Maniakkide Tänav, "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi", kirjastus "Fantaasia", 2003
Maniakkide Tänav on tegija. Teeb LARP-i, punki ja kehavedelikest nõretavat proosat. Vabal ajal mängib MtG-d. Magic: The Gathering, kes aru ei saanud. Selline mees.
Maniakkide Tänava ja kirjanduse kokkupuuteid pole kerge ühe lausega kokku võtta. Alustas autor verd, kondipuru ja soolikatükke pritsivatest laastudest, mida lugedes võis saada aru ainult sellest, et mehele väga meeldib rappimine. 1996.-1998. aastal ilmus viis sellist juttu, millest ühtegi ei saa ka rahuldavaks hinnata. Küll aga aimdus nende tagant kammitsemata loojanatuuri jõudu ning teatud määral suudan ma mõista tema üksikute tollaste austajate vaimustust selle üle, et mees teab, mida mees tahab ja paneb oma teksti lõdvalt ja rõõmuga.
Kõige õnnestunum Tänava lühijuttudest on ilmselt 1999. aastal ilmunud "Choronzon", mis oli eelnevaist veidi parem, sisaldades pahupidipööratud inimorganismi kirjeldusele lisaks veel ka õnnestunud kirjeldust musta maagia otsa kukkunud fotograafist, kes omandab loo järgi üsnagi veidra ande "hingestatud" pilte teha.
Edasi on Tänav katsetanud pikemate teostega. Kui omal ajal (2000. aastal) ilmus "Õpetus surnutest", tekkis allakirjutanul väike aimdus, et autorist võiks asja saada. "Nekromandi kombel" (2002) tekitas veendumuse, et aimdus oli õige (tegelikult seadsin selle käesoleval aastal Stalkeri-küsitlusel esikohale). Jutustuses "Nekromandi kombel" oli autor surunud teose kontseptsiooni koha pealt mõistlikesse piiridesse kohustuslikud rappimisstseenid ja tulnud välja stiilse ning usutava musta maagia käsiteluga. Väärib märkimist, et autor nägi vaeva elusate ja surnute mõttemaailmade vaheliste erinevuste kujutamisega. Olgugi, et ürgsete jõudude austajate arvates kaotas Tänav kultuurse kirjutamise pruukide omandamisega oma särava omapära, on võrreldes varasemate kontsentreeritud rappimiskirjeldustega jutustuse näol kahtlemata tegu uue tasemega.
Eelöeldu on mõneti vajalik, et mõista romaani "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi". Romaan märgiti ära 2000. aasta romaanivõistlusel, kus osales märkimisväärselt palju ulmekirjanikke. Seega vähemalt romaanivõistlusele jõudnud versioon peaks dateeruma umbes samasse aega "Õpetusega surnutest". Kurjad keeled räägivad, et küberneetilise viperuse tõttu läks see versioon kaotsi ja nüüd kaante vahele jõudnu on tunduvalt hiljem osaliselt mälu järgi taastatud. Jäägu see autori tagatuppa tungiva probleemiasetus mainimise tasemele.
"Mu akendele..." on kõigepealt sarnaselt paljudele varasemate teoste najal loodud tekstide omane kompositsiooniline ebakindlus. Esimesed poolsada lehekülge ehk umbes viiendiku mahust võtab enda alla proloog, millest osa moodustab sellesse sulatatud lühijutt "Choronzon". Proloogi käigus kirjeldatakse mitmes Eesti paigas, muuhulgas ka Jõgeval, toimuvat mustade jõudude väljamurdmist igapäevamaailma, mis on seotud ühe kodanikuga, kellel lasub needus, mis hakkab tööle pärast tema 41. sünnipäeva. Proloog sisaldab hulgaliselt nö. "vana head Maniakkide Tänavat", kirjeldusi kõikvõimalikest kehamoonutavatest suremisviisidest, tuletõrjeautoga kihutamist ja ühikaelanikke, kelle tagiseljale on kirjutatud "Erakonnad minge perse". Proloog haakub ainult väga lõdvalt edasiste sündmustega ja kujutab sisuliselt omaette lugu, Põrguliseks moonduva tütarlapse teed kujutava põhiosa ees tüütult lohisedes. Autor oleks pidanud üle saama kiusatusest talle südamelähedasel teemal (Päästekooli ühikad ja Jõgeva linna ärahävitamine) niimoodi laiutada.
Romaani põhiosa ei oleks kaotanud suurt midagi sellega, kui proloogist oleks saanud iseseisev teos või nende seeria (eraldi "Choronzon" ja muud juhtumised). Sünge maagia sattumine matemaatikaga hädas oleva lollivõitu kooliplika kätte on küll mitte eriti originaalne, kuid ometi tore teema ning autor paistab olema põhimõtteliselt õige isik selle käsitlemiseks. Seda, et taolisest asjakäigust midagi head tulla ei saa ning sündmuste keskmesse sattunud tibi ise päästmatult juhitamatusse keerisesse kistakse, on kujutatud igati õnnestunult ja tegevustik liigagi sujuvalt. Mitmest kohast paistab aga välja, et tegu on siiski oma loometee alguses seisva autoriga.
Esiteks ei suuda autor luua rohkem kui paari meeldejäävat karakterit. Romaanis esineb hulk tegelasi, kes on lihtsalt kui nupud mingis mängus, ilma vähimagi markeeringuta. Näiteks 1. peatükis Nõiaringi kokkutuleku kirjelduses oleks võinud mõnd tüüpi neist kasvõi mõne tunnusegagi esile tuua, olgu selleks siis pooleksmurtud "Maaleht" kaenla all või midagi muud. Edaspidi see tendents süveneb, saavutades lae Võlumaailma asukate juures. Eriti häirivalt mõjub kirjeldatav nähtus seetõttu, et proloogis on autor ka juhuslikult ühikakoridoris koperdava statisti tagiseljale maalitud kirja ära toonud, edaspidi ei raatsi ta aga palju olulisematele tegelastele sedagi individuaalsust anda.
Teiseks on täielikult paigast ära teose kronoloogia. Kui maagiavõtted on niivõrd kergesti omandatavad, nagu selles kirjeldatud, peaks Maa nõidadest ja võluritest ammu juba kubisema. Autor küll märgib selle või teise võtte juures, et see oli kaugel lihtsusest ja nõudis keerulisi käeliigutusi, kuid mainib järgmisel real, et keskkoolihariduse omandamisega kimpu jäänud plikal võttis asja omandamine aega pool tundi (näiteks vaatamisloits 8. peatükis). Poole tunniga ei õpi kaht vähegi raskemat kitarriduurigi vahetama. Raula räägib 24. peatükis sellest, et 100 inimest päevas ei suudeta enam ühiskonda integreerida. Selles on tal kahtlemata õigus, kuid ka 50 inimest päevas ei lõimu mitte ühelgi juhul nii mõnesajaliikmelisse ühiskonda. Autor ei eksi kordadega, autor eksib suurusjärkudega. Ka 5 inimest päevas oleks liiga palju.
Selliseid väärkontseptsioone arendab autor hämmastava järjekindlusega, tema tegelased saavutavad kõik edasiminekud nagu mängeldes imelühikeste ajavahemike jooksul, muuhulgas ka teadmised inimanatoomiast, mida vajasid ravitsejad. Näib, et autor omandab oma tegelastele selliseid omadusi mingisuguse arvuti- või muuu mängu loogika kohaselt, kusjuures vahepeal muudab ta mänguaja suhte reaalajja lugejat sellest külmalt teavitamata jättes. Ei jää muud üle kui arvata, et autorit lihtsalt ei huvita miski peale peamise süzheeskeemiga "maha saamise" ja seetõttu sõidab ta rahulikult üle nurkade igal pool mujal.
Kolmandaks näib eelmise lõigu lõpus kirjeldatud loomisviisile osutavat ka tegelaste tegevuse ebaloogilisus. Hea küll, peategelaseks on nimme valitud loll plika ja sellega kindlustab autor ennast kriitika vastu peategelase imeliku käitumise suhtes. Aga mul on raske uskuda, et isegi kaks korda istuma jäänud plika saab olla nii loll, et asub sõjakäigule vaenlase territooriumile, teades, et tal puudub võimalus sealt taanduda. Hüva, oletagem, et ta tegutses kaotusvalu mõju all ja nii edasi. Sellisel juhul aga oleks loogiline, kui ta tagasi pöördudes Poisu esimesel võimalusel orgi otsa ajaks, mitte ei võimaldaks tollel demagoogilisi kõnesid pidades endale peaaegu ära teha. Aga kuna autoril oli vaja nii sõjakäiku, reetmist, vaenlase alale lõksujäämist kui lüüasaamist tagasipöördumisel, ei vaevu ta kaaluma, milline mulje võiks sellisest jahmerdamisest tekkida veidigi nõudlikumal lugejal.
Muuhulgas jääb lahendamata ka küsimus, kuskohast sai atmosfäär Ruume lahutavasse eimiskisse ja milleks seda asustavatel vaimudel võiks õhku vaja minna. Samasugust eksimust maailmamehhaanika vastu kujutab endast veel näiteks 2. peatükis kirjeldatud 4 cm. servapikkusega tahkudega kuubiku kaelas kandmine. Kuubik oleks võinud olla 4*4*4 mm. mõõtudega ja Vanamehe töölaual vedeleda tugevajõuline luup. 4*4*4 cm. kuupi on märkamatult kaelas kanda üsna raske.
Jääb arusaamatuks, milles ikkagi seisneb Raula muutumine kurjuse kehastuseks. Kas selles, et oma uues maailmas rakendas ta vajadusel jõudu ja oli valvas reetmise suhtes, laskmata asjadel üle pea kasvada? Sellisel juhul oli minu arvates tegu lihtsalt omandatud kogemuste rakendamisega, mis tuli arvatavasti kasuks nii talle endale kui ta uutele alamatele. Autor muudab tegelase atribuudi "Nimi" väärtuse ära "Põrguliseks" ja arvab, et sellega on kõik öeldud. Nii lihtne see asi nüüd ka ei ole.
Nimetatud ebakohtade kõrval on romaanil kahtlemata ka väärtusi, milleks üheks on seesama surnute ja elavate maailmapiltide erinevuse kujutamine, teiseks on sümpaatne, et autor pole oma tegelaste isikutesse kiindunud ja tõmbab neile vajadusel rahumeeles vee või tule peale. Ülalesitatuga ei ole mul kavas romaani maatasa teha, zhürii hinnanguga "äramärkimist vääriv" võib põhimõtteliselt nõustuda. Aga meistriklassist oli Maniakkide Tänav selle teose kirjutamise ajal veel väga kaugel ja teos on üldiselt nõrgem kui "Nekromandi kombel".
Antud raamatu puhul paistab veel silma asju, mida ei saa kuidagi autori süüks panna. Nimelt on see silmatorkavalt lohakalt toimetatud nii puhttehniliselt kui ka sisuliselt. Näiteks on 11. peatüki puhul "peatüki" asemel kirjutatud "päev" ja 15. peatükile järgneb kohe 18. peatükk. Ebajärjekindlalt kasutatakse teksti markeerimist poolpaksu ja kaldkirjaga erinevate maagiliste võtete nimetuste juures, kusjuures tegelikult poleks sellist markeerimist ju vajagi: kui nõiavõimetega isiku kohta kirjutatakse, et ta oma isiklikus maagilises ruumis ringi lendab, ei arva ükski täie mõistuse juures olev lugeja ka ilma markeeringuta (Lendab), et tal võiks kaasas olla helikopter, millest lihtsalt pole varem juttu tehtud. 13. peatükis kasutatakse paljalt supellina sees oleva tütarlapse kohta kõnekeelset väljendit "tilka püksi laskma".
"Fantaasia" kaanekujundused on juba alates aegade algusest pakkunud põhjust imestamiseks ja käesolev on iseäranis markantne näide. Kui kaanepilt on seekord õnnestunud leida enamvähem tekstiga või vähemalt selle tonaalsusega haakuv, siis valge kiri uksepiida kollasel taustal on ligidal loetamatusele. Armsad inimesed, kaanekujundus ei tähenda seda, et võetakse parim pilt, mida online-kataloogist õnnestub leida ja plärtsatakse oma lemmikfondiga valge kiri peale. See ei ole kujundus, vaid plangumaalimine.
Kolmanda kivi kirjastuse kapsaaeda viskan puhtisiklikus küsimuses. Nimelt ei ole mina, Kristjan Sander, mitte kunagi ega mitte kuskil ei selle romaani ega ühegi teise Maniakkide Tänava teose kohta öelnud "Kiidan, austan ja soovin jõudu edaspidiseks!". Ulmekirjanduse BAASis kirjutasin jutustuse "Nekromandi kombel" kohta, et "Kiidan, austan ja soovin sitkust ja jõudu edaspidiseks!". See on kõige lähem minu avaldus, mida mul õnnestus leida tagakaanel toodule. Kiri tagakaanel aga justkui näitaks, nagu kiidaksin ja austaksin ma Maniakkide Tänavat antud romaani eest, mida mul vähimatki kavatsust teha ei ole. Minule omistatav lause väljaande tagakaanel on lugejaid eksitav ning minule isiklikult on kirjastaja selline teguviis vastuvõtmatu.