Hauakivi

Täiskuu eredas valguses seisis valges kleidis naine. Tema juuksed lainetasid maheda tuule käes, mis lõhnas suve järele.

Ere valgus muutis õhu häguseks, täites selle mitmete varjudega ja Nicalea ei näinud naise nägu. Hoiatavalt tõstis naine käe ning väga kaugelt jõudsid Nicaleani sõnad, mis palusid tal end hoida.

Nicalea raputas endalt une. Ta lebas äsjaabiellununa isand Asgerni kõrval suures voodis, mille naine oli kaasavaraks saanud.

Ettevaatlikult libistas Nicalea end voodist välja ja astus paljajalu magamistoa akna juurde. Taevas oli pilves ning õhk väljas näis paigal seisvat. Kuid elu ei seisnud paigal.

Üllatunult märkas Nicalea, et ta näeb kohti, mis tema teada asusid Asgerni kivimajast väga kaugel, selgesti.

Mäed, mis kõrgusid idas, paistsid kui peopesal olevat. Nicalea nägi seal olendeid, kellele ta ei osanud nime anda, pimeduses ringi sebivat.

Põhja jäid paksud laaned, mille taolisi Nicalea polnud kunagi näinud. Sealgi liikusid veidrad elukad.

Läänes paistsid Asgerni põllud. Nende keskel oli väike kõrgendik, millel paiknes mingi veider tume tahukas. See pakkus Nicaleale huvi ning ta otsustas hommikul sinna poole jalutada ja natuke ringi vaadata.

«Naine!» äratas Nicalea tema mõtisklustest Asgerni unine hääl. Nicalea vaatas voodi poole ja nägi, et mees kobas tema järele.

«Ma olen siin,» ütles noor Nicalea ja läks tagasi voodisse ilma, et oleks uuesti akna poole vaadanud.

Nicalea ei saanud veel mitmel järgneval päeval põldude vahele jalutama minna. Kohustused, mida tal tuli Asgerni emandana ikka veel majas viibivate pulmakülaliste ees täita, võtsid kogu aja. Nõnda juhtuski, et noor naine asus teele põldudevahelisele kingule tuulisel pühapäeva pärastlõunal.

Taevas oli pilves ning Nicalea kiirustas, sest ta tundis õhus vihma, aga märjaks saada poleks talle meeldinud.

Tahukas, mis keset küngast seisis, oli väiksem, kui ta kaugelt tundunud oli. See oli sile kivi, mille ühele küljele olid tahutud ruunid. Ruune endid tundis Nicalea küll, sest mere ääres, kus ta kasvanud oli, pandi kirjaoskusele suurt rõhku, mitte nagu sisemaal. Asgern nimelt oli oma naist üsna põlastavalt silmitsenud, kui kuulis, et too mõistab kirjutada ja lugeda.

Vaatamata tuttavatele ruunidele ei saanud Nicalea kirjutatust aru, sest kasutatud oli võõrast keelt.

«Kuidas sa selle koha üles leidsid, emand?» küsis äkki vanadusest kähe hääl ning Nicalea pööras end ringi, et end kõnetanut silmitseda.

Tegemist oli vana mehega, kelle pikk habe langes vöökohani ning kortsulises näos helkisid tumedad silmad. Mees kandis laia hõlsti ja hoidis peos jugapuust sauda.

«Tervist, isand, ma nägin seda kivi aknast.»

«Millisest aknast?» tahtis vanamees teada, uurides samas põhjalikult Nicalead.

«Asgerni magamistoa omast.» vastas naine, leides küsimuse väga veidra olevat.

«Nägid sa veel midagi, väike emand?»

«Mägesid ja metsi, neis elavaid olendeid.»

«Soo? Kohe nii kaugele näed sina.»

«Hommikul vaatasin lävelt uuesti, aga laaned olid kaugel ja mäed kadunud uttu,» tähendas Nicalea.

Vanamees muheles veidralt.

«Sa ei ole kohalik, eks, väike emand,» oletas ta.

Nicalea noogutas:

«Ma tulen mereäärsest linnast,»

«Jah.»

«Kuidas te teadsite, et ma pole kohalik?» küsis Nicalea, unustades võimaluse, et kogu ümbruskond võis olla kuulnud, kust Asgerni noor naine tuleb.»

«Kohalikud ei näe asju, mida sina näed,» ütles vanamees süngel ilmel, kuid jätkas samas rõõmsamal toonil, «aga jätame selle, väike emand. Sul pole vaja selle pärast pead murda.»

Nicalea leidis, et teda asjade nägemine eriti ei huvita, kuid kivi kohta tahtis ta teada küll. Nii ta ka vanamehele ütles.

«Oh, see on ühe iidse kuninganna haud.» Vastas vanamees hooletusega, mis oli vastuolus tema tõsise ilmega.

Nicalea tahtis paluda, et vanamees talle tollest kuningannast räägiks, kuid too viipas keelavalt käega.

«Mõni teinekord, väike emand.» Ning veel palus vanamees Nicaleal Asgernile temast mitte rääkida, sest too ei pidavat vanasse eriti hästi suhtuma. Nicalea leidis selle palve veidra olevat, kuid ta lubas siiski suu kinni hoida.

Hiljem mõtles Nicalea, et tal poleks olnud Asgernile vanamehest midagi rääkida, sest ta ei teadnud tolle nime ega midagi.

***

Päevad venisid omasoodu. Nicalea leidis end oma kurvastuseks tihti tegevusetult istumas ning ei millelegi mõtlemas. Asgern oli jõukas ning kõik naistele määratud kodutööd tegid ära palgatud tüdrukud.

Ühel päeval suve lõpu poole mindi marjule ning Nicalea vahetas oma pisut uhkema kleidi lihtsate tööriiete vastu ja lippas sammuti metsa.

Ta hoidis targu teistest tüdrukutest eemale ning sattus kaugemale kõrgete puude vahele, kui ta oli plaaninud. Vihm tabas Nicalead küll ootamatult, kuid ta ei kaotanud pead, vaid seisatas ühe kõrge kuuse all, mille tihe võra naist vihma eest kaitses.

«Tervist, preili, kas selle uhke kuuse all jätkub ruumi väsinud ja läbiligunenud rändurile?» küsis üks hääl äkki ning pead tõstes nägi Nicalea võõrast meest, kes naise peanoogutuse peale kohe julgelt kuuse alla astus.

«Dimion on minu nimi. Isand Asgerni poeg.»

Nicalea tegi suured silmad. Loomulikult oli ta vahel imestanud, miks võttis Asgern naise alles hilises keskeas, kuid võimalikele lastele teiste naistega polnud ta veel kunagi mõelnud.

«Nicalea,» tutvustas naine end, olles üllatusest üle saanud, «Asgerni emand.»

Nüüd oli noormehe kord imestada:

«Isa võttis uue naise? Miks, kas Eithi ja Tinmariga juhtus midagi?»

«Kes on Eith ja Tinmar?» tahtis Nicalea teada.

«Minu vanemad vennad. Kas nad ei ela siin?»

Nicalea raputas pead. Näis, et tema abikaasa polnud talle nii mõndagi rääkinud.

***

«Asgern, miks sa mulle oma poegadest ei rääkinud?» küsis Nicalea samal õhtul, kui nad voodisse heitsid.

«See on valus koht. Nad läksid kõik ära.»

«Miks? Sa oled ju jõukas, sul on, mida lastele pärandada.»

«Mina mõtlesin ka nii. Kui Dimion ära läks ei pidanud ma seda millekski, sest ta on kõige noorem ja kuulas alati Gondelori muinasjutte hauakivist ja nõidadest.»

«Gondelor?»

«Üks vanamees, kes varasematel aegadel siin kandis elas. Kui ta ka mu vanemad pojad üksteise järel minema meelitas, ajasin ta ära.»

Nicaleale meenus vanamees, kellega ta kivi juures oli rääkinud. Mõeldes lubadusele, mille ta tollele oli andnud, arvas Nicalea, et too vanamees oligi Gondelor.

«Kas hauakivi on see mürakas seal põldude vahel?»

«Gondelori sõnul küll. Kuid ma ei usu seda jama, eriti peale seda, kui need rumalad lood mu pojad mult võtsid.»

«Ära ole nii kibestunud, Dimion tuli ju tagasi,» lohutas Nicalea Asgerni.

«See on hea. Kuigi ta ei tundu just kõige paremas seisus olevat.»

Sellega pidi Nicalea nõustuma, sest noor mees nägi nõnda kurnatud ja väsinud välja, et Nicalea isegi pidas teda hulga vanemaks kui ta oli. Ning söönud oli Dimion ka nii, nagu pooleks ta juba väga kaua aega süüa saanud.

Järgmistel päevadel nägi nii Asgern kui tema noor naine rõõmuga, et Dimion kosus silmnähtavalt ning omandas ruttu noorusliku sära, millega ta eriti Nicalead võlus.

***

Nicalea tuli parasjagu jalgsi külast, kui Gondelor metsa vahelt väljus ning noore naisega ühines.

«Ma saadan sind, väike emand.»

«Tere Gondelor,» vastas naine see peale ning rõõmustas millegi pärast, nähes vanamehe näos üllatust.

«Asgern rääkis mulle sinust,» seletas ta.

«Sa rääkisid talle siiski meie eelmisest kohtumisest.»

«Ei,» raputas Nicalea pead, «ma küsisin tema poegade kohta ja nii tulid sinagi jutuks. Aga sul oli õigus, Asgern on sinu peale pahane, sest sa meelitasid tema pojad kodunt minema.»

«Aga ma olen kuulnud, et Dimion tuli tagasi.»

«Tuli,» nõustus Nicalea, «kas sa tead, kus ta käis? Ta ise ei taha sellest eriti rääkida.»

«Dimion käis ära kaugel, teiselpool kõiki piire. Imestan, et ta tagasi jõudis, aga ilmselt on temas rohkem ema verd, kui keegi arvata oskas. Asgerni esimene naine toodi ka mereäärseist paigust. Temas voolas sama veri, mis sinuski.»

«Kas ta oli mu sugulane?»

«Ei teagi täpselt, võib-olla kaugelt. Sama veri voolas temas küll.»

Nicalea ei saanud päris hästi aru, mida vanamees silmas pidas, kuid kuna Gondelor ei kavatsenud ilmselt rohkem selgitada, otsustas naine teema mujale juhtida.

«Tead sa midagi Dimioni vendadest?»

«Mõningad uudised on minuni jõudnud küll.»

«Palun räägi!»

«Tinmar, Asgerni vanuselt teine poeg, langes paari aasta eest ühe saatan-ingli küüsi, sellest peale on ta selle jubeda olevuse armuori.»

«Saatan-ingel?»

«Õudne ja kuri olevus, kelle pimedatel aegadel lõid mustad isandad. Pooleldi saatan, pooleldi ingel. Väga ohtlik ja suure väega. Varem oli neid vähe, aga nüüd on nõid leidnud mooduse, kuidas nad paljuneda saavad. Seesama nõid vangistas ka Asgerni vanima poja. Eith hukkus tema õudsetes vangikongides.»

«Mis nõid? Isegi Asgern mainis teda?»

«Kas sinu kodukohas ei teata temast midagi?» küsis Gondelor. Nicalea raputas pead.

«Õnnelik rahvas elab mere ääres. Loodan, et nad ei pea kunagi nõiast kuulma. Ta toob ainult õnnetust.»

«Kes ta niisugune on?»

«Arleya elab põhjas iidsete mustade isandate kantsis. Ta üritab maailma endale allutada. Kuid mul on tunne, et see ei õnnestu tal seni kuni ilmas on Serenea verd inimesi.»

«Serenea?»

«Kuninganna, kelle hauakivi seisab Asgerni põldude vahel.»

«Mis on tema veres erilist?»

«Tead, väike emand, see kuulub sellese valdkonda, mida Asgern nimetab rumalateks muinasjuttudeks. Ei ole vist hea sulle kõiksugu tobedaid mõtteid pähe ajada.» viimaste sõnadega lipsas Gondelor tagasi metsa, teades suurepäraselt, et oli saavutanud vastupidise. Nicalead huvitasid need kurikuulsad muinasjutud nüüd väga. Õnneks teadis ta kedagi, kes talle neid räägiks. Ja tegemist polnud sugugi Gondeloriga.

***

Dimion nagu Nicaleagi oli päevad läbi tegevuseta, see pärast polnud raske leida võimalust temaga rääkida.

»Dimion!» hüüdis Nicalea ja jooksis noormehele, kes oli mõne aja eest majast eemaldunud.

«Kas juhtus midagi?» küsis Dimion, endal peas selline nägu, nagu oleks ta mõnelt valgustkartvalt teolt tabatud.

«Mul on paar küsimust, millele sina kindlasti vastust tead,» vastas Nicalea.

«Noh?»

«Kohtusin paari päeva eest Gondeloriga ning tema jutus esines üsna tihti keegi nõid ja keegi kuninganna. Tahan, et sa räägiksid mulle neist.»

«Miks Gondelor ise ei rääkinud?»

«Ta arvas, et su isa saab pahaseks, kui ta mulle räägib.»

«Ja kui mina räägin, siis ei saa,»

«Sina ei ole ju Gondelor,» ütles Nicalea ja naeratas kelmikalt.

«Millest ma siis alustan? Vahest hauakivist ja Sereneast. Kõigepealt ei asu Serenea haud päriselt kivi juures. See püstitati sümboolsena, kui Serenea teise maailma ära läks.»

«Mida see kiri seal hauakivil tähendab?»

«Ma ei tea, ma ei mõista ruune lugeda.»

«Mina mõistan, aga keel on võõras.» Dimion vaatas Nicalead veidra kõrvalpilguga, enne kui jätkas:

«Serenea kuningriik laius läänest itta ja lõunast põhja. Legend räägib, et tal oli suur vägi ja ta võitis musti isandaid. Tema kuningriik oli õnnelik. Ta ei surnud ära, vaid läks ära teisele poole piire...»

«Sinna, kus sina ära käisid?» küsis Nicalea järsku. Dimion pigistas suu kriipsuks kokku ja ei öelnud tükil ajal midagi.

«Põhimõtteliselt küll,» jätkas noormees lõpuks, «Serenea rahvas püstitas hauakivi ning tema pojad ja tütred läksid ära mere äärde elama. Minu ema pärineb neist. Nii on minuski kübeke Serenea verd.»

«Gondelor ütles, et sinu emas voolas sama veri, mis minus,» tähendas Nicalea. Dimion silmitses naist mõtlikult.

«Mina tulen ju ka mere äärest,» selgitas Nicalea.

«Kas tahad Arleyast ka kuulda?» saanud jaatava vastuse, rääkis Dimion edasi, »Serenea lapsed läksid mere äärde ja jätsid kõik siia. Kõige all pean ma silmas lugusid ja legende, see selgitab ka seda, miks seal sinu kandis temast midagi ei teata. Igatahes olid Serenea viimased sõnad, et ta tuleb ühel päeval ühes oma järglases tagasi.

Umbes minu vanaisa noorpõlves astus mängu Arleya. Ta pärineb suurte võlurite soost ning pidas end tagasi tulnud Sereneaks

Kuidagi sattus ta isandate kantsi ja hakkas mustade jõudude nõiatariks.

Noh, siis leiti mitte kaugelt siit Serenea ennustusraamatud. Arvan, et see oli Gondelor, kes need leidis, kuigi ta ise seda omaks ei võta.

Ennustamisraamatutes oli üsna konkreetselt kirjas, et musta nõia võim kaob, kui üks Serenea soost, kes on käinud teiselpool piire ja üks Serenea soost, kes näeb, saavad püha lätte juures kokku ning hirmus torm tõuseb, et hävitada mustade isandate teener.»«Sina oled see üks, kes on käinud teisel pool piire,» ütles Nicalea, kui Dimion vait jäi.

«Võib-olla. Seal, kus ma käisin, nägin ja kuulsin ma nii mõndagi, mis paneb mind arvama, et mul on targem kodust lahkuda.»

«Ära seda küll tee! Asgern kurvastab siis väga, ta on juba kord sinust ilma jäänud!»

«Jah, aga Arleya teab minust ning ma ei saa riskida, et ta tuleb siia ja hävitab kõik, mida sa ümberringi näed.»

«Aga sa võid ju üles otsida selle, kes näeb ja minna püha lätte juurde.»

«Ja kus ma otsima peaks? Pealegi ei ole see kindel, kas ma olen see «üks», kellest jutt.»

«Miks mitte?»

«Vanal ajal rääkisid nad imelikult. Nad ei öelnud mees ja naine nagu meie, vaid mõlema kohta üks. Kaks, kui oli tegemist kahe mehe või naisega. Ma ei tea, kas need, kellest ennustused räägivad on mehed või naised.»

Just sel hetkel jõudsid nad hauakivini ning jäid selle juures mõtlikult seisma.

«Mida see tähendab «see, kes näeb»?» küsis Nicalea mõne aja pärast.

«Inimene, kes näeb läbi õigete akende kaugele. Mustade isandate kantsis on ka üks Vaatamise aken ja Arleya näeb. Tõenäoliselt oli tal võimalus veel mõnest aknast vaadata, selle pärast ta end Sereneaks pidaski, sest ka tema nägi.»

Nicalea oli istunud hauakivi kõrvale ning ta vaatas mõtlikult ümbrust. Ta pilk libises üle idas olevate mägede ja põhjas laiuvate metsade. Ähmaselt meenutasid need talle midagi ning tõmbasid veidraid seoseid ühe unenäo juurde. Kuid imelikud aimused luhtusid enne, kui Nicalea jõudis neile keskenduda ning ta jättis asja seekord sinna paika.

***

Sellel ööl nägi Nicalea jälle seda unenägu, mida ta oli näinud esimesel ööl Asgerni majas.

Jälle ergas taevas täiskuu, heites varje ja tuhmistades pilku, laskmata näha valges kleidis naise nägu.

Vaid üks asi oli erinev. Ärgates mäletas Nicalea täpselt, et esimesel korral oli tal palutud end hoida, kuid seekord jõudsid temani sõnad, millest ta aru ei saanud, kuid mis sellegipoolest tuttavad tundusid.

***

Kuigi hommikul sadas vihma, otsustas Nicalea siiski välja jalutama minna. Justkui iseenesest sammusid naise jalad mööda tuttavat rada hauakivi poole.

Seistes keebis vihma käes, luges Nicalea mõtlikult võõraid sõnu, mis ruunikirjas olid kivisse raiutud.

Ta lausus neid enda ette ja korraga sähvatas temas ära tundmine.

«Xk jer lainte, xk jer mainte, lor rhin, ry javel, untrea unro, loca lush.»

Sõnad olid samad, mida oli lausunud naine Nicalea unenäos!

Nicalea ei jõudnudki kõige üle pikemalt mõelda, sest raske käsi langes tema õlale ja pööras ta ümber.

Nicalea õlast hoidis kinni pikka kasvu naine, kes kandis musta hõlsti ning silmitses oma kurjade silmadega Nicalead. Imelikul kombel aimas väiksem naine juba, kellega on tegemist.

«Üks kes käinud, üks kes näinud, koos siin, pühal lättel, tõuseb torm, kaob nõid.»

Need olid esimesed sõnad, mis Arleya oma maheda häälega kuuldavale tõi.

«Ma ei osanud arvata, et keegi veel iidset keel mõistab.»

«Ega ma mõistagi,» ütles Nicalea ja lükkas Arleya raske käe oma õlalt, «ma oskan ainult lugeda, sõnade tähenduse ütlesid sina.»

«Ütle mulle, väike emand, kus Dimion on.»

Nicalea vaatas pikale naisele trotslikult otsa.

«Noh, vasta juba!» nõudis Arleya.

«Kas Dimion on see, kes on teiselpool käinud?» küsis Nicalea hoopis.

«Muidugi. On ju öeldud, et üks, kes käinud. Käime me muidugi kõik, aga ainult üks võib minna sinna, kus on käinud Dimion.»

«Ja sa tead, kus asub too, kes on näinud?»

«Ei. Ma ei leia teda. Mina olen näinud. Võin praegugi minna Asgerni magamistuppa ja vaadata Vaatamise aknasse. Aga mina ei ole see, kes näinud.»

Nicalea noogutas kaastundlikult.

«Kuule, räägi nüüd välja, kus see Dimioni-närakas on. Mis sa arvad, et mulle meeldib hirmsasti siin tormi käes seista...» Arleya vakatas poolelt sõnalt puurides oma kurjade silmade pilgu Nicaleasse.

Vahepeal oli vaikne vihm tõepoolest üleläinud paduvihmaks. Puhus külm tuul ning pilved põrkusid, tekitades kõukõminat.

«Sul pole vaja mind otsida,» ütles Dimion äkki ja astus teiselt poolt hauakivi välja.

Arleya puhkes kohtlaselt narma:

«Taevas, kui rumal ma olen, ikka lootsin, et suudan Serenea üle trumbata, aga siin me oleme, pühal lättel...»

Arleyale ei antudki võimalust oma lause lõpuni öelda. Välk, mis nende kohal olevast pilvest tuli, kihutas hauakivi poole, tabades seal hirmsa kõmina ja susina saatel nõida. Õhku nende kohale tõusis viirastuslik kuju naisena, kelle Nicalea ära tundis ning kes ühe käeliigutusega Arleya minema pühkis, võttes ta kaasa teistesse maailmadesse. Lahkuv jõud paiskas Nicalea ja Dimioni vastu hauakivi ning nad kaotasid meelemärkuse.

***

Kui Nicalea ärkas paistis sinitaeva päike. Kohe, kui ta liigutama hakkas, ärkas ka Dimion.

«Kas siis maailm on nüüd parem koht?» küsis Nicalea, kuid noormees raputas teadmatuses pead.

Alles palju kuid hiljem said nad uudiseid. Dimioni vend Tinmar pöördus koju. Ta ei mäletanud oma orjapõlvest midagi, kuid väitis, et saatan-ingleid oli ühe hetkega surnud murdu.

Gondelor, kellel Nicalea ja Dimioni palvel lubati taas Asgerni majja siseneda, noogutas ja ütles, et tõelisi kurje elukaid on alles väga vähe.

«Kas maailm on kurjast igaveseks vaba?» tahis Nicalea teada.

Gondelor raputas kurvalt pead:

«Mustad isandad leiavad endale alati teenreid, ka palju ajastuid peale nende endi surma, kuid nad ei arvestanud sellega, et ka Serenea sugu ei kao iialgi ilmast.

Nõnda käibki igavesti võitlus hea ja kurja vahel. Ja alati püstitatakse mõni hauakivi.

23.04.2002.