„Brouilly. Kaks tuhat kaksteist,“ tutvustas kelner veinipudelit kahele mehele, kes istusid nurgas asuva laua taga.
Kergelt hallika habemega mees, riietatud musta erepunase lipsuga ülikonda, popsutas parasjagu sigarit ning jälgis rahuloleva ilmega kelneri tegutsemist.Ta suunas vahel uudishimuliku pilgu vastas istuva nooruki poole, kes silmnähtavalt tundis end siin ebamugavalt. Nooruki tähelepanu hüppas ühelt kummaliselt esemelt teisele. Taldrikute kõlina ja jutukõmina taustal mängis õrn, harjumatult kriipiva kõlaga muusika, mida ta kunagi varem polnud kuulnud. Seda heli tekitas imepärane sangast üleskeeratav masin.
„Vinüülimängija, grammofon, vanade mudelite järgi valmistatud,“ ütles mees nähes, et nooruki tähelepanu oli koondunud sellele vidinale.
„Kuidas-kuidas?“ küsis noormees kergelt punastades.
„Vinüüli... Vinüülimängija. Mängib vinüülplaate!“
Kelner valas pokaalidesse veini. „Härra Antonius, on teil veel soove?“
„Ei, hetkel mitte, tule viie minuti pärast, kui me otsustanud oleme.“
Kelner noogutas ning kõndis graatsilisel sammul minema. Nooruk jälgis tema oskuslikke ja kassilikult elegantseid liigutusi. Nii ilus oli vaadata, kuidas kelner tiirutas massiivsete, ehtsast puust valmistatud laudade vahel ning teenindas punase sametiga kaetud toolidel istuvaid ülikuid. Kui väga erinev oli siinne keskkond väljas valitsevaga. Seinad kaetud uhke värvilise tapeediga, siin-seal iidsetest aegadest pärit maalid, laes rippumas pärlendavad küünallühtrid. Väljas aga monotoonsed hallid toonid, nurgeliselt ja täpselt väljamõõdetud seinad, murdosakesteni optimiseeritud steriilne lärmakas maailm. Need mõtted äratasid ta vaimustusest ning talle meenus ülesanne, milleks ta oli siia tulnud.
„Täna on su sissepühitsemise päev, Maximillian,“ täheldas Antonius, „nii et tõstame klaasid sinu uuestisünnile ning maitseme seda kolmesaja aastast veini, lootes et ka sinu eluiga lühemaks ei jää.“
Nad lõid pokaalid kokku, ja Maximillian rüüpas seda haruldast veini, kuid ei suutnud tunnetada võlu. Siiamaani oli ta joonud ainult sünteesveini, ja tõele au andes, maitses see sama hästi kui päris viinamarjadest valmistatud vein.
Antonius võtis taskust kulduuri ning avas kaane, vaadates kellaseieri tiksumist. „Kell!“ ütles ta tähendusrikkalt, näidates mänguasja noorukile. „Sul peaks ka üks taskus olema.“
Ja kui Maximillan oma taskuid uuris, siis ta leidiski samasuguse asjanduse. Riietamise ajal oli ta nii ärevil, et ei pannud tähelegi toimuvat. Alles nüüd ta tunnetas, kui ebamugavad need riided õigupoolest on, ega suutnud mõista, kuidas inimesed suudavad selliseid päev läbi kanda.
„Sa oled siin esmakordselt?“
„Jah,“ vastas Maximillian ühtäkki mõistes, et väike pomm, mille Vabastusarmee valmistas tänaseks missiooniks, oli jäänud teiste riiete püksitasku. Ta nägu tõmbus üleni punaseks ning keha hakkas higistama.
„Pole mõtet seda häbeneda. See restoran ongi avatud ainult aadliseisusesse kuuluvatele klubiliikmetele. Nagu ma aru saan, pole ka teie päris punavereline, või mis?“
Maximillian vastas vaikselt, sõnad justkui surid ta suus. „Mu vanaisa kuulus Suur-Senatisse,“ – siis ta hingas sügavalt sisse, püüdes rahuneda ja käituda loomulikult – „Seal omistati talle aadliseisus ning vapp, mis kujutab vanaegset kuulipildujat, mida hoiab käes tiigri peaga amatsoon ja...“
„Kaks tuhat kaksteist,“ segas Antonius vahele, keerutades pokaali jäänud veini. „Inimesed ja valitsemine olid tollal küll uskumatult barbaarsed, ent veini oskasid nad sellegipoolest valmistada. Kas pole tõsi? Suudad sa uskuda, et kahekümnendal sajandil jagunes maailm veel riikideks?“
„Jah, meil koolis õpetati seda.“
„Kas tõesti?“ küsis Antonius.
Maximillian võpatas. „Jah,“ vastas ta kõhklevalt. „Nad olevat veel 21. sajandilgi loomaliha söönud,“ mainis ta kiiresti juurde.
„Barbarid! Usu mind, allpool tehakse seda veel praegugi. Eks me püüame seevastu oma menüüvalikuga olla palju humaansemad.“ Antonius raputas sigareti tuhka. „Areng ei saagi igas ühiskonnakihis sama kiirelt toimuda. Alati on neid, kes tahavad madalamal seista, ja lisaks veel teisigi endaga kaasa tõmmata.“
„Praegu on õige!“ tsiteeris Maximillian.
„Justnimelt. Targa Orecici sõnad. Praegu on õige. Kahjuks ei mõista seda tarkust need nõndanimatatud... ana...ana...“
„Anarhistid!“ ütles Maximillian õhinal.
„Justnimelt, anarhistid. Need tobud tahavad kaost, korratust. Et iga inimene teeks, mis iganes soovib. Tapab, varastab, vägistab, sööb loomaliha jumala eest. Milline absurd.“
Maximillian käed hakkasid värisema. „Ei tea, kas just päris seda,“ ütles ta kõheldes, kuid Antonius ei teinud teda kuulmagi.
„Aga unustame need häirivad teemad. Täna on siiski sinu sissepühitsemise päev. Oled sa selleks valmis? Eks iga väljavalitu, hoolitsetud ja hea väljanägemisega nooruki elus tekib see päev, kui ta peab esimest korda anduma riitusele.“ Antonius naeratas ja heitis noorukile flirtiva pilgu.
„Ma olen valmis.“
Kelner lähenes kahe menüüga ning libistas ühe sedeli Antoniusele.
„Menüüsid ei lähe tarvis,“ ütles Antonius. „Me tellime tavapärase.“
„Etioopia liha punases veinikastmes?“
„Just,“ vastas Antonius ning luges sedelit. Ta pistis sedeli tasku ning hakkas naerma. „Teil on vist väga ebamugav nendes riietes? Muudkui nihelete. Nõuab harjumist.“
„Elan üle. Esimest korda siiski.“
Antonius noogutas. „Te olete väga võluv, Maximillian. Nii võluv lausa, et ma kaalun teid endale saada. Konkurents teie üle on muidugi kõva. Minu üks kolleege, kes on samuti selle ühingu liige, juba väljendas oma kiindumust teie vastu ning pakkus välja ka helde summa teie ostmiseks... Kuid ma tänan jumalat, et just mind valiti teie kohaletoimetajaks.“
„Aitäh.“
„Ja uskuge mind, mu armas Maximillian, minu eestkoste all elate te nagu kuningas. Ma usun, et isegi iga anarhist oleks nõus oma haledatest ideaalidest loobuma, et nautida seda elu, mida mina suudan teile pakkuda. Kas pole nii?“
„Kindlasti.“ Maximillian vältis Antoniusele silma vaatamast. Ta kartis, et võib end paljastada.
„Kui te oleksite anarhist – mida te muidugi ei ole! – kas suudaksite ära öelda muredevabast elust looduskaunis kohas, eemal üürgavast linnast, muredest. Mõisa kõrval asub haarem kahekümne parima naisega, kus te saaksite end vahetevahel rahuldamas käia, ilma et peaksite muretsema seaduste pärast, mis keelavad abieluvälised suhted... Ainult üks kohus oleks teil. Ja ma usun, et minu puhul oleks see pigem rõõm kui kohus.“
Kelner lähenes kahe taldrikuga. „Ehtne etiooplane veinikastmes,“ ütles ta asetades söögid lauale. „Kasvatatud looduslikus keskkonnas, koos oma vanematega viieteistkümnenda eluaastani.“
„Mmm... Kuulsite, Maximillian? Ehtne etiooplane, kasvatatud looduslikus keskkonnas... See karjamaa kuulub minu heale sõbrale, kui aus olla. Ta oli piisavalt lahke, et mind enda juurde kutsuda ja näidata kogu kasvatamisprotsessi. Vaimuenergia suurendamiseks õpetatakse neile isegi lugemist ning haritakse üldiselt. Siis eemaldatakse tüdruk või poiss perekonnast ning viiakse tapamajja. Seda, mis edasi juhtub, saab ainult demonstreerida.“
Maximillian vaatas taldriku kõrvale asetatud nuga ja kahvlit. Ta polnud neid kunagi kasutanud. Väljaspool saabus kogu toit pudru või joogina. Seda oli efektiivsem seedida, vältides üleliigseid tööliigutusi.
„Te ei oska nuga ja kahvlit kasutada,“ naeratas Antonius, tõusis püsti ja sammus nooruki taha. „Näe, ma näitan, kuidas seda tehakse.“ Ta võttis paremasse kätte noa, tõstis vasaku käega nooruki lõuga ülespoole ning tõmbas poisi kõri läbi. „ Ja nii uinutatakse etiooplane... Kelner! Kelner, tooge kiiresti mingi nõu, me ei taha verd raisku lasta.“