Märtsis ilmus kirjastuselt "Skarabeus" järjekordne Arvi Nikkarevi poolt koostatud antoloogia, vene ulme kogumik "Maagia". Rõõmsa uudise tähistamiseks sobib ritta panna mõned mõtted antoloogiate koostamisest.
Teha võib seda teadagi erinevatest põhimõtetest lähtudes. Kõige lihtsam on koostada kaasaegse proosa valimikke, kuid sellisel juhul jääb koostajale üsna vähe teha ja põhimõtteliselt oleneb sisukord sellest, mida saadetakse või mida näiteks eelmisel aastal ilmunust võtta on. Kõige käepärasemaks näiteks sellisest antoloogiast on "Täheaja" sari ning eriti need osad, mis koondavad jutuvõistluse paremikku. Kui antoloogia on piisavalt mahukas, võib seda pidada representatiivseks ja žanri hetkeseisust üldistusi võimaldavaks; kui mitte, on tegemist lihtsalt juhusliku tekstikoguga, mida tavaliselt tasub osta või lugeda mõne üksiku loo pärast. Koostaja võib üritada seda esinduslikumaks muuta, lisades naiskirjanike, mittetraditsioonilist seksuaalsust käsitlevaid, rassitemaatilisi vms. teoseid, kuid esiteks on see võimalik ainult piisava valiku olemasolul ja teiseks kipub tavaliselt teose kirjanduslik väärtus selle lisamise tegeliku põhjuse varju jääma. Eesti ulmest rääkides on muidugi hea, kui üldse raamatutäie loetavaid tekste kaante vahele saab ning eesti keelde tõlgitud teoste antoloogiatesse pole too poliitkorrektne mood õnneks jõudnud.
Representatiivsuse vastand on temaatilise või stilistilise ühtsuse taotlus. Viimaste aastate stiilseim ja sisu poolest ühtseim ulmeantoloogia on kahtlemata Veiko Belialsi "Keskpäeva varjud" (2015), mis on igati ootuspärane - koosneb raamat ju ühes maailmas ning üht stiilikaanonit järgivate autorite tekstidest. Tema poolt koostatud järgmises valikkogus "Me armastame Maad" (2016, lühidalt kommenteeritud "Algernonis" dets. 2016: http://www.algernon.ee/node/1056) on esimesed seitse teksti üksteisele lähedased (esimeses neli võiks lausa ühismaailmas toimuda) ning viimased kaks erinevad (ilmumisaastad vastavalt 1959-1992 ja 2006-2010). On kerge märgata, et proportsioon on paigast ära: esimesed seitse teksti võiksid olla Nõukogude kosmoseulme suhtes representatiivsed, viimased kaks kindlasti ei ole seda 21. sajandi esmakümnendi suhtes ning kokkuvõttes on raske öelda, mida nood kaks esimesele seitsmele juurde annavad. Kahe ajajärgu suundumuste võrdluse võimalus see igatahes ei ole, sest selleks tulnuks 21. sajandi jutte kaasata umbes samas mahus kui Nõukogude omi. Arvi Nikkarevi poolt varem koostatud ja "Skarabeuses" kirjastatud antoloogiatest ("Muumia" 2006, "Munk maailma äärel" 2009, "Kaaren" 2013) paistab kõige ühtsemana silma "Kaaren", mis vahendab eriti nõukogude ulmes varju jäänud või lausa ebasoosingus olnud mängulisemat traditsiooni (kuhu kuulub näiteks ka Vladimiri Orlovi "Aldimängija Danilov" (1980, e.k. 2018)). Sellest komplektist langeb stilistiliselt välja Galina "Lodusaared", kuid see ei tee karuteenet mitte antoloogiale (sest jutt on väga hea), vaid jutule (võinuks eesti keeles ilmuda paremas seltskonnas). "Munk maailma äärel" on juhuslikum kooslus ning "Muumia" juba üpris õnnetu, alustades sellest, et valik lihtsalt ei vasta lähteülesandele, mille koostaja tagakaanel formuleerib või mida lubab. Samas ei anna kumbki viimati mainituist ka mingi alamžanri, perioodi, koolkonna vms. "seinast seina" ülevaadet nagu näiteks Indrek Hargla koostatud "Õudne Eesti" (2005).
Kui eesmärgiks on koostada kaasaegne ning stilistiliselt ühtne antoloogia, on kõige lihtsam ja levinum võimalus selle lood autoritelt tellida. Anglo-Ameerika maades on selliseid antoloogiaid ilmunud tohutu hulk ning Eestiski on need moodi läinud. Pärast kaasaegsete tekstide õnnestunud tellimist "Õudsesse Eestisse" hakkas kümme aastat hiljem tellitud lugude antoloogiaid lausa ridamisi ilmuma: Martin Kiviranna "Pikad varjud" (2015), Raul Sulbi "Hirmu planeet" ("Täheaeg" 16, 2017), "Indrek Hargla "Eestid, mida ei olnud" (2017) ja "Vinguv jalaluu" (2018) ning Raul Sulbil olevat kuulduste kohaselt järgmine selline töös. Kõige suurem risk on võimalus, et mõni autor kirjutab alamõõdulise loo ja koostajal, kes talt selle kogumiku jaoks tellis, on ebamugav talle ära öelda. Teiseks võib mõni autor parasjagu töös oleva teksti tellimust järgides Prokrustese sängi suruda ja tulemusena seovad lugu teemaga vaid märksõnad. Mingil määral realiseeruvad eelmainitud antoloogiates mõlemad riskid ja igaüks neist vajanuks koostaja poolt suuremat nõudlikkust ja järjekindlust.
Tekstide valiku puhul on allakirjutanu arvates kolm kuldreeglit. Esiteks tuleks vältida kaht teksti ühelt autorilt, kui too just suur mitmekesise loominguga klassik pole. Teiseks tuleks vältida mingisse pikemasse sarja kuuluvaid jutte, mille mõistmiseks oleks vaja toda raamistikku tunda. Nende mõlema vastu patustab näiteks Veiko Belials kogumikus "Me armastame Maad 2: Viimane laev" (2017), kust võiks kaks lugu rahulikult ära jätta ja kooslus sellest ainult võidaks. Kolmandaks, tõsisemaid tekste ja palagane ühtede kaante vahel ilmutada pole üldiselt hea idee (vt. Lukinite anekdoote "Muumias" või Jaagup Mahkra panust 16. "Täheaega").
Tulles tagasi "Maagia" juurde, siis selle valik on koostaja jaoks eeskätt turvaline: eesmärgina sõnastatakse "süvendada tutvust" varasemates antoloogiates (valdavalt "Kaarnas") ilmunud teoste autoritega ja põhimõtteliselt sobib see "Kaarna" mõtteliseks järjeks. Koostaja otsustas sellesse koondada kaks peaaegu sajaleheküljelist lühiromaani ning lisaks neli lühemat jutustust kokku neljalt autorilt. Pikemate ja lühemate tekstide ühtede kaante vahele paigutamine pole tingimata halb, kuid siiski on Kaganovi ja Loginovi jutud nõrgemad kui Divovi ja eriti Galina lühiromaanid. Autorid saavad niimoodi oma käsutusse küll võrdsema osa antoloogia mahust, kuid valik olnuks huvitavam, kui sellesse kuulunuks kuus teost kuuelt kirjanikult, nagu eelpool soovitatud. "Skarabeuse" antoloogiate lugeja võib küll veenduda, et Kaganov ja Loginov on nobedate näppudega lühiproosa generaatorid, kuid loodetavasti pakub kirjastus talle tulevikus võimaluse tutvuda järgmiste autoritega.