On selliseid kohti, kus sageli õnnetusi juhtub, kuigi pealtnäha pole paigas iseenesest mitte midagi ohtlikku.
On ju küll teekäänakuid, mille kurikuulsuse põhjuseks on lihtsalt mõni vaadetvarjav võsatukk; on talukohti, mille hooned põlevad sagedamini kui mujal, kuid sellegi põhjus võib olla üsna argine ja inimestes kinni. On kurje kaldaid jõgedes-järvedes, kuid ikka on seal mõni voolu- või neelukoht, andes ettevaatlikkusele maise põhjuse.
Neid teisi kohti, neid, mis näevad välja sama ohutud kui iga teine teada-tuntud turvaline paik, kuid mis võtavad ühe hinge teise järel, neid on aga ka. Alati kusagil ootamas, peidus süütu väljanägemise taga, näitavad nad oma õiget nägu ainult neile, kelle on välja valinud.
***
Vana maantee veerel seisis vana talupaiga varemetest ainsana püstijäänud sein. Hoone oli ammu lagunenud, katus sisse langenud ja kõdunenud, palkidest oli järel ainult mälestus, kuid maakivist laotud lõunapoolne sein püsis püsti. Müüriserval kasvasid nõgesed, kunagist õuekohta ümbritses tasane heinamaa.
Maantee ja seina vahel oli kõvasti maad, ei saanud öelda, et tegu oleks otse tee servas seisva varemega. Ohtlikku kurvi polnud seal ka.
Ometi näis, nagu mõjuks see lagunenud, nõgestessekasvanud sein nagu magnet: mingil põhjusel sõitsid autod teelt välja ja põrutasid otse kividesse. Kiirusega, mille puhul sõitja ilmselt ei hoolinud, mis ta autost saab, sest see auklikuvõitu teelõik polnud tõesti ülemääraseks kihutamiseks loodud.
Õnnetused ei juhtunud liiga sageli - kord kolme-nelja aasta kohta - kuid see-eest halastamatu järjekindlusega. Piisavalt harva, et otsustajatel polnud põhjust seinaga tegeleda, ning piisavalt sageli, et sealkandis elavad inimesed märkaksid – et jälle.
Nemad teadsid niigi, kuid selliste asjade puhul oli parem vait olla ja eemale hoida.
***
Ühel sügisööl, mil ümberkaudseid põldusid kattis külm udu, libises üle kivivalli ühe järjekordse möödasõitva auto tuledevihk.
Udu mängis autolaternate valgusega, peitis ja peegeldas seda, kuni ootamatult laiali valgus ja vana kivisein nähtavale ilmus. Udu keerdus koheva vooluna ümber vana müüri, mis mingi valguspeegelduse mõjul tundus olevat liiga lähedal.
Autoroolis istuv mees võpatas.
Järgmisel hetkel oli ta seinast juba möödunud ning selja taha vaadates ei märganud ta udus enam midagi erilist. Ta väänutas kaela, nagu oleks krae pigistanud, et hinge puudutanud ebamugavustundest pääseda. See lasigi temast aegamisi lahti ning teekond läbi hilissügiseste põldude oli jälle endine. Üksildane, pime, vaikne ja rahulik.
Siiski jäi ootamatult esilekerkinud seina kujutis mehele miskipärast mällu, liitudes kõigi nende alateadlike, näiliselt unustatud painajatega, mis varitsesid hetke, et ootamatult pinnale tulla, pannes ebameeldivustundest võpatama ja pead raputades end reaalsusesse tagasi rebima.
Nii mõnelgi öösel ärkas mees, hirmuhigi seljal, suutmata siiski meenutada, mida ta oli unes näinud. Hetkeks tuli vaimusilma ette pilt millestki tontlikust, mis varitses valgete uduvoogude vahel, kuid hommikuks ununes see sama kiiresti ja püüdmatult nagu unenäod ikka.
***
Mootorratas kurtis valjuhäälselt viletsa tee üle, kuid juht andis gaasi. Talle meeldis pöörane sõit, jõuline metallelajas, kes ta jalgade vahel möirgas. Ta naeratas mootori rahutut urinat kuulates, põsed kiirusest krambis ja hambad raputavatest teeaukudest irevil. See metsiku hääl tuksus ja rebis temas eneses vastu, läbi öö ning hämarusemaailma poolohtlikkuse. Mees möirgas hingepõhjas pimedusse, tundes end sama tugeva ja kiirena kui ta raudratsu.
Hetkeks jäi ta pilk pidama vanale kiviseinale, mis oli küll valgusvoost väljas, kuid oli ikkagi millegagi tähelepanu tõmmanud. Rattur tundis tolle sekundi jooksul, mil ta seinast mööda kihutas, kiusavat mõtet, et mis siis saaks kui... Sama mõte, nagu teda mõnikord langevarjuga hüpates oli tabanud - mis siis saaks, kui ei tõmbakski varju lahti... Ainult hetk, ainult üks otsus... nii kerge. Veider, surmajanuline kiusatus. Ta pigistas käepidemeid, nii et sõrmekondid naksusid, ja vajutas kogu raskusega gaasile. Mootorratas tuksatas – teraslooma jõud voolas sõitjasse ning kiusatus kadus kus see ja teine.
"Miks minus üldse midagi sellist on?" mõtles mees vihaselt ja andis gaasi. Veel ainult natuke ja – ta oligi sellest seinast möödas. Perutav raudhobune jalgade vahel mõjus piisavalt jõuliselt, et end häirivast mälestusest lahti rebida.
Ta oli mees, kes ei näinud unenägusid ega juurelnud kunagi millegi üle, mis oli kord juba selja taha maha jäänud, ta oli seinast möödas ja oli sellest vaba.
***
Öine teeline oli väga väsinud. Nad olid naisega tülitsenud, seekord hullemini kui tavaliselt. Ta oli tööd otsinud, kuid jälle jäeti ta tühjade kätega, ta polnud päriselt see, koht oli juba kellelegi lubatud. Võltsviisakad ettekäänded, ebamugavad olukorrad ja, mis kõige hullem, teesklevad, peitupugevad pilgud. Ta oli harjunud inimestele silma vaatama, aga nüüd ei meeldinud talle enam see, mida ta nägi ja liiga sageli avastas ta ennast maha vahtimas. Jah, ta vaatas parema meelega oma käsi või kasvõi jalgu selle asemel, et peitupugenud pilkusid püüda.
Iga kord oli see aina raskem. Tegelikult võttiski ta ennast ainult naise pärast kokku, kuid ta ei osanud seda naisele öelda. Ja naine ei saanud aru.
Automootor urises, kõlades sama kulunult, nagu juht ennast tundis. Ainsast raadiojaamast, mille ta selles kolkas välja suutis peilida, kostis öötundide odavat kommertsi, seda kõige halvemat. Siiski parem, kui mitte midagi – või oli see ikka nii?
Siis nägi mees seina, mis seisis selgelt otse auto tuledevihus, nagu oleks ta pimedusest mehele hoogsalt vastu astunud.
Tee püsti ees?
Ta ei märganudki, et tee viis ju tegelikult seinast mööda. Ainult mõned sekundid, üksainus otsus...
Külmad kivid näisid prahvatusele järgnevas vaikuses kõnekana, nagu ootaksid midagi. Õhk auras. Veri tilkus klaasikildudele ja raadio jäi vait.
***
Noor mees mõõtis pilguga uut uhket laudahoonet, mille raske maakividest lõunasein kenasti päikesesooja kogus. Mees vajutas hanguharad maasse, toetas käed tagumikule ja naeratas mõnusalt. Heakskiitvast pilgust oleks võinud arvata, nagu oleks tegu tema enese talu laudaga ning nagu kuulunuks need kenad põllud ja heinamaad samuti talle. Tegelikult oli see rahulolevalt kõhtu punnitav nooruk kõigest Karu talu värske sulane Andres.
Andres ei kurvastanud sugugi ülearu oma sulaseseisuse üle – tal oli hingest hea meel, et ta Karu tallu tuli. Töö täitis päeva õhtuni, nagu koduski, ning teha tuli ikka seda, mida peremees ütles. Kodus ootas peremehest vanem vend talt aga kõvasti rohkem kui ainult käsutäitmist. Rahvasuul oli üsna õigus, et oma pere talu sulase leib on see kõige kibedam.
Üks, mida Andres hästi vennale tunnistada ei tahtnud, oli see, et tal lihtsalt polnudki looma- ja põllupidamise peale suuremat soont. Jaht oli teine asi. Tal oli kätt nii linnupaeltele kui loomapüügile, olgu suvi või talv, võis ta metsast ikka mõne metskana või jänesega koju tulla. Kõik oleks ju korras olnud, kuid mets oli, teadagi, mõisa oma, ja vanemal vennal olid mõisapoiste eest liiga suur hirm. Andres teadis küll, et mõisahärra viitsis jahti pidada kord-paar aastas, siis, kui talle naabrisaksad külla tulid ja nad suurema salgaga rebasejahi korraldasid. Pidi üsna loll mees olema, et sel ajal mõisnikule jalgu jääda. Ning mõisa metsavaht oli vana, ta tundis tõesti hästi metsa, kuid püsis kange selja ja haigete jalgadega ilusti kodus. Andres hulkus metsas nagu oleks ise mõisnik ja keegi ei tulnud tema jälgi ajama.
Aga vanem vend oli jahipidamise täiesti ära keelanud.
“Raiutakse sul sõrmi maha, nagu mõisnik salaküttidega teha lubas, oled talule vigane kaelas. Ja trahvirahasid ei jaksaks me eluilmaski maksta.” Oma kätega viskas vanem vend ta jänese- ja linnupaelad tulle. Andresel olid trotsi pärast järgmine päev valmis uued ja paremad. Aga nendega oli ta ettevaatlik. Ja hakkas sulasekohta otsima, kuigi see oli vennale veel eriti vastumeelt. Kes ikka töölooma kodust tahab ära lasta.
Aga see tegu oli ikka õige, sest Karul oli tal üsna hea rahulik põli. Peremees Andrese jahihuvi ei teadnud ja kui poiss öösel kadunud oli ning seda märgatigi, eks siis arvati, et läks mõne tüdruku juurde.
Vale puha, Andres oli metsaradadel ja sättis paelu üles. Või küpsetas mõnes peidu-urkas kivide vahel eelmist jahisaaki. Lehtedesse keeratud söel küpsenud linnuliha oli vast paremgi kui need road, mida mõisas söödi ning Karu talu noor sulane võis enesele sellist luksust iga päev lubada.
Ühel hilisõhtul, kui Andres oli lõksud üles seadnud ning asutas end kodu poole minema, märkas ta selles suunas, kust tulnud oli, midagi heledat hämaruses välgatamas. Ta peitis end põõsaste varju ja jäi ootele.
Oks praksatas kellegi ettevaatamatu jala all.
Andres tegi end põõsastes madalaks-madalaks ja tundis korraga rinnus ootamatut südamekloppimist.
Sammud lähenesid ning nüüd nägi ta juba selgesti. Rada mööda – üsna täpselt tema jälgi mööda tuli Madis, noor mõisapoiss, kes mõned korrad rebasejahil abis käis. Algul koerapoisi, siis hobusepoisina, nüüd oli veidi sohisaksiku verd poiss juba nii kõvaks meheks saanud, et paistis teisel püss üle õla. Ja ise uuris ta ninapidi otse Andrese jänesepaelu.
“Jalga tuleb lasta!” mõtles salakütt põõsas. “Ega tema siis tea, kelle paelad need on? Need võivad ükskõik kelle omad olla…” siis lõikas ta pääsuotsiva mõttesagina läbi selge teadmine, mis edasi saab.
“Koerad tulevad.”
Selge oli see, et hiljemalt homme on Madis samas paigas ja võtab koertega jälgi. Parem käsi – see, mis vana mõisniku ähvarduse järgi pidi pakule minema, hakkas tuikama, nagu tunneks juba kirvetera.
Enne, kui Andres seda mõtet jõudis lõpuni mõelda, seisis ta, teab-kust-leitud kivimügarik pihku surutud, teerajal ning silmitses mõningase hämmastusega Madise lõtva keha jalgade ees.
Et see nüüd nii kergesti oli käinud?!
Kivilt ta käes tilkus lamaja seljale midagi venivat ja suvehämaras üsna musta.
Korraga muutus ta täiesti rahulikuks. Lõppkokkuvõttes on inimene ju samasugune jumala loom nagu jänes või rebanegi. Noh… ja kui see just täpselt nii juhtus, siis võibolla oligi see kõige parem.
Ta kummardus ja uuris lamajat, kuni oli päris kindel, et too enam ei hinganud. Siis põimis ta jänesepaelad ettevaatlikult lahti ja toppis põue. Hiivas siis Madise selga, kuulatas, ega kusagilt ei kosta saksapoisi võimalikke kaaslasi, ning seadis sammud soo poole. Tee oli pikk aga tal polnud enam kiiret. Koit oli veel kaugel.
***
Järgmisel päeval märkas Karu talu peremees, et sulane oli lauda müüri ladudes üsnagi unine, kuid eks need noorte meeste öised asjad olnud teada. Poiss oli vapper, püüdis unest igati võitu saada, aitas naabrimehest müürimeistrile kive kätte ning segas mörti.
Ei märganud peremees, kuidas poiss ühe rusikasuuruse tumehalli kivi taskust välja võttis, selle hästi mördiga kokku mätsis ja üles müürile andis.
***
Liisa pigistas lehmaõlgi pihku ja hammustas huulde, et valust võitu saada. Peremees oli kerge unega, ta võis majja kuulda küll, kui ta laudalakas häält teeb.
Keha oli nagu tuliste tangide vahel, mis teda tagurpidi kiskusid. Õled higistesse pihkudesse surutud, lõi ta hambad selleks tarbeks ligi võetud kaikasse. Enam ei tohiks kaua võtta. (“Palun, palun, et see enam kaua ei võtaks!”)
“Armas jumal, anna mulle patusele andeks ja tee, et ma ikka elama jääks… “ oskas ta ainult enese eest paluda. Laps oli patu vili, ta ei teadnud, kas tema eest paluda oleks jumalale üldse meelepärane. Tulgu mis tuleb, nagu issand ise tahab, kellelegi teisele ei olnud tal loota.
Ja mis küll peremees hommikul ütleb, kui ta Liisat lapsega näeb? Tüdruk oli laia piha ja puusaga, vööd kohendades oli tal vanavõitu peremehe eest õnnestunud oma olekut lõpuni varjata. Oleks perenaine elus, poleks see muidugimõistagi läbi läinud ja ta oleks ammuilma pidanud oma asjad kokku pakkima. Kes see ikka rõõmustab, kui tüdruk keset kõige kibedamat tööaega titega maha jääb.
“Aga kui ma ilusaste palun ja ei jää voodile, vaid ajan ennast kohe ülesse ja tööle, siis ehk peremees lepib..” mõtles Liisa tuhuhoogude vahel juba homsele ette. “Ehk paar päeva hoian ennast natukese rohkem, aga muidu võin ju lapse põllu kõrvale võtta, teki sisse…Teen tööd veel rohkemgi.”
Valu lõid sisse nagu tuline nuga ning hetkelises paanikas mõtles ta, kas see on kõik ikka õige, kas see peabki olema nii valus või on see kõik karistuseks selle eest, et ta Andrese siia enese juurde ööseks lubas. Ja mitte ainult niisama teki alla, kuigi nad polnud laulatatud ega midagi. Ning et ei tulegi enam homset ega lapse viljapõllu äärde võtmist, vaid ta sureb siinsamas, külma kiviseina vastas, jookseb verest tühjaks või tuleb laps kuidagi valesti ja…
Liisa kahetses kogu südamest, et tal ei jätkunud julgust minna Saunatoa vana perenaist ämmaemandaks paluma. Raha tal ju polnud aga saunanaine oleks ehk niigi aidanud, nüüd oli üksi pimedas laudalakas nii kole, et…
Puukaikasse surutud hammaste vahelt pääses piinatud ininat.
Raudsed ogad suruti ta vaagnasse ja tõmmati luid ragisedes laiali. Liisa tundis, kuidas silme eest läks hetkeks mustaks ja hingamise lõi kinni, kuid siis äratas ta teadvusetusse vajumisest üles – vaikus. Mitte titenutt, mida ta oli sisimas koguaeg oodanud ja ehk lootnudki, vaid haudvaikus. Kummaliselt kõikvõimsa pingutusega tõmbas ta ennast pealevajuva teadvusetuse seest uuesti välja, unustas tuikava valu puusades ja upitas end ennast istukile, et näha, miks laps vaikib.
Õlgedel, rätiku peal, lamas vere ning mingite limaste olluste vahel imepisike inimene, käed-jalad vastu kõhtu surutud. Ta silmad olid kinni, ta ei häälitsenud ega liigutanud.
Liina ajas kiiresti lapsele sõrmeotsa suhu, püüdis seda puhastada või avada, ning kui see ei aidanud, haaras lapse ja raputas teda, alguses ettevaatlikult, hiljem tugevamini, kuid laps vaikis ikka. Tüdruk hõõrus rutates, kuid kindla käega last oma ainsa puhta rätikuga, liigutas ta käsi ja jalgu ning proovis kõike, mida oskas, et teisele elu sisse puhuda. (“See ei peaks ju olema niiväga teistmoodi kui vasika puhul…”) (“Oh issake, kas ta nüüd surigi paganana ja läheb ema patu pärast põrgusse?”) (“MIKS ta ometi ei hinga… näe, poiss oleks olnud..”) Süütunne ja haledus segunesid, ning ta hakkas jõuetusest nutma.
Tema hääle peale hakkas Mustik laudas ammuma.
Tüdruk vakatas ehmunult. Peremees võis tulla vaatama, mis lehma häirib. Ja talle võis pähe tulla üle luugiääre pilk lakka visata. Olgu mis on, aga peremees ei tohtinud teada saada.
Liisa pähe jõudis alles nüüd, et ta oli üleni verine ning ta käte vahel oli surnud laps. Nutt jäi hoobilt kinni. Kui peremees ta sellisena leiab, siis… Nii. Kõik usuksid, et ta lämmatas maimukese ise, et lapsega tüdruku saatusest pääseda. Ta antakse kindlasti ülesse ja pandaks aastateks vangi, kui ei midagi hullemat. Ning mitte keegi ei võtaks teda enam tööle. Mitte keegi ei kosiks teda endale. Sama hea oleks enesele kohe pael kaela panna.
Ta piilus aknaluugi vahelt maja poole. Peremees polnud tuld süüdanud, küllap magas edasi. Kibekähku asus Liisa tegutsema: lõikas nabanööri läbi, sidus enesele puhtama rätiku ümber. Ettevaatlikult hiilis ta lakast alla. Pidi küll paaril korral redelil peatuma, et valu talitseda, kuid ta sai sellega hakkama.
Laudaräästa all olid mõned kõplakonksud – ta haaras neist ühe ning läks ettevaatlikult toetudes lauda otsaseina juurde, sinnasamma, mille taga ta äsja lamanud oli. Sealt sai maja silmas pidada ning tasakesi omaette kaevata. Öist metsa ta pelgas ja praegu ei raatsinud ega julgenud ta last omaenese magamispaigast kaugemale viia. Metsa ei tea kunagi, siin sai ta ise oma saladust valvata.
Kõplaga tasakesi auku kaevates surus ta ennast vastu seina nagu varas, maadeldes ühtaegu kurbusega ning püüdes samas alla suruda patust mõtet, et võibolla oligi nii kõige parem.
“Võibolla ongi nii kõige parem… “ kuulis ta peaegu, et Andrese häälega lausutavat. Hetkeks peatus kõblas kraabitud augus, ta hoidis hinge kinni, kuid otsustas siis ebakindlalt, et küllap on ise peast natuke sassis, ja kaevas edasi.
Auk sai hea sügav – tal oli pehme liivane maa kaevata – otse vastu laudavundamendi kive. Sinna ei ole kellelgi küll põhjust vähemalt mõnda aega labidat maasse lüüa. Ta surus verest niiske kompsu augupõhja ning asus mulda tagasi kühveldama, sättides seda suuremate kividega vaheliti, püüdes ise nuttu tagasi hoida ja mõelda, et küllap oligi nii.. kõige parem.
Liisa ei maganud tol ööl silmatäitki. Esimese hommikuvalguse käes uuris ta kurjategija murelikkusega üle, ega ta kuhugi reeturlikke jälgi ei jätnud. Kergendusega leidis ta, et tilluke haud müüri ääres oli üsna märkamatu ning kui poleks teadnud, poleks kaevamisjälgi leidnud.
Ta läks sellest õige veidike rahulikuma südamega jõe äärde, et eneselt muld ja veri maha pesta. Tagasi tulles ei osanud ta ennast küll nii puhtana tunda, kui oli lootnud, kuid ta uskus, et ehk on jumal armuline ja see määritudolemise tunne läheb ajapikku üle.
Aga sügisel, pimedatel öödel, nägi ta väikese haua kohal magades mitmeid kordi ühtsama halba und. Unenägu algas, nagu oleks ta ärganud lehmade valju ammumise peale. Ta ronis unes ruttu redelist alla, kuid ta ei märganud kunagi laudas midagi iseäralikku. Lehmad lõunapoolsetes latrites aga ammusid, silmad pärani ja kaelad sirged. Ta tõttas neid patsutama ja tundis, kuidas suured loomad värisesid. Loomade hirm nakatas teda ja korraga tajus ta midagi… Miski väljaspool kompis tasakesi seina, otsis midagi, küllap sissepääsu. Olend liikus aeglaselt ja kobamisi ning mingil imelikul põhjusel teadis Liisa, et see ei näe, et see on pime. Aga ta otsis järelejätmatult ja innukalt.
Liisa ei jäänud Karu tallu järgmiseks kevadeks.
***
Margus toetas selja vastu lauda külma kiviseina. Silmadelasuv side muutis ümbritsevad helid palju selgemaks. Ta kuulis kõrvalseisva noore Tammeoja Antsu raskeid hingetõmbeid. Oli selge, et poiss kartis. Margus oleks tahtnud teda kuidagi julgustada, kuid ei osanud. Mida seal ikka öelda, asi oli niigi üsna ühel pool. Naabripoiss Rainer, ise Antsust veel aastakese noorem, paistis aga olevat palju rahulikum – tema hingetõmbed olid vaiksed ja ühtlased. Margus kadestas ta enesevalitsust – kuigi muidugi, kes seda teadis, mis mõtted Raineri peas liikusid.
Margus kikitas kõrvu elumaja poole, sealt kostus ikka veel hõiked. Kas isa jõudis enne haarangut pakku põgeneda või redutab ta kusagil majas. Kui nii, siis oli temagi saatus üsna kindel – vana omakaitsemees, poeg tabatud püssiga metsast… Nad ei jäta majast kivi kivi peale ja võibolla leitakse siis ka keldrist salajane peidupaik.
Hõigete järgi polnud maja läbiotsimine veel lõppenud, kui ta kuulis raskeid kirsasaapasamme lähenemas. Tulija vahetas valvuriga mõned venekeelsed sõnad ning Margus kuulis püssilukkude lõginat. Läbiotsijate hõiked kadusid korraga pehmesse sudusse. Jäid ainult kõrvalseisvate võitluskaaslaste hingetõmbed ja kare riie silmadel.
“Noh, poisid…” jõudis ta veel öelda, kui kõlas esimene lask. Margus kuulis, kuidas Raineri suust kostus “Hkkk…” ja siis mütsatas naabripoiss vastu kiviseina. “Nüüd mina, nüüd mina… “ vasardas peas. “Oh neetud, kui ma ainult näeks teda laskmas…”.
Ja siis: “See polegi valus…” langes mingi ükskõikne imestus üle tema, kui ta vastu seina vajus. Tuim löök, sugugi mitte terav, aga selline, mis kippus hinge kinni võtma. Nagu raudrusikas oleks rindu tabanud.
Kivi oli hea külm ja ta sulas sellesse mööda seina alla libisedes. “Kui ma ainult näeks..”
Ja siis tegi miski tema sees - ja miski tema selja taga - silmad lahti.
Ta nägi laskjat, mitte palju vanemat poissi kui ta ise, kui see parasjagu Antsu sihtis, kuid siis keeras ta pilgu mujale (miski temas keeras pilgu mujale?), otse seina sisse ja leidis selle, mida oli kaua otsinud. Rusikasuurune kivi, sügavhall, kummaliselt kumav kivi – ta sirutas käe selle poole ning ta sõrmed olid väikesed, kahvatud ja kidurad nagu pimedas kasvanud taimed.
***
Maili itsitas omaette. See, kuidas auklik kruusatee autot üles-alla põrutas, oli ju ometi naljakas. Natuke. Ta pingutas, et pilku teel hoida, sest see kippus kummalisi asju tegema – vajus laiemaks ja tõmbas siis jälle kitsamaks kokku. Tüdruk märkas ennast tahavaatepeeglist ja ka see oli pisut naljakas. Justnagu istuks iseenese tagaistmel. Jah, muidugi, ta oli laksu all, iga normaalne inimene oleks, kui ta peaks nii pika sõidu üksi ette võtma. Nii on vähemalt võimatu, et igav hakkaks ja peaaegu sama võimatu on, et politsei aru saab, et sa päris selge pole. Kuigi sellisesse kolkasse ei tule vist isegi politsei.
Jaa, muidugi tundis ta ennast pisut liiga kõikvõimsana, aga see oli ainult natuke ja ta suutis ennast vajadusel kokku võtta – kui ta ennast selleks kokku võttis. Natuke kokku võttis, eksole.
Autos oli külm – aken oli lahti – aga ta ei tundnudki seda. See suurendas ta kõikvõimsust.
Öine udu vajus aknast sisse – ei, ei vajunud, oli korraga seal. Maili pilgutas üllatunult silmi. Kas ka see oli nüüd naljakas? Hm, huvitav, kas nüüd peaks ennast vahelduseks natuke kokku võtma, kasvõi natuke. Pingutusest hoolimata muutusid piirid hoopis pisut pehmemaks, vajusid käest ära, udu hägustas enese kokkuvõtmiseks vajalikke pidepunkte. Miski libises, hajus, kumerdus.
“Võibolla ma peasin ennast nüüd tõesti natuke kokku võtma” mõtles Maili äkilise külmavärinaga, kuid ei suutnud otsustada, kummale poole rooli pöörata. Läheks õige otse?
Kerge reisidoos tundus kujunevat tõeliseks halvaks tripiks: udust kerkis värdjalik olend, igivanad konkskäpad tema poole püsti, pead ümbritsemas üksikud valged juukseudemed, kooljakõhn kartuli-idu värvi keha raugalikult kookus. Kõige hullemad olid lummutise silmad – vanadusest hallikaskollased ja veriräbul silmad, muldvana suremashaige olevuse silmad, mille pilk oli nii ainitine, et Maili tundis lõunasööki kurgust üles tulevat.
Udu peksis vastu esiklaasi, kuid see olevus oli sealsamas, oli tema peas, tema ees, ta tõstis käed oma pea kohale – Maili nägi neisse surutud kivi ja nägi hoopi langemas, kui kogu maailm korraga kõrvulukustavasse raksatusse kadus.
***
Udu hajus aegamisi ning väike punane, vastu rasket maakivimüüri kokkumuserdatud auto ilmus nähtavale. Verenire, mis külmunud maapinnale voolas, ulatus kuhugi selle vaikivasse ja suletud sisemusse.
Müürist kostus udusse raugahäälne itk: “Miks keegi ometi ei tule?”
Udu viis hääle endaga kaasa.