Originaal kogumikus Johanna ja Günther Braun, "Der Utofant - Aus der Zukunft aufgefundenes Journal aus dem Jahrtausend III" (1982)
Tõlkinud Rauno Pärnits
"Algernoni" toimetusel ei õnnestunud leida Johanna ja Günther Brauni autoriõiguste valdajaid. Juhul, kui nad ei ole rahul teksti ilmumisega "Algernonis", palutakse neil kirjutada aadressil algernon@obs.ee .
Die Redakteure von "Algernon" haben keinen Erfolg gehabt, Kontakt mit den Erben der Autoren oder mit anderen Rechteinhabern herzustellen. Falls sie nicht mit der Veröffentlichung dieses Werkes einverstanden sind, ersuchen wir, dass sie uns schreiben: algernon@obs.ee.
The editors of "Algernon" were not able to find the owners of copyright of texts by late Johanna and Günther Braun. We hereby ask them to kindly contact us algernon@obs.ee if they do not agree with publication of this text.
Aristoteles Müller.
Väike enamlevinud haiguste käsiraamat.
Arsti nõuanded koduseks raviks.
Kirjastus "Sanita" Opmühleni linnas.
Autor kirjeldab 27 enamlevinud haigust, me toome siinkohal ära neist kuus suvaliselt valitut.
Sevicia laboris (SL), rahvakeeli "töönarkomaania". Haigus, mida kaua aega peeti erakordse tervise tunnuseks.
Mülleri järgi on seda haigust tänapäeval väga kerge ära tunda. Tuleb vaid SL põdemises kahtlustatava inimese töö anda teha robot-automaadile. Terve inimene ainult tervitab seda, kuna tal vabaneb hulk aega, haige inimene aga hakkab automaadiga võistlema. Kuna lüüasaamine on vältimatu, asub ta palavikuliselt otsima vabu tööülesandeid, rahuldamaks oma töökirge. Tavaliselt on nendeks tööd, kus automaate ei kasutada liiga primitiivse tööprotsessi tõttu nagu näiteks mittevajalike esemete ülelugemine, ilmaaegu ehitatud hoonete mõttetu koristamine, puhastus, parandamine, remont ja lammutamine, aga samuti kõnepidamise, kirjeldamise, ülistamise, pisiasjade kujundamise ja mittevajalike loodusosade koordineerimisel.
SLhaige tüüpilised sümptomid: ta ei vali kunagi tööd, mida automaat ei suuda teha selle keerukuse tõttu; ta ei tegele kunagi uute lahenduste väljatöötamisega.
Hämmastab tema erakordne aktiivsus. Haigushoogude ajal tunneb haige sügavat rahulolu. Pensionile jäämisel piinavad teda iiveldushood. Talle pakutav puhkus süvendab rahulolematuse tunnet veelgi. Doktor Müller leiab, et SL põhjuseks võib olla alateadlik töötülgastus, mis avaldub vastupidises vormis.
Arsti soovitused: Lugeda raamatuid ainult tööalastel teemadel. Kanda ööpäev läbi tööriietust, isegi magades. Mitte eemaldada töögraafikuga käekelli. Vaadata anult töötemaatilisi filme. Rääkida ainult tööasjadest. Vahel saabub küllaltki kiiresti küllastatus ning patsient võib terveneda.
Voluptas imperio parere (VIP), naudinguga käsutäitmine. VIPi haiged on kogu aeg otsinguseisundis, leidmaks käsuandjaid. Nad imevad käske endasse nagu vampiirid verd, neile on see elueliksiir. Vastandlikult tervetele isikutele, kes võimalust mööda väldivad ülemuste kabinette, käivad VIPhaiged nendes meeleldi, lootes saada mõnda korraldust või käsku. Seejuures pomisevad nad tihti endamisi sõnu, mida doktor Müller varjatud diktofoniga salvestas: "Millised on korraldused? (kõige levinum fraas)? Kas saaks täpsustada juhtkonna seisukohta? Kas teil pole käskkirja? Milline on teie arvamus? Mis juhtkond otsustas?"
Müller diagnoosib VIPi selle järgi, kuidas haige silmapilkselt haarab talle pakutava, tundmata huvi selle kvaliteedi vastu. Nii võivad hästi funktsioneerivad organid anda sellistele haigetele terve käsuloendi, mis ei põhjusta mingit kahju, kuid tekitavad haigel helge käsutäitmise tunde. Sellistes asutustes on ettenägelikult valmis hulk spetsiaalseid tühikäske uute väärtuslike käskude näljas inimeste jaoks.
Mitmed haiged ajavad käskudega segi nõuandeid, ettepanekuid, palveid ja küsimusi, võttes neid samuti korraldustena ja täites naudinguga. VIP haigestunud kannavad tänapäeval oma maania üle ka automaatstruktuuridele (arvutid, opsüsteemid), oodates neilt säravsilmi ja ammulisui järjekordseid korraldusi. Neile mõjub ilmselt häirivalt, kui automaatstruktuurid pakuvad neile valida mitme lahendusvariandi vahel. Nendel juhtudel haarab haigeid stuupor ja nad tarduvad "soolasambaiks".
VIPihaiged on ohtlikud seetõttu, et olles ebakompetentsed, püüavad nad omavoliliselt programmeerida arvuteid andma mõttetuid korraldusi ning tormavad ise kohe neid ülepeakaela täitma, seejuures kiirustades, kuniks kontrolör pole viga märganud.
Käsu täites on haiged äärmises erutusseisundis: hingeldavad, higistavad, kattuvad punaste laikudega, sebivad ringi. Ent vaevalt on käsk täidetud, kui närbuvad silmnähtavalt ja põrnitsevad huvitult enda ette. On täheldatud ka kaalukaotust.
Nende fabritseeritud mõttetu ja ohtlike tagajärgedega käskude aadressil tehtavat kriitikat võtavad nad stoiliselt. Müller kirjaldab juhtumeid, kui sellelaadse kriitika ajal VIPihaiged monotoonselt anusid anda endale uut korraldust. Kui nad seda ei saanud, haarasid nad esimesel võimalusel uuesti esimese ettejuhtuva arvuti järele. Iga viies VIPhaige sureb tänapäeval.
Arsti nõuanded: Ravi ei ole.
Veritas manka (VM), reaalse elu mittemärkamine. Optiline haigus, mille korral ei nähta reaalsust, nähakse vaid soovitavat ja ettekujutavat. Piltlikult väljendudes -- klapid silmadel. Nägemisväljas on ootamatud augud. Ajuti läbitungimatu eesriie. Haige näeb vaid seda, mis on eelnevalt "välja sorteeritud". Visuaalselt elab otse vastupidiselt tegelikule elule. Kui tegelikkus muutub väljakannatamatuks, paistab see haigele ilusamana kui kunagi varem. Üleüldised katastroofid tunduvad eduna, agressioon – rahuna, lagunevad toolid -- mugavate istmetena.
Arsti soovitus: Kodune ravi on lootusetu. Mõnikord aitab loodusõnnetus. Ent kuna tagajärjed võivad olla suured, soovitatakse seda rakendada vaid juhul, kui on kindel, et normaalsed inimesed kannatada ei saa.
Morbus claudentis (MC), maania kõike lukustada. Praegusel ajal raskesti avastatav isegi haige sõprade ja perekonnaliikmete poolt. Endisaegadel oli haigus kergelt tuvastatav üha suureneva võtmekimbu järgi, mida patsient alati endaga kaasas kandis. Eriti akuutsed juhtumid ägeda haiguse progresseerumisega tuvastati võtmekimbu järsu suuremise kaudu. Tänapäeval, mil võtmed pole enam nii laialt levinud, on MC varases staadiumis raskestituvastatav. MC-kahtlusega isikutel identifitseerimiseks tuleks kontrollida kõiki antud isiku käsutuses olevaid ruume (töökabinet, korter, garaaž) ja kui selgub, et ükski tarbeese (musta pesu kast, prügiannihilaator, raamaturiiulid, toidukapp) pole avatav, tuleb oletada kahtlustataval haiguse olemasolu. Patsient, kelle mälu on tavaliselt veel täiesti korras, aga mõningatel juhtudel võib isegi ületada atraktsioonidel esinevate numbrikombinatsioonide meeldejätjate oma – on ainus, kes mäletab peast kõiki lukkude, ruumide, sõiduvahendite jms. koode ja numbrijadasid. Kui terve inimene kirjutab kõik need žetoonidele, mida vajaduse korral hoitakse aatomikindlas kassetis, ja hoiab seega meeles vaid üht koodi, siis haige jätab meelde üha uusi ja uusi koode ja kombinatsioone. Seepärast on neil sageli üpris hajameelne ilme. Ta kaotab huvi ükskõik mille muu meelde jätmiseks.
Kui normaalne viisakas inimene astub tagasihoidlikult eemale või katab demonstratiivselt kätega kõrvad, kui keegi kavatseb lausudes avada endale tähtsa ukse koodi, siis haigele on sellest vähe: ta tõrjub eemale kõik lähedalviibijad, isegi kõige lähedasemad inimesed, et need vaid ei viibiks tema tegevuse juures. Aja möödudes hakkab ta lukustama ka tähtsusetumaid uksi. Kuid kuna ta järjekindlalt keeldub teistele "võtit" andmast, muutuvad teised temast üha sõltuvamaks, eriti perekonnas, tiimis, kommuunis (seda enam, kui haige on vastutav isik). Tihti ta lukustab kellegi hajameelselt mõnda ruumi ja nad ei saa sealt omal jõul välja. MC põhjuseks võib olla ülemäärane hirm varaste eest, ahnus materiaalse vara vastu või kõrgendatud turvatundevajadus.
Arsti soovitus: Hoiduge MC-haigete eest. Kui olete sunnitud haigega koos elama, peate igale poole üles seadma omaenda lukud. Haiguse varases staadiumis on näidustatud anda haigele töökoht suletud probleemide ja valve instituudis või kui haigus progresseerub, sulandada ta murdvaraste jõuku. Vajaduse korral võib see töö olla ka fiktiivne.
Pestilentia renovationis (PR), uuendamismaania. Nakkushaigus. Võimalik, et levitajaks on silma võrkkesta tabav viirus. Nakatumine toimub nägemismeele kaudu. Haige võib muutuda lähedastele koormavaks, kuna uute või uuenduslike asjade nägemisel hakkab koheselt oma ümbruskonda (maja, korterit, autot, kabinetti, äri) ümber kujundama ja püüab veenda või sundida sõpru või pereliikmeid oma elamist remontima jms. Kui nood keelduvad või ei suhtu ettepanekusse entusiastlikult, võivad haigel tekkida märatsushood, mille ajal ta purustab kõike kättejuhtuvat, et seda hiljem renoveerima hakata.
Haiguse kroonilises faasis, ühes üha lühenevate vaikusperioodidega, tekib haigel tungiv vajadus rahuldustunde järele, mida põhjustab täielikult uuendatud ümbruskond. Väikseimgi tolmukord maja fassaadil on talle põhjus terve maja ümber ehitamiseks. Vähetähtsa mutri puudumine sunnib teda uut aparaati ostma. Äratulnud nööp sunnib teda üldse ülikonda või kleiti minema viskama.
Kui haigus tabab suuri, ühiskonnas mõjuvõimu omavaid inimgruppe, siis lammutatakse äsjaehitatud kvartaleid, nende asemele rajatakse uued, need taas lammutatakse. Lõhatakse ja tehakse maatasa väiksed külad, tehased, sillad, tunnelid, kirikud; miljonilinnad muutuvad pidevas ümberehitustuhinas tolmuks ja ehitatakse taas üles ning linnavaadetega postkaartidel tuleb ära märkida, mis aastal need on tehtud, et turistid ära ei eksiks.
Selle haiguse teine vorm sunnib nakatunuid vastupandamatu kirega vahetama inimesi oma lähikonnas. Kas siis totaalse või osalise ajupesuga või siis operatiivmeetoditega. Ent kõige sagedamini püütakse tuua uusi nägusid kaugemalt.
Vanuse suurenedes nakatumise tõenäosus kahaneb märgatavalt. Eneseuuenduslikkus esineb väga harva. Naised on haigusele vastuvõtlikumad.
Arsti soovitused: profülaktika eesmärgil tuleb lasta ümbritsevatel esemetel ja inimestel loomulikult vananeda ja tolmuda, tuleb kasutada ka vanu kulunud ja pleekinud esemeid, mitte liialdada koristuse ja remondiga, sisendada autotreeninguga, et tolmukord on parim vahend asjade konserveerimiseks. Tuleb elada aktiivst suguelu. Või võtta rahusteid. Palju töötada. Haiguse suhtes on immuunsed arheoloogid, filosoofid ja hauakaevajad.
Cupiditas docere (CD), haiglaslik kirg õpetada. Näis automaatide ajastul olevat likvideeritud. Ent viimasel ajal on taas registreeritud juhtumeid, kus haiged püüavad õpiautomaatidele lisada omaenda õpetusi, kuidas antud programmi tuleks käsitleda ja mis järeldusi sellest saaks teha. Tüüpiline on monotoonselt korduv küsimus: mida see meile õpetab? – millega nad lõpetavad peaaegu iga lause. Kuna haiged ei levita praktiliselt kasutatavaid nõuandeid, vaid kõigest õpetuste õpetusi, siis on nad suhteliselt kahjutud, kuid võivad tugevalt häirida teiste omavahelist suhtlemist, kuna püüavad iga partneri, sõbra, kolleegi või lapse liigutust või meeleolu parandada oma kommentaaridega. Pidevalt õpetataval võivad tekkida närvilisus, krambid, raevuhood, depressioon, isegi enesetapuplaan. Mõned haiged lähevad nii hasarti, et püüavad õpetatava suhtes jõudu kasutada, mispeale neid toimetatakse rahunemispunktidesse. Kuna praegusel ajal veel pole nõuandeid jagavaid arvuteid, leiavad haiged endile suure tööpõllu.
Arsti soovitused: Jääda rahulikuks, sulgeda kõrvad troppidega, toimetada haige ruumi, kus ta saab oma nõuandeid lindistada. Salvestuse võib kustada kohe pärast haige lahkumist. Mitte mingil juhul ei tohi ühtegi soovitust kuulda võtta, muidu võib CD üle kasvada õpetamisgeenius-maaniaks.
Vahel on haigus aastatega üle läinud, kui ümbritsevad jäjekindlalt nõuandeid ignoroeerivad. Kui haige aga kiivusest õpikompuutri puruks lööb, tuleb tal kahju hüvitada. Kohtuväitlustes võib CD–haigus vaid üliharvadel juhutdel olla aluseks karistusest pääsemisel vaimse süüdimatuse tõttu.