Gertrud ei olnud printsess Jelena Violettale valetanud. Ta oli leinanud Tropcheri otsustusvõimet, halastamatult efektiivset mõistust ja kõige enam seda möödunud hellust, nende raket. Usaldust, mis kunagi oli. Aga meest ennast – ei, õigupoolest mitte.
Ometi oli raske teda taas seal pingil lamamas näha. Omara mõõtis Lauri pilguga üle, püüdes end distantseerida tumelilladest silmaümbrustest, katkistest huultest, isegi teadvusetuses rusikatesse sulgunud kätest ja tollest kahkjashallist nahatoonist, mis tekitas tunde, nagu oleks mees juba surnud. Vahel ei teinud europiidne geenikiomplekt omaniku välimusele tõesti head.
Aga surnud ta ei olnud. Rind kerkis ja vajus ning hingetõmbed vilisesid kalgi ruumi tühjuses vaikselt nagu undamine väsinud kõrvus. Omara astus tema kõrvale, teadlikuna pilkudest, mis teda seekord jälgisid, kaamerasilmast ja sellest, et see kõik on näitemäng, sellist sünget laadi šõu, mida meedia armastaks.
Eriti teadlik sellest ühest vaatajast, kelle jaoks ta seda etendust siin eelkõige andis.
Valutuige roiete taga, kui ta õlgu lõdvestas.
Ta tõesti, tõesti lootis, et see tänane ei leia kunagi teed avalikku meediasse ja ta ei pea selle salvestusega ise silmitsi seisma.
Nuga. Ta oli otsustanud noa kasuks, sest tera on vahetu, on isiklik ja erinevalt süstidest või pihukast ei saa korralikult tehtud teratööd kuigi hästi simuleerida. Võltssalvestisi annab muidugi valmis meisterdada, aga seekord polnud ju küsimus vaataja petmises – sellist valet polnuks ta nõus oma südametunnistusele võtma, isegi kui keegi oleks seda pakkunud – vaid selles, et valetamise õnnetumiseks tulnuks petta ka teda ennast. Noa puhul olnuks seda ikka väga raske teha, nii et nuga pidi see järelikult olema.
Omara küll usaldas printsessi sõna (aadlikud ausõna ei murra, kui nad vähegi mingid õiged aadlikud on), aga parem oli viia riskid miinimumini.
Lähedalt vaadates oli Lauri tõesti väga ilmselgelt elus. Ta lõhnas teravalt ravimihigi järele, rind kerkis ja vajus, silmalaudki võbelesid. Omara kõhkles, siis puudutas kergelt mehe kaela. See oli soe ja kahvatu naha alt paistsid sinised sooned. Midagi ei juhtunud.
„Nojah,“ sõnas uurija poolihääli, ise teadmatagi kellele. „Niimoodi see kõik siis lõppebki.“
Ta sulges pihu noa ümber ja lülitas tera maksimumvõimsusele. Süda peksis, tõesõna, millal see oli niimoodi taguma hakanud ilma tema märkamata?
Gert raputas endamisi pead. See on nagu mürkprussakatega, ütles naine endale, täpselt samamoodi. Sa hävitad neid, ilma et neile tegelikult halba tahaks. Astud kolm korda järjest peale, sest nad rajakad olid visa hingega - aga vigasena vaevlema, kuni keegi suvatseb nad nahka panna, ei jäta sa ju neidki?
Kellaaja kontroll. 27:32.
Kolm sügavat hingetõmmet.
Käepideme soe sile pind peopesas.
Omara toetas vasaku käe Lauri Tropcheri laubale, ent mees ei liigutanud ka selle peale. Tema vaim oli väga kaugel eemal ja Gert teadvustas endale, et ta ei ärka enam, mingit veelkordset hüvastijättu ei tule.
Ta oli lubanud, et annab Laurile andeks, kui too on surnud.
Gert ei viivitanud rohkem. Ta tõmbas noa kollaka teraga mehe kõri läbi, nii kõvasti ja sügavalt, et lõikas läbi mitte ainult unearteri, vaid ka nii hinge- kui söögitoru, ja vedel erepunane veri ujutas üle nii tema käed kui mehe rinna ja õlad, pingi Tropcheri selja all ning juba voolaski soe vedelik katkematu ladiseva joana põrandale, sealt tagasi põrkuvate piiskade laiali pritsides, kuni tekib loik, kust nad enam kaugemale välja ei lenda.
Veri üha voolas.
Gert jälgis seda, vaatles vahele segamata mehe keha läbivat vabinat, tundis pihuga üürikest agooniavõbelust, kui erinevad organsüsteemid selles nii sitkes ja osavas kehas peaaegu ühekorraga välja lülitusid, ning kui see lõppes, kui mees jäi väga vagusi ja lakkas ka korin, mis oli veidiks ajaks asendnud viliseva hingamishääle, tõdes Gertrud vaikse jahmatusega, et Lauri Tropcher oligi surnud.
Ta ei löönud enne isegi silmi lahti.
Kus iganes Lauri mõtted ja soovid ka olid, selle keha sisse tagasi neil enam asja ei olnud.
Uurija oli vist endagi eest salaja oodanud mingit viimase hetke ärkamist, mingit reedetud või tänulikku pilku, midagi, mis teeks selle töö, mida Nadine oli nõudnud enda üleandmise eel tehtud olevat, korraga raskemaks ja ausamaks.
Ma ei tahtnud, et see oleks nii lihtne, mõtles Omara, verist noakätt endast eemal hoides, ja lülitas veidi hilinenult tera pöidlaga välja, teist pihku Lauri laubalt veel kergitamata. Talle meenus kaamera, ning ta pea vajus enne nägu varjates kumarasse, kui mõistus jaole sai ning sundis ta taas end sirgu ajama.
Ma tahtsin, et see oleks valusam ja raskem – kartsin, aga tahtsin siiski.
Ta pidanuks ju maksma mingit karmi hinda sellise – Gertrud kõhkles sõnavalikul, sest tema mõistus polnud sellega nõus, ent tunded võtsid seekord juhtohjad – reetmise juures?
Uurija otsis endast mingit murdumist ja hingepiinu, ent leidis vaid kerge kurbuse ja kummalise, teravalt näriva häbitunde.
Sellest häbist pääsemise eest Serge Jude teda varem tänaski. Abitu ja teadvusetu mehe tapmine, ilmselt halastav, aga palju ilmselgemalt ka üpris räpane töö.
Aga nad ei saanud sult, mida nad tahtsid, mõtles uurija ja naeratas selle mõtte juures vaikselt Lauri kaamesse verepritsmelisse näkku. Rangelt võttes sina ja su kallike, te võitsite neid jälle. Loodetavasti oled sa rahul: ma tegin su puhtaks ja vabaks!
Verekiht kätel hakkas juba kleepjaks tõmbuma. Aeg, mis korraks oli lakanud liikumast, tormas minema, ilmselt püüdes ülejäänud ilmale järele jõuda, ja Gert lükkas Lauri järeleandlikku pead esmalt ühele ja teisele poole, et üüratu irvitav haav ta punasesse veresalli mähkunud kaelas paremini kaamerasse jääks.
„Ta on surnud,“ ütles ta, tundes kuidas kleepjad tilgad kätelt pudenevad, aga millegipärast mõjus sõnade lausumine ikkagi kuidagi rahustavalt ja kinnitavalt. „Minu ausõna selle peale. Mul on hea meel, et see kõik möödas on, Nadine. Nad tulevad sulle nüüd järele.“
Veel veidi vaikust. Siis avanes uks nagu oodates, et uurija sealt väljuks. Gert otsustas sellest mitte välja teha: ta jäi veel keha juurde, olemaks päris kindel, et elu sellest on lõplikult lahkunud. Kontrollimaks, et keegi seda sellesse vaikselt jahtuvasse ihhu mingi ülemäära kalli ja osava elustamispakiga tagasi ei tooks.
Kui usklikel Süsteemidel ka peaks ootamatul kombel õigus olema ja ongi olemas mingi surmajärgne eksistents, pidas Omara ometi väga ebatõenäoliseks, et Laurit tema tegude eest teisel pool mingi hullem põrgu ootaks, kui talle elusana viimastel päevadel osaks sai. Ta leidis, et mees on puhkuse ära teeninud.
Veidi aja pärast tulid sisse mõned üsna tavalised laibakotiga valvurid, valmis keha ümbertöötlemisse viima, ning kui nad olid katte sellele surnud lihale ümber lükanud, kontrollis Gert uuesti kellaaega. Jah, kõik. See inimene, keda tunti Lauri Tropcheri nime all, oli nüüdseks täiesti kindlasti täiesti surnud.
Uurija noogutas endamisi ning astus aeglaselt ukse poole. Ta ei tahtnud sel hetkel ühegi tuttavaga kohtuda, aga Serge Jude Dali oli seal taga, ja küllap veel hulk inimesi, kellest mõnigi võis tahta temaga rääkida, kasvõi moraalsest kohusetundest.
Teisel pool oli koridori tõepoolest valgunud terve trobikond tunnistajaid. Asjassepuutujad, arusaamatud niisama pealtvaatajad ja mõned sõbrad musklijõugust. Luke, kes saatis nukra kahvatu pilgu ega ei suutnud end pidada ikka ja jälle habetunud lõuga sügamast. Ilus Ingrid Li rohelistes sukkades, kärtspunaste huulte ja silmalaugudega, aga nende kenitlevate silmade nurkades nagu läikinuks.
Nad olid noortena koos ühe ja sama sisekaitsekoolituse käbi teinud. Tema, Lauri ja nood kaks. Ta pidas lihtsalt õiglaseks nemad ka kutsuda. Mitte nii seotud kui tema, aga nemadki olid saanud haiget, kui Tropcher poolt vahetas.
Omarale kõige lähemal astusid koridori mööda tema suunas kaks Boudicat. Prints Serge Jude ja see teine, kelle nime Gert ikka veel ei teadnud.
„Sa oled kriisiolukorras jäiselt tõhus, uurija,“ sõnas esimene neist vaikse tunnustusega ja sirutas Omara poole pehmenahalise, säravaküünelise kinnastamata käe, mis kuhugi naise näo lähedale õhku ootele. Gert vaatas seda mõnevõrra hämmeldunult ning tõstis õlakehitusega demonstreerimiseks üles omaenda verised. Paks kleepjas punane läikis koridorilambi sinakas valguses, selle käega ei olnud võimalik kellegi oma suruda. Prints Serge Jude kergitas natuke kulme, muigas endamisi ja patsutas oma väljasirutatud käega teda hoopis õlale, ning alles teise aadliku külma, naist ülalt alla mõõtvat põlglikku pilku nähes taipas Omara, et võib-olla oli printsi välja sirutatud käsi tegelikult mõeldud suudlemiseks. Kui sulle tehakse aadliku poolt kompliment, on kohane tänada kas viivuks põlvitades või, lähidistantsi puhul, kätt suudeldes, meenus talle etiketikäsiraamat, mida enne printslikku-printsesslikku vastuvõttu lehitsenud oli.
Oh, tatt! Leidis ka printsliku viisi käituda! Tatt, tatt, tattnina. Miks ta temaga seksinud oligi?
Gert uratas kurgu põhjast, ent kergitas end talitsedes siiski ka suunurka. Noogutas võõrale aadlikule sama jaheda hillitsetusega, nagu too talle otsa oli vaadanud ja, Serge Jude poole veel korra õlgu kehitanud, hakkas aristokraatlikust paarist mööduma.
Ta tahtis pesta ning üksi jääda, ilma mingi seltskondliku surveta, mingu nad ka kõik.
„Gertrud Omara,“ ütles Serge Jude enne, kui ta mööduda jõudis, ja Gert peatus ta hääletooni peale, mis oli ootamatult leebe. Vaatas segaja poole tagasi.
„Kui sellest abi on, siis dokumendid on juba korda aetud,“ sõnas prints, kulmudevahe vabandav. „Tropcheri küsimus on lõpetatud ning me ei tülita sind sellega enam. Ka too naine on end kohe üle andmas ja tundub, et reaalne oht on möödas. Su jõuüksus on teadlik, et neil tuleb kohe varsti jälle tööd teha. Liugurid on tunni aja pärast valmis. Aitäh, et selle siin ära tegid.“
„Jah. Eh. Aitäh asju korraldamast,“ vastas Gert, surudes alla täiesti irratsionaalse soovi meest lüüa. Suule midagi naeratusetaolist tõsta ta siiski ei suutnud. „Sellest on tõesti palju abi,“ ning ta püüdis edasi minna.
„Soovid sa sellest järgmisest tööst loobuda ja seda kellelegi üle anda? Ma mõistan, et pärast seda ...“ Serge Jude jättis ta juba minekul oleku märkamata ning viipas kergelt peaga ukse poole, kust Gertrud veidi aja eest väljus, kus jahtunud veri oli juba klompjaks tõmbumas „vajaks igaüks puhkust ja mingit taastumisaega. Prints Ramon Henri Guise Vanderbart on täiesti valmis sinu asemel sinu operatsiooni juhtima.“
„Mis? Ei-ei,“ oli Gert võõrale printsile sunnitud veel ühe pilgu loovutama, end vaevu talitsedes, sest raisk. Ära, ära, ära siit!
Teine prints oli üsna pikk. Tumedad silmad, mustad lokid, kuidagi ebamääraselt vastik kehahoid ja olek.
„Ei, „ kinnitas Gertrud uuesti. „Või siis, et tänan, siiski. Aga ei.“
„No eks sa ise tead,“ noogutas Serge Jude seepeale ja riivas peoga veel korra Gerdi õlga. Omara vaatas mehele otsa ja taipas tolle näo järgi mingiks leevendavaks viivuks, et tema ja seesinane Boudica printslikkus jagasid kogu sellest kokku kogunenud tunnistajajõugust Lauri suhtes vast kõige sarnasemaid tundeid ja ta ei peaks mitte tema peale olema nii vihane seepeale, et pidi tegema, mida ta tegema pidi. Kindlasti ei peaks.
Serge Jude ei ole vastutav ning ajas talle ju üksuse ja liugurid välja pealegi. Nii et uurija kummardas talle lahkumise märgiks peaaegu siiralt, kuigi väga väga minimaalselt, vajadus minna ja olla üksi juba põlvi nõrgaks võtmas.
„Sa käitud lugupidamatult, naine,“ ütles kõrvalt see prints nr 2, Ramon Blabla Blabla Blabla või mis ta nimi oligi. „Karjääri nimel oma vanade seltsimeeste ülesandja kohta väga ebamõistlik käitumine,“ ja Omara pöördus kandadel ning liikus vähimagi pidurduseta, olgugi ta teadvus taamal erapooletult märkis, et võib-olla ei tasu. Naise käsi tõusis, tegi automaatse petteliigutuse, jalg liikus Ramon-printsi jalgadesse teda tasakaalust välja tõmbama ja teine käsi lõi. Vastu lõuga, sest keres oli turvis.
Ilmselgelt ei olnud lokkispäine selleks ega üldse mingisuguseks rünnakuks valmis. Omara rusikas tabas teda äärmiselt rahuldustpakkuva nätsatusega, kätte jäi löögijärgne valusurin ja löök jättis aristokraatliku lohukesega lõua alla suure tumepunase verepleki. Ramon Mistaoligi paiskus vastu seina ning jäi tolle najal pooluimaselt põrandale vajuma.
Kogu ruum pöördus Gerdi poole ja hetkeks lõi ta teadvuses väga selgeks kõige hullem võimalik stsenaarium: üksikkong ja hukkamine.
Siis oli Serge Jude tema kõrval, käsi ta käsivarrel, ning astus koos temaga piki koridori edasi nagu poleks midagi juhtunud.
„Sa olid ilmselt duširuumi poole teel,“ sõnas prints leebelt. „Küllap on sul vaja veidi aega üksi olla ja end tühjaks laadida. Teha seda Ramoni pihta ei olnud vast kõige targem valik, kahjuks, aga enam pole parata.“
„Mul käis peast läbi sind hoiatada, et kui ta vait ei jää, siis ma löön teda, aga siis ta ütles selle kõik juba välja ning edasi ei jäänud justkui enam aega,“ selgitas Omara talle erksamalt, kui endast oodata oleks osanud, ning Serge Jude noogutas vaigistavalt.
„Pole midagi. Praegu oli see täiesti arusaadav tegu ja Ramon lihtsalt loll. Minu ema muidugi paneb pahaks,“ lisas prints viivuks kulme kibrutades, „aga mina mõistan täiesti. Ära muretse, Gertrud Omara, ma ajan kõik korda. Tee lihtsalt oma asjad ära. Näe,“ ja ta surus Omarale mingi kotikese põue, „keemiline puhkus ja keskendumine selle töö jaoks, mida sa tegema lähed. Väga hea kraam lahingusse, ära proovitud! Doosid kehakaalu ja oma geeniprofiili kohta kohta saad Stefanilt. Mine nüüd ja lase end korraks lõdvaks enne. Edu ja õnne!“
Ja siis olid nad juba koridori otsas, prints avas Omarale ukse, et too sellele vereplekke ei jätaks, ning naine kõmpis koridoris üksinda edasi, duširuumi ja rahu poole.
„Gert!“ hõikas Luke, tema võimas kogu kerkis kuskilt haruteelt Omara kõrvale, liikus pool sammu temast ettepoole, ja uurija peatus vastumeelselt. Ta käed tõmbusid iseenesest jälle rusikasse.
„Ma võiksin selle paremaks teha,“ sõnas suur mees vaikselt, helepruunid lokid ettepoole langemas, kui ta Gerdi poole kummardus ja tema küünarnukki oma pihku püüdis haakida. „Mitte heaks, aga tead küll ... talutavaks.“ Ilmselt oli ta juba läinud olnud, kui Gert Ramonile täpselt ära näitas, mida ta tolle seltskondlikust suhtlusosavusest arvas.
Kurat, see oli kordades hullem, kui too õhtu, mil ta Lauri vanglatiiba oli toonud – kõigi nende toonaste õnnitlusega.
Siis oli ta tahtnud peitu minna, aga nüüd ...
„Luke.“ Gert sulges viivuks silmad. Avas need uuesti, kuid ei vaadanud suurele mehele otsa. „Mine palun ära, ole inimene! Lase mul natuke aega üksi olla.“
Luke ei astunud eest, vaid hakkas veel midagi ütlema, nii et Gert tõukas teda rindu, sõites laia rinda õlaga sisse, vaevu tagasi hoides soovi jätta teise särgile punast käejälge.
Sest nüüd tahtis ta lihtsalt kõiki lüüa, mitte lihtsalt nende eest varju pugeda.
Naisel oli tunne, et vere lõhn oli ta keelele kondenseerunud ja seda võis lausa maitsta.
Vaikselt, aga vääramatult hakkas Omara mõistusse lekkima midagi väga kibedat. Võib-olla seda valu, mida ta oli oodanud ja igatsenud, valu, mis võtaks ära häbi ja kergenduse – ja mille eest kõik ajurakud ihkasid ometi vihasse põgeneda, sest valu on valus.
Ta eelistas olla üksinda suletud ukse taga, igasugusest seltskondlikust survest prii, kui see kibe ja katkine tunne ta päriselt kätte saab.
Luke ja tema protestiv hääl jäid selja taha.