ELUL POLE SIHTI
KAS SEDA SIIS ON SURMALGI?
ELU JA SURM KAKS ERINEVAT KIHTI
KUID MÕTET POLE KUMMALGI.
NAD ON ÜKS --
EHKKI ÜKS ON VAIT JA TEINE LÄRMAB,
TÕDE ON ÜKS!
VAHET POLE, ELAD SA VÕI KÄRVAD.
KUI NII...
SIIS TEEME NEIST KOMPLEKTI:
SEGAN KOKKU JA SAAN
SURMELAVA OBJEKTI.
1.
BMW peatus puulippidest kokkulöödud värava taga. Siim suretas mootori ja astus masinast välja. Aia taha tormas metsikult kilades mingi hundi- ja lambakoera segu. Esimese hooga kartis mees, et elukas üle aia kalpsab ja valmistus kähku autosse varju pagema kuid koer jäi siiski aia najale pidama. Siim lähenes ettevaatlikult väravale ja jäi ootama. Värava taga traataia sees asusid kaks hoonet. Otse ees mööda betoonist valatud jalgrada oli väike tellistest hütt, mida pooleldi varjas paari plangu jagu eterniitaeda, mis oli ehitatud nähtavasti ainult selleks, et aia tagant poleks võimalik hüti aknasse piiluda, sest eterniit oli vaid akna ees. Onni rohelisele uksele oli punase aerosooliga lohakalt värvitud «Pärjad». Hüti akna ees plangu tagant paistis kaevurake. Betoonraja kõrval oli L-kujuline elumaja, mille tagakülg oli pööratud värava poole. Lõpuks ilmus koera klähvimise peale maja nuka tagant nähtavale 22-23- aastane noormees.
«Puzzle,» hõikas ta kutsuvalt koera. «Tule ära, jää vait.» Noormees kandis helerohelist kortsus ja auke täis rebitud T-särki ja näritud põlvedega teksaseid. Pea oli tal erepuna-sini-roheliseks värvitud.
«Tere,» hõikas Siim üle koera lõugamise.
«Tereeee,» venitas noormees. «Kas sa kurat jääd vait!» käratas ta siis koerale.
«Ma sooviksin rääkida härra Kurgiga,» ütles Siim. Puzzleks hüütud koera ristsugutis oli vait jäänud ja haugatas ainult mõned korrad nagu ennast meelde tuletades.
«Väga armas,» ütles punkar. «Räägi siis minuga.»
Siim noogutas, justkui oleks saanud kinnitust arvamusele isiku identiteedi suhtes.
«Ma olen reporter ajalehe juurest. Siim, kutsutakse ka Skriptiks, sellepärast et ma pidevalt kirjutan, kusjuures ainult käsitsi.» Skript tõstis fakti toonitamiseks näpu värava kõrval kasvava kase võra poole. Ta ei pannud tähelegi, et tema kohal, ühel jämedal oksal kükitas must läikiva karvaga kass, kellele oli kõrvade vahele punutud pikematest karvadest ja võltsjuustest roosakas pats.
«Jaa-jahh,» tähendas Kurk äraootavalt. Ta toppis käed püksitaskutesse ja vahtis Skriptile ootavalt näkku. Ehkki ajakirjanik seisis lõõskava päikese eest kase varjus, tundis ta, nagu istuks ta kuuma lõkke ääres. Tuul liigutas Kurgi erepunaseid juuksesalke ja Skriptile viirastus, nagu oleks teisel leegid juustena hubisenud. Skript tõmbas käega üle näo, et lummusest vabaneda ning jätkas reipalt: «Vaata (ta valis familiaarse lähenemise), ma kogun materjale artikli jaoks, mis käsitleb satanismi eesti noorte seas, no ja üldse, vanemate seas ka, aga eriti noortekultuuris, no ja mind juhatati sinu juurde.»
«Minu?» üllatus Kurk Tema näolt paistis siiras hämmeldus. «Kes?»
«Noh,» Skript pühkis jälle higi. «Pea iga teine Tallinna satanistlik noor nimetas sinu nime. Nagu ma aru sain oled sa neile nagu midagi guru taolist.»
Kurk hakkas lõbusalt kõõksuma. «See,» mõtles Skript endamisi, «on naer.»
«Õõh-õõh-õõh, suur juht ja õpetaja,» kilkas Kurk kõõksumise vahele.
Kuna koer oli vahepeal kuhugi minema töllerdanud, julges Skript aiale naalduda. «Nad väitsid, et neil olla isegi mingeid okultseid satanistlikke tekste, mis on sinu poolt kirja pandud.»
Kurk naeris, «Usun, et küllap need on tavalised õudusjutud. Ilukirjandus.»
«Tavaline ilukirjandus? Need noormehed paistsid neid päris tõsiselt võtvat,» mainis Skript.
«Noored inimesed, tahtmist on, võtku pealegi, mul pohhui.»
Sellega paistis jutuajamine lõppenud olevat. Skript ajas siiski veel näpu üles, kassi poole püsti. «Äkki saate mulle mõnd oma juttu näidata.»
Kurk kehitas õlgu, «ega eriti ei viitsi küll, mul tosin toimetust teha.»
Skript noogutas, lehvitas ja istus autosse. Kassi enam puu otsas ei olnud.
2.
Skript sõitis kohaliku ajalehe toimetusse. Kui Kurk kirjutas tõesti ilukirjanduslikku lugusid, siis oli ta neid võib-olla ka «Vooremaale» pakkunud ja neil võis mõni ta käsikiri alles olla.
Linn oli külast, kus Kurk elas, vaevalt poole kilomeetri kaugusel, külast teisele poole umbes sama kaugele jäi Jõgeva alevik.
Skripti õnneks olid inimesed «Vooremaa» toimetuses ametivennale üsnagi vastutulelikud ja mõningase viivituse järel tõid nad talle Kurgi järjejutuna ilmunud loo «Surm on lahti». Vahepeal, niikaua kuni käsikirja alles otsiti, uuris Skript kohalikku ajalehte. Ta silmad jäid pidama politseikroonika veerul. Sõnum oli lühike:
Ööl vastu reedet vandaalitseti Siimusti surnuaial.
Poolenisti lahti oli kaevatud eelmisel päeval maetud
M.T haud, hauakivi oli purustatud ning pärgadelt olid
nopitud kõik lilled.
«Ohoo,» mõtles Skript. «Paistab, et ka siinkandis võib esialgsest ebaõnnestumisest hoolimata mingit materjali olla.» Ta tänas kolleegi ja paljundanud omale käsikirja, suundus politseiprefektuuri. Seal polnud kahjuks selle juhtumiga tegelejat parajasti kohal ning politseiametnike umbmääraste vastuste ning segase jutu põhjal jäi Skriptile mulje, et ega keegi sellega vist õieti ei tegelegi. Teed küsides pööras ta masina Siimusti poole, mis asus mõned head kilomeetrid Tartu pool.
«Ega see pole neil esimene kord siin möllata,» mökitas surnuaiavaht ärajoonud tämbril.
«Ah, nii,» tegi Skript huvitatud häält.
«Viimasel ajal on tervel hulgalt hauaplatsidelt pärjalilled läinud. Mitte kõik, ainult kõige ilusamatelt pärgadelt. Vahest mõni üksik kord on võtmata jäänud.» Vanamees silus lõuga. «Ja lindid kah.»
Nad jõudsid M.T hauani. Plats oli koristatud ja korda tehtud. Hauakivilt võis lugeda omaniku nime, surma ja sünniaega.
«Hoi-hoi?» hüüdis Skript küsivalt. «Ma sain aru, et hauakivi oli puruks löödud?» Vanamees ei öelnud midagi, pomises niisama midagi habemesse.
«Mis? Ah?» torkis ajakirjanik kui taat ei vastanud.
«Oli jah,» vastas taat järsult. Ta oli kuidagi sõnaahtraks jäänud.
«Noo aga see on ju terve!!»
«Terve jah, terve nagu purikas.»
«Vahetati välja või? Mis? Ah?»
«Ei vahetatud, ise paranes ära!» vihastas vanamees, «mis sa tühja torgid!»
«Ega ma tühja torgigi, ma uurin satanismi,» seletas Skript lahkelt.
«Satanismi,» tusatses ätt, «sa poisijuss ei teagi, misasi see satanismus õieti on!»
«Sellepärast ma uuringi, et ei tea,» provotseeris Skript. «Saan teada, võin sullegi selgitada.»
Taat vaatas teda põlastavalt. «Hähh, selgitada. No tule selgita siis,» ja hakkas ees mööda jalgrada tagasi astuma.
Jõudnud surnuaiavahi majani, viis taat Skripti kuuri alla ja võttis seal seinalt pärjalindi. «Säh, selgita seda siin.»
Ehkki kuur oli üsna hämar, helendasid tähed mustal taustal sinakalt, Skriptile paistis nagu hoiaks ta käes mitte linti vaid ainult tähti. Lause ees ja taga veretasid kolm erkpunast nelki. Lint tundus levitavat mingit vastikut vibratsiooni.
«Mis see on?» küsis Skript. Ta hääl kostis hämaras ruumis jõu kaotanult ja õõnsalt. Kuuri uks, mis pidi olema siinsamas sammu kaugusel selja taga, kumas vaevaliselt tunneli kauges otsas. Surnuaiavaht tundus kössis ja vanana, tema pale oleks nagu kahestunud jagades kummassegi näkku ühe silma, ühe ninasõõrme ja pooliku suu. Silmad mõlemast näost sihtisid helendavaid tähti.
«Ma põletasin lõkkeplatsil rämpsu, muu hulgas ka vanu pärgi. Ühel pärjal, millele oli valge lint ja sellel tekst «Me hulgast surm sind ei vii!» Hakkas lint äkki sädemeid pildudes leegitsema, see kestis vaid hetke ning lint moondus mustaks, vaat selleks samuseks siin.»
«Lähme välja,» kärises Skript. Ühe sammuga olid nad uksest väljas päikesepaistes.
«See oli üks neist pärgadest, millelt tavaliselt lilled ja lindid hommikuks kadunud on,» seletas taat.
Valges märkas Skript, et sõnade vahel tumedast riidest veelgi tumedamalt olid mingid märgid ning nelkide varred olid inimluudest, lehtedeks pikkade küüntega näpud. Nelgi õite värvus meenutas tuleleeke.
Skriptil hakkas palav, talle tundus taas nagu seisaks ta kuumava lõkke ääres. Mees voltis lindi aeglaselt kokku. Tähed sellel olid tuhmunud.
«Ma ei tea mis see on,» tunnistas Skript nõtkuval häälel, «aga kui sa selle mulle annad, siis ma uurin välja.»
«Minupärast võta,» ütles vanamees kuidagi kergendatult. Ta elavnes silmnähtavalt. «Kui sa tahad näha pärgi, mille sarnaselt see pärit on, siis praegu on kabelis ärasaatmine. Kindlasti on sellelgi matusel mõned sihukesed.»
3.
Skript poetas ennast kabelisse, kus avatud kirstu ümber seisid paarkümmend leinalist ja kuulasid ärasaatmisjuttu. Skript libistas endki nende hulka. Kirstus lebas umbes kolmekümnendates aastates mees. Skript ei osanud välja pakkuda millesse ta surnud võis olla.
Teenistus lõppes ja kuus kirstukandjat haarasid sarga ning ristikandja kõige ees, asus protsessioon tühja haua poole teele.
Poisinaga, kes risti kandis oli umbes kümneaastane. Rist oli tema jaoks vist veidi raske ning ta hoidis seda pooleldi õla najal nagu sõdur püssi. Ühtepuhku pooluhkelt-pooluudishimulikult üle õla tagasi vahtides oli tal vaevalt aega teed vaadata ning seepärast komistas ta pidevalt ühest rajaservast teise. Skriptil oli tükk tegemist, et teda jälgides mitte naerma puhkeda, seetõttu ei pöörand ta ka pärgadele enne suuremat tähelepanu, kui nendega kalmuküngast katma hakati. Ajakirjanik tundis otsitava silmapilk ära. Talle tundus, et hetkel kui see kääpale asetati, vajus lint ebaloomulikult sirgeks ja sellelt võis lugeda :»Ei jäta me sind unustuse hõlma...»
Kiskus juba õhtupoole, kui Skript Siimustist Jõgevale jõudis. Ta võttis «Virtuses» endale toa, sest kavatses veel üheks päevaks siia jääda.
Toas istus ta voodile. Talle meenus kuidas ta oli pärast matusetalituse lõppu astunud ühe vanema naisterahva juurde, kes oli Selle pärja toonud. Skript kiitis pärast kaastundeavaldust pärga ning küsis siis selle päritolu kohta. Naine oli andnud talle visiitkaardi. Sellel seisis:
KURK
Pärjad, kimbud, lindid.
Skript tõusis püsti ja hakkas rahutult toas edasi-tagasi käima. Visiitkaart oli teda mingil määral rööpast välja viinud. Eriti kui talle meenus mis oli juhtunud surnuaiavahi kuuris. Skript kobas tasku järgi, kus lebas must lint. Ta tundis, et läheb higiseks. Toa seinad tundusid teda rõhuvat kuidagi vastikult. Linti ta taskust välja ei võtnud. Selleks ei jätkunud tal julgust. Oleks ometi keegi veel siin. Ja mitte ruumis. Siit ei saa nii lihtsalt välja astuda nagu tollest kuurist. Õue on pikk tee ja õhtu ka juba. Närviliselt sügas mees higist kipitavat keha.
Tuleb selle Kurgiga uuesti rääkida, ja tema naabritega. Enne naabritega. Kannatamatult kratsis Skript oma pööraselt kihelevat kaela. Tuba tundus iga hetkega üha lämmatavam. Seinad paistsid madala lae all veelgi enam tema kohale koolduvat. Skript seisatas järsult, ise raskelt hingeldades. Midagi oli mäda! Hüsteeriliselt toksis ta sõrmega lauaservale. Ta peab siit välja saama. Ruumiga oli midagi kapitaalselt korrast ära. See ahenes kohutava kiirusega. Tuba oli äkitselt vaid kapisuurune ja ta tundis füüsiliselt kuidas see teda õlgadest pitsitab.
«Kas mul enam ongi piisavalt ruumi ümber keerata, et ukseni jõuda või litsutakse mind enne lödiks,» vilksatas Skripti hirmunud ajus. Paanikas sööstis mees käheda karjatusega ukse juurde ja tormas koridori. See oli pigem käik kui koridor. Välisukse poole joostes pidi ta pead allapoole kössitama, et seda mitte ära lüüa. Õue sööstis ta nagu püssikuul, joostes hoonest meeletuna eemale.
Alles paarisaja meetri pärast, tajudes enese ümber avarust, aeglustas Skript sammu. Ümberringi valitses hämarus ja öö. Skriptil hakkas läbihigistatud riietes jahe. Nahk oli valus ja marraskil. Tundus, et ta oli ennast ise seda märkamata verele kratsinud. Pea oli nüüd klaar. Ta oli oma käitumisest vapustatud.
«Millest selline hirmusööst?» küsis Skript eneselt. Ma pole iialgi klaustrofoobiat tundnud.
Ta mõtted naasid mustale lindile, mida ta endiselt taskus kandis. Tunded kuuris ja toas? Vahest on siin mingi seos? Käsi tõrkus ka praegu, siin pimedas öös riidetükki välja võtmast. «Pean surnuaiavahti veelkord külastama,» mõtles Skript. «Tunnen, et midagi jättis ta päeval rääkimata.» Skript läks oma auto juurde ja istus sellesse kerge ebamugavustundega. Hetke piinelnud keris ta kärmesti kõigil ustel klaasid alla. Pead pooleldi aknast välja hoides võttis Skript kergelt iiveldust tundes suuna taas Siimusti poole. Auto tundus kuidagi kitsas ja lämbe.
Jõudes vaevalt linna piiridest välja, pidi ta äärepealt mingi hullu alla ajama, kes lillesületäiega külmalt auto eest üle tee jooksis. «Kuradi värdjas!» kirus Skript ja sikutas rooli. Mees oleks tal peaaegu vasakpoolse peegli küljest löönud. Pead pööramata sörkis hull üle tee maanteekraavi ja kadus seal pimedusse. Skript seisis autoga põiki tee peal. Ta oli mehe ära tundnud. Tüüp lilledega oli lamanud päeval kirstus ja lasknud sama külma kõhuga, nagu ta praegu auto ette jooksis, end maha matta. Skript vaarus autost välja. Tal oli üle kere palavaks löönud.
«Nonii, nonii,» rahustas ta ennast. «Nonii, nonii! Ma võin ju ka eksida» Ometi teadis ta täpselt, et oli selgesti märganud ka seda, millesse see punt nelke oli mähitud. Musta, heledate tähtedega linti. Skript istus auto kõrvale maha ja toetas pea kätele. «Said, mis tahtsid,» mõtles ta väsinult. «Tahtsid sataniste,.... palun väga.»
Skript tundis kuidas ööõhk oli järjekordse higikorra ta kehal jahutanud. «Noh igatahes, enam ma seda nii jätta ka ei saa,» ajakirjaniku uurijavaim tõstis temas jälle pead. Ainus koht kuhu see ... (Skript neelatas ja julgus temas taandus) ee.. võis minna, oli Kurgi pesa.»
Kergelt taas higistama hakates istus mees masinasse. «Närvid läbi nagu politseikoeral,» virgutas ta ennast. «Olen materialist või mitte, ah?»
Auto käivitus ja keeras otsa ringi. «Igatahes ei pea ma üksi jääma,» kobas ta püksivärvlilt mobiiltelefoni. Julgus tõusis taas paari kraadi võrra. «Igatahes jõuan kohale rutem kui see lillepoiss,» itsitas Skript, püüdes vaprust alal hoida. «Olgu mis on, püstol mul on!»
Skript kihutas Kurgi maja poole. Hoolimata sellest, et auto kõik aknad ammuli olid ja masinas möllas kui pööristorm, ahistas kinnine ruum meest, litsudes teda aeglaselt ent kindlalt lapikumaks. Vastusõitev auto pimestas korraks ta silmi ning Skript tundis end kui lõksuaetud loom. Kriisates tallas ta pidurit ja rebis veel liikumise ajal ust lahti. Pidurdamisel tekkinud inerts rapsas ukse tagurpidi ning käänas hinged kõveraks. Kummilohinal keeras bemar kraavi, raksatades vastu suurt kivijurakat.
Öökides kiskus Skript poova turvavöö lahti ning koperdas autost välja. Vastikus- ja õõvatundega tõmbas mees taskust musta lindi ja sidus riidetüki sellele pilku heitmata autopeegli külge. Skript oli kindel, et just see ese on tema klaustrofoobias süüdi. Tuikudes ja ikka veel ennast verele kratsides jooksis ajakirjanik Kurgi maja poole.
«Alustatu tuleb lõpuni viia,» pomises ta, arutlemata selle üle, mida ta üleüldse saavutada tahtis. Praegu polnud mehel muud eesmärki kui sihtkohta jõuda.
«Üks asi korraga,» rahustas ta ennast. «Üks asi korraga!»
Kuu kallas oma hõbedast valgust maastikule, lastes kõigel üsna selgelt paista. Kui Kurgi maja paistma hakkas, märkas Skript eespool lilledega jooksjat. Viimast jõudu kokku võttes spurtis ta, et vähendada vahemaad ning näha ligemalt, mis edasi saab.
Koolnu keeras otseteele üle põllu. Kartulipealsed ragisesid ta jalgade all kui tundetu kuju neist ükskõikselt üle tallas. Ka Skript sumatas talle järele, kuid oma väsinud jalgadel koperdas ta igale vaole, pealsed keerdusid mehe säärte ümber. Vandudes nägi Skript kuidas tume vari põllu ületas, kriiksuvast väravast sisse läks ja maja ees valitsevasse hämarusse kadus. Hetkeks tungis hoonest välja kohutav lärm, mis järgmisel hetkel maha vaigistus. Süda meeletult kloppimas seisis Skript keset põldu ja kuulas vere kohinat kõrvus. Nüüd kui ta enam ringi ei sahminud, tabas mehe kõrv majast kostvat marulist rütmi. Elektrikitarr, trummid ja viimsepäevapasunat meenutav saksofon moodustasid põrguliku trio, mis oma meeletu tempoga korinat meenutades tal juuksed peas püsti tõstsid. Hämarus ümberringi tundus tihenevat.
Trah-trah-trah-trah-trah-ühüüüüüü (kisendas saksofon).
Trah-trah-trah-trah-trah-ühüüüüüü.
Ennast kummargile lastes hakkas Skript uuesti liikuma hoone poole, millest kostvad helid selle põrgu eeskojaks muutsid. Juba märkas mees ka aknaid, kuid jumala eest, need olid veel pimedamad, kui ümberringi valitsev öö. Jõudes värava ligi, hakkas Skript eristama ka häältekõma. Surnud, elutud hääled kisendasid (kuivõrd elutud hääled saavad kisendada) kuulipildujaina sõnu:
Ei usu ma teadusmehi,
vihmaussid ei söö mulda,
õgivad nad surnukehi,
näksivad neil hambaist kulda,
öösiti on selgelt näha,
surnuaias liigub maa,
on inimesed maetud maha,
kuid rahu hauaski ei saa.
Mees avas kriiksuva värava. Metsik muusika ja laul kostsid täiesti selgesti, Skript eristas iga pisematki saksofonikiunatust ja basstrummi müdinat.
Tunaeile mind elusalt maeti,
nii ussidest teada sain tõe,
kirst mullakihiga kaeti,
eestvedajaks kirjanik Poe.
Hauas lebanud olin vaid hetke,
siis tundsin kuis müdises maa,
vihmaussid taas olid retkel,
nende survest purunes kaas.
Skript oli täielikult depressiivse ja saatanliku põrgumuusika mõju all ning ei pannud tähele kuidas ümber maja nurga sööstis süsimust lõukoer nagu õlitatud välk. Alles hetk enne kui röögatu sarviline monstrum talle kõrri kargas märkas Skript ta määrdunudkollaseid leegitsevaid silmi. Instinktiivselt tõstis ta käed kaela kaitseks. Kihvad laksatasid ohvri küünarnuki ümber kokku. Metsiku rapsakuga heitis koletis mehe justkui kaltsunuku marjapõõsastesse. Kahmanud seejärel jalast sööstis ta meest järel vedades pöörasele galopile ümber maja. Terava selgusega tungisid Skripti ajju kohutava laulu viimased salmid:
Kalmus pime, ma miskit ei näinud,
kuid tundsin hammaste ridu.
Uue ohvri need limukad leidnud,
mu kehas möllas usside pidu.
Nende olemust mõistsin vaid viivu,
siis tükkideks rebitult surin,
hing lahkust must linnutiivul,
saatjaks raipesööjate urin.
Siis kaotas kaltsunukk teadvuse.
4.
Skript tuli teadvusele hämaras telliskivitapeediga toas, mille lagi oli mustaks värvitud, välja arvatud väike peegel voodi kohal, milles Skript lamas. Põrandal, keset tuba põles üksik küünal. Teisel pool seina mürises saatanlik kontsert. Skript katsus ennast üles ajada. See õnnestus ilma suurema vaevata. Paistis, et haavad, mis talle tõsist valu valmistasid, polnud siiski eriti tõsised. Seevastu hirmutas teda lähisaatus. Skript kobas kaenla alt, kuid püstol oli kadunud.
Väike ruum oli pime ja sisendas õudu. Neelatades tunnistas Skript enesele, et ei julge jalgu voodist maha panna. Ainus, mis talle veidigi lootust andis, oli fakt, et ta oma klaustrofoobiast üle oli saanud. Sellest piisakese julgust saanud lükkas Skript jalad üle serva. Muusika teisel pool seina katkes kui noaga lõigatud ning välkkiirelt tõmbas Skript jalad tagasi ja mässis ennast tekipalakasse. Vaikus süvenes ja süvenes. Mehe hingamine kajas seintelt õõnsalt tagasi, võimendudes iga korraga. Iga hingetõmme elas omaette edasi. Paistis, nagu hingeldaks toas kümneid inimesi. Skript pistis röökima ja kattis kätega kõrvad. Pea samal hetkel avanes hämaruses uks ja hingeldamine lakkas. Reipal sammul astus Kurk küünlavalgusesse. Tal oli seljas neetidega kaunistatud roheline presentmantel. Kõrvas õõtsusid kirjaklamber, haaknõel ja tükk traati.
«Noh, mõistuse juures tagasi, mu noor sõber,» irvitas ta sõbralikult. Alt langev valgus muutis noormehe näo kooljaluu sarnaseks. Kurk istus seina äärde põrandale ja kõkutas naerda. «Ega meie muusika sind ei häirinud?» uuris ta ja irvitas vastikult. «Misasja sa siin üldse luusisid? Keset ööd? Võeh!» Kurk võbistas tehtult õlgu. «Tahtsid midagi varastada või, eh?»
«Kuulge Kurk,» katkestas Skript teda.
«Jeh?»
«Kas te olete nekrofiil?»
Kurk muigas: «Nekrofiil?» Ta naeratas omaette. «Jah, seda võib öelda küll, seda ka, aga kõige täpsem oleks minu kohta öelda vast nekrosotsioloog, nekroloog, kui lühemalt väljenduda.»
«Nekroloog? Sa oled sellele sõnale uue tähenduse andnud?»
«Imestad?»
«Kardan!» mõtles Skript.
«Ka surnutel on nekropolides oma algeline ühiskond. See toimib küll erinevalt kui meie oma, kuid, sorry, nende elu...» Kurk kõkutas. «Pardon, nende surm. See on erinev meie elust. Väga, väga erinev. Sul tõuseksid juuksed peas püsti, kui teaksid kui erinev.»
Kurk ei naernud enam. Ta hääl oli muutunud jahedaks, peaaegu kalgiks. «Pool inimkonda läheks hirmust lolliks, kui nad vaid aimaksid, kui košmaarselt erinev see on.»
Skript seedis kuuldut. Kui temaga poleks juhtunud seda, mis oli juhtunud, siis oleks ta rääkijat püstihulluks pidanud.
«Ja sina uurid neid?»
«Jah, mina uurin neid.»
«Tulemuslikult?»
«On valminud minu uurimustöö esimene vili -- «Õpetus Surnutest».
Kurk lausus seda tuntava uhkusega. «Praegu töötan uue teose kallal, mille esialgne nimi on «Nekropol ehk ligem tutvustus surnute gruppidest».»
«Ja kuidas seostub selle kõigega too saatanlik muusika?»
«Oh väike lisalõbu. Me andsime oma ansambliga «Ülim vaikus» surnutele taas kord kontserdi. See on ainus muusika, mida need vaesekesed tajuvad.»
«Zombide kontsert?»
«Aitab muideks nende ühiskonda sisse sulanduda!»
«Järelikult pole sa üksi?»
«Oh ei, loomulikult. Meid on neli. Ainult, et ülejäänud tegelevad vaid muusika ja surnunautimisega. Teadus on ainult minu pärusmaa.»
«See on üks sitane teadus! Ja sa ise oled koletis! Teid tuleb hullumajja panna. Ei, teid tuleb tuleriidal põletada! Just!»
Kurk oli sellest purskest üllatunud.
«Kuidas? Ma lootsin, et te ühinete meiega.»
«Mina! Nekrofiilidest pervertidega! Satanistidega!»
«Meie ei ole satanistid!» Kurgi hääl oli terav.
«Põletada tuleks teid!»
«Meie ei ole perverdid!»
«Kuradi neetud värdjad! Põletada!»
«Ise tead.»
Kurk astus ukse juurde ja viipas veel kolm tüüpi sisse. «Tule kaasa.»
«Käige põrgusse!»
«Tule, tule»
«Otsige oma koolnud kaunitarid üles, jätke mind rahule! Tahate mind tappa!»
«Seda luksust me sulle juba ei võimalda.»
Nad haarasid vasturabeleva mehe kinni ja tassisid ta õue, värava taga ootavasse autosse. Seal sidusid nad ta silmad kinni.
Pärast mitte eriti pikka autosõitu visati ta masinast kuhugi liivale ja jäeti sinna. Skript ei suutnud oma õnne uskuda. Nii lihtsalt ta nende käest pääseski. Ta rebis sideme silmadelt. Südantlõhestav hirmuröögatus vallandus mehe kurgust. Meeletu pilk ühele poole -- sadade kilomeetrite viisi kihutasid talle vastu metsad, majad, teed -- iga viimane kui pilv ja rohulible. Vasemal -- röögatu avarus keset aleveid, külasid, linnu. Skript varises liivale, peites pea kätega. See neetud avarus. Hirmuhigi kehalt voolamas, pilutas mees üht pungis silma ja heitis pilgu öötaeva poole. Miljardite kilomeetrite viisi tühjust, TÜHJUST, T Ü H J U S T. Ulguva röögatuse saatel kukkus Skript kätega jõe kaldaliivas kraapima. Peitu, varjuda, eemale sellest tapvast universumist, kus sa oled kui tolmukübe -- iga tuulehoog tõstab või lömastab su.
Küüned murdunud, kraevahe mulla-liivasegu täis, pressis Skript end kitsasse urgu, seda pidevalt pikemaks, sügavamaks kaevates. Kaitsvad seinad ümberringi külgi riivamas mõjusid turvaliselt. Paari-kolme meetrise käigu lõppu uuristas mees endale pisut suurema pesa, kus sai end hädavaevu kerra tõmmata. Keha oli kui tuld täis, sinine, verine. Ta polnud hommikust saadik midagi söönud, närvipinge ja füüsiline töö muutsid söögivajaduse kohutavaks ihaks. Need mõned vihmaussid, mis ta leidis, kõhtu ei täitnud. Värisedes ja meeltesegaduses jäi Skript vastu hommikut rahutusse ja painajalikku unne.
5.
Ta ärkas kellegi äreva sosistamise peale.
«Vahi, mingi käik.»
«Kust see siia sai?»
«Mai tea.»
Skripti peas ujus meeletu udu ja virrvarr. Nälg tahtis silmanägemist ära võtta. Hüsteeriliselt vahtis ta ähmaste silmadega käigusuudme poole. Iga krõpsatus pani teda võpatama, iga võpatus lõikas nagu noaga tema räsitud ihu, sundides teda hambaid kiristama. Keegi väike poiss ronis ettevaatlikult käiku.
«Kas sul tikke on?» küsis too kelleltki oma selja tagant. Poiss sikutas käe tagasi ning saanud toosi, tõmbas tiku põlema
Leek valgustas tunnelit ja selle taga sadu-sadu kilomeetreid kohutavalt avarat ilmaruumi. Urahtades sööstis Skript edasi ja rabas kindla haardega poisi kõrist. Karjatust lämmatades lõi Skript teise käe näppudega poisile silma, üritades jõuda ajuni. Tõmmeldes ja korisedes kadus laps sõbra vaateväljast. Kisades pani see alevi poole jooksu. Näljas Skript lõi hambad surnud poisile kätte ja rebis näljakustutuseks suutäite kaupa verist liha.
LÕPP