[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"101","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 326px; height: 480px; float: left; margin-left: 20px; margin-right: 20px;","typeof":"foaf:Image","width":"326"}}]]Kõigist niinimetatud žanrikirjandustest on vististi teadusulme kõige kahetisemas positsioonis. Kogu „ilukirjanduseks“ nimetatud kultuurifenomeni spektri ulatuses, igas alamžanriis, subkultuuris või traditsioonis leidub nii suurepärast kui maotut, nii inimvõimete piiride kui piiratuse monumente. Teadusulme on seejuures aga ainus, mis juba žanrimääratlusest alates püüab olla „ideede kirjandus“, katsetada senitundmatut või kiigata tulevikku ja niisiis on suurem lõhe pretensiooni ja tulemuse vahel vististi paratamatu.
Üldtuntud mõttekäigu järgi kujutab kogu ilukirjandus ebatavalisi inimesi ebatavalistes olukordades. Teadusulmes paigutatakse tegevus olukordadesse, mis pole ei lihtsalt ebatavalised ega ka lihtsalt muinasjutulised. Oma ebatavalisuses või ka muinasjutulisuses on need alamžanri parimate traditsioonide vaimus eeskätt ratsionaalsed. Kui „teaduslikkus“ on loomulikult näiv – muidu seaks autor kirjastuse asemel sammud patendibüroosse – siis toimuva ratsionaalsus ei tohiks seda olla.
Kui noovumite – kosmoselend, ajamasin, imerelv, tappev viirus, kontakt maavälise tsivilisatsiooniga – lisamisel luuakse olemasoleva objektiivse tegelikkuse põhjal ekstrapolatsioon, siis lähtutakse sealjuures heal juhul loogikareeglitest, halval juhul autori meelehaigetest hallutsinatsioonidest ja keskpärase sopaka puhul sellest, mida kirjastuselt saadud turundusvalemid ette näevad ja nii-öelda „lahedusest“. Nii satuvadki vormi poolest teadusulmesse kuuluvate teoste lehekülgedele suurkorporatsiooni serveriruumi seadmekapis pesitsevad kodutud või siis metrookäiku pealetungivatest koletistest leegiheitjatega puhastavad sõdurid. Küsimus pole siin selles, kas piisavalt mahukaid seadmekappe maailmas leidub, leegiheitjatest rääkimata. Ilmselgelt pole kumbki neist noovum. Küsimus on selles, millistesse situatsioonidesse autor neid asetab – ehk siis mis koht, eesmärk ja põhjus eksisteerimiseks on neil maailmas, kus toimivad noovumid.
Ehk siis: kui noovumid ise võivad ka olla sügavalt ebateaduslikud (näiteks ajamasin), siis klassikaliseks žanritunnuseks võib pidada nende ümber toimuva ratsionaalsust ehk siis ekstrapolatsiooni loogilisust. Kui autor selle nimel pingutab, käib ta žanri rajajate Wellsi, Verne’i ja teiste jälgedes. Kui autor seda oluliseks ei pea, käib ta pulp-ajastu massitoodete jälgedes.
Seesinane vahe tuleb ikka ja jälle ilmsiks totrates vaidlustes, mida ühesuguse kirega armastavad pidada nii paljud ulmefännid kui ka nende oponendid, kelle jaoks allakirjutanu sobivat oskussõna ei tea. Ulmefänn võib öelda, et mõni Barbara Cartlandi teos on „tüüpiline tavakirjandus“. Tema oponent võib öelda, et ulmekirjandus nämmutab ikka ja jälle sajandivanuseid ideid ja on nagu näts, mida ühe uued põlvkonnad kõnniteelt üles kraabivad, mäluvad ja jälle välja sülitavad ning mainida näiteks Kevin J. Andersoni. Ja nii edasi.
Ulmežanri teeb aga teistega võrreldes eriliseks teovõimas ja koos töötav austajaskond. Kui üksikuid sopakate autoreid leidub igas žanris, siis fandom-i aktiivsel osalusel sündinud kollektiivne sopakas (mitte fan fiction, vaid originaal!) näib olevat ulmele ainuomane. Selle ilmingu heaks näiteks on Dmitri Gluhhovski „Metro 2033“.
Romaani idee on hea, võib-olla isegi suurepärane: ellujäänud on tuumasõja järel peitunud Moskva metroosse, loonud seal oma enam või vähem isoleeritud tehnilise tsivilisatsiooni ning kõikvõimalike ohtude tõttu on see mõtteliselt avardunud: mõnesaja meetrise lõigu läbimiseks võidakse koostada karavane või teele saata ekspeditsioone. Mõnevõrra sarnasena meenub Brian Aldissi „Totaalne keskkond“ (1969, eesti keeles kogumikus „Kontramorfoos“, 2004), aga üldiselt on teema pigem alakasutatud.
Tulemus on aga klassikaline näide igas mõttes vigasest ekstrapolatsioonist. Kõige silmatorkavam järjekindlusetus ilmneb siis, kui tuletada endale lugedes pidevalt meelde, et metroosse pagemisest on möödunud 20 aastat. Mitte 2, 200 ega 2 000 000. Kakskümmend.
Niisiis elavadki inimesed jätkuvalt telklinnakutes, mida nad usutavasti võinuksid teha vahetult pärast maa alla põgenemist, aga vaevalt küll 20 aastat järjest. Maapinda asustab aga muteerunud fauna, mille tekkimiseks läheks ka kõrgenenud radiatsioonitasemete juures vaja sadu tuhandeid või miljoneid aastaid (kui 20 aastast piisaks, peaksime seda kohtama ka Tshernobõli tsooni epitsentris). Suur hulk muid segadusi ühe või teise nähtuse tekkimiseks vajalikus ajavahemikus jääb nende kahe vahele.
Teiseks asetatakse uude maailma täpselt samad tehnoloogilised lahendused, mis töötavad praeguses maailmas meie ümber, kaalumata, kas need töötaks ka uues maailmas. Üldiselt on möödalaskmised nii-öelda ratsionaalse inimese tegevuse kujutamisel erinevates valdkondades erineva kaaluga. Näiteks pole eriti mõtet kritiseerida sest seisukohast peategelase otsust ühele vastassoo esindajale naeratada ja teist ignoreerida. Skaala teises otsas leidub aga valdkondi, mis on üdini ja läbini ratsionaalsed. Üks äärmuslikumaid viimastest on sõjandus. Sõjas lõppeb irratsionaalne käitumine ülimalt suure tõenäosusega kaotuse või surmaga ja seetõttu paistavad totrused lahingustseenides eriti silma. Need pole üksikud õnnetused, vaid nende all kannatab ka lugu tervikuna.
Kõige tähelepanuväärsem on neist vist pimedalt pealetungivate koletiste vastu leegiheitja kasutamine. Esiteks ei ole sõnagi öeldud, kust tuli selleks kütus, mida pidi vähemalt tünnitäis olema. Teiseks, kuna koletised kippusid kõigest nende pihta sadavast hoolimata silmitult edasi tormama, oleks nad päris kindlasti läbinud ka mõnikümmend meetrit, mis lahutasid neid leegiheitja meeskonnast, ja ennast siplevate lõõmavate tõrvikutena sõdurite hulka heitnud. Kolmandaks võib karta, et kinnises ruumis on leegihetjast kümmekond minutit täisvõimsusega „kütta“ ohtlik ka meeskonnale endale – kulutab see ju tohutu koguse hapnikku. Suur hulk lihtsamaid, odavamaid ja ohutumaid lahendusi pakkunuks paremat kaitset kui leegiheitja, alustades musta püssirohu ja kartetshiga laetud kahurist ja paarist snaiprist nende jaoks, kes piki tunnelit otsesihtimisega antud paugu järel imekombel veel liigutavad.
Romaan on täis ülaltoodud näidete sarnaseid probleeme ja allakirjutanu ei suuda seda võtta muud moodi kui järjekordse tõendina, et ega ikka ei tooda popp, noortepärane ja moodne kollektiivne foorumiajukene muud kui vana head pulp-i.