Arvi Nikkarev ja kirjastus „Skarabeus” on Eesti ulme jaoks üks ja sama – see tähendab keskmiselt kord aastas ilmuvaid suure- ja eripäraseid raamatuid-jutukogusid. Juunis ilmus järjekordne nendest ja sel puhul esitas Arvile Algernoni poolt küsimusi Ats Miller.
Ats: Millega tegeled, mis ilmumas? Ehk tee julgelt reklaami! ;-)
Arvi: Juuni algul ilmus „Skarabeuse” kolmas ja ilmselt viimane vene ulmejuttude antoloogia „Kaaren”, mis sisaldab kuue autori üheksa eri pikkusega teost. Raamatu paksuseks on 419 lk ja tõlkijaid on kaks: Veiko Belials ja mina. Eesti lugejatele juba tuttavate kirjanike (B. Rudenko, A. Stoljarov ning A. Kalugin) kõrval on kolm uut: vene fantasy suurkuju Svjatoslav Loginov ning viimase viieteistkümne aastaga lugejate ja kriitikute lemmikuteks kujunenud Maria Galina ja Oleg Divov.
Kuna raamatute „Muumia” ja „Pilet utoopiasse” puuduseks pidasid lugejad lühijuttude kaasamist, siis seekord olen vältinud neid kõige lühemaid ja annan kaks lühemat enne raamatu ilmumist lugejatele hinnata: Boris Rudenko „Semiliranda kingid” ilmub siinsamas "Algernonis" ja Svajatoslav Loginovi „Rotipüüdja Hans” "Reaktori" juuninumbris.[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"76","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"349","style":"width: 480px; height: 349px; margin: 10px; float: left;","typeof":"foaf:Image","width":"480"}}]]
Ats: Sa teed väga tänuväärset tööd igasuguste (heas mõttes) veidruste väljaandmisel. Jääd sa majanduslikult ikka plussi?
Arvi: Nagu üldiselt teada, pole ulmekogumike väljaandmine majanduslikult sugugi tulus. Tulen omadega välja vaid seetõttu, et tõlgin tasuta (ja nii tegi ka Veiko), aga sellest ei piisaks, kui poleks Soome-poolset toetust. Nimelt maksab FILI iga soome raamatu avaldamise eest Skarabeusele tõlketoetust 1400 eurot. See katab nii soome raamatu kahjumi kui ka 2-4 järgneva oma. Seoses 2008. aastal alanud majanduskriisiga jätkus Soome ulme toetusest vaid kahele järgnevale raamatule („Munk maailma äärel” ja „Perpendikulaarne maailm”), „Nekromanteion” tuli omadega välja üksnes kahe soome jutu toetuse (500 eurot) abil. „Kaarna” autorihonorarid olen tasunud omast taskust. Iga harrastuse eest tuleb ju maksta! 2014. aasta soome ulme antoloogia võimaldab avaldada ainult kaks järgnevat raamatut (kavas on Oleg Divovi „Väljapraakimine” ja kolmas anglo-ameerika ulme antoloogia).
Ats: Sa pead ühemehekirjastust ja saad mõnede asjade väljaandmiseks toetusi – kui palju mõjutab väljaantavat rahaline külg? Küsimus on mõneti tobe, sest loomulikult ei saa välja anda asju, mille eest küsitakse absurdselt palju, niisamuti kui ei anta välja tasuta, kuid väärtusetuid asju. Õigem küsimus oleks, kui palju ja milliseid kompromisse sa selles osas teed?
Arvi: Absurdselt kõrgeid hononare on tõesti küsitud. Näiteks J. G. Ballardi lühijuttude eest (kokku 40 lk), küsis agent 800 dollarit, ka P. K. Dicki loomingu ja jaapani ulmejuttude eest on üle jõu käivaid summasid tahetud. Paar korda on kirjanikud pakkunud oma loomingut tasuta avaldamiseks, neist Bellomi „Ääretu mõistatus” mulle meeldis ja selle võtsin vastu. Üldjuhul olen teoste õigused pidanud ostma. Erandiks oli „Nekromanteion”, mille 12 jutust vaid kahe õiguste eest taheti raha (autorid olid surnud, agendid tahtsid saada oma).
Seoses sellega, et pakun vähemalt mingisugust formaalset autorihonorari, õnnestub mul enamasti saada need jutud, mis mind huvitavad. Kogumike koostamisel püüan balansserida endale meeldivate ja rahvavalgustuslikus mõttes oluliste juttude/autorite vahel (näiteks „Nekromanteionis” domineeris viimane aspekt).
Ats: Mis sind üldse ajendas selliseid kogusid välja andma? Neid peaks juba üle kümne olema?
Arvi: „Kaaren” on viieteistkümnes minu koostatud kogumik (ja samas üheksas antoloogia). Algselt oli ajendiks rahulolematus raamatuturuga. Eelmise aastatuhande lõpul nägin, et domineerivad romaanid ja lähitulevikus ilmselt fantasy-tellised ja -sarjad. Ise hindan aga eelkõige lühiteoseid ja nö „pehmet” teaduslikku fantastikat. 1998. aastal rajasin kirjastuse „Skarabeus”. Eelduseks oli, et lisaraha „Skarabeusele” enam ei kuluta ja seega teeme tõlked pere jõul (esimesed kolm raamatut eestindas poeg Lasse).
Ats: Mida pead õnnestunuimaks?
Arvi: Sellele on võimatu vastata. Põhjendan. „Terasunelm” on mulle kallis kui monument tundmatusse sukeldumisest, „Koletis, kes kuulutas armastust…” on omaette verstapostiks nii õiguste hankimises kui ka tõlkekvaliteedi kasvus, „Suur lõõsk” oli esimene, mille eestindasin Lasse abita, „Taevast kukkunud loomaaed” on kogumik, mille enamik jutte mulle ka pärast tõlkimist meeldivad (tihtipeale toob alles tõlkeprotsess esile autoriteksti puudused), „Aphra” oli Skarabeuse esimene antoloogia ja meeldis ilmselt ka lugejatele, „Muumiaga” siirdus kirjastuse rõhuasetus vene ulmele, „Nekromanteioni” ebaühtlase koosluse kõrval pean kirjastuse saavutuseks väga ilusaid illustratsioone ja üleminekut pehmetele kaantele + rahvavalgustuslikku külge, „Doktor Surma saar&Barbiemõrvad” on Eesti esimene tirelulmekas ja „Kaaren” (meie selle aasta raamat) on ühtlaselt tugevate juttudega "Skarabeuse" kõigi aegade tüsedaim raamat. Lisaks sellele on selles kogumikus esimest korda osalenud tõlkija väljastpoolt perekonda (Veiko Belials).
Kui võtta arvesse, et märkimata jäid sellised tugevad kogud nagu „Kontramorfoos”, „Meid ootab Pimedus”, „Pilet Utoopiasse”, „Munk maailma äärel” jpt, mis kõik on mingist küljest õnnestunud ja mulle olulised, siis jätan küsimuse vastuseta.
Ats: Sa ka arvustad, kuid kirjutad vist ainult paduteaduslikke tekste. Julged sa tunnistada, oled ise ulmet kirjutada proovinud?
Arvi: Olen proovinud ja tõesti ka kirjutanud. Paarkümmend aastat tagasi saatsin isegi Mario Kivistikule (ei mäleta, kas „Põhjanaela” või „Mardusele”) paar juttu, tollal postitasin ka „Portti” novellivõistlusele enda soomendatud loo. Kivistikult tagasisidet ei saanud, kuid „Portti” toimetaja kirjutas, et jutt tuleks korralikku soome keelde ümber panna, siis oleks see avaldamiskõlblik. Mõistsin, et see on viisakas vormis äraütlemine ja sinna see ulme kirjutamine jäi. Mõne aasta pärast leidsin ka ise, et kirjanduslikult oli mu loome mannetu (kuiv, skemaatiline, üksipulgi lahti seletatud), ideed kui sellised ei maksa ju midagi (ämbritäis - viis kopikat!).
Ats: Mida sa kõige rohkem loed? Jällegi triviaalne küsimus, kuid sõnastagem see nii – paku välja midagi eksootilist, sulle meeldinut ja sellist, mida keskmine lugeja iial ei kohta?
Arvi: Viimasel viiel aastal olen eelkõige lugenud põhjamaiseid detektiiv- ja kriminaalromaane. Ulmet vaid sedavõrd, et end kurssi viia tulevase kogumiku autori(te)ga. Näiteks „Nekromanteioni” tegemise eel ja ajal lugesin läbi Eschbachi romaani „Juuksevaibakudujad” ja C. Amery „Kuningprojekti” ning mõistagi mitu saksakeelset jutukogu; „Barbiemõrvade” ajal sai loetud John Varley’ viis romaani ja üks jutukogu. Käesoleva aasta kogumik „Kaaren” pani mind tutvuma Loginovi, Stoljarovi, Kalugini, Galina ja Divovi loominguga (kokku ligi kakskümmend raamatut neilt autoritelt).
Viis-kuus aastat tagasi avastasin inglise ulmekirjaniku Jon Courtenay Grimwoodi, lugesin läbi tema romaani „End of the World Blues” (avaldatud 2006) ja hankisin jalamaid tema viis romaani lisaks. Seni pole neid kahjuks lahti teinud. Grimwood on kirjanik, kelle lugemata teoseid on mu ulmeriiulil kõige rohkem. Lohutan end sellega, et varsti jään pensionile ja küll siis jõuab.
Ats: Mida arvad kodumaisest ulmest? Just – ma loodan, et ei tee sulle selle tõdemusega liiga – pisut eemalseisjana? Näiteks võrdluses Soome ulmega – minuteada on seal toetused ühe nulli jagu suuremad, kuid ega seegi maailmas eriti ei levi – on see nii?
Arvi: Eesti ulmet olen lugenud ja kavatsen ka edaspidi lugeda. Aga eriline asjatundja ma sel alal pole. Viis-kuus eesti tippkirjanikku on minu meelest niisama tugevad kui soome viis-kuus. Meeldivad (loetud raamatute arvu põhjal) Indrek Hargla (riiulil on kõik tema ulmeteosed), Tiit Tarlap (paar viimast lugemata), Veiko Belials (eriti meeldib tema „See mis tuikab su veres”), Kristjan Sander (lühivormi meister) ja Siim Veskimees (tema loomingusse on mul kahetine suhe: Kuu Ordut väldin, aga jutud „Naeratus aastate tagant”, „Kuldhordi teine tulek” ja „Kaugete päevade valgus” võtaksin meelsasti üheköitelisse „Eesti ulme antoloogiasse”, kui sellise peaks koostama).
Ükski soome ulmekirjanik ei ela ulmest. Sinisalo kirjutab teleseriaale ja filmide käsikirju, M. Verronen avaldab mainstream-raamatuid, teised teevad argist tööd: Jääskeläinen õpetab gümnaasiumis, Leinonen toimetab õppekirjandust, Soikkeli peab Tampere ülikoolis loenguid, Boris Hurtta oli kuni pensionile jäämiseni politseinik jne. Kuna soomlasi on üle viie korra rohkem kui eestlasi, siis on ka potentsiaalseid kirjamehi, lugejaid ja ostjaid 5-10 korda rohkem.
Kuigi tippe on mõlemal maal ühepalju, on soome ulme maailmas siiski märgatavalt rohkem levinud. Näiteks on kõige rohkem tõlgitud soome ulmeraamatu avaldamisõigused müüdud 25 maale (Antti Tuomainen „Parantaja”, 2010), ka Johanna Sinisalo „Enne päikeseloojangut ei tohi” (2000) on ilmunud rohkem kui tosinas võõrkeeles. Veel on kolmaski ulmekirjanik, Risto Isomäki, kelle paarist ulmeromaanist on tehtud ühtekokku kuus tõlget (e. k. „Sarasvati liiv”). Teistelt on tõlgitud vaid üksikuid jutte. Soome lasteulmet on maailmas hästi vastu võetud (nagu ka Eno Raua loomingut).
Ats: Mis edasi?
Arvi: Nüüd koostan juba kolmandat nädalat soome ulme antoloogiat. Seni olen välja valinud ca 200 lk teksti (kokku viis juttu), neist Johanna Sinisalo lühiromaani „Me kindlustame sinu” ja Anne Leinoneni jutu „Oliveri raamat” (võitis 2011. aasta „Portti” jutuvõistluse) õigused on juba olemas. Kavas on avaldada ka soome õuduskirjanduse klassiku Boris Hurtta kolm lühemat novelli ning mitmeid uusi autoreid.
Igal inimesel on mõttes lugemisjärjekord, minul lisaks sellele veel raamatute avaldamisjärjekord, mis vastavalt lugemusele võib üsnagi radikaalselt muutuda (näiteks võtsin Divovi romaani „Väljapraakimine” järjekorda alles eelmisel aastal, kui raamatu avastasin). Kuigi mõlemad järjekorrad on paarkümmend nimetust pikad, ei tasu neist rääkida, sest iga aasta toob muutusi.
Ilmselt on "Skarabeuse" iga kolmas-neljas raamat soome ulme, sest muidu lihtsalt ei tule välja.
Ats: Ega muud, kui jõudu ja edu!