Oma pidurdusmootoritega planeedi lopsakat taimkatet põletades kosmosesüstik maandus. Kuuma ja hõõguvana kõrvetas ta rohtu ja puulehti, liiga lähedale sattunud putukad sadasid prõksudes ja sisisedes maapinnale.
Läks mõni tund ja avanes luuk, mille kaudu väljusid neli süstiku pardal olnud inimest -- kolm meest ja üks naine. Nad nuhutasid oma kiiskavate kombinesoonide varjust, mis näo katmata jätsid, võõrapärast õhku ja sirutasid end pärast kuudepikkust kosmoselendu.
«Siin on veel ilusam, kui pildid näitasid!» rõõmustas naine, proportsionaalne ent keskmisest lühemat kasvu brünett. Ta oli laeva bioloog ja arst.
Mehed naersid ja vaatlesid huvitatult loodust. Süstiku ümbrusest oli see mõne meetri ulatuses võrdlemisi kõrbenud, kõrgus aga seda ähvardavama vallina lopsakalt selle ümbruses. Džunglist kostus pidevat sahinat, plõksumist ja tuulest põhjustatud kohamist. See tegi inimeste meele ühtaegu rõõmsaks ja ärevaks. Tükk aega nad lihtsalt seisid ja kuulasid.
Järgmisel päeval võeti pärast varasemate mehitamata sondide ja kulguri poolt koostatud kaartide ja plaanide uurimist ette pikem uurimisreis. Otsustati liikuda läbi oru, kuhu maanduti, lähedalasuva jõe äärde ja tagasi.
«Olge kõik ettevaatlikud,» selgitas Hammond, süstiku kapten, «me ei tea, mis siin väljas on. Gilil võib õigus olla,» osutas ta naise poole, «et meil puuduvad andmed planeedi loomastikust. Aga see ei tähenda midagi.» Ta kinnitas vööle püstoli ja võttis kätte matšeete. Üks meestest, tehnik Bob jäi maha, et vaadata üle ega süstik maandumisel viga ei saanud. Enne ekspeditsiooni algust kontrolliti veel üle uurimisrühma side laevaga. See toimis rahuldavalt ja teekond võiski alata.
Alguses läbis kolmeliikmeline rühm tihedate puudelaadsete nahkjate lehtedega kaetud taimede ala, siis jõuti madalama end tihedama rägastikuni, kus kapten Hammond vaheldumisi teise mehe, piloot Lloydiga edasijõudmiseks matšeetet pidevalt käigus pidid hoidma. Mingeid märke metsloomade radadest ei kohatud.
Retk võis olla kestnud paar tundi, kui Gil tegi ettepaneku peatuseks. Kõigi kolme algselt hõbedased kombinesoonid olid määritud rohelise ja pruuni taimemahlaga ning kõik olid ka üsna väsinud. Päev sellel planeedil oli Maa päevast poole pikem ning see oli alles alanud. Päike oli siiski juba kõrgel, sest asuti ekvaatori lähedal. Palavus tegi kõik uniseks ja otsustati tunnike puhata. Kapten lubas võtta esimese valvekorra.
Ta ärkas piitsa plaksumist meenutava hääle ja tumeda mütsatuse peale. Vaevu silmad lahti rebinud, nägi ta Gili näoli maas lamamas, tume vorp kuklast üle parema kõrva põseni ulatumas. Kapten röögatas ning sööstis Gili poole. Kostis uus plaksatus ja läbi õhu sihises miski kapteni poole. Ta jõudis viimasel hetkel pea alla panna ja nägi kuidas midagi liaanilaadset tast üle lendas. Bob oli samal hetkel ärganud ja seda samuti näinud:
«Kapten, mis värk on?»
«Pea alla, Bob! Miski ründas Gili!»
«On temaga kõik korras?»
Kapten kummardus Gili kohale, pööras ta pead ja nägi, et kahe sõrme laiune veritsev vorp ulatus Gili näol silmadeni välja. Need veritsesid kuid Gil hingas tasakesi.
«Hingab. Katsume siit kohe kaduda. Rooma siia!» hüüdis kapten Bobile, kes jalamaid roomama asus. Veel korra sihises liaan läbi õhu kuid ei ulatunud maaslamajateni. Kokkuleppe peale haarasid mõlemad mehed Gilil üks jalgadest ja teine kätest kinni, kargasid üles ja sööstsid süstiku suunas jooksma. Taga pool jooksev kapten kuulis uuesti sihinat, surus pea õlgade vahele ja tundis, kuidas miski naksatusega ta õlast kinni haaras ja siis kohe uuesti ka lahti libises. Tagasi vaatamata tormas ta edasi.
Lloyd avas süstikuluugi, lasi Gili kandvad mehed sisse ja kapteni käsu peale sulges ukse kohe kindlalt.
«Mis Giliga lahti on?» küsis ta, nähes veritsevat ja oimetut naist.
«Miski ründas meid, seal, sügaval metsas,» osutas kapten käega selja taha, olles asetanud Gili voodile, «mingi liaanitaoline asi. Püüdis mind ja Bobi ka lüüa aga ei õnnestunud.»
Lloyd ei küsinud rohkem. Koos teistega asus ta uurima, mis Gilil viga on. Oli selge, et ta on löögist oimetu. Võimatu oli esialgu aru saada, kas ta silmadega on kõik korras või ei, sest liaanilöögist saadud haava näis lisaks verekorrale katvat ka mingi ilmselt liaanist eritunud lima. Mehed viisid Gili meditsiiniblokki ja Lloyd jäi sinna ettevalmistusi tegema. Lisaks tehnikuharidusele oli ta ka veidi keemiat ja meditsiini õppinud.
Kapten ja Bob istusid maha, et pisut puhata, kui kaptenile meenus, et ka tema sai ju pihta. Kiiruga kooris ta kombinesooni seljast ja uuris vasakut õlga, kus ta lööki oli tundnud. Kombinesooni hõbedasel pinnal oli selgelt näha sinna külge paakunud, veel mitte päris kuiv pruunikas lima, milles aeglaselt sõudsid ringi veidi tumedamad täpid. Kapten hoidus seda igaks juhuks puutumast ja viis selle Lloydile, kes otsustaski kombinesoonilt võetud proove enne uurida, kui Gili kallale minna, kelle seisund näis stabiilne olevat.
Mikroskoobi all vaadeldes nägi Lloyd, et lima on toiteaine ja pisikesed mustad täpid on mitmejalgsed hulkraksed. Nad sõudsid limas ringi ja konsumeerisid seda.
«Mis siis, kui lima otsa lõpeb?» küsis kapten.
«Siis jäävad nad ilmselt nälga...» kostis Lloyd selle peale õlgu kehitades, «ma tõesti ei tea...»
Kapten vaatas murelikult kinniseotud peaga Gili poole.
«Näljasurma ei taha ju keegi?»
Lloyd kortsutas samuti kulmu.
«Ma katsun ruttu selle asjaga mõned katsed teha, et vaadata, kuidas mõned antibiootikumid talle mõjuvad. Annan teada.»
Kapten noogutas raskemeelselt ja jättis Lloydi katseid tegema.
Tund aega hiljem kutsus Lloyd Bobi ja kapten Hammondi meditsiiniblokki. Esialgsed katsed olid mõningast eduvõimalust näidanud ja Lloyd otsustas nüüd Gilile ühte antibiootikumisegu süstida. Katsete käigus oli selgunud, et see ärritab limasitikaid. Lloyd ei osanud ette näha, kas see peaks Gilile siis ka otseselt haiget tegema või mitte. Igaks juhuks palus ta kaptenit ja Bobi Gili käsi hoida.
«Igaks juhuks,» kordas ta veel nii muretu häälega, kui sai. Siis mõõtis ta süstlasse paraja annuse värvitut vedelikku, Hammond ja Bob haarasid Gili kätest ja Lloyd torkas süstla veeni. Mitte midagi ei juhtunud. Mehed ootasid veel mõne minuti, Gili käed tõmblesid küll paaril korral, kuid kõik aparaadid näitasid stabiilsust.
Öösel Lloyd ärkas, et kontrollida Gili seisu. Ta oli murelik. Ta ei olnud päris arst, ka eksobioloogiast teadis ta võrdlemisi vähe.
Avanud meditsiinibloki ukse Lloyd kangestus. Üksiku siriseva lambi valguses istus ikka veel seotud peaga Gil voodi serval ja pobises omaette. Lloydi ei paistnud ta tähele panevat.
«Ei, ei, ei, ma ei taha, ei, ei, ei... Jätke, jätke rahule...» Samas toon, millel ta rääkis oli rahulik, peaaegu, et argumenteeriv. Lloyd kuulas veel hetke, sai siis endast võitu ja astus sisse.
«Gil!» lausus ta murelikult.
Gil jäi poole sõna pealt vait, ajas selja sirgu ja pööras pea Lloydi poole ilma, et ta mitte midagi näha oleks tohtinud.
«Lloyd,» lausus ta tundetult.
«Jah, mina. Mis sul on, Gil?»
«Tead, Lloyd, nad on mu sees.» Gili hääl oli endiselt rahulik ja kaalutlev. Lloyd tundis külmavärinat. See mõjus õudsena -- sõnad ja mõte ei paistnud Gilil, kes alati nii rõõmus ja vahetu oli, üldse kokku minevat.
«Mis sa räägid, Gil, kes on su sees?»
«Taimed. Nad räägivad minuga. Nad räägivad mulle, et ma ei meeldi neile, me ei meeldi neile. Lloyud, katsu minust aru saada, ma ei ole hull.»
Lloyd liikus vaikselt üle põranda laua poole, kus tema instrumendid lebasid. Gil istus ikka sama osavõtmatult voodi serval. Näis nagu kuulaks ta midagi, mis tema sees toimub.
«Lloyd,» sõnas ta veidi nukralt, «tead, ma ei saa midagi suurt aru, mida nad seletavad aga meiega on lõpp.»
Iga sõna torkas Lloydi hinge. Gil oli peast segi läinud. Lloyd hakkas juba mõtlema, et võib- olla oleks targem olnud antibiootikumi mitte süstida -- kes teab, lõppude-lõpuks selle kõrvalmõjusid.
«Gil,» lausus Lloyd ettevaatlikult, kui oli süstla täitnud suure annuse rahustiga «lubad, ma teen sulle ühe süsti, et sa magada saaksid?»
Gil noogutas vaevumärgatavalt pead ja rääkis edasi:
«Nad on kõik ära tapnud. Me ei ole esimesed. Neil on pikk mälu. Tegelikult,» lausus Gil mõtlikult, «tegelikult polegi vist tegu mitme olendiga...»
«Gil, ma teen nüüd süsti.»
Gil sirutas rahulikult käe ja Lloyd surus talle süstlanõela randmesse. Siis tõmbas ta sealt antiseptikuga üle ja viskas süstla minema. Gil ei rääkinud nüüd enam midagi ja ruumi sigines kõikemattev, kõrvus kohisev vaikus. Peagi vajus Gili pea rinnale ja Lloyd pani ta voodisse. Seejärel korjas ta kõik oma instrumendid kokku, pani kappi luku taha ning lukustas väljudes ka meditsiinibloki ukse.
Hommikusöögi ajal rääkis Lloyd teistele öösel juhtunust.
«Hm,» kostis Hammond, «skisofreenia?»
Lloyd ei osanud muud, kui vaid õlgu kehitada:
«Skisofreeniat on igatahes väga keeruline diagnoosida.»
Bob vaikis mõnda aega mäludes vastumeelselt süstiku kunsttoitu.
«Aga see ljaano, see lima?» küsis ta lõpuks.
Teised vaatasid imestunult tema otsa.
«Mida sa mõtled?» ei saanud kapten aru.
«Noh, et... need satikad seal lima sees ja see jutt mis Gil rääkis, et keegi on tema sees... taimed, või nii...» rääkis Bob võrdlemisi segaselt.
Teised mehed jäid mõttesse.
«Ma tahaks temaga rääkida,» ütles kapten lõpuks. Lloyd nõustus õlakehitusega ja pärast sööki läksid kõik kolm meditsiiniblokki.
Gil istus uuesti voodiserval ja näis iseendaga mõttes aru pidavat. Kolm meest jälgisid teda natuke aega läbi ukseklaasi. Kapten raputas lõpuks pahaselt pead ja palus Lloydil uks avada.
Kohe, kui nad sisse astusid, pööras Gil oma sidemes pea ukse poole.
«Hommikust, Gil!» hüüdis kapten, kui Gil tummalt ja pimedalt nende poole pööratud peaga istuma jäi, «tunned end juba paremini?»
Gil raputas pead, ei lausunud ikka veel sõnagi.
«Gil, ole pai,» ütles Lloyd kapist instrumente välja ladudes, «võib ma vaatan, kuidas su haavad seal sideme all paranenud on?»
Gil noogutas vaikides. Bob ja Hammond vahetasid omavahel murelikke pilke. Lloyd hakkas sidet Gili pea ümbert lahti keerama. Iga uus lahtitulev sidemekord oli eelmisest niiskem, tumedam, pruunikasrohelisem. Lõpuks kiskus Lloyd Gili pea ümber ära viimase korra sidet ja jäi ahhetades vaatama -- Gili pea, sealhulgas silmakoopad, oli üleni kaetud pruunikasrohelise paksu lägaga, millest siit-sealt turritasid välja üksikud brünetid juuksetutid. Hammond ja Bob surusid mõlemad käe suule ja taganesid tahtmatult paar sammu. Lloyd kogus end ja lausus siis:
«Gil, ega sul valus pole?»
«Enam mitte,» vastas Gil väsinud, ent jaheda häälega, «nad on antibiootikumist võitu saanud. See tegi haiget, nüüd on kõik jälle hästi. Kas sa siis ei mäleta, mis ma öösel rääkisin?»
«Mida sa mõtled, Gil?» küsis Lloyd hirmunult.
«Ta võtab üle. See ei ole valus. Võib-olla ainult natukene kurb. Aga seda ka mitte. Ta tunneb oma tööd.»
«Gil, oled sa hulluks läinud või?» karjus nüüd Hammond. Ta oli hirmul ja vihane.
«Kapten, palun,» ütles Gil, «ärge ärrituge. Ma katsun seletada -«
Ta vaikis hetke ja hakkas siis peale:
«See on planeet, mis seda teeb. Planeet, taimed -- nad on üks. Planeet on pahane, et me teda haavasime. Planeet ei taha meid. Ta ei taha kedagi. Ta on jõudnud ise...» Gil näis sobivat sõna otsivat, «... nirvaanasse. Ta on õnn.»
Kapten tahtis midagi ütlema hakata, kuid Bob pani talle rahulikult käe õlale ja küsis Gililt:
«Kust sa tead seda kõike?»
«Need väikesed olendid, kes mind üle võtavad -- ja peagi ka teid -- on DNA- olendid. Nad ongi loodud ainult selleks, et planeedi DNAd, kui nii võib öelda, edasi kanda.»
«Miks meid ka?» jätkas Bob.
«Sest planeet ei taha kedagi.»
«Lloyd, kas sa midagi teha ei saa?» pöördud kapten vihaselt Lloydi poole.
«Siin küll mitte... Me võiksime muidugi...» Llyoid jäi hetkeks mõttesse, «... me võiksime ta muidugi külma panna ja tagasi sõita...»
«Siis, kurat võtaks, teemegi nii,» vandus kapten, «Bob, valmista kamber ette!»
Bob lahkus kiirustades ruumist. Lloyd võttis uue sideme ja asus Gili pead uuesti sidemesse mässima.
«Sellel ei ole mõtet,» lausus Gil osavõtmatult.
«Millel?» ei saanud Lloyd aru, «sidemel või?»
«Ei, mitte sidemel. Te ei saa ära sõita.»
«Ei tea miks?» päris vahepeal püsti tõusnud Hammond, «ma teen oma laevaga, mis ma tahan, Gil!»
«Ma ei tea, see lihtsalt ei õnnestu.»
Hammond lõi käega ja läks juhtimisruumi. Lloyd järgnes talle peagi, olles süstinud Gilisse uue annuse tugevat rahustit.
«Ma ei tea,» kostis ta juhtimisruumi jõudes, «see ei ole õige asi.»
«Muidugi pole,» urahtas kapten, «ma saan selles sama hästi aru kui sina. Ja seda kiiremini tahan ma siit kaduda.» Ta kontrollis ükshaaval nuppe, küsis kompuutrilt nõu laeva seisukorra kohta ja jõudis järeldusele, et kõik on normis. Peagi tuli ka Bob tagasi, teatama, et külmkamber on korras. Koos viisid nad Gili sinna ja läksid siis tagasi sõitu ette valmistama.
Bob istus pilooditooli, Hammond tema kõrvale. Lloyd istus nende selja taga.
«Kahju, et selline jama. Planeet oleks väga huvitav võinud olla,» nentis ta. Hammond noogutas ja Bob sättis lüliteid.
«Kompuuter?» küsis ta, «stardiblokk?»
«Korras.»
«Küte?»
«Korras.»
«Autopiloot?»
«Korras.»
Nii jätkas Bob veel mitme minuti vältel. Lõpuks pööras ta õnnest särava näo Hammondi ja Lloydi poole:
«Näete, kõik on korras.»
Teised kaks naeratasid samuti.
«Kompuuter, start!» lausus ta selgel häälel.
Kompuuter aga vaikis ja jäigi vaikima.