Mis ühendab "Robinson Crusoe'd", "Aarete saart", Ian Flemingi loomingut ning selle alusel vändatud filme, "Väljasõitu rohelusse" ning "Rehepappi"?
Kõik need on erakordselt õnnestunud ning publikumenukad teosed. Kahtlemata on nende autori head jutustajad, kuid lõpuks on ju nii paljude suurepäraste jutustajate looming saanud palju kahvatuma vastuvõtu osaliseks ning ajapikku ununemas.
Ma julgen arvata, et tegu on niiöelda arhetüüpe sisaldavate teostega - raamatutega, mille sisu puudutas oma aja lugeja nii teadlikke kui alateadlikke ootusi, hirme ja lootusi ning mille dekonstrueerimisel võime heita pilgu nende kirjutamisaja maailma kooshoidvate kruvide peadele.
Robinson Crusoe - vapper inglise meremees, kes satub senitundmatule saarele ning astub ihuüksinda vastu loodusele, mässajatele ning verejanulistele pärismaalastele, muutes kauge maakillu mere rüpes lõpuks õitsvaks aiaks.
James Joyce arvab tegelasest järgmist: "Ta on Briti kolonisaatori tõepäraseim prototüüp. Crusoe's on koos kogu anglosaksi vaim - mehine iseseisvus, alateadlik julmus, vastupidavus, aeglane, kuid efektiivne intellekt, seksuaalne külmus, kalkuleeriv tasasus." Sellele võiks lisada veel küll otsiva, kuid kindla religioossuse.
"Aarete saar" on kõigi noore hingega lugejaile suunatud seiklusjuttude etalon. Taaskord meri, kuid mitte enam tundmatusse sööstvate Suurte Avastajate ääretu ookean, vaid meri, mille kõiki nurki on Tema Majesteedi mehed ning piraadid on juba üle sajandi uurinud. Sellest hoolimata igimuutuv, ohtlik ja seiklustesse kutsuv, tuntud, kuid siiski salapärane. Robert Louis Stevenson on meenutanud, kuidas tema isa oli veetnud pika ja mõnusa õhtu, täpselt kirjeldades kõike, mida peab sisaldama ühe kaaslaste eest pakku jooknud mereröövli kirst. Julmad, kuid ometi vaprad ja eesmärgile pühendunud kurjategijad - ja neile suurest arvulisest vähemusest hoolimata vastu astuvad veel vapramad ja pühendunumad peategelased. Kauge eksootilise loodusega saar, millele peidetud aaret valvavad selle matmise ajal jubedal viisil tapetute luukered ning kahe väikese inimgrupi võitlus elu ja surma peale. Mida veel tahta ühelt põnevikult? Samu kanoonilisi tunnuseid on pärast Stevensoni kasutatud arvututel kordadel ja harva jäävad need menutuks (näiteks Murray Leinsteri "Uurimismeeskonna" hinne on BAAS-is 4,5).
Ian Flemingi, suure Külma sõja aegsete thriller'ite meistri loomingu kohta on Charles Stross öelnud sõnad säärased: "Kirjandusteoste kangelane James Bond on sõjaeelse Londoni klubimaailma sünnitis. Koorekihi snoob, manipuleeriv ja julm oma suhetes naistega, kerge sadomasohistliku varjundi ning külma halastamatu suhtumisega oma vastastesse, mis piirneb psühhopaatiaga... Kui võtta Bondilt igavene pidupäev, milles ta elab, särav ümbrus ning moekas snobism, saame tüütult madala külmaverelise timuka - umbes nagu Adam Halli Quilleri või James Mitchelli Callani, ainult et ilma värskendava küünilisuseta, tegelikult üleüldse ilma igasuguste muljet mahendavate joonteta.
Vastase olemasolu on peategelasele lugeja poolehoiu kindlustamiseks kriitiline. Fleming võttis eesmärgiks kujutada karmi tänapäevast maailma, milles tavaline sõjaeelse põneviku mustvalge maailm on hägustunud ja omandanud veidike Külma sõja sündmuste mitmetitõlgendatavuste halle pooltoone; Bond oli rüütel sädelevas soomusrüüs..."
Edasi märgib Stross, et see ei olnud alati nii - 20. sajandi alguses ei toimunud briti spioonikate lehekülgedel mingeid võitlusi superkangelaste ja superpahade vahel. Mulle isiklikult tundub, et Bondi kui tegelaskuju edu tuleneb nii kahe suurvõimu kui ka kahe ajastu vastasseisust - minevikust, vanadest headest Briti Impeeriumi aegadest, Ajast, Mil Asjad Olid Veel Nii Nagu Peavad, välja kasvanud kangelane astub vastu väga moodsatele ja innovatiivsetele maailmavalitsejaks pürgivatele kaabakatele, kes tihti on samas ka hullud teadlased - ja võidab neid talle Q divisjoni poolt kätte surutud veel vingemate ja moodsamate ja innovatiivsemate relvade abil. Bondi kõikevõitev ülbus ja isiklik suurus pärineb tolleks ajaks juba kaugest minevikust - tema särav soomusrüü ja piik aga veelgi kaugemast tulevikust ja maa tema jalge all väriseb huku ootuses superpommi aegsütiku viimsetest tiksudest.
Teisel pool Raudset eesriiet tunnetati Külma sõja hingust teisiti. Vaba ajakirjanduse puudumise tõttu oli Nõukogude Liit siiski küllaltki rahulik paik elamiseks - vähemalt sellele suurele enamusele, kes ammu läilaks muutunud hüsteerilist propagandat millekski kuulamisväärseks ei pidanud. Siin oli okastraadiga ääristatud plangu taga laiuv tohutu unisevõitu maa, sõjapurustuste painavad mälestused, pooleli jäänud mahajäetud ehitised, suletud tsoonid ja kõike ümbritsevat mürgitav tööstus. Tshernobõli katastroofi järel oli saastatud tsoonis dosimeetrita liikumine oli niisama ohtlik, kui stalkeri öine teekond - ning Svetlana Aleksejevitshi poolt kogutud tolle võika tsooni elanikud toovadki kohe sisse võrdluse ulmezhanriga... "Väljasõit rohelusse" on nähtavasti kõige paremini teatud mentaalseid allhoovuseid tabanud vene nõukogude ulmeromaan üldse - ning sama võib vast öelda ka romaani ainetel vändatud filmi kohta. Strugatskite kangelane otsis aaret nagu Stevensoni omadki võõrikust ning vaenulikust keskkonnast, okastraataia tagant mõistusele käsitamatute surmalõksude vahelt - kuid leidis selle lõpuks iseenda hingest. Sest et mida olekski ühel nõukogude inimesel teha käega katsutava aardega...
Ja mis puutub siia Kivirähk? Puutub nii palju, et vististi suutis ka "Rehepapp" meie mutimullahunniku taolisel kirjandusmaastikul midagi sarnast. Autorile tuleb eesti muinasjuttude atmosfääri süvenemise eest au anda - ning kust veel siis otsida arhetüüpe, kui mitte muinasjuttudest? Juba ainuüksi see, kuidas "rehepaplus" kui termin omaette elu elama hakkas, on minu jaoks piisav tunnustäht.
Jõuamegi miljoni eurose küsimuseni - millised on need tänase päeva peidetud arhetüübid, mille piirjoonte visandamine teravapilgulise autori Parnassi tippu lennutab? Kahe supervõimu ajastu on lõppenud, maailmapoliitikas on tegijaid korraga nii palju saanud, et vaata ja imesta. Isegi Iraan, see Külma sõja aegne vigurike kahe suure vaheliselt mängulaualt on korraga tegija. Meie siin aga elame jätkuvalt piiririigis vulkaani külje all - kas peaks ka meie arhetüüpne kangelane olema suurrahvale ärapanija, nagu shoti juurtega Fred Hoyle'il tema "Infernos"? Kas meie tänapäevase romaani arhetüüpne keskkond peaks Viru keskust ja Tornimäed vaadates olema mingisugune iseennast ehitavate kõrghoonete maailm? Või hoopis ülikiire internetiühendusega varustatud metsarada rabaserval - väidetavalt pidi suure osa edukate eestlaste unistus olema metsa veerde vanasse majja elama kolimine?
Või kuidas?