsmekümne aasta pärast Taanit okupeerivat sakslaste peakorterit. Hotell ei jäänud küll näiteks San Francisco "Palace'ile" suurt alla, ehk isegi ületas seda veidi, sest euroopalikku loomulikku viisakust oli siin rohkem. Siiski ei kompenseerinud see maksapasteeti ja mõrtsukalikku sealiha kuhilaid. Ega ka igavust, mida Marty tundis, kui ta juba kolmandat päeva lonkis mööda kesklinna tänavaid, ja mida ei suutnud leevendada ja uudistavad pilgud, mida linlased tema teksatunkedele heitsid.

Doc, kes oskas saksa keelt, tuuseldas kusagil mujal, ajas mingeid asju ja otsis oma kauget esivanemat Emmerich von Brauni, keda ta uskus siin linnas viibivat.

Jah, nad teadsid ju aadressi ja nende esimene käik oligi olnud Sankt-Peders Gadele. See oli üsna veneetsia stiilis raekoja lähedal asuv kitsas vanalinna tänav, mis viis, nagu arvata võis, Püha Peetruse kiriku juurde. Seal asus saksa kvartal, saksa kirikukool, see oli rõske ja pigem keskaegne ja gootipärane nurgake selles linnas. Punastest tellistest hooned ja sammaldunud hoonetekompleks, mis ei tahtnud siia hästi sobida. Jah, nad leidsid toa, mida keegi Emmerich von Braun oli üürinud ja pansionipidaja teadis rääkida ja suurtest kastidest, mida too tülikas üüriline oli endaga kaasa toonud. Aga ta tegi liiga palju müra ja kolis ära. Mitte ilma tungiva sellesisulise palveta pansionaadi juhtkonna poolt, mõistis Marty. Kuhu? Seda ei teatud. Von Braun oli tigedalt kaabut kergitanud ja lihtsalt trammipeatusesse astunud. Tema kastidele tuli pärast järele üüritõld, aga kuhu see kraami viis, seda ei osatud Sankt-Pederi pansionaadist öelda.

Selle väljaselgitamine jäi Doci hoolde ja Marty ei osanud end siin kuidagi kasulikuks teha.

Miks nad siin üldse olid?

Miks nad jälitasid toda Emmerichi?

Et teda peatada, oli Marty Doci jutust aru saanud.

Tol hommikul kui nad olid Calais'sse jõudnud ja Doci näost võis lugeda, et ta pole ööl silmatäitki maganud, tol hommikul, mingis Calais raudteejaama kohvikus kohvi juues, oli Doc selgitanud: "See oli Hamburg, kus ajaharu muutus. See oli kindlasti Hamburg. Nood vabamüürlased jälitasid Emmerich von Brauni ja olid jõudnud Hamburgisse. Seal juhtusid nad aga nägema ajalehte, mis teatas minu kuulsusrikkast õhupalliretkest. Nad oleksid pidanud minema edasi Kopenhaagenisse, sest just sinna nad uskusid von Brauni põgenevat. Kuid siis jäid nad arvamusele, et von Braun mängis neile vingerpussi ja lendas hoopis õhupalliga Inglismaa suunas ja oli sunnitud Prantsusmaal hädamaandumise tegema. Foto sarnasus pidi olema hämmastav. Niisiis jälitasid nad edasi hoopis mind ja oleksid mu tapnud, kui mitte sinu vahelesegamine. Me peame taastama sündmused võimalikult sarnaselt sellele, mis juhtus originaalses ajaharus."

"Ja juhul kui originaalses ajaharus vabamüürlased tapsid von Brauni?" oli Marty küsinud.

"Me peame taastama sündmused võimalikult sarnaselt originaalile," oli Doc ebalevalt vastanud. "Ja sa ei taha ometi öelda, et sa kasvasid metsikus läänes palgamõrtsukaks?"

"Doc, aga mis siis, kui ühtegi teist võimalust peale Emmerichi tapmise ei ole? Kui lihtsalt ei ole? Kui ta läheb ja ehitab oma masina ja saab olema viis ooperit, milles viimane tapab Wagneri."

"Ma usun, et Emmerich põgenes just sellepärast, et ta ei tahtnud seda põrgumasinat ehitada. Tõenäoliselt tahtis ta lihtsalt mängust välja astuda, ta oli silmitsi lahendamatu dilemmaga - ehitada plahvatav Balthurgeir ja mõrvata Wagner või seda mitte teha ja olla vabamüürlaste kättemaksu ohver."

"Ei kõla just palju paremini kui meie lahendamatu dilemma - kas jätta von Braun ellu ja riskida paradokside paradoksiga või taastada sündmused võimalikult sarnaselt originaalsele ajaharule."

Nad olid reisinud Hamburgi ja leidnud sealt tõepoolest jälgi kellestki härrastest von Braunist, Schmidtist ja Hessenauerist, kes olid peatud ühes kesklinna hotellis. Ja nüüd olid nad Taanis, kus sajab vihma, puhuvad külmad ja kõledad tuuled ning Californias on praegu soe. Nii San Franciscos kui Hill Valley's.

Reedel, 3. oktoobril seisis läbimärg Doc äkki nende luksusnumbri uksel. Marty lösutas, saapad jalas, voodil ja sirvis mingit naljakat ajakirja, millest kunagi areneb välja kuulus Taani pornograafia. Doc seisis uksel, ahmis õhku, tilkus vihmast ja Marty sai kohe aru, et ilmselt on põgenik leitud.

"Ruttu," suutis Doc lõpuks kuuldavale tuua. "Ma tean, kus ta on."
Marty kargas püsti.

"Ja ära kolti unusta," lisas Doc.
Ta polnud tarvitsenud seda märkida, juba kolmandat aastat ei lahkunud Marty hetkekski oma koldist.

"Ja ega meil veel ühte vihmavarju ei ole, minu oma paistab kuhugi jäänud olevat."

"Doc, see oli sul juba neljas."

Doc lõi käega ja kiirustas trepist alla.

Nad läksid peatusesse end kuidagi Marty vihmavarju alla mahutades ja ootasid ligi pool tundi trammi. Siis see tuligi, liikudes San Franciscoga võrreldes üliaeglaselt, kuigi seda vedasid neli hobust. Tramm viis neid kuninglike mereväekasarmuteni ja sealt leidis Doc vaba voorimehe. Munakivisillutisel loksudes kulgesid nad Svanemölle linnaosa poole, kus ühes mereäärses villas pidi end varjama Emmerich von Braun.

"Ma kasutasin Sherlock Holmesi meetodit," võidutses Doc sõidu ajal oma edusammudest Martyle pajatades. "Praeguse aja infrastruktuur ja logistika on meie omaga võrreldes veel üsna barbaarne. Bürokraatiat on palju vähem ja tõtt-öelda ei kujutagi ma ette, kuidas näiteks kriminaalpolitsei siin töötab. Kõige kindlam infoallikas on uulitsapoisid, mõni neist mõistab isegi paar sõna saksa keelt. Nad on täiesti usaldusväärsed ja diskreetsed, eriti asjalik oli keegi Jesperi nimeline. Miks mul ei tulnud ometi kohe pähe neid palgata? Aga siis meenus mulle äkki Sherlock Holmes ja... Pilti polnud mul neile anda, küll aga lasin ma neil otsida enda välimusele sarnanevat sakslast."

"See oli kaval, Doc."

"Ta pole isegi nime vahetanud. Ja raha paistab tal olevat."

Sellise villa üürimine ei saanud isegi 1876. aastal odav olla, taipas Marty peagi. Maja asus vaikses nooblis rajoonis, kus elasid hääbuma hakkava aristokraatia jäänused, kes pidid ruumi tegema üha mõjukamateks muutuvate töösturitele ja ettevõtjatele. Maja Carolinevej 14 seisis peaaegu kohe veepiiril, seda ümbritsesid tihedad sirelipõõsad. Klassitsistlikus stiilis hoone ei saanud olla vana, ehk kümmekond aastat tagasi ehitatud. Selle ümber oli punastest tellistest ja metallvõredest aed. Värav polnud lukus. Nad astusid graniitplaatidest teele, mis viis valgest marmorist eeskojani. Peale vihmapladina oli ümberringi vaikne, isegi meri oli tasane ja ainult harv kajakakisa tungis läbi sirelimüüride hoovi. Ukse peal oli pronksist nimesilt, ent sellel seisis kellegi taanlase Hans Borg Carlsbergi nimi. Nimesildi kohal rippus kellanöör.

Doc seisatas, hingas sügavalt sisse. Ta käsi liikus kellanööri poole ja peatus siis.

"Marty?"

"Jah, Doc?"

"See kõik võib praegu lõppeda. Ma mõtlen meie seiklus. Aga võib ka juhtuda, et me põhjustame mingi üüratu paradoksi. Mis ka ei juhtuks - teist teed meil polnud."

"Selge, Doc."

"Marty, anna mulle oma revolver."

"Milleks?"

"Võib-olla tuleb meil teda... ähvardada. Võib-olla ta ähvardab meid."

Marty ulatas kõheldes Docile relva ja teadlane tõmbas kellanöörist.

Kõlas kellahelin, kuid kõik jäi vaikseks. Doc helistas veelkord. Lõpuks katsus ta ettevaatlikult ust ja see polnudki lukus. Doc vaatas Martyle otsa, kehitas õlgu ja lükkas ukse valla.

"Võib-olla pole siin kombekski uksi lukustada," sosistas ta Martyle.

"Aga milleks siis kellanöör?"

"Viisakuseks," vastas Doc ja astus sisse.

Nad leidsid end massiivse mahagonist mööbliga täidetud hallist. Põrandal olid luksuslikud vaibad. Eespool avanes koridor, mille külgedel seisid vitriinkapid antiikesemetega - vaagand, taldrikud, amforad, kaelaketid, vaasid. Vaevalt need imitatsioonid on, käis Martyl peast läbi.

"Tss!" tegi äkki Doc ja tõstis sõrme.

Läbi rusuva vaikuse oli korraks kostnud mingi kriiksatus. Nad kuulatasid veel - jälle kriiksatus, nagu oleks metalli kriibitud ja siis millegi üleskeeramise mehaaniline tõksumine. Ruumis oli tunda kerget õlilõhna.

Otsekui kokkulepitult pöörasid nad pead ja nägid maja vasakus tiivas suurt saali. Külaliste vastuvõtmiseks kohandatud parkett-põrandaga, valgete ripp-kardinate ja dooria-stiilis sammastega kaunistatud saali põrandal vedelesid läbisegi vineerkastid. Enamik neist oli lahti võetud ja mõne sisemusest paistsid hammasrattad ja mingid mehhanismid. Aga hääled ei tulnud sellest ruumist, vaid tundus, et kõrgemalt.

"Halloo!" hüüatas Doc. "On siin keegi?"

Vastuseks kostis vaid järjekordne kriiksatus. Doc vaatas Marty poole, pilgutas silma, ja astus edasi. Nad jõudsid valgeks värvitud puust keerdtrepini, peatusid hetkeks, kuid astusid siis trepist üles.
Neil polnud vaja kaua otsida. Üleval oli vaid kolm ruumi ja ühe uks oli lahti. Mehhanismi üleskeeramise hääl tuli just sealt.
"Herr von Braun!" hüüatas Doc veel kord ja astus siis ukse juurde. Marty püsis tal tihedalt kannul.

Vana mees istus kabinetis hiigelsuure kirjutuslaua taga. Tema kõrval, akna all seisis kääbusesuurune olend. Olend oli mehe poole seljaga ja sellest turritas võti. Laual olid õlikanister, sulepea, tindipott ja paar tühja paberilehte. Mees vaatas oma külalisi viivuks, ja viipas siis käega.

"Ju te otsite mind," sõnas ta saksa keeles.

Marty ei näinud Doci nägu, kuid ta kujutas väga hästi ette, milline see pidi olema. Vanamees laua taga oleks võinud olla Doci isa. Lisaks hämmastavale sarnasusele näojoontes, oli täpselt samasugune ka nende peapaljak. Ainult kui Doci hallid juuksed langesid kahe pahvakuna külgedele, siis von Brauni juuksed olid lühikesed ja tumepruunid. Lisaks kandis prille, tema kulmud olid tihedamad ja huulte kohal mustas vurrutriip. Muidu aga oli tegemist Doci peaaegu täpse koopiaga.
"Herr von Braun?" suutis Doc lõpuks kogeleda. "Emmerich von Braun?"
"Ilmselt on mul au kõneleda Albert von Einsteiniga?" küsis von Braun vastu. "Vähemalt uulitsapoisid ütlesid, et keegi sellenimeline oli neid palganud mind otsima."

Marty ei saanud teisiti kui pidi Doci küünarnukiga müksama.

"Ma..." kogeles Doc. "Ma tõepoolest..."

"Nimetasin end niimoodi, tahtsite te öelda," lõpetas von Braun tema eest. "Teie mõlema emakeeleks on ju inglise keel" Nii et äkki me vestleksime meie noore sõbra huvides inglise keeles. Üle pika aja valmistaks inglise keeles rääkimine mulle tõeliselt rõõmu. Clint? Clint Eastwood, kui ma ei eksi?"

Ja nähes Marty näol jahmatust, tõttas von Braun lisama. "Ei maksa üllatuda, uulitsapoiste agentuur on tõhus relv, aga see töötab mõlemas suunas. Mul oli põhjust arvata, et mind otsitakse ja seepärast sõlmisin ma nendega teatava tehingu, kui nii võiks öelda. Ma kuulsin teist juba siis, kui te Sankt-Pedersi pansionaadist jälje üles võtsite. Ma ootasin teid, härra Albert von Einstein."

Marty tabas von Brauni näolt nukravõitu irooniamuige.

"Ma olen teid tõepoolest kaua otsinud," sõnas Doc. "Ja kui ma õigesti aru saan, siis oleme me mõnes mõttes sugulased."

"See on väga huvitav määratlus," noogutas von Braun. "Kuid ärgem raisakem aega. Te ei otsinud mind viisakusest ja mul on põhjust arvata, et ühed teised härrasmehed, kes samuti juba Kopenhaagenis on, otsivad mind kõige muu kui viisakuse pärast."

"Ja te pole põgenenud?" küsis Doc.

"Ei. Mul pole enam kuhugi põgeneda ja selleks puudub ja igasugune vajadus. On aeg sellele kõigele lõpp teha. Päris lõpp. Ma olen otsustanud, nii et pole mõtet mind ümber veenda. Mis puutub teisse kahesse..." Von Braun pidas pausi, silus kätega läbi juuste. "Ma kujutan ette, miks te mind otsisite ja mida te tahate. Ta tahate, et maailma kõigi aegade suurim helilooja ei tooks lavale oma grandioosset meistriteost, sest aeg pole selleks veel küps."

"Pole küps?" küsis Doc imestunult.

"Muidugi mitte," nähvas von Braun. "Te ei saagi kogu sellest loost eriti midagi teda, nii et säästke mind rumalatest küsimusest. Aega on meil vähe, nii et ärgem raisakem seda. Küsige!"

"Te olete see, kelleks ma teid pean?"

"Jah, ma olen see ja te olete sellest juba ammu aru saanud, muidu poleks te üldse siin. Teid huvitab kogu see afäär? Mis siis ikka, nende väheste hetkede jooksul, mis meile on jäänud püüan ma teid valgustada. Kui teile midagi selgusetuks jääb, siis leppige sellega, sest aja jooksul saate te kõigest isegi aru. Kõigi vastuste jaoks pole aeg veel küps. Niisiis - see varustus, mida te siin näete, eriti see pealtnäha väga süütu mehike, on mõeldud..."

"Richard Wagneri tapmiseks?" pistis Marty.

"Ärge segage vahele, mister Eastwood!" nähvas von Braun. "Aga jah, algselt pidi Balthurgeiri mehhaaniline nukk minema oma väljamanaja ette ja seda mõnevõrra erinevalt Richard Wagneri libretost, see pidi veerema dirigendi enda juurde ja seal plahvatama. Richard Wagner on vabamüürlane, nagu oli ka kunagi mees nimega Emmerich von Braun. Bayeri vabamüürlus erineb mitmes mõttes teistest Euroopa loožidest, sest juba sada aastat valitsevad selles mehed, kes nimetavad ennast illuminaatideks."

Von Braun koukis põuest uuri, heitis sellele äreva pilgu, klõpsatas selle kinni ja jätkas. "Ma ei hakka raiskama aega, et seletada, mis on vabamüürlus. Ütlen vaid, et minu jaoks oli see väärikate ja valgustatud meeste seltskond, kes julges vaadata maailma avaramalt, teaduslikumalt ja sügavamalt kui teevad seda tavalised inimesed. Aga ma ei peaks teile tõesti seletama vabamüürluse algtõdesid, uurige oma Ameerika konstitutsiooni, pealinne ehitisi ja riigi aluspõhimõtteid, mis teie asutajad isad lõid. On olemas saladused, mis loovad meie tsivilisatsiooni kõige põhilisema müüri, ja neid saladusi teadsid kunagi ainult Templiordu rüütlid. Nad hoidsid neid, kuid paraku liiga kiivalt, sest need on kadunud. Ma kardan, et igaveseks. Templiordu viimastest rüütlitest kasvas välja vabamüürlaste orginatsioon, kes suutis säilitada rituaalid ja mõned algtõed, kuid mitte enam saladuste sisu, sest neid varjati liiga hoolikalt. Vabamüürlaste seadev, juhatav ja suunav tegevus on olnud kõikjal, kuid iialgi pole see vennaskond püstitanud maailma valitsemise ideed. Enne kui Adam Weishaupt sada aastat tagasi Bayeris selle mõttega välja tuli. Ta asutas Illuminaatide salaühingu ja nad väitsid, et nad on leidnud vabamüürlaste kadunud saladused. Nende najalt ja nendele tuginedes tahtsid nad igas kristlikus riigis panna valitsejateks illuminaadid ja nende õpetust oleks jagatud relvade ja ülima kuulekuse abil. Nad lõid organisatsiooni, mis tugines vastuvaidlematule kuuletumisele, hirmule ja ähvardamisele. Ja mitte ainult, sest oma mõtteid sisendasid nad ka oopiumi ja teiste mürkide teel. See metoodika oli edukas ja neil oli edu. Mitmed revolutsioonid, mässud ja riigipöörded Euroopas on nende kätetöö. Ometi suutsid terve mõistusega mehed neile vastu astuda ja vabamüürlased nende seas. Illuminaatide ühendust pole enam, kuid nende jätked on tugevalt saksa vabamüürluses. Ka mina astusin Bayeri looži liikmeks, teadmata, et tegelikult valitsevad seda juba ammu varjatud illuminaadid. Sama pettuse ohvriks langes ka Richard Wagner. Vaadake - kui õiged vabamüürlased tahavad toimetada isekeskis ja salaja, ega oma vennaskonna poliitilist ülemvõimu kõige tähtsamaks asjaks, siis illuminaadid seda just teevad. Nende eesmärgiks on ülemvõim maailma üle, samalajal õiged kui vabamüürlased eelistavad endassepühendus ja tagasitõmbunud vaikelu. Ehk olete märganud ka Richard Wagneri halvustavat suhtumist juutidesse? See tuleb just sellest, et illuminaatliku juhtimise eesotsas on palju juute. Oma maailmanägemise ja arusaamise õigest vabamüürlusest talletas Wagner viide ooperisse. Nelja esimese käigus jutustatakse varjatult vabamüürluse ja Illuminaatide võitluse lugu, viiendas saab aga kõik üsna avalikuks. "Balthurgeiri sünd" on valus, paljastav ja naeruvääristav surmahoop Illuminaatide pihta. Richard palus mind ehitada see mudel siin, ta tahtis võimalikult võimsalt näidata Illuminaatide maailmavalitsemisplaanide vääramatut luhtumist. Aga mind ähvardati, mind sunniti ehitama Balthurgeiri sisse lõhkeseadeldis, mis tapaks nii geniaalse helilooja kui tema tulisemad austajad. Ma põgenesin... ja edasist te juba ilmselt teate. Nüüd olen ma siin, Kopenhaagenis ja ootan enda surmaotsuse täideviimist. Oma eksperimente Balthurgeiri mudeli kallal jätkan ma puhtalt akadeemilisest huvist. Mis puutub teisse, siis ilmselt esindate te neid jõude, kes leiavad, et perekonnasisesed tülid tulen jätta perekonda, ega pole vaja neid maailma ette tarida. Mis teha, vend Richard on väga tundlik natuur ja teda milleski ümber veenda on raske. Teda veenab ainult vääramatu fataalsus. Minu enda saatuse suhtes pole mul aga juba ammu enam mingeid illusioone, ja usun ka, et mitte teil, mister von Einstein?"

Von Braun lõpetas, vaatas taas oma uuri ja kiikas siis aknast välja.
"Nad saabuvad iga minut," sõnas ta siis.

"Kes?" küsis Doc ja raputas mõistmatuses pead. Näis nagu keelduks ta uskumast seda, mida tegelikult juba ammu teadis.

"Härrased Georg Schmidt ja Wolfgang Hessenauer," vastas von Braun. "Mister Eastwoodi kuulid suutsid neid vaid mõneks ajaks eemal hoida. Juhul kui te ei teadnud, siis on nad Otto van Bismarcki salanõuniku Efraim Fincki käsualused ja mõlemad üsna vilunud salakuulajad. Nad on verekoerad, keda saab vaid hetkeks rajalt eksitada, kuid mitte iialgi täielikult maha raputada."

"Ma oleks pidanud seda teadma," pomises Doc.

"Ärge heitke seda endale ette," naeratas von Braun. "Teadmised tulevad kogemustega, meie elus on see paraku nõnda. Niisiis - minu väike sõber Balthurgeir on üles keeratud. Viimane võtmekeere..." Von Braun asetas käe võtmele mehaanilise mehikese seljal. "Viimane võtmekeere määrab minutid. Kohe, kui ma kuulen värava kolksumist, siis käivitan ma plahvatuse nelja minuti peale. See annab teile piisavalt aega teoks teha see, milleks te tulite, annab teile aega kadumiseks ja annab aega härrastele Schmidtile ja Hessenaurile siia üles tulla."

"Kui see nii peab sündima..." sosistas Doc.

"Jah, nii peab see sündima, nii olen ma otsustanud. On aeg sellele kõigele igaveseks lõpp teha."

"Hei, Doc!" hüüatas Marty, kui Doc põuest koldi välja tõmbas.

"Teie ärge segage parem vahele, mister Eastwood," muigas von Braun leebelt. "Usaldage parem vanemaid inimesi. Kui see teid rahustab, siis teadke - minu naine on surnud ja minu pojad ei hakka mind taga leinama, sest nende jaoks olen ma juba ammu kadunud. See ostus, mida teie vanem kaaslane näib mõistvat, pole sündinud üleöö, vaid on kõigi seniste sündmuste ainus loogiline jätk. Ja lõpp."

Avatud aknast oli kuulda, kuidas aiavärav kääksatas. Von Braun kiikas kiiresti välja.

"Nad on siin," sõnas ta ja samal hetkel keeras Balthurgeiri mudeli võtit. Kogu ruumi täitis korraga vali tiksumine. "Teil on neli minutit. Tagumine uks on lahti, see viib naaberaeda, kust te jõuate paralleeltänavale."

Kääbusesuurune jõle mehike hakkas korraga liikuma. See tõstis ühe jala teise ette, ja siis teise... See hakkas ukse poole liikuma. Selle pikad käed seisid jõuetult rippu ja pea asemele ehitatud kolju näis võikalt naeratavat.

"Jah," pomises Doc. "Nii ongi kõige õigem."

"Hei, Doc!" röögatas Marty.

"Jah, see plahvatab," sõnas von Braun. "Plahvatab uksel - umbes seal, kus te praegu seisate. Ärge muretsege, plahvatus pole võimas aga piisav. Siit ruumist leitakse kolm laipa. Kaks neist on plahvatus lõhki rebinud, kolmanda on nad jõudnud enne plahvatust surnuks tulistada. Ameerika revolvriga, see vedeleb ukse kõrval koridoris."

Doci käsi värises kui ta revolvri tõstis. Marty seisis kui soolasammas, ega suutnud millestki aru saada.

"Kolm ja pool minutit," sõnas von Braun. "Mina teie asemel hakkaksin juba..."

Tuba täitis revolvrikärgatus.

Marty nägi, kuidas Doci värisev käsi oli viivuks kindlana seisnud ja kuidas tema sõrm oli päästikule vajutanud. Ta peaaegu nägi, kuidas revolvrisuust oli väljunud kuul, lennanud silmad sulgenud von Brauni suunas ja siis tunginud aeglaselt, hästi aeglaselt, tema lauba keskpunkti. Kardinatele von Brauni selja taga oli pritsinud mingit valgepunast ollust, kuid tema laubast oli voolanud ainult väike verenire. Martyle jäi igaveseks meelde see klaasistunud rahulolev ilme vana teadlase näol. Tema pea oli jõnksatanud tugitooli seljatoele ja keha oli raputanud lühike värin. Von Brauni käsi tõmbles veel hetke ja siis jäi ta liikumatuks.

Doc seisis, käsi revolvriga välja sirutatud, ta värises kergelt. Ainus, mis Marty mõelda suutis, oli see, et Doc polnud sihtinud. Ta oli tõstnud aeglaselt koldi ja päästikule vajutanud. Ta oli tapnud inimese.

Balthurgeir seisatas nende ees.

"Kolm minutit," sosistas Doc, keeras koha peal ümber ja Marty nägi, et ta nägu on koolnukahvatu.

Siis nad jooksid koridori lõppu, trepist alla aeda ja pugesid läbi sirelihekis asuva käigu tagumise värava juurde, mis viis naaberhoovi. Kui nad juba Charlottevejle jõudsid kuulsid nad kõmakat, mis purustas küll maja aknad, kuid väljastpoolt vaadatuna ei teinud suuremat kahju.
Nad lahkusid Kopenhaagenist järgmisel päeval, laevaga Puttgaardeni suunas, see oli 4. oktoober 1876, mil "Berlingske Tidende" kuulutas hirmsast veretööst Hellerupis, kaks tundmatut sakslast olid mõrvanud saksa leiutaja ja mehhaaniku Emmerich von Brauni, kuid ka ise dünamiidiplahvatuses oma otsa leidnud.

IX
Bayreuth, Bayeri kuningriik
1876, 17. november

Nii kuningas Ludwigi õukonnas, Müncheni kõrgseltskonna kuluaarides kui Bayreuthi linnas olid kogu aasta levinud kuuldused, et maestro Wagner kavatseb lavastada viis ooperit. Kui esimese nelja kohta teati palju, siis tolle viienda kohta aga mitte kui midagi ja nii arvasidki mõned, et küllap on helilooja ise sellised kuuldused lahti lasknud, et veelgi agaramalt endale reklaami teha. Herr Richard Wagner oli tuntud kiidukukk ja kõiki tema suurejoonelisi ettevõtmisi saatsid alati tuhanded kuulujutud ja sosinad. Üle Müncheni riputatud plakatitele pole aga viiendat ooperist midagi kirjutatud ja eks ole maestro ka ise aru pähe võtnud. Mis liig, see liig. Isegi neli ooperit on liialt grandioosne ettevõtmine, Ludwig - ehkki ta niigi päris terve vist ei ole ja andku Issand Jumal vaimukindlust - oma losse panti pannud ja rohkesti riigivara maha müünud, et ooperid saaksid toimuda.

Umbes nii kõneldi Münchenis ja Bayreuthis, kus kaks Ameerika rändurit sinna jõudsid ja eelseisvate sündmuste kohta maad kuulasid. Aga kuuldused on kuuldused. Doc pidi veenduma, et oopereid on tõesti neli ja mitte üks kriips rohkem. Pileteid polnud kerge hankida, neil tuli ära osta kolm ametnikku ja üks tööstur, kes neid siis oma äripartneritena kuninga kammerhärrale esitles. Nad said piletid.
"Siin räägitakse viiest ooperist," oli Doc enne esietendust mõtisklenud. "Ja veel aastakümneid räägitakse, et Wagner kirjutas rohkem oopereid, kui ta neid oma eluajal lavastada jõudis. Aga jutud on jutud. "Nibelungide sõrmuse" menu summutab peagi kuuldused viiendast ning ajalukku läheb see, mis on aset leidnud, mis on toimunud."

Kuigi nende seiklusest Kopenhaagenis oli möödunud üle kuu aja - aga võib-olla just tänu sellele - tundis Marty, et tema ja Doci vahel on midagi igavesti muutunud. Nad on koos palju läbi elanud, nende elu ja ilmselt ka kogu maailma aja saatus on olnud nende kätes, neid on tahetud tappa, aga alati on neil õnnestunud põgeneda. Kunagi pole nad pidanud oma seikluste käigus varem tapma.

Doc tappis inimese.

See polnud kolme indiaanlase mahalaskmine, või vähemalt nii Marty tundis.

Kui ta poleks San Joaquinis päästikule vajutanud, oleksid need indiaanlased teda tapnud... või siis oleks keegi teine nad maha lasknud. Igatahes oli ratsarünnaku eest varjudes oma elu päästmiseks tulistamine midagi muud kui rahulikult istuvale ohutule vanamehele kuuli otsa ette kihutamine.

Või kas oli?

Ta oli näinud seda surma liiga lähedalt, et see meelest saaks minna ja et see mälestus ajapikku kergemaks võiks minna. Marty mäletas iga detaili, iga liigutust, sureva von Brauni iga näoilmet ja siis seda meeletult masendavat silmapilku, mil elavast inimesest saab laip.

Miks?

See mees pidi surnud olema. Neil polnud muud võimalust, originaalses ajaharus oli see mees tapetud. Aga tema olid tapnud Schmidt ja Hessenauer ja miks ei võinud nad nüüdki oma veretöö ära toimetada, sest just selleks nad olid Kopenhaagenisse tulnud ja von Brauni otsinud?

"Meil polnud õigust riskida," oli Doc seletanud. "Originaalses ajaharus oli see mees surnud. Me ei tea, kuidas Schmidt, Hessenaueri ja von Brauni kohtumine oleks kulgenud. Võib-olla oleks midagi juhtunud väikese Balthurgeiriga? Võib-olla oleks nad von Brauni siiski väevõimuga kaasa võtnud? Meil polnud õigust riskida plahvatusega Bayreuthis, meil polnud õigust riskida Richard Wagneri eluga ja paradokside paradoksiga. Meil polnud õigust, Marty."

Jah, neil polnud õigust.

See oli julm, aga neil polnud õigust.

"See on minu karistus," ütles Doc. "See on minu karistus, sest ma poleks pidanud ajamasinat kunagi leiutama. Ma tegin seda ainult enda uudishimu rahuldamiseks ja nagu ma endale kinnitasin - ainult teaduse huvides. Teaduse! Suur Scott, teaduse huvides! Kui palju leiutisi on maailmas loodud ainult "teaduse huvides" ja kui palju surma, hukatust, valu ja piina on need toonud! Need on loodud teaduse "huvides" aga mitte vajadusest. Mitte kõike, mis on võimalik, ei tohi teoks teha. Nüüd olen ma ise saanud mõrtsukaks, nüüd olen ma pidanud läbi elama ja tundma, mida tähendab teaduse "huvides" leiutamine. Nüüd ma tean, mis tunne on olla mõrtsukas, nüüd olen ma pidanud ise ja oma käega hakkama tapjaks, ma pole pidanud lugema seda ajalehtedest või aimama kuulduste järgi, nagu kahtlemata sajad leiutajad on enne mind teinud, et seejärel kahe käega peast kinni haarata ning taibata millega nad on hakkama saanud. Ma olen mõrtsukas ja see on minu karistus ajamasina leiutamise eest. Ajamasin on minu Nibelungide sõrmus."

Kõik mida Marty oleks suutnud öelda, oleks olnud vaid hale lohutamine ja seepärast rohkem ta seda teemat enam ei puudutanud. Temast ei lahkunud tunne, et midagi jätab Doc rääkimata, kuid teades vana teadlase iseloomu, lootis ta et kunagi ehk kõik selgub.

Nad olid reisinud rongidega läbi Preisimaa ja Saksa keisririigi ning jõudnud nimeliselt iseseisvasse Bayeri kuningriiki, mida valitses poolhull ja kuuldavasti pederastist kuningas Ludwig II, kaunite kunstide metseen ja Richard Wagneri talendi jumaldaja. Praegu on ta kolmekümne aastane, oma hiilguse tipul ja veel miski ei vihja sellele, et ta kümne aasta pärast ametlikult vaimuhaigeks kuulutatakse ja ta end uputab, ehkki paljud jäävad arvama, et need olid Bismarcki agendid, kes ta tapavad. Praegu on Bayer veel kuningriik, kuigi viis aastat juba keisririigi osa, Bayeris valitseb kirglik katoliiklus ja inimesed ei pea siin end sakslasteks vaid baierlasteks. Saatuse tahtel on sellelegi määratud muutuda ja just Münchenis leiab kunagi aset õllemäss ning siit võrsub liikumine, mis viib maailma kõige ohvriterohkema sõjani. Kuiväga nad ka ei tahaks pole neil õigust seda ära hoida. Mis on sündinud peab sündima, kes on surnud peab surema, selline on aja seadus ning 1876. aastal oli see kõige valusamalt tabanud Emmerich von Brauni
Niisiis, võis Bayeri ülikkond "Nibelungide sõrmuse" kuulsusrikkal esiettekandel näha kahte veidrat ameeriklast, kes küll kandsid etiketikohast valget särki, musta lipsu ja musta saterkuube, kuid korralike pükste asemel kummalisi tugevast tumesinisest riidest tunkepükse. Kui nad pakkusidki teatavat kõneainet ooperitetraloogia esimesel õhtul, "Rheingoldi" etendusel, siis järgmistel päevadel enam mitte, sest kõigi meeli oli täielikult vallutanud maestro Wagneri surematu kunst.

Doc nautis etenduste iga sekundit, ta nuttis vaikselt ja ei suutnud neil päevil rääkida millestki muust kui Wagneri muusikast. Marty niivõrd vaimustatud polnud, ta oleks eelistanud Buddy Holly, Elvis Presley või isegi "Grateful Deadi" mõnda esimest kontserti, kuid ta mõistis, et Doci - kasvõi ajutise - hingerahu leidmiseks on nad praegu just õiges ajas ja õiges kohas.

Ja viimasel etendusel, "Gotterdämmerungil" hakkas ta ka aru saama, miks Doc nimetas ajamasinat oma Nibelungide sõrmuseks. Ehkki ta suutis vähe aru saada sellest tegelaste, motiivide ja sündmuse virr-varrist, kus inimesed abiellusid jumalatega ja võitlesid erinevate fantasy-raamatute sarnaste tegelaskujudega. "Nibelungide sõrmus" oli lugu maagilise sõrmuse hukutavast mõjust, mis allutab oma valdaja tahted ja soovid, see oli lugu esemest, mis poleks kunagi tohtinud sattuda ühegi inimese kätte, sest inimene on nõrk, inimene on oma inimlike ja tühiste kirgede ori ja lõpuks toob sõrmust ainult häda ja hukatust, muudab igatsetud ideaalid mõttetuks veresaunaks ning armastuse maniakaalseks võimumänguks, milles võitjaks on ainult surm ja moraalne laostumine.

Nad peavad hävitama ajamasina, et iialgi ei korduks enam hetk, mil Doc tõstab revolvri ja tulistab Emmerich von Braunile kuuli pähe.
Pärast tetraloogia viimast etendust toimus Festspielhausis bankett. Doc ja Marty ei kavatsenud seal kaua viibida, oopereid oli olnud neli, Emmerich von Braun on surnud ja aega voolab jälle omas õiges sängis. Bankett oli Richard Wagneri galapidu, sel õhtul tõsteti üks mees peaaegu jumala seisusesse ja Doci sõnutsi on need nüüd Richard Wagneri elu õnnelikumad aastad, mis ta saab Ludwigi abiga teoks teha kõik ja ehk pisut enamgi, mida ta iial on kavatsenud. Kuningat ennast bankettil ei olnud, ta ootab heliloojat koos valitud seltskonnaga öösel oma lossis Neuschwannsteinis, vahuveini voolab koskedena ja sellest peost räägitakse veel aastaid.

Loomulikult oli see Doc, kes oli Martyle peale käinud, et nad peavad kindlasti banketile minema ja loomulikult Marty sai aru, et Doc tahab kohata oma iidolit silmast silma. Nad võisid jätta veidra mulje, seistes nurgas ja mitte pruukides grammigi alkoholi. Sest just selle arvele panid nad need võõristavad pilgud ja lõpuks oli Doc see, kes mõistis, et nende karsklaslikust käitumisest kummastavad banketikülalisi rohkem nende rõivastus.

"Äkki me poleks pidanud siiski teksaseid kandma?" sosistas ta Martyle kõrva.

"Las nad harjuvad," kehitas Marty õlgu.

Ja ühel hetkel seisis nende ees korüfee Richard Wagner ise, väsinud, õnnelik, pisut purjus. Ta hoidis ühes käes klaasi vahuveiniga ja teisega silus pidevalt oma halli juuksepahmakut. Tema näkku oli kirjutatud viimaste õhtute pinge ja triumf.

Neid tutvustas Müncheni tööstur Hagelmayer, nende "äripartner", kes kohe seejärel eemaldus, et ühes lõbusate daamide seltskonnast vestlust jätkata.

"Härrased Einstein ja Eastwood?" küsis Wagner. "Te olete Ameerikast, nagu mulle öeldi. Ma ei imesta, ma ei imesta... Aga siiski, lubage küsida, et ega te pole juhuslikult sugulased ühe minu väga hea sõbraga Emmerich von Brauniga, kes neil päevil Taanis traagiliselt hukkus? Teie sarnasus on hämmastav."

"Me oleme väga kaugelt sugulased," kogeles Doc. "Väga kaugelt."

"Ja ega teile pole teada mõnda üksikasja, mis seda kurba sündmust ehk rohkem valgustaks?"

"Kahjuks mitte. Ma kuulsin seda tele... see tähendab ma lugesin sellest ajalehtedest."

"Kurb. Ülimalt kurb." Richard Wagner puuris oma pilgu Doci näkku. "Te olete ülimalt sarnased. Emmerich oli mulle väga oluline inimene. Tema ja mina tahtsime... Aga olgu," helilooja lõi käega. "Ta on igaveseks kadunud ja miski ei kustuta minu hingest seda jälge. Kui ta oleks elanud, oleks ehk kõik teistmoodi."

Doc köhis ja asus siis väljendama oma piiritut vaimustust ooperi üle. Wagner kuulas seda rahuloleval ilmel, ta lausa sundis oma vaikimisega Doc endast kõikvõimalikke kiidusõnu välja pigistama, noogutas siis ja lausus: "Ma olen teiega täiesti nõus. Ooper on midagi sellist, mille võluvaim on avatud ainult meile, sakslastele."

Ja ehkki Doc polnud midagi sellist öelnud, oli ta nõus. Nad vahetasid maestroga tugeva käepigistuse ja Marty kahtles, kas Doc enam kunagi üldse käsi peseb. Siis nad lahkusid, et varahommikul asuda Strassburgi ekspressi peale. Seal ületavad nad Preisi ja Prantsusmaa vahelise piiri, et olla kolme päeva pärast Normandias, Harfleuris, kuhu Doc oli peitnud oma katkise ajamasina.

Ja siis ootab neid tulevik ja Ameerika.

Epiloog I
San Joaquin, California
1877, 19. jaanuar

"Vabandust, kas see on ajatakso?"

"Juhuslikult on küll. Ja milline aeg teile, mister?"

"Ma oleks palunud 1895. aasta kevad ja võimalikult kuhugi raudtee lähedusse. Teate, need postitõllad on üksjagu tüütud."

"Nagu ütlete, mister. 1895 ja näiteks 15. mai?"

"See sobib."

"Siis paneme taksomeetri käima."

Taksomeetri asemel kasutasin ma ajanavigaatorit ning kliendil ei paistnud selle vastu midagi olevat. Õigupoolest oli klient ise selle taksomeetri ehitanud ja nüüd ka ära remontinud. Ma olin jälle oma armsas ja iga tollini tolmuga kaetud "Toyotas" ja tänasin oma tehnilist taipu, et pärast viimast ajahüpet olin sellest õli välja lasknud ja tühikäigul viimas paagis oleva bensiini põletanud. Mootor prahvatas esimese võtmekeerde peale käima ja ma valisin navigaatoril Doci soovitud kuupäeva.

Me hüppame kaheksateist aastat edasi, ma panen Doci rongi peale ja me ei kohtu enam iial. Siis hüppan ma 1986. aasta 21. juulisse kell 6.24. Ja kui mul veab, siis näen ma, kuidas ma stardin väikesele jalutuskäigule, et Docile üks kiri minevikku toimetada. Ma olen siis tagasi täpselt samas ajas, kust ma lahkusin, kuigi reaalajas on minu jaoks möödunud ligi neli aastat.

Ma ei saa neid enam kunagi tagasi. Ma olen neli aastat vanem oma dokumenteeritud vanusest ja võib-olla saab sellest kunagi minu Nibelungide sõrmus. Seal tulevikus ootab mind Jennifer, kellele ma ju võiksin proovida endaga toimunud muutust ära seletada.

Võiksin proovida...

Ajatakso start õnnestus ja kui me 1895.-ndas peatusime, kuulsime kaugusest rongivilet.

"Sacramento, Omaha, Boston ja siis Lynn," ohkas Doc. "Ma ei suuda uskuda, et varsti jõuan ma jälle koju."

"Et vaadata, kuidas sa õhupalliga ookeani kohale kaod."

"Ja ei mingeid ajamasinaid enam. Sa..."

"Ma monteerin kõik lahti ja korraldan Boot Hilli taga kena plahvatuse. Mitte ainsatki juppi ei jää sellest järele."

"Mitte ainsatki juppi," kordas Doc ja see oli kõige rangem käsk, mis ta mulle iial on andnud.

Madison Rocki asula raudteejaamas jätsime me hüvasti.

Me embasime, me embasime nagu kaks sõpra, kes teavad, et nad iialgi enam ei kohtu.

"Hüvasti, Marty," sosistas Doc. Ma tundsin, kuidas ta põsele veeresid pisarad.

Enne kui ma tagasi tulevikku läksin, jõudsin märgata, et peaaegu kõik mehed Madison Rocki jaamas kandsid teksaseid.

Epiloog II
Hill Valley, California
1986, 22. juuli

See Clara kiri, mille mulle oli kohale toimetanud Scott Verne Brown...
See kiri ei tulnud mulle enne meelde, kui ma olin ühe üpris sisuka öö Jenniferi juures.

Ma ei olnud seda loomulikult Euroopasse kaasa võtnud, ma olin selle pannud "Toyota" kindalaekasse ja alles järgmisel hommikul tuli mulle meelde seda vaadata.

See kiri pidi nüüd olema teistsugune ja ma lugesin enne rahulikult kolmeni kui ma laeka lahti tegin ja kirja välja võtsin. See kiri ei olnud enam Claralt. Ja see polnud ka läkitatud enam Massachussetsist, vaid hoopis Kopenhaagenist.

"Marty,

Sellest ajast, mil me viimati 1895. aastal nägime on minu jaoks möödas terve igavik, kuid sinu jaoks vist ainult üks öö. Aeg on imeline asi, ja nii raske on seda mõista. Juba aasta aega olen ma olnud ilma Clarata ja ma ei kahetse ühtegi sekundit meie kooselust. See oli kõige õnnelikum aeg minu elus.

Sa võid mind hurjutada salatsemise ja vaikimise eest, kui enne polnud mul võimalik sulle seda öelda. Teadusliku tõsikindla tõe kriteerium on praktika ning riskida oli mul õigus ainult iseendaga.

Kõigepealt: loomulikult ei suutnud ma hoiduda ajamasinaga uuesti katsetamast. Ma ei saanudki hoiduda, ma teadsin täpselt, mida tegin. Ma teadsin täpselt, mida ma olin teinud. Kummaline, et ajas rändamine võib ka niimoodi toimida, aga igatahes sina jätsid ühe ringi vahele.

Oli üks ajaharu, mida sa ei tea, mida sa ei mäleta, seda mõnes mõttes pole seda kunagi olnud. Kui me olime selles ajaharus leidnud Kopenhaagenis von Brauni jäljed ja jõudsime tema villasse seal Hellerupis... Marty, nad olid ta juba kaasa viinud. Minu kauge sugulane oli argpüks ja põgenemine Illuminaatide eest oli kõige julgem tegu, mis ta elus oli korda saatnud. Ta ei uskunud, et teda tahetakse tappa, kuid kui teda tõeliselt ähvardati, oli ta nõustunud. Me ei jäänud ootama ja kihutasime kohe Ameerikasse ajamasina juurde, mul tuli sind kloroformiga uinutada, et sind enam sellesse mitte segada. Õigupoolest polnud sinule selles minevikus, kuhu ma tagasi läksin, enam mingit kohta. Sa olid seal juba olemas.

Ma leidsin von Brauni Hamburgist, ma ähvardasin ja veensin teda ja lõpuks paljastasin talle ka mõned saladused, mida ma ehk poleks tohtinud ja ma maksin talle. Ta sõitis Argentiinasse, ta kadus. Nüüd oli tarvis veel laipa. Siis võtsin ma tema seadeldised ja läksin Kopenhaagenisse ja korraldasin uulitsapoiste abiga nii, et te jõuaksite veidi enne Illuminaate. Ülejäänut sa mäletad.

Jesper viib kohe selle kirja ühe ustava notari kätte, kes omakorda korraldab nii, et kiri jõuab minu tuleviku mina kätte. See on talle kinnituseks, et ta oli kõigest õigesti aru saanud ja märguandeks, et aeg on hakata ettevalmistusi tegema. Siis näen ma sind ja ennast ja võtan vastu oima nibelungide kuuli.

Millal ma teada sain? Mäletad, see Wagnerile adresseeritud tühi ümbrik. See oli kirjutatud minu käekirjaga. Iseennast on võimatu petta. Hüvasti, Marty!"

 

Lõpp.

Viimsi
august - oktoober 2003