Maniakkide Tänava artikkel tekitas tõenäoliselt nii mõneski lugejas küsimuse, mida siis tolles töötoas ka kirjutatud on. Avaldame siinkohal artikli lisana kolm pala kahelt autorilt.
Proovisõit ehk kuidas vürst kuu peale kippus
J. J. Metsavana
Vürst Dmitri Maksimõts tümpsas linnuse õuel pahuralt jalaga vastu oma taeva poole kõrguvat hiiglaslikku ja needitud terasplaatidest ehitatud raudtünni. "Ja see imeasi suudab tõesti lennata?" pöördus ta käsitöölise suunas, kes silitas närviliselt oma laia habet.
"Olgu Jeesus Kristus mu sõnadele kinnituseks, mu isand," tõttas see kinnitama. "Pöörake tähelepanu neile väljaulatuvatele tuletorudele..."
Dmitri Maksimõts ei teinud leiutajat kuulmagi, ta kopsis mööda puitkarkassi üles avatud luugi juurde, saatjaskond robinal järgi. Karkass kõikus ja kriiksus, nii et vürst heitis käsitöölisele kurja pilgu. „Kui ümber kukume, saad vitsu!“ Käsitööline koogutas maani ja näitas siis all seisvate töömeeste poole rusikat. Jõuti üles ukse juurde, kus inseneri ainus abiline, Loll-Vaska, ägedalt viiliga midagi nühkis.
„Viilid?“ küsis vürst kulmu kortsutades.
„Jah, auväärne,“ pomises Vaska ja krabas mütsi peast. „Või ei,“ kokutas ta siis oma sõnade kahetähenduslikkust mõistes. „Ei viili... või siis... viilin jah ..ee..see tähendab...“
„Kao minema, holopp,“ karjus vürsti nõbu Ivan Fjodorovit¨ lollile, virutas talle jalaga ja ullike kadus nagu ahv mööda konstruktsioone alla.
Vürst mõhises ning piilus avatud luugist sisse. Käsitöölise süda tõusis ärevusest kurku.
"See ei tundu just kõige mugavam," tähendas isand ja takseeris avanenud vaadet puupakule ning paarile massiivsele kangile.
"Oo, Volga kalliskivi," hakkas käsitööline kogeledes vabandama. "See, mida näete, on vaid toormudel katsetusteks, teie jaoks saab kabiin olema kaetud väärispuidu, kangaste ning varustatud mugavate istmetega."
"Noo-jaa," venitas vürst. Vedas siis ninaga õhku ja pilgutas silmi „Haiseb see asi teil ka ropult rasva järgi. Misjaoks rasva raiskad, armetu?“
„Määrisime mootorit, et libedamalt lendaks.“
„Või libedamalt. Et see hais siit kadunud oleks!“
Käsitöölise vastust ära ootamata sammus Dmitri Maksimõts mööda masinat ümbritsevat puitkarkassi edasi. Vigu leidis ta veel oi kui palju ning iga järgneva avastamisega tõmbus käsitööline tooni võrra kahvatumaks, kuni ta oli näost valge justkui vahapaber.
„No vaatame-vaatame, kahtlane asi see sinu lendav samovar,“ võttis vürst viimaks kogu ringkäigu ühe lausega kokku.
„Ei taha pattu ega võõrast hiilgust oma hingele,“ ütles käsitööline-sepp. „Samovari mõtles välja mu kadunud isa, auväärt sepp Mihhailõt¨ -- olgu muld talle kerge -- nagu ka paljud teised kasulikud vigurid. Mina ainult jätkan oma isa kätetööd. See siin on proovitöö, järgmine tuleb parem.“
„No kui Mihhailõt¨ selle välja mõtles, siis peab olema väärt leidus,“ pomises vürst. „Tee õige korralik näidis valmis ja vaatame siis uuesti seda asja.“
Sepp kummardas maani.
"Kui kiiresti suudad siis mulle korraliku samovari valmis ehitada?"
"Andke mulle kuu aega, käsutage abiks 30 holoppi ja parimad Tuula sepad ja te ei pea pettuma."
Vürst vidutas silmi, keerutas vuntsi ning pöördus nõbu Ivani poole.
„Noh Ivaanuska, mis sina sellest kõigest arvad?“
Ivan takseeris huviga samovari, seppa, siis taas samovari. Sügas seejärel habet ning muutus mõtlikuks.
„Jaa, armas veli, mõttel endal justkui jumet oleks, aga masin on ju puha kirvetöö. Kust tilgub õli, kus on jälle praod sees. Kehvalt on see ehitatud, kehvalt. Selline sobib mõnele talumatsile istmiku alla, mitte aga auväärt kõrgeaususele.“
Ivan tegi taas tähendusrikka pausi, kissitas silmi ja uudistas veel kümnendat korda masina teravat tippu.
Sepp sulges silmad ning tundis, kuidas külm higi krae vahele nõrgub ja mööda selga alla voolab.
„Aga nagu ma ütlesin, mõttel on siiski jumet,“ jätkas Ivan.
"Olgu, saad kuu, aga ainult kuu," nohises vürst.
"Ja iga üle läinud päeva eest lasen sul ühe jäseme maha raiuda!" lisas ta lõppu ähvardavalt. Nõbu Ivan noogutas samas heakskiitvalt pead. Näost oli tal välja lugeda, et oi küll meie vürst on asjalik, oi on nupumees, karm, aga õiglane.
Vabisev käsitööline kummardus vaikides ning katsus, et vürstikojast minema sai. Kui valitsejal üks hea omadus oligi, siis see, et ta pidas alati oma antud sõna.
***
Töökotta jõudis sepp ikka veel krussis närvidega ning vürstiga kohtumisest värisevate kätega. Esimese asjana valas ta oma pahameele ning viha välja sealsamas tolgendava õnnetu Loll-Vaska peale.
„Mis see tähendab!“ röökis käsitööline, tema nägu muutis värvi ning muutus mõne hetkega lumivalgest ümber peetpunaseks. Näis, justkui oleks mingi salajane kraan mehe kõhus avatud ning selle kaudu pahinal tulikuum aur talle pähe lastud.
„Kas ma ei käskinud võllid läikima lüüa!? Käskisin või? Sa igavene kitse sohipoeg!“
„Käskisid,“ pomises Vaska.
„Aga miks siis mustad olid? Ja mis viilimiste jutt see oli? Pidid ju seda juba varavalges tegema. Põõnasid sel ajal jah, neetud laiskvorst selline! Ainult õgima ja magama, muust ei mõtle. Sinusuguse seanahavedaja pärast tõmmatakse meid mõlemaid oksa!“
Olles nuudiga pisut Vaskat mööda kambrit taga ajanud ning teda vopsude ning trükimusta mitte kannatavate sõnadega kostitanud, saatis ta pehmeid kehaosi masseeriva Vaska Mihhailõt¨i samovari jahutustorusid puhastama. Ise seisis aga samas kõrval, käed puusas, ja tänitas:
„Kuhu sa, loll, käsi topid! Tahad need ära keeta või...on alles tainapea....ma ei saa aru, kust sellised lollid tulevad...va kõõrdsilm, sind oleks hea saata samovari seestpoolt nühkima, kuni selle hingusest üleni kärna ja roheliseks tõmbud.“
Sedaviisi viimaks viha välja valanud, vaatas käsitööline Vaska töö üle. Jäi torisedes sellega enam-vähem rahule ja saatis õnnetu holopi turule õhtusöögiks sibulaid ning kala hankima. Ise aga istus laua taha, süütas küünla ning hakkas omaette habemesse pomisedes jooniseid üle vaatama. Aeg-ajalt midagi maha kriipsutades või juurde märkides.
Paar päeva hiljem jõudsid töökotta kohale holopid ning sepad. Ääsid said valu ning peatselt hakkasid ka miilatud puusütt ja rauamaaki kõrini täis topitud sulatusahjud sülgama välja terast, millest sepad vesirataste abil käitatud haamrite ning ka omaenda ihurammu abil sobivaid plaate, neete, kange ning torusid tagusid. Töökodade keskmes asuvale õuele hakkas tasapisi kerkima uue tünni sõrestik. Vana masin võeti pulkadeks lahti ning enamus selle juppe läksid ümbersepistamisele.
Kuskil kolme nädala pärast jõudsid kohale ka talupoegade ning härjarakendite poolt veetud suured seatinast tünnid, täis Mihhailõt¨i samovari lennutamise jaoks vajalikku ülimürgist möginat Käsitööline oli agaralt ametis, kontrollis oma käega iga väiksemagi mutri üle ning ühendas kõik voolikud ning torud ise. Viimaks valati kütus samovari ning kruviti see võimsate kangide ja mutrivõtmetega kinni. Proovikäivitus õigustas ennast. Samovar möirgas kõrvulukustavalt, ehmatades kõigil töökoja läheduses mäletsevatel lehmakarjadel piima kinni ning pannes hobused perutama. Suitsupilved tõusid taevani, kui masin leeke välja lõi ja maapind samovari tuletorude leekide all rohekalt hõõguma hakkas. Rõõmsalt naerdes ning üksteise selgadele patsutades jäeti taevavanker jahtuma ning asuti õnnestunud katsetust ning üleüldiselt kordaläinud päeva viinavõtuga tähistama.
***
Viimaks saabus tähtis päev. Lipud lehvisid kõikjal linnriigi tornitippudel. Pasunad hüüdsid ning tänavatel jagati suurtest vaatidest tasuta viina. Vürst soovis, et olulise päeva puhul oleksid kõik heas tujus ning priiskamiseks andis ka põhjust asjaolu, et Tuula sepad olid võtnud algsest märksa väiksema tasu. Keset peaväljakut oli poodiumile seatud päevakangelane number kaks - vaese mehe tare suurune, kuid terasest ehitatud ning rikkalikult gravüüridega kaunistatud sõiduvahend.
Sepad olid talupoegade ning härjarakendite abiga selle napilt mõned tunnid tagasi paika saanud. Värske poodium naksus ning lõhnas alles vaigu järele. Vürst astus tähtsal moel mööda punast vaipa poodiumile. Tema kannul sibasid käsitööline, mõned teenrid, holopid ja üks paks takuse habemega papp.
Valitseja viipas juubeldavale purjus rahvamassile ning sisenes koos kaaskonnaga sõidukisse. Kõrval seisnud sepad kargasid ligi. Sulgesid raske luugi ning kiirustasid eemale. Seestpoolt kostis kriginat, holopid keerasid riivi luugile ette. Vürst ise võttis aga istet luksuslikul toolil ja käsitööline tõmbas teemantiga kaunistatud kullast kangi. Samovari tuletorudest paiskusid välja tuleleegid ning taevavanker kerkis kõrvulukustava mürina ning paha haisu saatel aeglaselt õhku.
Rahvamass ulgus vaimustunult ning loopis mütse õhku. Kirikukellad kõmisesid, koerad haukusid ning napsumehed lõid kannusid kokku. Papid tagusid aga riste ette ning suudlesid ikoone, oodates, et kohe avanevad sellise teotuse peale põrguväravad, mis neelavad nii jumalavallatu vürsti, haisva masina kui tema rahva endasse. Midagi sellist ei juhtunud. Samovar kerkis üha kõrgemale ning kadus viimaks silmist. Pisut hiljem vaikis ka müra.
***
Vürsti nõbu Ivan kummutas oma häärberi rõdul ühe sõõmuga topka viina alla ning pöördus oma parema käe ja peamise usaldusisiku Musta Vassili poole.
"Oled kindel, et ta enam tagasi ei tule?"
"Raudselt!" müristas Vassili jämedal papihäälel. "Holopid said kõvasti malakat ja seppadele sai makstud topelt, et nad kütusesse salaja hobusesõnnikut ja kive sisse segaksid.“
"Väga hea, väga hea," hõõrus Ivan käsi ja lasi uue viina valada. Seekord ka Vassili jaoks, mille viimane kummardades vastu võttis. Üks topka viis muidugi teiseni, sealt aga kolmandagi juurde. Mehed pidutsesid viimaks kogu õhtu ja vaatasid irvitades taevasse. Holoppe käsutati korduvalt uute pudelite järele ning kotile kobiti alles siis, kui kukk kires ning hakkas valgenema.
Samal ajal hõljus vürst süngelt kitsukese aknaava juures ja vaatas tema ees laiuvat maakera arusaamatu pilguga.
„Mis see korralagedus tähendab, ah? Miks ta ümmargune on?!“
„Jumalateotus,“ pomises papp kõrval hardalt.
„Mis mõttes jumalateotus?“ ärritus vürst omakorda jumalasulase peale.“Su oma jumal on sul ta selliseks ju loonud. Paks eesel selline.”
„See peab olema saatana temp,“ vaidles papp vastu. „Millegi muuga seda seletada pole võimalik,“ teatas ta tähtsalt täienduseks ja noppis habemest välja sinna ulpinud pooliku needi.
Natuke eemal, raketi juhtimiseks mõeldud kangide juures konutav käsitööline hoidus koos Loll- Vaskaga targu vaidlusse sekkumast. Raketi ootamatut peatumist oli ta esitanud kui väikest vahepeatust kehakinnituseks ning emakese Maa imetlemiseks. Nüüd nuputas, mida edasi teha. Varsti muutub vürst taas kannatamatuks ning hakkab nõudma edasiliikumist. Aga millega sa hing liigud, kui samovar ei podise, vaid köhib ning ägiseb nagu muldvana isake ahju peal.
Käsitööline sulges silmad ja nohises valulikult omaette. Küllap oleks ka jalalt jalale tammunud, aga kaaluta olekus oli seda pagana raske teha.
Ah, tulgu mis tuleb! üritas ta end lohutada. Vähemalt üles puua ta mind siin ei saa lasta.
See on lihtsalt jutt
Maniakkide Tänav
Teine tüürimees ja vahimadrus vahtisid huviga seinal olevat käepidet. Selle kõrval oli silt: “Hädapidur”.
“See ei ole loogiline,” ütles tüürimees. „Tõmban käepidemest ja mis siis? Viskab ankru välja või?”
“Ma olen kuulnud räägitavat, et siis...” alustas vanemmadrus.
“Kuulnud ja kuulnud...” osatas tüürimees teda katkestades. “Sa ära kuula igasugust loba.”
“No see on lihtsalt jutt,” vabandas end madrus.
“Sa kuula vähem, mis ruhvis lõhverdatakse. Meil on manuaali vaja, mitte ättide pläma.”
“Manuaali?” imestas vanemmadrus. Ainult austus auastme vastu ei lubanud tal tüürimeest otsesõnu lollpeaks nimetada.
“Ma tean, et manuaali ei ole,” ütles tüürimees. “Aga see ei tähenda, et me ei võiks selle ise valmis kirjutada.”
“Mismoodi?” imestas madrus. “Et vajutame aga nuppe ja kirjutame manuaali: rohelise nupu vajutamisel kuulete katkendlikku undamist, kuusnurkse nupu vajutamisel aga hakkab kuskilt kostma torude kolisemist.”
Tüürimees ohkas ja vaatas illuminaatorist välja. Seal tuhisesid valguskiirtena mööda tähed ja planeedid.
***
“Üllatusmuna”, mille pardan nad viibisid, oli tohutu reisilaev, mis kihutas aina mööda kosmost edasi. Tal oli mitukümmend erinevat peatuskohta. Kellelgi polnud aimu, kes selle kaadervärgi ehitas või miks ta niiviisi tiirutas. NASA oli võõra munakujulise objekti avastanud poole sajandi eest, kuid polnud kümmekonna aasta jooksul selle uurimises mingeid edusamme teinud. Viimaks hakati maa elukeskkonna halvenedes ja ülerahvastatuse suurenedes vedama sellega inimesi neile elukõlbulikele planeetidele, mida laev regulaarselt külastas ja igaühe juures 24-tunnise peatuse tegi.
Tüürimees oli siin lihtsalt nominaalne tegelane, kelle ülesandeks oli teadustada järgmist sihtpunkti. Vanemmadrus juhendas inimesi, kuidas oma kola kiiremini peale ja maha laadida. Iga peatuskoha vahel oli mitu päeva sõiduigavust. “111 päevaga ümber Galaktika” tutvustas “Üllatusmuna” bro¨üür uut väljarändamise võimalust.
Äkki jäid tähed illuminaatori taga seisma. Tüürimees võpatas. “Mis kurat see on?” pöördus ta vanemmadruse poole. See seisis süüdlasliku ilmega hädapiduri juures, kang peos.
“Miks kurat sa seda tõmbasid?” kähistas tüürimees.
“No sa ju ise ütlesid, manuaali jaoks...” pomises madrus.
“Mina? Kurat! No! See oli ju ainult jutt! Lükka kohe tagasi!”
Madrus lükkas kangi tagasi algasendisse. Midagi ei juhtunud. Tüürimees seisis kangestunult.
“Mis nüüd?” küsis madrus. Tüürimehe käed tõmbusid rusikasse. Tuhat mõtet jooksid tal peast läbi. Teine tuhat seisis tardunult paigal. Viimaks võttis ta end kokku.
“Mis muud kui läheme ja katsume ülejäänud nuppe,” sisistas ta läbi hammaste.
2011 juuli
Ja rongid peatusid
Maniakkide Tänav
Ja rongid peatusid.
Rongid peatusid, avasid uksed, sulgesid need ja sõitsid jälle edasi. Ippolit istus oma kohvri otsas ega läinud neist ühegi peale. Kohvrist jooksid juhtmed Ippolitile püksisäärest sisse, mehe tumedate prillide taga vilkusid tuled, jooksid numbrid ja klõbisid käsuread. Ta hoidis rongide graafikutel hoolega silma peal. Ükski ei tohtinud kokku põrgata, ajast maha jääda, mõnd peatust vahele jätta. See kõik oli Ippoliti vastutada. Tema kohver oli tema kontor. Ja ka kodu.
Mehekujuline mannekeen oli lihtsalt butafooria, juhtmeid ja tühja täis. See polnud ainus linn, kus ta pidi töötama, ega ainus töö mida jälgida. Ippolit ise asus lähiorbiidil ümber maa tiireldes. Ühtegi inimest ei olnud juba ammu maa peale jäänud, kuid sellest polnud midagi. Ka Ippolit ei olnud inimene. Ta oli armee ründesateliit, topitud täis sideseadmeid ja ründetarkvara. Maa oli ammu maha jäetud, inimesed siit teadmata suunas lahkunud ja jätnud Ippoliti enda asemele sõda pidama. Loodus ei tohtinud peremeeste äraolekul lammutada aastatuhandetega loodud tehnoloogiatsivilisatsiooni hälli. Ajastud möödusid. Maal tõstsid pead üha uued ja uued eluvormid. Mõned muutusid isegi neetult nutikateks ja õppisid kasutama inimeste poolt maha jäetud tehnikat. Kuid Ippolit oli alati valvel ja summutas iga katse, mis üritas peremeeste jäetud vara ebaotstarbekalt kasutada või minema tassida. See oli suur töö ning päris tihti pidi ta sisse lülitama orbitaalkahurid, et mõnd järjekordset noort tsivilisatsiooni taltsutada, kes arvas heaks laiutama hakata ja peremeeste eluruumi tungida.
Kuid ühel päeval hakkas purskama hiigelvulkaan, mis täitis taevalaotuse sateliidi jaoks läbipaistmatu pilvkattega. Ippolit kaotas Maal asuvate seadmetega ühenduse. Lennukid ei saanud startida, tehased seiskusid, robotitel tühjenesid päikesepatareid, rongid jäid seisma. Kui üks vulkaan lõpetas, alustas teine ja maa jäi sadadeks aastatuhandeteks omapäi. Kuid Ippolit ei väsinud. Ta ootas kannatlikult pilvkatte kadumist, et siis olukord üle vaadata, hävitada kahjureid ja tehtud kahjusid parandama hakata. Rongid peatusid, kuid ühel päeval sõidavad nad taas.
Kirjutatud 2011 juuli
28 juuli läks ulmejutulaborisse