Kui Ryan Leong sai telefonikõne ema surma kohta, oli ta üks jalg surutud hargneva puutüve vahele ja teine kõlkus üle elektrifitseeritud tara.
Ta vajutas visuaali pimedaks, pomises: „Ma kuulen,“ hüppas üle tara ja maandus kalmistumuru kõvale plastikmurule.
Ta noogutas, haarates mobiili külmast kangete sõrmede vahele, ja kordas haiglaõe sõnu: „Neerupuudulikkus, mhmh, valutult, jah, oli aeg.“ Õde ei suutnud mõista, miks ta pole valusalt eredate tulede ja kaledate lõhnadega Northern Alberta Regionaalhaiglas oma ema kõrval, kes oli olnud nii tilluke selles siledate linadega voodis ja talle sealt ähmase pilguga otsa vaadanud. Mees koperdas läbi plastiktaimede ja oleks peaaegu kukkunud. Ema silmad ei avane enam kunagi.
Ta hammustas huulde ja suutis õele valetades säilitada rahuliku hääle. Jah, temaga on kõik korras. Jah, ta oli tegelikult emaga hüvasti jätnud eelmisel aastal, kui too enam teda ära ei tundnud. Jah, tal on koht, kus olla – tädi Jenna juures Calgarys.
See viimane vale oli sama halb kui esimene. Tädi Jenna oli üks ähmane kuju tema lapsepõlvest, lihtsalt keegi, kes saatis Hiina uusaasta puhul punaseid ümbrikke kümnedollarilise rahatähega. Naine oli olnud liiga hõivatud korterelamu haldamisega, nii et tal poisi jaoks aega üle ei jäänud. Või tema ema jaoks, isegi pärast autoõnnetust.
Lõpuks, kui ta oli lubanud, et ei ole sel ööl üksi, pani õde toru käest. Vähemalt see osa oli õige.
Ta on koos vanaisaga.
Kummist raja ääres tema liikumise peale süttivad lambid tekitasid varahommikusse udusse häguseid sõõre. Surnuaial – Edmontoni suurimal – oli sadu haudu, aga nüüd, kui udu vähendas Ryani maailma mõne meetri suuruseks, oli näha vaid kaks rida hauakive. Ta tõmbas oma ülikooli nimega dressipluusi kapuutsi pähe ja otsis pilguga turvakaameraid. Õige pea skännib süsteem tara läbi ja mõistab, et ta on sisse murdnud, aga tal peaks olema piisavalt aega. See ei võta kaua aega.
Kui ta vanaisa aia poole astus, ärkasid hauakivid ellu ja hakkasid pomisema. Ta ignoreeris nende moraalilugemist, sajatusi ja naeru. Mõnel – kõige vanematel – ei olnud interaktiivset tarkvara, videot ega isegi audiot, nende tumedad vaikivad kujud mõjusid udus tontlikult. Seljakotis kolksus revolver teiste asjade vastu. Selleks ajaks kui ta pööras budistide kalmude poole viivale rajale, valutasid ta odavates tossudes ja õhukestes sokkides jalad külmast. Vahet pole, homseks on kõik möödas, olgu siis ühel või teisel viisil.
Ta jäi kõhklema hiina jumalat kujutava müügiautomaadi juures, mille kaardipilu pilkus halastamatult. Igal muul korral oleks ta käitunud aupaklikult, valinud midagi võltspaberraha, paberelektroonika ja paberrõivaste hulgast, sõltumata hinnast. Ta oli veetnud palju minuteid neid tükkhaaval kokku voltides, enne kui asetas need seal samas kõrval asuvasse põletustorusse, et kindlustada vanaisale korralik varustus eluks pärast surma.
Täna oleks ta niisama hästi võinud torusse oma tühja krediitkaardi torgata ja vajutada nupule „Tuhasta“. Ta hakkas selle mõtte peale peaaegu naerma, aga tema seljakotis sisaldus veelgi sobivam ohvriand. Ja selle põletamine otse haua kõrval oli kindlasti rohkem traditsiooniline.
Kaks rida edasi, neli kivi kvartalisse sissepoole. Kuue kuu jooksul pärast Ryani traditsioonilist „Vaimufestivali“ külaskäiku oli nõgi katnud punase sünteetilise marmori ja täitnud sissegraveeritud tähed. Ta koukis taskust kiirtoidu salvrätiku ning nühkis jääkristalle ja mustust. Salvrätik rebenes enne, kui ta oli poolegi peale jõudnud, ja ta sõrmeotsad kirvendasid külmast.
Vanaisa tumedaks tõmbunud ekraanilt peegeldus valgus ta laternakumas kahvatule näole. Vanaema foto, mis oli söövitatud hauakivi teisele poolele, jõllitas tema õlast mööda. Nagu enamiku naiste haudade puhul, polnud keegi näinud vajadust kulutada raha tema kivi elektrooniliste täienduste jaoks.
Ta astus sammu tagasi, asetas peopesad vastamisi, kummardas kergelt ja tegi kätega mitu korda väikese vertikaalse kaare. Tema põlvkond ei pruukinud osata kantoni keelt ega süüa iga päev riisi, aga ta mõistis xiao tähendust, austus vanemate vastu oli imbunud igasse asiaati, isegi temasugustesse KSH pooletoobistesse, Kanadas Sündinud Hiinlastesse. Ta oli ükskord proovinud seletada xiao´d oma valgele toakaaslasele, aga Matti pilk oli klaasistunud veel enne, kui ta isegi poole peale oli jõudnud. Ryan ei üritanud enam kunagi uuesti seletada, aga ta oli hoidnud kogu ühikatoa selle semestri jooksul puhtana, õppinud headele hinnetele, helistanud regulaarselt emale ja kasutanud kõrvatroppe, kui ta toanaaber pornot vaatas.
See, mida Ryan pidas toetavaks perekondlikuks käitumiseks, tundus valgetele piirav. Ilmselt ei olnud ükski hind isikliku vabaduse eest liiga kõrge.
Võib-olla, lihtsalt võib-olla oli nende arusaamal mõte sees. Ryan kaalus midagi, mille tegemine oleks olnud mõne aasta eest mõeldamatu.
Midagi tõeliselt vabastavat. Aga kõigepealt ohvriand.
Ta laskus külmunud murule põlvili ja avas seljakoti. Kõigepealt asetas ta kokku kogutud kuuseoksad üksteise peale riita. Seejärel pani ta tulemasina ja kuldkollaste servadega diplomi korralikult kõrvale.
Lõpuks võttis ta kotist revolvri, tõstis selle korraks kõrgemale, pani siis tagasi kotti.
*
Kümme minutit hiljem oli tulemasin kütusest tühi ja uhke dokument, milles pidi sisalduma ka plastikust komponenti, hõõgus jõuetult üksikute viimaste okste peal. Sõna "filosoofiadoktor" oli ikka veel loetav.
Diplomi põletamine ohvriannina vanaisale oli mõne tunni eest, kui ta oli haiglast nii kiiresti lahkunud, tundunud hea mõttena. Tundidepikkune sõit peaaegu tühjades bussides, mis rappusid teeaukudes ja tundidepikkune sihitu uitamine pimedatel ja jäistel tänavatel olid tekitanud temas kontideni pugeva külmatunde. Naljakas, et ta oli suundunud tühja kalmistu poole, et sooja saada.
Kuid see mustaks tõmbunud ja suitsev läbu ei meenutanud kuidagi neid soojasid rõõmsaid leeke, mida ta oli ette kujutanud.
Ükspuha.
Ohvriand oli tehtud vanaisa, mitte ta enda pärast, ja vanaisa peaks juba teadma, kui suurt austust Ryan tema vastu tunneb. Ryan langetas lauba vastu jäist murukamarat nagu palvetav budistlik munk.
Hetke pärast tõusis ta külmast värisedes taas kükkasendisse. Põõsad mahendasid tarajoont. Päikesetõus, hetkel veel vaid roosa toon silmapiiril, hakkas tähti kustutama.
Ryan oli piisavalt kaua haua ääres viibinud. Aeg oli vanaisale näidata.
Ekraan hauakivil ragises ja lõi helendama, vanaisa tuttavate näokortsude vahel moodustus õrn naeratus. Kui see kord juba käima läks, hakkas viie minuti pikkune video ikka ja jälle algusest peale uuesti jooksma: vanaisa naeratas, otsekui ära tundes. Audio polnud juba aastaid töötanud, alates ühest eriti külmast talvest. Ryan oli kunagi remondi tarbeks raha säästnud, aga siis tuli see ema füsioteraapiaks kulutada.
„Mis uudiseid sa tood?“ Vanaisa hääl oli tugev ja sügav. Ryan võpatas üllatusest, tõusis siis püsti. Hull tarkvara.
„Tšau, vanaisa. Ma loodan, et sul on hästi läinud,“ ütles ta, rõõmustades, et surnuaial ei ole külalisi. Paljud inimesed kõnelesid haudadega ja uskusid isegi, et surnud kuulavad. Võib-olla oli see rumal, aga ta tundis end ainuüksi vanaisa hääle kuulmisest paremini. Ta kummardas taas. „Noh, vaatame. Ma lõpetasin ülikooli ja kandideerin igale töökohale, kuhu võimalik.“
Ta hammustas huulde. Ta arvas, et mäletab järgmist küsimust. Võib-olla oli siiatulek selle asemel, et jääda ema juurde, siiski halb mõte. Vähemalt ei küsinud haiglas keegi tema käest liiga palju küsimusi. Parem oli mõned asjad rääkimata jätta, isegi tarkvarale.
„Aga sa räägi mulle päris uudiseid.“ Vanaisa ei tahtnud kuulda viisipäraseid viisakusi, ei elava ega surnuna. Odav häälekiip ei olnud väga keeruline, see polnud nagu mõned uuemas sektsioonis leiduvad interaktiivsed vidinad, aga vanaisa oli kulutanud palju ajurakke viie või kuue fraasi väljamõtlemiseks, mida korrati igale külastajale. Tema salvestatud hääl, värisev ja nõrk, oli matusebüroo tehnikute poolt töödeldud ja see kõlas nüüd võimukalt nagu Ryani lapsepõlves. Kerge pudistamine mõne kaashäälikuga reetis tema Guangdongi päritolu.
„Anna andeks, vanaisa. Kõik mu uudised on halvad.“ Alusta vähematest. Ära räägi emast enne, kui värin on häälest kadunud. „Esiteks, mu ülikool sai läbi täna, aga mul on suur võlg. Haridus, mis seisneb klassiruumis tagumikutundide tegemises, ja mida sa õpetasid mind hindama, tead, see on täiesti ajast ja arust.“ Ryan haaras söestunud tunnistuse ja kortsutas selle kõnelemise ajal aeglaselt ja metoodiliselt nutsakuks. „Online-tundides õpetatakse sama materjali paremini, kiiremini ja odavamalt vaata et tuhandetele inimestele. Indiast, Hiinast ja Lõuna-Ameerikast pärit inimestele. Ja poole kiiremini, kui minul kulus.“
Ta viibutas paberinutsakat, mis oli kunagi tekitanud suuri lootusi, otsekui vanaisa saaks seda näha. „See pole rohkem väärt kui e-diplom, mis on Bangalore´is igal kaheksateistkümneaastasel.“ Ta lasi sel oma jalge ette kukkuda, tundes ühtäkki palavust ja värisedes üle keha. Ta hingeõhk paiskus suust suurte valgete aurupilvedena. „Ma raiskasin kuus aastat tänu sinule,“ hüüdis ta, ehmatades iseenda käitumise peale.
Ta oleks tahtnud karjuda. Persse see xiao. Ta surus küüned peopesadesse.
Vanaisa naeratas ja noogutas, naeratas ja noogutas. Oli mõttetu seletada talle avatud õppe platvormidest, mooduliteks jaotatud kursustest ja kaugõppest. Ema oli rääkinud Ryanile korduvalt, kuidas vanaisa oli õppinud Guangzhou slummis noore mehena inglise keelt ühe sõna kaupa, abiks ainult hiina-inglise sõnaraamat ja üks ära visatud ajaleht. Ta oli peale käinud, et ema ja Ryan räägiksid inglise keelt ka kodus, erinevalt kõigist teistest KSH-dest, keda Ryan tundis, tahtmata isegi, et teda hüütakse Gong Gong´iks, vaid hoopis inglise vanaisaks.
Vaikuse katkestas üks orav, kes hakkas lambiposti otsas kädistama.
Ryan vandus kantoni keeles ja raputas rusikat. „Ma tegin kõik nii, nagu sa tahtsid. Ma üritasin. Nüüd on ainus mu varandus see, mis on mu seljakotis.“
Ta virutas jalaga nailonist koti pihta. See vajus lonti ja revolver libises tolli või kahe jagu välja. Tema tömp musta värvi pilet vabadusse. Ryan haaras sellest kahe käega kinni ja tegi koha peal pöörde nagu filmigangster, sihtides traataeda. Tömpnina null-kolmkümmend-kaheksa, oli tüüp selle kohta öelnud, kui Ryan oli andnud talle üle oma ainsa väärtusliku eseme – nefriitripatsi, mida ta oli kandnud sünnist saati.
Revolver ei tekitanud mingit heli, kui ta selle pooleldi vinnastas ja siis lasi triklil õrnalt tagasi tõmbuda. Ta kordas neid kaht liigutust üha uuesti ja uuesti, oodates mornilt vanaisa järgmist küsimust.
Ta ei mäletanud enam täpselt neid intervalle või siis oli tarkvara pikapeale ajale jalgu jäänud. Ta pöial ja nimetissõrm juba valutasid, kui vanaisa küsis: „Mida veel?“
„Teiseks, filosoofiadoktori kraadil pole enam väärtust. Ma ei hakka kunagi õpetama. Elavad õpetajad elavates klassiruumides on minevik – mind pole kolme aasta jooksul ükski selline õpetanud – klassiruumi seinal on lihtsalt ekraan. Enamuse koolide juhtkond kavatseb olemasoleva personali vallandada. Turu on monopoliseerinud online-koolid, sellised nagu Panga India. Noored särava mõistusega hindud kirjutavad interaktiive, mis viivad kursuseid läbi.“ Ja see pole veel kõige hullem.
Hommikupäikese lauged kiired libisesid üle ta seljakoti, kui ta väikese toidukompsu kõrvale lükkas ja padrunikarbi välja urgitses. Kõik esseed, mille kallal ta oli siiralt vaeva näinud, kõik tunnid, mis ta oli veetnud kõvadel plastmasstoolidel – need ei tähendanud enam midagi.
Ta lükkas padruni trumlisse.
„Vanaisa, kas sa mäletad seda kuulsat kohtuasja, mida me arutasime siis, kui sa haiglas olid? Patel versus UBC? See jõudis Ülemkohtusse 2020. aastal?“ Vaikne plõks, kui ta veel ühe padruni trumlisse lükkas. Ja veel ühe.
Isegi veel siis, kui tal voolikud ninast sisse jooksid, oli vanaisal säilinud elav huvi jooksvate sündmuste vastu, lõpuni välja.
„Lõpuks viisid nad selle seadusesse sisse. Igaüks võib igal ajal ükskõik millise eksami tulemuse vaidlustada,“ jätkas Ryan. Ta sulges täis trumli ja pööras seda. Orav tantsis mööda rada lähemale. „Kas sa mäletad meie naabrit Freddy Wood? Ta õppis minust neli aastat tagapool? Ta vaidlustas oma pedagoogikaeksamid pärast üht aastat online-õpet ja nüüd on ta mulle juba järele jõudnud. Ilma ühegi võlata.“ Ennasttäis sitapea.
Vanaisa ei öelnud midagi. Ryan lasi trumlil veel pöörelda ja sihtis hoolikalt oravat. Ta vajutas päästikule. Lasu heli pani tal otsekohe pea valutama. Järgmises reas seisva hauakivi küljest lendas roosasid kilde. Selle tillukestest kõlaritest hakkas mängima kaeblik matuselaul. Orav, saba püsti, kädistas Ryani poole temast kaugemale paremale jääva krüpti pealt.
„Kolmandaks.“ Ta lasi revolvril käest kukkuda ja hõõrus meelekohti. Kuivav higi tekitas mööda selga allapoole jooksva külmavärina. Tema viha oli lahtunud. „Ema…“ Ta tõmbas kopsud kõvasti õhku täis, tundes teravat püssirohuhõngu, ja oli siis võimeline uuesti proovima. „Ema suri äsja. Ajuvigastus tappis pikkamisi kogu keha. Ta oli alates eilsest koomas. Nüüd… puhkab ta rahus.“ Ta lasi lõua longu ja surus tuimad käed dressipluusi taskutesse. Sügaval kurgus tekkis valu, mis levis läbi rinna. Ta polnud emaga eelmisel aastal hüvasti jätnud, sisuliselt ikkagi mitte. See, see oli hüvastijätt. Hüvasti, ema. Ta võitles tundeliigutuse vastu.
Tatitilk kukkus ta ninast maapinnale, otse vanaisa jalgade kohale. Ta tõmbas käeseljaga üle nina, siis vastu teksapükse, tundis, kuidas tatt otsekohe jäätus. Ta tõmbas nii valjusti läbi nina sisse, et aiatraadil istuvad harakad muutusid rahutuks, ent ei saanud kurku ikkagi puhtaks, nii et ta rögistas ja sülitas ja keeras end nii, et kõik see maandus jalgrajale. Ta vaatas, kuidas see külmub, läikiv lima, mis hetke jooksul tuhmiks jääks tõmbus.
„Neljandaks, mu järgmine käik,“ krooksatas ta, ent jäi siis vait. Mis on tema järgmine käik – võlgades, rahata ja töötu? Kuulutada end pankrotiks olevaks ja minna sotsiaalabi peale? Minna ülikooli viha välja valama? Raha. Ta vajas raha. Ta tonksas jalaga relva. Korraldada öine poerööv? Sellest ei piisaks. Röövida panka? Ta pidi kuidagi sellest kõri kinni pigistavast võlast lahti saama.
„Miida saaa ette võtta saaksid?“ Häälduses oli midagi uut ja vanaisa kõlas kergelt turtsakana.
Ryan võpatas. Selle küsimuse oli ta unustanud. Esimest korda, kui oli seda pärast kivi paigaldamist kuulnud, oli ta arvanud, et see ei sobi teistega kokku, aga lõpuks oli ta otsustanud, et vanaisa teab, et enamik külalisi ei tule mitte traditsioonilistel põhjustel nagu Sügisfestival, vaid asjade üle järele mõtlema. Vanaisa nägu nihkus veidi, nagu oleks projektsioonitsükkel uuesti otsast alanud, ja tema pilk tundus fokuseeruvat kuhugi kaugusesse.
„Vanaisa, ma võin kuulutada end „ebaharilikult raskete tingimuste“ klausliga pankrotis olevaks. Ma tean, sa vihkad seda, et ma määrin Leongide nime. Või siis võin ma väga pikaks ajaks võlgadesse virelema jääda. Kui ma iga päev tööl käin, ütleme, kolmkümmend aastat järjest, siis ma võin sellest lahti saada. Mul ei saa olema oma maja, kogutud säästusid ega pensionisambaid. Ma kahtlen, kas keegi tahab endale taolist luuserit partneriks, nii et mul ei saa olema naist, lapsi ega tõenäoliselt isegi mitte tüdruksõpra.“ Ta vaatas revolvrit. Või siis lõpetada kõik kohe praegu. Ta hõõrus nägu.
Ryan kuulis enda hääles kibestumist. Ainult kahekümne nelja aastane ja juba elule alla jäänud. Vanaisal polnud kunagi taolisi probleeme.
Kohe, kui Ryan oli selle mõtte sõnastanud, tundis ta häbi. Vanaisa oli lahkunud Hiinast kohe pärast Teise Maailmasõja lõppu, Malaisias enne Kanadasse saabumist peaaegu ära nälgides. Nagu Hiina immigrandid, kes olid nakatunud sada aastat varem Briti Columbia kullapalavikku, oli vanaisa pidanud Kanadat „kullamäeks“, jõukuse, võimaluste ja lootuse maaks. Ta oli õppinud televiisorite parandamist ja saanud jalad alla just siis, kui turule jõudsid uuest materjalist elektroonikaseadmed. Vanaema oli ükskord näidanud Ryanile tolleaegset vanaisa fotot: sirge kehahoiakuga, tõsine nägu, huuled rangelt kokku surutud. Vanaisa oli alustanud otsast peale, õppides ümber naftaseadmete tehnikuks ja kaotanud siis kõik säästud 2008. aastal alanud majanduskriisis.
Vanaisa polnud alla andnud. Ta oli lahkunud siitilmast majanduskriisi kaheteistkümnendal aastal. Ryan mäletas, kuidas ta oli keskkooli viimasel päeval koju tulnud ja kuidas majas oli vaikne ja ema nägu pisarais. Matused olid peetud järgmisel nädalal. Üle viiekümne sõbra ja naabri olid kohal olnud.
„Kuidas sugulased elavad?“
Järgmine küsimus.
Ryan ohkas. „Vanaisa, ainult mina olen veel järgi jäänud. Vanaema suri kohe pärast sind. Ta on maetud sinu kõrvale.“ Ta heitis pilgu ekraani kõrval olevale vanaema karmiilmelisele fotole. „Ja Suur Onu Martin on ka siin, järgmises reas. Mul on kahju.“ Ta tõstis krae kaitseks külma eest üles. Tädi Jenna peab praegu olema üle kuuekümne. Rauk. Ta kujutas ette, kuidas naine reumast pahklike kätega põrandat peseb.
„Miiida sa ette võtta saaksid?“
Ryan ei suutnud enam püsti seista. Ta ei suutnud enam vanaisa leebeid silmi vaadata, ei suutnud vaadata video lõputut kordust. Ta laskus rätsepaistesse ja kiigutas end aeglaselt edasi-tagasi, nii et jäätunud rohi krudises. Ta pigistas silmad kinni, pooleldi välja imbunud pisarad hakkasid ripsmetel jäätuma.
Ta pilgutas mitu korda silmi. Orav oli tagasi tulnud ja kädistas midagi lähedase kivist ingli peal istudes. Loomal oli vist kõht tühi, teadmised seemnetest ja käbidest ei maksnud kalmistu plastmassmaailmas midagi. Anna andeks, et sind tulistasin, väike sõber.
Võib-olla ei olnudki pankrot nii häbistav. Tema sõbrad arvasid just nii. Jeffrey oli korraldanud suuri pidusid isegi siis, kui tema õppelaen oli ta arvele laekunud. Ja Amber oli kuulutanud endale kaks pankrotti juba enne doktorikraadi saamist. Nii et miks ainuüksi sellele mõtlemine ta hambaid krigistama pani?
Orav ilmus taas jalgrajale, hüppas prügiurni servale ja hakkas selle põhjas meeletu kiirusega sobrama.
Mida sa ette võtta saaksid? Sa kohandud, oleks vanaisa öelnud. Sa ehitad ja ehitad ümber.
Ära lase nina norgu, oli emal kombeks öelda.
Järelikult röövib ta panga. Tema ainuke võimalus ümber ehitada. Kui see untsu läheb ja ta vanglasse satub, siis vähemalt on ta soojas. Ta võttis revolvri kätte ja silitas jääkülma toru.
„Kas… päris… sina?“ pomises vanaisa hääl. Ryan ei saanud aru, kuidas häälekiip suutis taolisi fraase kombineerida. Võib-olla hakkas mikropatarei tühjaks saama.
Küsimus jäi õhku rippuma. Milline oli päris tema? Ta kujutas end õhuta hallidest kividest vangikongis.
„Ma võiksin kirjutada vanglas haridusteemalist piraattarkvara, vanaisa. Selle abil saaksin võlgu tasuda.“ Sarkasm oli vanaisale alati püüdmatuks jäänud. Ryani surus tossuserva paberinutskasse, mis oli kunagi olnud diplom, ja asetas relva vanaisa ette, otsekui mingisuguse ebaloomuliku ohvrianni. Ole hea, vana.
„…kas sa suudad…?“ Vanaisa hääl oli nüüd vaiksem.
„Jah, vanaisa, tõenäoliselt suudaksin. See ongi haridusmaailma häda. Igaüks võib ükskõik millest paigast teha ükskõik mi…“
Tema selja taga krabises tema kott ja kui Ryan ringi pööras, sööstis orav minema, suus tema viimane võileivapoolik. Kohandu. Leia võimalus.
Ta ajas selja sirgu. Tema kuulus uute probleemidega uude sugupõlve, ent ta oli endiselt Leong.
Panga India võis vajada kedagi, kes ühtlustaks õppekava ja muudaks selle regionaalselt arusaadavaks.
Ta võis saada mõne nüri töö, mida keegi teine ei tahtnud, ja kirjutada õhtuti kodus tarkvara.
Kui tal oleks kodu.
Ehita. Ehita ümber.
Olgu, ta teadis kedagi, kes vankus oma töökoorma all ja võis lasta tal oma diivanil magada. Tädi Jenna. Tädi ei pruukinud teda isegi mäletada, perekondlikud sidemed ei olnud talle nii tähtsad. Aga kusagilt pidi ta alustama. Leia võimalus.
Vanaisa ekraan oli mustaks läinud ja vaikinud. Ryan nägi iseenda näo peegeldust, tema ilme oli sünge ja otsustav.
Koos päikesetõusuga oli jäine udu hajunud. Aia taga laius ta ees miilide jagu preeriat, sätendavad jääkristallidest avarused.
Ta avas mobiili ja helistas.
Inglise keelest tõlkinud Silver Sära.