Sulle, juhuslikult kohatud tundmatule
See juhtus – inimkeeli öeldes – tükk aega tagasi pühapäeval, veidi pärast keskpäeva, maaliinide autobussis. Kõik istmed olid kinni ja vaatamata oma eale jäin ühes kärukese ja tagasihoidlike hommikuste täikaleidude kotiga seisma. Mõni tosin meetrit enne peatust andis ta konduktorile märku, et tahab peale tulla, tõi üles ühe oma kohvritest ja palus veidi oodata, et ta jõuaks tuua teise.
Ta oli, nagu ta pagaski, rüütatud musta. Püksid ja teksavest olid sooja suve kohta liiga soojad. Neile lisandus mootorrattakiiver, mis jutustas ta kirest nende masinate vastu, millest olin alati rahapuudusel loobunud. Kõhklemata istus ta oma koormaga minu kõrvale bussi tagaotsa põrandale, selg vastu bussiseina. Ma jäljendasin teda aega viitmata. Me hakkasime paistma hipidena, jäänukitena ajast, mille üle ta uhke oli, nagu ta mulle tunnistas. Ta nägi välja nagu kahekümnendates. Ta suitsetas.
Ta tõmbas kotist väikese pudeli kokat ja siis saiakese, mida mäluma hakkas. Pidin teda nõudlikult vaatama, sest ta pakkus mullegi. Keeldusin viisakalt. Ma ei olnud alatoidetud, kuid jätsin kuuekümnendad üleelanu mulje (kahekümnenda sajandi). Tegin talle kohe tagasi kotikese krõpsudega, mille sildil seisis «bio», üksikasi, mis näis temas entusiasmi tekitavat. Kuid alles veidi aja pärast avaldasin ma oma elukutse – tegelikult suurepärase, kuid vaese:
«Ma olen ulmekirjanik.»
«Oh! Ma jumaldan seda. Ma tean Asimovit, Van Vogti, Bradburyt.»
«Ma olen ka kirjutanud ulmekirjanduse teemadest.»
«Mis on teie lemmikteema?»
«Kirjaniku või esseistina?»
«Kirjanikuna.»
«Surematus,» kuulutasin.
Olin vastanud kõhklemata, spontaanselt, hinge põhjast, mõtlemata sellise valesti ajastatud vastuse tulemustele. Kuid samal ajal kibedusega. Ma olin siis ära kulutanud kaks kolmandikku elust, mis surelikele statistiliselt ette nähtud. Hügieeni ja meditsiini progress oli viimast palju pikendanud, aga mul oli kahju, kui palju mürki oli selles kingituses. Jälitatuna Vikatimehest, ei pidanud ma ma kunagi saama võimalust kõiki oma võimeid realiseerida. Niisiis kompenseerin seda oma lugudega.
Ta jäi vait. Ma ei mõistnud, mis selles nii veidrat oli olnud. Oli ta üllatunud või tundis hingelähedust? Mida olin temas äratanud? Kas banaalne vastus oli meie dialoogi lõpetanud? Kui see jätkus, keerles see ulmekirjanduse ja minu tagasihoidliku panuse ümber zhanri. Teekond polnud eriti pikk. Meie mõlema sihtkoht oli lõpp-peatus, raudteejaam. Ma olin arvestanud, et peaks veidi enne maha minema, et turult puuvilju ja juurikaid tuua, kuid see tundus äkki mõttetu.
Me läheme saabudes lahku. Võimatu. Ma ei tea enam, kas ma ootasin teda või kas ta jooksis mulle järele. Võib-olla veidike mõlemat. Me vedasime oma pambud jaama. Ootesaalis ostis ta võileiva sel ajal kui ma äratasin piletiautomaadi. Osutasin kõrvuti istmetele, aga ta nõudis, et valiksime mõne vähem käidavama koha. Suundusime perrooni poole, kuhu meie rong saabuma pidi. Minu peatus oli lähemal ja ma unustasin tema oma küsida. Ma oleks talle järgnenud, kui...
Veetsime pooltunni vesteldes kõigest, mis südamel. Ta ei tundnud ennast vabalt selles ühiskonnas, mis ei mõistnud tema loovust hinnata. Saamata kellelegi oma segadusest rääkida, oli ta jõudnud läbipõlemise äärele. Kui kaugele, kes teab? Sellest hoolimata, kinnitas ta mulle, oli ta võtnud vastu otsuse, millest sõltus kogu tema elu. Ma ei teadnud, millise, kuid nähes tema erandlikkust, pidi see olema olnud väga tõsine.
Meie kohtumine ei kestnud palju kauem kui tunni, kuid puudutab kogu minu ülejäänud eksistentsi. Mõni minut pärast väljasõitu rabas meid kohutav löök: meie rong oli ühe teisega kokku põrganud. Säilitasin mõneks ajaks teadvuse. Vagun oli ümber paiskunud. Ta oli minu peal. Tundsin ta riietust. Ta kaal rõhus mind ja ta veri segunes minu omaga. Ma tundsin, kuidas see tilkus mu vasakule käsivarrele. Soovisin seda vabastada, kuid ei suutnud endast valukarjetki välja pressida, veel vähem küsida, kas ta oli elus.
Ärkasin kolme päeva pärast haiglavoodis. Mul oli rinnakorv sees, vasak käsivars lahtiselt murdunud, kaks sõrme puudu ja hulk marrastusi. Küsisin tema kohta. See osutus raskeks: ma olin unustanud tema nime (oli ta selle mulle üldse öelnud?). Kirjeldasin teda riiete põhjal. Need olid leitud nagu ka ta pagas, mille ma ära tundsin. Kõik oli viidud kohalikku erihoidlasse. Sain sealt enda asjad kätte, aga teda ei näinud enam kunagi.
Teda ei olnud surnukehade hulgas, mis ootasid surnukuuris. Üks patsient oli oma palatist kaks päeva pärast õnnetust saladuslikult kadunud. Haiglapersonal oli arusaamatuses: võttes arvesse tema seisundi tõsidust, ei oleks ta pidanud suutma omal käel põgeneda. Tema asjad ega pagas ei äratanud millegagi kahtlust ja ma teadsin temast liiga vähe, et politseid aidata. Võeti ta sõrmejäljed, kuid mitte geeniproovi ja juhtum lõpetati. Oli kokkuhoiu aeg. Minu jaoks kõik algas.
Mu arsti mälestust mööda paranesin kergelt. Aasta pärast müüs rongifirma oksjonil asju, mida reisijad polnud endale nõudnud. Ostsin ta pagasi. Ma ei leinud sellest ühtegi juhtlõnga. Isegi mitte rongipiletit. Kordasin mitu korda katkestatud reisi, minnes maha igas peatuses pärast bussijaama. Külastasin kõiki politsei- ja sandarmijaoskondi ning linnavalitsusi, näitasin ta asju tundmatutele. Internet, mida ta oli kasutanud, ei aidanud ka.
Mu tervis õitses. Mul oli olnud krooniline reuma. See lõppes. Mu juuksed taastusid ja said tagasi oma pruuni värvi. Mu nahk muutus taas pehmeks. Õnnetusearmid kadusid, aga peale nende ka suur aastakümneid vana põletusarm. Siis, kui mu sõrmeköndid sügelema ja regenereeruma hakkasid, muutusin murelikuks. Raudteefirma maksis mulle püsiva vigastuse eest igakuist pensioni. Veel üks põhjus arste vältida.
Sestpeale ei lakanud ma endale küsimusi esitamast. Kas Vikatimees on mulle pikendust andnud? See on alati tore. Ma üllatasin iseennast oma sooviga kõikjalt kasu lõigata, vaatamata mu varanatukesele: suur raamatukogu (aastakümnete pikkuse kogumise vili), lagunev maja (vanemate pärandus), mille pärast ma ei muretsenud rohkem kui vaja eaka ning pärijateta hävingule määratud välimuse säilitamiseks. Oli mu pension nii kui tagasihoidlik tahes, siiski keeras see mu olukorra pea peale: harjumus ennast piirata muutis selle varanduseks.
Miks see nooruse ja tervise puhang nii hilja tuli? Minu perekonnas oli see esmakordne. Ostsin mikroskoobi ja konsulteerisin meditsiini- ja bioloogiaväljaannetega. Minu veres ilmnesid inimfüsioloogiale võõrad kerakesed. Kust need tulid? Ma olin oma vanad riided ära visanud või ära pesnud, aga vaevalt võis neis midagi võõrast või tundmatut olla. Need olid olnud impregneeritud ja isepuhastusid niiskumisel. Neile ei pea ükski pisik vastu. Polnud mõtet katsetki teha.
Mul oli vanast ajast saadik üks kass, kelle nahk meenutas kilpkonna soomust. Mitte eriti armastusväärne isend: igal hommikul nühkis ta end vastu mind, et oma hommikusöök kätte saada, aga tegi pärast söömist vehkat kuni järgmise korrani. Õhtuti ronis ta mulle sülle, kui ma diivanil telerit vaatasin ja nurises, kui ma ennast veidigi liigutasin. Ebamugavuste jätkudes hüppas ta maha, ilmutades kõiki kassiliku rahulolematuse märke. Sellest hoolimata ta meeldis mulle, nii et otsisin talle pärast tema kadumist asendaja.
Karva poolest oli too eelmise sarnane. Tema pererahvas oli ta hüljanud. Leidsin ta ühel päeval haletsusväärses seisundis oma ukselt palumas. Pakkusin talle peavarju ning ta näitas selle eest üles oma eelkäijast rohkem tänulikkust. Ühel päeval tõi mu naaber ta tagasi, auto poolt vigastatuna. Loomaarst arvas, et ta ei saa enam terveks ja pakkus välja, et võiks ta magama panna, aga oli siiski nõus opereerima, kui seda nõudsin. Otsustasin oma peopessa sisselõike teha ning lasta oma verel ta haavadele tilkuda.
Järgmisest päevast alates hakkasid need armistuma. Ophelie on praegu vähimagi kahtluseta vanim kõigist planeedi kassidest. Ta karv läigib; ta on muutunud väga aktiivseks ja mänguhimuliseks. Ta eelmised peremehed olid ta steriliseerinud; kartsin ta reproduktiivorganite regenereerumist. Siiski, kuigi ta käib sageli kõutside juures, pole ta kunagi tiinestunud. Minult on langenud vastutus lasta maailma lahti surematute kasside sugu. Sest oht on olemas.
Ma olen ennast niisiis veennud, et sellest ajast saadik, kui tüdruku veri mu vigastustele tilkus, nakatas see mind. Mul on samad omadused kui mu kassil. Kerakesed, mida ma kaasas kannan, kaitsevad mind kõigi vigastuste ja haiguste eest, aga meditsiinitöötajate teavitamine on väljaspool kahtlust: minust saaks merisiga seerumi väljatöötamisel, mis reserveeritaks priviligeeritutele või mis tooks demokraatliku levitamise korral inimkonnale kaasa kontrollimatu rahvastikukasvu õnnetuse. Ma olen ennast ipso facto varjama hakanud.
Praegu saan aru, miks ta oma jälgi peitis: ta kaitses oma erilisuse saladust ja anonüümsust, mille ta oli korraks kaotanud seda mulle edasi andes. Meie kohtumine ei lõhkunud seda ja ma nägin, et olin kohustatud järgmima tema ettevaatust. Hetkel ma ei muretse: ma kuulun pikaealisuse poolest tuntud põlvkonda. Et mitte näha välja erakordselt hästi säilinuna, olen oma juukseid vesinikperoksiidiga värvinud.
Ma olen lugenud ja üle lugenud kõiki surematute lugusid, mis leiduvad mu riiuleil ja endale muretsenud kõik, mida vaja, et valmistuda saatuseks, mis mulle osaks saab. Ma kahtlustan, et teatud autorid on kirjutanud isiklikust kogemusest, kuid ei ole andnud ühtegi tõsisemat viidet, mis lubaks seda kindlaks teha. Nii ei tee ka mina. Ma mõistan neid. Kui mu praegune katse ebaõnnestub, on mul küllaga aega, et võtta rännukepp. Vahepeal olen kogunud hulga juriidilisi nõuandeid oma saladuse hoidmiseks.
Mul on kümmekond aastat enne mu kadumist ja taasilmumist. Ma olen võtnud kirjakasti möbleeritud tubades ja elektroonilise aadressi valenimega. Ma täidan sinna tulnud reklaamküsimustikke ja võtan vastu krediidipakkumisi. Avasin kirja teel hallatava pangaarve. Järgnes ID-kaart. Mu variisik on kolmkümmend aastat vana, vallaline ja orb. Mu maja müügi puhul kuuleb ta hinnast ja ostab selle ühekorraga ära. Milline idioot!
Ma saan tagasi oma kassi, mööbli ja raamatukogu. Mu alter ego on autoriõiguste osas mu testamenditäitja. Kogu sel ajal ma ei anna alla oma tundmatu osas. Ta andis mulle – kui kauaks veel? – surematuse ja täiusliku tervise, kuid ilma kasutusjuhendita. Kes ta on? Sündis ta nagu ikka või on ta teadusliku eksperimendi tulemus? Kust ta tuli? Kui kaua kandis ta oma magusat saladust endaga Maal kaasas? Kas ta oli ainus omasugune või mõne salaühingu liige?
Sulg on praegu ulmekirjaniku käes. Siiski välistan ma maavälise päritolu hüpoteesi: ta olek oli inimlik, piisavalt inimlik, et parodeerida üliinimese filosoofiat. Kuid kes ütleb, mis võib end peita surematu inimese fassaadi taga? Ses osas olen sama hea kui algaja, minu motiivid ei küüni inimkonna saatuse küsimusteni. Ma leian ennast projekteerituna ulmejuttu, mida peaksin kirjutama. See on ka ainuke asi, mis pole muutunud: ma jätkan oma karjääri.
Mu kass ja mina saime juhuse tahtel kingituse. Ma oletan, et seda jagatakse kitsilt, kaugeltki mitte igaühele. Ma kahtlen, kas olen selle ära teeninud. Bussis ei paistnud ma silma: T-särk, teksad ja lääpas ning tolmused kingad, läikimakulunud kott, ajamata habe. Mitte eriti korralik. Ma olen muutunud sest saadik, kui sain oma lemmikteema kehastuseks. Aga tuleb arvata, et mul on alati olnud midagi, mis muutis mind tavalistest surelikest erinevaks ja teda intrigeeris. Ma loodan, et seda on veidike järel.
Ma olin marginaal, kadunud surelike maailma, ilma väljavaadeteta. Ma mõistan müüd oma tollast segadust. Praegune on hullem. Ma pean kõike ise õppima. Kes ulataks mulle käe? Ta teadis mu nime ja elukohta. Kas ta pole teadlikult või juhuse tõttu mind üles otsinud? Oli tutvus minuga vaid mööduv nõrkus? Ma ei kujuta ette, et võiksin õigustada riski, mille ta võttis oma surematust reetes. Aga ilma kahtluseta on ta minu muutumist ignoreerinud.
Igavene kass, nii tark ja armastusväärne kui ta ka pole, ei täida sellist tühjust. Ma vahetaksin vabatahtlikult veidikese oma surematusest tema vastu, kellele ma selle võlgnen. Ta pagas ootab teda. Kui ta jätkab ulme lugemist, leiab ta varem või hiljem need leheküljed. Juhuks, kui ta soovib meie vestlust jätkata, annab toimetus ta teate edasi. Ma olen leidnud ainulaadse viisi, kuidas teda endaga ühinema kutsuda. Seda tüüpi väljaannetes ei ärata miski meie ajalikes kaasreisijates kahtlust.
Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Sander